Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Maili Lokk 17.06.2021, Tartu 3-19-884 Nikolai Šmeljovi kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kinnipidamistingimustega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 26.05.2020. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Nikolai Šmeljovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant – Nikolai Šmeljov Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26.05.2020. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 17.06.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Nikolai Šmeljov esitas 09.05.2019 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 22p - 26). N. Šmeljov leidis, et kinnipidamistingimused Viru Vanglas rikuvad tema õigusi, kuna kambris on ühe inimese kohta põrandapinda alla 3 m2, kambri aknad ei käi lahti, kambri ventilatsioon ei ole piisav, terve öö põleb kambris valgus, jalutusboks on katusel, see on liiga väike ja seal puudub kutsunginupp.
2.Viru Vangla tagastas 17.07.2019. a otsusega nr 6-16/38-4 (tl 19-20) kahju hüvitamise taotluse perioodi 25.07.2013-17.09.2015 osas ja jättis taotluse ülejäänud osas rahuldamata. Vangla lähtus kahjunõude ajavahemiku kindlaksmääramisel sellest, millal taotleja viibis kambrites, mille kohta esitatud selgitustaotlustele ta kahju hüvitamise taotluses viitas. Vangla leidis, et kinnipeetav taotles kahju hüvitamist perioodi 25.07.2013-21.01.2018 eest.
Vangla põhjenduste kohaselt oli taotlus perioodi 25.07.2013-17.09.2015 osas esitatud oluliselt tähtaega rikkudes. Kahju tekkimine pidi olema taotlejale tuntav mõne nädala möödumisel väidetavalt nõuetele mittevastavatesse tingimustesse paigutamisest, kuid hiljemalt siis, kui lõppes tema hoidmine sellistes tingimustes. Nõude esitamise tähtaja ennistamine ei ole võimalik, kuna esialgselt menetlustoimingu tegemiseks ettenähtud ajast on möödas rohkem kui üks aasta. Lisaks puudusid objektiivsed takistused nõude esitamiseks. Ülejäänud perioodi ehk 17.09.2015-21.01.2018 osas jättis vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna vangla tegevus ei olnud õigusvastane ning taotlejale ei tekkinud kahju. Taotleja viibis sel perioodil kambrites S401 (pindala 9,8 m2) ja S403 (pindala 9,9 m2). Sanitaarsõlme pindala on ligikaudu 1,8 m2, mööbli alla jääv pindala mahaarvamisele ei kuulu. Seega oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ca 4 m2. Kambris asuv mööbel ei takistanud kambris liikumist. Õigusaktid ei nõua vangla kambris avatavat akent, vaid üksnes piisava ventilatsiooni olemasolu. Kohtupraktikas leitakse, et avatava akna puudumine on õiguspärane, kuna see aitab tagada vangla julgeolekut. See, et taotlejal puudub võimalus avada aken ja tuulutada kambrit, on vangistusega kaasnev paratamatu ebamugavus. Vangla ventilatsiooniseadmed tagavad piisava õhuvahetuse ja on töökorras. Öövalgustus on vajalik järelevalve teostamiseks vanglas. Jalutamise tingimused vastavad õigusaktide nõuetele. Kutsunginupu puudumine jalutusalal ei riku taotleja õigusi, kuna tema julgeolek on tagatud muude meetmetega. Jalutusalal on videovalve ning valvuritel on vajadusel võimalik reageerida.
3.N. Šmeljov esitas 07.05.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 03.11.2019 täiendava avalduse. Kaebaja taotles talle perioodil 25.07.2013 - 21.01.2018 tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 24 620 eurot.
3.1.Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale kahju järgmiste kinnipidamistingimustega: 1) kambris on ühe inimese kohta alla 3 m2 põrandapinda. Näiteks kambri nr 2213 pindala on 9,9 m2, tualeti pindala 1,57 m2, laud 0,55 m2, toolid 0,3 m2, kapialune pind 0,32 m2, voodi 2 m2. Puhast pinda on 2,25 m2 ühe inimese kohta. 2) kambri aknad ei ole õhutamiseks avatavad. Ventilatsioonist tulevast õhust ei piisa, kuna see ei tule otse õuest. Õigusaktidest tuleneb, et kambri aknad peavad lahti käima. 3) kambris põleb kogu öö valgus. See takistab väljapuhkamist, mis mõjub halvasti vaimsele tervisele. 4) jalutusboks asub katusel, on liiga väike (40 inimesele vangla andmetel 164,6 m2, kaebaja arvates 157 m2) ja pealt kaetud trellidega. Kaebaja hinnangul peab jalutuskäik toimuma maa peal ja jalutusboks või väljak peavad olema suured. Jalutusboksis puudub korrapidaja väljakutsumise nupp hädaolukordade lahendamiseks. Boksides on küll jälgimiskaamerad, aga valvurid ei jälgi toimuvat piisavalt.
