Teenistussuhted › Riigiteenistus

X vaidlustas Muinsuskaitseameti 30.10.2019 käskkirja nr 68-K „Teenistusest vabastamine“, taotledes selle õigusvastaseks tunnistamist ning hüvitise väljamaksmist 6 kuu keskmise palga ulatuses. Kaebaja loobus saamata jäänud töötasu ja teenistusest vabastamise aluse muutmise nõuetest. Kaebaja poolt kohtule 12.03.2021 edastatud menetlusdokumendis kaebaja kinnitas, et loobub vaidlusest saamata jäänud töötasu üle ning teenistusest vabastamise aluse muutmise nõudest. Kaebaja kinnitas, et taotleb teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastasuse tuvastamist ning hüvitist 6 kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võimaldas pooltel kaaluda kompromissi. Pooled pidasid kompromissläbirääkimisi ning kohus aitas pooli läbirääkimiste käigus, kuid kompromiss jäi saavutamata. Pooled hüvitise suuruse osas kokkuleppele ei jõudnud. Kaebaja vähendas hüvitise nõuet kompromissi korras 4 kuuni. Vastustaja oli kompromissi korras nõus hüvitisega 3,5 kuu keskmise palga ulatuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema suhtes jä eti tä itamata põhjendamise, (ette)teatamise ja ä rakuulamise võimaldamise kohustus. Kaevatud kä skkirjas on ebaõige vabastamise alus ning kaalutlused on esitamata. Tagatud ei olnud enne haldusakti andmist ärakuulamisõigus. Kaebajale ei antud aega ja võimalust etteheidetavale selgitusi anda ja arvamust avaldada. Kohtupraktika kohaselt on põhjendamispuudus oluline, kuna ei võimalda kohtul veenduda, et diskretsiooni teostades on vastustaja arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (haldusasi nr 3-17-1070). Avaliku teenistuse seaduse käsiraamatus on öeldud ning õiguskantsler ja kohus (haldusasi 3-17-1070) on leidnud, et teenistusest vabastamine ATS § 92 lg 1 alusel ei saa rajaneda üksnes abstraktsetel järeldustel, vaid sellise otsuse aluseks peavad olema konkreetsed puudujäägid, konkreetsed olukorrad, millal ametnik oma teenistusülesannetega toime ei tulnud. ATS § 92 lg 1 kohaselt peab teadmiste või oskuste puudulikkus olema sedavõrd oluline, et see ei võimalda ametnikuga teenistussuhet jätkata. Tegemist on alusega, mille kohaldamine on põhjendatud siis, kui tuvastatud asjaolud võimaldavad järeldada, et ametnik ei ole teadmiste või oskuste puudumise tõttu võimeline teenistus ülesandeid kehtestatud nõuetele vastaval tasemel täitma ning ei vii oma teadmisi jaoskusi määratud aja jooksul vajalikule tasemele. Enne teenistusest vabastamist peab ametiasutus hindama ametniku teenistusse jätmise tagajärgi (RK lahend asjas nr 3-3-183-11). ATS § 92 lg 2 kohaselt ei ole ametniku teenistusest vabastamine sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud alusel lubatud, kui teda on võimalik tema nõusolekul üle viia sama ametiasutuse teisele ametikohale. Ehkki ameti struktuuris oli oktoobris 2019 täitmata ametikohti, sh koosseisuväliseid, kaebajale ametikohta ei võimaldatud. Riigikohtu otsuse kohaselt (asi nr 316-340/39) kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, kuid ametiasutus ei pea neid isiku jaoks sobivaks, peab ta isiku taotlusel esitama vabade ametikohtade loetelu. Kaebaja väidab, et taotlust ei olnud rohmakalt ja kiirustades läbi viidud menetluse tõttu võimalik esitada. ATS § 92 lg 3 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud alusel, kui vabastamisele eelnevalt on talle antud mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuid ametnik puudusi tähtaja jooksul ei kõrvalda. Aastatel 2009–2010, kui esmakordselt olid päevakorras etteheited kaebaja suhtlemisoskustele, läbis ta täiendkoolituse ning toonane peadirektor luges olukorra ammendatuks, mitte perspektiivituks, st suhtlemisoskused piisavaks teenistuses jätkamiseks. ATS § 92 lg 4 kohaselt, tuleb enne ametniku teenistusest vabastamist talle anda võimalus osaleda vestlusel, mille kokkuvõte vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja edastatakse ametnikule arvamuse andmiseks. Kaebaja väitel kui temaga lepiti kokku 29.10.2019 vestlus, siis ei antud ei suuliselt ega kirjalikult teada, et tegemist võiks olla teenistusest vabastamise eelse vestlusega või ärakuulamisega enne haldusakti andmist. Kaebaja ei teadnud süüdistuste sisu ja tal puudus võimalus ette valmistuda ja/või asjakohaseid tõendeid ja argumente esitada.

