P.R kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.11.2019. a käskkirja nr 1.3-3/75d tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks, kaebaja teenistuslehelt distsiplinaarkaristuse kande kustutamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu välja mõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – P.R, volitatud esindaja Riho Sillar Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Tiina Prunn
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada P.R kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 29.11.2019. a käskkiri nr 1.3-3/75d.
3.Ennistada P.R Politsei- ja Piirivalveameti teenistusse.
4.Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kustutama P.R teenistuslehelt kanne Politseija Piirivalveameti 29.11.2019. a käskkirjaga nr 1.3-3/75d määratud distsiplinaarkaristuse kohta.
5.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt P.R kasuks välja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu 4200 eurot.
6.Teenistusse ennistamise ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja mõistetud tasu väljamaksmisele pooles ulatuses (2100 eurot) kohaldub samas haldusasjas tehtud Tartu Halduskohtu 14.06.2021. a määrus (kohtuotsuse osaliselt viivitamata täidetavaks tunnistamine). Ülejäänud pool välja mõistetud tasust (s.o 2100 eurot) tuleb Politsei- ja Piirivalveametil maksta P.Rle kohtuotsuse jõustumisest ühe kuu jooksul.
7.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt P.R kasuks välja menetluskulude katteks 2800 eurot.
8.Asendada otsuse avaldamisel P.R nimi initsiaalidega.
3-19-2445
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 14.07.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) algatas 21.01.2019. a käskkirjaga nr 1.3-3/3d (digitoimiku lehed (dtl) 101–102) Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullitalituse patrullgrupp III avariipolitseiniku P.R suhtes distsiplinaarmenetluse. Käskkirja kohaselt on PPA sisekontrollibüroo Ida sisekontrollitalituses läbi viidud teenistusliku kontrolli tulemusel alust kahtlustada, et P.R tegi ajavahemikul 01.01.–30.04.2018 personaalse kasutajanime ja parooliga operatiivjuhtimise infosüsteemis (OPIS) 32 ja politseiandmekogu Polis menetluse infosüsteemis (MIS) 3 juhtumi kohta päringuid, mis ei ole seotud tema teenistuskohustuste täitmisega.
2.PPA sisekontrolliametnik koostas 29.03.2019 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (dtl 34– 50), milles leidis, et P.R on toime pannud politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p-des 1 ja 3 kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteod – teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise ja vääritu teo. Menetleja tegi ettepaneku määrata P.Rle distsiplinaarkaristuseks ametipalga vähendamise PPVS § 88 p-s 3 sätestatud maksimaalses määras, s.o ametipalga vähendamise 30% kuueks kuuks.
3.PPA peadirektor määras 29.11.2019. a käskkirjaga nr 1.3-3/75d (dtl 27–32) P.Rle PPVS § 86 p-des 1 ja 3 kvalifitseeritud süütegude toimepanemise eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise alates 30.11.2019. Käskkirja põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
1) P.R rikkus ajavahemikus 01.01.–30.04.2018 OPIS-e ja MIS-i väärkasutuse puhul PPA peadirektori 09.10.2017. a käskkirjaga nr 135 kinnitatud „PPA arvutitöökoha, telefonide ja infosüsteemide kasutamise korra“ punkte 1.2 (PPA infosüsteemide kasutamine on ette nähtud tööülesannete ja muude õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks), 3.2.1 (kasutajal on õigus kasutada infosüsteeme vastavalt oma tööalasele vajadusele) ja 3.3.1 (kasutaja on kohustatud kasutama infosüsteeme nõuetekohaselt). P.Rl puudus kõnealuste päringute tegemiseks teenistuskohustuste täitmisest tulenev teadmisvajadus ja seetõttu õiguslik alus. Päringud olid ajendatud isiklikust huvist. Teenistuskohustuse süüline täitmata jätmine seisneb selles, et P.R ei järginud asutuses kehtivat sisemist normi seoses infosüsteemide kasutamisega. Vääritu tegu ehk ebaeetiline käitumine seisneb selles, et P.R kasutas oma ametiseisundit ajavahemikus 01.01.–30.04.2018 korduvalt isiklikes huvides, käitudes sellise tegevuse kaudu ebaeetiliselt. Tööülesannete täitmiseks antud infosüsteemide ligipääsuõiguse kasutamine tööga mitte seotud päringute tegemiseks oli päringute tegemise ajal kehtinud PPA peadirektori 15.02.2015. a käskkirjaga nr 73 kinnitatud „PPA töökorra“ p 71.5 järgi vääritu tegu, kuna ametnik on oma ametiseisundit kasutanud isiklikes huvides. 2) P.R on pannud distsiplinaarsüüteod toime tahtlikult. Kogenud ja üle 6-aastase organisatsioonis töötamise staažiga P.Rle pidi olema arusaadav, et PPA infosüsteemide kasutamine väljaspool teenistuskohustusi või uudishimust ei ole lubatav. Ametnikult oodatava