3.2.Kaebaja taotles kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Kaebuse kohaselt on kaebajal tekkinud järgmine tervisekahju: - õhupuuduse tõttu on kaebajal hommikuti peavalud; - halva une tõttu tekkis kaebajal depressioon ja psüühiliselt ebastabiilne seisund, ta pidi pöörduma psühhiaatri poole; - valgustuse tõttu on halvenenud kaebaja nägemine.
4.Vastustaja leidis vastuses kaebusele, et kaebaja nõue on põhjendamatu ja vaidles sellele vastu. Vastustaja palus jätta kaebuse perioodi 25.07.2013-17.09.2015 osas läbi vaatamata, kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse tähtaega rikkudes ja ei ole seega kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud. Ülejäänud osas palus vastustaja jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi oma 17.07.2019. a otsuses toodud põhjenduste juurde ning esitas täpsed andmed kaebaja kambrites paiknemise kohta (tl 82p).
5.Tartu Halduskohus jättis 26.05.2020. a otsusega kaebuse kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks perioodi 25.07.2013-16.09.2015 osas läbi vaatamata ja 17.09.2015-21.01.2018 osas rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
5.1.Kohtupraktikas leitakse, et isiku kinnipidamine on jätkuv tegevus, mille kestel võivad tingimused muutuda. Kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine võib alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral ei pruugi olla alati võimalik üheselt määrata kindlat hetke, millal kannatanu saab kahjust teada või peab sellest teada saama. Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest (RKHK15.06.2015. a määrus asjas nr 3-3-1-20-15, p 12-15). Kaebaja viibib Viru Vanglas alates 25.07.2013. Kaebaja on olnud paljudes erinevates kambrites. Kahju hüvitamise taotluse esitas kaebaja vanglale 09.05.2019. Vastustaja luges taotluse tähtaegseks selle esitamisele eelnenud kolme aasta osas ning lisas sellele perioodi alates kaebaja paigutamisest kambrisse, kus ta viibis 09.05.2016. a seisuga. Kohtu hinnangul toimis vastustaja kooskõlas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 nõuete ja väljakujunenud kohtupraktikaga. Kaebaja kinnipidamistingimustes ei ole esinenud järske muutusi, kuid samas ei ole need ka praeguseks oluliselt muutunud või lõppenud. Mõistlik on lähtuda kaebaja viimasest teise kambrisse paigutamisest enne kolme aasta piiri. Varasema perioodi puhul ei ole usutav, et kaebaja ei saanud sedavõrd pika aja jooksul aru kinnipidamistingimuste talle väidetavalt kahju tekitavast toimest. Eeltoodu tähendab, et vastustaja jättis õiguspäraselt kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata perioodi 25.07.2013-16.09.2015 osas (vastustajal sisaldub kuupäev 17.09.2015 mõlema perioodi hulgas, kohus jätab selle üksnes hilisema perioodi koosseisu). Kaebaja ei pidanud seega eelnimetatud perioodi osas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustuslikust korrast, kuna ta ei esitanud kahju hüvitamise taotlust vanglale tähtaegselt. Seetõttu jääb kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel perioodi 25.07.2013-16.09.2015 osas läbi vaatamata.
5.2.Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tervisekahju osas peab olema tõendatud, et kaebajal tekkis tervisekahju ning see on põhjuslikus seoses kinnipidamistingimustega. Kohtu hinnangul ei ole need eeldused täidetud.
