Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 27. juuli 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-361
Haldusasi
OÜ Atko Liinid kaebus Politsei- ja Piirivalveameti poolt 21. ja
22.jaanuaril 2021 koostatud mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollkaartide nr th-202100521/2, th-2021-00523/1 ja th-2021-00524/1 tühistamise või alternatiivselt nende tühisuse tuvastamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja: OÜ ATKO Liinid Esindaja: v.adv Margus Reiland Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Agne Niido
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ ATKO Liinid kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti poolt 21. 01.2021 koostatud mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollkaardid nr th-202100521/2 ja th-2021-00523/1 ning 22.01.2021 koostatud mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrollkaart nr th-2021-00524/1.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt OÜ ATKO Liinid kasuks välja menetluskulu 1614 eurot ning muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 26. augustil 2021 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja kasutas 2013. aastal Transpordiametiga sõlmitud riigivara kasutusse andmise lepingu alusel muuhulgas busse registreerimisnumbritega 192 BHX, 193 BHX ja 187 BHX. Seoses eelnimetatud lepingu lõpetamisega pidi kaebaja bussid tagastama, milleks toimetas ta need vastavalt
Transpordiameti suunisele 21. jaanuari 2021 õhtul AS-i SEBE territooriumil olevasse garaaži, kus Transpordiameti esindaja asus busse üle vaatama. Nimetatud sündmuse juures viibisid ka vastustaja ametnikud, kes koostasid samal ja järgmisel päeval iga eelnimetatud bussi kohta mootorsõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollkaardi. 21. jaanuaril 2021 koostatud kontrollkaardile nr th-202100521/2 märgitu kohaselt leidis tuvastamist, et bussi nr 192 BHX sõidumeerik ei vasta nõuetele.
21.jaanuaril 2021 koostatud kontrollkaardi th-2021-00523/1 märgitu kohaselt leidis tuvastamist, et bussi nr 193 BHX sõidumeerik ei vasta nõuetele, esineb jahutusvedeliku leke ning tagateljel on stabilisaatorivarda parempoolse tugivarda puks lõtkuga. 22. jaanuaril 2021 koostatud kontrollkaardile th-2021-00524/1 märgitu kohaselt leidis tuvastamist, et bussil nr 187 BHX esineb jahutusvedeliku leke ning sõidumeerik ei ole nõuetekohane1. Kõigil kontrollkaartidel kajastub ka vastustaja ametnike otsus bussi erakorralisele ülevaatusele suunamise kohta.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes eelnimetatud kontrollkaartide tühistamist või alternatiivselt nende tühisuse tuvastamist.
2.1.Esiteks on kaebaja seisukohal, et liiklusseaduse (edaspidi „LS“) § 1962 lg 1 p 9 alusel busside erakorralisele ülevaatusele suunamise eeldused ei olnud täidetud, kuna kontrolli teostamise ajal paiknesid bussid garaažis ning neid ei kasutatud liikluses, mistõttu ei saanud neil esineda ka LS § 73 lõikes 71 nimetatud olulisi või ohtlikke rikkeid ega puudusi.
2.2.Teiseks leiab kaebaja, et kontrollaktid on vastuolus komisjoni 16. detsembri 2009. aasta määrusega (EL) nr 1266/2009, kuna nimetatud määrus ei kohusta n-ö kolmanda põlvkonna sõidumeerikute vastu välja vahetama neid sõidumeerikuid, mis on paigaldatud enne selle määruse jõustumist.
2.3.Kolmandaks heidab kaebaja ette ärakuulamisõiguse rikkumist ning hea halduse tava rikkumist. 2.4 Viimaks märgib kaebaja, et kontrollkaartidel talle pandud erakorralise ülevaatuse läbimise kohustust ei ole tal võimalik täita, kuna bussid ei ole tema valduses, vaid juba kontrolli teostamise ajal oli ta nende valduse üle andnud Transpordiametile, kes vahetult pärast kontrolli lõppu andis busside valduse üle AS-ile SEBE.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu.
