Haridus ja kultuur › Muu haridus ja kultuur

3-21-1242 1) Olukorras, kus kaebaja ei taotle EÕK kohaldamist, on tema õiguste kahjustamine ilmselt pöördumatu. Kui määruse nr 15 õigusvastase metoodika alusel teostatakse väljamaksed, väheneb eraldatud toetuse summa ning määruse nr 15 alusel toetuse väljamaksmise tulemusena realiseerub ebavõrdse kohtlemise risk. 2) Kaebaja näol on tegemist ühe Eesti suurima elamuskeskuse pidajaga ning juhul, kui niivõrd ebavõrdsetel alustel maksab Riigi Tugiteenuste Keskus juba esitatud taotluste põhjal toetuste summad välja, on ilmselge, et hiljem ei ole enam võimalik eelarvest raha eraldada ka kaebajale, kuivõrd toetused on maksimumsummas välja makstud. Sellisel juhul on kaebuse rahuldamise korral tegemist olukorraga, kus õigusvastase (tühistatud) haldusakti alusel on juba suur hulk riigi eelarvevahendeid välja makstud, mis tuleks eelduslikult tagasi nõuda. Kõiki asjaolusid arvestades on kaebaja õiguste kaitseks ainus toimiv ja sobiv abinõu määruse nr 15 kehtivuse peatamine kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. 3) Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Kaebuses käsitletud probleemsituatsiooni (ehk rakendusüksuse poolt määruse nr 15 kui tühistatava üldkorralduse alusel toetuste määramise ja väljamaksmise) vältimiseks on põhjendatud kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 251 lg 1 p-ga 1 peatada määruse nr 15 kehtivus tervikuna, kuivõrd määruse nr 15 §s 7 sätestatud toetuse suuruse määramise tingimuste kehtivuse peatamisel kaasneks nagunii ülejäänud määruse rakendamise elluviimine ning sellisel juhul ei ole ka ühegi subjekti jaoks vajalik selle osaline kehtivus. Samuti võib EÕK kohaldamata jätmisel osutuda kohtuotsuse täitmine raskendatuks, kuivõrd menetluse jätkumisel ja järgnevate haldusaktide vastuvõtmisel/toimingute tegemisel (nende järgselt) ei pruugi määruse nr 15 tühistamine kohtu poolt tuua kaebajale enam kaasa neid õiguslikke tagajärgi, mis ka sisuliselt tagaks õiguste kaitse. 4) Taotletud EÕK abinõu on mõõdukas, kuivõrd ei taotleta määruse peatamist täies osas, mis sisuliselt tähendaks kõigile taotlejatele uute taotluste esitamist ning milleks kaebaja huvidest lähtuvalt ei ole ka vajadust.

2(5)

3-21-1242 3) Kaebaja taotleb määruse nr 15 kehtivuse peatamist kuni kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Kaebuse p-s 21 märgib kaebaja, et ei taotle määruse nr 15 peatamist täies osas, samas p-s 20 peab kaebaja põhjendatuks määruse nr 15 kehtivuse peatamist tervikuna. Jääb ebaselgeks, kas kaebaja peab silmas haldusakti kehtivuse peatamist edasiulatuvalt või midagi muud. 4) Määruse nr 15 kehtivuse edasiulatuv peatamine toob kaasa selle, et rakendusüksus ei saa teha toetuse määramise otsuseid. See mõjutab ja riivab kõiki taotlusvoorus vastavaks tunnistatud taotlejate õigust saada võimalikult kiiresti leevendust kriisist tingitud mõjudele. Selliseid taotlejaid on suurusjärgus 65. Määruse nr 15 kehtivuse peatamine kuni kohtumenetlust lõpetava kohtuotsuse jõustumiseni, mis võib väldata pikka aega, ei võimalda kriisist kannatanud ettevõtjaid toetada, mille tõttu võivad nad sattuda raskustesse. Kaebaja puhul ei näi see olevat probleemiks ja kiiret kriisiabi näib ta mitte vajavat. Teiste vastavaks tunnistatud taotlejate ootus saada võimalikult kiiresti kriisitoetust kaalub üles kaebaja rahulolematuse talle määratava toetuse summaga, mille lõplik summa ei ole veel ka kindlaks määratud. 5) Piiratud rahaliste vahendite tingimustes tuleb teha valikuid kellele ja millistel tingimustel toetust suunata. Tegemist on poliitilise valikuga, mille puhul on ministril ulatuslik kaalutlusruum. Kaebajal kui juriidilisel isikul ei ole § 28 alusel subjektiivset õigust riigipoolsele toetusele. Toetuse jagamine on riigi otsustada. Olukorras, kus kriisist mõjutatud valdkonna ettevõtjaid on palju, kuid rahalised vahendid nende toetamiseks on piiratud, tuleb riigil toetuse jagamise tingimuste kehtestamisel arvestada toetuse eesmärki ning selle võimalikku mõju, sealhulgas näha ette võimaliku toetuse lagi. Eelnimetatut arvestades ei peaks kohus ka kaebuse perspektiivi hindama kõrgeks.

