Guido Danieli (ärinimi Uuetalu talu) kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 9. detsembri 2019. a otsuste nr 12-6/19/955 ja 12-6/19/958 ning 19. mai 2020. a vaideotsuse nr 124/20/5-2 tühistamiseks, PRIA kohustamiseks määrata kaebajale 2019. a taotletud toetused ja hüvitada kahju
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2021. a määrus Guido Danieli määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja Guido Danieli Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Jätta Guido Danieli määruskaebus rahuldamata.
2.Muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2021. a määruse resolutsiooni, täiendades seda p-ga 5 järgmises sõnastuses: „Jätta rahuldamata kaebaja taotlus kaebuse täiendamiseks õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega.“
3.Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2021. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
1.Äriregistri andmetel on Uuetalu talu (registrikood 10085530) õiguslik vorm füüsilisest isikust ettevõtja, kelleks on Guido Daniel.
2.PRIA 9. detsembri 2019. a otsusega nr 12-6/19/955 jäeti rahuldamata ühtse pindalatoetuse taotlus 117 taotlejal, sh taotlejal Uuetalu talu.
3.PRIA 9. detsembri 2019. a otsusega nr 12-6/19/958 jäeti rahuldamata kliima- ja keskkonnatoetuse taotlus 101 taotlejal, sh taotlejal Uuetalu talu.
4.Peale edutut vaidemenetlust esitas G. Daniel 19. juunil 2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 9. detsembri 2019. a otsuste nr 12-6/19/955 ja 12-6/19/958 tühistamiseks ning toetuste määramiseks ja väljamaksmiseks. Samuti nõudis kaebaja toetuste määramata jätmisega ja väljamaksmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kaebaja märkis kahju suuruseks 15 678 560 eurot. Halduskohus registreeris G. Danieli kaebuse haldusasjana nr 3-20-1211.
5.Tartu Halduskohus tagastas 18. augusti 2020. a määrusega haldusasjas nr 3-20-1211 G. Danieli kaebuse (resolutsiooni p 1), tagastas kaebuselt tasutud riigilõivu summas 15 eurot kaebajale pärast kohtumääruse resolutsiooni p 1 jõustumist (resolutsiooni p 2) ja jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks (resolutsiooni p 3).
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 27. oktoobri 2020. a määrusega G. Danieli määruskaebuse haldusasjas nr 3-20-1211 rahuldamata. Tartu Halduskohtu 18. augusti 2020. a määrus jõustus
26.jaanuaril 2021. a, kui Riigikohus jättis 26. jaanuari 2021. a määrusega G. Danieli määruskaebuse menetlusse võtmata.
7.22. veebruaril 2021. a esitas G. Daniel uuesti kaebuse Tartu Halduskohtule, mida täiendas
10.märtsil 2021. a ning taotles: 1) PRIA otsuste nr 12-6/19/955 ja 12-6/19/958 ning 19. mai 2020. a vaideotsuse nr 124/20/5-2 tühistamist; 2) kohustada PRIA-t määrama ja kaebajale täies mahus välja maksma kaebaja poolt 2019. aastal taotletud ühtne pindalatoetus, kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus; 3) 2019. aasta ühtse pindalatoetuse, kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse täies mahus määramist ning väljamaksmist koos väljamakse viivitusest ning mitte määramisest põhjustatud kahjuga; 4) hüvitada kaebajale mittevaraline kahju seoses õigusvastaselt toetuste määramata jätmisega; 5) kohaldada riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 2 ja tagastada kaebaja poolt tasutud riigilõiv 15 eurot; 6) 3 600 000 euro suuruse kahju hüvitamist haldusasjas nr 3-21-381 kohtu poolt õigusvastaselt nõutud riigilõivu nõude eest.
