Xi kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses isikliku abistaja määramata jätmisega Kaebaja: X Vastustaja: Tartu Vangla Kirjalik menetlus, digitoimik
Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.09.2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X (edaspidi kaebaja) esitas 08.09.2020 Tartu Vanglale (edaspidi vastustaja) kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/233-1, milles soovis saada hüvitist suuruses 2500 eurot selle eest, et vangla on teda perioodil 21.03.2019 – 07.07.2020 piinanud. Kaebaja selgitas, et kuivõrd vastustaja
keeldus talle isiklikku abistajat määramast, ei saanud ta nagu teised kinnipeetavad kasutada kööki, käia puhketoas, raamatukogus, spordisaalis ja kirikus. Kaebaja leidis, et vastustaja tegevuse tulemusena tekkis tal tervisekahjustus (maosong), ta on pidanud kannatama nii füüsilist kui ka hingelist valu. Samuti on ta pidanud pöörduma psühhiaatri poole, kes kirjutaks talle välja antidepressandid, et ta saaks öösel magada. Vastustaja jättis oma 06.11.2020 otsusega nr 1-13/233-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse perioodi 21.03.2019 – 30.04.2020 osas läbi vaatamata, sest kaebaja oli varasemalt viidatud perioodi osas kahju hüvitamise taotlusega vangla poole pöördunud ning vangla oli selle oma 30.06.2020 otsusega nr 1-13/82-2 rahuldamata jätnud. Perioodi 01.05.2020 – 07.07.2020 osas jättis vastustaja kaebaja taotluse rahuldamata leides, et Tartu Vangla direktori 18.03.2020 kinnitatud käskkirja nr 1-1/54 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, osakondade lukustamise ning päevakavajärgsete tegevuste peatamine“ tõttu ei toimunud kuni 18.05.2020. a kella 14:30-ni kinnipeetavate saatmisi kirikusse ega spordisaali. Samuti ei saanud kinnipeetavad kasutada eluosakonnas üldkasutuses olevaid köögi- ja puhkeruume. Seega puudus kaebajal kuni 18.05.2020 spordisaalis ja kirikus käimiseks ning köögi- ja puhketoa kasutamiseks isikliku abistaja vajadus. Kuivõrd kaebaja viibis perioodil 07.06.2020 – 07.07.2020 eraldatud lukustatud kambris ning tema vanglasisene liikumine oli piiratud, ei saanud ta piirangutest tulenevalt külastada spordisaali, käia kirikus ega kasutada osakonna olmeruume. Kaebajale oli perioodil 19.05.2020 – 06.06.2020. a tagatud võimalus käia nii spordisaalis kui ka kirikus ning seda ilma isikliku abistaja määramise vajaduseta, vahemaa pikkuse tõttu lükkas kinnipeetava ratastooli kirikusse ja spordisaali majandusabitöölisest kinnipeetav.
2.Tallinna Halduskohus (edaspidi kohus) registreeris 30.12.2020 kaebaja kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot seoses isikliku abistaja määramata jätmisega. Kohus võttis 20.04.2021 määrusega kaebuse menetlusse kahju hüvitamise nõudes tervisekahju puudutavas osas summas 2500 eurot. Kohus määras 28.06.2021 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
3.Kaebaja taotleb vastustajalt (tervise)kahju hüvitamist summas 2500 eurot seoses vastustaja poolt isikliku abistaja määramata jätmisega.
4.Vastustaja on ajavahemikul 21.03.2019 kuni 07.07.2020 kahjustanud kaebaja tervist, kuna vangla ei määranud isiklikku abistajat. Kaebaja ei saanud kasutada kööki, käia puhketoas, raamatukogus, spordisaalis ja kirikus. Kaebaja pidi kannatama nii füüsilist kui hingelist valu. Kaebaja närvid olid pingul, mistõttu ta ei saanud korralikult magada ning pidi pöörduma psühhiaatri poole. Kaebaja jääb oma 08.09.2020 taotluses toodud seisukohtade juurde.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kaebajal puudus vajadus isikliku abistaja määramiseks. Tegevusteks, milles kaebaja abi vajas, tagas vangla vastava abi. Selle jaoks ei pea isikul olema määratud kindlat isiklikku abistajat. Kui nõuetekohane abi on tagatud kaaskinnipeetavate osalusel, kes võivad igakordselt olla erinevad isikud, on vangla kaebaja vajaliku abiga kindlustanud.
