Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. september 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-961
Haldusasi
Wooluvabrik OÜ kaebus Keskkonnaameti kohustamiseks lõpetada juurdepääsu piiramine 20. aprilli 2020. a dokumendile nr 7-9/20/3694-2 ja tunnistada juurdepääsupiirang kehtetuks
Menetlusosalised
Kaebaja – Wooluvabrik OÜ, esindaja adv Siiri Pajupuu Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Kelli Varov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. detsembri 2020. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Wooluvabrik OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisa ja apellatsioonkaebuse vastuse lisa.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 03.08.2020 määrusega kaebaja suhtes kohaldatud juurdepääsupiirang ja anda kaebajale luba tutvuda halduskohtu määruses viidatud dokumentidega.
3.Jätta Wooluvabrik OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. detsembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-961 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.10.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-20-961 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Muinsuskaitseamet edastas 06.03.2020 Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks kultuuriministri käskkirja „Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamine ning ühise kaitsevööndi kehtestamine“ eelnõu koos eksperdihinnanguga. Muinsuskaitseamet seadis eelnõule avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 2 p 1 alusel juurdepääsupiirangu.
2.Keskkonnaamet edastas Muinsuskaitseametile 20.04.2020 dokumendi nr 7-9/20/3694-2 „Arvamus Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamise käskkirja eelnõu kohta“. Keskkonnaamet seadis dokumendile AvTS § 35 lg 2 p 1 alusel juurdepääsupiirangu.
3.Wooluvabrik OÜ esitas 20.05.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti kohustamiseks lõpetada juurdepääsu piiramine 20.04.2020 dokumendile nr 7-9/20/3694-2 ja tunnistada juurdepääsupiirang kehtetuks. Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamist ei menetle vastustaja. Vastustajalt küsiti arvamust menetletavale eelnõule. Juurdepääsupiirangu kehtestamise õigus on eelnõu menetleval asutusel (AvTS § 35 lg 2 p 1). AvTS § 35 lg 2 p 1 mõtteks on anda õigustloovat akti menetlevale asutusele võimalus hoida tööprojekte ja poolikuid lahendusi asutusesisesena, et vältida millegi avalikustamist, mille osas asutuse ametlik seisukoht ei ole veel kujundatud ja võimalikud vastuolud kõrvaldatud. Muinsuskaitseamet esitas vastustajale tutvumiseks nägemuse, millist õigusakti soovitakse vastu võtta. Muinsuskaitseamet asus täitma ärakuulamise ja kaasamise kohustust. Seega jõuti AvTS § 35 lg 2 p 1 mõttes õigustloova akti kooskõlastamise etappi. Selles menetlusetapis ei ole AvTS § 35 lg 2 p 1 kohaldamine õiguspärane. Vastustaja poolt 20.04.2020 koostatud dokument ei ole tööprojekt ega poolik lahendus. Tegemist on vastustaja arvamusega, mis esitati Muinsuskaitseametile. Seega ei ole vastustaja vastuse näol enam tegemist etapiga „enne nende kooskõlastamiseks saatmist või vastuvõtmiseks esitamist“. Kaebaja jaoks on oluline, et tal oleks võimalus vastustaja 20.04.2020 arvamusega tutvuda, et seda saaks avalikult kasutada ning vastustaja seisukohtadele viidata (HKMS § 44 lg 1, AvTS § 4 lg 5). Kaebaja on seotud Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamise menetlusega läbi Linnamäe Hüdroelektrijaama kinnistu tähtajalise kasutusõiguse omamise. Samuti omab vastustaja seisukoht tähtsust Linnamäe hüdroelektrijaama puudutavas vee-erikasutusloa menetluses. Kui vastustaja seisukoht on juurdepääsupiiranguga, ei ole kaebajal võimalik tugineda selle sisule suhtluses haldusorganitega ega meediaga.
