Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. september 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-240
Haldusasi
X kaebus SA Pärnu Haigla 16. juuli 2018. a tervisetõendi nr
XXXXXXXXXXXXXXXX
õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19. jaanuari 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – SA Pärnu Haigla
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. jaanuari 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-240 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 4. oktoobril 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-20-240 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X pöördus 13.07.2018 SA Pärnu Haigla töötervishoiuarsti ambulatoorsele vastuvõtule liiklusseaduse (LS) §-de 101 ja 102 alusel teostatava tervisekontrolli tegemiseks eesmärgiga taotleda mootorsõidukijuhi tervisetõendit. SA Pärnu Haigla väljastas 16.07.2018 tervisetõendi nr XXXXXXXXXXXXXXXX (kehtivusega kuni 16.07.2023), mille kohaselt ei vasta X terviseseisund Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruses nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“ (määrus nr 80) mootorsõiduki juhile kehtestatud tervisenõuetele. Tervisetõendi kohaselt esinesid taotlejal mitmed sõiduki juhtimise võimekust mõjutavad haigused ja seisundid (F06.9 täpsustamata orgaaniline psüühikahäire; I11.0 südamekahjustusega hüpertooniatõbi (kongestiivse) südamepuudulikkusega) ning tervisekontrolli käigus tuvastati taotlejal kuulmisnõrkus ning koordinatsiooni-, motoorika- ja liikumishäired, samuti kognitiivsete funktsioonide alanemine.
2.X esitas Tallinna Halduskohtule 07.02.2020 kaebuse, mille nõudeks jäi tuvastada SA Pärnu Haigla 16.07.2018 tervisetõendi nr XXXXXXXXXXXXXXXX õigusvastasus. Kaebaja käimine halvenes 2017. a-l ammusest lülisamba traumast tingitud raske liikumispuude tõttu. Seismisel, istumisel ja lamamisel kaebajal vaevused puuduvad. Kaebajal on tarvis käia perearsti vastuvõttudel, sotsiaalhooldusel, kaupluses, lähedaste juures valla piires. Pikemaid autosõite ei ole kaebaja enam aastaid ette võtnud. Kaebaja on juhtinud sõiduautot, mootorratast ja bussi ning liiklusrikkumisi ei ole esinenud. Kaebaja töötas aastatel 1953–1962 liiklus- ja sõiduõpetajana. Kaebaja ei nõustu tervisetõendis märgitud hinnanguga, mille kohaselt on tema terviseseisund loetud mittevastavaks määruse nr 80 § 4 lg 1 p-de 6 ja 7 nõuetele, millega kaasneb absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimisel. Samuti ei nõustu kaebaja, et tal esinevad mitmed muud määruse nr 80 § 4 lg 2 p-s 7 märgitud haigused ja seisundid, mis võivad alandada isiku juhtimisvõimet. Kognitiivse funktsiooni uuringu kokkuvõttes märgitu, mille kohaselt viitab sooritus võimalikule kergele kognitiivse funktsiooni alanemisele, ei vasta määruse 80 § 4 lg 1 p-le 6. Psühholoog on kognitiivse funktsiooni uuringu toimumise aega (26.05.2018 ja 29.05.2018) omaalgatuslikult muutnud, märkides uueks ajaks 26.06.2018 ja 29.06.2018 ning võltsis sellega tahtlikult ravidokumenti.
