Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.05.2021, Tallinn
Haldusasja number
Menetlusosalised
3-20-2159 C ja Y kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.10.2020 otsuste nr 7002010031-1 ja 7002010032-1 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks Kaebaja I – C Kaebaja II – Y, ühine esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
2.Jätta C ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.02.2021 otsuse resolutsiooni punkt 2 muutmata.
3.Jätta kaebajate apellatsiooniastme menetluskulud osas, milles neile on antud menetlusabi, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
4.Avaldada kohtuotsusest üksnes resolutsioon ja põhjendava osa punktid 9–13, 16–22, 24 ja 26–28, asendades avaldamisel inimeste nimed ja kohanimed tähemärkidega.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.06.2021, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-20-2159 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
2.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
3.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
4.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
5.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
7.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
10.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (sh kuulumine sotsiaalsesse gruppi) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).
11.Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on 2(5)
3-20-2159 määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).
12.Halduskohus leidis õigesti, et kaebajate tagakiusukartust on asjakohane hinnata nende seksuaalse sättumuse alusel (kaebaja I määratleb enda pan- ja kaebaja II homoseksuaalsena) ning samast soost elukaaslastena moodustavad nad päritoluriigis sotsiaalse grupi VRKS § 4 lg 1 tähenduses.
13.Kaebajad ei ole päritoluriigis varjanud oma seksuaalset sättumust ega perekonnana kooselamist, kuid neid ei saa pidada LGBT-aktivistideks. Nad on olnud päritoluriigis sotsiaalselt aktiivsed, juhtides tähelepanu kaasinimeste käitumisele, mida peavad ebaõiglaseks või õigusvastaseks, kuid seda peamiselt kogukondlikul tasandil. Kaebajad peavad endale südamelähedaseks eeskätt loomakaitse valdkonda. Ringkonnakohus leiab, et päritoluriigi teavet arvestades ei piisa kaebajate profiiliga isikute pagulasena tunnustamiseks pelgalt sellest, et nad kuuluvad päritoluriigis LGBT kogukonda (vt vaidlustatud haldusaktide p 1.5.2 koos seal viidatud allikatega; sama järeldus nt Ühendkuningriigi allikates1; vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-199/12, p-d 50–61). Seega tuleb kaebajatel rahvusvahelise kaitse saamiseks ära näidata täiendavad isiklikud asjaolud, millest saaks järeldada nende tagakiusamist seksuaalse sättumuse tõttu.
14.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
15.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
16.Kaebajad viitavad päritoluriigi teabele, mille kohaselt politsei ei soovi sageli uurida LGBT kogukonna vastu toimepandud rünnakuid või tunnistada, et rünnakute põhjuseks on homofoobia.2 Samas ei ole kaebajad välja toonud ühtki tõsisemat vahejuhtumit, mille puhul nad esitasid politseile kaebuse, kuid see jäi tähelepanuta. Riigi soovimatust pakkuda kaebajatele kaitset nende seksuaalse sättumuse tõttu ei saa järeldada ainuüksi sellest, et kõik konfliktid ei lahenenud kaebajate soovitud viisil, s.o süüdlase karistamisega. Tuleb arvestada, et nii kriminaalmenetluse alustamiseks kui ka õigusrikkuja süüdimõistmiseks on vaja, et tegu vastaks selle riigi karistusõiguses ettenähtud kuritekoosseisule, samuti on vaja süüdimõistmiseks tõendeid. Iga solvang, koridoris liikumise tõkestamine vms juhtum ei pruugi olla Venemaal kriminaalkorras karistatav tegu. Süüdistuse esitamiseks piisaval hulgal tõendeid ei pruugi olla võimalik koguda nt olukorras, kus ähvardajaks, solvajaks või tõukajaks on tundmatu inimene rongis või linnatänaval. Tundmatu isiku toimepandud rikkumiste puhul on riigivõimul keeruline kaebustele sisukalt reageerida ka riikides, kus ühiskonna ja riigivõimu üldine suhtumine LGBT kogukonda ei ole negatiivne.