5.2.1.Tervisekaardi andmetel algasid kaebajal regulaarsed peavalud 2017. a lõpus. Kaebaja kurtis 19.10.2017, et pea valutab, eriti hommikul ning tema arvates seetõttu, et ta ei saa enam suitsetada (tl 64). Pärast seda pöördus kaebaja peavalu tõttu sageli meditsiinitöötajate poole (tl 64p, 66p, 68, 69, 73). Kaebaja kurtis 02.11.2018 tugevate peavalude üle ja oli mures, miks need kestavad (tl 73). 04.11.2018 viibis kaebaja seoses peavaludega dr V. Pronevitši vastuvõtul, raviks määrati ibumetiin (tl 73-74). 15.11.2018 kurtis kaebaja taas sagedast tugevat peavalu (tl 74). 19.11.2018 viibis kaebaja dr R. Aadamsoo vastuvõtul, arst diagnoosis kaebajal migreeni ning määras raviks Migard 2,5 mg migreenihoo alguses, paratsetamool, Ketonal (Keto) 100 mg vajadusel (tl 74). Pöördumised seoses peavaluga jätkusid ka pärast seda (tl 74-77). Ravimeid Migard ja Keto tarvitas kaebaja tervisekaardi väljavõtte lõppemise ehk ka 08.10.2019. a seisuga (tl 78). Ravimiregistri andmetel on tegemist retseptiravimitest valuvaigistitega, ravimit Migard kasutatakse migreenihoogude raviks. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja peavalusid võimalik seostada väidetava õhupuudusega kambris. Kaebaja viibib Viru Vanglas alates 2013. a. Ta on ka enne 2017. a lõppu kurtnud peavalu üle, kuid tegemist on üksikute juhtumitega. Ei ole usutav, et ligikaudu nelja aasta jooksul ei mõjutanud väidetav õhupuudus kaebaja tervist, kuid pärast seda avaldus sedavõrd tugev mõju, et kaebajal arenes välja migreen. Õige ei ole kaebaja väide, et õhupuuduse tõttu magab ta öösiti halvasti ja seepärast on tal hommikul peavalu. Kaebaja peavalud on esinenud erinevatel kellaaegadel: 09.12.2017 kutsuti meditsiinitöötaja kell 15:30 seetõttu kaebaja juurde sööklasse
(tl 64 pöördel), 12.02.2018 esines peavalu kaebus kell 14 (tl 66 pöördel), 09.03.2018 kell 22 (tl 68), 31.03.2018 kell 20 (tl 69), 07.12.2018 pärast õhtust loendust (tl 74). Kaebaja seostas ise peavalude algust sellega, et keelati suitsetamine (tl 64). Kaebaja ei ole tervisekaardi andmetel kurtnud meditsiinitöötajatele selle üle, et tal oleks kambris õhupuudus, hingamisraskused vms.
5.2.2.Kaebaja tervisekaardilt nähtuvad järgmised kaebused seoses tema psüühilise seisundiga: 09.10.2017 ja 31.05.2018 kurtis kaebaja meditsiiniõele närvilisust ja unehäiret (tl 64, 70-71); 02.06.2018 kurtis kaebaja üldarstile, et ta magab halvasti (tl 71); 03.07.2018 (tl 71) ja 04.09.2018 (tl 72) viibis kaebaja psühhiaatri vastuvõtul. Kaebaja kurtis unehäire üle, mis algasid siis, kui vanglas keelati suitsetamine. Kaebaja on 30 aastat suitsetanud. Diagnoosiks on märgitud F41.3 + muud segatüüpi ärevushäired. Kaebajal diagnoositud psüühikahäirete puhul ei ole võimalik leida nende seost kaebaja väidetud põhjusega ehk sellega, et kambris on öövalgus. Kaebaja ei ole arsti poole pöördudes sellist seost kordagi maininud, ei ole öövalguse mõjude üle kurtnud ja on ka unehäireid seostanud hoopis suitsetamise võimaluse kadumisega. Kaebaja väidetud depressiooni tal diagnoositud ei ole.
5.2.3.Tõendatud ei ole kaebaja väide, et tema nägemine on vanglas viibides oluliselt halvenenud. Kaebaja pöördus silmaarsti poole ühel korral (09.01.2019). Arst leidis, et kaebaja on lühinägelik, kuid ei näinud vajadust kaebaja nägemist korrigeerida (prille määrata). See näitab, et muutus kaebaja nägemises ei saanud olla oluline.
5.2.4.Kokkuvõttes ei ole tõendatud, et kaebajal tekkis tema väidetud kinnipidamistingimuste tõttu tervisekahju.
5.3.Kaebaja peab väärikust alandavateks järgmisi kinnipidamistingimusi: kambri põrandapind oli liiga väike, kambri aknad ei käinud lahti ja ventilatsioon oli ebapiisav, kambris põles öövalgus, jalutusboks oli väike, asus katusel ja jalutusboksis puudus kutsunginupp.