2(7)
3-20-961 Lubatavaks ei saa pidada haldusorganite praktikat, mille kohaselt märgitakse dokumendile teadvalt ebaõige piirangu alus (AvTS § 35 lg 2 p 1) ja hiljem asutakse juurdepääsupiirangu kohaldamist õigustama teise võimaliku aluse (AvTS § 35 lg 2 p 2) kohaldumisega. Hea halduse tavaga ei ole kooskõlas riigiasutuste praktika lisada dokumentidesse liigselt sellist teavet või lõikude kaupa viiteid teabele, millele on kohaldatud juurdepääsupiirangut. Viidatud teabe lisamine võimaldab piirata juurdepääsu vastustaja arvamusele. Vastustaja arvamus ei ole dokumendi kavand (AvTS § 35 lg 2 p 2). AvTS § 35 lg 2 p 2 laieneb vaid sellistele haldusorgani poolt koostatud töödokumentidele, mis ei ole vastava etapi lõppversiooni dokumendid või mis ei ole avaldamiseks (sh kaasamise ja arvamuse küsimise raames) valmis. Muinsuskaitseameti 06.03.2020 kirjaga edastatud eelnõu ja vastustaja 20.04.2020 arvamus ei vasta sellistele tunnustele. Mõlemad haldusorganid on pidanud oma dokumenti sellises valmiduse astmes olevaks, et seda on võimalik allkirjastatuna ja asutuse poolt heakskiidetuna edastada haldusorgani välistele isikutele. Muinsuskaitseameti eelnõu oli tööprojekt/dokument, millele võis kohalduda AvTS § 35 lg 2 p-s 2 sätestatud juurdepääsupiirang üksnes kuni hetkeni, mil Muinsuskaitseamet edastas eelnõu arvamuse avaldamiseks, olles eelnõu sisu lõplikult paika pannud.
Keskkonnaamet palus jätta kaebuse rahuldamata.
Vastustajal ei olnud õigust Muinsuskaitseameti seatud juurdepääsupiirangut eirata. AvTS üldjuhendis selgitatakse, et teabevaldaja seatud juurdepääsupiirang on siduv ka kõigile teistele teabevaldajatele. Ainult piirangu seadnu saab selle kehtetuks tunnistada, teised saavad sellele vaid tema tähelepanu juhtida. Vastustaja viitas 20.04.2020 arvamuses mitmetele eelnõus sisalduvatele lõikudele. Eelnõu suhtes kehtib juurdepääsupiirang. Kui dokumendis sisaldub teave, mis AvTS kohaselt tuleb tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks, kehtestatakse juurdepääsupiirang kogu dokumendile. Sellest tulenevalt ei ole dokumendiga võimalik tutvuda vastustaja dokumendiregistri kaudu. Isikul on võimalik sellises olukorras esitada teabevaldajale teabenõue, mille lahendamisel hindab teabevaldaja, millises osas on võimalik dokumendis sisalduvat infot teabenõudjale avaldada (AvTS § 38 lg 2). Kaebaja ei ole 31.07.2020 seisuga vastustajale teabenõuet esitanud. AvTS ei sätesta otsesõnu õiguslikku alust kehtestada juurdepääsupiirang õigusakti eelnõu kohta esitatud arvamusele, kuid olukorras, kus arvamus sisaldab eelnõu osasid, sh refereerib eelnõu sisu (mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks), on ka sellisele dokumendile juurdepääsupiirangu kehtestamine vajalik. Muinsuskaitseamet selgitas 10.07.2020 kirjas vastustajale, et 06.03.2020 edastatud dokument on pigem dokumendi kavand, mitte õigustloova akti eelnõu AvTS § 35 lg 2 p 1 tähenduses, ning õigem oleks olnud nende poolt juurdepääsupiirangu alusena määrata AvTS § 35 lg 2 p 2. Seega kinnitas Muinsuskaitseamet, et 06.03.2020 dokumendile sooviti igal juhul juurdepääsupiirang kehtestada. Isegi kui eelnõu puhul on tegemist AvTS § 35 lg 2 p 2 kohase dokumendi kavandiga, ei ole võimalik 20.04.2020 arvamuse juurdepääsupiirangut kehtetuks tunnistada. Sellisel juhul oleks dokumendile juurdepääsupiirangu kehtestamise aluseks AvTS § 35 lg 2 p 2.