3.1.Vastustaja leiab esiteks, et vaidlustatud kontrollkaardid ei saa kaebaja õigusi rikkuda. Vastustaja nõustub sellega, et ajal, mil politseiametnikud busside tehnoseisundit kontrollisid, ei olnud need enam kaebaja valduses ja ka sellega, et sellest tulenevalt ei ole kaebajal võimalik kontrollaktidega pandud kohustust täita, mistõttu ei kaasne kaebajale nende kontrollaktidega mingisuguseid õigusi ega kohustusi.
3.2.Vastustaja hinnangul ei ole oluline, et bussid olid kontrollimise hetkel garaažis, kuna need osalesid liikluses vahetult enne kontrollimiskohta saabumist ja pidid suunduma liiklusesse ka pärast kontrollimise kohast lahkumist. Vastustaja hinnangul on otstarbekas tehnoseisundi kontrollimise raames keeruliselt ligipääsetavate detailide kontrollimiseks suunata sõiduk selleks ettenähtud territooriumile või ruumi.
3.3.Vastustaja ei pea vajalikuks vastata kaebaja etteheitele, et sõidumeerikud ei olnud tegelikult mittenõuetekohased, kuivõrd vastustaja hinnangul ei ole oluline, millised puudused kontrolli käigus tuvastati.
Kõiki busse kontrolliti sama õhtu/öö jooksul – esimesed kaks kontrollakti koostati vastavalt 21. jaanuaril kell 20:49 ja 23:02, viimane aga 22. jaanuaril kell 01:24.
3.4.Vastustaja ei nõustu etteheitega ärakuulamisõiguse kohta, rõhutades, et kontrollkaartide väljastamisel ei olnud politseiametnikel kaalutlusõigust ega tulnud lähtuda asjaoludest, mille hindamisel oleks saanud või tulnud arvestada kaebaja seisukohaga. Vastustaja selgitab siiski, et kontrollkaart anti bussijuhile, kes ulatas selle koheselt kaebaja juhatuse liikmele.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus tuleb rahuldada, sest kontrollkaartide koostamisega päädinud kontrolli läbiviimise asjaolusid arvesse võttes ei olnud põhjendatud kaebaja andmete kajastamine kontrollkaardi punktis 8 ehk kaebaja määratlemine kontrollkaardi adressaadina. Pealegi on kontrollkaardid oluliste põhjendamispuudustega eelkõige osas, mis puudutab kontrollitud busside sõidumeerikute nõuetele mittevastavust.
5.Käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb käsitleda vaidlusaluste kontrollkaartide õiguslikku iseloomu. Haldusasjas 3-19-1339 tehtud kohtuotsuses (p. 11) on Tallinna Ringkonnakohus märkinud, et sellise kontrollkaardi lahtreid 1–10 tuleb käsitada menetlustoimingu (vaatluse) protokollina. Käesolevas asjas
18.märtsil 2021. aastal tehtud määruses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et vaidlusalused kontrollkaardid „olid adresseeritud kaebajale“ ja „nendes tuvastatud rikkumised olid seotud [kaebajaga]“. Seega näib ringkonnakohus olevat omistanud neile kontrollkaartidele mõnevõrra teistsuguse ja avarama õigusliku tähenduse kui oma varasemas praktikas. Nimelt on ringkonnakohus omistanud õigusliku tähenduse ka sellele, kelle andmed on kantud kontrollkaardi punkti 8. Sisuliselt on ringkonnakohus seega leidnud, et kontrollkaartidel tuvastatakse konkreetse isiku poolne kohustuste rikkumine. Kuigi kontrollkaardil ei ole viidatud õigusnormile, kust see kohustus tuleneb, on ainumõeldav, et selleks saab olla liiklusseaduse (LS) § 72 lõikes 1 sätestatud sõiduki omaniku või vastutava kasutaja kohustus tagada talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki tehniline korrasolek. Isiku kohustuse rikkumise tuvastamist ei saa pidada menetlustoiminguks, kuna lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele – mis on menetlustoimingu (vaatluse) sisuks – toimub ka tuvastatud asjaolude õiguslik kvalifitseerimine ja õigusliku hinnangu andmine konkreetsele isikule õigusnormidest tuleneva kohustuse rikkumise kohta. Erinevalt näiteks väärteoprotokollist ei hõlma järelevalvemenetluse või muu haldusmenetluse käigus läbi viidud menetlustoimingu protokoll tuvastatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmist. Vaidlustatud kontrollkaardid kajastavad lisaks faktilistele asjaolude tuvastamisele ka neile õigusliku hinnangu andmist. Esiteks ei saa kontrollkaardil sedastatut, et konkreetse bussi sõidumeerik ei vasta nõuetele, käsitada pelgalt faktilise asjaolu tuvastamisena, vaid tegemist on õigusliku hinnanguga, et konkreetses kontrollitud sõidukis vaatluse käigus tuvastatud sõidumeerik ei ole selline, nagu õigusnormides ette nähtud. Teiseks tuleb aga käesolevas asjas juba eelnevalt viidatud ringkonnakohtu määruse pinnalt järeldada, et samamoodi kajastub kontrollkaardil ka politseiametniku otsustus, et kontrolli käigus tuvastatud puuduse eest vastutavaks isikuks ehk isikuks, kellele LS §-st 72 tuleneva kohustuse rikkumist tuvastatud puudus kinnitab, on see isik, kelle andmed on kantud kontrollkaardi punkti 8.