3-19-2445 minimaalse hoolsuskohustuse ja tähelepanu rakendamisel oli P.Rl võimalik distsiplinaarsüütegude toimepanemist vältida. Tegemist on olulise distsiplinaarrikkumisega nii avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 75 lg 6 p 1 (rikkumine on toime pandud tahtlikult) kui ka päringute tegemise ja juhtumite vaatamise ajal kehtinud PPA töökorra p 67.7 mõistes (ametiseisundi kasutamine isiklikes huvides). 3) P.Rle on põhjendatud määrata rangeim distsiplinaarkaristus. Arvestades rikkumise olemust, olulisust ja päringute tegemise korduvust ja mahtu, samuti asjaolusid, et juhtumite vaatamisega on P.R lubamatult rikkunud juhtumitega seotud isikute põhiseaduslikku õigust ning puuduvad rikkumist soodustanud asjaolud, ei ole proportsionaalne rakendada menetleja ettepanekut määrata P.Rle rahaline karistus. Ka patrullitöö teenuse juht on kinnitanud, et P.R tegevus ei olnud korrektne ning ta pidi avariipolitseinikuna teenistuskohustusi täites infosüsteemidest päringuid tegema ainult selles rollis ja ulatuses, mis olid talle tööülesannete täitmiseks vajalikud ja mille osas oli tal teadmisvajadus. Päringute seost teenistusülesannetega menetluses ei tuvastatud. Distsiplinaarkaristuse määramisel tuleb positiivsete asjaoludena arvestada vahetu juhi koostatud iseloomustust (P.Ra on iseloomustatud väga positiivselt) ja kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist. Samas ei kaalu see üle P.R korduvat, ulatuslikku ja põhjendamatut, isiklikust huvist ajendatud infosüsteemide väärkasutust, millega ta on sekkunud ka kolmandate isikute põhiõigusesse. PPA ei saa jätkata koostööd tahtlikult, korduvalt ja suures ulatuses infosüsteemide väärkasutamisega usaldussuhet rikkunud ametnikuga. 4) ATS §-s 77 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuuline tähtaeg on kulgenud alates 09.10.2018, kuid oli ATS § 83 p 2 alusel (P.R puhkuse ajal) peatunud kokku 234 päeva. Sellest tulenevalt on distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg 30.11.2019.
4.P.R esitas 30.12.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 29.11.2019. a käskkirja nr 1.33/75d tühistamiseks, kaebaja PPA teenistusse ennistamiseks, PPA kohustamiseks kustutama kaebaja teenistuslehelt distsiplinaarkaristuse kanne, PPA-lt teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu välja mõistmiseks ning PPA kohustamiseks arvutama tasu välja ja maksma see kaebajale välja. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
1) Distsiplinaarkaristus ei ole määratud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, mil distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele kaebaja teenistusalaselt allus. Kaebaja vahetud juhid olid välijuht Silver Pälsing ja patrullitalituse juht Aleksandr Urb. S. Pälsing sai väidetavast distsiplinaarsüüteo toimepanemisest teada PPA sisekontrollibüroost 03.10.2018 kaebajale edastatud e-kirjast, mille kaebaja edastas S. Pälsingule 04.10.2018. E-kiri sisaldas muu hulgas kaebajale etteheidetavate päringute tulemuste sisu. S. Pälsing avas kaebaja edastatud e-kirja ja tutvus sellega 05.10.2018 öösel ning edastas sisekontrollibüroo e-kirja samal päeval patrullitalituse juht A. Urbile. Seega hakkas ATS § 77 lg-s 1 sätestatud õigust lõpetav kuuekuuline tähtaeg distsiplinaarkaristuse määramiseks kulgema alates 05.10.2018, tähtaja kulgemine on peatunud 24 päevaks (kaebaja puhkuse ajaks) ajavahemikes 10.–23.11.2018 (s.o 14 kalendripäeva) ja 30.03.–08.04.2019 (s.o 10 kalendripäeva) ning kuuekuuline tähtaeg on seega möödunud 29.04.2019. 2) Ka juhul, kui kohus peaks leidma, et vaidlustatud käskkiri on tehtud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, on käskkiri formaalselt ja materiaalselt õigusvastane. Vastustaja ei ole distsiplinaarmenetluses tõendanud ega piisavalt põhjendanud, et kaebaja tegi talle etteheidetavaid päringuid lähtuvalt isiklikest huvidest. Väidetavate rikkumiste toimepanemise ajal tekkis avariipolitseinikel, sh kaebajal seoses Apollo tarkvara kasutuselevõtuga võimalus näha väljakutsete sisu üleriigiliselt online-režiimis, mis oli vajalik patrullkoosseisu koolitamiseks ja välitöö teostamise praktika ühtlustamiseks. Teave Ida prefektuuri territooriumil toimuvate juhtumite kohta on kogu välitöökoosseisule piiramatult kättesaadav ka