5.Tallinna Halduskohus jättis 04.12.2020 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
Dokumendile juurdepääsupiirangu seadmine AvTS § 35 lg 2 alusel toimub kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja märgib õigesti, et tal ei olnud võimalik eirata Muinsuskaitseameti seatud juurdepääsupiirangut. Kuid see ei tähenda, et ta oli seotud juurdepääsupiirangu alusega. Seda oleks vastustaja pidanud iseseisvalt hindama, lähtudes asjaolust, et ta viitab arvamuses Muinsuskaitseameti eelnõule. 3(7)
3-20-961 AvTS § 35 lg 2 p 2 eesmärgiks on võimaldada nn töödokumentide (dokumendid enne nende vastuvõtmist või allakirjutamist) asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine. Kohus ei nõustu kaebajaga, et Muinsuskaitseamet oli käskkirja eelnõu sisu lõplikult paika pannud. Muinsuskaitseamet selgitas 06.03.2020 vastustajale järgmist: „Muinsuskaitseamet kaalub kõiki laekunud arvamusi ja vastuväiteid ning vajadusel täiendab eelnõu. Kui kultuurimälestiseks tunnistamise õigusakti eelnõu oluliselt muudetakse, saadab Muinsuskaitseamet selle Teile uuesti tutvumiseks.“ Eeltoodu näitab, et Muinsuskaitseamet küsis käskkirja eelnõu kooskõlastamise etapis vastustaja arvamust. Sõltuvalt arvamusest võis eelnõu oluliselt muutuda. Seega oli Muinsuskaitseameti käskkirja eelnõu dokumendi kavand. Vastustaja seatud juurdepääsupiirangu alus – AvTS § 35 lg 2 p 1 – ei ole kohane. Muinsuskaitseameti käskkiri ei ole õigustloov akt, vaid õiguse üksikakt. Seega ei esitanud vastustaja arvamust õigustloova akti eelnõule enne selle kooskõlastamiseks saatmist või vastuvõtmiseks esitamist. Vastustaja arvamus eelnõu kohta on dokumendi kavandi juurde kuuluv dokument (AvTS § 35 lg 2 p 2). Eelnõude kooskõlastamisel ei ole tavapäratu, et arvamuse andmisel viidatakse eelnõu teatud osale (lõikudele). Vastupidisel juhul võib arvamuse mõistmine olla raskendatud. Vastustaja tegevus ei lähtunud soovist leida alus arvamusele juurdepääsupiirangu seadmiseks. Muinsuskaitseamet ei ole käskkirja eelnõult juurdepääsupiirangut eemaldanud. Vastustaja kaalutlus mitte avaldada arvamuse kaudu teavet käskkirja eelnõu kohta, on kohane. Õiguslik alus arvamusele juurdepääsupiirangu seadmiseks on AvTS § 35 lg 2 p 2. Seega seadis vastustaja õiguspäraselt juurdepääsupiirangu 20.04.2020 dokumendile. Kaebajal on võimalik küsida arvamus välja teabenõude korras. Vastustaja saab otsustada, millise osaga arvamusest on kaebajal võimalik tutvuda (AvTS § 38 lg 2). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Wooluvabrik OÜ palub 04.01.2021 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Kaebaja palub menetluskulud jätta Keskkonnaameti kanda. Halduskohus tuvastas õigesti, et vastustaja on ebaõigesti märkinud juurdepääsupiirangu alusena AvTS § 35 lg 2 p-i 1. Kaebaja leiab, et ka AvTS § 35 lg 2 p-st 2 tulenevalt ei esine õiguslikku alust Keskkonnaameti 20.04.2020 dokumendile juurdepääsupiirangu kohaldamiseks. AvTS § 35 lg 2 p-de 1 ja 2 tingimused osutavad sellele, et haldusorganil on õigus piirata juurdepääsu sellistele dokumentidele, mida vastav haldusorgan ei loe veel lõpetatuks ja haldusorgani enda poolt lõppfaasi (valmis haldusorganist väljasaatmiseks) jõudnuks. Sellise juurdepääsupiirangu kohaldamist saanuks pidada põhjendatuks vaidlusaluse Keskkonnaameti 20.04.2020 arvamuse tööprojektile üksnes hetkeni, mil vastustaja volitatud isik selle allkirjastas ja Muinsuskaitseametile edastas. Halduskohtu tõlgendus, mille kohaselt Muinsuskaitseameti 06.03.2020 kirjale lisatud eelnõu ja Keskkonnaameti 20.04.2020 vastus on juurdepääsupiiranguga dokumendid AvTS § 35 lg 2 p 2 tähenduses, on vastuolus haldusmenetluse avalikkuse põhimõttega. Halduskohus on põhjendamatult laiendanud AvTS § 35 lg 2 p 2 kohaldamisala. AvTS § 35 lg 2 p 2 mõistes ei saa dokumendi kavandiks pidada selliseid dokumente, mis on läbinud asutusesisese menetluse ning on seejärel tehtud kättesaadavaks asutusevälistele isikutele. Ebaõige on õigustada juurdepääsupiirangu kohaldamist asjaoluga, et Muinsuskaitseamet on 06.03.2020 dokumendile kohaldanud juurdepääsupiirangut. Teabevaldajal on kohustus 4(7)
3-20-961 veenduda, et juurdepääsupiirangu kohaldamine on põhjendatud ja õiguspärane. Hea halduse tavaga ei ole kooskõlas põhjendamatute juurdepääsupiirangute kohaldamine üksnes seetõttu, et mõni teine teabevaldaja on ekslikult tunnistanud oma dokumendi asutusesiseseks kasutamiseks. Asjassepuutuv haldusmenetlus on lõppenud – kultuuriminister on 18.12.2020 võtnud vastu käskkirja nr 190 „Asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamine ning ühise kaitsevööndi kehtestamine“. Samas on vastustaja 20.04.2020 arvamusele seatud juurdepääsupiirang jätkuvalt kehtiv. Kaebaja poolt opereeritav Linnamäe hüdroelektrijaam jääb 18.12.2020 vastu võetud käskkirja nr 190 kaitsevööndisse, mistõttu oli kaebajal kaebuse esitamise hetkel ning on jätkuvalt põhjendatud huvi ja seaduslik alus olla teadlik Keskkonnaameti 20.04.2020 arvamusest. Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsiooni) art-st 8 tuleneb kohustus tagada üldsusele avaldamise teel või muul viisil võimalus saada kätte õigusaktide eelnõud, mis võivad keskkonda oluliselt mõjutada.