6.Käesoleval juhul on ilmne, et vaidlustatud kontrollkaartidel tehtud otsus suunata bussid erakorralisele ülevaatusele, ei saa kaebajat iseenesest kuidagi kahjustada. Selle kohustuse puhul tuleb nimelt silmas pidada seda, et sisuliselt on tegemist konkreetse sõiduki edaspidisele kasutamisele seatud tingimusega, ilma et sellel saaks mistahes isiku jaoks olla muid õiguslikke tagajärgi. Vastava otsuse tagajärjeks on üksnes see, et sõiduk kaotab kehtivatele tehnonõuetele vastavuse (LS § 73 lg 7 p 2) ning olulise rikke või puuduse korral (nagu käesoleval juhul tuvastatud puudused) lõpeb sõiduki liikluses kasutamise õigus 30 päeva pärast, kui sõiduk ei ole selle aja jooksul erakorralist ülevaatust läbinud. Sõiduki omanikul või kasutajal on seega võimalus 30 päeva jooksul rike või puudus kõrvaldada
ja erakorraline tehnonõuetele vastavuse kontroll läbida või loobuda 30 päeva möödudes sõiduki liikluses kasutamisest. Mingisuguseid sunnivahendeid sõiduki erakorralisele ülevaatusele viimise kohustuse täitmisele sundimiseks kellegi vastu kasutada ei saa, sest mõeldav ja igati lubatav alternatiiv on sõiduki kasutamisest loobumine. Kuna kaebajal ei olnud juba vahetult pärast kontrollkaartide koostamist õiguslikku alust neid busse kasutada ja ta oli nende valduse üle andnud, ei saanud selliselt seatud busside liikluses kasutamise tingimus tema õigusi kahjustada.
7.Kuna kontrollkaart kajastab eeltoodud põhjustel ka otsust konkreetse isiku kohustuste rikkumise tuvastamise kohta, tuleb ühelt poolt tõdeda, et kontrollkaardi punkti 8 kantud isik peab saama sellise tuvastava haldusakti iseloomuga otsuse vaidlustada ning teiselt poolt saab asuda seisukohale, et kontrollkaart on õigusvastane, kui selle punkti 8 on kantud isik, kes kontrollakti koostamise ajal ei olnud isikuks, kellel oli konkreetse sõiduki tehnonõuetele vastavuse tagamise kohustus LS § 72 tähenduses. Sisuliselt on ringkonnakohus seejuures omistanud rikkumise tuvastamisele haldusakti resolutiivosa iseloomu (n-ö tuvastav haldusakt), pidades silmas, et HMS § 60 lg 2 kohaselt on siduv (ehk õigusi ja kohustusi mõjutav) üksnes haldusakti resolutiivosa ja muudel osadel (eeskätt põhjendustel) on iseseisev õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel. Ühestki õigusaktist ei tulene, et liiklusjärelevalve käigus koostatud kontrollkaardil tuvastatud asjaoludel oleks eraldiseisev õiguslik tähendus. Liiklusjärelevalve raames sõiduki erakorralise tehnilise seisundi kontrollimise eesmärk ei olegi iseenesest konkreetse isiku poolse õigusrikkumise tuvastamine, vaid selle tagamine, et liikluses ei osaleks puuduliku tehnoseisundiga sõiduk. Seetõttu on ka vastavas regulatsioonis keskendutud sõiduki kontrollimisele ega ole suuremat tähelepanu pööratud sellele, kelle kohustuse rikkumise tõttu see tehnoseisund mittevastav on.
