Coolhouse OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise SA 12.06.2020 otsuse nr 09.06.204759 ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 09.07.2020 vaideotsuse nr 2-17/2020/4065-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Coolhouse OÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige Andres Ree Vastustaja I – Ettevõtluse Arendamise SA, volitatud esindaja Terje Kleemann Vastustaja II – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, volitatud esindaja Ave Henberg
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Coolhouse OÜ kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.03.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Coolhouse OÜ (kaebaja) esitas 17.05.2020 Ettevõtluse Arendamise SA-le (EAS) väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määruse nr 13 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust negatiivselt mõjutatud väikeettevõtja kahjude osalise hüvitamise toetus“ (määrus nr 13) alusel taotluse toetuse saamiseks summas 5000 eurot.
2.EAS tunnistas 12.06.2020 otsusega nr 09.06.204759 kaebaja nõuetele mittevastavaks ja jättis tema taotluse rahuldamata. Kaebaja ei vasta määruse nr 13 § 8 lg-s 1 toodud nõudele, mille kohaselt võib toetust taotleda väikeettevõtja. Väikeettevõtjaks on määruse nr 13 § 4 lg 1 tähenduses füüsilisest isikust ettevõtja (FIE) või äriühing, kelle täistööajale taandatud töötajate arv oli töötamise registri (TÖR) andmetel 01.03.2020 seisuga 1-49. Töötaja on töölepingu seaduse (TLS) tähenduses töölepingu alusel tööd tegev isik. Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmetel ei olnud kaebajal 01.03.2020 seisuga ühtegi töölepingulist töötajat. Juhatuse liige ei ole käsitletav töötajana. Kaebaja viidatud Euroopa Komisjoni juhend, mis puudutab ettevõtja suuruse määramist, ei ole asjakohane, sest vaidlusaluse toetuse nõuded on kehtestatud määruses nr 13.
Kaebaja esitas EAS-i 12.06.2020 otsuse peale vaide.
4.Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) jättis 09.07.2020 vaideotsusega nr 2-17/2020/4065-2 vaide rahuldamata. Põhjendused:
4.1.EAS pidi võtma aluseks TÖR-i, mitte majandusaasta aruande andmed. Kaebajal puudus 01.03.2020 seisuga töölepinguline töötaja. Andres Ree oli juhtimisorgani liige. Töötaja mõiste määrab kindlaks TLS § 1 lg 1 ja sama paragrahvi lg 5 sätestab, et töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata juriidilise isiku juhtorgani liikmele. Seega ei peeta juhtorgani liiget töötajaks. Töölepinguline suhe ja juhatuse liikme suhe äriühinguga on oluliselt erinevad: töötajale annab korraldusi tööandja ehk teine isik, töötaja puhul on reguleeritud tööaeg, talle on ette nähtud vallandamiskaitse ja antud seadusest tulenev õigus nõuda tasustatud puhkuseid. Juhatuse liige tegutseb iseseisvalt ja sotsiaalseid garantiisid talle ühegi seadusega antud pole. Muu hulgas määrab juhatuse liige oma tööaja ja seetõttu ei saa tema puhul rääkida täis- või osatööajast. Kuigi TÖR-is tuleb registreerida nii töölepinguline töötaja kui ka võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev isik, siis viimase puhul ega juhatuse liikme puhul ei ole kohustust märkida TÖR-i tööaja määra. Seega ei ole TÖR-ist võimalik kontrollida võlaõigusliku lepinguga isiku töömahtu. Samas sätestab määrus nr 13 tööajamäära ühe toetuse saamise tingimusena.
4.2.Euroopa Komisjoni 17.06.2014 määrus nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks, (üldise grupierandi määrus) reguleerib Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art-te 107 ja 108 rakendamist, täpsemalt seda, mis juhtudel loetakse riigi poolt ettevõtjatele antav abi siseturuga kokkusobivaks. Muu riigiabi on reeglina keelatud. Riik ei ole Euroopa Liidu (EL) õigusaktide alusel kohustatud kellelegi riigiabi andma, see on riigi valikute küsimus. Seega ei kohusta üldise grupierandi määrus ega muu EL-i riigiabi reeglistik Eestit andma COVID-19 riigiabi äriühingutele, kelle juures ei ole tööl töölepingulisi töötajaid.
4.3.Ka kontseri kuuluvate äriühingute puhul tuleb arvesse võtta üksnes töölepingulisi töötajaid. Seega ei kohelda neid võrreldes teistega erinevalt.
4.4.Kuna juhatuse liikmete ja töölepinguliste isikute vahel on väga palju erisusi, ei pruugi olla tegemist sarnaste isikute erineva kohtlemisega. Määruse andja eesmärk oli toetada üksnes aktiivse töötajaskonnaga väikeettevõtjaid. Töölepinguliste isikutega väikeettevõtjatele toetuse suunamine on põhjendatud mh sellega, et tööandja peab tagama töötajatele sotsiaalsed tagatised ka kriisi ajal. Juhatuse liikmete osas äriühingul sellist kohustust ei ole ja ka seadused on jätnud erinevad töötusega seotud riskid juhatuse liikme enda kanda. Äriühingul on võimalik kriisi perioodil ajutiselt vähendada juhatuse liikmega seotud kulutusi, juhatuse liige vabastada või tema tasu vähendada. Määruse andja hinnangul ei saanud COVID-19 kriisi ajal töötajatega äriühingud sedavõrd kiiresti kohaneda, kandes seega tööjõu vaates suuremat vastutust ja kõrgemaid kulusid, kui üksnes juhatuse liikmetega äriühingud, mistõttu nähti just neile ette toetus. 2(13)
3-20-1315
5.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i 12.06.2020 otsuse ja MKM-i 09.07.2020 vaideotsuse tühistamiseks. Põhjendused:
5.1.Väikeettevõtja mõiste on defineeritud üldise grupierandi määruses, mille I lisa art 5 loeb töötajateks ka omanikud-tegevjuhid. Määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 on sellega vastuolus. Kaebajal on registreeritud TÖR-is üks töötaja, kelleks on juhatuse liige. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 järgi tuleb kõiki väikeettevõtjaid kohelda võrdsetel alustel. Määrus nr 13 diskrimineerib kaebajat, sest eristamiseks puudub seadusest tulenev alus. Seega on määrus nr 13 põhiseadusevastane. Ka Vabariigi Valitsuse 28.04.2020 määruse nr 31 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud kriisi ja sellest tuleneva eriolukorra mõju leevendamiseks ette nähtud toetusmeetmete üldtingimused“ (määrus nr 31) § 5 lg 1 p 1 järgi peab toetuse eraldamine olema läbipaistev ja mittediskrimineeriv.
5.2.Üldise grupierandi määruse I lisa art 6 järgi tehakse töötajate arv kindlaks üksnes ettevõtja raamatupidamisaruannete põhjal. Kuna tegemist on suletud loeteluga, siis puudub kaalutlusõigus. Eestis on raamatupidamisaruandeks majandusaasta aruanne. Määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 viidatud registri väljavõte ei ole raamatupidamisaruanne.