3.SA Pärnu Haigla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Tervisetõend on väljastatud õiguspäraselt, võttes aluseks õigusaktides kehtestatud tervisenõuded, järgides tervisekontrolli tegemise ning tervisetõendi koostamise ja väljastamise korda (LS § 102 lg 1, määrus nr 80). Tervisetõendi koostamisel võeti aluseks kaebajale 13.07.2018 tehtud tervisekontrolli tulemused ja tema terviseandmed (osutatud tervishoiuteenused, diagnoositud haigused, uuringute ja funktsioonide hindamise tulemused). Terviseandmetest nähtuvalt esinesid kaebajal mitmed sõiduki juhtimise võimekust mõjutavad haigused ja seisundid ning 13.07.2018 tervisekontrolli käigus tuvastas arst kaebajal mitmed funktsioonihäired. Tervisetõendi andmed on vastavalt LS § 102 lg-le 4 edastatud tervise infosüsteemi kaudu Maanteeametile. Kaebajal ei esine küll absoluutset meditsiinilist vastunäidustust mootorsõiduki juhtimiseks, kuid tal esinevad muud haigused ja seisundid, mis võivad alandada juhtimisvõimet ja mõjutada ohutu sõitmise võimet. 2(8)
3-20-240
4.Tallinna Halduskohus jättis 19.01.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata, nõustudes vastustaja seisukohtadega ja pidamata HKMS § 165 lg 2 alusel vajalikuks neid üle korrata. Vastustaja on toonud välja, et määruse nr 80 § 4 lg 2 p-s 7 märgitud muudeks haigusteks ja seisunditeks, mis võivad alandada kaebaja juhtimisvõimet ning mõjutada tema ohutu sõitmise võimet, on täpsustamata orgaaniline psüühikahäire ning kerge kognitiivne häire koosmõjus koordinatsiooni-, motoorika- ja liikumishäiretega. Vastustaja on kinnitanud, et kuigi kaebajal ei tuvastatud absoluutset meditsiinilist vastunäidustust mootorsõiduki juhtimiseks, ei tähenda see, et meditsiinilisi vastunäidustusi mootorsõiduki juhtimiseks üldse ei esine. Seda, kas taotleja diagnoos takistab mootorsõiduki juhtimist lubava tervisetõendi väljastamist või mitte, otsustab igal konkreetsel juhul arst. Võimalikud variandid on: „jah“, „jah piirangutega“, „ei“. Tervisetõendiga kindlaks tehtud asjaolu, kas isiku terviseseisund vastab LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele, on Maanteeameti jaoks siduva tähendusega, kui ta otsustab isiku juhtimisõiguse üle. Tervisekontrolli teostaja täidab mootorsõidukijuhi tervisekontrolli tehes avalik-õiguslikku ülesannet ning tervisetõendi väljastamine ei ole tervishoiuteenuse osutamine, vaid väljastatud tervisetõend vastab eelhaldusakti tunnustele (vt Riigikohtu 04.12.2019 määrus nr 3-18-1273, p 13). Kuna kaebajal tuvastati mitmed meditsiinilised vastunäidustused mootorsõiduki juhtimiseks, siis on vaidlustatud tervisetõendile märgitud arsti keelduv otsus. Arst selgitas, et mootorsõiduki ohutut juhtimist võivad häirida nii kaebajal tuvastatud kuulmislangus kui ka koordinatsiooni-, motoorika- ja tasakaaluhäired ning kaebaja üldine piiratud liikuvus, mis võivad põhjustada raskusi sõiduki juhtimisel ja aidata kaasa liikluses ohuolukordade tekkimisele, eriti kui on vaja kiiresti reageerida või manöövreid sooritada. Sellega tuleb nõustuda. Juhi