8.Haldusakt, mis on adresseeritud valele isikule, on õigusvastane ja tuleb tühistada, sõltumata sellest, kas haldusakti aluseks olevad faktilised asjaolud on õigesti tuvastatud ning kas samasugusel alusel oleks võimalik teha haldusakt mõnele teisele isikule. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et väljaspool vaidlust olevatel asjaoludel ei olnud põhjendatud kontrollkaardi adresseerimine kaebajale ehk kaebaja andmete kandmine kontrollkaardi punkti 8. Isegi juhul kui kontrolli teostamise hetkel oli kaebaja kantud vastutava kasutajana asjaomaste sõidukite registreerimistunnistusele, on ilmne et vastustajale oli kontrolli läbiviimise hetkel teada, millistel asjaoludel olid sõidukid selles kohas, kus kontrolli läbi viidi ning oli teadlik sellest, et kontrolli teostamise ajaks oli kaebaja sõidukite valduse üle andnud. Vaidlust ei saa olla selles, et kontrolli läbiviimise ajal ei teostanud kaebaja vedu ühistranspordiseaduse tähenduses. Vaidlust ei ole ka selles, et vastustaja alustas liiklusjärelevalvet käsitlevate õigusaktide alusel busside tehnoseisundi kontrollimist ajal, mil bussid ei osalenud liikluses ning pidades silmas Transpordiameti poolt vastustajale esitatud ametiabi palves kajastatut (vt. vastustaja vastuse lisa), pidi vastustajale olema selge, et kaebaja oli kontrolli teostamise ajaks nende sõidukite liikluses kasutamise lõpetanud ega asu neid edaspidi liikluses kasutama. Neil asjaoludel oli vastustajale teada, et LS § 72 sätestatud kohustuse kandjaks ei saa sel hetkel olla enam kaebaja. Seetõttu ei olnud põhjust ka kaebaja (ega kaebaja töötajast sõidukijuhi) andmete kandmiseks kontrollkaardile.
9.Mis puudutab seda, kas üldse või milline tähtsus on asjaolul, et asjaomased bussid ei osalenud kontrolli teostamise ajal liikluses, siis ei saa mööda vaadata sellest, et vaidlusalused kontrollkaardid koostati liiklusjärelevalvet reguleerivate õigusnormide alusel ehk vastavalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 15. detsembri 2011 määrusele nr 114 „Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord“ (edaspidi „MKMm 2011/114“), mille kehtestamise aluseks on LS § 200 lg 10. Korrakaitseseaduse § 2 lg 4 kohaselt on riikliku järelevalve eesmärkideks ohu ennetamine, selle välja selgitamine ja tõrjumine ning korrarikkumise kõrvaldamine. LS § 2 p 281 kohaselt on liiklusjärelevalve riiklik järelevalve liikluse ja maastikusõidukite liikumise üle. Liiklus on LS § 2 p 28 kohaselt jalakäija või sõiduki liikumine ja
paiknemine teel. MKMm 2011/1114 kehtestamise aluseks olev säte paikneb seejuures samas LS paragrahvis, kus reguleeritakse sõiduki peatamist. Eeltoodut silmas pidades saab politseiametniku poolt sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimine minu meelest lubatav olla siis kui vähemalt asjaomase järelevalvetoimingu alustamisel osaleb sõiduk liikluses (ehk liigub või paikneb teel) või on ilmne, et suundub sinna. Seega ei ole välistatud sellise kontrolli teostamine näiteks olukorras, kus politseiametnik, märganud kahtlast sõidukit, järgneb sellele, andmata peatumismärguannet teel ning jõudes sõidukile järele ajal, mil see on juba teelt maha pööranud. Samuti ei välista õiguspärast kontrolli see, kui politseiametnik näeb, et juht hakkab sõidukiga liiklusesse suunduma, ent ei ole veel teele jõudnud. Vastupidine oleks liiklusjärelevalve eesmärgi ja ohu tõkestamise kontseptsiooniga selges vastuolus. Kuigi eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu käsitlusest lähtudes tõdeda, et kontrollkaardi koostamine hõlmab konkreetse isiku rikkumise tuvastamist, siis on ilmne, et sellise kontrolli esmane eesmärk ei ole isiku tegevusele hinnangu andmine, vaid eeskätt puuduliku tehnoseisundiga sõiduki liikluses osalemise vältimine ja sellest lähtuvate ohtude ennetamine. See eesmärk hõlmab põhimõtteliselt ka selle kontrollimist, kas sõidukid, mis liiklusregistri andmetel tohivad liikluses osaleda, ka tegelikult nõudele vastavad. Samas ei saa liiklusjärelevalve pädevus ulatuda nii kaugele, et hõlmaks õigust kontrollida tehnonõuetele vastavust ka nende sõidukite puhul, mida liikluses ei kasutata ega soovita kasutada.