5.3.Üldise grupierandi määruse I lisa art 5 järgi võetakse töötajate arvu kindlaks tegemisel arvesse kogu aasta, seega on määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 lähtutud ebaõigesti töötajate arvust konkreetse hetke seisuga. Seejuures on vaideotsus vastuolus määrusega nr 13, sest vaideotsuses väidetakse, et EAS pidi lähtuma TÖR-i kandest otsuse tegemise aja seisuga, samas kui määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 kohaselt tuli lähtuda TÖR-i andmetest 01.03.2020 seisuga.
5.4.Kuna kontserni kuuluvate äriühingute puhul lähtutakse töötajate arvu leidmisel majandusaasta aruande andmetest ja üldise grupierandi määrus ei anna selles osas kaalutlusõigust, siis koheldakse kaebajat ebavõrdselt.
5.5.Kuna määrus nr 13 on vastuolus EL-i riigiabi reeglitega, võib olla tegemist keelatud riigiabiga.
EAS palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
6.1.Üldise grupierandi määruse I lisas toodud väikese ja keskmise suurusega ettevõtja (VKE) määratlus ei kohaldu määrusele nr 13. Määrust nr 13 ei antud üldise grupierandi määruse alusel, vaid Euroopa Komisjoni teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ (2020/C 91 I/01) (COVID-19 raamistik) ja sellele tuginedes Euroopa Komisjoni poolt 21.04.2020 antud riigiabi loa nr SA.57014 (2020/N) (2020/C 158/01) alusel. Riigiabi loa alusel antavale riigiabile kohalduvad grupierandi määruse sätted üksnes juhul, kui abi aluseks olevates õigusaktides on neile selgelt viidatud. Antud juhul ei ole määruses nr 13 viidatud üldise grupierandi määruse I lisas olevale VKE määratlusele, vaid on antud väikeettevõtjale teine määratlus, mis ei ole vastuolus ühegi õigusaktiga. Liikmesriigil on õigus määratleda toetuse sihtgrupid ja tingimused. Määruses nr 13 on viide üldise grupierandi määrusele üksnes seoses raskustes oleva ettevõtja hindamisega (§ 8 lg 2 p 1), mil tuleb kohaldada üldise grupierandi määruse art 2 p 18 tingimusi. Seetõttu on Riigi Teatajas määruse nr 13 juures viide üldise grupierandi määrusele.
6.2.Kuna üldise grupierandi määrus ei kohaldu, siis ei ole asjakohased ka etteheited, mille alusel tuleb töötajate arv kindlaks määrata ja millist perioodi arvestades. Määruses nr 13 on lähtutud TÖR-i andmetest 01.03.2020 seisuga, et määrata ettevõtte suurus enne COVIDviirusest põhjustatud piirangute mõju, mis võis tingida töötajate arvu vähenemise. Töötajate arvu pidi kontrollima 01.03.2020 seisuga, kuid kontrolli sai teha üksnes taotluse menetlemise ja otsuse tegemise hetkel. Seega puudub kaebaja väidetud vastuolu.
3(13)
3-20-1315
6.3.Põhiõiguste ja vabaduste piiramine toimub seaduse alusel. Määruse nr 13 andmise pädevus tuli riigieelarve seaduse (RES) § 531 lg-st 1 ja § 812 lg-st 2. Toetuse andmise eesmärgi, tingimuste ja sihtgrupi määramine on poliitiline otsus, mis ei allu kohtulikule kontrollile. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust toetusele. Õigus nõuda toetuse maksmist tekib vastavasisulisest haldusaktist, milles antakse hinnang taotleja ja taotluse vastavuse kohta toetuse andmise tingimustele.
6.4.Määrus nr 13 ei ole põhiseadusevastane. Etteheited kontserni ettevõtjate ebavõrdsest kohtlemisest ei puutu asjasse, sest kaebaja puhul ei ole tegemist kontserni kuuluva äriühinguga. Määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 toodud töötajate nõue kehtis kõigi taotleja suhtes, sh kontserni kuuluvate ettevõtete suhtes. Kontserni kuuluvate taotlejate puhul kontrolliti TÖR-ist töötajate arvu ja teiste kontserni kuuluvate ettevõtete puhul kontrolliti majandusaasta aruannetest nende töötajate arvu. Taotlejaga ühte kontserni kuuluvate äriühingute töötajate arv oli oluline töötajate maksimummäära arvesse võtmiseks (et kontsernil kokku ei oleks üle 49 töötaja). Seega oli määruse nr 13 § 4 lg 2 eesmärk tagada, et toetus (mis oli mõeldud mikro- ja väikeettevõtjatele) ei kanduks meetme sihtgruppi mittekuuluvatele (suur)ettevõtetele.
6.5.Kriisimeetme väljatöötamisel pöörati tähelepanu sellele, et taotluste menetlus oleks võimalikult kiire, sest lühikese ajaga tuleb menetleda suurt hulka taotlusi ja toetuse kiire väljamaksmine on ettevõtjate jätkusuutlikkuse huvides oluline. Seetõttu kehtestati tingimused, mille kontrollimine võtaks võimalikult vähe aega, kuid samas vastaks riigiabi tingimustele ja oleks suunatud õigele sihtgrupile. Kuna kontserni kõigi liikmete osas MTA-le päringute tegemine TÖR-i andmete saamiseks oleks osutunud liiga aja- ja ressursimahukaks, siis otsustati kontsernide puhul tugineda avalikest registritest kättesaadavale infole ehk äriregistris kajastuvatele majandusaasta aruannetele. See loob küll olukorra, kus taotlejaga ühte kontserni kuuluvate ettevõtjate osas võetakse aluseks mõnevõrra teistsugused andmed (arvestades, et majandusaasta aruannetesse võib ettevõtjate poolt olla töötajatena märgitud ka mittetöölepinguliste suhetega isikud), kuid arvestades, et enamik toetusmeetme sihtgrupist on kontserni mittekuuluvad ettevõtjad, oli selline regulatsioon põhjendatud, kuna võimaliku ebavõrdse kohtlemise kaalus üles taotluste kiire menetlus ning toetuste kiire jagamine, mis aitab ettevõtjate likviidsusprobleeme leevendada, st toetusmeetme (mõnevõrra ebavõrdsena tunduvad) tingimused olid kooskõlas toetusmeetme eesmärgiga.
MKM palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
7.1.Määruse nr 13 alusel antav riigiabi ei ole üldise grupierandi määruse mõistes antav riigiabi, vaid ELTL art 107 lg 3 punkti b ja riigiabi loa alusel antav riigiabi, mistõttu üldise grupierandi määrus väikeettevõtja mõiste ja tema määratlemise reeglite osas ei kohaldu. Seda kinnitab ka määruse nr 13 § 1 lg 2. Määruse nr 13 tingimused on kooskõlas COVID-19 raamistiku ja Euroopa Komisjoni 21.04.2020 antud riigiabi loaga. Neis ei ole sätestatud väikeettevõtja mõistet ja riikidele on jäetud vabad käed toetada just neid ettevõtjaid, kes nende territooriumil COVID-19 puhangust enim kannatasid.