7.Kaebaja on õigustatud nõudma hüvitist üksnes perioodi 01.05.2020-07.07.2020 eest, kuivõrd perioodi 21.03.2019-30.04.2020 osas on kaebaja juba varasemalt vangla poole pöördunud ning vangla on oma 30.06.2020 otsuses seisukoha kujundanud. Kaebaja ei ole nimetatud otsust vaidlustanud.
8.Tartu Vangla direktori 18.03.2020 kinnitatud käskkirja nr 1-1/54 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, osakondade lukustamise ning päevakavajärgsete tegevuste peatamine“ punkti 1.1. kohaselt lukustati kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad. Käskkirja punkti 1.2. kohaselt lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule ja osakonna sisesed saatmised, mis ei olnud hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Käskkirja punkti 4 kohaselt kohaldati punktides 1-3 sätestatut tagasiulatuvalt alates 16.03.2020. Tartu Vangla direktor lõpetas oma 18.05.2020 käskkirja nr 1-1/73 alusel alates 18.05.2020 kella 14.30-st Tartu Vangla direktori 18.03.2020 käskkirja nr 1-1/54 punktides 1.1, 1.2 ja 1.3 kehtestatud meetmete rakendamise. Seega puudus kaebajal 01.05.2020 kuni 18.05.2020 spordisaalis ja kirikus käimiseks ning köögi- ja puhketoa kasutamiseks võimalus ning seeläbi ka isikliku abistaja vajadus.
9.07.06.2020 õhtust kuni 07.07.2020 paiknes kaebaja eluosakonna S-2 kambris nr 161, sest tema suhtes oli käskkirja nr 2-20/1-2/191 alusel kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemisega keelamist ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Kuivõrd kaebaja viibis perioodil 07.06.2020 – 07.07.2020 eraldatud lukustatud kambris teises eluosakonnas ning tema vanglasisene liikumine oli piiratud, ei saanud ta piirangutest tulenevalt külastada spordisaali, käia kirikus ega kasutada E-3 eluosakonna olmeruume. Seega ei ole kahju hüvitamise taotluse esitaja etteheited isikliku abistaja puudumisele perioodil 07.06.2020 – 07.07.2020 põhjendatud.
10.Perioodil 19.05.2020 – 06.06.2020 oli kaebajale nii puhketoa (k.a puhketoas asuvate raamatute lugemise) kui ka kööginurga eesmärgipärane kasutamine tagatud ja selleks ei olnud põhjendatud isikliku abistaja määramine. Olmeruumide kasutamise võimalikkust ratastoolis kinnipeetava poolt on jaatanud ka Tartu Halduskohus oma 10.07.2020 otsuses nr 3-19-1622 (jõustunud 11.08.2020). Kuivõrd vangla oli taganud selle, et kaebajat abistas kirikusse ja spordisaali suundumisel majandusabitöölisest kinnipeetav, ei saa nendeks toiminguteks isikliku abistaja määramata jätmist pidada õigusvastaseks. Kaebajal olid olemas piisavad rahalised vahendid endale kauplusest veekeedukannu soetamiseks, elektrienergia eest tasumiseks ning seeläbi kuuma vee keetmiseks enda elukambris. See, et kaebaja otsustas vett keeta eluosakonna köögis ja pidi paluma teiste kinnipeetavate abi kuuma vett sisaldava tassi elukambrisse viimisel, oli kinnipeetava enese valik.