3-19-2445 ühiseetri kasutamise tõttu. Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et kaebaja ei ole päringutega hangitud teavet kolmandatele isikutele edastanud või seda muul viisil kasutanud, nt uurinud isikute ja objektide seoseid vms. Seega ei ole kaebaja teenistuskohustusi rikkunud (PPVS § 86 p 1). Lisaks on osad vaidlusalustest päringutest tehtud eesmärgiga saada teavet kahtlustatavate avastamiseks ja tööalase informatsiooni jagamiseks, mis on kooskõlas kaebaja ametijuhendist tulenevate kohustustega. Täidetud ei ole ka PPVS § 86 p-s 3 sätestatud vääritu teo objektiivsed eeldused, sest väidetavad rikkumised ei ole põhjustanud olulisi tagajärgi kaebaja või vastustaja mainele. 3) Isegi kui on täidetud distsiplinaarsüüteo objektiivne koosseis, ei ole kaebaja pannud tegu toime süüliselt või alternatiivselt ei ole seda pannud toime tahtlusega. Arvestades, et kaebajal oli võimalus ilma mistahes sanktsioonide rakendamise ohuta hankida sama või isegi detailsemat teavet kolmel erineval viisil (vastustaja veebileht, ühiseeter ja Apollo tarkvara), ei teadnud kaebaja ega pidanudki teadma, et päringute tegemine on keelatud tegu ehk teenistuskohustuse rikkumine, millele võib järgneda distsiplinaarkaristus. Alternatiivselt, kui kohus peaks asuma seisukohale, et distsiplinaarsüüteo objektiivne ja subjektiivne koosseis on täidetud, saab selline eksimus (s.o teadmatus, et päringute tegemist tuleb lugeda teenistuskohustuse rikkumiseks) olla asjakohaseks kaalutluseks asutuse juhile rikkuja karistamise otsustamisel ja karistuse valikul. Vastustaja ei ole seda asjaolu distsiplinaarkaristuse liigi ja määra üle otsustamisel kaalunud. 4) Käskkirjast ei nähtu, et distsiplinaarkaristuse määramisel oleks sisuliselt arvestatud otsuse tegemisel olulisi asjaolusid (nt kaebaja isik ja tema käitumist iseloomustav informatsioon). Ebaselge on ka see, miks vastustaja ei arvestanud distsiplinaarmenetluse läbiviija ettepanekuga määrata kaebajale rahaline distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarkaristuse liigi ja määra üle otsustamisel tugineb vastustaja patrullitöö teenuse juhi arvamusele, kuid seda arvamust ei ole distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes käsitletud ega kaebajale tutvustatud. Seega on rikutud kaebaja ärakuulamise kohustust. Teenistusest vabastamine ei ole vajalik ja mõõdukas meede ning on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Samuti on vastustaja läinud kaebaja teenistusest vabastamisega vastuollu ne bis in idem põhimõttega, sest enne kaebaja teenistusest vabastamist jäeti tema teenistusaste distsiplinaarmenetluse tõttu ülendamata.
5.PPA palus 19.02.2020. a vastuses kaebusele jätta kaebus järgmistel põhjustel tervikuna rahuldamata. 1) Kaebaja väärkasutas temale PPA poolt teenistuskohustuste täitmiseks antud juurdepääsuõigust OPIS-s ja MIS-s, millega eksis politsei infosüsteemi kasutamise nõuete vastu. 2) ATS § 77 lg 1 alusel distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil vahetu juht sai teadlikuks distsiplinaarsüüteo tunnustega teo toimepanemisest ehk tuvastatud peavad olema teenistuskohustuse süülisele rikkumisele viitavad asjaolud. Pelgalt faktilise teo toimepanemisele viitamine ei ole piisav. Sisekontrollibürool ei olnud 03.10.2018 veendumust, et kaebaja on teinud infosüsteemis lubamatuid päringuid, vaid kontrollis kaebaja tegevust, küsides temalt põhjendusi päringu sooritamiseks. Kaebajale 03.10.2018 edastatud e-kirjas on selgelt väljendatud, et tegemist on teenistusliku kontrolliga. Pärast kaebajalt selgituste saamist kontrollis sisekontrollibüroo küsitud päringute seost kaebaja teenistusülesannetega. Seejärel sai teha järelduse, et kaebaja on rikkunud PPA-s infosüsteemis päringute teostamiseks kehtestatud nõudeid. Selle tulemusena algatati distsiplinaarmenetlus peadirektori 21.01.2019. a käskkirjaga nr 1.3-3/3d ning esitati konkreetne kahtlustus distsiplinaarsüüteo toimepanemises. ATS § 77 lg-s 1 määratud tähtaega tuleb lugeda kulgema hakanuks alates sellest hetkest, kui viimati nimetatud käskkiri edastati teadmiseks kaebaja vahetule juhile. Vastustaja möönab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud distsiplinaarmenetluse kulgema