7.2.Samal põhjusel ei tule töötajate arvu teha kindlaks raamatupidamisaruannete põhjal. Kuna määruse nr 13 alusel hakati toetust jagama 2020. a kevadel, kui ei olnud veel saabunud 2019. a majandusaasta aruande esitamise kohustust, oleks toetuse andmisel tulnud lähtuda 2018. a andmetest. Riigiabi andmine oli aga otseselt seotud 2020. a sündmuste ehk COVID-19 levikuga ja sellest tuleneva kahjuga ettevõtjale, mistõttu oleks toetuse eesmärgi vastane olnud võimaldada abi 2018. a või 2019. a andmete alusel. Et toetus oleks sihitud ja asjakohane, võeti aluseks ettevõtja töötajate andmed vahetult enne COVID-19 kriisi puhkemist ehk 01.03.2020 seisuga. Selle seisuga korrastatud andmed on kättesaadavad MTA peetavas TÖR-is.
4(13)
3-20-1315
7.3.Määrus nr 13 on antud RES § 531 lg 1 alusel, mis volitab ministrit kehtestama määrusega toetuse tingimused. Seega oli ministril volitus määrata, millistele ettevõtjatele toetust makstakse. PS annab isikutele õiguse tegeleda ettevõtluse ja tulu teenimisega, kuid ei anna õigust nõuda rahvusliku rikkuse ja riigi vara kasutamist ettevõtluse huvides. Isikul ei ole õigust nõuda, et riik annaks talle riigiabi. See on riigi vabatahtlik otsus, mitte põhiseadusejärgne kohustus.
7.4.Võrdsuspõhimõtte järgi tuleb võrdses olukorras olevaid isikuid kohelda võrdselt. Juhatuse liige ja töölepinguline töötaja ei ole võrdses olukorras. Töölepinguline töötaja on sõltuva töö tegija, kuid juhatuse liige on omal vabal otsustusel tegutsev isik, keda mh ei kindlustata töötuse riski vastu. Samuti on ebavõrdseks kohtlemiseks olemas mõistlik ja asjakohane põhjus. Määruse andja eesmärk oli toetada üksnes aktiivse töötajaskonnaga väikeettevõtjaid, sest tööandja peab tagama töötajatele sotsiaalsed tagatised ka COVID-19 kriisi ajal. Juhatuse liikmete osas äriühingul sellist kohustust ei ole. Äriühing võib igal ajal juhatuse liikmega lepingulise suhte lõpetada või tema tasu vähendada. Määruse andja hinnangul ei saanud COVID-19 kriisi ajal töötajatega äriühingud sedavõrd kiiresti kohaneda, kandes seega tööjõu vaates samal ajal suuremat vastutust ja kõrgemaid kulusid kui üksnes juhatuse liikmetega äriühingud, mistõttu nähti just neile ette toetus. Kui neile ei oleks toetust ette nähtud ja nad oleks pidanud kandma kulud töötajate ees, oleks võinud sattuda ohtu äriühingu enda eksistents ja jätkusuutlikkus. Seda soovis toetus ära hoida.
7.5.Kontsernide osas on kaebaja määrust nr 13 valesti tõlgendanud. Kui kontserni kuuluv äriühing taotles toetust, siis pidi tal olema TÖR-i andmetel 01.03.2020 seisuga vähemalt üks täistööajale taandatud töötaja. Kui see töötaja puudus, jättis EAS taotluse rahuldamata. Määruse nr 13 § 4 lg-t 2 kohaldati üksnes siis, nõutav töötajate arv oli olemas, ja seda normi kohaldati selleks, et teha selgeks taotlejaga samasse kontserni kuuluvate äriühingute töötajate arv, sest sooviti välistada toetuse andmine seotud isikutele, kus on üle 49 töötaja. Seega ei kohtle määrus nr 13 erinevalt kontseri kuuluvaid ja mittekuuluvad ettevõtjaid.
7.6.Vaideotsus ei ole vastuoluline. EAS pidi 12.06.2020 kontrollima, mis kanded olid ettevõtja suhtes TÖR-is 01.03.2020 seisuga, ega pidanud arvesse võtma hilisemaid andmeid.
8.Kohus küsis 04.01.2021 määrusega menetlusosalistelt seisukohta määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 põhiseaduspärasuse osas. Kohus kahtles, kas määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 äriühingutele esitatud töötajate olemasolu nõue oli kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, kui sama nõuet ei esitatud FIE-de kohta.
9.Kaebaja leidis, et määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 on vastuolus PS-iga. Riik peaks viima erinevatele ettevõtlusvormidele toetuse jagamise kooskõlla EL-i õigusaktidega ja võrdse kohtlemise põhimõttega.
10.EAS leidis, et määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 ei ole vastuolus PS-iga. Selles toodud töötaja nõue äriühingutele on siseriiklik toetuse andmise tingimus, mis ei tulene riigiabi regulatsioonist. Liikmesriigil on õigus määratleda tingimused, millistele sihtgruppidele ja millistel tingimustel toetust antakse, minemata vastuollu riigiabi reeglitega. Liikmesriigi toetusmeede peab olema vastavuses COVID-19 raamistikuga, kuid võib sätestada lisatingimusi, mis on kitsendavamad. See, milliseid sihtrühmi ja mil viisil toetada, on suurel määral siseriiklikult kujundatav poliitiline otsus. Kuna eelarvelised vahendid olid piiratud, ei olnud võimalik toetada kõiki ettevõtjaid, mistõttu määrati teatud kriteeriumid, millele vastavad ettevõtjad toetuse saamiseks kvalifitseeruvad. Toetusmeetme kujundamisel sooviti toetada ettevõtjaid, kes panustavad riigieelarvesse tööjõumaksude tasumisega. Seetõttu sätestati vähemalt ühe töölepinguga töötaja nõue äriühingutele, kuna üksnes juhatuse liikme olemasolu ei taga tööjõumaksude tasumist, kuna juhatuse liikmele ei ole kohustust tasu maksta. Küll aga on FIE-del kohustus tasuda 5(13)
3-20-1315
sotsiaalmaksu ja tulumaksu ettevõtlustulult. Seega on FIE ise tööjõumaksude tasuja, mistõttu ei olnud vajalik sätestada FIE-dele töölepingulise töötaja olemasolu tingimust. FIE-de ja äriühingute vahel on palju erisusi (sh seoses maksustamisega), mistõttu ei ole tegemist sarnaste isikute erineva kohtlemisega. Need sihtgrupid ei ole omavahel võrreldavad, kuna tegemist on erinevate ettevõtlusvormidega, millele kohalduvad erinevad õiguslikud regulatsioonid. Seega ei peagi neid võrdselt kohtlema.