17.Kaebajal II on poeg, kellega tal ei olnud kaebaja II ema vastasseisu ja manipuleerimise tõttu vahepeal kuus aastat kontakti, sest ema ei kiitnud heaks kaebajate kooselu. Kaebajate ütluste kohaselt mõjus lapsega kontakti kadumine kaebajale II psüühiliselt väga raskelt. Praegu on aga poeg juba 29-aastane ja kaebaja II sõnul suhtleb ta nii poja kui ka emaga umbes kord-kaks kuus Skype’i teel. Sellest saab järeldada, et kontakt oma lapsega on kaebajal II siiski säilinud. Kaebajate selgituste järgi on neil olnud raskusi töö leidmisega ja selles võis rolli mängida ka nende seksuaalne sättumus, mida nad ei varjanud. Teisalt võis kaebajatel töö leidmist mõjutada
UK Home Office: Country Policy and Information Note Russia: Sexual orientation and gender identity or expression, November 2020, leitav: https://www.ecoi.net/en/file/local/2042252/Russia_-_SOGIE_-_CPIN__v1.0_.pdf
Alternative Report on Implementation of the Convention against Torture and Other Cruel, Inhuman or Degrading Treatment or Punishment by the Russian Federation in Respect of Lesbian, Gay, Bisexual and Transgender Persons, 23.06.2018, leitav: https://www.ecoi.net/en/file/local/1439266/1930_1532604343_int-catcss-rus-31611-e.pdf
3(5)
3-20-2159 ka sage kolimine ja elamine väiksemates kohtades, kus kaebajatele sobivaid töökohti ongi eelduslikult vähem. Elukoha leidmisel paistis kaebajatele raskusi valmistavat eeskätt rahaliste vahendite piiratud hulk, mitte riigipoolsed takistused või maja- või korteriomanike soovimatus neile kui LGBT kogukonna inimestele korterit või maja üürida.
18.Kokkuvõttes on selge, et kaebajad on pidanud u 20 aastat elama ühiskonnas, kus nende seksuaalsesse sättumusse ja koosellu suhtutakse negatiivselt või suisa vaenulikult. Mõni vahejuhtum ei ole piirdunud verbaalsete solvangutega, vaid kaebajatele on tekitatud ka füüsilist valu. Kõige tõsisem vahejuhtum leidis kaebajaga II aset X külas. Samas, isegi kui selle juures mängis peamist rolli kaebajate seksuaalne sättumus, toimus see u 15 aastat tagasi ja oli üksik intsident, mille puhul alustati kriminaalmenetlust (mis küll hiljem lõpetati) ja süüdlane käis hiljem kaebajate ees vabandamas. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebajatele päritoluriigis nende seksuaalse sättumuse tõttu osaks saanud kohtlemine ei ületa üksikute juhtumite raskuselt ega ka nende korduvuselt lävendit, mida saab käsitada tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses.
19.Kaebajad väidavad, et nende seksuaalsest sättumusest tingitud pikaajalise kiusamise tõttu on neil tekkinud vaimse tervise probleemid ja nad vajavad ravi, mistõttu tuleks neile anda täiendav kaitse.
20.Riigikohus selgitas 01.10.2018 otsuses nr 3-17-1026 (p 21), et täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata (direktiiv: „mõjuv põhjus arvata“), et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu (direktiiv: „reaalse ohu“), sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2, direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15). Taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis on üheks suure kahju liigiks direktiivi 2011/95/EL art 15 p b mõttes. Kõnealuse suure kahju liigi tõlgendamisel tuleb silmas pidada EL põhiõiguste harta art 19 lg-t 2, mille kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav kohtlemine või karistamine, ja ka sarnasesisulist EIÕK art-t 3 (C465/07, p 28; C-542/13, p 38).
