Vahur Siku kaebus Tartu Vangla 21. mai 2020. a käskkirja nr 6-2/356 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Vahur Sikk Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vahur Siku kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. aprillil 2021 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla tunnistas 21. mai 2020. a käskkirjaga nr 6-2/356 (tl-d 8-9) Vahur Siku (kaebaja) süüdi Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ (Tartu Vangla kodukord) p 1.6.3. rikkumises ja määras kaebajale karistuseks neljaks ööpäevaks kartserisse paigutamise. Käskkirja kohaselt suhtles kaebaja
3-20-1239
22.aprillil 2020 Tartu Vangla teise üksuse juhiga ebaviisakalt kasutades järgmist sõnastust: „Tõmba minema siit. Loll eesel“. Teo toimepanemine on tõendatud üksuse juhi 22. aprilli 2020. a ettekande ning valvuri 12. mai 2020. a selgitusega.
2.Kaebaja esitas Tartu Vanglale eelnimetatud käskkirja peale 25. mail 2020 vaide, mille vangla jättis 26. juuni 2020. a vaideotsusega nr 1-11/341-2 (tl 2) rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 28. juunil 2020 kaebuse Tartu Vangla 21. mai 2020. a käskkirja nr 6-2/356 tühistamiseks.
4.Tartu Halduskohus jättis 10. juuli 2020. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1), kuna leidis, et kaebuse eduväljavaateid tuleb kaebuses väljatoodud asjaoludel pidada kasinaks. Ühtlasi jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks (resolutsiooni p 2).
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 30. septembri 2020. a määrusega kaebaja määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 10. juuli 2020. a määruse resolutsiooni p-i 1. Sama määrusega rahuldas kohus kaebaja taotluse menetlusabi saamiseks ja vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel. Tartu Ringkonnakohus oli seisukohal, et menetlusabi andmisest keeldumine kaebuse piisavate eduväljavaadete puudumise tõttu oli ennatlik.
6.Tartu Halduskohus võttis 21. oktoobri 2020. a määrusega Vahur Siku kaebuse Tartu Vangla 21. mai 2020. a käskkirja nr 6-2/356 tühistamiseks menetlusse. Kohus määras 7. detsembri 2020. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
7.1.Kaebaja ei öelnud vanglaametnikule midagi ebaviisakat ega kasutanud ebakohast sõnastust. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas kasutatud formuleering ei vasta tõele. Kaebuse kohaselt kutsus kaebaja 22. aprillil 2020 üksuse juhi enda juurde ning esitas küsimuse, miks ei täida üksuse juht oma ametikohustusi. Kui üksuse juht kaebajale asjakohaselt ei vastanud, palus kaebaja üksuse juhil ära minna, öeldes, et: „Mida sa siin siis üldse teed ja mine minema“. Nimetatud lauses oli mõeldud töökohta.
7.2.Vangla on distsiplinaarmenetluse läbi viinud ühepoolselt ja ebakorrektselt. Vanglaametnike ütlused on kokku lepitud ja valed ning neid ei saa vähese usaldusväärsuse tõttu arvestada. Distsiplinaarmenetluses teise valvuri öeldu ei vasta tõele, ta ei saanud midagi kuulda. Seda peaks tõendama ka videosalvestis. Samuti ei ole eluliselt usutav, et valvur mäletas täpset kaebaja kasutatud sõnastust. Lisaks tuleb arvestada, et valvur oli üksuse juhiga võrreldes madalamal ametikohal ja pidi alluma tema korraldustele. Valvur on ise hiljem märkinud, et tema ütlused ei vasta tõele. Kaebaja nõudis distsiplinaarmenetluses ka teiste kinnipeetavate ülekuulamist, kuid seda ei tehtud. Arusaamatu on, miks vangla ei pidanud vajalikuks üle kuulata valvuriga koos olnud ning kambri läheduses asunud toidujagajat.