3-19-2445 hakkamise kuupäev 09.10.2018 on eksitav, kuna seda hakati lugema kaebaja selgituse saabumise hetkest, mitte distsiplinaarmenetluse algatamisest. Samas, kui lugeda kuupäeva 09.10.2018 distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja alguseks, on distsiplinaarkaristus määratud tähtaegselt. 3) Vaidlustatavas käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on piisavalt sisustatud ja põhjendatud kaebajale etteheidetavaid rikkumisi ning selgitatud, mil moel kaebaja PPA-s kehtiva korra vastu eksis. Ametnikule antud juurdepääsuõigus infosüsteemile ei anna automaatselt õigust infosüsteemis olevaid andmeid vaadata ja pärida, vaid piirduda tuleb teadmisvajadusega konkreetse ülesande täitmisel. Kaebajal puudus teadmisvajadus infosüsteemis päringute teostamiseks, mille käigus sai ta teadlikuks ka infosüsteemis juhtumi juures kuvatud isikuandmetest (nimi, elukoha andmed), millega rikkus põhiseaduse §-s 26 sätestatud põhiõigust eraelu puutumatusele. Kaebuses esitatud väited Apollo tarkvara kasutuselevõtu osas ei ole asjakohased, kuna kaebaja teostas lubamatuid päringuid infosüsteemides OPIS ja MIS. Kogenud ja staažika politseiametnikuna pidi kaebajale olema arusaadav, et ükskõik millise PPA infosüsteemi kasutamine väljaspool teenistuskohustusi ei ole lubatav. PPA on korduvalt ametnikke teavitanud infosüsteemide kasutamisest. Tegu on toime pandud tahtlikult, kuna kõnealust tegu ei saa toime panna kogemata ja tahtmatult. 4) Karistusotsuse tegemisel on arvestatud kaebaja pikka staaži, iseloomustust, kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist, kuid seejuures ka väärkasutuse korduvust, lubamatut suurt hulka ning päringute olemust.
6.Kaebaja taotles kohtult vaheotsuse tegemist ATS § 77 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja möödumise või möödumata jäämise osas.
7.Tartu Halduskohus jättis 07.04.2021. a määrusega kaebaja taotluse vaheotsuse tegemiseks rahuldamata, tegi pooltele ettepaneku vaidluse lahendamiseks kompromissiga, määras kompromissi mittesaavutamise korral asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ja teavitas pooli otsuse tegemise ajast. Pooled ei saavutanud asjas kompromissi.
8.Kaebaja märkis 28.04.2021. a seisukohas, et soovib jätkuvalt teenistusse ennistamist, tal on politseialane rakenduslik kõrgharidus ning ta ei plaani kohe pärast teenistusse ennistamist lahkuda teenistusest omal soovil. Kaebaja selgitas, et töötab praegusel ajal kiirabitehnikuna ning on teeninud alates 30.11.2019 kuni kohtule vastuse esitamise ajani töötasu SA-lt Narva Haigla. Teisi sissetulekuid kaebajal ei ole. Tema mai, juuni, septembri, novembri ja detsembri 2020 ning jaanuari ja märtsi 2021 töötasu märkimisväärne suurus on tingitud ületunnitööst COVID-19 pandeemia ajal ning kokkupuutest COVID-19 haigust põdevate inimestega ja sellega kaasnevatest riskidest. Kaebaja ei teeninud alates 30.11.2019 tulu ettevõtlusest. Samuti ei saanud kaebaja alates 30.11.2019 sotsiaaltoetusi, mis oleksid tingitud vaidlustatud käskkirjaga teenistusest vabastamisest. Kaebaja ei välistanud, et praeguses asjas tuleb lisaks ATS § 105 lg-le 4 kohaldada HKMS § 61 lg-s 5 sätestatut. Kaebaja täiendas kaebust alternatiivse nõudega määrata kaebajale tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest kohtul iseseisvalt ning kohustada vastustajat määratud tasu välja maksma.
9.PPA kinnitas 28.04.2021. a seisukohas kohtule, et Ida prefektuuri Narva politseijaoskonnas ei ole hetkeseisuga vaba avariipolitseiniku ametikohta, millel kaebaja töötas. Arvestades kaebaja poolt toime pandud infosüsteemide väärkasutuse lubamatut suur hulka, ei pea PPA võimalikuks jätkata koostööd niivõrd oluliselt usaldussuhet kuritarvitanud ametnikuga. PPA-s puuduvad ametikohad, kus politseinik saab täita teenistusülesandeid andmebaasidele juurdepääsuõigust omamata. Samuti jäi PPA seisukohale, et vaidlusalune distsiplinaarkaristus on määratud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Sisekontrollibüroo 03.10.2018. a kirjast, mille kaebaja enda vahetule juhile edastas, sai juht järeldada vaid seda, et
3-19-2445 sisekontrollibüroo tunneb huvi tema alluva tehtud päringute vastu. Sellest kirjast ei saanud kaebaja vahetul juhil tekkida 05.10.2018 teadmist, et tegemist oli teenistuskohustuste rikkumisega. Pelgalt teenistusliku kontrolli läbiviimine ja selle käigus selgituste küsimine ei eelda, et tegemist on distsiplinaarsüüteo toimepanemisega.