8.Tartu Halduskohus jättis 31. märtsi 2021. a määrusega G. Danieli taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2), lõpetas haldusasja menetluse kaebuses esitatud tühistamis- ja kohustamisnõuete osas (resolutsiooni p 3) ja jättis kaebuse hüvitamisnõude osas käiguta ning andis G. Danielile täiendava tähtaja riigilõivu 735 euro tasumiseks (resolutsiooni p 4). Määruse põhjendused on järgnevad. 8.1 Praeguses asjas pöördus G. Daniel enne kohtule kaebuse esitamist vaidega PRIA poole ning
19.mail 2020. a tehtud vaideotsuse sai ta kaebuse kohaselt kätte posti teel 26. mail 2020. a.
Seega võis G. Daniel pöörduda vaide esemeks olnud PRIA otsuste tühistamise nõuetega halduskohtu poole halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 2 järgi 30 päeva jooksul arvates 26. maist 2020. a. G. Daniel pöördus Tartu Halduskohtu poole tühistamiskaebusega esmalt tähtaegselt, esitades kohtute infosüsteemist nähtuvalt 19. juunil 2020. a kaebuse haldusasjas nr 3-20-1211. Kaebaja ei tasunud aga riigilõivu määratud summas ega olnud nõus kaebust muutma, mistõttu tagastas Tartu Halduskohus 18. augusti 2020. a määrusega G. Danieli kaebuse. Tartu Halduskohtu 18. august 2020. a määrus, millega G. Danieli kaebus haldusasjas nr 3-20-1211 tagastati, jõustus 26. jaanuaril 2021. a. 8.2 Tartu Halduskohus andis G. Danielile tähtaja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks, sest leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. G. Danieli arvates on tema 22. veebruari 2021. a kaebus tähtaegne. Kuigi kohtupraktikas on mõjuva põhjusena käsitletud kogenematusest tingitud eksimust, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest, siis praegusel juhul on G. Daniel ise olnud pigem pahatahtlik varasemas kohtumenetluses asjas nr 3-20-1211, jättes kasutamata oma menetluslikud õigused. Kuna G. Daniel tasus kohtuasjas nr 3-20-1211 riigilõivu summas 15 eurot, siis tegelikult pidi ta vähemalt osaliselt nõustuma riigilõivu tasumise kohustusega ja oleks võinud oma liitkaebust muuta, nagu kohus seda kaebajale 21. juuli 2020. a määruses selgitas. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Halduskohtu hinnangul ei ole G. Danieli ekslik arusaam menetluse käigust mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Kuna G. Daniel ei ole tähtaja ennistamise taotluses toonud välja muid mõjuvaid põhjuseid, mis kaebetähtaja möödalaskmist vabandaksid, siis jättis halduskohus tema kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas haldusasja menetluse PRIA 9. detsembri 2019. a otsuste nr 12-6/19/955 ja 12-6/19/958 ning PRIA 19.05.2020. a vaideotsuse nr 12-4/20/5-2 tühistamise nõuete osas HKMS § 71 lg 5, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel.
8.3.Kuivõrd G. Daniel oli rikkunud kaebetähtaega ka kohustamisnõude osas ja tähtaja ennistamise taotluses ei toonud ta välja mõjuvaid põhjuseid, mis kaebetähtaja möödalaskmist vabandaksid, jättis halduskohus G. Danieli kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas HKMS § 71 lg 5, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel haldusasja menetluse ka PRIA kohustamise nõudes määrata G. Danielile 2019. a tema poolt taotletud toetused. 8.4 Halduskohus oli seisukohal, et G. Danieli hüvitamiskaebust ei ole võimalik menetlusse võtta, sest sellelt on tasumata seaduses ettenähtud riigilõiv. Halduskohus mõistis, et kaebaja ei nõustu kohtu käsitlusega, et kaebaja on kohustatud hüvitamiskaebuse esitamisel tasuma riigilõivu summas 750 eurot, kui kaebaja nõuab toetuse määramata jätmisest ja väljamaksmisest keeldumisest tekitatud kahju välja mõistmist PRIA-lt ning märgib kahju suuruseks 15 678 560 eurot. Kaebaja arvates tuleb kohaldada RLS § 22 lg 2 p-i 2. Halduskohus selgitas G. Danielile, et varasemas menetluses (haldusasjas nr 3-20-1211) tagastati tasutud riigilõiv, sest tema kaebus tagastati. Samuti selgitas kohus, et vastavalt RLS § 22 lg 1 p-le 9 ei võeta riigilõivu määruskaebuse ja protesti läbivaatamisel. Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga ja kaebajal on RLS § 60 lg 2 tulenev riigilõivu tasumise kohustus. Kuivõrd G. Danielil on riigilõivu tasutud ainult 15 eurot, jättis halduskohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale 5 päevase tähtaja puuduoleva riigilõivu 735 euro tasumiseks. 8.5 Halduskohus ei lubanud G. Danielil kaebust õigusemõistmisega põhjustatud kahjunõudega täiendada ning kohus selgitas, et praeguses asjas õigusemõistmisega (riigilõivu tasumise nõue) väidetavalt põhjustatud kahjunõude osas tuleb kaebajal eraldi kaebusega kohtu poole pöörduda.