Konkreetseid faktilisi ja tõendatud etteheiteid (asjaolusid) ja kaalutlusi ei ole Muinsuskaitseamet esitanud ka kohtmenetluse käigus. Kohtupraktika kohaselt on üheks olulisemaks vorminõudeks haldusakti põhjendamine (RK lahend asjas nr 3-3-1-79-08). Kui tegu on kaalutlusõiguse alusel antava haldusaktiga, siis tuleb põhjenduses märkida konkreetsed kaalutlused, millest on haldusorgan haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3), seejuures peab motivatsioon olema kohtupraktika järgi eriti põhjalik (3-3-1-29-12). Kohus on leidnud, et diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks (3-3-1-81-07). Samuti on Riigikohus rõhutanud, et diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus selle ette näeb, pole mitte üksnes haldusorgani õigus, vaid ka tema kohustus ning diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud (3-3-1-52-02). Riigikohtu kolleegium on leidnud, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid asjades nr 3-3-1-74-11, p 15); 3-3-1-13-11, p 9; 3-3-1-49-08, p 11; 3-3-1-81-07, p 20; 3-3-1-62-07, p 16; 3-3-1-57-07, p 18; 3-3-1-16-05, p 17; Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 44). Riigikohtu hinnangul ei aita tagantjärele esitatud põhjenduse arvestamine kohtuliku kontrolli raames haldusakte puudutatud isikute silmis samaväärsel tasemel legitimeerida kui korrektselt esitatud põhjendus (3-3-1-29-12). Riigikohus on selgitanud (3-3-1-52-13, 3-3-1-82-03, 3-3-1-83-11, 3-3-1-72-10), et HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline, eriti kui asi otsustatakse menetlusosalise kahjuks, ära kuulata. Riigikohtu seisukohtade järgi eeldab ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. ATS § 105 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Riigikohus on asunud seisukohale, et ATS §105 lg 1 esimeses lauses sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (3-3-1-83-15) ning kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise. Kui taotletakse hüvitise vähendamist või suuremat hüvitist, tuleb lisaks eeldatavalt tekkinud kahju suurusele arvesse võtta ka teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve (3-3-1-13-16). Kaebaja jaoks on kohatu Muinsuskaitseameti seisukoht, et teenistussuhte lõpetamine ATS § 92 lg 1 alusel oleks kui Muinsuskaitseameti poolne vastutulek ja kaebaja huvides, sest nii tekkis kaebajal õigus saada töötuskindlustushüvitist. Kaebaja mõistab, et teenistusest vabastamine ettenägematutel asjaoludel ei ole võrreldav teenistusest vabastamisega distsiplinaarkaristusena. Kaebaja leiab, et hüvitis 6 kuu keskmise palga ulatuses on mõistlik ja asjakohane, kuna õigusvastaselt teenistusest vabastamine rikkus tema õigusi, riivas õiglustunnet ja tekitas pöördumatu tagajärje ning on teda diskrediteerinud ja teinud sisuliselt võimatuks teenistuse jätkamise avalikus sektoris.