7.Keskkonnaamet palub 11.02.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Vastustajal ei olnud õiguslikku alust Muinsuskaitseameti seatud juurdepääsupiirangut eirata. Andmekaitse Inspektsiooni AvTS üldjuhendis on selgitatud: „Teabevaldaja seatud juurdepääsupiirang on siduv ka kõigile teistele teabevaldajatele. Kui otse eriseadusest ei tulene teisiti, ei saa teine asutus piirangut omatahtsi kehtetuks tunnistada ega eirata.“ Vastustajal oli võimalus sellises olukorras üksnes juhtida Muinsuskaitseameti tähelepanu kehtestatud juurdepääsupiirangule ja seda 20.04.2020 kirjas ka tehti. Kuigi Keskkonnaamet pidas juurdepääsupiirangut põhjendamatuks ja juhtis sellele tähelepanu, märkis Muinsuskaitseamet 10.07.2020 kirjas, et juurdepääsupiirangu kehtestamisel 06.03.2020 eelnõule on märgitud küll ekslikult vale õiguslik alus, kuid sellest hoolimata oli Muinsuskaitseametil tahe piirata dokumendile juurdepääsu. Juurdepääsupiirangu seadmine 06.03.2020 eelnõule oli Muinsuskaitseameti kaalutlusotsus. Kui Keskkonnaamet ei oleks 20.04.2020 kirjale juurdepääsupiirangut kehtestanud, oleks isikutel olnud võimalus Keskkonnaameti 20.04.2020 kirja kaudu tutvuda 06.03.2020 eelnõus oleva teabega, millele oli seatud juurdepääsupiirang. Selline haldusorgani tegevus oleks olnud vastuolus AvTS regulatsiooniga. Keskkonnaameti 20.04.2020 kiri käsitleb vastustaja ettepanekuid ja vastuväiteid 06.03.2020 eelnõule, mis ei olnud 06.03.2020 seisuga vastu võetud, vaid mille osas küsiti Muinsuskaitseameti arvamust. AvTS § 35 lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks ei ole, et dokumendi kavandi juurde kuuluv dokument (20.04.2020 kiri) ei tohiks olla läbinud asutusesisest menetlust. Dokumendiregistrisse kantakse ka juurdepääsupiiranguga dokumendid, kuid registri avalik vaade ei tohi reeta nende sisu. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna Muinsuskaitseamet ei ole 06.03.2020 eelnõult juurdepääsupiirangut eemaldanud, on 20.04.2020 kirjale seatud juurdepääsupiirang jätkuvalt õiguspärane. Halduskohtu otsuse tegemise ajal ei olnud veel kultuuriministri käskkirja nr 190, seega ei olnud alust juurdepääsupiirangut kehtetuks tunnistada. Kuna kultuuriminister võttis 18.12.2020 vastu käskkirja nr 190, siis tunnistas Keskkonnaamet 20.04.2020 kirjale kehtestatud juurdepääsupiirangu kehtetuks. Käskkirjas nr 190 on käsitletud vastustaja 20.04.2020 kirjas esitatud ettepanekuid ja märkusi. Seega on kaebajal olnud võimalik nendega tutvuda alates käskkirja nr 190 vastuvõtmisest.
5(7)
3-20-961
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebusele ja apellatsioonkaebuse vastusele on lisatud kuvatõmmised Keskkonnaameti avalikust dokumendiregistrist seisuga 04.01.2021 ja 11.02.2021. Kuna kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2) ning oluline on, kas kaebaja nõue oleks kohtuotsuse tegemise ajal üldse täidetav, võtab ringkonnakohus asja õigemaks lahendamiseks esitatud kuvatõmmised asja materjalide juurde (HKMS § 198 lg 3).