9.G. Daniel esitas 15. aprillil 2021. a Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2021. a määruse peale, milles taotleb selle tühistamist ja määruse resolutsiooni p-de 2-4 õigusvastaseks tunnistamist. G. Daniel taotleb kaebuse muutmist ja kohustamiskaebuse rahuldamist ehk toetussummade määramata ja maksmata jätmise asjas
tekitatud kahju hüvitamist summas 15 678 560 eurot ja lisaks kaks korda kohtu poolt tehtud õigusvastase riigilõivu nõudmise eest 7 200 000 eurot (2 x 3 600 000 eurot). Määruskaebuse põhjendused on järgnevad. 9.1 Määruskaebuse kohaselt oleks halduskohus pidanud rahuldama G. Danieli taotluse kaebetähtaja ennistamiseks tühistamis- ja kohustamiskaebuse esitamisel. Kaebaja hinnangul on ennistamise piisavaks põhjuseks asjaolu, et G. Daniel ei saanud enne asjas nr 3-20-1211 lõpliku lahendi tegemist samadel alustel uuesti kohtusse pöörduda. Ka Tartu Halduskohus selgitas
18.augusti 2020. a määruse p-s 15, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Halduskohus on märkinud, et HKMS § 43 lg 1 p 3 kohaselt ei saa korduva kaebusega menetluse keskel enne kohtumenetluse lõpplahendi jõustumist kohtu poole uuesti pöörduda, seega on iseenesest õige kaebaja väide, et ta ei saanud enne 26. jaanuari 2021. a Riigikohtu määrust uuesti samal alusel sama nõudega halduskohtu poole nõuetekohase kaebusega pöörduda. Määruskaebuse kohaselt tekib siin nõrgema poole (kaebaja) õiguste riive, sest seadusandlus on vastuolus. Kaebaja ei ole varasemas menetluses olnud pahatahtlik. Kohus on kaebetähtaja ennistamise osas ise toonud välja Riigikohtu lahendid, mis aga on vaidlustatava halduskohtu määruse põhjendustega vastuolus. 9.2 Halduskohus on rikkunud menetlusnormi. Kohus oleks pidanud õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude menetlusse võtma, HKMS § 49 lg 2 alusel oleks see ka õiguspärane. 9.3 RLS § 22 lg 2 p 2 kohaselt on pensioni- või toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjad riigilõivuvabad. Objektiivne õigus ei kinnita. 9.4 Halduskohus on vaidlustatava määruse p-s 33 ekslikult arvamusel, et kaebaja ei ole piiritlenud nõutud kahju suurust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata.