Vastustaja on seisukohal, et Muinsuskaitseameti (edaspidi ameti) ülesanne on tagada, et Eesti kultuuripärand oleks väärtustatud ja hoitud. Seetõttu on väga oluline, et kõik ameti teenistujad oma igapäevases tegevuses ja käitumises kannaksid ühiseid väärtusi - olema professionaalsed, tõhusad, avatud, vastutustundlikud ja koostööaltid. Lisaks muinsuskaitse erialateadmistele, ametnike professionaalsetele teadmistele ja oskustele peavad teenistujad omama empaatiavõimet ning neilt eeldatakse positiivset hoiakut ja kõrgendatud suhtlemisstandardeid, mis väljendub avatud,

heatahtlikus suhtlemises ning koostöös nii ameti sees, kui ka nõustamises ja asjaajamistes kultuuripärandi omanike ja partneritega. Xl on ameti hinnangul need oskused ebapiisavad, mistõttu oli ainuvõimalik lahendus nii ametisisese kui -välise töörahu tagamiseks temaga teenistussuhe lõpetada. Amet vabastas Pärnu maakonna muinsuskaitsenõuniku X teenistusest 31.10.2019 peadirektori käskkirjaga nr 68-K Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 92 lg 1 alusel, lähtudes pika aja jooksul kogunenud etteheidetest ja kaebustest nii kodanikelt, kolleegidelt kui ka koostööpartneritelt sellisel määral, mis ei võimaldanud Ametil Xga teenistussuhet jätkata tema ebapiisava koostöö- ja suhtlemisoskuste tõttu. Avaliku võimu teostamise eelduseks olev teenistus- ja usaldussuhe ei olnud parandatav – X suhtes oli usaldus kadunud nii tema juhtidel, kolleegidel kui ka tema tegevuspiirkonna menetlusosalistel ja halduspartneritel. Teenistusest vabastamine ei olnud distsiplinaarkaristus ning vabastamise aluseks määrati ATS § 92, kuna selle alusel teenistusest vabastamine annab õiguse taotleda Töötukassast töötuskindlustushüvitist, mis distsiplinaarkaristuse või ametniku omal soovil lahkumise korral ei ole võimalik. Nimetatud õigust on kaebaja ka kasutanud. Kaebaja leiab, et teenistusest vabastamise käskkirjas puuduvad konkreetsed etteheited tema tööle ning talle ei antud täiendavat tähtaega tema töös esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Amet on 05.11.2019 kohtule saadetud kirjas esitanud mitmeid tõendeid kaebaja ametnikule ebasobiva, teenistus- ja usaldussuhet rikkuva käitumise osas. Samuti toonud välja antud kohtuasjas tähtsust omavate kohtumiste kuupäevad, kus Xle esitati tema juhtide poolt konkreetselt tema töös esinevad probleemid ja puudused ning kaebajale anti mõistlik aeg ja võimalus arendada puudulikke oskusi, muuta nii enda käitumist ja suhtlemisstiili kui ka esitada omapoolsed ettepanekud kujunenud olukorra lahendamiseks. Mingeid positiivseid muutusi kaebaja tegevuses parandamiseks antud tähtaegade jooksul ei järgnenud. Käskkirjas on välja toodud teenistusest vabastamise alusena ATS § 92 lg 1, kuid täidetud on kõik tingimused, mis tulenevad teistest sama paragrahvi lõigetest. Teist ametikohta ei olnud teenistujale võimalik pakkuda, tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks anti ning kaebajal oli võimalus osaleda vestlusel, mille kohta koostati protokoll. Kaebaja nõuab hüvitise maksmist 6 kuupalga ulatuses. ATS § 92 ei kohusta tööandjat maksma hüvitist teenistusest vabastamise korral ning kaebaja hüvitise maksmise nõue ei ole põhjendatud. Kaebaja väidab, et ameti süül on talle tekkinud moraalne- ning tervisekahju, mistõttu on õigustatud hüvitise maksmise nõue 6 kuu keskmise palga ulatuses. ATS § 105 lg 1 näeb ette hüvitise maksmise 3 kuupalga ulatuses, mida kohus võib muuta, arvestades asjaolusid ja mõlema poole huve. Ameti seisukohast ei ole tervisekahju tekitamine tõendatud ega hüvitise maksmine 6 kuu keskmise palga ulatuses põhjendatud. 02.09.2020 toimunud kohtuistungil leppisid pooled kokku, et kaaluvad haldusasja lahendamist kompromissiga, mida korduvalt prooviti, kuid mida erinevatel põhjustel ka kohtu abiga ei õnnestunud saavutada. Amet oli valmis kompromissi saavutamiseks nii teenistusest vabastamise aluse muutmisega kui ka suurema hüvitise maksmisega, kui seadus ette näeb, kuid kaebaja sellega ei nõustunud. Amet on menetluse käigus tunnistanud teenistusest vabastamisel tehtud menetlus- ja vorminõuete rikkumist, kuid need ei mõjutanud kuidagi asja otsustamist. Arvestades kõiki asjaolusid oli kaebaja teenistusest vabastamine põhjalikult kaalutud ning ainuvõimalik otsus.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud poolte suulisi selgitusi ning hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada järgnevatel kohtu motiividel:

Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja teenistusest vabastamine ennenägematute asjaolude tõttu oli õiguspärane või mitte. Samuti on vaidlus teenistusest vabastamise hüvitise suuruse üle. X on vabastatud Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 92 lg 1 alusel. ATS § 92 lg 1 sätestab, et ametniku võib teenistusest vabastada asjaolu tõttu, millest nähtub ametniku teadmiste ja oskuste vähesus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses ning mis ei võimalda tal teenistussuhet jätkata ja mida ei saanud ette näha ametniku teenistusse võtmisel ega katseaja kestel. Vastustaja selgitas, et teenistusest vabastamise otsustamisel lähtuti pika aja jooksul kogunenud etteheidetest ja kaebustest nii kodanikelt, kolleegidelt kui ka koostööpartneritelt sellisel määral, mis ei võimaldanud vastustajal kaebajaga teenistussuhet jätkata tema ebapiisava koostöö- ja suhtlemisoskuste tõttu. Vastustaja väitel avaliku võimu teostamise eelduseks olev teenistus- ja usaldussuhe ei olnud parandatav, kuna kaebaja suhtes oli usaldus kadunud nii tema juhtidel, kolleegidel kui ka tema tegevuspiirkonna menetlusosalistel ja halduspartneritel. Kaebaja selgitas, et töötas Muinsuskaitseametis ca 14 aastat, avaliku teenistuse staaži on tal kokku 19 aastat. Kaebaja väitel oli ta Eesti suurima pindalaga maakonna ja muinsuskaitseala ning ka suurima töökoormuse ja -panusega maakonna vaneminspektor, alates veebruarist 2019 nõuniku ametikohal. Kaebajal on magistrikraad muinsuskaitses ja konserveerimises (2019. aastal õppis samal erialal Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris). Kaebaja kinnitusel erialase pädevuse ja asjatundlikkuse tõstmiseks panustas ta järjepidevalt enesearendamisse. Kaebaja muuhulgas märgib, et teenistusest vabastamine ATS § 92 lg 1 alusel ei saa rajaneda üksnes abstraktsetel järeldustel, vaid sellise otsuse aluseks peavad olema konkreetsed puudujäägid ja olukorrad, millal ametnik oma teenistusülesannetega toime ei tulnud. ATS § 92 lg 1 kohaselt peab teadmiste või oskuste puudulikkus olema sedavõrd oluline, et see ei võimalda ametnikuga teenistussuhet jätkata. Kaebaja viitab, et tegemist on alusega, mille kohaldamine on põhjendatud siis, kui tuvastatud asjaolud võimaldavad järeldada, et ametnik ei ole teadmiste või oskuste puudumise tõttu võimeline teenistusülesandeid kehtestatud nõuetele vastaval tasemel täitma ning ei vii oma teadmisi ja oskusi määratud aja jooksul vajalikule tasemele. Enne teenistusest vabastamist peab ametiasutus hindama ametniku teenistusse jätmise tagajärgi. ATS § 92 lg 1 kohaselt peab teadmiste või oskuste puudulikkus olema sedavõrd oluline, et see ei võimalda ametnikuga teenistussuhet jätkata. Vastavalt ATS § 92 lg-le 1 ametniku võib teenistusest vabastada asjaolu tõttu, millest nähtub ametniku teadmiste ja oskuste vähesus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses ning mis ei võimalda tal teenistussuhet jätkata ja mida ei saanud ette näha ametniku teenistusse võtmisel ega katseaja kestel. Selle sätte kohaldamine teenistusest vabastamise alusena eeldab tööandja poolt ametnikule selgitamist, milles konkreetselt seisneb ametniku teadmiste ja oskuste vähesus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses, mis ei võimalda tal teenistussuhet jätkata ning mida ei olnud võimalik ette näha ametniku teenistusse võtmisel ega katseaja kestel. Praegusel juhul kaebaja enne teenistusest vabastamist töötas Muinsuskaitseametis juba ca 14 aastat ning suhtlemisprobleemide küsimus tõusetus 2009/2010. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et suhtlusprobleemid oleksid ilmnenud n-ö ootamatult enne teenistusest vabastamise otsustamist. ATS § 92 lg 3 ütleb selgelt, et ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva paragrahvi lg-s 1 sätestatud alusel, kui vabastamisele eelnevalt on talle antud mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuid ametnik ei ole puudusi tähtaja jooksul kõrvaldanud. Seega enne teenistusest vabastamise otsustamist vastustaja oleks pidanud kirjalikult fikseerima puudused

menetlusdokumendis (haldusaktis või muus dokumendis) ning määrama tähtaja konkreetsete puuduste kõrvaldamiseks, sh otsustama kaebaja korduva täiendkoolitusele suunamise vajaduse üle (nt erinevad psühholoogiaalased oskuskoolitused jms). Vastustaja küll väidab, et mais 2019 toimus vestlus kaebajaga ning temale anti tähtaeg - 3 kuud - puuduste kõrvaldamiseks. Samas ei ole kusagil kirjas, millised konkreetsed puudused pidi kaebaja selle aja jooksul kõrvaldama. Samuti ei ole selle tähtaja möödudes vormistatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, millised puudused kõrvaldati, millised jäid kõrvaldamata jne. 29.10.2019 vestluse/ärakuulamise protokollis neid asjaolusid ei käsitleta. Etteheited erinevate osapoolte esitatud korduvate kaebuste kohta ja viide puudustele oskustes on kohtu hinnangul üldsõnalised ja sisustamata. ATS § 92 lg-tes 2-4 on sätestatud ettenägematutel asjaoludel teenistusest vabastamise tingimused, mida tuleb järgida ametniku teenistusest vabastamisel ettenägematute asjaolude ilmnemisel. Teenistusest vabastamise otsustamisel tööandja algatusel kehtib viimasele kõrgendatud põhjendamiskohustus, selles vaidlust ei ole. Kohus osundab, et teenistusest vabastamine tööandja algatusel ei ole ametniku jaoks positiivne lahendus. Kohus möönab, et tegemist ei olnud distsiplinaarmenetlusega ning distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamisega (kõige raskem distsiplinaarkaristus), vaid teenistusest vabastamisega ettenägematutel asjaoludel. Siiski teenistusest vabastamine tähendab mõlemal juhul ametnikule töökoha kaotust ja seda mitte ametniku enda soovil/algatusel. Seega peab tööandja poolt olema täidetud seadusest tulenev põhjendamiskohustus (HMS § 56). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 teine lause). Kaevatav haldusakt on kaalutlusõiguse alusel antud haldusakt. HMS § 51 annab haldusakti mõiste, mille lg 1 kohaselt haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Vastavalt HMS §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakti sisu peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaevatav haldusakt oma sisult on lakooniline ning selles puuduvad põhjendused, sh kaalutlused. Nõutavad põhjendused ja kaalutlused ei ole toodud ka muus menetlusdokumendis, millele tuleb haldusaktis viidata. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Samas seadus ei nõua, et põhjendused tuleb esitada ainult haldusaktis, need võivad olla välja toodud muus menetlusdokumendis, millele on viidatud haldusaktis. HMS § 56 lg 1 teise lause kohaselt haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Vastustaja kinnitas kohtule, et menetlusdokumenti, millest nähtuksid põhjendused, sh kaalutlused, ei ole vormistatud. Vastustaja tunnistas, et on rikkunud menetlus- ja vorminõudeid, kuid jääb oma otsuse juurde vabastada kaebaja teenistusest ettenägematute asjaolude tõttu. Kohus märgib, et vastustaja teenistusest vabastamise otsustamisel pidi lähtuma ATS §-s 92 sätestatud nõuetest. Kaebajal, keda kavatseti teenistusest vabastada ettenägematutel asjaoludel, oli õigus teada, millised on need ettenägematud asjaolud, mille ilmnemisel ta teenistusest vabastatakse. Teenistusest vabastamise otsustamisele peab eelnema tööandja poolt teenistuja konkreetsete puuduste väljatoomine ja nende kõrvaldamiseks tähtaja määramine ning alles määratud tähtajaks puuduste kõrvaldamata jätmisel (kas osaliselt või täielikult) võib otsustada

