X-i kaebus Justiits- ja Digiministeeriumi ning kohtute tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. augusti 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Justiits- ja Digiministeerium, esindaja Glen Roosaar
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26. augusti 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-2269 resolutsiooni punkti 3 peale.
Jätta taotlus määruskaebuse tagamiseks läbi vaatamata.
Jätta taotlus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX kaebajale tagastamisele kuuluva rahasumma arvestamiseks haldusasjas nr 3-26-2269 nõutava riigilõivu katteks rahuldamata.
Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26. augusti 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-2269 resolutsiooni punkt 3 muutmata.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja tsiviilasjade numbrid tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1).
Harju Maakohus mõistis 22.08.2011 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr Y-YY-YYYYY Omega Invest OÜ kasuks X-ilt välja 4333,69 eurot.
2.Harju Maakohus mõistis 29.10.2013 otsusega tsiviilasjas nr C-CC-CCCCC Swedbank AS-i kasuks X-ilt välja 2283,99 eurot koos viivisega.
3-26-2269
3.Tartu Maakohus kuulutas 28.07.2014 määrusega tsiviilasjas nr F-FF-FFFFF välja X-i pankroti. Tartu Maakohus lõpetas 05.06.2015 määrusega tsiviilasjas nr F-FF-FFFFF pankrotimenetluse raugemise tõttu. Määruse kohaselt jäi võlausaldajatel tunnustatud nõuete osas raha saamata järgmiselt: Omega Invest OÜ – 4333,69 eurot ja 3574,49 eurot; Swedbank AS – 2452,12 eurot; kohtutäitur Hille Kudu – 22,90 eurot. Võlgnik on esitanud vastuväited kohtutäitur Hille Kudu nõudele kogusummas 680,50 eurot, Omega Invest OÜ nõuetele summas 2433,69 eurot ja 3574,49 eurot ning Swedbank AS-i nõudele summas 566,73 eurot. Määrusega algatati ühtlasi X-i suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus.
4.Tartu Maakohus lõpetas 10.11.2020 määrusega tsiviilasjas nr F-FF-FFFFF X-i pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetlus ning keeldus X-i vabastamisest pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
5.Kohtutäitur Oksana Kutšmei algatas Tartu Maakohtu 05.06.2015 määruse tsiviilasjas nr F-FF-FFFFF ja sissenõudjate avalduste alusel Omega Invest OÜ nõude täitmiseks 04.01.2021 täitemenetluse nr 084/2021/35 ja Swedbank AS-i nõude täitmiseks 04.01.2021 täitemenetluse nr 084/2021/46. Kohtutäitur võõrandas 18.10.2021 sundmüügi korras X-ile kuuluva osa R OÜ-s.
6.Kohtutäitur rahuldas 21.09.2023 otsusega X-i kaebuse kohtutäituri tegevusele osaliselt ning luges täiteasjas nr 084/2021/35 täitmisele kuuluvaks Omega Invest OÜ nõudeks 1900 eurot ja täiteasjas nr 084/2021/46 täitmisele kuuluvaks Swedbank AS-i nõudeks 1885,39 eurot. Ühtlasi tühistas kohtutäitur osaliselt 04.01.2021 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused ja muutis täiteasjades nr 084/2021/35 ja nr 084/2021/46 võlgniku sissetulekutele (sh kontodele) seatud arestid vastavalt õigete nõuete suurustele.
7.X esitas Justiitsministeeriumile (alates 01.01.2025 Justiits- ja Digiministeerium, edaspidi JDM) 07.10.2023 taotluse kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks, sest täiteasjad nr 084/2021/35 ja nr 084/2021/46 algatati Tartu Maakohtu 05.06.2015 määruse nr F-FF-FFFFF alusel, mis ei olnud täitedokument, ja sisse nõutavad summad ületavad määruses märgitut. JDM selgitas 17.11.2023 vastuses nr 15-3/6579-2, et kuna kohtutäitur on kõrvaldanud ametitegevuses esinenud puudused ning asjas on saabunud õigusrahu, ei ole asjaolude edasine uurimine distsiplinaarmenetluses vajalik. Tartu Maakohtu 05.06.2015 määrus nr F-FF-FFFFF on täitedokumendiks nende nõuete osas, millele pankrotimenetluses vastuväidet ei esitatud. Kohtutäitur on selgitanud, et viga parandati 21.09.2023 otsusega ning kuna täidetud ei ole ka vähendatud nõudeid, siis ei ole ületagamist toimunud. Kokkuvõttes lõpetati haldusjärelevalve taotluses toodud asjaolude uurimiseks.
