XX ja YY kaebus Viimsi Vallavalitsuse 19.01.2021 sunniraha väljanõudmise otsusele ja hoiatusele
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – XX ja YY, esindaja adv Ivo Kallas Vastustaja – Viimsi vald, esindaja Karin Mägi
Menetluse alus ringkonnakohtus
Viimsi valla määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse Viimsi valla määruskaebus Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-827 resolutsiooni punkti 5 peale.
Jätta Viimsi valla määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-827 resolutsiooni punkt 5 muutmata.
Tagastada Viimsi valla määruskaebuselt haldusasjas nr 3-21-827 tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot ja kanda see Viimsi Vallavalitsuse (registrikood 75021250) arvelduskontole nr EE382200221029873233 Swedbank AS-s.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viimsi Vallavalitsus kohustas 10.04.2019 ettekirjutusega nr 1912899/00043 Viimsi alevikus asuva Astri tee 1a kinnistu (registriosa nr 11162402; katastritunnus 89001:010:5740) omanikke XX (3/4 kaasomandist) ja YY (1/4 kaasomandist) esitama majandus- ja taristuministri 24.09.2015 määruse nr 116 „Ehitise auditi tegemise kord“ kohased ehitise auditid ja kasutusloa taotlused kõigi nõutavate dokumentidega üksikelamule (nõue p 1) ja abihoonele (nõue p 2). Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 27.08.2019 (hiljem pikendatud kuni 27.10.2019) ning ettekirjutus sisaldas hoiatust, et tähtajaks täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha iga nõude kohta 640 eurot. Ettekirjutuse põhjenduste kohaselt on kehtiva ehitusprojekti järgi lubatud Astri tee 1a kinnistule ehitada kahe korrusega lamekatusega üksikelamu, kuid püstitatud üksikelamu on viilkatusega, mistõttu on muutunud hoone kõrgus.
3-21-827 Lisaks on kinnistule ehitatud abihoone suurusega ca 80 m2. Elamu laiendamiseks ja abihoone püstitamiseks ei ole ehitusluba väljastatud.
2.Viimsi Vallavalitsus rakendas 16.11.2020 sunniraha väljanõudmise otsuse ja hoiatusega XX ja YY suhtes sunniraha ettekirjutuse kummagi nõude kohta 640 eurot, mille võis vabatahtlikult tasuda hiljemalt 23.11.2020, ning määras ettekirjutuse nõuete täitmise uueks tähtajaks 18.01.2021 ja ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatava sunniraha suuruseks iga nõude kohta 1280 eurot. XX ja YY tasusid nõutava sunniraha kohtutäituri vahendusel 01.12.2020 ja 08.12.2020 (koos kohtutäituri tasuga kokku 1388 eurot).
3.Viimsi Vallavalitsus rakendas 19.01.2021 sunniraha väljanõudmise otsuse ja hoiatusega XX ja YY suhtes sunniraha ettekirjutuse kummagi nõude kohta 1280 eurot, mille võis vabatahtlikult tasuda hiljemalt 25.01.2021, ning määras ettekirjutuse nõuete täitmise uueks tähtajaks 18.03.2021 ja ettekirjutuse täitmata jätmise korral rakendatavaks sunnirahaks iga nõude kohta 1920 eurot. XX ja YY esitasid sunniraha rakendamise otsuse peale 25.01.2021 vaide, mille Viimsi Vallavalitsus jättis 18.03.2021 korraldusega nr 120 rahuldamata, kuid määras ettekirjutuse nõuete täitmise uueks tähtajaks 18.04.2021.
4.Tallinna kohtutäitur Risto Sepp edastas XX-le 18.03.2021 täitmisteate, mille kohaselt on Viimsi Vallavalitsuse 17.03.2021 täitmisavalduse alusel algatatud täiteasi nr 027/2021/455, milles nõutakse sisse sunniraha 1280 eurot. Tallinna kohtutäitur Hille Kudu edastas YY-le 18.03.2021 täitmisteate, mille kohaselt on Viimsi Vallavalitsuse 17.03.2021 täitmisavalduse alusel algatatud täiteasi nr 035/2021/827, milles nõutakse sisse sunniraha 1280 eurot.