ametniku teenistuses jätkamise või teenistusest vabastamise üle, viimase variandi valikul üksnes siis, kui ei ole vaba ametikohta, mida ametnikule pakkuda. ATS § 92 lg 2 kohaselt ametniku teenistusest vabastamine käesoleva paragrahvi lg-s 1 sätestatud alusel ei ole lubatud, kui teda on võimalik tema nõusolekul üle viia sama ametiasutuse teisele ametikohale, millel ette nähtud teenistusülesanded on olulises ulatuses sarnased olemasoleval ametikohal kehtestatud teenistusülesannetega ning teenistusülesannete täitmine on käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud asjaolust hoolimata võimalik. Vastustaja väidab, et kaebajale ei olnud pakkuda temale sobivat vakantset ametikohta. Kaebaja seevastu väidab, et ameti struktuuris oli oktoobris 2019 täitmata ametikohti, sh koosseisuväliseid, mida temale ei pakutud. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-16-340/39, mille kohaselt kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, kuid ametiasutus ei pea neid isiku jaoks sobivaks, peab ta isiku taotlusel esitama vabade ametikohtade loetelu. Kaebaja kinnitas, et ei taotlenud vastustajalt vabade ametikohtade loetelu esitamist. Seega ei ole enam võimalik üheselt kindlaks teha, kas kaebajale sobivad vabad ametikohad olid enne tema teenistusest vabastamise otsustamist olemas või mitte, kuna kaebaja ei taotlenud vabade ametikohtade loetelu esitamist, mida oleks võinud kohtumenetluses hinnata. Vestluse/ärakuulamise protokollis märgitakse vaid, et muud ametikohta asutusel teenistujale pakkuda ei ole. Samas protokollis on märge, et kaebaja sõnul menetleja koht, mis oleks talle huvi pakkunud, oli küll olemas, aga peadirektori arvates ta sinna ei sobinud. ATS § 92 lg 3 näeb ette, et ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva paragrahvi lg-s 1 sätestatud alusel, kui vabastamisele eelnevalt on talle antud mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, kuid ametnik ei ole puudusi tähtaja jooksul kõrvaldanud. Ametiasutus korraldab ametniku ametialase koolitamise, kui ametniku vahetu või kõrgemalseisev juht peab võimalikuks koolituse tulemusel puudusi mõistliku aja jooksul kõrvaldada ning kui koolitus ei põhjusta ametiasutusele ebaproportsionaalselt suuri kulutusi. Kaebaja kinnitas kohtule, et on käinud täiendkoolitustel, sh ka oma kulul, aga viimaseid ei ole kusagil ära märgitud. Kaebaja on ka ise ametialaseid koolitusi läbi viinud. Kaebaja väidab, et perioodil 2009/2010, kui esmakordselt olid päevakorras etteheited tema suhtlemisoskustele, läbis kaebaja täiendkoolituse ning toonane peadirektor luges olukorra ammendatuks, mitte perspektiivituks, ning kaebaja suhtlemisoskused piisavaks vastustaja juures teenistuse jätkamiseks. Kaebaja jätkaski teenistust ning tööandja ei pidanud vajalikuks teda teenistusest vabastada juba varem. Vastustaja selgitas, et on kohtule esitanud tõendid kaebaja ametnikule ebasobiva, teenistus- ja usaldussuhet rikkuva käitumise kohta. Vastustaja väitel kaebajale anti mõistlik aeg ja võimalus arendada puudulikke oskusi, muuta nii enda käitumist ja suhtlemisstiili kui ka esitada oma ettepanekud kujunenud olukorra lahendamiseks, kuid mingeid positiivseid muutusi ei järgnenud. Haldusasjas on kohtule esitatud järgnevad menetlusdokumendid: Muinsuskaitseameti peadirektori 08.09.2009 käskkirja nr 25-K Xle distsiplinaarkaristuse – noomituse- määramise kohta (kustunud karistus); - kaebus Kuuse 2 kinnistu omanikult 02.04.2013; - LVM Arenduse OÜ e-kiri 25.10.2010 (kaebus); - Termopilt OÜ kaebus 08.03.2018; - 04.04.2013 koostatud memo, milles Xle antakse võimalus oma käitumist komisjoni liikmena korrigeerida; - väljavõte kaebusest Kuninga 30 (05.07.2018 objektikoosolekul toimunu kohta); - arenguvestluste kokkuvõtted 2015, 2016/2017 ja 2017/2018, milles puuduvad etteheited kaebaja teadmistele, oskustele, sh suhtlemisoskusele, jms; - X 29.04.2013 seletuskiri Kuninga 5-5 omaniku A. L., Kuuse 2 omaniku E. S. ́i ja Port Artur Grupp OÜ kaebuste kohta; - 2 atesteerimislehte - 25.11.2011 ja 12.11.2012, milles kaebaja kohta märgitu on ainult positiivne (erialased teadmised ja oskused, võimed ja tööalane