11.MKM leidis, et määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 on põhiseaduspärane. Määruse eesmärk oli, et vaatamata COVID-19 kriisi mõjule saaksid tegevust jätkata väikest, kuid aktiivset käivet näidanud FIE-d ja samasugust käivet näidanud väikese töötajate arvuga äriühingud. Nii äriühingu kui FIE eesmärk on ettevõtlustulu kaudu teenida endale tulu, kuid nende vahel on äärmiselt palju erisusi, mistõttu ei pea neid isikuid sarnaselt kohtlema. FIE on pigem hübriidvorm ettevõtja ja palgatöötaja vahel. FIE-ks on registreerinud mõnigi kord isikud, sest neil ei ole võimalik oma tegevust teha palgatöö vormis, kuigi nad sooviksid. Sageli on FIE tegevus, aktiivse ja regulaarse sissetuleku vajadus sarnased pigem palgatöötaja kui ettevõtja omale. Sellele, et FIE-t käsitletakse mitte kui traditsioonist ettevõtjat, viitab ka tema maksustamine – ta peab teenitud tulu pealt maksma nii tulu- kui sotsiaalmaksu. Äriühing ei ole töötajate puudumisel kohustatud tööjõumakse maksma. Juhatuse liikmele ei pea tasu maksma ja kui seda ei tehta (nt sageli, kui omanik täidab juhatuse liikme rolli), ei pea äriühing ka tööjõumakse maksma, ometi saab äriühing tegevust jätkata. FIE peab maksma tööjõumakse avansiliste maksete näol ka olukorras, kus tal puudub sissetulek või see on oluliselt vähenenud. Seega on FIE-dele kriisi mõju rängem. Samuti vastutab FIE alati oma tegevuses kogu varaga, kuid äriühingute puhul kohaldub üldreeglina piiratud vastutus. Kui FIE peab COVID kriisi tõttu lõpetama oma tegevuse või seda oluliselt piirama, saavad võlausaldajad esitada nõudeid tema koduse vara vastu ning FIE-t tabab krahh nii töises kui isiklikus plaanis. Äriühingu omaniku ega ka juhatuse liikme puhul ei saa üldreeglina võlausaldajad esitada nõudeid nende vastu isiklikult. Ka see on põhjus, mis õigustab FIE-de erinevat kohtlemist võrreldes äriühingutega ning miks võimaldada FIE-dele toetus tegevuse jätkamiseks ka siis, kui neil pole töötajaid. Väga vähestel FIE-del Eestis on töötajad – Statistikaameti andmetel 01.03.2020 seisuga üksnes 3,6%-l, samas kui osaühingute puhul olid töötajad 30% ühingutest ja aktsiaseltsidest 70%. Seega kui määruseandja oleks seadnud FIE-dele toetuse eelduseks töötaja nõude, oleks välistatud enamikele FIE-dele toetuse maksmine. See oleks toonud suure tõenäosusega kaasa FIE-de raskustesse sattumise ja nad poleks saanud oma tegevust jätkata ka väikeses mahus. COVID-19 mõju FIE-dele ongi pigem võrreldav sellega, mis mõju on kriisil äriühingu töötajatele. Sisuliselt on FIE ise see töötaja, keda määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 nõuab äriühingu puhul. Kriis mõjub FIE-le rängemalt, sest ta ei kaota vaid aktiivset sissetulekut ja ravikindlustust, kui oma tegevuse peatab, vaid on reaalne oht, et võlausaldajad pöörduvad ta isikliku vara vastu. Määruse nr 13 eesmärk on toetada töötajatega äriühinguid, et nad ei peaks töötajate ees olevate kohustuste tõttu pankrotti minema, vaid saaksid edasi tegutseda ja töötajaid palgal hoida. Samuti on määruse nr 13 eesmärk kaitsta FIE-sid, et neile jääks sarnaselt alles tegutsemise võimalus ja sotsiaalne kaitse. Määruse nr 13 seletuskirjas ei olnud pikka põhjendust, miks FIE-dele töötajate nõuet ei kehtestatud, kuid äriühingutele kehtestati. Aprillis koostati lühikese ajaga erinevate isikute abistamiseks väga palju õigusakte väga lühikese ajaga, sest eesmärk oli anda isikutele abi võimalikult kiiresti, et aidata neil kriis üle elada. Seepärast ei olnud nende õigusaktide seletuskirjade õigusloomeline kvaliteet alati maksimumtasemel, kuid sisulised põhjendused olid alati olemas ja MKM on need esitanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.EAS tugines 12.06.2020 otsuse tegemisel määruse nr 13 § 4 lg 1 p-le 1, § 8 lg-le 1 ja § 11 lg-le 2. Nimetatud normid sätestavad järgmist: 6(13)
3-20-1315
§ 4. Terminid (1) Määruses kasutatakse termineid järgmises tähenduses: 1) väikeettevõtja on füüsilisest isikust ettevõtja või äriühing, kelle täistööajale taandatud töötajate arv oli töötamise registri andmetel 1. märtsi 2020. a seisuga 1 kuni 49; § 8. Nõuded taotlejale (1) Toetust võib taotleda Eesti äriregistris olev väikeettevõtja, kelle: 1) majandustegevus on negatiivselt mõjutatud COVID-19 puhangust tingitud erandlikud asjaolud; 2) põhitegevusala ei kuulu § 1 lõikes 3 nimetatud välistuste hulka; 3) 2019. aasta majandusaasta käive või alla aasta tegutsenud taotleja puhul tegutsemisaja käive oli suurem kui 20 000 eurot ja väiksem kui 100 000 eurot; 4) taotlejale COVID-19 raamistiku alusel antud abi koos käesoleva määruse alusel taotletava toetusega ei ületa 800 000 eurot. § 11. Taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine (2) Taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse juhul, kui taotleja või taotlus ei vasta määruse tingimustele või taotluse rahaline maht ületab taotluste rahastamiseks ette nähtud eelarve vaba jäägi. Kaebaja taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et ta ei ole väikeettevõtja määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 tähenduses, sest tal puudus 01.03.2020 seisuga TÖR-i andmetel vähemalt üks täistööajale taandatud töötaja. Kaebaja töötajate hulka ei arvatud kaebaja juhatuse liiget.
13.Kaebaja ei vaidle vastu asjaolule, et tal on üks juhatuse liige ja muid töötajaid tal pole. Kaebaja leiab aga, et ka juhatuse liige tulnuks arvata töötajate hulka, mis tähendab, et ta vastas määruse nr 13 nõuetele ja talle tulnuks toetus määrata. Kaebaja tugines seejuures üldise grupierandi määruses toodud väikeettevõtja ja töötaja määratlustele.
14.Riigiabi saab õiguspäraselt anda kahel viisil – kas on olemas Euroopa Komisjoni vastav luba (ELTL art 108 lg 3) või on olemas riigiabi andmist lubav üldise grupierandi määrus (ELTL art 108 lg 4) (vt ka konkurentsiseaduse § 301 lg 21). Kaebaja viidatud määrus nr 651/2014 on üldise grupierandi määrus ja selle alusel antav riigiabi peab vastama selles määruses sätestatud tingimustele. Määrusega nr 13 antakse riigiabi Euroopa Komisjoni 21.04.2020 riigiabi loa nr SA.57014 (2020/N) (2020/C 158/01)1 alusel, mis on omakorda antud Euroopa Komisjoni teatise „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ (2020/C 91 I/01)2 (ehk COVID-19 raamistik) alusel (vt määruse nr 13 § 1 lg-d 2 ja 5). Komisjoni loa alusel antav riigiabi ei pea vastama üldise grupierandi määruse tingimustele, sest riigiabi antakse teisel alusel ja eesmärgil, seega võivad selle riigiabi tingimused olla teistsugused. Üldise grupierandi määrus kuulub kohaldamisele juhul, kui sellele on viidatud, ja osas, millele on viidatud.