5.3.1.Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 järgi peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kui nõudeid kinnipidamistingimustele ei ole õigusaktides täpsemalt määratud, siis tuleb järgida VangS § 41 lg-st 1 tulenevat põhimõtet, mille järgi kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Selleks, et tegemist oleks väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses, peab kinnipidamistingimuste kõrvalekalle nõutavast ja nende mõju isikule ületama teatava raskusastme. Väärikuse alandamise puhul ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha, kas kaebajale on tekkinud kahju ehk kas kaebaja on kinnipidamistingimuste tõttu pidanud taluma lubatavast suuremaid kannatusi. Kohus saab lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebajale tema poolt väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.
5.3.2.Vastustaja märgib õigesti, et väljakujunenud kohtupraktika põhjal arvatakse kambri pinnast maha WC pind, kuid maha ei arvata mööbli alla jäävat pinda. Kaebaja on oma arvutused teinud nii, et kambri üldpinnast on maha arvatud ka sisustuse alla jääv pind. Kui seda mitte teha, siis oli kambrites põrandapinda vähemalt 3 m2 igale kinnipeetavale. Kaebaja esitatud kambri plaan (tl 43) näitab, et sisustus ei takista kambris liikumist. Mööbliesemed paiknevad seinte ääres ning kambri keskele jääb liikumiseks vaba ruum. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee
(CPT) avaldas 2019. a raporti 27.09.2017 - 05.10.2017 toimunud Eesti külastuse kohta (CPT/Inf(2019)31, kättesaadav https://www.coe.int/en/web/cpt/estonia). CPT ei teinud raportis etteheiteid seoses Viru Vangla kambrite suurusega. Vastupidi, raporti p-s 42 on öeldud, et CPT tunnustab Eesti ametivõimude jõupingutusi tagada vangidele piisav elamispind, näiteks Tartu ja Viru vanglates tagati kõikidele vangidele vähemalt 4 m2 inimese kohta.
5.3.3.Kambri tingimuste osas on vangistusseaduse sätted erinormiks kõigi muude õigusaktide suhtes. VangS § 45 lg 1 sätestab, et kambril peab olema aken, kuid ei nõua, et see peab olema avatav. Seega avatava akna nõuet kinnipeetava kambrile kehtestatud ei ole. Ka kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamistingimused on õiguspärased, kui kambris puudub avatav aken, kuid on olemas sundventilatsioon (Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2010. a otsus asjas 3-10-157, p 7; 18.06.2015. a otsus asjas 3-15-193, p 4). Eelviidatud CPT raporti p-s 49 märgitakse, et Viru Vanglas olid olmetingimused üldiselt rahuldavad, kuid nagu ka 2012. aastal, sai delegatsioon vangidelt mitmeid kaebusi, et aknaid ei saanud avada ja ventilatsioon polnud piisav. CPT kordas oma soovitust, et Eesti ametivõimud võtaksid vajalikke meetmeid tagamaks, et kõik Viru Vangla kambrid oleksid piisavalt ventileeritud. Eeltoodu näitab, et CPT ei pidanud avatava akna olemasolu kambris kohustuslikuks, kuid pidas võimalikuks etteheiteid sundventilatsiooni toimimisele. Kohus ei pea siiski usutavaks, et kaebaja kambri ventilatsioon oli sedavõrd puudulik, et see saab kujutada endast väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Üldiselt teadaolevalt on Viru Vangla kaasaegne, 2008. a valminud hoone. Vastustaja kinnitusel hooldab hoonet Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. Kaebaja näeb õhuvahetuse puudust selles, et tegemist on ventilatsioonisüsteemi läbinud õhuga, mitte akna kaudu otse kambrisse pääseva õhuga. Seda, et kamber oleks õhutatav just akna avamise teel, kaebaja nõuda ei saa.
5.3.4.Kinnises vanglas tuleb kinnipeetava üle teostada pidevat järelevalvet ning vanglal on kohustus korraldada järelevalve viisil, mis tagab julgeoleku (VangS § 7 lg 1 ja 2, § 66 lg 1). Pidev järelevalve tähendab, et seda tuleb teostada ka öösel. Öövalguse kasutamine kinnipeetava kambris jääb kinnipidamisega paratamatult kaasnevate ebamugavuste piiridesse ning seda ei saa pidada õigusvastaseks. Vangla julgeoleku tagamise vajadus kaalub üles kaebaja soovi magada täiesti pimedas kambris.
