X ja Y ühine kaebus Politsei-ja Piirivalveameti rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutusele Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsustele nr 7002010031-1 ja nr 70020100321
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja I – X (X kodanik, sündinud xx xx xxxx), volitatud esindaja Andrei Matvejev Kaebaja II – Y (X kodanik, sündinud xx xx xxxx), volitatud esindaja Andrei Matvejev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Grete Raidma ja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
11.01.2021 menetluses
kinnisel
kohtuistungil,
edasi
kirjalikus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebajate taotlus täiendavate tõendite kogumiseks SIHTASUTUSEST AHTME HAIGLA rahuldamata.
2.Jätta X ja Y kaebused rahuldamata.
3.Tõlkida kohtulahendi resolutsioon ja põhjendav osa vene keelde.
4.X ja Y antud menetlusabi kulud (kaebuse esitamise riigilõiv, kohtuistungi ning kohtuotsuse resolutsiooni ja põhjendava osa tõlkimisega seotud kulud) jäävad riigi kanda. Muus osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
5.Kohtulahendi avalikustamisel avalikustada selle resolutsioon ning põhjendava osa punktid 6–9.2 ja 9.4–19, asendades kaebajate nimed tähemärgiga. Tähemärkidega tuleb asendada ka otsuse põhjendava osa punktis 10 toodud Facebooki kasutajakontode nimetused.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 10.03.2021. Kui apellant ei ole
apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL1 nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos (vt ka Euroopa Kohtu kohtuotsus Salahadin Abdulla jt, C-175/08, C-176/08, C-178/08 ja C-179/08, punktid 56 ja 57). Samuti peavad puuduma VRKS § 22 lg-s 1 nimetatud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (nt Riigikohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-990, punkt 12; 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punktid 12-13).
7.Seega on isiku tunnustamine pagulasena seotud tema tagakiusamisega. Tagakiusamine VRKS-i ja direktiivi 2011/95/EL tähenduses ei ole mitte igasugune ebameeldiv sündmus päritoluriigis või ametivõimudega toimunud juhtum. Võttes aluseks VRKS-i ja selle aluseks oleva direktiivi 2011/95/EL artikli 9, siis koosneb tagakiusamise mõiste kahest osast. Esimene osa on reaalne ehk tegelikult toime pandud tagakiusamisakt, millel isiku kartus põhineb ning see on ka aluseks, miks isik ei saa või ei taha anda ennast oma päritoluriigi kaitse alla. Teine osa on vaimne ehk üks VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused, sotsiaalsesse gruppi kuulumine), miks isiku suhtes akt või aktid toime pandi või tema suhtes meetmeid kohaldatakse. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema: 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Tagakiusamise tuvastamisel on eeskätt määrav „isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus“ (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, punkt 13). Seetõttu on vajalik eristada tagakiusamisakti mõistet kõikidest muudest diskrimineerivatest meetmetest ning vahet tuleb teha olukordadel, kus isiku üht põhiõigust piiratakse või teda diskrimineeritakse selle kasutamisel ning isiku lahkumise põhjus on isiklik mugavus või elutingimuste või sotsiaalse staatuse parandamine, ning sellise olukorra vahel, kus isiku õigusi piiratakse sel määral, et tal on oht ilma jääda kõige põhilisematest õigustest, ilma et päritoluriik teda kaitseks.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule. 2 (7)
8.VRKS § 18 lg 2 järgi vaatab PPA iga rahvusvahelise kaitse taotluse läbi individuaalselt ja erapooletult ning kontrollib esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning teeb selleks vajalikke menetlustoiminguid. Lõikes 4 on rõhutatud taotlejaga läbiviidava vestluse olulisust. VRKS § 151 reguleerib taotleja erivajaduse hindamist ja sellega arvestamist. Taotleja kaasaaitamiskohustused tulenevad VRKS § 11 lg-st 2.