8.Kohtutäitur lõpetas 28.01.2025 otsusega täiteasjas nr 084/2021/35 ja 22.05.2025 otsusega täiteasjas nr 084/2021/46 täitemenetluses, kuna sissenõudjate nõuded on rahuldatud ja tasutud ka täitemenetluse kulud.
9.Harju Maakohus jättis 13.03.2026 määrusega nr X-XX-XXXX läbi vaatamata X-i 20.12.2023 avalduse H OÜ (varasema ärinimega R OÜ) pankroti väljakuulutamiseks, sest asi ei allu Eesti kohtule. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29.06.2026 määrusega X-i määruskaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis 12.10.2026 määrusega X-i määruskaebuse menetlusse võtmata.
10.JDM selgitas 08.07.2026 vastuses nr 15-3-2365-10 ja 24.07.2026 vastuses nr 15-32365-13 X-i 07.06.2026 ja 08.07.2026 selgitustaotlustele, et täiteasjadega nr 084/2021/35 ja nr 084/2021/46 seonduvalt toimus X-i 09.10.2023 pöördumise alusel haldusjärelevalve, mis lõpetati JDM 17.11.2023 vastusega nr 15-3/6579-2. Muu hulgas võeti seisukoht 2(7)
3-26-2269 sundtäidetavate nõuete lubatava suuruse osas ja selgitati selle aluseid. JDM-l ei ole midagi täiendavat lisada.
11.X esitas Tallinna Halduskohtule 25.07.2026 kaebuse kohtutäituri, JDM-i ja kohtute tekitatud kahju hüvitamiseks ning kohtutäituri tegevuse piiramiseks. Kaebajale tekkis kahju kohtutäituri tegevusest täitemenetlustes, JDM-i puudulikust järelevalvest kohtutäituri tegevuse üle ning kohtute tegevusest piiriüleste maksejõuetusmenetluste läbiviimisel. Kaebaja pöördus korduvalt JDM-i poole kohtutäituri üle järelevalve tegemiseks. JDM leidis 17.11.2023 vastuses, et kohtutäitur tunnistas eksimust ja vähendas täitmisele kuuluvate nõuete suurusi, kuid lahendamata jäi põhiküsimus, kas oli olemas kehtiv täitedokument. JDM-i tegevusetus omas otsest mõju kaebajale tekkinud kahju kujunemisele, sest täitemenetlusi ei olnud veel lõpetatud. Kui JDM oleks teinud järelevalvet nõuetekohaselt, siis saanuks võtta meetmeid õigusvastase olukorra lõpetamiseks või suunata küsimus lahendamisele pädevas kohtumenetluses. JDM-i 08.07.2026 ja 24.07.2026 vastustega ei ole kaebaja probleemi lahendatud. Kohtud tekitasid kaebajale kahju sellega, et jätsid tsiviilasjas nr F-FF-FFFFF analüüsimata, millises riigis on kaebaja põhihuvide kese. Kaebaja elas alates 1993. a-st püsivalt Soomes, mistõttu on küsitav, kas Eesti kohus oli üldse pädev kaebaja pankrotimenetlust läbi viima. Kaebaja juhtis tsiviilasjas nr X-XX-XXXX korduvalt kohtu tähelepanu vajadusele lahendada rahvusvahelise kohtualluvuse küsimus ning kohus ei oleks tohtinud jätkata pankrotiavalduse menetlemist, määrata ajutist pankrotihaldurit ja tekitada menetlusosalistele kulusid olukorras, kus polnud selge Eesti kohtu õigus piiriülest maksejõuetusmenetlust läbi viia. Kaebajale tekkinud varaline kahju 207 846 eurot seisneb eeskätt temale kuulunud vara väärtuse vähenemises, saamata jäänud tulus ja majanduslike võimaluste piiramises. Kohtutäitur müüs kaebajale kuulunud äriühingu osa hinnata 338 eurot, kuigi selle nimiväärtus oli 25 245 eurot. Kaebajal jäid 01.10.2021–31.01.2022 saamata töötasud ja hüvitised kokku 12 526,64 eurot ning 01.02.2022–31.07.2022 jäi kaebajal saamata töötasu 12 163,32 eurot. Töö kaotamisest tingitult vähenes kaebajale Soomes 01.08.2022–30.09.2026 makstav tööpension 50 000 eurot. Alusetute täitetoimingutega seonduvalt kandis kaebaja aastatel 2021–2025 kulusid kokku 