10.Käesolevas asjas vaidluse all olev olukord oli aga eripärane. Kaebaja oli vaidlusalused sõidukid toonud nende üle andmise eesmärgil kohta, mis ei ole käsitatav teena. Ei ole vaidlust ka selles, et politseiametnikud ei alustanud järelevalvetoiminguid ajal, mil need bussid veel osalesid liikluses, veel vähem ajal kui kaebaja teostas vedusid. Vastustajale ei saanud olla teadmata, et kaebaja vedajana ega kasutajana neid busse edaspidi ei kasuta. Neil asjaoludel on ilmne, et kaebaja allutamine liiklusjärelevalve toimingutele, mh kaebaja kandmine kontrollkaardile vedaja/omaniku andmeid kajastavasse lahtrisse ei olnud põhjendatud. Vastustajale oli kontrolli teostamisel teada, et kaebaja ei saa kontrolli esemeks olevate busside suhtes olla isikuks, kellel on LS § 72 sätestatud kohustus tagada nende tehnoseisundi nõuetekohasus. Siinkohal ei saa asjassepuutuvaks pidada ka vastustaja osutatut, et politseiametnik võib sõiduki suunata kontrolli teostamiseks teelt eemale, kohta kus kontrollitav sõiduk on paremini vaadeldav. Nimelt ei nähtu käesoleval juhul, et politseiametnikud oleksid ajal, mil kaebaja (kaebaja töötaja) neid busse liikluses kasutas, neid kuhugi suunanud. Vastustaja möönab ise, et järelevalvetoimingutega alustati ajal, mil bussid olid AS-i SEBE garaažis ning kaebaja oli nende valduse üle andnud Transpordiameti esindajale. Eeltoodust tulenevalt on kontrollkaardid adresseeritud valele isikule ja seega õigusvastased.
11.Teiseks on kontrollkaardid ilmsete põhjendamispuudustega. Kordan, et kontrollkaart ei kajasta üksnes tuvastatud faktilist asjaolu, vaid ka sellele pädeva ametniku poolt omistatud õiguslikku kvalifikatsiooni. Käesoleval juhul on kõigi kolme bussi osas leitud, et neisse paigaldatud sõidumeerikud ei ole nõuetekohased. Kontrollkaartide lahtris 12 on lühidalt selgitatud, et bussides olevad sõidumeerikud ei ole kolmanda põlvkonna sõidumeerikud, nagu peaks olema. Hinnang sõidumeeriku nõuetekohasusele on õiguslik hinnang, mis peab olema põhjendatud. Selline põhjendus peab sisaldama lisaks tuvastatud faktilisele asjaolule (ehk sellele, millised sõidumeerikud bussides olid) ka viidet õigusnormidele, mille pinnalt on tehtud järeldus, et sõidumeerikud ei olnud nõuetekohased. Kui näiteks teatud vedelikulekete puhul saab hinnangut, et sõiduk on nõuetele mittevastav, pidada ilmseks – muuhulgas võttes arvesse, et vedelikuleke on lihtsasti tuvastatav faktiline asjaolu ning pelgalt MKM 2011/114 lisana kehtestatud lisa 2 „Kontrollitavate detailide loetelu“ on märgitud, et vedelikuleke on kas oluline või ohtlik puudus, siis sõidumeeriku nõuetekohasuse puhul see nii lihtne ja ilmne sugugi pole. Seega ei piisa kontrollkaardi punktis 12 pelgalt tõdemusest, et vastaval bussil peab olema mingisugustele tunnustele vastav sõidumeerik, vaid seal peaks olema näidatud ka selgelt, millistest õigusnormidest see nõue tuleneb. Möönan, et kontrollkaardi vormi ning selle täitmise tavapäraseid