kiire reaktsioon ootamatult tekkinud liiklusolukorrale on ülioluline faktor, vältimaks ohuolukordade tekkimist ja võimalike traagiliste tagajärgede saabumist liikluses osalejatele. Kaebajal tuvastatud häired võivad suure tõenäosusega tuua kaasa liikluses ohtlike olukordade tekkimise. Seetõttu otsustas arst põhjendatult, et määruse nr 80 § 4 lg 2 p-st 7 tulenevalt ei saa kaebajal lubada juhtida mootorsõidukit. Kontrollimatu vererõhu tõus pingelistes olukordades võib kõrges vanuses inimesel samuti viia ettenähtamatute ja äkiliste südame-veresoonkonna haiguste komplikatsioonideni (nt peaaju- või südameinfarkt), mis toob kaasa liikluses ohuolukordade tekkimise suure tõenäosuse. Kaebajal esineva pahaloomulise hüpertensiooni ja südamepuudulikkuse tõttu otsustas tervisekontrolli tegija määruse nr 80 § 4 lg 21 p-dest 11 ja 15 lähtuvalt, et need südame-veresoonkonna haigused alandavad kaebaja juhtimisvõimet, mistõttu ei saa talle lubada mootorsõiduki juhtimist. Kohus nõustub arsti põhjendustega, mille ümberhindamiseks puudub kohtul pädevus. SA Pärnu Haigla 08.01.2020 vastuse kohaselt antakse arstlik hinnang mootorsõiduki juhtimisele anamneesi, kliinilise pildi, uuringute tulemuste ja diagnooside kogumi põhjal. Kognitiivsele seisundile hinnangu andmisel on kõige kaalukam kognitiivsete funktsioonide uuring, mis tehti kaebajale 26.06.2018 ja 29.06.2018. Selle uuringu kokkuvõttes on mh märgitud, et kaebaja kognitiivsed funktsioonid on alanenud. Märgatavalt on vähenenud tema tähelepanu jagamise ja vaheldumise kiirus, mis on vajalik liikluses toime tulekuks ning iseenda ja teiste ohutuse tagamiseks. Kohtul puudub pädevus hinnata ümber arstide järeldust, et kaebaja kognitiivne võimekus on alanenud määral, mis ei võimalda mootorsõidukit juhtida. Seejuures peab sõiduki juht liikluses teatud situatsioonides reageerima väga kiiresti ja valima väga piiratud aja jooksul õige tegutsemisviisi, et vältida ohtliku liiklusolukorra tekkimist, sh enda ning kaasliiklejate elu ja tervise ohtu seadmist. Kognitiivse funktsiooni uuringus märgitud eksliku kuupäeva hilisem parandamine ei riku kaebaja õigusi ja parandust ei saa käsitada võltsinguna. Dokumendi sisu ei ole muudetud. Kuigi vastustaja on täiendava kontrollimise tulemusel täpsustanud, et kaebajal diagnoositud haigustega ei kaasnenud absoluutset meditsiinilist vastunäidustust mootorsõiduki juhtimiseks, ei muuda see tervisetõendit õigusvastaseks, sest kaebajal esinesid muud haigused ja seisundid, ms võivad alandada tema juhtimisvõimet ja mõjutada ohutu sõitmise võimet. Vastustaja 3(8)
3-20-240 kinnitusel ei oleks tal võimalik väljastada kaebajale „jah“-otsusega tervisetõendit isegi siis, kui kohus tuvastaks vaidlusaluse tervisetõendi väljastamise õigusvastasuse. Kuna 16.07.2018 tervisetõend on väljastatud õiguspäraselt, ei ole alus kaebust rahuldada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 22.02.