X. kaebus Tartu Vangla vastu seoses jalutuskäikude võimaldamata jätmisega perioodil 21. detsember 2020 – 1. jaanuar
RESOLUTSIOON
Tagastada X. kaebus.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 204 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla direktor otsustas 29. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/154:
1.mitte saata jalutuskäigule ja jätta ära nende vangide jalutuskäigud nende eneseisolatsiooni ajaks, kelle COVID-19 haigust põhjustava viiruse test on olnud positiivne (p 1.1) ning COVID-19 haigust põhjustava viiruse osas positiivse testitulemuse andnud isikuga lähikontaktsed (p 1.2);
2.p-s 1 sätestatut kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 21. detsembrist 2020.
Tartu Vangla direktor otsustas 31. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/158:
1.mitte saata jalutuskäigule ja jätta ära nende vangide jalutuskäigud, kes olid paigutatud
21.detsembri 2020. a seisuga süüdimõistetute eluhoone osakondadesse S1-S8 ja kelle suhtes vangla ei rakendanud eneseisolatsiooni kuni lõppeb nendes eluosakondades viibivate eneseisolatsiooni määratud vangide eneseisolatsioon;
2.p-s 1 sätestatut kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 21. detsembrist 2020. Tartu Vangla direktor lõpetas eelnimetatud käskkirjaga kehtestatud piirangud 7. jaanuari 2021. a käskkirjaga nr 1-1/1 tagasiulatuvalt alates 2. jaanuarist 2021.
3.X. (kaebaja) esitas 30. detsembril 2020 Tartu Vanglale vaide, milles soovis vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist seoses alates 22. detsembrist 2020 jalutuskäikude võimaldamata jätmisega ning taotles jalutuskäikude võimaldamist. Tartu Vangla jättis 13. jaanuari 2021. a vaideotsusega nr 1-11/18-2 kaebaja vaide rahuldamata, kuna alates 2. jaanuarist 2021 uuesti
3-21-314 jalutuskäikude võimaldamine lõpetas kaebaja väidetud õigusi rikkuva olukorra ning vaide esitamisega soovitud eesmärk on saavutatud.
4.Kaebaja esitas 20. jaanuaril 2021 Tartu Vanglale vaide Tartu Vangla direktori 31. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/158 õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna leidis, et vangla piiras õigusvastaselt sellega tema jalutuskäike ajavahemikul 22. detsember 2020 kuni 1. jaanuar 2021. Tartu Vangla tagastas 26. jaanuari 2021. a otsusega nr 1-11/40-2 kaebaja vaide. Vangla põhjendab, et vaidemenetluses ei saa taotleda õigusvastasuse tuvastamist. Vangla ei pea põhjendatuks anda kaebajale ka võimalust taotluse muutmiseks, kuna vaie kuuluks tagastamisele ka juhul, kui kaebaja taotleks käskkirja kehtetuks tunnistamist. 2. jaanuaril 2021 jalutuskäikudele saatmise taastamisega lõppes vaidlusaluse haldusakti mõju kaebaja õigusele viibida üks tund päevas värskes õhus ja seega haldusakt tema õigusi ei mõjuta.
5.Kaebaja esitas 12. veebruaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Tartu Vangla 13. jaanuari 2021. a vaideotsus nr 1-11/18-2 ning tunnistada õigusvastaseks vangla tegevus seoses jalutuskäikude võimaldamata jätmisega (haldusasi nr 3-21-314). Kaebuses on esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise ja riigi õigusabi taotlused.
6.Kaebaja esitas 24. veebruaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada Tartu Vangla direktori 31. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/158 õigusvastasus (haldusasi nr 3-21-402). Kaebaja põhjendab, et vangla jättis ta alates 21. detsembrist 2020 (osaliselt alates
22.detsembrist 2020) ilma mitmetest õigusaktides sätestatud õigustest, sh õigusest teha igapäevaseid jalutuskäike värskes õhus. Vangla ei selgitanud kinnipeetavatele piirangute kohaldamist põhjuseid. Alles 29. detsembril 2020 andis vangla direktor käskkirja nr 1-1/154 COVID-19 haiguse diagnoosiga ja nende lähikontaktsete vangide jalutuskäikude peatamise kohta, kuid teiste kinnipeetavate, sh kaebaja kohta andis direktor käskkirja nr 1-1/158 välja alles
31.detsembril 2020. Kaebuses on esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise ja riigi õigusabi taotlused.