5212,61 eurot. Täiendavalt kaotas kaebaja Soomes kindlustuskaitse väärusega 100 000 eurot. Tsiviilasjaga nr X-XX-XXXX seoses tuli kaebajal kanda menetluskulud 3036,43 eurot. Riigiorganite tegevuse ja tegevusetusega on kaebajale põhjustatud ka mittevaralist kahju 20 000 eurot aastas ehk kokku 702 192 eurot (sh 08.11.2011–30.09.2026 eest kokku 302 192 eurot; 01.10.2026–30.09.2046 eest tulevikus tekkiv kahju kokku 400 000 eurot). Kaebaja esitas menetlusabi taotluse, milles palus võimaldada tal tasuda riigilõiv osamaksetena 10 kuu jooksul (s.o 105 eurot kuus). Kaebaja majanduslik olukord ei võimalda tasuda riigilõivu ühekordse maksena, ilma et see kahjustaks igapäevast toimetulekut ning vältimatute eluaseme- ja kommunaalkulude tasumist. Kaebaja peamiseks sissetulekuks on Eesti vanaduspension ning Soomes makstav rahvapension ja eluasemetoetus.
12.Tallinna Halduskohus tagastas 26.08.2026 määrusega X-i kaebuse kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamiseks ja kohtutäituri tegevuse piiramiseks HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel ning jättis menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja andis kaebajale riigilõivu 1050 eurot tasumiseks 10-päevase tähtaja määruse jõustumisest arvates. Kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Samuti ei ole halduskohtul pädevust otsustada kohtutäituri õiguse üle jätkata oma ametis ega kohaldada tema tegevusele piiranguid. Nõuded JDM-i ja kohtute tegevusega tekitatud kahju
3(7)
3-26-2269 hüvitamiseks on halduskohtu pädevuses. Esitatud kahjunõuete eest tuleks kaebajal tasuda riigilõivu 1050 eurot (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2). Taotlus riigilõivu tasumiseks osamaksetena (HKMS § 110 lg 1 p 2) tuleb jätta rahuldamata, sest JDM-i ja kohtute tekitatud kahju hüvitamise nõudel ei ole eduväljavaateid (HKMS § 111 lg 1). Kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist on võimalik nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus pannud toime kuriteo (vt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1). Selliseid asjaolusid praegusel juhul ei nähtu. JDM-i 17.11.2023 vastuses ei ole jäetud käsitlemata küsimust, kas täitemenetlusi on alustatud ilma kehtiva täitedokumendita, vaid JDM selgitas, et täitemenetlused algatati Tartu Maakohtu 05.06.2015 määruse nr F-FFFFFFF alusel, mis on täitedokumendiks nende nõuete osas, millele ei esitatud pankrotimenetluses vastuväidet. Võlausaldajate 05.11.2014 üldkoosoleku protokoll kinnitab, et kaebaja tunnistas võlgnevusi Swedbank AS-i ees 1885,39 eurot ja Omega Invest OÜ ees 1900 eurot. Isegi kui JDM oleks kohtutäituri tegevuse üle järelevalvet tehes eksinud, ei ole JDM-i tegevus põhjuslikus seoses kaebajale tekkinud väidetava kahjuga. Võimaliku kahju vahetuks põhjustajaks saab olla üksnes kohtutäitur. Haldusjärelevalve (vt kohtutäituri seaduse (KTS) § 55; Vabariigi Valitsuse seaduse § 75 1) funktsioon on eeskätt avalike huvide, mitte üksikisikute õiguste kaitse. Üksikisikud saavad oma õigusi kaitsta teistes menetlustes. Praeguse juhul saab kaebaja kaitsta oma õigusi, esitades maakohtule nõude kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega on nii JDM-i kui ka kohtute vastu esitatud kahjunõuded ilmselgelt eduväljavaadeteta. Seetõttu ei ole ka vajalik asuda kontrollima kaebaja majanduslikku seisundit.
