X kaebus Maksu- ja Tolliameti 07.05.2020 keelduva otsustuse tühistamiseks, samuti vastava protseduuri alustamise- ning maksuresidentsuse tuvastamise kohustamiseks või siis 03.04.2020 avalduse uuesti lahendamise kohustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X, esindaja v.adv Vahur Kivistik; Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Källi Vallner;
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ning tühistada Maksu- ja Tolliameti 07.05.2020 keelduv otsustus;
2.Kohustada vastustajat kaebaja 03.04.2020 avaldust uuesti lahendama;
3.Mõista Maksu- ja Tolliametilt menetluskuluna kaebaja kasuks välja 1276 eurot
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 27.05.2021. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
X esitas 07.08.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Maksu- ja Tolliameti (MTA) keelduva otsustuse, millega jäeti alustamata Xi avalduse alusel maksulepingu (Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vaheline tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise leping) artiklis 25 ette nähtud menetlus – vastastikuse kokkuleppe protseduur, tühistamist ning Maksu- ja Tolliameti kohustamist alustama Xi suhtes maksulepingu artiklis 25 ette nähtud menetlust – vastastikuse kokkuleppe protseduuri või alternatiivselt kohustada
MTA-d käesolevat vaidlusküsimust uuesti otsustama. Kaebaja soovib, et MTA tuvastaks Xi maksuresidentsuse.
2.Kaebus võeti menetlusse Tallinna Halduskohtu 31.08.2021 määrusega. Maksu- ja Tolliamet on vastanud kaebusele 30.09.2020.
3.Tallinna Halduskohtu 27.01.2021 määrusega võimaldati kaebajal esitada kirjalik arvamus Maksu- ja Tolliameti 30.09.2020 vastuse osas. Kaebaja esitas arvamuse 26.02.2021.
4.Tallinna Halduskohtu 09.04.2021 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Maksu- ja Tolliamet on ekslikult leidnud, et X ei ole Eesti resident. Xi elukohaks on olnud xxxxxxx Tallinnas asuv korter. Maksuresidentsuse aluseks on reaalne elukoht. Soome rahvastikuregistri väljavõtte järgi on X alates 14.02.2003 kolinud Eestisse ja tal puudub Soomes ametlik aadress ja püsiv elukoht. MTA tekitas ise olukorra, kus Soome maksuhaldur pidas kaebajat MTA poolt edastatud puuduliku teabe tõttu Soome residendiks, mitte Eesti residendiks. Lühiajaliselt Soome külastamine, isegi kui see toimub igakuiselt, ei anna alust pidada Xit Soome maksuresidendiks. Maksuresidentsus ei ole seotud tulude teenimisega Eestis. X on pensionär, kes saab tulusid Soomest. Tal ei peagi olema sissetulekuid Eestis, tema maksuresidentsus tuleneb sellest, et ta elab Eestis, tema eluliste huvide keskus on Eestis. Kaebaja on seisukohal, et MTA ja Soome maksuhalduri vahelise erimeelsuse puudumine on tingitud sellest, et MTA on edastanud Soome maksuhaldurile valeinfot Xi Eestis oleva aadressi puudumise kohta. Selgus puudub ka selles, kas Soome maksuotsusega määratud summad võiksid olla käsitletavad Xi Eestis tekkinud tuludena. Vaideotsuse punkti 13 viimases lõigus on MTA leidnud ka seda, et vaid väikses osas oleks võimalik topeltmaksustamise vältimise lepingu alusel läbirääkimisi pidada, sest 96,2% määratud maksusummast ei ole tulu- või kapitalimaks ja selle intressid, mis on lepingu reguleerimisesemeks. Eesti residendina võidakse Xit maksustada ka Eestis. Selle olukorra vältimiseks on oluline, et Eesti ja Soome rakendaksid maksulepingu artiklis 25 ette nähtud menetlust (vastastikuse kokkuleppe protseduuri) ning määratleksid Xi residentsuse korrektselt Eestis ja tühistaksid vajalikus ulatuses ka Soome maksuotsuse, mida ei oleks Soome maksuhaldur tohtinud Eesti residendile üldse väljastada.