5.3.5.Õigusaktid ei nõua seda, et jalutuskäigud peaksid toimuma maapinnal või loodusliku kattega alal (murul). Riigikohus on selgitanud, et VangS § 55 lg 2 sätestatud värskes õhus jalutamise all on mõeldud viibimist väljaspool siseruume ning õigusaktide tingimustele ei vasta täies ulatuses jalutusboks, mis on suletud nii seinte kui ka varikatusega (RKHK 08.12.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-55-16, p 19). Kaebaja kinnitusel puudus tema jalutusboksil katus, ülevalt oli see piiratud üksnes võrega. Jalutusboksi ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks. Kaebajal puudub õigus nõuda, et reageerimine hädaolukordadele peab jalutuskäigu ajal olema korraldatud just kutsunginupu abil. Kohtul puudub põhjus kahelda selles, et vanglaametnikud jälgivad jalutusboksis toimuvat ja vajadusel sekkuvad või osutavad abi.
5.3.6.Kokkuvõttes vastasid kambrite põrandapinna, akende, öövalguse kasutamise ja jalutamise tingimuste osas kinnipidamistingimused õigusaktide nõuetele. Kambri ventilatsioon ei saanud aga avaldada kaebajale sedavõrd tugevat mõju, et tegemist oleks väärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Seega ei ole alust rahuldada ka väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ja mõista tema kasuks välja hüvitis summas 24 620 eurot. Kaebaja leiab jätkuvalt, et Viru Vangla kinnipidamistingimused ei vasta nõuetele ja on vastuolus VangS § 41 lg-ga 1 ning Põhiseaduse §-dega 10, 12, 19, 26 ja 28.
Kaebaja esitas taotluse kahju hüvitamiseks tähtaegselt, s.o siis, kui sai teada, et vangla tegevus on õigusvastane. RVastS § 17 lg 3 järgi võib samuti taotluse esitada kuni kümne aasta jooksul kahju tekitamise päevast või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kambris oli vaba pinda 2,25 m2 ühe inimese kohta. Seadus näeb ühe kinnipeetava kohta ette 3 m2. Kambrites asuv mööbel takistab liikumist, kui kambris on kaks inimest. Kui kamber on suletud, peab üks kinnipeetav istuma või voodis lamama, et teine saaks liikuda, kuna kambri laius on 1,10 cm voodist tumbani. Õigusaktidest tuleneb, et kambri aknad peavad lahti käima, kuna akendel on trellid, kogu territooriumile on paigaldatud jälgimiskaamerad ja julgeolek on tagatud. Kambrites põleb terve öö valgus. See takistab und ja puhkust, mis mõjub halvasti psüühilisele tervisele. Arst diagnoosis kaebajal psüühikahäire, nii et tuleb välja, et see siiski on tervisehäire põhjus. Vanglasse saabudes oli kaebajal tervis täiesti korras. Psüühikahäireid tal ei olnud ja nägemine oli korras. Seadus ei näe ette, et jalutusboks asub katusel, aga mitte maa peal. Samuti on see jalutamiseks väga väike, kõigest 157 m2 40 inimese peale. Normaalsed inimesed jalutavad mööda maad, aga mitte mööda katuseid. Õhku on kambrites ebapiisavalt ja sundventilatsioon ei toimi nõuetekohaselt. Kaebaja arvab, et tal on peavalud õhupuudusest.