15.Määruses nr 13 viidatakse üldise grupierandi määrusele vaid raskustes ettevõtja määratlemisel (määruse nr 13 § 8 lg 2 p 1). Samasuguse viite teeb ka COVID-19 raamistik (nt p 22 alapunkt c) ja Euroopa Komisjoni luba (nt p 15). Muus osas määrus nr 13 üldise grupierandi määrusele viiteid ei tee.
Kättesaadav https://eur-lex.europa.eu/legalcontent/ET/TXT/?uri=OJ%3AJOC_2020_158_R_0001&qid=1609234798748 ja https://ec.europa.eu/competition/state_aid/cases1/202017/285592_2149989_52_2.pdf.
16.COVID-19 raamistik ja Euroopa Komisjoni luba kasutavad mõistet VKE, kuid ei defineeri seda. COVID-19 raamistik teeb osadel juhtudel VKE mõiste osas viite üldise grupierandi määruse I lisale. Näiteks COVID-19 raamistiku peatüki 3.1 p 22 alapunkti c teine lõik viitab üldise grupierandi määruse I lisas toodud mikro- ja väikeettevõtjate määratlusele ning peatüki 3.2 p 25 alapunkti d alapunkt iii viitab üldise grupierandi määruse I lisas toodud VKE määratlusele. Sellest võib järeldada, et Euroopa Komisjon on soovinud VKE mõistet kasutada riigiabi valdkonnas ühtmoodi. Vastasel juhul oleks COVID-19 raamistikus näidatud, kuidas on soovitud selle riigiabi raames VKE mõistet defineerida, või antud liikmesriikidele volitus seda mõistet ise sisustada. Kuna seda pole tehtud, siis peab kohus põhjendatuks ka praegusel juhul lähtuda üldise grupierandi määruse I lisas toodud VKE määratlusest.
17.Üldise grupierandi määruse I lisa art 2 defineerib VKE ning sellesse kategooriasse kuuluvad väikeettevõtja ja mikroettevõtja. Eristamine toimub inimeste arvu ja aastakäibe/aastabilanssi järgi. Isikkoosseisu arvataks art-s 5 nimetatud isikud. Art 6 sätestab, millise dokumendi alusel andmed kindlaks tehakse.
18.Üldise grupierandi I lisa puhul tuleb lisaks eestikeelsele versioonile vaadata ka inglisekeelset versiooni. Kui eestikeelses versioonis kasutatakse vaid mõistet „töötaja“, siis inglisekeelses versioonis kasutatakse mitut erineva tähendusega sõnu nagu „employee“, „staff“ ja „staff headcount“. Mõiste „employee“ tähistab töötajat kitsamas mõttes (alluvat palgalist töötajat), mõisted „staff“ ja „staff headcount“ tähistavad isikkooseisu, meeskonda või personali. Eestikeelse versiooni järgi (üldise grupierandi määruse I lisa art 5): Töötajad on: a) koosseisulised töötajad; b) ettevõtja heaks töötavad isikud, kes alluvad ettevõtjale ning keda loetakse töötajateks siseriikliku õiguse alusel; c) omanikud-tegevjuhid; d) ettevõtja korrapärases tegevuses osalevad partnerid, kes saavad ettevõtjalt rahalist kasu. Ingliskeelse versiooni järgi: The staff consists of: (a) employees; (b) persons working for the enterprise being subordinated to it and deemed to be employees under national law; (c) owner-managers; (d) partners engaging in a regular activity in the enterprise and benefiting from financial advantages from the enterprise. Seega ei saa eestikeelses versioonis kasutatud mõistele „töötaja“ anda sellist tähendust nagu kaebaja soovib. Mitte kõik isikud, keda tuleb arvata personali hulka selleks, et teha kindlaks, kas tegemist on väike- või suurettevõtjaga, ei ole töötajad (employees) selle kitsamas mõttes. Sealhulgas ei ole töötajaks juhtorgani liige/tegevjuht (üldise grupierandi määruse I lisa art 5 p c).
19.Kaebaja näol on tegemist VKE-ga, täpsemini mikroettevõtjaga üldise grupierandi määruse I lisa art 2 lg 3 tähenduses, sest tal on üks juhatuse liige ja tema 2019. a aastakäive/aastabilanss jäi alla 2 miljoni euro.
20.Vaatamata sellele, et kaebaja näol on tegemist VKE-ga üldise grupierandi määruse I lisa tähenduses, ei vasta ta määruses nr 13 esitatud täiendavatele nõuetele. Määruse nr 13 § 4 lg 1 p 1 seadis täiendavalt tingimuseks selle, et äriühingul oleks TÖR-i andmetel vähemalt üks
8(13)
3-20-1315
täistööajale taandatud töötaja (ja mitte rohkem kui 49 töötajat). Silmas on peetud just töötajaid (employee), mitte teisi isikuid, keda saab üldise grupierandi määruse I lisa art 5 järgi VKE määratlemisel isikkoosseisu hulka arvata. Esiteks kinnitab seda Euroopa Komisjoni luba, mille p 14 alapunkti b järgi on soodustatul kuni 49 töötajat (The final beneficiaries of Measure 1 are small companies which fulfil the following conditions: (b) have up to 49 employees). Seega on peetud silmas just töötajaid (employees), mitte teisi isikuid, kes kuuluvad VKE isikkoosseisu (staff) hulka. Teiseks, kui töötajate hulka tuleks arvata ka juhatuse liige, puudunuks vajadus määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 eraldi tuua välja tingimust, et äriühingul peab olema vähemalt üks töötaja, sest igal äriühingul on juhatuse liige olemas. Vastasel juhul ta ei saaks tegutseda. Seega on määruse andja teadlikult soovinud juhatuse liiget töötajatest eristada. Juhatuse liige ei ole äriühingu töötaja, vaid juhtorgani liige ja seaduslik esindaja.
21.Asjakohatu on kaebaja etteheide selle kohta, millise kuupäeva seisuga tuli töötajate arv kindlaks teha. Ta ei ole väitnud ja ka tema majandusaasta aruanne ei kinnita, et tal oleks olnud enne taotluse esitamist mõni täistööajale taandatud töötaja (jättes juhatuse liikme arvesse võtmata). Seega ei sõltu praeguse asja lahendus sellest, kas lähtuda määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 toodud kuupäevast (01.03.2020) või mõnest teisest kuupäevast. Pealegi ei nõustu kohus kaebaja viidatud väidetava vastuoluga. Haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud tuleb teha kindlaks haldusakti andmise ajal, kuid töötajate arvu vaadati 01.03.2020 seisuga. Seega kui taotlejale oli hiljem tekkinud töötajaid, ei saanud nendega taotluse lahendamisel arvestada.