11.Kaebaja tervisekaardi kannetest ei nähtu, et uneprobleemid ning rahustite ja unerohu saamise vajadus oleks otseses põhjuslikus seoses vangla poolt isikliku abistaja määramata jätmisega. Viidatud tervisekaardi kannetest nähtub, et ärrituvust ja unetust seostas kaebaja ka ise avatud sektorisse ümber paigutamisega, kaaskinnipeetavatega mitte läbi saamisega. Üldise enesetunde halvenemise tõi tervisekaardi kannete kohaselt kaasa kaebaja enese otsus 10.02.2020 ravimite võtmisest loobuda.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
12.Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustaja poolt kaebajale isikliku abistaja määramata jätmise tagajärjel on kaebajale tekkinud hüvitatavat tervisekahju riigivastutuse seaduse (RVastS) tähenduses.
13.RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kokkuvõtvalt on RVastS alusel kahjunõude esitamise eeldused järgmised: 1) avaliku võimu õigusvastane tegevus; 2) isikul on tekkinud kahju; 3) õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos; 4) muud õiguskaitsevahendid on ammendunud.
14.Kaebaja väite kohaselt on tal kahju tekkinud, mis väljendub füüsilises ja hingelises valus, mistõttu kaebaja pidi pöörduma psühhiaatri poole. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 9 lg 1 - füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesoleval juhul on kaebaja hinnangul talle tekitatud kahju tervise kahjustamisega.
15.Vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata perioodi 21.03.201930.04.2020 osas, kuivõrd nimetatud perioodi osas oli kaebaja kahju hüvitamise taotlus juba varasemalt lahendatud. Kohtule nähtub, et vastustaja vaatas perioodi 30.04.2017 – 30.04.2020 osas kahju hüvitamise taotluse seoses isikliku abistaja määramata jätmisega läbi vangla 30.06.2020 otsusega nr 1-13/82-2 (vastustaja 01.02.2021 vastus kohtunõudele, lisa 4). Otsuses on toodud vaidlustamisviide. Kohtute Infosüsteemist (KIS) ei nähtu, et kaebaja oleks kõnealuse otsuse vaidlustanud. Seega jättis vangla põhjendatult kõnealuse perioodi osas kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata.
16.Tartu Vangla direktori 18.03.2020 käskkirja nr 1-1/54 (vastustaja 02.06.2021 vastus kaebusele, lisa 1) alusel rakendati Tartu Vanglas täiendavaid julgeolekuabinõusid seoses COVID-19 levikuga. Käskkirja alusel lukustati kõik kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1), lõpetati kõik vältimatud kinnipeetavate saatmised (p 1.2) ning piirati ka kehakultuuriga tegelemist (p 2). Nimetatud piirangud kehtisid kuni 18.05.2020 kl 14:30 (Tartu Vangla direktori 18.05.2020 käskkiri nr 1-1/73 – vastustaja 02.06.2021 vastuse lisa 2). Kohus nõustub vastustajaga, et seega ei olnud kaebajal võimalik 01.05.2021-18.05.2021 kasutada eluosakonnas asuvaid üldkasutatavaid ruume, spordisaali ega kirikut. Seetõttu ei olnud sel ajavahemikul kõnealuste ruumide kasutamiseks isiklikku abistajat tarvis.
17.Tartu Vangla 08.06.2020 käskkirjaga nr 2-20/1-2/191 (vastustaja 02.06.2021 vastus kaebusele, lisa 3) kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid alates 07.06.2020. Täiendavate julgeolekuabinõudena rakendati kaebaja suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Kaebaja paiknes eraldatud lukustatud kambris kuni 07.07.2020. Seega ei saanud kaebaja kasutada eluosakonna üldkasutatavaid ruume (köök, puhketuba, raamatukogu) ega käia kirikus ning spordisaalis. Seetõttu ei olnud kõnealuste ruumide kasutamiseks ka isiklikku abistajat tarvis.