7.3.Vaideotsuse on koostanud sama vanglaametnik, kes esitas distsiplinaarmenetluse tinginud ettekande. Nimetatud isik ei ole üksuse juhina pädev. Samuti on ajakirjanduses juhitud tähelepanu vanglaametnike ebakohasele tegevusele ning juhtimisstiilile. Kaebaja viitab ka sellele, et hiljem kohaldati tema suhtes ebaõigesti täiendavaid julgeolekuabinõusid.
8.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
3-20-1239
8.1.Kaebaja distsiplinaarrikkumine on tõendatud üksuse juhi koostatud ettekandega, millest nähtuvalt oli kaebaja sõnakasutus vanglaametnikuga ebaviisakas. Seda kinnitab ka kambri läheduses koos toidujagajaga viibinud valvur. Valvur tunnistas, et kuulis kaebajat ärritunud hääletoonil nimetamas üksuse juhti „lolliks eesliks“. Valvur pidas vajalikuks lisada, et kui üksuse juht eemaldus kambri juurest, hüüdis V. Sikk veel midagi, aga mida täpselt, ta ei mäleta. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et valvurilt võeti seletus üksnes kaebaja distsiplinaarmenetluses antud ütluste tõttu. Valvuri viibimist kaebaja kambri läheduses mainis üksuse juht oma ettekandes ning distsiplinaarmenetluse läbiviija oli sellest teadlik. Kaebaja distsiplinaarmenetluses antud selgitustest nähtub, et ta ärritus üksuse juhi peale. Vanglaametnike selgituste usaldusväärsuses pole alust kahelda.
8.2.Kaebaja suhtumine vanglas kehtestatud korda ning selle täitmist nõudvatesse vanglaametnikesse on üldiselt negatiivne ning kaebaja on seda korduvalt lisaks oma tegudele ka sõnades väljendanud. Kaebajal oli karistuse määramise hetkel üheksa kehtivat karistust, millest osad olid määratud sarnaselt ebaviisaka käitumise eest. Karistusi oli määratud nii ametnikega ebaviisaka käitumise, korraldusetele mitteallumise ning keelatud eseme omamise eest. Varasematest toime pandud rikkumistest nähtub samuti, et kaebaja ei järgi enda jaoks ebameeldivates olukordades korda ning võib suhelda vanglaametnikuga üleolevalt ning ebaviisakalt. Samuti on kaebaja suhtes kohaldatud mitmel korral täiendavaid julgeolekuabinõusid. Need asjaolud lisavad veendumust, et üksuse juhi ettekandes kirjeldatud kaebaja käitumine ja sõnakasutus on tõene.
8.3.Vanglale pole teada, et valvur oleks hiljem oma distsiplinaarmenetluses antud selgitusi muutnud. Vanglal pole võimalik ka valvurit täiendavalt küsitleda, sest ta ei tööta enam vastustaja juures. Vangla ei pidanud vajalikuks toidujagajalt selgitusi võtta, sest üksuse juhi ja valvuri ütlustes intsidendi kohta lahknevused puudusid. Valvuri, üksuse juhi ja kaebaja seisukohad lahknevad vaid täpse sõnakasutuse osas. Intsidendi läheduses viibinud toidujagajana töötanud kinnipeetav praktiliselt ei oska eesti keelt, mistõttu ei oleks ta eesti keeles toimunud vestluses kasutatud sõnastuse kohta asjakohaseid selgitusi saanud anda. Ka seetõttu ei pidanud vastustaja vajalikuks distsiplinaarmenetluses sellelt isikult selgitusi küsida. Pealegi on kinnipeetavate selgitused tihtipeale kooskõlastatud. Vangla ei pidanud seetõttu vajalikuks võtta selgitusi teistelt kinnipeetavatelt.