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 23.04.2021 ja 09.08.2021) tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Psühhiaatri poolt 12.06.2018 pandud diagnoos F06.9 eeldab, et kaebajal on sügav vaimne puue (raske vaimne alaareng). Tervisekontrolli teinud töötervishoiuarst tuvastas diagnoosi F06.9 alles pärast 13.07.2018 tervisekontrolli, mistõttu ei esinenud kaebajal haigust või seisundit, millega kaasneks määruse nr 80 § 4 lg 1 kohaselt absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimisel. Kognitiivse funktsiooni uuringu kokkuvõtte kohaselt viitas kaebaja sooritus võimalikule kergele kognitiivsete funktsioonide alanemisele, seega ei esine kaebajal pidevat kognitiivsete funktsioonide alanemist. Kaebajal tuvastatud vaevused ei sisaldu määruse nr 80 § 4 lg-s 2 toodud loetelus, millega kaasneb meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimisel. Seetõttu tugines arst mootorsõiduki juhtimist välistava tervisetõendi väljastamisel määruse nr 80 § 4 lg 2 p-le 7 (muu haigus, mis võib alandada juhtimisvõimet ja mõjutada ohutu sõitmise võimet). Arst ei ole sellise hinnangu põhjuseid kaebajale selgitanud (sh nimetanud konkreetset haigust), mistõttu on otsus arusaamatu. Kuna psüühikahäired kuuluvad määruse nr 80 § 4 lg 1 p 6 alla, siis ei ole neid siin võimalik arvestada. Vastustaja on tuginenud ka määruse nr 80 § 4 lg 21 p-dele 11 ja 15, kuid kaebajal ei ole kunagi olnud mingeid märkimisväärseid südamehaigusi ning tema vererõhu kõrgenemine oli hetkeline ja tingitud arstiga tekkinud eriarvamustest. Muul ajal ei ole vererõhu ülemäärast tõusu esinenud. Seda, kas kaebaja on närvisüsteemi või südamega seotud probleemide tõttu sobimatu mootorsõidukit juhtima, saab otsustada vastavalt neuroloog või kardioloog, kuid mitte töötervishoiuarst. Tervisekontrolli teostanud töötervishoiuarst võttis endale sisuliselt LS § 102 lg-s 3 märgitud liiklusmeditsiini komisjoni rolli ning ei ole kaebaja haigusi ja seisundeid sisuliselt uurinud. Kaebajal puuduvad mootorsõiduki juhtimist takistavad liikumispiirangud. Kaebaja on üksi elav pensionär, kellel on tarvis sageli käia perearsti ja -õe vastuvõttudel, kaupluses, valla piires elavate sugulaste juures, sotsiaalhooldusel, kohalikel eakate üritustel jne. Kuna kaebajal on viimastel aastatel avaldunud probleemid, mis raskendavad käimist (tunda annab vana lülisamba vigastus ja ühel jalasäärel tekkis roospõletik, mis pole veel paranenud), siis vajab kaebaja eeltoodud tegevusteks autot ja on võimeline seda ka juhtima. Pikemaid autosõite pole kaebaja juba aastaid ette võtnud ega kavatse seda teha ka tulevikus. Kaebajal on autojuhtimise staaži 70 aastat ning ta tegutses aastatel 1953–1962 mh liiklus- ja sõiduõpetajana. Kaebaja ei ole mootorsõiduki juhina kunagi põhjustanud kellelegi vähimatki vigastust ja teda ei ole karistatud liiklusrikkumiste eest. Kaebaja ei taotle SA-lt Pärnu Haigla mootorsõiduki juhtimist võimaldava „jah“ tervisetõendi väljastamist (tervisetõendi annab perearst pärast kohtulahendit), kuid ta ei nõustu enda vaimse tervise põhjendamatu alavääristamisega arstide poolt (s.o diagnoosi F06.9 määramisega) ja kavatseb oma õigusi kaitsta maakohtus.