9.PPA hindas kaebajate taotlusi lähtuvalt sotsiaalsesse gruppi kuulumisest, kuivõrd taotlejad on lesbid, kes elavad koos perekonnana ning kes on seda X avalikult tunnistanud juba 1998. aastal. Kaebajad ei ole seda vaidlustanud. PPA analüüsis ka võimalikku tagakiusukartust poliitilise meelsuse alusel, kuid jõudis järeldusele, et sel põhjusel ei ole kaebajad kiusu X kogenud. Kohus nõustub PPA-ga, et võttes aluseks kaebajate esitatud avaldused haldusmenetluses, siis tuli kaebajate tagakiusukartust ja selle võimalikkust hinnata sotsiaalsesse gruppi kuulumisest lähtuvalt, kuivõrd kaebajad ei ole toonud välja asjaolusid, mis võiksid olla seostatavad poliitilise meelsusega. PPA on kaebaja taotlusi hinnanud erapooletult ja objektiivselt ning lähtunud taotluste menetluses kaebajate avaldustest ning päritoluriigi asjakohasest informatsioonist. Sellest lähtuvalt asus PPA ka põhjendatult seisukohale, et kaebajate väited tagakiusust Genfi konventsiooni ning VRKS-i tähenduses ei ole kinnitust leidnud, mistõttu ei ole alust kaebajaid pidada pagulaseks. Kohus nõustub selles osas PPA otsuste põhjendustega ega pea vajalikuks otsustes toodud seisukohti korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Vastuseks kaebusele märgib kohus järgmist:
9.1.Kohus ei nõustu kaebajatega, et PPA on otsustes välja toonud, et taotlejate ütlustest ei nähtu, et neil oleks X probleeme olnud. PPA kirjeldab kaebajaga I toimunud intsidente ning analüüsib neid otsuse I punktides 1.5.3–1.5.7 (lk-d 14–17) ning X linnas toimunud intsidenti 15.01.2021 menetlusdokumendis. Kaebaja II kirjeldatud intsidente analüüsib PPA otsuse II punktides 1.5.3– 1.5.4 (lk-d 13–16 pöördel). Kaebajad ei väida, et PPA oleks jätnud mõne nende endi kirjeldatud intsidendi otsustes kajastamata. Seejuures märgib kohus, et kuivõrd kaebajad tõid ise välja konkreetsed juhtumid, siis järelikult on need juhtumid olnud kaebajate hinnangul kõige rängemad ning enim nende väidetavat tagakiusu iseloomustavad.
9.2.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebajate kirjeldatud juhtumid on seotud tsiviilisikutega ega ole seostatavad tagakiusuga VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses. PPA toob õigesti välja, et kuna tegemist on mitteriikliku osapoole kiusuga, siis saab tagakiusuks pidada üksnes sellist olukorda, kus riik ei suuda või ei taha taotlejatele nende isikute eest kaitset pakkuda (VRKS § 19 lg 5 punkt 3). Seega üksnes asjaolu, et ühiskonnal võib olla raske aktsepteerida erinevaid suhte- ja perekonnamudeleid, ei tähenda, et eraisikute käitumist tuleks lugeda riigi süsteemseks tagakiusuks.
9.4.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebajate väljendatud hirmutunne X naasmise ees ei ole põhjendatud selliselt, et sel alusel tunnustada neid rahvusvahelise kaitse saajana. Nagu PPA põhjendatult välja tõi, siis ei ole kaebajate suhtes leidnud X aset jälitamist, samuti ei ole riigivõim neid LGBT kogukonda kuulumise eest vahistanud või neid ebainimlikult kohelnud. Kaebajad tõid ise välja, et nad avaldasid oma seksuaalse orientatsiooni juba 1998. aastal ning enne Eestisse tulekut ei olnud neil X riigivõimudega selles osas probleeme olnud. PPA tõi otsustes välja 2013. aastal vastu võetud propagandaseaduse 135-FZ, mis võimaldab karistada rahatrahviga mittetraditsiooniliste seksuaalsuhete propageerimise eest, kuid kaebajaid ei ole sel põhjusel karistatud ega nende suhtes ka menetlust alustatud.