KOHTU SEISUKOHT
9.Vaidluse all on Tartu Vangla 21. mai 2020. a käskkirja nr 6-2/356, millega kaebajat karistati distsiplinaarüleastumise toimepanemise eest nelja ööpäevase kartserikaristusega, õiguspärasus. Kaebaja ei nõustu vaidlustatud käskkirja järeldustega ning leiab, et pole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Kaebaja hinnangul ei öelnud ta vanglaametnikule midagi ebaviisakat ega kasutanud ebakohast sõnastust. Samuti on vangla tema hinnangul rikkunud vaidemenetluse menetlusreegleid, sest vaideotsuse koostas vanglaametnik, kelle ettekande alusel distsiplinaarmenetlus alustati. Lisaks ei ole kaebaja rahul distsiplinaarmenetluse läbiviimisega. Kaebaja palub seetõttu eelnimetatud käskkirja tühistada.
10.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Tartu Vangla kodukorra punkt 1.6.3. kohaselt on kinnipeetav kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Kaebajale heidetakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ette Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3. rikkumist, sest kaebaja ütles üksuse juhile omavahelises vestluses: „Tõmba minema siit. Loll eesel“. Kui tõele vastab käskkirjas kajastatud kaebaja väidetavalt
3-20-1239
öeldud lause, siis on eeltoodud kodukorra normi rikkumine ilmselge, sest selline sõnastus sisaldab negatiivset hinnangut adressaadi kohta ja on suunatud isiku alavääristamisele ning on seetõttu käsitatav ebaviisakusena.
11.Vangla tugineb eelnimetatud lause tõendamisel üksuse juhi ettekandes (tl 42) ning valvurilt võetud seletuses (tl 45) kajastatule, mille kohaselt kaebaja käskkirjas nimetatud lause ütles. Kaebaja rõhutas distsiplinaarmenetluses, et väljendas üksuse juhile üksnes oma rahulolematust tema kohustuste mittetäitmise osas, kuid ei kasutanud ebaviisakat sõnastust.
12.Selles asjas on tegemist paljuski sõna sõna vastu olukorraga, kus kohus peab hindama poolte seisukohtade usaldusväärsust. Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna sõna vastu olukordades oleks kinnipeetava väidetel ettemääratult suurem kaal ning oleks ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu ühe ametniku juuresolekul toime pandud rikkumiste korral kinnipeetavate suhtes distsiplinaarseid mõjutusvahendeid kohaldada. Eelduslikult ei ole vanglaametnikul huvi ja vajadust ebaõigeid ütlusi anda. Küll aga võib kahelda kinnipeetava ütluste usaldusväärsuses, kui väidete kinnituseks ei ole ühtegi tõendit ning ütlused on antud alles pärast seda, kui distsiplinaarmenetluse protokollist nähtub võimalik kaebaja karistamine (vt Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14). Distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest ning kohtule esitatud materjalidest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis seaksid vanglaametnike ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla.
13.Kaebaja on kinnitanud, et intsidendi ajal väljendas ta üksuse juhi töö osas rahulolematust. Kinnipeetav keeldus distsiplinaarmenetluse algatamise teatise allkirjastamisest ning hilisemates selgitustes ning distsiplinaarmenetluse raames antud ütlustes (tl-d 44 ja 49) nähtub peaasjalikult kaebaja üleolev suhtumine üksuse juhti ja tema võimetesse ning etteheidetud fraasi paljasõnaline eitamine. Arvestades, et kaebaja ei olnud 22. aprillil 2020 rahul üksuse juhi ametikohustuste täitmisega, on usutav, et ta võis olla ärritunud olekus ning suhelda ametnikuga ebaviisakalt. Puuduvad objektiivsed tõendid, mis kinnitaks, et vanglaametnikud kaebajat vaenaks. Kohtul puudub samuti alus arvata, et vanglaametnikud kirjutavad ettekandeid sündmuste kohta, mida tegelikult polegi aset leidnud.