10.Kohus uuendas 13.05.2021. a määrusega asja arutamise, tegi pooltele korduva ettepaneku vaidluse lahendamiseks kompromissiga ning teavitas pooli kompromissi mittesaavutamise korral otsuse tegemise ajast. Pooled ei saavutanud asjas kompromissi.
11.Vastustaja jäi 26.05.2021. a avalduses oma seisukoha juurde, et distsiplinaarkaristus on määratud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.
KOHTU SEISUKOHT
12.Asjas on vaidluse all PPA 29.11.2019. a käskkirja nr 1.3-3/75d õiguspärasus. Nimetatud käskkirjaga vabastati kaebaja teenistusest Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna patrullitalituse patrullgrupp III avariipolitseiniku ametikohalt. Kaebaja palub nimetatud käskkirja tühistada, ennistada ta PPA teenistusse, kohustada PPA-d kustutama tema teenistuslehelt distsiplinaarkaristuse kanne ning mõista PPA-lt tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.
13.Kaebajal on ATS § 105 lg 4 alusel õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, kuna ta kuulub eriliselt kaitstud isikute gruppi (kasvatab alla 7-aastast last).
14.Kohus jääb 07.04.2021. a ja 13.05.2021. a määrustes avaldatud seisukoha juurde ning leiab jätkuvalt, et vaidlusalune distsiplinaarkaristus ei ole määratud seaduses selleks ette nähtud tähtaja jooksul.
15.Vastavalt PPVS § 90 lg-le 3 kohaldatakse politseiametnikele distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegadele avaliku teenistuse seadust. ATS § 77 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub. Kohus leiab, et ATS § 77 lg 1 teises lauseosas kasutatud väljend „distsiplinaarsüütegu“ ei saa sätte grammatilisest tõlgendusest tulenevalt tähendada seda, et seadusandja on pidanud silmas just teenistuskohustuse süülisest rikkumisest teadasaamist – väljendit „distsiplinaarsüütegu“ on kasutatud ka sama lõike esimeses lauseosas, kus on viidatud teo toimepanemise päevale. Ka kohtupraktikas on selgitatud, et oluline pole see, kas ülemus, kes sai teada oma alluva poolt süüteo toimepanemisest, mõistis, et tegu on õiguserikkumisega. Teenistussuhete olemusest tuleneb, et ülemus peab kontrollima alluvate tegevust ja olema suuteline andma sellele õiguslikku hinnangut (Riigikohtu 11.04.1997. a määrus nr 3-3-1-11-97, p 1; vt ka Riigikohtu 06.11.2008. a otsus nr 3-3-1-65-08, p 11). Kuigi eeltoodud tõlgendus on antud enne ATS jõustumist kohaldatud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sarnase sisuga sättele, ei ole see põhimõte ATS vastuvõtmisega muutunud (vt nt avaliku teenistuse seaduse eelnõu 193 SE seletuskirja lk 52). Samuti on sellest põhimõttest lähtutud ATS kohaldamist käsitlevas kohtupraktikas (nt Riigikohtu 19.06.2018. a otsus nr 3-16-113).
16.Kohtule on esitatud PPA sisekontrollibüroo eriasjade uurija 03.10.2018. a e-kiri (dtl 109– 112) kaebajale, milles uurija palus kaebajalt teenistusliku kontrolli raames selgitusi seoses kaebaja poolt PPA andmebaaside kasutamisega 35-l korral ajavahemikus 02.01.2018 kuni 02.03.2018. E-kirjas on ära toodud kaebaja poolt andmebaasides vaadatud juhtumite kirjeldus ja nende vaatamise kuupäev. Veel on kohtule esitatud 05.10.2018. a e-kiri, millega kaebaja edastas nimetatud 03.10.2018. a e-kirja oma vahetule juhile välijuht S. Pälsingule (dtl 109). S. Pälsing edastas need e-kirjad samal päeval omakorda enda vahetule juhile patrullitalituse
3-19-2445 juht A. Urbile (dtl 109), ning A. Urb edastas need e-kirjad samal päeval Narva politseijaoskonna juht S. Andrejevile (dtl 109). Seega sai isik, kellele kaebaja teenistusalaselt allub, s.o ennekõike S. Pälsing, 05.10.2018 e-kirja teel teada, et kaebaja oli teinud infosüsteemis päringuid väljaspool tema teeninduspiirkonda toimunud juhtumite kohta. Kuna päringud puudutasid juhtumeid väljaspool kaebaja teeninduspiirkonda, oli kaebaja vahetul juhil kohtu hinnangul antud juhul ka võimalus anda kohe hinnang selliselt päringute tegemise lubatavusele. Praeguses asjas ei ole pooled väitnud ka seda, et isik, kellele kaebaja teenistusalaselt allus, oleks olnud rikkumisega seotud ning seetõttu ei saaks distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg selle isiku teadasaamisest kulgema hakata (vt Riigikohtu 19.06.2018. a otsus nr 3-16-113, p 11).