11.Määruskaebuse kohaselt oleks halduskohus pidanud rahuldama kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks tühistamis- ja kohustamiskaebuse esitamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatavas määruses (punktides 25-30) piisava põhjalikkusega selgitanud, miks kohus ei pidanud põhjendatuks tühistamis- ja kohustamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Halduskohus ei pidanud kaebaja ekslikku arusaama piisavaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kaebajal olid samasisulised nõuded juba kohtule esitatud, kuid kaebaja keeldus nende menetlemiseks riigilõivu tasumast (haldusasjas nr 3-20-1211). Praeguses vaidluses on tegu samasuguste nõuetega. Lähtudes menetlusökonoomiast on ebaproportsionaalne ja selgelt põhjendamatu korduvate samasisuliste kaebuste menetlemine, eriti veel olukorras, kus halduskohus on varasemalt kaebajale juba korduvalt selgitanud, mida tal tuleb teha, et kohus tema kaebust sisuliselt menetleks. Kaebaja arusaam, et samade asjaolude pinnalt saab lõputult kohtumenetlusi alustada, on ekslik. Halduskohus õigesti viidanud, et kaebuse tagastamise korral uuesti sama nõudega samal alusel kohtusse pöördumisel peab ka uus kaebus vastama HKMS §-des 37-39 nimetatud nõuetele, arvestades seejuures ka HKMS § 46 ja 47 nimetatud tähtaegu.
12.Siinkohal peab ringkonnakohus oluliseks välja tuua halduskohtu menetlusliku vea. HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Vaidlustatava määruse põhjendustes (p-s 36) on halduskohus otsustanud, et ei luba kaebust õigusemõistmisega tekitatud kahju osas täiendada. Sellega on kohus kaebaja taotluse määruse põhjendustes sisuliselt lahendanud ja jätnud selle rahuldamata. Vastav otsustus määruse resolutsioonis aga puudub. Kaebaja taotluse resolutsioonis lahendamata jätmine on iseenesest oluline menetlusviga (vt RKHKm 3-3-1-8914, p 10), kuid antud juhul ei viinud see kokkuvõttes ebaõigele lahendusele. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus mõni taotlus on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata, on menetlusosalistel HKMS § 170 lg 1 järgi õigus taotleda täiendava otsuse tegemist. Sama kehtib HKMS § 185 lg 1 ja HKMS § 178 lg 3 alusel määruse kohta. Samas märkis Riigikohus, et eeltoodu ei tähenda siiski seda, nagu oleks samadel asjaoludel keelatud määruskaebuse esitamine – taotluse lahendamata jätmine on kohtumenetluse normide oluline rikkumine. Praegusel juhul ei ole kaebaja taotlust jäetud lahendamata, vaid halduskohtu otsustus kaebuse muutmise taotluse rahuldamata jätmise kohta ei kajastu määruse resolutsioonis. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega halduskohtu poolt, mis tingiks halduskohtu määruse tühistamise. Halduskohus on määruse põhjendustes väljendanud keelduvat seisukohta õigusemõistmisega tekitatud kahju nõudega kaebuse täiendamise osas, kaebaja on seda määruskaebusega vaidlustanud ning järelikult on kohtu seisukoht olnud tema jaoks arusaadav ega pole takistanud määruse vaidlustamist. Küll aga tuleb halduskohtu määrust vastavas osas muuta ning jätta rahuldamata kaebaja taotlus kaebuse täiendamiseks õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. HKMS § 199 lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. HKMS § 199 lg 3 kohaselt kui menetlusõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada halduskohtus ega apellatsioonimenetluses, lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata. Menetlusökonoomia põhimõttest (HKMS § 2 lg 2) lähtuvalt peab ringkonnakohus püüdma esmajoones asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kui tegemist ei ole HKMS § 199 lg-s 1 sätestatud menetlusnormide rikkumisega, siis ülejäänud juhtudel annab HKMS § 199 lg 2 ringkonnakohtule võimaluse esimese astme kohtu lahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule vaid olukorras, kus asjas toimunud kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seega ei tingi halduskohtu menetluslik minetus vältimatult asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas ilmnenud rikkumine on kõrvaldatav määruskaebemenetluses. HKMS § 49 lg 6 kohaselt on kaebuse muutmise vastuvõtmisest keeldumine vaidlustatav. Ringkonnakohus võttis määruskaebuse menetlusse ka kaebuse nõude muutmise rahuldamata jätmise osas. Kohtupraktikas on sedastatud, et õigus kaebuse nõude muutmiseks on kaebaja oluline menetluslik õigus, millest võib sõltuda tema eesmärkide saavutamine kohtumenetluses. Kuivõrd ringkonnakohus võttis määruskaebuse menetlusse ka kaebuse nõude muutmise rahuldamata jätmise osas, ei ole praeguses kohtuasjas kaebaja menetluslikke õigusi rikutud ja asjaolu, et halduskohus ei kajastanud määruse resolutsioonis enda otsustust jätta kaebuse muutmise taotlus rahuldamata, ei riku kaebaja õigusi.