14.Kaebaja märgib, et valvuri ütlused ei ole seetõttu usaldusväärsed, et ta kaasati alles distsiplinaarmenetluses ning tema ametikoht on üksuse juhi omast madalam. Asjaolu, et valvur asus üksuse juhi suhtes madalamal ametikohal ning temalt võeti selgitused distsiplinaarmenetluse raames (üksuse juht viitas intsidendi toimumiskoha läheduses asunud valvurile juba oma 22. aprilli 2020. a ettekandes) ei sea ütluste usaldusväärsust iseenesest kahtluse alla. Kohtule esitatud materjalid ei kinnita, et valvurit oleks kuidagi survestatud kindla sisuga selgitusi andma. Samuti nähtub distsiplinaarmenetluse läbiviija kirjavahetusest valvuriga et ta ei suuna valvurit, vaid palub esitada teavet intsidendi kohta. Intsidendi toimumise ja valvuri ütluste andmise vahelist suhteliselt lühikest ajavahemikku arvestades ei ole tõsiseltvõetav ka kaebaja seisukoht, et valvur ei saanud sõnastust mäletada. Kaebaja väide, et valvur hiljem tunnistas kinnipeetavale, et tema ütlused ei olnud õiged, on paljasõnaline ning seda ei kinnita ükski kohtule esitatud tõend.
15.Vastustaja esitas kohtule videomaterjali. Videosalvestis on hääletu, mistõttu ei ole kaebaja ja üksuse juhi vestlus salvestiselt kuulda. Videosalvestiselt ei ole täies ulatuses näha ka üksuse juhi ja kaebaja vaheline vestlus ega osaliste kehakeel, sest kaamerapilti varjestab osaliselt
3-20-1239
ehitustehniline element. Küll aga on videomaterjalilt näha üksuse juhi suundumine kaebaja kambri juurde ning seal viibimine, samuti kambri vahetus lähetuses asunud valvuri ja toidujagaja asukoht intsidendi toimumise ajal. Valvuri paiknemist arvestades (kaebaja kambri vahetus läheduses) ei ole ebausutav, et valvur vestlust kuulis. Kohtu hinnangul on üksuse juhi ning valvuri sündmuse kirjeldused põhiosas ühtelangevad ning loogilised ning nende tõele vastavuses ei ole põhjust kahelda.
16.Kuna kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluses taotlenud konkreetsetelt kinnipeetavatelt selgituste võtmist (vt tl 44 ja 49) ning vanglaametnike selgitused intsidendi kohta olid ühtelangevad, loogilised ning ei olnud alust kahelda nende usaldusväärsuses, siis ei olnud teiste kinnipeetavate vangla omal algatusel ärakuulamine selles asjas vajalik. Kohtul pole põhjust kahelda ka vastustaja hinnangu õigsuses, et intsidendi lähedal asunud toidujagajana töötanud kinnipeetav eesti keelt vajalikul määral ei valda. Seetõttu ei saanuks ka toidujagajana töötanud kinnipeetav kinnitada või ümber lükata konkreetset kaebaja eesti keeles öeldud lauset, mistõttu ei olnud toidujagajana töötanud kinnipeetavalt selgituse võtmine distsiplinaarmenetluses samuti vajalik.
17.Eeltoodule tuginedes peab kohus vanglaametnike ütlusi kaebaja vastupidistest selgitustest usaldusväärsemaks. Sellest tulenevalt on kaebaja distsiplinaarsüütegu (Tartu Vangla kodukorra punkti 1.6.3. rikkumine) kohtu hinnangul tõendatud.
18.Kaebaja on viidanud kaebuse täienduses ka sellele, et 28. juunil 2020. a kohaldati tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kuna käesoleva haldusasja vaidluse esemeks ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja õiguspärasus, siis ei analüüsi kohus seda käskkirja. Hilisem täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes ei mõjuta distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust.
19.Samuti ei oma kaebaja viited ajakirjanduses kajastatud väidetavatest probleemidest vanglates konkreetse intsidendi analüüsimisel tähtsust ega saa olla käskkirja tühistamise aluseks.