17.Eeltoodut arvestades hakkas ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuuline tähtaeg kaebajale distsiplinaarkaristuse määramiseks kulgema alates 05.10.2018. Vastustaja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine oli peatunud 24 päevaks kaebaja puhkuse ajaks ajavahemikus 10.–23.11.2018 (s.o 14 kalendripäeva) ja 30.03.–08.04.2019 (s.o 10 kalendripäeva). Seega oli ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja viimane päev 29.04.2019. Kaebaja viibimine lapsehoolduspuhkusel alates 02.05.2019 kuni 27.11.2019 (s.o 210 kalendripäeva) ei mõjuta eelnimetatud tähtaja kulgemist, kuna tähtaeg oli sel ajal juba möödunud. Kuivõrd kaebaja vabastati teenistusest 29.11.2019. a käskkirjaga, ei ole vaidlusalune distsiplinaarkaristus määratud ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul ning vastustaja oli minetanud õiguse kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks.
18.Distsiplinaarkaristuse määramine pärast selleks ette nähtud tähtaja möödumist on oluline minetus, mis toob reeglina kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamise. ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on materiaalõiguslikud tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (s.o karistuse määramise õigust) lõpetavad tähtajad (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.11.2017. a otsus asjas nr 3-15-325, p 14.1). Seega tühistab kohus PPA 29.11.2019. a käskkirja nr 1.3-3/75d ega pea vajalikuks hinnata käskkirja õiguspärasust kaebuses esitatud muudest väidetest lähtuvalt.
19.Kuna vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja kuulub tühistamisele, on täidetud eeldused ka kohustamisnõude rahuldamiseks ning PPA-l tuleb kustutada kaebaja teenistuslehele õigusvastaselt kantud kanne (PPVS § 83 lg 3) kaebaja distsiplinaarkorras teenistusest vabastamise kohta. Samuti tuleb kaebaja ennistada PPA teenistusse (ATS § 105 lg 4). Teenistusse ennistamist ei välista asjaolu, et vastustaja kinnitusel ei ole Ida prefektuuri Narva politseijaoskonnas vaba avariipolitseiniku kohta, millel kaebaja töötas. Seadusandja on sellisteks juhtudeks näinud muu hulgas ette võimaluse teenistusest vabastatud isiku teenistuskohustusi täitva teise isiku koondamiseks (ATS § 90 lg 1 p 4). Kohtu seisukohta kaebaja teenistusse ennistamise põhjendatusest ei muuda ka vastustaja väited, et kaebaja on kaotanud PPA silmis usalduse. Olukorras, kus vastustaja on kohtu hinnangul vabastanud kaebaja distsiplinaarkorras teenistusest pärast seaduses selleks antud tähtaja möödumist ning kaebaja kuulub eriliselt kaitstud isikute gruppi, ei ole asjakohane asuda eraldi hindama seda, kas kaebaja teenistusse ennistamine võiks olla välistatud tulenevalt asjaolust, et kaebaja on 2018. a-l pannud faktiliselt toime vastustaja poolt distsiplinaarsüüteona käsitatava teo. Vaieldamatult tuleb politseiametnikul täita oma ametikohustusi ausalt ja kohusetundlikult ning järgida asutusesisestes eeskirjades sätestatut.
20.Kaebaja on palunud mõista vastustajalt ATS § 105 lg 4 alusel välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Seejuures on kaebaja esitanud kohtule taotluse PPA kohustamiseks selle tasu välja arvutamiseks ja kaebajale maksmiseks ning alternatiivse taotluse tasu määramiseks kohtu poolt iseseisvalt ja vastustaja kohustamiseks määratud tasu kaebajale välja maksma.
3-19-2445
21.Vastavalt ATS § 105 lg-le 5 võib § 105 lg-s 4 nimetatud tasust maha arvata: 1) hüvitise, mida õigusvastaselt vabastamise tõttu ametnikule maksti; 2) teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud tasu ulatuses, mis on tingitud ametniku süülisest käitumisest menetlusõiguse kuritarvitamisel, sealhulgas põhjusel, et ametnik hoidus tema teenistusest vabastamise õigusvastasust puudutavast menetlusest kõrvale; ning 3) teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest.