3 (7)
9.5.Kaebajate hirm X naasmise ees on seotud eelkõige kaaskodanike negatiivse suhtumisega, kuid sellist suhtumist kogevad paljud LGBT kogukonda kuuluvad inimesed ning mitte ainult X. Selline ühiskonna negatiivne hoiak on seotud eeskätt riigis elavate inimeste maailmavaatega, mitte riigivõimu soovimatusega kaebajatele kaitset pakkuda. Kohus mõistab, et kaebajad võivad olla kõrgendatud õiglustundega ning avameelse ütlemisega, mis omakorda võis tuua kaasa X konflikte naabrite ja teiste inimestega ning soovi pidevalt kolida, kuid tegemist ei ole tagakiusuga Genfi konventsiooni tähenduses ja mille tulemuseks oleks kaebajate tunnustamine rahvusvahelise kaitse saajana. Sama muster, st tülid naabritega ning soov pidevalt kolida, on kordunud kaebajatel ka Eestis2.
9.6.Kohus ei nõustu, et kaebajate hirmu ja tagakiusu tõendab Eestis ohvriabisse pöördumine. Kaebajad saabusid Eestisse 07.07.2018 mitmekordse lühiajalise viisa alusel ning esitasid alles 11.02.2020 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) selgituste kohaselt pöördusid kaebajad ohvriabisse 10.06.2019 ning pöördumise peamiseks mureks oli tänaval ja elukohas vaenuliku käitumise tunnetamine teiste inimest poolt. Seejuures nähtub SKA vastusest, et ohvriabisse pöördumise põhjuseks oli Eestis algatatud kriminaalmenetlus ning fookuses olid traumaatilised mineviku situatsioonid ning elumuutustega seotud kohanemisprobleemid. Kohus möönab, et kaebajad võisid X elades kogeda kaaskodanike halvustavat suhtumist, kuid kaebajad ei ole toonud välja, et nad oleksid oma vaimse tervise probleemidega püüdnud abi leida X ning et selle andmisest oleks neile keeldutud.
9.7.VRKS § 151 lg 2 teise lause kohaselt on erivajadusega taotleja eelkõige haavatav isik, nagu alaealine, saatjata alaealine, puudega inimene, eakas inimene, rase, alaealise lapsega üksikvanem, inimkaubanduse ohver, raske haigusega isik, vaimse tervise probleemiga isik ning piinamise või vägistamise ohver või isik, kelle suhtes on tarvitatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda. Kohus ei nõustu kaebajatega, et igasugune vaimne üleelamine päritoluriigis ning traumaatiline kogemus on käsitatav VRKS § 151 erivajadusena, mis annab taotlejatele erilised garantiid. Samuti ei ole isiku erivajadus tema pagulasena tunnustamise aluseks. Kaebajad esitasid taotluse 11.02.2020 ning kohtule esitatud materjalidest nähtub, et pärast seda on kaebajatele olnud tagatud meditsiiniline abi ning kaebajad ei väida, et nende vastuvõtutingimused oleksid olnud õigusvastased. Samuti ei väida kaebajad, et neid oleks jäetud ilma menetluslikest garantiidest. Seda ei nähtu ka kohtule. PPA on arvestanud kaebajate erisoovidega3. Kaebajate võimaliku erivajadusega on arvestatud ka vestluste läbiviimisel4. Sel põhjusel ei ole vajalik ka täiendavate tõendite kogumine SA Ahte Haiglast, kuivõrd PPA ei ole ka vaidlustanud, et kaebajad sealseid meditsiiniteenuseid kasutavad.
10.Kohus nõustub, et otsuses ei ole kajastatud kaebajate vastuväidetes toodud Kaitseliidu treeningpäeval osalemist, kuid see ei too kaasa otsuse tühistamist. Nimelt tõid kaebajad vastuväidetes ja eriarvamustes välja, et 2019. aasta sügisel esitasid kaebajad avaldused Kaitseliidu naiste osakonda (Naiskodukaitse) sisseastumiseks, misjärel kutsuti neid Jõhvi osakonda ja nad said füüsilise ettevalmistuse käsivõitluse vormis. Kaebajate sõnul kirjutasid nad sellest enda sotsiaalvõrgustikus, raamatus ja X riigiorganid võivad olla sellest teadlikud. Selline tegevus on riigireetmine ja see võib tuua kaasa X kriminaalkoodeksi § 275 alusel karistuse5. Kohtumenetluses tõid kaebajad täiendavalt välja, et info võib X ametivõimudeni jõuda ka kohtulahendite avalikust andmebaasist või koolitusel osalenud isikute fotodelt.
Otsuse II punkt 1.5.6 ja PPA kaebuse vastuse lisa 15. PPA kaebuse vastuse lisa 7 ja selle tõlge lisa 7a.