6.SA Pärnu Haigla palub 07.04.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja ei taotle vastustajalt mootorsõiduki juhtimiseks „jah“ otsusega tervisetõendit, kuid ei nõustu arstide hinnanguga tema vaimsele tervisele, pidades seda alavääristavaks. Apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud, miks on halduskohtu otsus kaebaja hinnangul õigusvastane ja puudub apellandi selgelt väljendatud taotlus. Kaebaja on tuginenud üksnes sellele, et halduskohus ei ole andnud hinnangut tervisetõendi koostamise aluseks olnud tervisekontrolli tulemustele, diagnoositud haigustele, tehtud uuringute ja testide tulemustele. Halduskohtul puudub selliste hinnangute andmiseks pädevus ja vaidlused tervishoiuteenuse 4(8)
3-20-240 osutamise asjaolude üle kuuluvad maakohtu pädevusse. Kaebaja ei ole esitanud mingeid sisulisi vastuväiteid tervisetõendi aluseks võetud terviseandmetele, hinnangutele ega järeldustele. Kaebaja esitatud hinnangud tema tervise kohta ei ole asjakohased ja ei lükka ümber pädeva arsti tehtud tervisekontrolli tulemusi ning tema muid terviseandmeid. Jääb arusaamatuks, miks on apellatsioonkaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks, kui ta tegelikult ei soovigi „jah“ otsusega tervisetõendit ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taastamist. Tervisetõendi väljastamise õigusvastaseks tunnistamist ei saa tingida asjaolu, et kaebaja ei nõustu tervisekontrolli teinud arsti hinnanguga või temale määratud diagnoosidega. Töötervishoiuarst ega psühhiaater ei ole põhjendamatult alavääristanud kaebaja vaimset tervist. Kaebajale määratud diagnoosi (F06.9) sõnastus järgib rahvusvahelist haiguste klassifikatsiooni. Vastustaja on kohtumenetluse käigus selgitanud, et ta ei oleks kaebaja terviseandmete põhjal saanud teha teistsugust otsust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.LS § 101 lg 1 kohaselt peab mootorsõidukijuhi terviseseisund vastama LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Tervisenõuetele vastavust tõendab tervisekontrolli teostaja väljastatud tervisetõend. LS § 101 lg 8 järgi peatub mootorsõidukijuhi juhtimisõigus, kui tema järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäeva (vt LS § 101 lg-d 3–6) saabumisel ei ole temale tervise infosüsteemi vahendusel väljastatud või kui ta ise ei esita Transpordiametile uut kehtivat tervisetõendit. LS § 102 lg 1 kohaselt võib tervisekontrolli teha perearst, töötervishoiuarst või tervishoiuteenuse osutaja juurde moodustatud liiklusmeditsiini komisjon. Tervisekontrolli täpsemad tingimused ja tervisenõuded, sh meditsiinilised vastunäidustused, mille esinemise korral ei ole mootorsõiduki juhtimine lubatud, on sätestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruses nr 80. Riigikohus on 04.12.2019 määruses nr 3-18-1273 (p-d 12–13) selgitanud, et juhtimisõiguse taastamiseks tuleb esitada tervisekontrolli teostaja väljastatud „jah“-otsusega tervisetõend või edukalt vaidlustada tervisetõendi „ei“-otsus, mis on olemuselt eelhaldusakt (HMS § 52 lg 1 p 2) mootorsõidukijuhi juhtimisõigusega seotud haldusmenetluses.
9.Praeguses asjas on esitatud kaebus nõudega tuvastada SA Pärnu Haigla töötervishoiuarsti „ei“-otsusega 16.07.2018 tervisetõendi nr XXXXXXXXXXXXXXXX (arsti sisuliste põhjendustega tervisetõend – dtl 62-82; tervise infosüsteemi kaudu Transpordiametile edastatud tervisetõend – dtl 162) väljastamise õigusvastasus. Halduskohus on aktsepteerinud tuvastamiskaebuse esitamist preventiivsel eesmärgil. Kaebaja ei nõustu kokkuvõtlikult tervisetõendis märgitud arsti hinnanguga, et tema terviseseisund ei vasta määruse nr 80 §-des 3 ja 4 sätestatud tervisenõuetele. Tervisetõendile on eitava otsuse põhjendusena märgitud, et patsiendil on kolm meditsiinilist vastunäidustust, kuid neid ei ole konkreetselt seostatud määruse nr 80 §-s 4 toodud vastunäidustuste loeteludega. Kuigi SA Pärnu Haigla viitas 30.06.2020 vastuses, et kaebajal esinevad määruse nr 80 § 4 lg 1 p-des 6 ja 7 ning lg 2 p-s 7 märgitud haigused ja seisundid, on vastustaja 12.11.2020 seda seisukohta korrigeerinud ning selgitanud, et kaebaja haigused ja seisundid ei kujuta endast siiski määruse nr 80 § 4 lg 1 p-des 6 ja 7 toodud absoluutseid meditsiinilisi vastunäidustusi, vaid tal esinevad määruse nr 80 § 4 lg 2 p-s 7 märgitud muud haigused ja seisundid, mis võivad alandada juhtimisvõimet ja mõjutada ohutu sõitmise võimet, samuti määruse nr 80 § 4 lg 21 p-des 11 ja 15 toodud südameveresoonkonna haigused. Määruse nr 80 § 4 lg-tes 2 ja 21 loetletud haiguste ja seisunditega kaasneb küll meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimisel, kuid nende esinemise korral võib tervisekontrolli tegija siiski lubada mootorsõidukit juhtida, hinnates juhile määratud ravi, rakendatud erinõudeid ja juhi üldist terviseseisundit.