22.Samuti on asjakohatu kaebaja etteheide selles osas, millistele andmetele tuginedes tuleb töötajate arv kindlaks teha. Olenemata sellest, kas lähtuda majandusaasta aruandest või TÖR-i andmetest, ei ole kaebajal peale juhatuse liige töötajaid olnud.
23.Põhjendatud ei ole ka etteheide ebavõrdse kohtlemise kohta võrreldes kontserni kuuluvate ettevõtjatega. Määruse nr 13 § 4 lg 2 järgi summeeritakse äriseadustiku (ÄS) § 6 mõistes kontserni kuuluvate väikeettevõtjate puhul lg 1 p-s 1 nimetatud töötajate arvu leidmisel kontserni väikeettevõtjate töötajate arvud lähtuvalt äriregistris kajastuvatest majandusaasta aruande andmetest. Selle eesmärk oli vältida toetuse maksmist kontsernile, kus oleks töötanud kokku rohkem kui 49 töötajat, mis tähendanuks, et tegemist pole väikeettevõtjaga. Toetuse taotleja pidi aga vastama määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 toodud nõuetele, st tal pidi olema vähemalt üks töötaja.
24.Samuti tuleb silmas pidada, et kaebajal ei ole (sh PS-ist tulenevat) subjektiivset õigust nõuda oma ettevõtluse toetamiseks riigi eelarvelistest vahenditest toetuse andmist. Riigiabi andmine on reeglina keelatud ja lubatud vaid väga piiratud juhtudel. Riigiabi andmise tingimusi tuleb seetõttu tõlgendada reeglina kitsendavalt. Koroonaviirusest tingitud mõjude leevendamiseks toetuse maksmise kohustust ei tule riigile ühestki õigusaktist, sh ühestki EL õigusaktist. Tegemist on riigi poliitilise vaba valikuga. Riigil on väga ulatuslik kaalutlusõigus otsustamaks, kas, kellele ja millistel tingimustel toetust anda. Riigi poliitilised otsustused ei allu reeglina kohtulikule kontrollile ja kaalutlusõiguse alusel tehtava otsuse puhul saab kohus teostada vaid piiratud kontrolli. Muu hulgas ei saa kohus teostada kaalumist haldusorgani eest ega hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust (HKMS § 158 lg 3). Praegusel juhul nägi määrus nr 13 toetuse maksmise ühe eeldusena ette, et toetust taotleval äriühingul peab olema vähemalt üks töötaja. Kuna kaebajal ei olnud töötajaid, siis ei vastanud ta määruse nr 13 § 4 lg 1 p-s 1 toodud tingimusele, mis andis määruse nr 13 § 11 lg 2 alusel õiguse jätta kaebaja toetuse taotluse rahuldamata.
25.Kaebaja heidab ette enda ebavõrdset kohtlemist. PS § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või
9(13)
3-20-1315
muude asjaolude tõttu. Määruse nr 13 § 1 lg-st 4 nähtuvalt tuleb toetuse andmisel lähtuda mh määrusest nr 31. Määruse nr 31 § 5 lg 1 p 1 järgi lähtutakse meetme tingimuste kehtestamisel sellest, et meetme alusel hüvitise, toetuse või finantsinstrumendi eraldamine peab olema läbipaistev ja mittediskrimineeriv ning tagama sihtrühma kuuluvate isikute võrdse kohtlemise nii ühe meetme raames kui ka erinevate meetmete vahel. Seega olenemata seadusandja suurest kaalutlusõigusest toetusmeetmete kehtestamisel, tuleb sellegipoolest järgida võrdse kohtlemise põhimõtet.
26.Määruse nr 13 § 1 lg 1 järgi on toetuse sihtrühm väikeettevõtja, kelle majandustegevus on negatiivselt mõjutatud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tingitud erandlike asjaolude tõttu. Määruse nr 13 § 4 lg 1 p-st 1 nähtuvalt peetakse selle määruse järgi väikeettevõtjateks FIE-t ja äriühingut, kellel on 1-49 töötajat3. Kuigi see määruse nr 13 tekstist selgelt välja ei tule, on määruse nr 13 eelnõu seletuskirjas4 (lk 3) välja toodud, et FIE-l ei pea olema lisaks endale vähemalt ühte töötajat. Seega kehtib töötajate nõue vaid äriühingute kohta ning määrus nr 13 eristab järelikult väikeettevõtjatena: 1) FIE-sid; 2) äriühinguid, kellele on 1-49 töötajat; 3) äriühinguid, kellel ei ole töötajaid. Neist on toetuse sihtrühmaks valitud esimene ja teine grupp. Kolmas grupp on toetuse sihtrühmast välja arvatud ja sellistel äriühingutel ei ole õigust määruse nr 13 alusel toetust saada olenemata koroonaviirusest tingitud negatiivsetest mõjutustest majandustegevuses.
27.Määruse nr 13 § 2 lg 1 järgi on toetuse andmise eesmärk ühekordse tagastamatu abi andmine väikeettevõtjatele COVID-19 puhangust tulenenud kriisikahjude osaliseks hüvitamiseks. Sama paragrahvi lg 2 järgi on toetuse andmise oodatav tulemus väikeettevõtjate jätkusuutlikkus toodete ja teenuste pakkumisel pärast COVID-19 pandeemia lõppemist. Määruse nr 13 eelnõu seletuskirjas selgitatakse, et määrus aitab väikeettevõtjatel tulla toime koroonaviiruse puhangust tulenenud kriisi negatiivsete mõjude ja otsese majandusliku kahjuga hakkama saamisel, et neil oleks võimalik kriis kiiresti ületada ja pikemas perspektiivis jätkusuutlikult edasi tegutseda (lk 1, 4, 7). Läbi selle toetatakse Eesti väikeettevõtluse säilimist, arengut kriisist väljumisel, ühiskonna üldist tuleviku heaolu ja elatustaset. Määrusel on otsene mõju majandusarengule (lk 7). Negatiivne mõju võib olla tekkinud väikeettevõtjatel erinevatel põhjustel, nt tarneahela katkemisest, töötajate haigestumisest, tehase sulgemisest, tooraine puudusest, nõudluse katkemisest või muutusest (lk 4).