PPA kaebuse vastuse lisa 16 küsimused 4–7, lisa 18 küsimused 4–5, lisa 19 küsimused 4–7.
PPA kaebuse vastuse lisa 21 ja selle tõlge lisa 22.
4 (7)
Esmalt märgib kohus, et rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne (VRKS § 13 lg 2). Rahvusvahelise kaitse kohtulahendeid ei avalikustata Riigi Teataja veebilehel tervikuna. Samuti puudub kohtul alus arvata, et PPA võiks vastavat infot X ametivõimudele anda. Küll aga ei saa kohus või ametiasutused ise keelata kaebajatel avaldada konfidentsiaalset infot, sh infot nende rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta. Kaitseliidu Naiskodukaitsjatega liitumise eelduseks on Eesti kodanikuks olemine6. Ehkki vastavat piirangut ei ole toetajaliikmeks astumisel, siis nõustub kohus vastustajaga, et tegemist ei ole riigi poolt avalikustatava infoga. Vastustaja esitas kohtule ka asjakohase päritoluriigi info, millest ei nähtu teavet, et X kiusatakse taga isikuid, kes on teistes riikides Kaitseliidu, Kaitseväe või mõne muu jõustruktuuri tegevusest osa võtnud. Seejuures ei nõustu kohus kaebajatega, et PPA esitatud päritoluriigi info7 ei ole asjakohane. PPA esitatud päritoluriigi info kajastab isikuid, kes ühel või teisel juhul on X ametivõimudele kättesaadavad ning sellest saab teha järelduse, et Eestis Kaitseliidu Naiskodukaitse korraldatud treeningpäeval osalejaid ei süüdistata X riigireetmises. Kaebajad ei ole esitanud kohtule päritoluriigi infot, mis PPA esitatud info ümber lükkaks või kahtluse alla seaks või tõendaks kaebajate enda väiteid. Mis puudutab aga vastava teabe avaldamist kaebajate poolt sotsiaalmeedias või raamatus, siis selle kohta ei ole kaebajad tõendeid esitanud. Võttes aga aluseks kaebajate väited sotsiaalmeedia kasutamise kohta, siis ei pea kohus kaebajate väiteid info jagamisest sotsiaalmeedias eluliselt usutavaks. Vestluses kaebajaga II küsis PPA, milliseid sotsiaalmeedia portaale te kasutate. Kaebaja II vastas järgmiselt: „Facebook on meil X ühine konto, mis on praegu ebaseaduslikult blokeeritud. Mul on endal juba 2011 aastast enda konto, mida ma lihtsalt ei kasutanud, kuna olen vähene suhtleja. Kasutajanimi on Facebooki minu ees- ja perekonnanimi vene tähtedes. Minu kasutajakonto on ka X. Samuti on mul Facebookis kasutajakonto, kus minu ees- ja perekonnanimi on poolapäraselt kirjutatud. Siis veel X. X laiendiga kontod on kunsti ja fotograafiaga seotud.“.8 Analoogne küsimus küsiti ka kaebajalt I ning tema vastas küsimusele järgmiselt: „Minu Facebooki kasutaja on aasta vana kuskil. Minu eelmine kasutajakonto pandi eelmisel aastal miskipärast kinni. Aga peamiselt ma kasutasin eelmist kasutajakontot loomade varjupaikade vabatahtlikega suhtlemiseks. Praegu on Facebooki kasutajakonto X. Kuid ma ei pea neist portaalidest väga lugu.“.9 Eelnevad selgitused kinnitavad, et kaebajad ei ole väga aktiivsed sotisaalmeedia kasutajad ning kui kaebajad oleksid jaganud enda Facebooki kontol infot Kaitseliidu koolitusel osalemisest, siis oleks see pidanud ka kaebajatele meenuma ning sellisel juhul oleks eluliselt usutav, et kaebajad võiksid seostada enda Facebooki konto sulgemist nt koolitusel osalemisega. Seda aga kaebajad ei teinud. Kohus tutvus ka kaebajate olemasolevate sotsiaalmeedia kontodega ning Kaitseliidu koolitusel osalemise kohta info avaldamist kontodelt ei nähtu.