6.Täiendavas 26.02.2021 seisukohas leiab kaebaja, et MTA ei ole korrektselt koostöös Soome maksuametiga tuvastanud Xi maksuresidentsust ning seetõttu on jätnud lahendamata koostöös Soome maksuametiga kaebaja avalduse. Maksulepingu õige kohaldamise menetluse algatamise eelduseks ei saa olla asjaolu, et Eesti Maksu- ja Tolliametil ei ole Soome maksurevisjoni otsuseid. Vajalike dokumentide kogumine on MTA kohustus vastavalt HMS §-le 6. Kaebaja nõustub vastustajaga, et MTA ei saa Soome maksuotsust tühistada, aga ta saab koostöös Soome MTA-ga selgitada välja kaebaja maksuresidentsuse, milleks on Eesti Vabariik. Kaebaja maksuresidentsuse määramisel Eesti Vabariiki tuleb Soome MTA-l teha ise vastavad ümberarvestused, sest maksu määramise ajal ei olnud kaebaja maksuresidentsus Soome Vabariigis ning seega puudus Soome MTA-l vähemalt olulises osas õiguslik alus maksu määrata. Kaebaja maksuresidentsuse välja selgitamisel on MTA rikkunud oluliselt HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet ja jätnud välja selgitamata menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Maksu- ja Tolliamet kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Maksulepingu artikli 25 alusel vastastikuse kokkuleppe menetluse alustamiseks on minimaalselt kaks eeldust. Esiteks peab olema tekkinud piiriülene topeltmaksustamise olukord. Teiseks, pädeval asutusel ei ole võimalik seda ühepoolselt lõpetada. MTA on korduvalt selgitanud, et käesoleval juhul ei ole Soome ja Eesti maksuhalduri vahel erimeelsusi selles, et kaebaja oli perioodil, mille osas Soome maksuhaldur tuvastas tema maksukohustused, Soome maksuresident, mitte Eesti maksuresident. Seega erinevalt kaebaja arusaamast puudus topeltmaksustamise olukord, mille lahendamiseks oleks olnud vajalik vastastikuse kokkuleppe menetluse algatamine. Kaebaja on enda väidete esitamisel lähtunud küll eeldusest, et ta on Eesti maksuresident, kuid senini ei ole vaidlusalustel perioodidel tema Eesti maksuresidentsus kinnitust leidnud.
8.MTA on juba tuvastanud kaebaja maksuresidentsuse. 07.05.2020 on MTA ka teavitanud kaebajat, mis põhjusel MTA hinnangul kaebaja ei ole olnud alates 2008. aastast ega ole ka praegu Eesti maksuresident. Kaebusest nähtub, et ka kaebaja on tegelikkuses saanud aru, et MTA on tema maksuresidentsuse tuvastanud. 03.04.2020 avalduses märkis kaebaja, et ta töötas Soomes 1994. aastani. Pärast seda ei olnud tal pidevat ja püsivat töökohta Soomes ning alates 1994. aastast oli kaebaja sõnutsi tema reaalne alaline elukoht kantud Eesti rahvastikuregistrisse, mida on kõik Eesti ametiasutused kasutanud temaga suhtlemiseks juba alates 1994. aastast. Samas ei nähtu aga kaebaja avaldusest asjaolusid, mis annaks alust kaebajat lugeda alates 2008. aastast Eesti maksuresidendiks. Eesti rahvastikuregistris on märgitud kaebaja elukohaks alates 28.09.1996 Soome. Tulumaksuseaduse § 6 lg 1 kohaselt on füüsiline isik resident, kui tema elukoht on Eestis. Rahvastikuregistri seaduse § 66 lg 1 kohaselt, kui avaliku ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega, siis peab lähtuma rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist. Eeltoodust tulenevalt, kuna Eesti rahvastikuregistri kohaselt kaebaja elukoht oli Soomes alates 28.09.1996 ning kaebaja ka ise viitas 03.04.2020 avalduse punktis 2.1., et alates 1994. aastast on just Eesti rahvastikuregistrisse märgitud tema reaalne alaline elukoht, siis muuhulgas seepärast puudus maksuhalduril alus kaebajat Eesti maksuresidendiks pidada. Rahvastikuregistrisse kantud elukohta saab muuta üksnes RRS-is toodud konkreetsetel juhtudel. Politsei- ja Piirivalveametil puudub seaduslik alus kaebaja antud aadressi alusel muuta tema rahvastikujärgset elukohta. Rahvastikuregistris elukoha aadressi muutmiseks pidanuks kaebaja esitama nõuetekohase elukohateate.