5.XX ja YY esitasid Tallinna Halduskohtule 19.04.2021 kaebuse, milles palusid tühistada Viimsi Vallavalitsuse 19.01.2021 sunniraha väljanõudmise otsuse ja mõista Viimsi vallalt kaebajate kasuks välja 1388 eurot. Kaebajad täitsid ettekirjutuse nõuded 12.12.2019, esitades Viimsi vallale nõutud dokumendid, kuid ei saanud sellele mingit vastust. Seda, millised konkreetsed dokumendid tuleb esitada, selgitas vald kaebajatele esmakordselt alles 18.03.2021 e-kirjas. Viimsi Vallavalitsuse 10.04.2019 ettekirjutus ei ole selge ja üheselt mõistetav, mistõttu ei ole sunniraha määramine põhjendatud. Esialgse õiguskaitse taotluses palusid kaebajad keelata Viimsi vallal 10.04.2019 ettekirjutuse täitmiseks sunnivahendite rakendamine ning peatada täitemenetlused nr 027/2021/455 ja nr 035/2021/827 kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. Kaebajate sissetulekutest ei piisa sisse nõutava sunniraha tasumiseks ning sunniraha sissenõudmine halvendaks oluliselt kaebajate perekonna toimetulekut. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu.
6.Viimsi vald palus 26.04.2021 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamise iseseisev eesmärk ei saa olla kaebajate kaitsmine nende õigusvastase tegevuse võimalike tagajärgede eest. Ettekirjutust ei ole vaidlustatud ja see on täitmiseks kohustuslik. Tõele ei vasta kaebajate väide, et nad on ettekirjutuse nõuded täitnud. Kaebajatel on olnud piisavalt aega küsida vajaduse korral ettekirjutuse täitmiseks lisaselgitusi, kuid nad ei ole seda teinud. Kaebajad ei ole vaidlustanud määratud sunniraha suurust ja ei ole tõendanud, et sunniraha tasumine oleks nende jaoks ülemäära koormav. Viimsi vald märkis ühtlasi, et ettekirjutus on nüüdseks täidetud ja kaebajad on esitanud nõuetekohased dokumendid koos kasutuslubade taotlustega, mille vastustaja on ka menetlusse võtnud.
7.Tallinna Halduskohus võttis 27.04.2021 määrusega XX ja YY kaebuse menetlusse nõuetega kohustada Viimsi valda esitama kohtutäiturile avaldus täitemenetluste nr 027/2021/455 ja 035/2021/827 lõpetamiseks, keelata Viimsi vallal 10.04.2019 ettekirjutuse nr 2(5)
3-21-827 1912899/00043 täitmiseks 19.01.2021 otsuse alusel edasiste sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine ning mõista Viimsi vallalt kaebajate kasuks välja 1388 eurot (resolutsiooni p 1). Ühtlasi rahuldas halduskohus kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse, kohustas Viimsi valda esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluste nr 027/2021/455 ja 035/2021/827 peatamiseks ning keelas Viimsi vallal 10.04.2019 ettekirjutuse nr 1912899/00043 täitmiseks edasiste sunnivahendite rakendamise ja sissenõudmise (resolutsiooni p 5). Halduskohus märkis, et sunniraha tasumise nõude kui menetlustoimingu peale ei saa esitada tühistamiskaebust, vaid kohasteks nõueteks on kohustada vastustajat esitama kohtutäituritele avaldused täitemenetluste lõpetamiseks ja keelata vastustajal ettekirjutuse täitmiseks edasiste sunnivahendite rakendamine (vt ka Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-7-16, p 16). Kohtul ei ole võimalik täitemenetlusi peatada, vaid üksnes kohustada vastustajat esitama kohtutäituritele täitemenetluse seadustiku (TMS) § 46 lg 1 p 1 alusel avaldused täitemenetluste peatamiseks. Vastustaja selgitas vastuseks EÕK taotlusele, et kaebajad on praeguseks ettekirjutuse täitnud, esitades nõuetekohased dokumendid. Kuna kaebajad on ettekirjutuse nõuded täitnud, puudub seega vajadus nende edasist käitumist sunnivahendiga mõjutada ning sunniraha (1280 eurot ja 1920 eurot) rakendamise ja sissenõudmise alus on ära langenud. Seetõttu tuleb Viimsi valda kohustada esitama täitemenetluste peatamise avaldus ning keelata Viimsi vallal ettekirjutuse täitmiseks edasiste sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine (vt Riigikohtu 27.10.2015 määrus nr 3-3-1-31-15, p 17).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Viimsi vald palub 06.05.