5(8)
3-20-240
10.SA Pärnu Haigla on kaebajale 08.01.2020 kirjas nr 6-6-2/33-20-1 (dtl 35) selgitanud, et arstlik hinnang antakse anamneesi, kliinilise pildi, uuringute tulemuste ja diagnooside kogumi põhjal. Seejuures oli kognitiivse seisundi hindamisel kõige kaalukamaks tõendiks kognitiivsete funktsioonide uuring, millega tuvastati, et kaebaja kognitiivne võimekus on vähenenud määral, mis ei võimalda mootorsõidukit ohutult juhtida. Määruse nr 80 § 9 lg-te 2–3 kohaselt lähtutakse tervisekontrolli tegemisel tervisedeklaratsioonist, mis hõlmab mh tervise infosüsteemi kantud diagnoose ja andmeid tarvitatavate ravimite kohta (vt sotsiaalministri 17.09.2008 määruse nr 53 „Tervise infosüsteemi edastatavate dokumentide andmekoosseisud ning nende esitamise tingimused ja kord“ lisa 17), ning tervisekontrolli tegija tehtud või korraldatud terviseuuringute tulemustest. Kaebaja ei ole väitnud, et arst oleks 16.07.2018 tervisetõendi koostamisel jätnud mingid olulised andmed tähelepanuta või määruse nr 80 § 9 lg-s 3 nimetatud terviseuuringud tegemata. Selleks, et seada kahtluse alla tervisekontrolli tegija hinnang sellele, kas tervisetõendi taotleja terviseseisund vastab olemasolevate terviseandmete ja tehtud uuringute tulemuste põhjal mootorsõidukijuhile kehtestatud tervisenõuetele või mitte, ei piisa pelgalt üldsõnalisest vastuväitest, et arsti lõppjäreldus on ekslik, vaid kohtule tuleb esitada konkreetsed põhjendused, millist asjaolu või tõendit on arst tema arvates hinnanud ebaõigesti (vrd Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 21–24). Tervisekontrolli tegija hinnangu õigsust ei saa kahtluse alla seada ka ainuüksi väitega, et arst ei ole kaebaja haigusi ja seisundeid sisuliselt uurinud (st neid ise uuringutega tuvastanud), sest tervisetõendi väljastamiseks tuleb teha üksnes määruse nr 80 § 9 lg-s 3 märgitud ja tervisekontrolli tegija poolt vajalikuks peetavad terviseuuringud ning arstil puudub kohustus kontrollida kõigi tervise infosüsteemist nähtuvate diagnooside õigsust. Kui tervisetõendi taotleja leiab, et mõni temale arstide poolt määratud diagnoosidest, millele on „ei“-otsusega tervisetõendi väljastamisel tuginetud, on ebaõige, tuleb tal vaidlustada asjaomast tervishoiuteenust tsiviilkohtumenetluses.