7.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja peab apelleeritavat kohtuotsust õigeks ning otsuse põhjendusi asjakohasteks. Kaebaja kordab apellatsioonkaebuses halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi, millele halduskohus oma otsuses põhjalikult vastas. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud uusi asjaolusid, mida halduskohus ei oleks eelnevas menetluses juba käsitlenud või oma otsuses kaalunud. Vastustaja on eelnevas menetluses kaebuse argumentidele vastanud ning jääb oma seniste seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu 26.05.2020. a otsus muutmata. Halduskohus ei eksinud vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud menetlusnorme, samuti on halduskohtu otsus väga põhjalik, selle selgitused jälgitavad ning kooskõlas uuritud tõendite ja seisukohtadega, mistõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Nõustuda ei saa kaebaja arvamusega, et ta esitas ka perioodi 25.07.2013-16.09.2015 osas taotluse kahju hüvitamiseks tähtaegselt. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teadasaamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Viidatud norm seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamise kaebaja subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Sõnastus „sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates” näeb ette kahju hüvitamise taotlemise tähtaja maksimaalse ulatuse, muutmata seejuures lause esimeses pooles ettenähtud tingimust. Järelikult ei ole käesoleval juhul õige kaebaja väide, et kaebuse esitamise puhul tuleb kohaldada 10-aastast kaebuse esitamise tähtaega. Kui kahju ja selle tekitaja on isikule teada, tuleb lähtuda kolmeaastasest tähtajast. Kaebaja viibib Viru Vanglas alates 25.07.2013. Seega ei ole usutav, et tema poolt väidetud ja kambri tingimustega seonduvad ebameeldivused ning neist tulenev väidetav mittevaraline kahju
avaldusid tervikuna alles 2019. a mais. RVastS § 17 lg 3 on imperatiivne norm, millest tulenevalt tuleb vajalikud toimingud kahjuhüvitise nõudmiseks teha etteantud tähtaja jooksul. Apellatsioonkaebuse kohaselt esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotluse siis, kui sai teada, et vangla tegevus on õigusvastane. Selline kaebaja seisukoht ei lükka ümber halduskohtu järeldust, et kaebajal ei esinenud ei objektiivseid ega subjektiivseid takistusi esitada oma kahjunõue ka perioodi 25.07.2013-16.09.2015 osas tähtaegselt. Ringkonnakohus selgitab, et kahju tekitamise õigusvastasusest teadasaamine ei ole samastatav kahju tekitamisest teadasaamisega (RKHKo 3-3-1-35-08, p 10). See tähendab, et kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja alguseks ei saa lugeda seda, kui isik jõuab selgusele, et temaga käituti õigusvastaselt. Õigusvastasus on üksnes üks element, mis peab olema täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, kuid sellega ei saa siduda kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja kulgemahakkamist. Nagu eelnevalt selgitatud, hakkab kahju hüvitamise tähtaeg kulgema juba siis, kui isik sai teada või pidi teada saama talle tekkinud kahjust ehk neist mõjutustest, mis tekkisid talle väidetavalt nende kambrite tingimustega seonduvalt, kus ta Viru Vanglas paiknes.
10.Nagu halduskohus vaidlusaluses otsuses ka märkis, ei leidnud tõendamist kaebaja väited, et tema kambris oli vaba pinda üksnes 2,25 m2 ühe inimese kohta ja kambrites asuv mööbel takistas kahel inimesel kambris liikumist. Kuna perioodi 25.07.2013-16.09.2015 osas jättis halduskohus kaebuse põhjendatult läbi vaatamata, siis tuli halduskohtul hinnata kaebaja väiteid üksnes perioodi 17.09.201521.01.2018 osas. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja sel perioodil kambrites S401 (pindala 9,8 m2) ja S403 (pindala 9,9 m2), mille WC pindala oli ligikaudu 1,8 m2. Riigikohus leidis 16.03.2017. a otsuses asjas nr 3-3-1-83-16 p-s 11, et kambripinna arvestusest tuleb WC pindala välja jätta. Seega oli viidatud kambrites põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vähemalt 4 m2. Senise kohtupraktika kohaselt ei arvata kambri pindalast maha mööbli alla jäävat pinda. Kaebaja tegi oma väite aluseks olevad arvutused nii, et arvas kambri üldpinnast maha ka sisustuse alla jääva pinna, mida aga teha ei saa. Samuti tuleb nõustuda halduskohtu seisukohaga, et ka kaebaja enda esitatud kambri plaan (tl 43) näitab, et selle sisustus ei takistanud kambris liikumist isegi kahel kinnipeetaval, kuna mööbliesemed paiknevad seinte ääres ning kambri keskele jääb liikumiseks piisavalt vaba ruumi.