9.Pärast vaidemenetlust ja kohtumenetluses on kaebaja hakanud viitama ka Soome rahvastikuregistri väljavõttele. Vastustaja on seisukohal, et vastav tõend ei ole antud kohtumenetluses lubatav ning taotleb kaebuse lisa 6 asja materjalide juurde mitte võtmist. Juhul kui kohus vastustaja taotlust ei rahulda, siis peab vastustaja vajalikuks selgitada, et kaebaja on hakanud tuginema Soome rahvastikuregistri väljavõttes üldsõnaliselt kirjapandule, et kaebaja on alates 14.02.2003 kolinud Eestisse. Samas vastustaja juhib tähelepanu, et paralleelselt samal ajal on kaebaja Eesti rahvastikuregistris enda elukohaks jätnud Soome, mistõttu puudub igasugune alus arvata, et just Soome rahvastikuregistrisse tehtud kanne oleks tõene. Vastustaja on seisukohal, et maksuhaldur saab ja peab kaebaja maksuresidentsust määrates võtma elukoha aadressi määramisel aluseks eeskätt Eesti rahvastikuregistrisse märgitud elukoha aadressi tulenevalt TuMS § 6 lg 1 ja RRS § 66 lg 1, mitte lähtuma Soome rahvastikuregistrisse märgitust. Seda enam, kui puuduvad muud asjaolud, mis kinnitaksid, et just Soome rahvastikuregistrisse märgitu on õige. Kuigi alates 03.04.2020 püüab kaebaja jätta igati muljet, et tema seosed Soomega on olematud juba ammusest ajast, siis ka tsiviilasjas nr 2-18-16647 oli kaebaja aadressiks märgitud Soome kuni 03.04.2020. Seega kaebaja ilmselgelt on ise pidanud enda elukohaks just Soomet. Samas on kaebaja jätnud
märkimata, et 05.05.2020 Soome vastuse kohaselt oli Soome poolt residentsuse määramisel muuhulgas oluline ka see, et alates 26.08.2009 on Soome Posti käest saadud andmete kohaselt kaebaja posti toimetatud aadressile xxxxxxxx. Samuti on Soome maksuhaldur 05.05.2020 vastuses toonud välja, et kaebaja on aastatel 2010-2015 Soomest saanud tulusid (palka ja pensioni). MTA-l on samuti olnud raskusi kaebajale dokumentide kättetoimetamisega ja suhtlemisega. Kaebaja ka ise väitis e-kirjavahetuses, et teda ei ole pidevalt Eestis ja Tallinnas. Kaebaja enda paljasõnaline kinnitus Eestis elamise, sisseostude tegemise ja maksuresidentsuse osas ei määra tema maksuresidentsust. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et MTA ja Soome maksuhalduri erimeelsuste puudumine tema maksuresidentsuse suhtes on tingitud üksnes sellest, et MTA edastas väidetavalt valeinfot kaebajal Eestis aadressi puudumise kohta. Vastustajal paraku ei õnnestunud tuvastada, millist infovahetuse palvet Soome maksuhaldur võis enda 05.05.2020 vastuses silmas pidada. Arvestades asjaolu, et kaebaja oli Eesti rahvastikuregistrisse alates 28.09.1996 enda elukoha aadressiks märkinud üksnes Soome ning MTA-l puudus teave, et kaebajal reaalselt oleks Eestis püsiv elukoht, siis MTA ei olekski muud moodi saanud Soome maksuhaldurile vastata, kui et kaebajal Eestis elukoha aadress puudub. Kaebaja asi on tagada Eesti rahvastikuregistris enda elukoha aadressi õigsus.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti 07.05.2020 otsustust, mis oli kaebaja jaoks keelduva sisuga, ning taotletud selle tühistamist. Kaebaja nõudeks on ka vastava protseduuri alustamise- ning maksuresidentsuse tuvastamise- või siis 03.04.2020 avalduse uuesti lahendamise kohustamine. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 31.08.2020 määrusega menetlusse võetud. Põhivaidlus väljendub siiski Maksu- ja Tolliameti 07.05.2020 otsustuse õiguspärasuse küsimuses. Vastava kohustamisnõude rahuldamise võimalikkust on vaja hinnata ning kaaluda sel juhul kui peaks ilmnema, et vastustaja 07.05.2020 otsustus ei olnud valdkonda reguleerivate õigusnormidega vajalikul määral kooskõlas. Otsustuse õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa. Siinkohal võib tekkida küsimus kas küllalt lakoonilist ja e-kirja vormis tehtud otsustust peaks käsitama üldse haldusaktina, kuid olukorras, kus nõndanimetatud põhinõudele lisandub vastav kohustamisnõue, sellel sisulist tähendust enam ei ole. Otsustuse õigusvastaseks osutumise korral ei peaks olema menetlusosaliste jaoks sisulist vahet kas vastava avalduse uuele läbivaatamisele suunatud kohustamisnõude rahuldamine baseerub vastuse kui toimingu õigusvastasuse eelneval konstateerimisel või vaidlustatud otsustuse kui haldusakti tühistamisel selle õigusvastasuse tõttu. Analoogiliste vaidluste puhul on kaebajate jaoks olemuslik pigem kohustamisnõue, kuid samas ei saa seda lahendada ilma keelduvale otsustusele antava eelneva või paralleelse hinnanguta.