11.Eelnevast tulenevalt on PPA õigesti leidnud, et kaebajad ei kvalifitseeru pagulasteks Genfi konventsiooni, direktiivi 2011/95 ega VRKS-i mõttes.
12.Kuna kaebajate tagakiusu kartus ei ole põhjendatud, siis tuleb kontrollida täiendava kaitse saamise eeldusi (VRKS § 4 lg 3). VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust
PPA kaebuse vastuse lisa 16 küsimus 18 ja selle vastus.
PPA kaebuse vastuse lisa 18 küsimus 14.
5 (7)
alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Direktiivi 2011/95 art 2 f kohaselt on täiendava kaitse saamise kriteeriumitele vastav isik kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks oma päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju vastavalt artiklile 15, ja kelle suhtes ei kohaldata artikli 17 lõikeid 1 ja 2 ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse ohuga (kohtuotsused Elgafaji, C-465/07, punkt 31, Diakité, C-285/12, punkt 18, Mohamed M’Bodj, C-542/13, punkt 30), milleks on surmanuhtlus või hukkamine; või isiku piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis; või tõsine ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul. Seega peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne, mitte hüpoteetiline.
13.Kohus leiab, et kaebajaid ei ole alust tunnustada täiendava kaitse saajatena ka sel põhjusel, et X naastes võiks neile osaks saada tõsine oht. Ehkki kohus nõustub kaebajatega, et VRKS § 4 lg 3 loetelu ei ole ammendav, siis ei ole kaebajad välja toonud, milline tõsine oht, mille eest riik neile kaitset pakkuda ei saa, võiks neid X naastes ees oodata. Kohus võib kaebajate väiteid mõista selliselt, et tõsine oht seisneb kaaskodanikes ning nende suhtumises, kuid kohtu hinnangul kinnitavad asjas kogutud tõendid, et X on kaebajate õigusi kaitsnud ning sekkunud kus vaja. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, siis ei nähtu kohtule, et kaebajad oleks pöördunud X psühholoogide või psühhiaatrite poole ning nad oleks jäetud terviseabist ilma. Muus osas nõustub kohus PPA otsustes tehtud järeldustega neid kordamata.
14.PPA on kaevatavas otsuses analüüsinud X tagasipöördumise võimalikkust ning ei nähtu, et ebaõnnestunult rahvusvahelise kaitse taotlemine Eestis võiks tagasipöördumisel kaebajatele olulisi probleeme tekitada. Samuti ei nähtu asja materjalidest haldusmenetluse läbiviimisel rikkumisi, mis võiksid kaasa tuua kaevatava otsuse tühistamise. PPA on kaebajad ära kuulanud, neile on antud võimalus esitada kirjalikult ja suuliselt vastuväiteid ning PPA on neid vastuväiteid ka sisuliselt analüüsinud. Samuti on otsused piisavalt põhjendatud ning seotud kaebajate välja toodud asjaoludega.
15.Kuna kaebajad ei ole esitanud eraldiseisvaid vastuväiteid lahkumisettekirjutusele ja sissesõidukeelu kohaldamisele, siis selles osas kohus haldusakti õiguspärasust ei hinda (HKMS § 2 lg 3 ja § 41).
16.Eelnevast tulenevalt on PPA vaidlustatud otsused tervikuna õiguspärased ning nende tühistamiseks ei ole alust. Seega ei ole alust kohustada vastustajat ka kaebajate rahvusvahelise kaitse taotluste uueks läbivaatamiseks. Kaebus jääb rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
17.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad vastustaja võimalikud kulud tema enda kanda. Kaebajale antud menetlusabi kulud jäävad riigi kanda. Muus osas jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
6 (7)
18.Kooskõlas halduskohtu 01.12.2020 määruse resolutsiooni punktiga 1 tõlgitakse kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendav osa kaebajatele vene keelde.
19.Kohtulahendi avalikustamisel avalikustada selle resolutsioon ning põhjendav osa, asendades selles kaebajate nimed tähemärgiga. Kuna põhjendava osa punkt 9.3 sisaldab kaebajate kohta teavet, mis võib võib tuua kaasa nende tuvastamise, siis tuleb see punktid jätta avaldamata. Samal põhjusel tuleb asendada ka põhjendava osa punktis 10 Facebooki kasutajakontode nimetused tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.