22.Praegusel juhul on kaebaja saanud pärast PPA teenistusest vabastamist tasu teiselt tööandjalt, s.o SA-lt Narva Haigla. Samas puudub vaidlus, et kaebaja töötas SA-s Narva Haigla kiirabitehnikuna ka ajal, mil oli veel PPA teenistuses. Siiski saab mõistlikult eeldada, et vähemalt osaliselt oli töötamine SA-s Narva Haigla pärast PPA teenistusest vabastamist tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest. Olukorras, kus ametnik sai juba teenistussuhte ajal töötasu töötamisest teise tööandja juures, tulu ettevõtlusest või muud püsivat tulu oma tööjõu kasutamisest (regulaarne tegevus käsunduslepingu alusel vms), tuleb selle tulu jätkuval saamisel arvestada, millises ulatuses ta sai neid tasusid teenistusest vabastamise tagajärjel ja millises ulatuses sellest sõltumata (Riigikohtu 08.03.2012. a otsus nr 3-3-1-85-11, p 19.2).
23.Kui varalise või mittevaralise nõude, sealhulgas kahjunõude suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on oluliselt raskendatud või ebamõistlikult kulukas, otsustab kohus nõude suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (HKMS § 61 lg 5; vt ka Riigikohtu 08.03.2012. a otsus nr 3-3-1-85-11, p 19.5). Arvestades praeguses asjas kohtule 28.04.2021 esitatud tõendeid, peab kohus põhjendatuks rakendada HKMS § 61 lg-s 5 sätestatud võimalust ning määrata kaebajale vastustajalt välja mõistetav tasu kindlaks kohtu siseveendumuse kohaselt, arvestades kõiki asjas kindlaks tehtud asjaolusid.
24.Kohus arvestab tasu kindlaks määramisel muu hulgas järgmisi põhimõtteid. Õigusvastase teenistusest vabastamise tõttu asutuselt saamata jäänud tasu väljamõistmise otsustamisel lähtutakse kahju hüvitamise reeglistikust, võttes arvesse eelkõige põhjuslikku seost õigusvastase teenistusest vabastamise ja saamata jäänud töötasus väljenduva kahju vahel (Riigikohtu 08.03.2012. a otsus nr 3-3-1-85-11, p 18). Teenistusest vabastatud ametnikule teenistusest sunnitult puudutatud aja eest tasu väljamõistmine on eesmärgipärane ulatuses, mis ei too kaasa isiku põhjendamatut rikastumist (vt Riigikohtu 08.03.2012. a otsus nr 3-3-1-85-11, p 14; 10.04.2013. a otsus nr 3-3-1-14-13, p 18).
25.Kaebaja on esitanud kohtule enda pangakonto väljavõtte (dtl 237; pangatehingud 01.10.2018–30.09.2019), millelt nähtub PPA-lt saadud tasu perioodil oktoober 2018– juuni 2019. Muid tõendeid kaebaja töötasu suuruse kohta ei ole kaebaja kohtule esitanud. Kohus andis 13.05.2021. a määrusega vastustajale võimaluse esitada kohtule oma seisukohad seoses kaebajale teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu arvestamisega ning täiendavad tõendid tasu arvutamiseks (määruse resolutsiooni p 3.2 ja määruse põhjenduste p 28), kuid ka vastustaja ei ole esitanud kohtule tasu suurust puudutavas osas muid tõendeid. Seega peab kohus võimalikuks arvestada teenistusest sunnitult puudutud aja eest hinnangulise tasu välja arvutamisel viimati nimetatud kontoväljavõttelt nähtuvat. Kohtule on asja materjalide pinnalt teada, et kaebaja viibis 02.05.2019–27.11.2019 lapsehoolduspuhkusel. Seetõttu võtab kohus kaebaja keskmise palga arvutamisel arvesse perioode september 2018–aprill 2019. Nende perioodide eest saadud tasude põhjal arvutatud kaebaja keskmine töötasu on ümardatult 1395 eurot. Kaebaja on olnud pärast teenistusest vabastamist (alates 30.11.2019) kuni kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajani PPA teenistusest eemal 18 kuud ja 16 päeva, s.o
3-19-2445 ca 18,5 kuud. Seega on kaebajal jäänud teenistusest vabastamise tõttu PPA-lt saamata tasu ligikaudu 25 800 euro ulatuses.