asjaolusid arvestades ei saa nõuda väga üksikasjalikku põhjendust, ent viitamine õigusnormile, kust tuleneb see nõue, millele mittevastavus puuduseks või rikkeks loetakse, ei ole liigselt koormav. See, nagu igasuguse haldusakti põhjendamine, on vajalik muuhulgas selleks, et adressaat saaks veenduda, kas puudus tõesti esineb ja otsustada vaidlustamise vajaduse. Möönan, et sedalaadi põhjendamispuudusi on üldjuhul võimalik vaidluse korral hiljem vaide- või kohtumenetluses parandada. Käesoleval juhul ei ole vastustaja aga seda teha soovinud. Kaebaja on kaebuses sõnaselgelt seadnud sõidumeerikute mittevastavusele antud hinnangu kahtluse alla. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses kuidagi põhjendanud, kust tuleneb vastavate bussides n.ö kolmanda põlvkonna sõidumeerikute kasutamise kohustus. Olukorras, kus haldusakti põhjendamise kohustus lasub eeskätt haldusorganil ning selle kohustuse rikkumise ja sellele rikkumisele kaebuses tähelepanu juhtimise korral ei pea haldusorgan ka kohtumenetluses vajalikuks vastavaid põhjendusi esitada, ei saa kohtu ülesanne õiguse kohaldamisel olla asjassepuutuvate õiguslike põhjenduste esmakordne esitamine vastustaja eest. Vastasel juhul muutuks haldusorgani põhjendamiskohustus sisutuks. Eeltoodust tulenevalt on kontrollkaardid õigusvastased ka põhjusel, et neist ei selgu, miks on leitud, et kontrollitud busside sõidumeerikud ei olnud nõuetekohased.
12.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja taotleb 2425,90 euro suuruse menetluskulu välja mõistmist, mis koosneb 90 euro osas tasutud riigilõivust ja 2335,90 euro ulatuses õigusabikulust, mis omakorda vastab taotlusele lisatud arvete õigusabile kokku 13,35 advokaadi töötunni ulatuses. Juhindudes HkMS § 109 lõikest 6 leian, et välja mõistetavat õigusabikulu tuleb vähendada. Riigilõiv tuleb vastustajalt välja mõista 30 euro ulatuses ja ülejäänud (st. 60 euro) ulatuses kaebajale tagastada vastavalt HkMS § 105 lg 5 punktile 1 – esitanud ühe kaebuse kolme haldusakti peale, tuli riigilõivu tasuda 15 eurot ning esialgse õiguskaitse taotluselt 15 eurot. Erinevalt vastustajast leian, et kõik kulud on iseenesest seotud käesoleva haldusasjaga, sh 07.05.2021 arvel kajastatud kulud, mis seonduvad käesolevas asjas toimunud määruskaebusmenetlusega. On ilmne, et ka viimatinimetatud arve spetsifikatsioonis nimetatud „Haldusmenetluses tehtud haldusakti süüteomenetluses kasutamise õiguslik analüüs“ on seotud määruskaebusmenetlusega ehk küsimusega, kas või millised õiguslikud tagajärjed võivad kaebaja jaoks kontrollkaartidest tuleneda, millega oleks põhjendatav kaebeõigus. Leian siiski, et nii 09.03.2021 kui 07.05.2021 arvel kajastatud tööga seotud kulu on põhjendatud vaid osaliselt, kuna kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust ning esialgse õiguskaitse kohaldamine oli ka määruskaebuse esemeks. Esialgse õiguskaitse taotlus ja vastavas osas määruskaebus jäid rahuldamata. Seetõttu on põhjendatud nii kaebuse koostamise kui määruskaebusmenetluse töömahtu vähendada 25% võrra ning põhjendatuks saab pidada 4,94x0,75 + 5,24x0,75 + 3,35 ≈ 11 advokaadi töötunnile vastavat tasu turu keskmise hinnaga, milleks saab pidada 144 eurot (sh. käibemaks). Niisiis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 30+11x144=1614 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.