20.Kaebaja on veel vangla tegevuse osas märkinud, et vaideotsuse allkirjastas menetlusnorme rikkudes ettekande teinud üksuse juht. Sellega seoses märgib kohus esmalt, et vaide läbivaatamine väidetavalt ebapädeva isiku poolt saab mõjutada vaideotsuse õiguspärasust, mida kaebaja vaidlustanud ei ole. Väidetavad rikkumised vaidemenetluses ei oma vaide esemeks oleva haldusakti õiguspärasuse hindamisel tähtsust ega saa tingida vaidemenetluses vaidlustatud vangla käskkirja tühistamist. Teiseks, vangistusseadus ei sätesta keeldu, et ettekande teinud vanglaametnik, kelle ettekande alusel algatatakse distsiplinaarmenetlus, ei või läbi viia hilisemat vaidemenetlust. Analoogselt on kohtupraktikas selgitatud, et vangistusseadus ei keela ühel ja samal isikul viia läbi ka distsiplinaarmenetlust ja määrata karistust. Samuti ei ole keelatud distsiplinaarmenetluse ajendanud sündmust pealt näinud ning ettekande koostanud isiku osalemine distsiplinaarmenetluses (vt kohtuotsuseid asjades nr 3-17-350, 3-16-739, 3-161830, 3-15-1383). Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et ettekande koostanud vanglaametnikul oleks isiklik huvi menetluse lõpptulemuse vastu, mistõttu ei ole alust kahelda tema erapooletuses ei ettekande tegemisel ega ka hilisemas vaidemenetluses.
21.Kohus peab siiski vajalikuks juhtida vastustaja tähelepanu sellele, et distsiplinaarmenetluses ja vaidemenetluses tuleks võimaluse korral vältida intsidendis osalenud vanglaametniku osalemist otsustusprotsessis. Vaidemenetlus peab ka näima erapooletu ning näivuse paremaks
3-20-1239
tagamiseks tuleks eelistada sellist töökorraldust, kus distsiplinaarmenetluses osalenud vanglaametnik ei vii läbi vaidemenetlust.
22.Kohus leiab, et rikkumise raskust ja karistuse eesmärki arvestades on kaebajale määratud kartserikaristus proportsionaalne. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks karistuse määramisel rikkunud kaalutlusõigust. Käskkirjas on põhjendatud, miks on õige määrata kaebajale distsiplinaarkaristuseks nelja ööpäeva pikkune kartserikaristus ning vastustaja kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad. Samuti on vastustaja õigesti viidanud kaebaja varasemale sarnasele käitumisele ning seda karistuse määramisel arvestanud. Kaebajal oli vaidlusaluse käskkirja andmise hetkel üheksa kehtivat distsiplinaarkaristust ning teda on ka varasemalt karistatud sarnaste rikkumiste (ebaviisakas käitumine) eest. Kohtule esitatud vastuses tõi vastustaja kaebaja varasema sarnase ebaviisaka käitumise, mille eest määrati kaebajale distsiplinaarkaristus, sisustamiseks välja 2. aprilli 2020. a käskkirja nr 6-2/260. Nimetatud käskkirja õiguspärasust hinnati ka kohtumenetluses ja Tartu Halduskohus jättis kaebuse
4.septembri 2020. a otsusega haldusasjas nr 3-20-733 rahuldamata (otsus ei ole käesolevaks hetkeks jõustunud). Seega on kaebaja ka varasemalt silma paistnud vangla korra rikkumisega ja ebaviisaka käitumisega. Kohtu hinnangul vastab määratud karistus rikkumise raskusele, määratud karistus ei ole ebaproportsionaalselt range.
23.Käskkirjas ei esine ka muid menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele. Kinnipeetavale tutvustati üksuse juhi ettekannet distsiplinaarmenetluses ja ta sai selle suhtes oma seisukoha avaldada. Seega ei ole kaebaja õigusi ettekande koostamisega ja kohese tutvustamata jätmisega rikutud.
24.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus vabastas kaebaja
30.septembri 2020. a määrusega riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb seega riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg lg 1). Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.