käitumine, enesetäiendamine ja koolitus jm). 25.11.2011 atesteerimislehel (p 6) on märgitud, et töötulemused head- tööülesanded täidetud tööplaanis kavandatud norme ületavalt. Suhtlemisoskus vajab koolitamist (I osa läbitud). Punktide 4 ja 5 kohaselt kaebaja osaleb alati Muinsuskaitseameti korraldatud ametialastel koolitustel ja korraldab ka ise selliseid koolitusi. Tööalane käitumine on korrektne ja nõudlik. 12.11.2012 atesteerimislehe p-s 6 antud hinnangu kohaselt on kaebaja töötulemused väga head. Muuhulgas viidatakse heale koostööle Pärnu muinsuskaitseseltsiga, loengute pidamine nende üritustel. Punktis 4 muuhulgas märgitakse, et suhtlemine omanikega on hea, esineb üksikuid erandeid. Mõlemad atesteerimised on kaebaja läbinud väga heade tulemustega, kõik hinnangud on ainult positiivsed, ühtegi negatiivset arvamust ei ole esitatud. 12.11.2012 atesteerimislehel puudub märge suhtlusprobleemide kohta ning viide suhtekoolituse läbimise vajadusele (I osa oli juba eelnevalt läbitud). Haldusasja materjali hulgas on ka Pärnu Maavalitsuse tänukiri Xle hea koostöö eest 11.12.2017, samuti Pärnu Vanalinna Põhikooli tänukiri Xle toetuse ja koostöö eest 30.08.2017. Seega positiivsete ja negatiivsete asjaolude esinemisel nende kaalumisel tuleb välja tuua, millised konkreetsed faktilised asjaolud said otsustavaks teenistusest vabastamise valikul. Ja seda tuleb selgitada ametnikule enne tema teenistusest vabastamise otsustamist ning anda talle aega oma seisukohtade kujundamiseks ja tööandjale esitamiseks. Nagu nähtub kohtule esitatud tõenditest, siis kõik toimus ühel päeval (30.10.2019), s.o kaebaja poolt oma ettepaneku esitamine, temale vestluse/ärakuulamise lühikokkuvõtte (29.10.2019 protokolli) edastamine ning teenistusest vabastamise käskkirja vormistamine (teenistuse viimane päev 31.10.2019), mis viitab teenistusest vabastamisega kiirustamisele. ATS § 92 lg 4 kohaselt enne ametniku teenistusest vabastamist tuleb talle anda võimalus osaleda vestlusel. Vestluse kokkuvõte vormistatakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja edastatakse ametnikule arvamuse andmiseks. Xle saadeti Riina Beljajevi poolt 30.10.2019 e-kiri ja vestluse/ärakuulamise protokoll vestluse lühikokkuvõttega, millele paluti esitada arvamus/täiendused. Muinsuskaitseametis toimus 29.10.2019 vestlus/ärakuulamine, milles osalesid nõustamisosakonna juhataja peadirektori ülesannetes Carolin Pihlap ja Pärnumaa nõunik X, protokollijaks oli personali- ja koolitusjuht Riina Beljajev. Vestluse/ärakuulamise kestis 2 tundi (protokolli kohaselt kl 13:00 – 15:00). Vestluse/ärakuulamise käigus kaebajale etteheidetavad asjaolud olid järgnevad: - korduvad kaebused erinevatelt osapooltelt, - puudused oskustes ja – reegleid/kokkuleppeid eirav käitumine. Kõne all olid ka koolitused, üleviimise võimalikkus teisele ametikohale ning puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaeg. Kokkuvõtteks oli märgitud, et Muinsuskaitseameti seisukoht on X vabastada teenistusest seisuga 31.10.2019 ettenägematute asjaolude ilmnemise tõttu. Vestlusel/ärakuulamisel X esitas oma suulised selgitused ning kokkuleppe kohaselt pidi esitama oma ettepanekud järgmise päeva hommikul, mida kaebaja ka tegi, edastades 30.10.2019 e-kirja oma ettepanekuga kl 10:01 Carolin Pihlapile ja Riina Beljajevile. Kaebaja jäi oma ettepanekule vastust ootama. Vastus saadeti kaebajale samal päeval kl 15:54 koos teenistusest vabastamise käskkirjaga. Kohus osundab, et kaebaja saatis 30.10.2019 kl 10:01 e-kirja personali- ja koolitusjuhile Riina Beljajevile ning nõustamisosakonna juhatajale peadirektori ülesannetes Carolin Pihlapile ning koopia Merike Petersonile (teema: lahkumistingimustest), milles märgib, et vastavalt 29.10.2019 kokkulepitule on X valmis teenistusest lahkuma 31.12.2019 ning soovib saada hüvitisena 6 kuu tasu. Riina Beljajev saatis Xle (koopia Carolin Pihlapile) e-kirja 30.10.2019 kl 11:50, milles märgib, et tegi eilsest vestlusest kokkuvõtte ning palus kaebajal see läbi lugeda ja saata tagasiside selle kohta, kas kaebaja seisukohad on õigesti kirja pandud. R. Beljajev lisas kirjas, et kui kaebaja

