Rahvastik › PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks

ning VRKS § 20 lg 2 alusel tehti otsus taotluse tagasilükkamise kohta. Taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 201 p 2, 6, 7 ja 9 alusel. Vastav otsus on jõustunud (haldusasi nr 3-20-975, vt Riigikohtu 23.02.2021 määrus, millega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata). Seoses isiku rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemisega puudub isikul seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. X peeti 23.02.2021 kell 14:00 00 48 tunniks kinni VSS § 15 lg 1, § 19 lg 1, § 15 lg 2 p 1 alusel.

X on näidanud ilmselget mõistmatust oma tegude üle, süüdistab nii prokuratuuri kui politseid, siis on isik väljendanud hoolimatust Eesti Vabariigi õiguskorra ja siin viibivate inimeste õiguste ja turvalisuse üle. Xle keelduti avaliku korra ohu alusel 03.10.2019 elamisloa andmisest abikaasa juurde ning teda on juba Eestis kohtulikult karistatud korduvas väärkohtlemises lähisuhtevägivallas, sh. lisakaristusena määratud riigist väljasaatmine. PPA leiab, et Xst tulenev ühiskondlik ja avalik oht on tõeline, vahetu ning piisavalt tõsine, mis võib realiseeruda uute isikuvastaste kuritegude toimepanemises. PPA hinnangul suurendab isikust tulenevat ohulävendit ka asjaolu, et tema puhul on teada varasemate isiksusevastaste kuritegude toimepanemine teistes riikides nagu Saksamaa, Norra ja Rootsi ning isik on oma käitumises jätkuvalt impulsiivne ega soostu tarvitama ettenähtud ravimeid. Lisaks kuritegudele on Xl Eestis väiksemaid õigusrikkumisi Liiklusseaduse mõistes, kus ta on näidanud ülesse ilmselget hoolimatust kaasliiklejate suhtes. PPA on seisukohal, et isiku suhtes esineb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. VSS § 68 lg 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. X tunnistati Harju maakohtu 04.11.2019 kohtuotsusega kriminaalasjas nr xxxxxx süüdi KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ning talle mõisteti vanglakaristus. PPA-le teadaolevalt on isikule mõistetud vägivaldse kuriteo toimepanemise eest vangistust ka Saksamaal. PPA rõhutab, et PPA ei lähtu põgenemisohu sisustamisel ainuüksi isiku karistatuse faktist, vaid lähtub põgenemisohu hindamise prognoosimisel kõikidest isikuga seotud asjaoludest. Asjaolu, et isik on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud reaalne vangistus näitab PPA hinnangul isiku suhtumist kehtivasse õiguskorda ning annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla PPA-le vajalikes menetlustoiminguteks kättesaadav. VSS § 68 lg 6 kohaselt esineb põgenemise oht välismaalase suhtes ka siis, kui välismaalane on Politseija Piirivalveametile või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isikuga 10.12.2019 kinnipidamiskeskuses läbi viidud küsitlemise käigus on isik öelnud, et ta Iraani tagasi minna ei taha, kuna ta ei kujuta ette, mis teda seal ees ootab kuna kunagi põgenes sealt ja venna probleemide tõttu võivad ka tal probleemid tekkida. Lisaks nähtub X suhtes läbi viidud individuaalsest hindamisest (Lisa 1), et isik soovib jätkata elu Eestis. Seega võib isik hakata ennast suure tõenäosusega varjama PPA eest, vältimaks enda võimalikku väljasaatmist. 23.02.2021 andis isik teada, et ei kavatse enda lahkumiskohustust täita lahkumiseks Iraani või alternatiivina Türki. PPA 14.05.2020 vastu võetud rahvusvahelise kaitse menetluse lõpetamise otsuses nr 7001910273-1 analüüsitud asjaolud näitavad kogumina, et taotleja soov saada rahvusvahelist kaitset Eestis on kujunenud välja järkjärguliselt tekkinud isiklikest probleemidest. Taotlejapoolsest käitumisest Euroopas nähtub, et niipea kui isikule saab selgeks, et teda ähvardab riigist väljasaatmine, on isik liikunud teise liikmesriiki, kus aga tekivad uued konfliktid. Isiku vabastamisel kinnipidamiskeskusest ei ole välistatud, et isik lahkub Eestist koos A ja lastega, vältimaks Eesti riigist väljasaatmist. Seda on isik varem teinud Norras, lahkudes sealt koos A ja lastega, kui talle sai ilmseks, et Norra ta edasi jääda ei tohi ning teda võidakse tagasi saata kodakondsusjärgsesse riiki Iraani. PPA on seisukohal, et VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule võtmine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd

leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13) Läbivalt on individuaalses hindamises välja toodud, et X näol on tegemist impulsiivse ja manipuleeriva isikuga. Isiku usalduse küsimuses on ilmekaks näiteks ka tema tegutsemine talle määratud psühhotroopsete ainete käitlemisel. Isikule olid arsti poolt määratud ravimid, mida isik pidi süsteemselt võtma. Ravikuurist kinnipidamise asemel isik kogus tablette enda tuppa. Raviskeemi mittejälgimise tunnistas X üles 15.05.2020 toimunud arstivisiidil ning pärast kohtumist tagastas arstile suure osa, aga mitte kõik, tablettidest. KPK arestimaja politseinik M. Raudsepp kontrollis X tuba ning leidis sealt veel 5 punast tabletti, mis samuti arstile tagastati. Selline tegevus annab aluse kahtluseks, kas isik on tõsiseltvõetav oma lubadustes parandada oma käitumist, kui isik käitub oma sõnadele ja lubadustele vastupidiselt. X käitumine kinnipidamiskeskuses ei ole aja möödudes paranenud, pigem muutub järjest igapäevasemaks isiku agressiivne ja solvav käitumine kinnipidamiskeskuse politseiametnike ja vara suhtes. Seda tõestavad valveametnike ettekanded (Lisad 2-9). 13.11.2020 toimus kinnipidamiskeskuses intsident, mille käigus X ärritus ning lõhkus KPK inventari (kaks televiisorit, 6 arvutimonitori ning printeri). Intsidendi järel soovisid isikuga samas tsoonis elavad välismaalased, et neid ei paigutataks Xga tagasi kokku samasse elutsooni, kuna nad ei tunne ennast Xga turvaliselt Arvestades isiku eelnevat käitumist on PPA seisukohal, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks. Isiku erinevaid väiteid võib selgitada isiku primaarne soov saada vabadusse ning ta on valmis andma selleks mistahes lubadusi. Isiku käitumisest ilmneb, et tegelik tahe eeskujuliku käitumise saavutamiseks on nõrk. Samuti on PPA seisukohal, et X iseendal suurt süüd ei näe, kuivõrd igas asjas leiab ta endale õigustuse, kuidas hoopis talle on liiga tehtud (vt KPK psühholoogi hinnang). PPA on seisukohal, et isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik, kuna vabaduses viibides kaasneb oht, et isik X hakkab leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisel lahkumiskohustuse sundtäitmise menetlusest kõrvale hoidma. Siinkohal selgitab PPA, et põgenemisohu prognoosotsus ei hõlma endas ainult võimalust isiku omavoliliseks lahkumiseks Eestist, vaid ka võimalust, et isik võib end siseriiklikult hakata ametivõimude eest varjama eesmärgiga oma lahkumiskohustust edasi lükata. PPA hinnangul ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega ning ebaproportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes. Käesolevaks ajaks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud VRKS alusel ca 11 kuud.

negatiivne käitumine tulenes psühholoogilisest traumast, mille ta sai Saksamaal, kui tema elu kallale kiputi. Samuti tõi ta välja, et tema endine abikaasa oleks nõud uuesti proovima normaalselt suhtlust. Lisaks märkis ta, et valed on väited, et ta on Norras mitmeid kordi süüdi mõistetud. Seda olevat juhtunud ainult üks kord seoses sõitmisega kindlustamata autoga, millisel juhul ta ei teadnud, et auto oli kindlustamata. Samuti tõi ta välja, et tema käitumine, millele oli viidatud kinnipidamiskeskuse töötajate ettekannetes on küll korrektselt fikseeritud, kuid selle põhjuseks oli pidev pinge ja stressiseisund, mille põhjustas suures osas kinnipidamiskeskuse töötajate pahatahtlik suhtumine, ebaprofessionaalne ja lohakas töö ning negatiivne suhtumine tema suhtes. Lisaks tõi ta välja, et täiendavaid pingeid põhjustab vähene võimalus suhelda oma endise pere väikeste lastega. Võimaliku koostöö osas seoses väljasaatmisega märkis ta, et ta ei tee mingit koostööd Iraani saatmiseks, peab halvaks variandiks ka varasemalt kaalutud väljasaatmist Türki kui islamiriiki. Sobivateks sihtkohtadeks pidas ta Saksamaad, Norrat või USA-d. Ise oli ta arvammusel, et ta võiks elada kuni väljasaatmise vääramatuks muutumiseni (võimalik on veel esitada kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtule) kuskil hotellis kuu aega või endise abikaasa juures kohustusega omada elektroonilise valve seadet või käia iga päev politseis end registreerimas.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