11.Kaebaja on esitanud Maksu- ja Tolliametile 03.04.2020 avalduse seoses Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu väidetava rikkumisega ning soovinud, et teda loetakse Eesti Vabariigi maksuresidendiks alates 2008. aastast ja et vastustaja lahendaks koostöös Soome maksuametiga kaebaja juhtumi. Nähtuvalt haldusasja materjalist oli eelnimetatud avaldus ajendatud (vähemalt osaliselt) sellest, et vastustaja 12.03.2018 korraldustega kohustati Xi tasuma välisriigis tasumata jäetud nõudeid (Vt 11.06.2020 vaideotsuse nr 6-1/4645-2 p 1). Veel ilmneb haldusasja materjali juurde esitatud vaideotsusest, et 12.03.2018 korraldused väljastati Soome pädeva asutuse pöördumise alusel rahvusvahelise ametiabi osutamise korras, kusjuures tegemist oli 2017. aasta maksuotsusega määratud käibe- ja tulumaksu ning põhivõlalt arvestatud intressi sissenõudmisega summas 306 580 eurot ja 34 senti. Maksukohustus või väidetav maksukohustus seostus aastatega 2010-2015. Kaebaja omakorda on seisukohal ja väidab 03.04.2020 avalduses vastustajale, et ta ei
ole nimetatud maksukohustuse perioodil Soome maksuresident olnud ega Soomes äri teinud, et ta töötas Soomes kuni aastani 1994 ja andis ära kolides oma uue ehk Eesti aadressi ka vastavale registrile Soomes. Veel selgitab kaebaja, et ei ole algset dokumenti maksukohustuse osas kätte saanud ja et sellel aadressil paiknev kinnistu, kus ta täitmisele pööramist lubava dokumendi väidetavalt 11.05.2017 pidi olema kätte saanud, oli 2014. aastal renoveeritud ja korterid tühjendatud. Seonduvalt eelnimetatuga viitab kaebaja 03.04.2020 avalduse punktis 1.4 ka Soome maksuhalduri informatsioonile, et ühte varasemat ehk 2016. aasta maksurevisjoni teadet ei õnnestunud kaebajale sellel aadressil kätte toimetada, mis peaks samuti viitama sellele, et ta ei olnud Soome maksuresident ja et juhtum oleks tulnud ametite vahelises koostöös lahendada.
12.Vaidlustatud otsustuses, mida vastustaja peab pigem toiminguks, on kaebaja taotluse rahuldamisest keeldutud, asudes seejuures seisukohale, et X ei ole olnud ega ole Eesti resident, sest tal ei ole ametlikku registreeritud elukoha aadressi ning puudusid Eestis deklareeritud tulud alates 2008. aastast, mistõttu ei olnud ka põhjust alustada lepingu õige kohaldamise tagamiseks Soome maksuhalduriga vastavat koostööd.