13.X palub 01.09.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 26.08.2026 määrus menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas ning rahuldada tema menetlusabi taotlus või saata see halduskohtule uueks lahendamiseks. Kaebaja palub ka peatada riigilõivu tasumise kohustus ja kahjunõuete tagastamine kuni määruskaebuse lahendamiseni. Kaebaja ei taotlenud riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist (sh osaliselt), vaid on valmis riigilõivu tasuma, kuid palus võimaldada riigilõivu tasuda viisil, mis vastab tema tegelikule majanduslikule olukorrale. Kaebaja on mittetöötav pensionär, kelle majanduslik olukord ei võimalda 1050 euro suurust riigilõivu korraga tasuda, kuid oleks võimeline selle tasuma kümne kuu jooksul. Halduskohus ei kontrollinud kaebaja majanduslikku seisu, vaid lähtus üksnes hinnangust, et kaebaja nõuetel puuduvad ilmselgelt eduväljavaated. Kohtu selline hinnang on põhjendamata. Kaebaja nõuded ei ole abstraktsed ega sisutud. Kaebuse nõuete rahuldamise võimaluste hindamine menetlusabi küsimuse otsustamisel ei tohiks muutuda põhivaidluse ennetavaks lõplikuks lahendamiseks. Seda eriti olukorras, kus kaebaja ei taotlenud riigilõivust vabastamist (sh osaliselt), vaid üksnes osamaksetega tasumise võimaldamist. Kaebajale ei ole tagatud tõhusat õiguskaitset. Kaebaja palub ühtlasi arvestada praeguses haldusasjas tasumisele kuuluv riigilõiv osaliselt (475,20 euro ulatuses) tasutuks kaebajale Harju Maakohtu 13.03.2026 määruse nr X-XX-XXXX alusel tagastamisele kuuluvast summast ja võimaldada tasuda ülejäänud 574,80 eurot osamaksetena.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Määruskaebuses on halduskohtu 26.08.2026 määrust vaidlustatud üksnes menetlusabi taotluse lahendamist (s.o resolutsiooni p 3) puudutavas osas. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik. 4(7)
3-26-2269
15.Kaebaja on määruskaebuses palunud peatada riigilõivu tasumise kohustus ja kahjunõuete tagastamine kuni määruskaebuse lahendamiseni. Ringkonnakohus käsitab seda määruskaebuse tagamise taotlusena (HKMS § 208 lg 2). See taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, sest kaebajal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust (vrd HKMS § 249 lg 3 teine lause). Tallinna Halduskohus andis 26.08.2026 määruse resolutsiooni p-ga 4 kaebajale riigilõivu (1050 eurot) tasumiseks aega kümme päeva määruse jõustumisest arvates. Seega hakkab riigilõivu tasumiseks määratud 10-päevane tähtaeg kulgema halduskohtu määruse resolutsiooni p 3 jõustumisest. HKMS § 119 lg-st 1 ja § 179 lg-st 3 tulenevalt jõustub halduskohtu määrus menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise kohta koos ringkonnakohtu praeguse määruse kaebajale kättetoimetamisest. Seetõttu ei ole riigilõivu tasumise tähtaeg veel saabunud ning ei esine ka kahjunõuete tagastamise ohtu. Seejuures nähtub kohtute infosüsteemist, et kaebaja on halduskohtu 26.08.2026 määruse lisaks oleva makseinfo alusel praeguseks nõutava 1050 euro suuruse riigilõivu tervikuna tasunud (vt 01.09.2026 maksekorraldus nr 145 – 15 eurot; 14.10.2026 maksekorraldus nr 157 – 1035 eurot).
16.Kaebaja on lisaks palunud arvestada Harju Maakohtu 13.03.2026 määruse nr X-XXXXXX (jõustunud 12.10.2026) alusel temale tagastamisele kuuluv 475,20 eurot siinses haldusasjas nõutava riigilõivu katteks. Kaebaja hinnangul ei oleks otstarbekas, kui juba riigi kasutuses olev raha tuleks esmalt temale tagastada ja kaebaja peaks seejärel kandma selle uuesti riigile üle. Ringkonnakohus jätab selle taotluse rahuldamata, kuivõrd kaebaja on riigilõivu juba tasunud.