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu 27.04.2021 määruse resolutsiooni p 5 ja jätta kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata, jäädes ka oma varasemate seisukohtade juurde. Kohus ei ole määrust olulises ulatuses põhjendanud ja määruse nõue jääb vastustajale arusaamatuks. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks ei olnud alust, sest esialgse õiguskaitse eesmärk ei ole kaitsta kaebajaid nende õigusvastase tegevuse võimalike tagajärgede eest. Sunniraha maksmise kohustus tekib, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata. Vastustaja on kaebajatele vastu tulles pikendanud ettekirjutuse täitmise tähtaega ja andnud korduvalt selgitusi. Kaebajad ei ole kordagi taotlenud sunniraha vähendamist. Kaebajatel ei ole olnud tahet ega huvi ettekirjutuse nõudeid täita ning alles pärast teistkordse sunniraha täitmisele pööramist 17.03.2021 esitasid kaebajad 16.04.2021 nõuetekohase kasutusloa taotluse koos audititega. See kinnitab, et ainult sunniraha rakendamisega saavutati lõpuks ettekirjutuse täitmine. Täiteasjade nr 027/2021/455 ja 035/2021/827 menetlused on 05.05.2021 seisuga lõpetatud ning sunniraha laekunud Viimsi Vallavalitsuse arveldusarvele. Esialgse õiguskaitse taotlusega ei saa järelikult enam hoida ära sunniraha sissenõudmist ja puudub alus keelata ka edasiste sunnivahendite rakendamist, sest ettekirjutus on täidetud 16.04.2021. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et ära on langenud vajadus 1280 euro suuruse sunniraha sissenõudmiseks, sest ära on langenud vajadus üksnes 1920 euro suuruse sunniraha sissenõudmiseks, kuna ettekirjutus täideti kaks päeva enne uue täitmistähtaja saabumist. Samas oli 17.03.2021 täitmisele edastatud sunniraha see, mis mõjutas kaebajaid lõpuks oma kohustusi täitma. Vastustaja andis enne kohtutäiturite poole pöördumist kaebajatele võimaluse tasuda sunniraha vabatahtlikult, mida nad aga ei kasutanud. Ettekirjutuse hilisem täitmine ei anna alust nõuda sunniraha tagastamist. Määruskaebus tuleb rahuldada, sest täitemenetluse peatamise avaldust ei ole enam võimalik esitada ja ettekirjutus on täidetud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(5)
3-21-827
9.Viimsi valla määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Kuna määruskaebuses ei ole uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda kaebajatelt täiendavat seisukohta, vaid arvestab nende poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
10.Ehitisregistrist nähtuvalt on Astri tee 1a kinnistul paikneva üksikelamu (EHR kood 121277874) kohta esitatud 16.04.2021 kasutusteatis ning abihoonele (EHR kood 121277879) on 16.04.2021 kasutusloa taotluse alusel väljastatud 03.05.2021 kasutusluba nr 2112371/08340. Viimsi vald on nii 26.04.2021 seisukohas kui ka 06.05.2021 määruskaebuses kinnitanud, et dokumentide esitamisega on Viimsi Vallavalitsuse 10.04.2019 ettekirjutus nr 1912899/00043 loetud 16.04.2021 täidetuks.
11.Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 2 lg 2 ning § 8 lg 1 ja lg 3 p 1 kohaselt võib sunnivahendit rakendada üksnes kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni. Kui adressaat on ettekirjutuse täielikult täitnud, ei ole sunnivahendi edasiseks rakendamiseks alust. Seega, kui Viimsi vald tuvastas, et 16.04.2021 esitatud dokumentidega on 10.04.2019 ettekirjutuse mõlemad nõuded täidetud, siis tulnuks vastustajal viivitamata lõpetada sunniraha edasine sissenõudmine. Riigikohus selgitas 27.10.2015 määruse nr 3-3-1-31-15 p-s 17 (parandatud 29.10.2015 määrusega), et kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja enne sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta ATSS § 3 lg-test 2 ja 3 tulenevalt esitama kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks (TMS § 48 lg 1 p 1). Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat nõuda haldusorganilt sunniraha tagastamist. Sunniraha tasumise ja täitemenetluse kulude maksmise kohustust ei mõjuta see, kui adressaat täidab ettekirjutuse alles pärast haldusorgani poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist.