21.Selle üle, et kaebajatel on vaimse tervisega probleeme, ei ole vaidlust. Samuti peab ringkonnakohus usutavaks, et kaebajate vaimse tervise halvenemisel võis rolli mängida Venemaa ühiskonna üldine homofoobsus, aga ka konkreetselt kaebajatele suunatud halvustamine, solvangud või muul viisil nende halvasti kohtlemine seksuaalse orientatsiooni tõttu. On tõenäoline, et vähemalt lähiaastatel ei muutu Venemaal suhtumine LGBT kogukonna inimestesse oluliselt paremaks.
22.Kaebajate terviseprobleemid ja vajadus päritoluriigis psühhiaatrilise abi järele ei anna siiski alust saada täiendavat kaitset. Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Riskid, millega riigi elanikkond või selle osa üldiselt kokku puutub, ei tekita tavaliselt individuaalset ohtu, mida saaks kvalifitseerida tõsiseks kahjuks VRKS § 4 lg 3 tähenduses (vrd Euroopa Kohtu otsus C-542/13, p-d 35, 36). Seega pelgalt tervishoiuteenuste vähene kättesaadavus päritoluriigis ei anna alust täiendava kaitse saamiseks. Isegi kui eeldada, et homofoobseid vaateid esineb ka päritoluriigi meditsiinipersonali hulgas, mis võib LGBT kogukonna inimestele muuta tervishoiuteenused üldisest kehvemini kättesaadavaks või mõjutada selle kogukonna liikmete soovi arstide poole pöörduda, puudub praeguse vaidluse asjaoludel siiski piisav alus arvata, et päritoluriigi riigivõim jätaks kaebajad tahtlikult neile vajalikust meditsiinilisest abist ilma.
4(5)
3-20-2159
23.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
24.Rahvusvahelise kaitse vajadus võib põhimõtteliselt tekkida ka pärast taotleja päritoluriigist lahkumist – näiteks kui oluliselt muutub olukord päritoluriigis või kui selleks annab aluse taotleja tegevus pärast päritoluriigist lahkumist (usuvahetus, aktiivne poliitiline dissidentlus vms, vt ka VRKS § 19 lg 4). Taotlemise riigis toimuva tegevuse puhul tuleb mh hinnata tõenäosust, et päritoluriigi ametivõim saab sellisest tegevusest teada ning seda, kui rasked tagajärjed taotlejale päritoluriiki naastes kaasneksid.
25.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni punkt 4.
26.Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud eraldi vastuväiteid kaebajatele tehtud lahkumisettekirjutustele. Seetõttu märgib ringkonnakohus sellega seonduvalt vaid järgmist. Kuna kaebajate rahvusvahelise kaitse taotlused on tagasi lükatud ja neil ei ole muud õiguslikku alust Eestis viibimiseks, on lahkumisettekirjutused haldusaktides toodud põhjustel õiguspärased. Kaebajad on kohtumenetluses väitnud, et neil on tekkinud Eestis elatud aja jooksul Eestiga tihe side, mh on kaebaja I asunud siin õppima, kaebajad on osalenud erinevatel ettevõtluskursustel ning nad soovivad alustada Eestis äriga tegelemist. See võib anda kaebajatele aluse taotleda elamisluba Eestis õppimiseks, töötamiseks või ettevõtluse alustamiseks välismaalaste seaduse alusel. Sissesõidukeeldu, mis takistaks neil elamisloa vm viibimisaluse saamisel Eestisse tagasi pöördumist, ei ole kaebajate suhtes kohaldatud.
27.Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
28.Kaebajad on saanud menetlusabi ja riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud menetluskulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
29.Kaebajate eraelu kaitseks tuleb ringkonnakohtu otsusest avaldada üksnes resolutsioon ja põhjendava osa p-d 9–13, 16–22, 24 ja 26–28, asendades avaldamisel inimeste nimed ja kohanimed tähemärkidega. (digitaalselt allkirjastatud)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.