17.Halduskohus ei pidanud põhjendatuks anda kaebajale menetlusabi riigilõivu tasumiseks osamaksetena, kuivõrd esitatud hüvitamiskaebus on kohtu hinnangul ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et halduskohus ei tohtinud jätta analüüsimata seda, kas kaebaja puhul on täidetud menetlusabi andmise majanduslikud eeldused (vt HKMS § 112 lg 1 p-d 1 ja 2). Kui menetlusabi andmiseks ei ole täidetud juba üks seaduses nõutavatest eeldustest, siis puudub vajadus täiendavalt kontrollida teiste eelduste esinemist või puudumist. HKMS §-st 111 ei tulene, et kavandatava menetluses osalemise edukust või mõistlikkust peaks arvestama üksnes siis, kui taotletakse riigilõivu tasumise kohustusest osaliselt või täielikult vabastamist (HKMS § 110 lg 1 p 1), kuid mitte siis, kui taotletakse võimalust tasuda riigilõiv osamaksetena (HKMS § 110 lg 1 p 2).
18.Iseenesest tuleb nõustuda, et menetlusabi andmise piirangud riivavad põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele. See piirang on siiski proportsionaalne juhul, kui kohtule esitatud nõudel ei ole eduväljavaateid. Piirangu legitiimseteks eesmärkideks võivad mh olla menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmisel osalemise tagamine (nt Riigikohtu 02.11.2023 otsus nr 5-23-34, p-d 40–41; 12.04.2018 otsus nr 5-18-1, p 16; 12.04.2016 otsus nr 3-3-1-35-15, p-d 32, 38). Riigi kulul ei ole põhjendatud menetleda sellist vaidlust, mille eduväljavaated on vähesed. Riigilõivu tasumine osamaksetena tähendaks samuti, et asja menetlemine toimuks vähemasti esialgu riigi kulul, sest kohus peaks sellise kaebuse võtma menetlusse pärast esimese osamakse tasumist (vrd Riigikohtu 30.11.2016 määrus nr 3-2-1-6716, p-d 14–15). Kui kaebaja ei nõustu kohtute eelhinnanguga kaebuse väheste eduväljavaadete kohta ja soovib siiski asja menetlemist, tuleb tal leida endal võimalus hankida vahendid, millest asja menetlemist finantseerida.
19.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nõue kohtute tegevusega põhjustatud kahju hüvitamiseks on perspektiivitu. Kaebuse kohaselt on kaebaja seostanud temale kahju tekkimist järgmiste kohtulahenditega: Harju Maakohtu 22.08.2011 otsus tsiviilasjas nr Y-YYYYYYY; Tartu Maakohtu 05.06.2015 ja 10.11.2020 määrused tsiviilasjas nr F-FF-FFFFF; Harju Maakohtu 13.03.2026 määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2026 määrus 5(7)
3-26-2269 tsiviilasjas nr X-XX-XXXX. Samuti on kaebaja toonud välja, et suur osa tsiviilasjas nr XXX-XXXX hiljem tema kanda jäetud menetluskuludest tekkis põhjusel, et maakohus ei lahendanud õigeaegselt küsimust sellest, kas tema esitatud pankrotiavalduse lahendamine on üldse Eesti kohtute pädevuses.
20.RVastS § 15 lg 1 järgi võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Ühtegi tsiviilasju nr Y-YY-YYYYY, F-FF-FFFFF ja X-XXXXXX menetlenud kohtunikku ei ole kuriteos süüdi mõistetud ning haldusasja menetleval kohtul puudub pädevus tuvastada, kas kohtunik on kuriteo toime pannud (nt Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20). Seega on RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud kahjunõude rahuldamise üks kohustuslikke eeldusi täitmata. Tsiviilasjades nr Y-YY-YYYYY ja nr F-FFFFFFF tehtud kohtulahenditega seonduv kahjunõue on tõenäoliselt ka mittetähtaegne (vt RVastS § 17 lg 3). Isegi kui lähtuda eeldusest, et tsiviilasja nr X-XX-XXXX puudutav hüvitisenõue ei seondu vahetult selles asjas tehtud kohtulahenditega, vaid pigem asja lahendamisel tähtsust omavate küsimuste lahendamise aja või järjekorraga, oli tegemist siiski osaga õigusemõistmisest, mitte kohtu muu tegevusega kohtumenetluse käigus, ja järelikult kohaldub selles osas samuti RVastS § 15 lg 1 (vt ka Riigikohtu 22.12.2022 otsus nr 3-201033, p 24). RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise piirangut ei ole alust pidada põhiseadusvastaseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2023 otsus nr 3-22-495, p 10).