28.Määrusest nr 13 ega selle seletuskirjast ei nähtu ühtegi põhjendust, miks otsustati ilma töötajateta äriühingud toetuse sihtrühmast välja arvata. Samasugused majanduslikud kahjud ja negatiivsed mõjud saavad tekkida ka ilma töötajateta äriühingutele, sest ka neil võivad tarneahelad ja nõudlus katkeda või muutuda, tooraine puudus tekkida, likviidsusprobleemid tekkida, juhatuse liige haigestuda jne. Ka ilma töötajateta äriühingud, kes tegelikult osalevad majanduselus ja tegelevad ettevõtlusega, panustavad riigi majanduse arengusse ja maksavad riigile makse, seega ei ole nad riigi majanduse seisukohalt ebaolulised. Ka nende ettevõtjate eesmärgiks on teenida ettevõtluse käigus tulu (sh nii omanikule kui juhatuse liikmele), et mitte sõltuda riigi sotsiaalsüsteemist. Toetuse maksmist mitteaktiivsetele äriühingutele vältisid ka määruse nr 13 §-s 6 toodud käibenõuded. Määrusest nr 13 ega selle seletuskirjast ei nähtu, et eesmärk oli hüvitada tööjõukulusid. Töötasu hüvitisi maksis eriolukorra ajal töötajate
50-249 töötajaga äriühingud on üldise grupierandi määruse I lisa art 2 lg-te 1 ja 2 järgi keskmise suurusega ettevõtjad.
koondamise ja ettevõtjate tegevuse lõpetamise vältimise eesmärgil Eesti Töötukassa5, mh ka FIE-dele6.
29.Määrusega nr 13 anti toetust Euroopa Komisjoni 21.04.2020 loa alusel. Sisuliselt on Euroopa Komisjoni loa näol tegemist Eesti Vabariigi esitatud riigiabiloa taotlusega, mille Euroopa Komisjon on heaks kiitnud. Määrusega nr 13 antud toetuse näol on tegemist riigiabiloa peatükis 2.1 nimetatud meetmega 1, mille eesmärgiks oli peatüki 2.1.1 (p 9) järgi anda COVID-19 viiruse puhangust mõjutatud väikeettevõtjatele jätkusuutlikkuse tagamiseks ja likviidsusprobleemide leevendamiseks otsetoetusi. Kuigi peatükis 2.1.5 (p 14 alapunktid b ja d) toodi toetuse saamise tingimustena välja, et väikeettevõtjal pidi olema kuni 49 töötajat ja ta pidi olema tasunud 2019. a tööjõumakse vähemalt 10 000 euro ulatuses, on peatükis 2.1.7 (p 20) peetud abikõlbulikeks peale tööjõukulude ka sisseostetud teenuste kulusid, materjalide ja tarvikute kulusid ning seadmete ja tarkvara kulusid. Toetuse eesmärke on kirjeldatud peatükis 2 (p-d 4-5), millest nähtuvalt on koroonaviirus hakanud mõjutama majandust ja ettevõtjaid kõigis sektorites ning meetmete eesmärk on tagada piisava likviidsuse püsimine turul, tõrjuda haiguspuhangust mõjutatud ettevõtjatele tekitatud kahju ja säilitada majandustegevuse järjepidevus haiguspuhangu ajal ja pärast seda. Meetmetega püüti otsetoetuste ja maksusoodustuste abil tagada likviidsus ettevõtjatele, keda COVID-19 puhang mõjutab. Seega ei ole ka riigiabiloas põhjendatud töötajateta ettevõtjate erinevat kohtlemist.
30.Riigiabiloa peatükist 1 (p 1) nähtuvalt tuginevad selle meetmed COVID-19 raamistiku peatükile 3.1, mis reguleerib (p 21) ajutiste riigiabimeetmetena piiratud abisummade andmist ettevõtjatele, kellel on ootamatu likviidsusnappus või täielik likviidsuspuudus. Selle juures puuduvad igasugused viited ettevõtjate majandusraskustele seoses tööjõukulude kandmisega. Töötajatele makstavate töötasudega ja nendega seotud maksudega seotud abimeetmed on reguleeritud peatükkides 3.9 ja 3.10. COVID-19 raamistiku peatükis 1.1 kirjeldatud majanduslikud raskused (tarneahelate katkemine, nõudluse ja pakkumise vähenemine, ebakindlus investeerimisel, likviidsusnappus või likviidsuse puudumine, oht jätkusuutlikkusele ja elujõulisusele, kahju tekkimine) seonduvad nii töötajaid omavate kui mitteomavate ettevõtjatega. Punktis 4 on väljendatud, et COVID-19 puhangust tingitud erandlike asjaolude tõttu võib mis tahes liiki ettevõtjatel tekkida tõsiseid raskusi likviidsusega, eriti ohustatud on VKE-d. Punktis 9 on avaliku sektori toetust põhjendatud vajadusega säilitada turgudel piisav likviidsus, et leevendada elujõulistele ettevõtjatele tekitatavat kahju ja et majandustegevus jätkuks nii COVID-19 puhangu ajal kui ka pärast seda.
31.Järelikult ei ole määruses nr 13 ega selle seletuskirjas, riigiabiloas ega COVID-19 raamistikus põhjendatud praegust toetust töötajate tööl hoidmise vajadusega või tööjõukulude (sh tööjõumaksude) tasumise raskustega. Sellised põhjendused on välja toodud alles vastustajate täiendavalt esitatud seisukohtades.
32.Samas tuleb nõustuda vastustajate seisukohaga, et töötajatega äriühingud ei ole võrdses olukorras ilma töötajateta äriühingutega. Töötajate olemasolu korral tuleb äriühingul tasuda töötajatele töötasu ja riigile tööjõumakse olenemata sissetulekust või selle vähenemisest. See vähendab äriühingu likviidseid rahalisi vahendeid ning võib tekitada talle täiendavaid raskusi tehingute tegemisel ja muude arvete tasumisel. Sissetulekute ja olemasolevate rahaliste vahendite vähenemine muudab raskemaks ka töötasude ja tööjõumaksude maksmise, mis toob kaasa töötajate koondamise ja raskused ettevõtte majandustegevuses. Kõik see võib põhjustada äriühingu maksejõuetuse ja tegevuse lõpetamise (pankrot, likvideerimine).
33.Ilma töötajateta äriühing tegeleb majandustegevusega, milles ta ei vaja töötajaid peale juhatuse liikme. Seega ei kaasne talle koroonaviirusest tingituna sedavõrd kiiresti või vältimatult likviidsusprobleeme ja majanduslikke raskusi. Juhatuse liikmele tasu maksmine otsustatakse osanike või nõukogu otsusega (ÄS § 1801 lg 1 ja § 314 lg 1). Seega ei ole välistatud, et juhatuse liikmele tasu ei makstagi (nt kui osanik on ise ka juhatuse liige ja saab tasu dividendidena). Majandusliku olukorra halvenedes on äriühingul võimalik juhatuse liikme tasu vähendada (ÄS § 1801 lg 3 ja § 314 lg 3). Juhatuse liikme tasult makstavaid makse on võimalik vältida või vähendada, peatades juhatuse liikmele tasu maksmise või vähendades seda. Samuti on ilma töötajateta äriühingul lihtsam oma tegevust ajutiselt ümber korraldada või vajadusel peatada, sest ta ei sõltu seejuures töötajate olemasolust või puudumisest. Seega on töötajateta äriühingul võimalik oma likviidseid vahendeid paremini hallata ja koroonakriisist tekkinud majanduslike raskustega paremini hakkama saada.