11.Närvisüsteemiga seonduvalt on tervisetõendi kohaselt kaebajal 13.07.2018 tuvastatud koordinatsioonihäired ning silmalaugude ja sõrmede treemor (lihasvärin). Lisaks on hinnatud, et kaebaja ei sobi mootorsõidukit juhtima kuulmise (kuulmisnõrkus), motoorika ja liikumise funktsioonide poolest. Alusdokumendina on tervisetõendis viidatud 13.07.2018 ambulatoorsele epikriisile, millest nähtuvalt tuvastati kaebajal tasakaalu- ja koordinatsioonihäired ning kerge kognitiivsete funktsioonide alanemine, enam on häirunud verbaalse info omandamine ning täidesaatvad funktsioonid uudsetes või ootamatutes olukordades, ebamäärase või suure hulga info töötlemisel ja tegevuse planeerimisel on kaebaja ebakindel, tegevuse planeerimiseks kulub aega ja valitud strateegiate tõhusus on ebaühtlane. Epikriisis välja toodud hinnangud kaebaja kognitiivse võimekuse kohta põhinevad temale 26.06.2018 ja 29.06.2018 teostatud kognitiivse funktsiooni uuringu kokkuvõttel (dtl 39-40; vt ka SA Pärnu Haigla 15.06.2018 ambulatoorne epikriis – dtl 186). Kuigi dokumendid sisaldavad märkust, et testitulemuste interpreteerimine on patsiendi eagrupile vastavate normide puudulikkuse tõttu raskendatud (kaebaja on sündinud 1922. a-l), ei ole see siiski takistanud hinnangu andmist. Ringkonnakohus rõhutab seejuures, et mootorsõidukijuht peab esitatavatele tervisenõuetele vastama tema vanusest sõltumata.
12.Kaebaja on seisukohal, et temal tuvastatud kerge kognitiivsete funktsioonide alanemine ei sisaldu määruse nr 80 § 4 lg-s 2 toodud loetelus ning viide sama lõike p-le 7 ei ole asjakohane, sest pole nimetatud ühtegi konkreetset haigust. Samuti ei saa kaebaja hinnangul määruse nr 80 § 4 lg 2 p 7 alla paigutada psüühikahäireid, sest need on hõlmatud määruse nr 80 § 4 lg 1 p-ga
6.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjaolust, et raskekujuline väljendunud kognitiivse häirega psüühikahäire, mis arsti hinnangul alandab juhtimisvõimet ja mõjutab ohutu sõitmise võimet, on määruse nr 80 § 4 lg 1 p 6 kohaselt absoluutne meditsiiniline vastunäidustus, teha järeldust, et kaebajal tuvastatud täpsustamata orgaaniline psüühikahäire koosmõjus kerge kognitiivsete funktsioonide alanemisega ning koordinatsiooni-, motoorika- ja liikumishäiretega (st üldise liikuvuse piiratusega) ei võiks kujutada endast määruse nr 80 § 4 lg 2 p 7 tähenduses muud 6(8)
3-20-240 haigust, mis võib alandada juhtimisvõimet ja mõjutada ohutu sõitmise võimet. Vastustajaga tuleb nõustuda, et 13.07.2018 ambulatoorses epikriisis ning kognitiivse funktsiooni uuringu tulemuste kokkuvõttes kirjeldatud raskused või piirangud võivad põhjustada kaebajale raskusi mootorsõiduki juhtimisel ja aidata kaasa ohuolukordade tekkimisele liikluses, eriti kui esineb vajadus kiiresti reageerida või manöövreid sooritada (st kui tegevus nõuab suuremat vaimset paindlikkust).