7.Tartu Vangla esitas kohtule 16. veebruaril, 22. veebruaril ja 1. märtsil 2021 haldusasjades nr 3-21-314 ja 3-21-402 vastused kohtunõuetele. Vangla selgitas, et kaebaja jalutamist piirati Tartu Vangla direktori 29. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/154 alusel, kuna kaebaja kambrikaaslasel oli kontakt COVID-19 positiivse ametnikuga ja ta kambrikaaslane loeti lähikontaktseks. Kuivõrd ei olnud võimalik välistada, et kaebaja kambrikaaslane ei ole nakatunud, siis kohaldati eneseisolatsiooni ka kaebajale. Ühtlasi esitas vangla kohtule kaebuse asjaoludega seonduvad dokumendid.
8.Tartu Halduskohus liitis 3. märtsi 2021. a määrusega haldusasjad nr 3-21-314 ja 3-21-402 ühte menetlusse (resolutsiooni p 1), jättis kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 4), jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks, kaebuse nõude täpsustamiseks ning soovitava menetlusvormi teatamiseks tähtaja 7 päeva sama määruse resolutsiooni p 4 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 5). Sama määrusega jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 7). Kohus selgitas määruses kaebuse nõuetes esinenud puudusi ja märkis, et kaebaja peab kohtule teatama, kas ta nõustub kohtuga ning esitab nõude Tartu Vangla direktori 29. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/154 ja 13. jaanuari 2021. a vaideotsuse nr 1-11/18-2 tühistamiseks. Kui kaebaja soovib jääda tuvastamiskaebuse juurde, peab ta kohtule selgitama, miks on tuvastamiskaebuse esitamine tema õiguste kaitseks vajalik (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 38 lg 4).
9.Tartu Ringkonnakohus tagastas 26. aprilli 2021. a määrusega kaebaja Tartu Halduskohtu
3.märtsi 2021. a määruse resolutsiooni p-de 4 ja 7 peale esitatud määruskaebuse.
3-21-314
KOHTU SEISUKOHT
10.HKMS § 121 lg 1 p 2 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist.
11.Riigilõivu tasumine või tasumise kohustusest vabastamine on kaebuse menetlusse võtmise ja asja läbivaatamise üheks vältimatuks eelduseks (HKMS § 39 lg 1 p 4 ning § 104 lg-d 1 ja 2). Tartu Halduskohus jättis 3. märtsi 2021. a määruse resolutsiooni p-ga 4 rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohustas määruse resolutsiooni p-ga 5 kaebuselt tasuma riigilõivu 15 eurot, andes riigilõivu tasumiseks tähtaja 7 päeva arvates määruse resolutsiooni p 4 jõustumisest. Tartu Ringkonnakohus tagastas 26. aprilli 2021. a määrusega Tartu Halduskohtu 3. märtsi 2021. a määruse p-de 4 ja 7 peale esitatud määruskaebuse. Kuna HKMS § 119 lg 1 ja § 207 lg 4 alusel ei ole ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse esitamine lubatav, siis jõustus Tartu Halduskohtu 3. märtsi 2021. a määruse p 4 samal päeval. Kaebuselt riigilõivu tasumise tähtaeg hakkas seega kulgema 27. aprillil 2021 ning riigilõivu tasumise viimane päev oli 3. mai 2021. Käesoleva määruse tegemise seisuga ei ole kaebaja riigilõivu tasunud, riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti kohtule esitanud ega riigilõivu tasumiseks täiendavat tähtaega palunud. Riigilõivu tasumata jätmine on kaebuse selliseks puuduseks, mis takistab asja läbivaatamist.
12.Kaebaja ei ole tähtaegselt täpsustanud ka kaebuse nõudeid ning on seeläbi jätnud puudused kõrvaldamata. Ka nimetatud asjaolu takistab asja menetlemist ning tingib kaebuse tagastamise.
13.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X. kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel.
14.Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.