12.Määruskaebuse põhjendustest nähtuvalt on Viimsi vald ekslikult seisukohal, et sunniraha sissenõudmine on igal juhul õiguspärane, kui adressaat on jätnud kehtiva ettekirjutusega pandud kohustuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata, ja ettekirjutuse tähtajast hilisem täitmine ei mõjuta enam sunniraha sissenõudmise õiguspärasust. Selline lähenemine ei ole õige. Tuleb rõhutada, et sunnivahendi rakendamist ei käsitata ATSS § 3 lg 2 kohaselt karistusena, kuid sunnivahendit ei tohi ka rakendada karistusena. Kui sunniraha saaks sisse nõuda ka juhul, kui ettekirjutus on küll täidetud, aga see täideti hoiatuses märgitud tähtajast hiljem, siis oleks sunniraha puhul tegemist sisuliselt karistusega ettekirjutuse mittetähtaegse täitmise eest, mitte enam ettekirjutuse täitmisele sundimisega. Seetõttu on asjakohatu vastustaja arutlus, et alles 17.03.2021 esitatud täitmisavaldused olid nendeks toiminguteks, mis panid kaebajad lõpuks ettekirjutust täitma. Kui ettekirjutuse nõuete täitmiseks piisaski üksnes 16.11.2020 hoiatuses märgitud 2 × 1280 euro suuruse sunniraha ähvarduse n-ö tõsiseltvõetavaks muutumisest, siis järelikult ei olnud ettekirjutuse täitmise saavutamiseks üldse vajalik seda sunniraha reaalselt sisse nõuda ja sunnivahendi rakendamise hoiatus täitiski oma eesmärgi. Seda arvestades on väär ka vastustaja seisukoht, et ettekirjutuse täitmisega sai ära langeda vajadus üksnes 19.01.2021 hoiatuses märgitud 2 × 1920 euro suuruse sunniraha sissenõudmiseks.
13.Eeltoodust tulenevalt on praegusel juhul eelkõige oluline, kas ja kui suures ulatuses oli sunniraha sisse nõutud 16.04.2021, mil vastustaja hindas ettekirjutuse nõuded täidetuks. Viimsi vald on lisanud määruskaebusele tõendid, millest nähtuvalt on täiteasjade nr 027/2021/455 ja 035/2021/827 menetlused 05.05.2021 lõpetatud seoses nõuete rahuldamisega (s.o sunniraha sissenõudmisega), kuid puudub teave selle kohta, millal sunniraha sissenõudmine toimus. Kui see toimus pärast ettekirjutuse täitmist, siis on kaebajatel õigus nõuda sunniraha tagastamist. 4(5)
3-21-827 Kui sunniraha oli (osaliselt) sisse nõutud enne ettekirjutuse täitmist, siis saavad kaebajad nõuda sisse nõutud summade tagastamist üksnes juhul, kui sunnivahendi kohaldamine 19.01.2021 otsusega oli algusest peale õigusvastane. Need asjaolud tuleb välja selgitada kaebuse sisulise lahendamise käigus.
14.Asjaolude hilisem muutumine (s.o täitemenetluste lõpetamine) ei tingi halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu muutmist või tühistamist. Sisuliselt tugineb vastustaja argumendile, et kaebajate õiguskaitsevajadus on praeguseks ära langenud. Oluline on siiski see, et halduskohtu 27.04.2021 määruse tegemise ajal ei olnud täitemenetlusi veel lõpetatud, kuid vastustaja oli samas kohtule kinnitanud, et ettekirjutuse nõuded on täidetud. Seega kohaldas halduskohus asjakohast esialgset meedet, kohustades Viimsi valda esitama kohtutäituritele avaldused täitemenetluste peatamiseks ja keelates 10.04.2019 ettekirjutuse täitmiseks edasiste sunnivahendite kohaldamise. Puudub alus väita, et Viimsi vallal ei olnud võimalik esialgse õiguskaitse määrust täita või oleks temale esialgse õiguskaitse määruse resolutsiooni p-ga 5 pandud kohustus ebaselge. Pigem võiks tõusetuda hoopis küsimus, kas juhul, kui sunniraha ei olnud halduskohtu 27.04.2021 määruse vastustajale kättetoimetamise ajaks (29.04.2021) veel sisse nõutud, on vastustaja jätnud esialgse õiguskaitse määrusest tuleneva kohustuse täitmata, kuna ei esitanud kohtutäituritele viivitamata avaldusi täitemenetluste peatamiseks (TMS § 46 lg 1 p 1). Ringkonnakohus rõhutab, et esialgse õiguskaitse määrus jõustub teatavakstegemisest ja tuleb täita viivitamata (HKMS § 252 lg-d 3 ja 6, § 246 lg 1). Määruse täitmise küsimus väljub siiski määruskaebuse lahendamise piiridest, mistõttu ringkonnakohus seda sisuliselt ei hinda.
15.Eelneva põhjal jääb Viimsi valla määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.04.2021 määruse resolutsiooni p 5 muutmata.
16.Viimsi vald on tasunud 06.05.2021 määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (Viimsi Vallavalitsuse 03.05.2021 maksekorraldus nr 15). Kuna haldusasjas määruskaebuse esitamine on HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9 järgi lõivuvaba, siis tuleb tasutud riigilõivusumma HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.