13.Väide määruse nr 80 § 4 lg 21 p-des 11 ja 15 märgitud südame-veresoonkonna haiguste puudumisest ei ole kooskõlas kaebaja terviseandmetega. Tervisetõendist nähtuvalt on kaebajale määratud mh diagnoosid: 20.05.2013 hüpertooniatõbi (I10), 05.10.2017 südamekahjustusega hüpertooniatõbi ilma (kongestiivse) südamepuudulikkuseta (I11.9), 23.01.2018 kongestiivne südamepuudulikkus (I50.0) ja 16.05.2018 südamekahjustusega hüpertooniatõbi (kongestiivse) südamepuudulikkusega (I11.0). Kuna kaebajal on terviseandmete kohaselt juba varasemalt diagnoositud nii südamepuudulikkus (määruse nr 80 § 4 lg 21 p 11) kui ka pahaloomuline hüpertensioon (määruse nr 80 § 4 lg 21 p 15), siis ei oma asja lahendamisel tähtsust see, kas töötervishoiuarsti 13.07.2018 vastuvõtul tuvastatud väga kõrge vererõhk (225/127 ja 238/127 – vt SA Pärnu Haigla 16.07.2018 ambulatoorne epikriis – dtl 41-42) oli tingitud arstiga tekkinud eriarvamustest või mitte. Kaebaja ei ole sisuliselt vaidlustanud järeldust, et määruse nr 80 § 4 lg 21 p-des 11 ja 15 nimetatud südame-veresoonkonna haiguste puhul esineb kõrgendatud risk äkiliste komplikatsioonide tekkeks (nt infarkt), mis võivad põhjustada liikluses ohuolukordade tekkimise.
14.Kuna LS § 102 lg 1 ja määruse nr 80 § 7 lg 1 kohaselt on tervisekontrolli tegemiseks ning tervisetõendi väljastamiseks pädev mh töötervishoiuarst, kes lähtub oma hinnangu andmisel mh tervise infosüsteemist nähtuvatest eriarstide määratud diagnoosidest, siis ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et närvisüsteemi või südamega seotud probleemidega seonduvalt oleks tema mootorsõiduki juhtimiseks sobivuse üle saanud otsustada üksnes asjaomane eriarst. Samuti ei ole töötervishoiuarst võtnud liiklusmeditsiini komisjoni rolli, sest LS § 102 lg 1 kohaselt ei pea tervisekontrolli tingimata tegema liiklusmeditsiini komisjon. Tervisetõendi õigusvastasust ei saa tingida asjaolud, miks on kaebajal tarvis mootorsõidukit juhtida või milliseid sõite kavatseb ta autoga teha, samuti ei oma tähtsust kaebaja senine kogemus mootorsõidukijuhina, sest kui kaebaja terviseseisund ei vasta mootorsõiduki juhile kehtestatud tervisenõuetele, siis ei ole kaebaja enda ja teiste liiklejate õiguste kaitseks võimalik temale „jah“-otsusega tervisetõendit väljastada.
15.Kaebaja viited sellele, et tema terviseseisundi kirjeldamiseks määratud diagnooside (nt F06.9 – täpsustamata orgaaniline psüühikahäire) või viidatud sätete (nt määruse nr 80 § 4 lg 1 p 6 – raskekujuline väljendunud kognitiivse häirega psüühika-, isiksuse- või käitumishäire või mõõdukas või raske vaimne alaareng, mis arsti hinnangul alandab juhtimisvõimet ja mõjutab ohutu sõitmise võimet) sõnastus on tema jaoks solvavad, ei ole asjassepuutuvad. Vastustaja on õigesti märkinud, et diagnooside sõnastus vastab rahvusvahelisele haiguste klassifikatsioonile (RHK-10). Samuti ei saa viitest määruse nr 80 § 4 lg 1 p-le 6, mis hõlmab hulka erinevaid psüühikahäireid, järeldada, et arst oleks kaebajal tuvastanud raske vaimse alaarengu. Seejuures on vastustaja menetluse käigus täpsustanud, et erinevalt algselt väidetust ei viita kaebaja terviseandmed tegelikkuses üldse määruse nr 80 § 4 lg-s 1 toodud absoluutsete meditsiiniliste vastunäidustuste esinemisele (sh mitte määruse § 4 lg 1 p-s 6 märgitule).
16.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.01.2021 otsus muutmata.
7(8)
3-20-240
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on tasunud apellatsioonkaebuselt 02.03.2021 riigilõivu 15 eurot (dtl 354), kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. SA Pärnu Haigla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
18.Kuna otsus kajastab ulatuslikult kaebaja terviseandmeid, tuleb otsuse avaldamisel kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.