9.Asjas on vaidluse all, kas Keskkonnaameti 20.04.2020 dokumendile kehtestatud juurdepääsupiirang oli õiguspärane ning kaebuse nõudeks on kohustada Keskkonnaametit lõpetama juurdepääsu piiramine 20.04.2020 dokumendile nr 7-9/20/3694-2 ja tunnistama juurdepääsupiirang kehtetuks. Keskkonnaameti avaliku dokumendiregistri kuvatõmmisest 11.02.2021 seisuga (apellatsioonkaebuse vastuse lisa) nähtub, et alates sellest kuupäevast on kõnealune dokument avalik ning sellel puudub juurdepääsupiirang. Niisiis ei ole esitatud kohustamisnõude rahuldamine enam võimalik. Kohus saab kohustamisnõude rahuldada üksnes juhul, kui selle nõude eeldused on täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti anda või toimingut teha, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (Riigikohtu üldkogu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
10.Sellele vaatamata peab ringkonnakohus vajalikuks anda hinnang küsimusele, kas vastava juurdepääsupiirangu algne kehtestamine oli õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Keskkonnaameti 20.04.2020 dokumendile juurdepääsupiirangu seadmine AvTS § 35 lg 2 p 2 alusel oli õiguspärane ning esialgne väär viide AvTS § 35 lg 2 p-le 1 ei tooks kaasa kohustamisnõude rahuldamist. AvTS § 35 lg 2 p 2 kohaselt võib riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või avalik-õigusliku juriidilise isiku juht tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks dokumendi kavandi ja selle juurde kuuluvad dokumendid enne nende vastuvõtmist või allakirjutamist. Keskkonnaameti 20.04.2020 dokument oli arvamus Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamise käskkirja eelnõu kohta (vastus Muinsuskaitseameti 06.03.2020 kirjale, millega Muinsuskaitseamet saatis viidatud eelnõu Keskkonnaametile arvamuse avaldamiseks). Järelikult oli Keskkonnaameti arvamus osa haldusakti andmisele suunatud haldusmenetlusest, mis sellel hetkel oli alles eelnõu etapis. Tegemist oli AvTS § 35 lg 2 p 2 tähenduses dokumendi kavandi juurde kuuluva dokumendiga enne dokumendi (kultuuriministri käskkirja) alla kirjutamist. Kaebaja on apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et AvTS § 35 lg 2 p 2 eesmärgiks on jätta võimalus hoida tööprojekte ja poolikuid lahendusi asutusesisesena, et vältida segaduse tekitamist. Selle eesmärgiga ei ole aga kooskõlas kaebaja tõlgendus, mille kohaselt tuleks dokumendi kavandi juurde kuuluv dokument avaldada pärast selle allkirjastamist, kuid enne n-ö põhidokumendi lõpliku versiooni valmimist ja allkirjastamist. Vastupidiselt kaebaja arusaamale võimaldab AvTS § 35 lg 2 p 2 kuni lõpliku haldusakti allkirjastamiseni tunnistada asutusesiseseks teabeks selle haldusakti andmisele suunatud haldusmenetluse dokumendid, kui see on vajalik. Erinevalt AvTS § 35 lg 2 p-s 1 märgitud õigustloova akti eelnõust võib üksikakti projektile AvTS § 35 lg 2 p 2 alusel kehtestada juurdepääsupiirangu kuni selle vastuvõtmiseni või allakirjutamiseni (st piirang võib hõlmata ka haldusakti eelnõu ärakuulamiseks või arvamuse andmiseks esitamise etapi ning selle raames laekunud seisukohad). Kuna üld- ja üksikaktide mõju ja tähendus on oluliselt erinev, siis ei peagi nende eelnõud või kavandid olema ühetaoliselt kättesaadavad. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et erinevalt AvTS § 35 lg-st 1 on sama paragrahvi lõike 2 alusel teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamise otsus diskretsiooniotsus. Praegusel juhul ei ole kaebaja väitnud, et teabe asutusesiseseks teabeks tunnistamisel oleks kaalutlusõigust kohaldatud ebaõigesti, vaid et AvTS § 35 lg 2 p-d 1 ja 2 ei võimalda üldse Keskkonnaameti 20.04.2020 kirjale juurdepääsupiirangut seada. Kuna küsimus ei ole olnud diskretsiooniõiguse (väär)kasutamisest, ei ole asjakohane ka kaebaja viide Århusi konventsiooni art-le 8. 6(7)
3-20-961
11.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Et Keskkonnaameti 20.04.2020 kiri on tänaseks avalik, on ära langenud ka alus kohaldada kaebaja suhtes halduskohtu 03.08.2020 määrusega kohaldatud juurdepääsupiirangut. Ringkonnakohus tühistab juurdepääsupiirangu HKMS § 88 lg 3 alusel ja annab kaebajale loa tutvuda kohtumääruses viidatud dokumentidega.
12.HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.