Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Elle Kask
Määruse tegemise aeg ja koht 13.10.2021, Tallinn Haldusasja number
3-20-2251
Haldusasi
Xi kaebus Tallinna vangla 10.11.2020 vaideotsuse nr 515/20/296-2 tühistamiseks ning vangla kohustamiseks teha lühiajalise väljasõidu taotluse osas uus otsus.
Tallinna vanglas viibiv X esitas 03.09.2020 Tallinna vanglale lühiajalise väljasõidu taotluse. Tallinna vangla jättis 06.10.2020 otsusega nr 5-8/20/19263-2 Xi taotluse rahuldamata. X esitas otsusele vaide. Tallinna vangla 10.11.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/296-2 jäeti see rahuldamata. X vaidlustas halduskohtus Tallinna vangla 10.11.2020 vaideotsuse nr 5-15/20/296-2 koos vangla kohustamise nõudega teha tema taotluse osas uus ja positiivne otsus.
Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebusest ja muudest kohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et kaebaja eesmärgiks on saada lühiajalisele väljasõidule. Nimetatud eesmärki silmas pidades on eesmärgipäraseks nõudeks vangla keelduva otsuse
tühistamise ning vangla kohustamise (vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi) nõue. Lisaks on kaebaja esitanud vaideotsuse tühistamise nõude. Kuigi kaebaja ei ole vangla keelduva otsuse tühistamist otsesõnu nõudnud, ei ole kohtu hinnangul kaebuse käiguta jätmine nõude täpsustamise eesmärgil vajalik. Olukorras, kus on ilmne, et nii nõude täpsustamise kui ka selle eesmärgipärase tõlgendamise korral esineb alus kaebuse tagastamiseks, ei oleks kaebuse käiguta jätmine menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas. Kohtu hinnangult tuleb kaebus tagastada, kuna tegemist ei ole juhtumiga, kus kaebaja õigusi oleks intensiivselt rikutud. Samuti on asjaolusid ja kehtivat õigust arvestades kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Vangistusseaduse (VangS) § 32 lg 1 sätestab, et kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vanglateenistuse ametnik anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt arvestab vanglateenistuse ametnik lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Täpsemad asjaolud, mida taotluse lahendamisel arvestatakse, on loetletud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ paragrahvis 82. Kohtu hinnangul nähtub viidatud sätetest selgelt, et väljasõidule lubamine ei ole vangla kohustus, mida teatud formaalsete kriteeriumite täitmisel ilmtingimata võimaldama peaks. Seega on vanglal ka siis, kui kinnipeetava puhul on eeldused väljasõidule lubamiseks täidetud, õigus sellest keelduda, kuna lisaks formaalsete eelduste täitmisele tuleb vanglal arvestada ka nö hinnanguliste kriteeriumitega. Seega on vangla õigesti märkinud, et lühiajalise väljasõidu näol on tegemist täiendava hüvega ning vastava taotluse rahuldamine on vangla kaalutlusotsus. Vanglale esitatud taotluse kohaselt oli väljasõit kaebajale vajalik, et nähe oma vanemaid, last ja õde. Kaebaja märkis, et vanemate tervis on halb ja oleks hea neid „veel elusana näha“. Lisaks viitas ta resotsialiseerimisele ning suhete säilitamisele. Kohus selgitab, et kuigi kehtivast õigusest ei tulene kaebajale õigust nõuda, et teatud tingimuste täitmise korral lubatakse ta lühiajalisele väljasõidule, on tal siiski õigus nõuda, et vangla selgitaks, miks ja millistele asjaoludele tuginedes ta väljasõidu lubamisest keeldub. Vangla asus nii taotluse rahuldamata jätmise otsuses kui vaideotsuses seisukohale, et väljasõit oleks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vangla rõhutas, et võimalus lühiajaliseks väljasõiduks ei ole kinnipeetava seadusest tulenev õigus, vaid soodustus. Xi soov lähedastega suhelda on täidetav nii pikaajaliste kui lühiajaliste kokkusaamiste kaudu. Ka potentsiaalse tööandjaga on võimalik kohtuda lühiajalise kokkusaamise raames. Lisaks on oluline märkida, et riskihindamise käigus on leitud, et X on kõrgohtlik lastele ja konkreetsetele täiskasvanutele ning ohtlik avalikkusele. Kohtu hinnangul on vastustaja esitatud kaalutlused asjakohased. Kohtu hinnangul on vangla põhjendatult arvestanud ka Xi kuriteo toimepanemise laadi ja kriminogeensetest riskidest tulenevat ohtlikkust. Haldusasja materjalist ei nähtu, et tegemist olnuks VangS § 32 lõikes 5 nimetatud erakorralise perekondliku sündmusega. Kohus nõustub vanglaga ka selles, et suhete hoidmiseks ja peresidemete säilitamiseks on kaebajal võimalik käia lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel. Ka kohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja märkinud erandlikke asjaolusid, miks teda lühiajalisele
väljasõidule peaks lubama. Kohus nõustub kaebajaga, et lühiajaline väljasõit avaldaks eelduslikult kinnipeetavale positiivset mõju ja pakuks ka leevendust, kuid pelgalt sellistest kaalutlustest lähtumine ei ole põhjendatud. Seoses kaebaja viidetega Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele selgitab kohus, et rahvusvahelised lepingud ei kohusta tagama kinnipeetavatele väljasõidu võimalust. Tartu Ringkonnakohus märkis 11.02.2020 määruses haldusasjas nr 3-19-2188, et „EIK suurkoja otsuses asjas Boulois v. Luxemourg (vt p. 90 jj) on erinevalt kaebaja arusaamast selgitatud, et riikidel ei ole EIÕK või muust rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust sätestada lühiajalise väljasõidu võimaldamine siseriiklikus õiguses kinnipeetava õigusena ja riikide praktika selles küsimuses ei ole ühtne. Selles olukorras sõltub lühiajalise väljasõidu käsitamine soodustuse või õigusena sellest, kuidas on see küsimus lahendatud siseriiklikus õiguses. Soodustuse ja õiguse eristamisel võib siinkohal oluliseks kriteeriumiks olla see, kas lühiajalisele väljasõidu võimaldamiseks on piisav kehtestatud tingimuste täitmine kinnipeetava poolt või on haldusorganile jäetud otsustusruum ka formaalselt määratletud tingimuste täitmise korral. Selle selgitamiseks on asjakohane hinnata ka valdkonnas väljakujunenud praktikat.“ Ka on kohtupraktikas leitud, et lühiajalisele väljasõidule mittelubamisest ei tulene kinnipeetavale üldjuhul ühegi olulise õigushüve, sh vabadusõiguse olulist riivet (Tartu Ringkonnakohtu 29. 08.2019 määrus asjas nr 3-18-2154, p 12). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebaja õigusi ülemäära intensiivselt ei riivatud ning kaebuse eduväljavaated on kasinad. Tulenevalt sellest, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine oleks ebatõenäoline (vrd eespool esitatud põhjendusi ning HKMS § 121 lg 2 p 21), tuleb kaebus tagastada. Koos kaebusega esitas kaebaja ka menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kuivõrd kohus tagastab kaebuse, jääb menetlusabi taotlus läbi vaatamata. Kaebuse tagastamine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.