21.JDM-i väidetavalt ebapiisava haldusjärelevalvega tekitatud kahju hüvitamise nõude on halduskohus samuti hinnanud perspektiivituks. Ringkonnakohus nõustub ka selle järeldusega. Ehkki KTS §-de 54 ja 55 alusel JDM-i teostatava haldusjärelevalve eesmärgiks ei saa pidada ainuüksi avalike huvide kaitset, vaid see on mõeldud kaitsma mh täitemenetluse osaliste (sh eriti nõrgemas positsioonis olevate inimeste) õigusi (vt KTS § 55 lg-d 1 2 ja 2; justiitsministri 15.12.2009 määruse nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ § 65 lg 1; Riigikogu XII koosseisu 206 SE seletuskiri, lk 32–33), ei nähtu, et JDM oleks siinsel juhul jätnud järelevalvekohustuse täitmata või täitnud seda selgelt ebapiisavalt. Halduskohus märkis õigesti, et täiteasjade nr 084/2021/35 ja nr 084/2021/46 menetlemisega sai kaebajale kahju tekitada üksnes kohtutäitur. Olenemata sellest, et kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest RVastS-s sätestatud alustel ja ulatuses (vt KTS § 9 lg 1), näeb KTS § 9 lg 8 selgelt ette, et kohtutäituri poolt kahju hüvitamisega seotud vaidlused vaadatakse läbi maakohtus. Kaebaja on selles osas halduskohtu 26.08.2026 määrusega ka nõustunud. JDM-i vastu esitatud kahju hüvitamise nõude alusena on kaebaja viidanud sellele, et JDM ei ole lahendanud põhiküsimust, kas täiteasjades nr 084/2021/35 ja nr 084/2021/46 oli olemas kehtiv täitedokument, ning selle tõttu jäid võtmata järelevalvemeetmed, mis oleksid kaebaja probleemi lahendanud.
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole JDM jätnud hindamata, kas täiteasjade nr 084/2021/35 ja nr 084/2021/46 aluseks oli kehtiv täitedokument. JDM on 17.11.2023 vastuses nr 15-3/6579-2 (dtl 197–200) kaebajale selgitanud, et Tartu Maakohtu 05.06.2015 määrus nr F-FF-FFFFF sai olla pankrotiseaduse §-st 168 tulenevalt täitedokumendiks ulatuses, milles kaebaja ei esitanud 05.11.2014 nõuete kaitsmise koosoleku protokolli (dtl 225–230) järgi võlausaldajate nõuetele vastuväiteid. Samuti viidati vastuses (p 3), et kui kaebaja JDM-i selgitusega ei nõustu, on tal võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi või kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Olukorras, kus kohtutäitur oli järelevalvemenetluse ajal täiteasjades nr 084/2021/35 ja nr 084/2021/46 sisse nõutavate summade suurust vähendanud ulatuseni, milles pankrotimenetluse lõpetamise määrus sai olla täitedokumendiks, ning tühistanud ka välja mõistetud täitemenetluse kulud ülemäärases osas (vt kohtutäituri 21.09.2023 otsus – dtl 206–211), samuti ei olnud selleks ajaks nõudeid rahuldatud ka mitte 6(7)
3-26-2269 vähendatud ulatuses (Swedbank AS nõue oli 1885,39 eurot ja jääk 1836,31 eurot; Omega Invest OÜ nõue oli 1900 eurot ja jääk 1078,66 eurot), ei ole alust väita, et kaebaja õiguste kaitseks tulnuks kohaldada mõnda järelevalvemeedet. Täitedokumendi olemasoluga seonduvat on kaebajale selgitatud ka JDM-i 08.07.2026 vastuses nr 15-3/2365-10 (dtl 116– 117) ja 24.07.2026 vastuses nr 15-3/2365-13 (dtl 140–141). Asjaolu, et kaebaja elab Soomes ja tema põhihuvide kese on Soomes, ei omanud täiteasjades tähtsust (vt ka Riigikohtu 16.04.2025 määrus nr 2-24-11100, p 9).
23.Kuna eeltoodut kokku võttes on hüvitamiskaebus nii kohtute kui ka JDM-i tegevusega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise taotluste osas perspektiivitu, siis ei olnud menetlusabi andmine riigilõivu osamaksetena tasumiseks HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud ning halduskohtu määruse tühistamiseks ei ole alust.
24.Eelneva põhjal jääb X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.08.2026 määruse resolutsiooni p 3 muutmata.
25.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja nimi ja temaga seotud tsiviilasjade numbrid (Y-YY-YYYYY, C-CCCCCCC, F-FF-FFFFF, X-XX-XXXX) tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.