arvamust, et hea lahendus ei oleks islamiriigina ka varasemalt kõne all olnud Türgi ja et vabatahtliku lahkumise sihtkohana tuleks kõne alla Saksamaa, Norra ja USA ja Türki oleks ta valmis minema ainult siis, kui kohus seda nii otsustab. Kohus märgib, et kohus ei saa otsustada väljasaatmise sihtkoha riiki – see on täitevvõimu ülesanne. Kohus arvestab põgenemisohu hindamisel kaebaja hoiakute ja käitumisega ka üldisemalt. Esmalt viitab kohus sellele, et Norra Interpoli vastuse põhjal Xle 15.11.2015 määratud rahatrahv registreerimata sõiduki kasutamise eest, sh. tal puudus Norra juhiluba. Kohus märgib, et on tõsi, et muudes küsimustes teda süüdi mõistetud ei ole, kuid seda on selgitanud ka PPA oma taotluses ja märkinud, et Norra prokuratuuri süüdistusakti põhjal nähtub, et isik on Norras tegelenud ähvardamise, avalikult noa kandmise, narkootikumide käitlemisega, võltsitud dokumentide käsitlemisega ning rikkunud Norras viibimise reegleid. Kuigi isiku suhtes ei ole Norras süüdimõistvat otsust koostatud, näitavad Interpoli andmed siiski üldist isiku suhtumist õiguskorda. Lisaks peab kohus oluliseks märkida, et isiku õiguskuulekuses ei ole kohtul veendumust ka tulenevalt B Farrokhi enda käitumisest ja kohtuistungil korduvalt väljendatud negatiivsest suhtumisest PPA tegevusse. Ta ei väida, et kohtule esitatud tõendites fikseeritud intsidente, mille puhul kaebaja käitus agressiivselt, sõimas, karjus ja peksis jalga ja kätega kinnipidamiskoha varustust ning muuhulgas purustas ka mitu televiisorit ja arvutiekraani ja printeri, ei ole toimunud. Küll väljendas ta oma kahetsust nende toimumise üle ja põhjendas seda survega, mis talle avaldavad PPA ametnikud ja kinnipidamiskeskuses viibimine. Kohus leiab, et võimalikule negatiivse käitumise jätkumisele on viidanud ka psühhiaater oma PPA poolt kohtule esitatud ekspertiisis, milles käitumise parandamist on peetud võimalikuks, kuid mitte tingimata toimuvaks arenguks. Ka rahvusvahelise kaitse menetluses kogutud andmetest nähtub isiku teatav käitumismuster –isikul tekivad enda käitumise tõttu Euroopas probleemid ning niipea kui isikule saab selgeks, et teda ähvardab riigist väljasaatmine, lahkub isik teise liikmesriiki, kus aga tekivad uued konfliktid. Kõik eeltoodu toetab kohtu arvates PPA seisukohta selles, et isiku vabastamisel kinnipidamiskeskusest ei ole välistatud, et isik lahkub Eestist või asub end siseriiklikult varjama vältimaks Eesti riigist väljasaatmist. Seda muuhulgas ka asjaolu tõttu, et PPA on selgitanud oma prioriteete väljasaatmisel ja seda, et esmane neist on Iraan, mille puhul b Farrokhi on selgelt väljendanud oma eitavat suhtumist nii varasemates kohtumenetlustes kui ka käesolevas kohtumenetluses. Kohus leiab, et seega puudub vajalik alus öelda, et on olemas piisav usaldus, et isik järgib Eestis järelevalvemeetmeid ja on PPA-le kättesaadav, juhul kui tema suhtes rakendada teistsuguseid ja vähem piiravamaid järelevalvemeetmeid. Eeltoodud asjaolud kogumis annavad küllaldase aluse kahtluseks, et esineb põgenemisoht.

käitumisele kinnipidamiskeskuses (korduvad ettekanded isiku agressiivse ja solvava käitumise kohta, talle välja kirjutatud ravimite mitte võtmine arsti poolt märgitud korras.) Seega on X kinnipidamiskeskusesse paigutamine kohtu hinnangul proportsionaalne abinõu – see on vajalik ega ole asjaolusid arvestades ilmselgelt mittemõõdukas. Väljasaatmine ei ole ka perspektiivitu. Küll aga peab kohus vajalikuks märkida, et väljasaatmise teostamisel tuleks PPA-l veelkord põhjalikult kaaluda võimalike väljasaatmise sihtkohti.

(allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.