13.Vastastikuse kokkuleppe protseduur on Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu (edaspidi – leping või topeltmaksustamise vältimise leping) artikli 25 lõike 1 kohaselt ette nähtud ning isik võib esitada oma juhtumi lepinguosalise riigi kompetentsetele ametivõimudele kui ta arvab, et ühe või mõlema lepinguosalise riigi tegevus põhjustab või võib põhjustada tema sellist maksustamist, mis ei ole eelnimetatud lepingu sätetega kooskõlas. Kaebaja on vastavasisulise pöördumise 03.04.2020 Maksu- ja Tolliametile esitanud. Taolise pöördumise esitamise võimalikkuses kui sellises ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust ka olnud. Vastavalt topeltmaksustamise vältimise lepingu artikli 25 lõigetele 3 ja 4 püüavad lepinguosaliste riikide kompetentsed ametivõimud lahendada kõiki raskusi või kahtlusi mis tekivad lepingu tõlgendamisel või rakendamisel ning vahetult konsulteerida, sealhulgas ka küsimustes mida lepingus ei ole käsitletud.
14.Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus on põhjendatud. Maksu- ja Tolliameti seisukohad on vastuolulised ning mitmetega nendest ei ole alust nõustuda. Tulumaksuseaduse kuuenda paragrahvi esimese lõike esimese lause kohaselt on füüsiline isik resident kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Seega ei välista eelnimetatud regulatsioon seda, et isik võib olla resident tulumaksuseaduse tähenduses ka siis kui ta elukoht ei ole küll üheselt määratletuna Eestis, kuid ta viibib riigis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Topeltmaksustamise vältimise lepingu neljanda artikli teise lõike kohaselt, olukorras, kus tegemist võib olla mõlema lepinguosalise residendiga, võidakse teda lugeda residendiks riigis, kus on eluliste huvide keskus või kus ta pikemaajaliselt viibib. Maksu- ja Tolliamet on viidanud oma positsiooni õigsuse kinnitamiseks küll veel ka rahvastikuregistri seaduse § 66 lõikele 1, mille kohaselt peab lähtuma rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist kui avaliku ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega, kuid vastavalt sama seaduse § 65 lg 2 võib isik esitada rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi elukohtade aadressid kui ta kasutab alaliselt või peamiselt mitut elukohta, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks, kusjuures teised kantakse registrisse lisaaadressidena. Kaebaja on rahvastikuregistri väljavõtte esitanud ning selle kohaselt on lisaaadressiks (vähemalt) 06.12.2013 seisuga Tallinn, xxxxxxxx. See ei tähenda seda, et lisa-aadressi ei olnud või ei võinud olla juba varasemast perioodist. Eelnimetatuga on kooskõlas ka Soome registri vastavasisuline väljavõte, mille kaebaja esitas ja mille kohaselt on Xi elukoht alates 14.02.2003 Eestis, kusjuures Eesti aadresse on toodud välja ka perioodi 18.12.1995 kuni 13.02.2003 puudutavas osas. Vastustaja on taotlenud selle kui mittelubatava tõendi arvestamata jätmist, kuid
nimetatud taotlus on alusetu. Menetlusosalisel on õigus kohtumenetluse raames tõendeid esitada, kusjuures vaidlustatav otsustus ei kuulu tühistamisele pelgalt selle tõendi tõttu, vaid kaalutlusvigade ning vastuoluliste seisukohtade tõttu. Vastustaja on omistanud rahvastikuregistrisse kantud elukoha märkele liiga suure tähenduse. Siinkohal tekib küsimus, et kas sel juhul kui kaebaja elukohaks oleks rahvastikuregistris märgitud Eesti, oleks vastustaja positsioon koheselt ning kardinaalselt teistsuguseks osutunud ja mingisuguseid küsimusi seonduvalt lepingu tõlgendamise ning rakendamisega ei olekski olnud teise riigi kompetentsete ametivõimudega enam arutada.