18.Ajavahemikul 19.05.2020-06.06.2020 ei kehtinud kaebaja suhtes COVID-19 levikust tulenevaid ega kaebaja käitumisega seonduvaid piiranguid. Seega on üksnes selle ajavahemiku osas põhjendatud hinnata vastustaja poolt kaebaja abistamise kohustuse täitmist. Seejuures on oluline, et kaebaja etteheide seondub üksnes ratastooliga liikumisel abistamisega.
19.Vangla ametniku J. Ruubeli selgituste (vastustaja 02.06.2020 vastus kaebusele, lisa 4) kohaselt sai kaebaja kasutada E3 eluosakonna olmeruume. Puhkeruumi sisenemine oli mõnevõrra keerukam, kuid võimalik. Vanemvalvuri S. Naha selgituste (vastustaja 02.06.2020 vastus kaebusele, lisa 5) kohaselt pääseb kaebaja olmeruumidesse, kuigi see on mõnevõrra raskendatud. Raamatukogu eraldiseisvana ei eksisteeri, vaid raamatuid saab võtta E3 eluosakonna puhketoa riiulilt. Pikemate vanglasiseste vahemaade läbimisel (nt kirikusse või spordisaali minnes) aitab kaebajat kaaskinnipeetavast majandustööline. Samuti märgib S. Naha, et kaebaja paikneb tema jaoks kohandatud kambris, mille koristus on tagatud, toit paigutatakse kambrisse, pesu peseb vangla pesumaja. Seega ei pea paika kaebaja väide, et vastustaja ei ole talle abi taganud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja vajaduste olemusest lähtuvalt ja nende täitmiseks ei pea talle olema määratud konkreetne isik isiklikuks abistajaks. Vastustaja viitab põhjendatult Tartu Halduskohtu 10.07.2020 otsusele asjas nr 3-19-1622, milles jaatatakse olmeruumide kasutamise võimalikkust ratastoolis kinnipeetava poolt (p 15). Kaebaja puhul on vastustaja ülesanne tagada
kaebajale abi liikumises pikemate vahemaade korral. Seda ülesannet võib(vad) vangla poolt korraldatult täita kaaskinnipeetav(ad). Vastavat seisukohta toetab Tartu Ringkonnakohtu 01.07.2021 otsus asjas nr 3-18-1659, milles kohus selgitas, et tuleb hinnata, kas isikule on kaaskinnipeetava poolt tegelikkuses tagatud abistaja teenuse saamine (p 34). Vastustaja poolt esitatud tõendist nähtub, et kaaskinnipeetav abistas vastustaja korraldamisel kaebajat pikemate vahemaade läbimisel. Juhul kui kasvõi üks eeldustest on täitmata, ei ole kahjunõude rahuldamine põhjendatud. Kuna kohus ei tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasust isikliku abistaja määramata jätmisel, ei ole RVastS kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud.
20.Täiendavalt märgib kohus, et ei sea kahtluse alla, et kaebaja võis tunda nii füüsilist kui hingelist valu. Samas ei nähtu kohtule, et seda saaks seostada vangla tegevusega isikliku abistaja määramata jätmisel. Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi andmetest (vastustaja 02.06.2020 vastus kaebusele, lisa 8) nähtub, et kaebaja on olnud ärritunud seoses lahtisesse sektorisse viimise tõttu, kuivõrd ei saa läbi kaaskinnipeetavatega. Alates 10.02.2020 lõpetas ta ravimite võtmise, kuna seda tuli teha kaamerate valve all. Lisaks nähtub, et alates 24.02.2020 ta nälgib, varasem nälgimise kogemus 64 päeva viis koomani. Nälgimine on kaebaja reaktsioon vastustaja nõudele võtta ravimeid kontrollitult, see tähendab kaamerate valve all. Kui isik lõpetab ilma vastava arstliku soovituseta talle määratud rohtude võtmise ning ei toitu korrapäraselt, mõjutab see tema enesetunnet ning tervislikku seisundit. Kohus jagab seega vastustaja seisukohta, et kaebaja halvenev enesetunne oli pigem seotud muude asjaoludega, kui sellega, et kaebajale ei määratud isiklikku abistajat.
21.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.