34.Järelikult ei ole töötajatega ja töötajateta äriühingud võrdses olukorras ning neid ei pea kohtlema võrdselt. Toetuse ettenägemine töötajatega äriühingutele kohtleb küll selliseid äriühinguid erinevalt võrreldes töötajateta äriühingutega, kuid sellist erinevat kohtlemist ei saa pidada antud juhul põhiseadusevastaseks. Vastustajad on põhjendanud erinevat kohtlemist sellega, et riigil on toetuste määramiseks piiratud vahendid ja kõiki ettevõtjaid ei ole vahendite nappuse tõttu võimalik toetada. Kohtu hinnangul on selline põhjendus usutav ja asjakohane. Vaieldamatult on avalikud rahalised vahendid alati piiratud ressurss. Lisaks ettevõtjate toetamisele kriisi ajal, tuli riigil jätkuvalt täita oma teisi ülesandeid, mis ei võinud kriisile vaatamata jääda unarusse. Nagu kohus eelpool kinnitas, on riigil avalikest vahenditest toetuse määramisel poliitiline otsustusvabadus ja väga suur kaalutlusõigus. Ilmselgelt kaalutlusõigust rikkuvaks ei saa pidada olukorda, kus otsustatakse määrata toetus töötajatega äriühingutele, kelle puhul on suurem tõenäosus likviidsusprobleemide ja majanduslike raskuste tekkimiseks. Sellise äriühingu majandustegevuse jätkusuutlikkusest sõltub mitme inimese sissetulek ja majanduslik hakkama saamine, millest omakorda sõltub riigi sotsiaalsüsteemi koormatuse tase. Kuna töötajatega äriühingud maksvad lisaks ka tööjõumakse, siis olenevad nende äriühingute elu- ja maksujõulisusest ka riigi sissetulekud. Järelikult ei saa riigi huvi toetada selliste äriühingute hakkama saamist pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Kohus ei saa hinnata, kas praegusel juhul olnuks otstarbekas toetada ka ilma töötajateta äriühinguid.
35.Nõustuda tuleb vastustajatega ka selles, et lisaks on ka FIE-d erinevas olukorras võrreldes töötajateta äriühingutega. Olenemata koroonakriisist põhjustatud tulu vähenemisest, on FIE-d kohustatud maksma tulu-, sotsiaal- ja kogumispensioni makseid (tulumaksuseaduse (TuMS) § 47 lg 1, sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 3 p 1, kogumispensionide seaduse § 11 lg 2). FIE-l on küll võimalik oma tegevus ajutiselt peatada (ÄS § 3 lg 3), millise aja eest ta ei pea tuluja sotsiaalmaksu tasuma (TuMS § 47 lg 4, SMS § 9 lg 51), kuid see ei pruugi tema olukorda kuigivõrd parandada, sest tegevuse peatamise tõttu jääb ta ilma ka võimalikust sissetulekust, samuti ei vabane ta sel perioodil oma võlgade tasumise kohustusest. Vastustajad märkisid õigesti, et reeglina ei vastuta omanikud äriühingu kohustuste eest, sest äriühingud on iseseisvad õigussubjektid ja vastutavad ise oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga, mis tähendab, et omanike vastutus piirdub vaid nendepoolse sissemaksega (ÄS § 135 lg-d 2 ja 3, § 221 lg-d 2 ja 3). Samas vastutavad FIE-d oma kohustuste eest kogu oma varaga, seega võivad likviidsusprobleemid ja majandusraskused tuua neile kaasa palju raskemad ja isiklikku laadi tagajärjed. Järelikult ei ole ka FIE-d ja töötajateta äriühingud omavahel võrreldavas olukorras ja nende erinevat kohtlemist ei saa pidada õigusvastaseks.
36.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et määrusega nr 13 antav toetus on ebaseaduslik riigiabi. Kuna Euroopa Komisjonile olid toetuse andmise tingimused teada ja ta andis loa sellistel tingimustel riigiabi määramiseks, siis kinnitab Euroopa Komisjoni luba riigiabi õiguspärasust. 12(13)
3-20-1315
37.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kaebajale toetuse määramata jätmine oli kooskõlas kehtiva õigusega. Vaidlusalused otsused on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. Seepärast jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
38.Kuna ükski menetlusosaline ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kohtule menetluskulu dokumente esitanud, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
39.Kohus leidis 05.08.2020 määruses, et kuna vaidluse all on toetusi (mitte kahju hüvitisi) ette nägev määrus ja selle alusel toetuse saamise õigus, siis tuleb kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu osas lähtuda riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p-st 2 ja lugeda kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatuks. Kohus tagastas sama määrusega kaebajale tema poolt tasutud riigilõivu 150 eurot. EAS leidis kaebusele esitatud vastuses, et antud juhul ei ole põhjendatud kohaldada RLS § 22 lg 2 p 2, sest kaebaja vastavust toetuse andmise tingimustele ei tuvastatud ja tal ei tekkinud õigust toetusele. Nimetatud sätet saab kohaldada vaid vaidlustes, kus vaieldakse toetuse väljamaksmise ja suuruse üle.
39.1.Esiteks märgib kohus, et EAS-il puudub õigus vaidlustada kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu küsimust, sest see ei puuduta tema õigusi.
39.2.Teiseks on EAS-i tõlgendus RLS § 22 lg 2 p-st 2 ekslik. Nimetatud norm ütleb, et riigilõivu tasumisest on vabastatud pensioni või toetuse taotleja pensioni- või toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjas. Seega ei kohaldu riigilõivuvabastus üksnes nende suhtes, kelle puhul on leidnud tuvastamist toetuse saamise õigus, vaid ka nende suhtes, kes on esitanud toetuse taotluse, kuid kellele ei ole toetust (kas õiguspäraselt või õigusvastaselt) makstud. Riigilõivuvabastus kehtib nii nende suhtes, kellele on makstud toetus välja ebaõiges suuruses, kui ka nende suhtes, kellele jäeti toetus üldse maksmata. Kaebaja vaidlustab temale toetuse määramata jätmist. Seega kuulub ta RLS § 22 lg 2 p-s 2 nimetatud isikute ringi ja ta tuli kaebuse esitamisel riigilõivust vabastada.
39.3.Seejuures ei saa kohus juba kaebuse menetlusse võtmisel otsustada, kas toetuse maksmata jätmine oli õiguspärane või mitte. Sellise otsuse saab kohus langetada alles pärast asja sisulist läbivaatamist. Riigilõivu tuleb aga nõuda ja maksta juba enne kaebuse menetlusse võtmist.
39.4.Toetuse taotlejate vabastamine riigilõivu tasumisest on põhjendatud sellega, et toetuse taotlejate puhul võib üldjuhul eeldada nende majanduslikult rasket olukorda. Oma õiguste kaitsmiseks kaebusega kohtu poole pöördumine peab ka neile olema jõukohane ega tohi kaebeõiguse teostamist ebaproportsionaalselt piirama hakata. Kuna RLS § 22 lg 2 p 2 näeb ette kõigi toetuse taotlejate puhul riigilõivuvabastuse, siis ei pea kohus hakkama kaebaja majanduslikku olukorda analüüsima ja saab automaatselt tema suhtes lõivuvabastust rakendada.
/allkirjastatud digitaalselt/
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.