11.Alust ei ole kaebaja väitel, nagu tuleneks õigusaktidest, et kinnipeetavate kambri aknad peavad vanglas lahti käima. VangS § 45 lg 1 sätestab, et kambril peab olema aken, kuid ei nõua, et see peab olema avatav. Seda, et kambri aken peaks olema avatav, ei näe ette ka muud kinnipeetava kambri nõudeid reguleerivad õigusaktid. Riigikohtu 21.04.2010. a otsuse nr 3-3-1-14-10 p-s 18 selgitatakse samuti, et VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab arvestada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistikuga." Euroopa Vanglareeglistiku p 18.2 alap a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Ka Riigikohtu lahendist ei järeldu, et kambris on avatav aken kohustuslik. Nagu juba märgitud, peab VangS § 45 lg 1 kohaselt kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kambrites nr S401 ja S403 on aken olemas ja samuti kunstlik valgustus. Kuna VangS § 45 lg 1 ei nõua, et kambri aken peab olema avatav, siis ei ole kambris lahtikäiva akna puudumine õigusvastane, kui kambri õhuringlus tagatakse sundventilatsiooni kaudu (Tartu Ringkonnakohtu
05.11.2010. a otsus asjas nr 3-10-157, p 7). Vaidlust ei ole selle üle, et Viru Vanglas on rajatud filterelementidega varustatud ventilatsioonisüsteem ning sellega tagatud kambrites õhu liikumine sundventilatsioonisüsteemiga. Arvestades seda, et Viru Vangla on kaasaegne, 2008. a valminud hoone, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et olenemata võimalikest puudujääkidest, millele viitab ka CPT 2019. a raport, ei ole siiski alust pidada usutavaks, et kaebaja kambri ventilatsioon on vanglas aastaid nii kehv, et see saab kujutada endast väärikuse alandamist RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebajale tagatakse vanglas igapäevased jalutuskäigud värskes õhus. Kaebaja arvamust, et tal on peavalud tekkinud just õhupuudusest, ei kinnita asja juures olev väljavõte kaebaja tervisekaardist, millele õigesti viitab ka halduskohus vaidlusaluse otsuse p-s 12.
12.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et kuna vangla kambrites on öövalgustus ja arst diagnoosis tal psüühikahäire, siis et tuleb välja, et öine valgus kambris siiski on tema tervisehäire põhjus. Kaebaja tervisekaart näitab, et alates 09.10.2017 kurtis kaebaja meditsiiniõele närvilisust ja unehäireid. Viibides psühhiaatri vastuvõtul 2018. a kurtis ta samuti unehäirete üle, mis algasid tema enda sõnul siis, kui vanglas keelati suitsetamine. Kaebajal diagnoositi segatüüpi ärevushaire, kuid diagnoosist ja selle põhjusest (närvilisus, unehäired) ning kaebaja tervisekaardi vastavatest sissekannetest ei ole võimalik järeldada, et tema tervisehäire põhjus on öövalgustus kaebaja kambris. Öövalgustus on Viru Vangla kambrites ilmselt olnud kogu aeg, kuid kaebaja hakkas unehäirete üle kurtma alles 2017. a ja seostas seda tervisekaardi andmete kohaselt ise hoopis suitsetamise keelustamisega vanglas, mistõttu ei ole usutav kaebaja nüüdne väide, et tema und ja väljapuhkamist takistab just see, et kambris põleb ka öösel valgustus.
13.Samuti ei anna halduskohtu vaidlusaluse otsuse tühistamiseks alust kaebaja väited, mille kohaselt on õigusvastane, et vanglas asub jalutusboks katusel, aga mitte maa peal, ja samuti on see kinnipeetavatele jalutamiseks väga väike. Õigusaktid ei kehtesta eraldi nõudeid jalutusboksi asukohale ega suurusele. VangS § 55 lg 2 näeb üksnes ette, et kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 55 lg 2 peab vabas või värskes õhus viibimise all silmas üksnes viibimist väljaspool siseruume ja käesoleval juhul ei ole ka vaidlust selle üle, et Viru Vangla jalutusõue asukoht võimaldab kinnipeetavatel jalutuskäikude ajal värskes õhus viibimist. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 20) on vangla S-hoone jalutusala julgeolekukaalutlustel juba projekteeritud maja katusele. Samuti on haldusasjas nr 3-16-1737 kindlaks tehtud, et jalutushoov on 164,6 m2 suurune ala ja mitte 157 m2 suurune, nagu väidab kaebaja. Jalutusboksi ei saa pidada ka ebamõistlikult väikeseks, sest vangla selgituste kohaselt (tl 9) oleks isegi juhul, kui selles jalutaksid korraga kõik osakonna kinnipeetavad (40 inimest), igale kinnipeetavale ruumi 4,1 m2.
14.Ringkonnakohus jätab seega N. Šmeljovi apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmata.
15.Kuna kaebaja on vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning menetlusosalistel pole apellatsioonimenetluses olnud ka muid menetluskulusid, siis puudub vajadus lahendada käesoleva otsusega apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.