15.Maksu- ja Tolliameti positsiooni vastuolu väljendub veel selles, et kaebaja taotluse kontekstis on peetud oluliseks lähtumist rahvastikuregistri andmetest ja sellest, et elukoha aadressiks oli märgitud Soome ja et vastavalt rahvastikuregistri seaduse § 66 lõikele 1 oli vaja sellest lähtuda, kuid 12.03.2018 korraldusi, millel otsest puutumust käesoleva vaidlusega küll ei ole, on peetud võimalikuks väljastada aadressile Tallinn, xxxxxxxxx. Kaudselt ilmneb ka eeltoodust, et antud juhul ei olnud kaebaja juhtumi lahendamise avaldusele reageerimata jätmine põhjendatud. See oleks eeldanud vähemalt teatavaid sisulisi konsultatsioone lähtuvalt lepingu artikli 25 lõigetest 3 ja 4. Maksu- ja Tolliameti seisukoht selles, et kaebaja enda paljasõnaline kinnitus Eestis elamise, sisseostude tegemise ja maksuresidentsuse kohta ei määra tema maksuresidentsust, on iseenesest õige, kuid samamoodi ei saa määrata residentsust vastustaja osundatud viide sellele, et alates 26.08.2009 on Soome postiasutuse andmete kohaselt toimetatud kaebaja posti ühele teatavale kindlale postiaadressile Soomes. Kaebuse punktides 7 ja 8 heidetakse omakorda Maksu- ja Tolliametile ette, et vastustaja oli ise eksitanud Soome maksuhaldurit, sest kuigi pangakonto väljavõtte järgi oli X tasunud kulusid Tallinna korteri eest, ei olevat Eesti maksuhaldur andnud sellist informatsiooni, millest oleks ilmnenud, et kaebajal on Eestis ka aadress. Vastustaja küll ei nõustu kaebaja sellekohase väitega, kuid kirjeldatud situatsiooni aset leidmises vaidlust ei ole. Vastustaja märkis, et paraku ei õnnestunud tuvastada, millist infovahetuse palvet Soome maksuhaldur võis enda 05.05.2020 vastuses silmas pidada. Samas oleks olnud võimalik vastavaid täpsustusi küsida, mis jäi tegemata. Kaebaja arvates võis aga taoline vastus olla vähemalt üheks põhjuseks, mis võimaldas Soome maksuhalduril pidada kaebajat Soome maksuresidendiks. Taolises situatsioonis nagu see käesoleva haldusasja materjalist nähtub, oleks olnud vaja juhtumit siiski sisuliselt lahendada.
16.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada, vaidlustatud otsustus tühistada ning kohustada kaebaja vastavasisulist 03.04.2020 avaldust uuesti lahendama. Asjaolu, et ülekaalukas osa kaebajalt nõutud summadest ei ole tulu- või kapitalimaks, vaid osaliselt ka käibemaks, ei ole selleks aluseks, mille pinnalt võinuks lepingu väidetava rikkumise motiivil esitatud taotluse kogu selle ulatuses rahuldamata jätta.
17.Vastustaja on tõstatanud ka küsimuse vaidluse ulatusest, kuid seonduvalt eelnimetatuga tuleb lähtuda kaebuse menetlusse võtmise määruses fikseeritust, sest selle muutmist ei ole taotletud. Seejuures peab arvestama ka seda, et haldusakti- või siis toiminguna vaadeldava otsustuse, mille maht ei ole kuigi suur ja millel ei ole selget liigendust ega struktuuri, osalise vaidlustamise tarvidus olekski küsitav.
18.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on lahend vastustaja kahjuks. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 1 esitatakse kirjaliku menetluse puhul menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kaebaja on menetluskulude nimekirja esitanud ning vandeadvokaadilt saadud õigusabi eest 09.09.2021 arve nr 1900953 ja 04.03.2021 arve nr 1901744 alusel tasumisele kuulunud summade väljamõistmist Maksu- ja Tolliametilt ühtlasi ka taotlenud. Vastav taotlus on esitatud Tallinna Halduskohtu 09.04.2021 määrusega antud tähtaja
raames. Menetluskulu väljamõistmist on taotletud ilma arvetel kajastatud bürootasuta, kuid koos käibemaksuga. Kohus lähtub eelnimetatust. Kaebaja taotleb 09.09.2021 arve nr 1900953 ja 04.03.2021 arve nr 1901744 pinnalt kokku 1261 euro suuruse summa väljamõistmist õigusteenuste osutamise eest. Õigusabiteenuse sisu on kirjeldatud. Menetluskuluks on veel ka kaebuselt tasutud riigilõiv summas 15 eurot. Lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lg 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud, kuid käesoleval juhul ei ole alust kulu ülemääraseks pidada. Seonduvalt õigusabikulu vajalikkuse ja põhjendatusega ei ole Maksu- ja Tolliamet tegelikult vastuväiteid ka esitanud. Seega tuleb menetluskulu vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Vastav menetluskulu koos riigilõivuga on kokku 1276 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.