KOHTU PÕHJENDUSED

3(5)

3-21-1242 Analoogse järelduse saab teha määruse nr 15 osas. Tegemist on sama volitusnormi (RES § 531 lg 1) alusel antud õigusaktiga, mille reguleerimise ese on sarnane kultuuriministri 30.04.2020 määrusega nr 9 ‒ tegemist on COVID-19 puhangust tingitud erakorralise abi meetmetega. Abi taotlejate ring ei ole küll kattuv, kuid selge on, et ka määruse nr 15 puhul on erakorralise abi sihtrühm määratletud konkreetset valdkonda silmas pidades abstraktselt, mitte pole määrusega otsustatud suunata abi konkreetsetele isikutele. Määrus nr 15 ei vasta HMS § 51 lg-s 1 toodud haldusakti tunnustele ‒ see ei ole antud üksikjuhtumi reguleerimiseks ega ole suunatud vahetult isiku õiguste või kohustuste tekitamisele. Seetõttu on määruse nr 15 näol tegemist õigustloova aktiga, mida saab vaidlustada üksnes põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Kui kaebaja määruse nr 15 alusel esitatud taotlus on jäetud rahuldamata või rahuldatud osaliselt, on kaebajal võimalik läbi konkreetse haldusakti vaidlustada ka määruse nr 15 sätteid, kui need on tema taotluse lahendamisel asjassepuutuvad ja tema õigusi rikuvad. Praegusel juhul on kaebaja algatanud menetluse, mis vastab pigem abstraktse normikontrolli tunnustele: kaebaja on vaidlustanud toetuse määramise metoodikat, samal ajal kaebaja subjektiivseid õigusi riivavat halduse üksikakti veel vastu võetud ei ole. Seega pole tehtud veel otsust, kas kaebaja kvalifitseerub abisaajaks määruse nr 15 kohaselt ning millises summas abi kaebaja saab. Abstraktse normikontrolli algatamise õigust füüsilisele või juriidilisele isikule põhiseadus ega ükski teine seadus ei omista. Seega tuleb kaebajal ära oodata tema kohta langetatav halduse üksikotsus, mille kaudu on võimalik tõstatada küsimus ka määruse nr 15 põhiseaduspärasusest.

3-21-1242 veel rahalisi vahendeid. Kuigi EÕK vajaduse puudumise tõttu ei ole vaja täpsemalt hinnata kaebuse eduväljavaateid ega avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi, märgib kohus siiski, et kaebuse tagastamise tõttu tuleb kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Samuti nõustub kohus Kultuuriministeeriumiga, et EÕK kohaldamine mõjutab kõigi taotlusvoorus vastavaks tunnistatud taotlejate õigust saada võimalikult kiiresti leevendust kriisist tingitud mõjudele ning teiste vastavaks tunnistatud taotlejate ootus saada võimalikult kiiresti kriisitoetust kaalub üles kaebaja rahulolematuse talle määratava toetuse summaga, mille lõplik summa ei ole veel ka kindlaks määratud.

(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.