26.Kaebaja on nii PPA-s teenistuses olles kui ka pärast PPA teenistusest vabastamist saanud töötasu ka SA-lt Narva Haigla (dtl 232–235). Kui võrrelda kohtule esitatud tõendite pinnalt kaebaja keskmisi tasusid SA-lt Narva Haigla enne ja pärast PPA teenistusest vabastamist (keskmist tasu perioodide september 2018–november 2019 eest ja keskmist tasu perioodide detsember 2019–märts 2021 eest), siis nähtub nendest, et kaebaja keskmine ühe kuu tasu SA-lt Narva Haigla on olnud pärast PPA teenistusest vabastamist ca 1160 euro võrra kõrgem, kui see oli teenistusest vabastamisele eelneval ajal. Arvestades, et kaebaja on viibinud PPA teenistusest eemal ca 18 ja pool kuud, tuleb seega PPA-lt saamata jäänud tasust maha arvata selle aja jooksul SA-lt Narva Haigla teenistusest vabastamise eelneva ajaga võrreldes rohkem saadud tasu ca 21 460 eurot. Asjaolu, et kaebaja on saanud pärast PPA teenistusest vabastamist osade kuude eest suuremat töötasu COVID-19 haiguse leviku ja selle tõttu tehtud ületundide tõttu, ei oma kohtu hinnangul tasu suuruse kindlaks tegemisel määravat tähtsust. Eeldada saab, et kaebaja sai PPA-s teenistuskohustuste mittetäitmise tõttu panustada enam aega töötamisele kiirabitehnikuna SA-s Narva Haigla, sh teha rohkem ületunde. Seetõttu oli ka pandeemia tingimustes suurema tasu saamine kaudselt tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest (ATS § 105 lg 5 p 3).
27.Vastavalt ATS § 105 lg 5 p-le 1 tuleks kaebajale välja mõistetavast summast maha arvata talle teenistusest vabastamisel lõpparvega makstud 5 kalendripäeva eest kasutamata jäänud puhkuse hüvitis (vaidlustatud käskkirja p 5). Seega arvestab kohus tasu kindlaks määramisel ka seda.
28.Eeltoodud arvutusi ja kaalutlusi arvesse võttes leiab kohus, et vastustajalt tuleb mõista kaebaja kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest 4200 euro ulatuses.
29.Vastavalt HKMS § 247 lg 2 p-le 1 kuulub kohtulahend, millega ennistatakse ametnik teenistusse, viivitamata täitmisele. Samuti kuulub viivitamata täitmisele lahend, millega mõistetakse välja saamata jäänud töötasu, kuid mitte rohkem kui kahe kuu ulatuses (HKMS § 247 lg 2 p 2). Viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtulahend täidetakse enne selle jõustumist ning kohus tunnistab lahendi viivitamata täidetavaks eraldi määrusega (HKMS § 247 lg 1). Nendest sätetest tulenevalt teeb kohus praeguses asjas eraldi määruse, millega tunnistab käesoleva kohtuotsuse kaebaja teenistusse ennistamist ning vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetavast tasust poole ehk 2100 euro väljamaksmist puudutavas osas viivitamata täidetavaks. Välja mõistetud tasust ülejäänud poole, s.o 2100 euro maksmiseks määrab kohus HKMS § 246 lg 1 alusel vastustajale tähtaja 1 kuu pärast otsuse jõustumist. Kohus selgitab, et otsuse viivitamata täitmine kaebaja teenistusse ennistamist puudutavas osas tähendab, et kaebaja tuleb lugeda PPA teenistusse ennistatuks alates otsuse avalikult teatavaks tegemisele järgnevast tööpäevast, s.o alates 15.06.2021. PPA-l tuleb luua kaebajale võimalused teenistuskohustuste täitmise jätkamiseks.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ning kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 kolmas ja neljas lause). HKMS § 109 lg 11 järgi on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus.
3-19-2445
31.Vastavalt riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 1 ei võeta riigilõivu muu hulgas töötasu või palga nõudmise ja teenistusse ennistamise kaebuse läbivaatamise eest. Seega ei ole kaebaja kandnud praeguses asjas riigilõivu tasumises seisnevaid menetluskulusid.
32.Kaebaja on esitanud kohtule 12.04.2021 ja 28.04.2021 menetluskulude nimekirjad koos arvetega õigusteenuse osutamise eest. Nende dokumentide kohaselt on kaebajal tekkinud esindaja kulude kandmise kohustus kokku 2800 euro ulatuses (s.o 2440 eurot ja 360 eurot, dtl 201–202 ja dtl 228–229). Vastavalt HKMS § 109 lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus peab kaebaja nimel kohtule esitatud avalduste sisu ja mahtu ning vaidluse iseloomu arvestades sellises suuruses menetluskulusid vajalikuks ja põhjendatuks. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulude katteks 2800 eurot.
33.Kaebaja on palunud asendada kohtulahendi avaldamisel tema nimi, isikukood, elukoha aadress ja kontaktandmed initsiaalide või tähemärkidega. Otsus sisaldab loetletutest üksnes kaebaja nime. Seetõttu asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Kohtuotsus jõustus Tartu Ringkonnakohtu 31.03.2022 lahendis nr 3-19-2445 toodud muudatustega 03.mail 2022.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.