13.Määruskaebuse kohaselt on halduskohus rikkunud menetlusnormi. Kohus oleks pidanud õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude menetlusse võtma. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus viitas HKMS § 49 lg-le 1, mille kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks sama seadustiku kohaselt lubatav. Praegusel juhul ei ole tegemist kaebuse muutmisega selleks, et saavutada kaebuse eesmärki. Tegemist on iseseisva uue nõudega, mis ei seostu vastustaja tegevusega, vaid kaebaja hinnangul on halduskohus õigusemõistmisel temale kahju tekitanud. Seetõttu on halduskohus õigesti selgitanud, et selline nõue tuleb eraldiseisvalt kohtule esitada, sest see ei seondu praeguses vaidluses esitatud nõudega PRIA vastu. Sellise nõude lisamine muudaks käesoleva asja lahendamist asjatult keerukamaks ning takistaks käesolevas asjas kiiremini lõpplahendini jõudmist. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu ka asjaolule, et kaebuse muutmise korral ei saa seda menetleda enam sama kohtunik, sest kaebaja hinnangul on tema suhtes õigusvastaselt käitunud käesolevat haldusasja menetlev kohtunik. HKMS § 13 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 23 p 7 kohaselt peaks kohtunik ennast kaebuse muutmise lubamise korral haldusasja erapooletu menetlemise tagamiseks taandama ja haldusasja menetlemist peaks jätkama teine kohtunik. Kaebajal on soovi korral võimalik esitada kohtule eraldiseisev hüvitamiskaebus õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamiseks. Eelnevast tulenevalt jättis halduskohus kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks HKMS § 49 lg 1 alusel põhjendatult rahuldamata.
14.Kaebajale on varasemalt korduvalt haldusasjades nr 3-20-211 ja 3-18-969 (kus kaebaja osales esindajana) selgitatud, et kaebaja viide RLS § 22 lg 2 p-le 2 ei ole asjakohane, sest ei näe ette kaebaja vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest riigiabi (PRIA toetus) andmisega seotud kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus ei pea seetõttu põhjendatuks neid seisukohti korrata. Riigilõivu tasumine või tasumise kohustusest vabastamine on kaebuse menetlusse võtmise ja asja läbivaatamise üheks vältimatuks eelduseks (HKMS § 39 lg 1 p 4 ja § 104 lg-d 1 ja 2). Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud, on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsuse saamine välistatud.
15.Seonduvalt määruskaebuse etteheitega, et halduskohus on vaidlustatava määruse p-s 33 ekslikult arvamusel, et kaebaja ei ole piiritlenud nõutud kahju suurust, selgitab ringkonnakohus, et halduskohtule ei olnud arusaadav, millise mittevaralise kahju hüvitamist kaebaja taotleb. Halduskohus ei ole pidanud silmas kahju suurust, vaid mittevaralise kahju liiki (riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 nimetatud mittevaraline kahju: väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumine, au või hea nime teotamine).
16.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning muudab osaliselt Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2021. a määruse resolutsiooni, täiendades seda p-ga 5 järgmises sõnastuses: „Jätta rahuldamata kaebaja taotlus kaebuse täiendamiseks õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega.“
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.