soovib midagi lisada, siis võib saata täiendused. Koos kirjaga oli saadetud ka vestluse/ärakuulamise protokoll (vestluse lühikokkuvõte). Kaebaja 30.10.2019 kell 10:01 saadetud e-kirjale (ettepanekule) vastas Carolin Pihlap 30.10.2019 kl 15:54 e-kirjaga (koopia vastusest oli saadetud Siim Raiele ja Riina Beljajevile), et kaebaja ettepanek on ebamõistlik ning sellega ei ole võimalik nõustuda ning et vastustaja jääb teenistusest vabastamise aluse (ATS § 92 lg 1) ja kuupäeva (31.10.2019) juurde (manuses oli teenistusest vabastamise käskkiri). Eelviidatud kirjavahetusest on kohtule jäänud mulje, et vastustaja kiirustas kaebaja teenistusest vabastamisega. Samas ei nähtu põhjust kiirustamiseks. Enne teenistusest vabastamist viidi läbi vestlus/ärakuulamine 29.10.2019, millest tehti lühikokkuvõte protokollis, mis edastati kaebajale tutvumiseks 30.10.2019 kell 11:50. Samal kuupäeval, s.o 30.10.2019, kell 15:54 saadeti juba teenistusest vabastamise käskkiri kaebajale, milles teenistuse viimaseks päevaks oli märgitud 31.10.2019. Kaebaja ootas vastust omapoolsele ettepanekule, mille ta edastas 30.10.2019 e-kirjaga (kl 10:01) tööandjale läbirääkimiste käigus. Kohtu hinnangul käskkirja väljaandmisega kiirustamisele viitab ka asjaolu, et teenistusest vabastamise käskkirjas puudusid põhjendused/kaalutlused. Samuti ei ole lahti kirjutatud ATS §-s 92 sisalduvad nõuded, mida tuleb järgida ametniku teenistusest vabastamise otsustamisel. Põhjendused/kaalutlused ei nähtu ka vestluse/ärakuulamise protokollist, millele ei ole ka haldusaktis viidatud. Vastustaja kinnitas kohtule, et ametisisese kui ka -välise töörahu tagamiseks ainuvõimalik lahendus oli kaebajaga teenistussuhe lõpetada ning et teenistusest vabastamine oli põhjalikult kaalutud ja ainuvõimalik otsus. Samas aga vastustaja ei ole vormistanud menetlusdokumenti, millest nähtuksid teenistusest vabastamise põhjendused ja kaalutlused. Kohus kordab, et need ei olnud selgelt ja arusaadavalt lahti kirjutatud ka 29.10.2019 toimunud vestluse/ärakuulamise protokollis. Protokollis sisalduv vestluse kokkuvõte on lakooniline ja üldsõnaline, kui arvestada asjaoluga, et vestlus toimus protokolli kohaselt 2 tundi (kl 13:00 kuni 15:00), seega pidi olema põhjalik. Protokollist ei selgu, millest vestluse ajal nii pikalt räägiti ja milliste lahendusteni/kokkulepeteni jõuti, sh milliseid tõendeid esitati ja hinnati. Kaebaja kinnitas kohtule, et ei olnud teadlik, mis põhjusel ta vestlusele kutsuti ning seega ei saanud end vestluseks ette valmistada. Vastustaja ei ole vastupidist kohtule tõendanud. Kohus leiab, et kuna kaebaja vabastati teenistusest vastustaja algatusel, siis tööandja pidi põhjendama oma otsustust ametnikule, keda sooviti teenistusest vabastada, nagu seda nõuab seadus. Kohtul ei ole võimalik hinnata vastustaja põhjendusi/kaalutlusi, kuna puudub menetlusdokument, kus need kirjas oleksid, mida on vastustaja ka ise tunnistanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja on rikkunud põhjendamiskohustust ja ka ärakuulamisõigust ning ei ole välja toonud kaalutlusi kaebaja teenistusest vabastamise otsustamisel. Vaidlustatud teenistusest vabastamise käskkirjas puuduvad etteheited kaebaja teenistusele ning teenistusest vabastamise motiivid, sh kaalutlused. Need ei ole toodud ka muus menetlusdokumendis (teenistusest vabastamise käskkirjas sellekohane viide puudub). Vastustaja küll väidab, et kaebaja teenistusest vabastamine oli põhjalikult kaalutud, kuid üheski dokumendis väidetavad kaalutlused ei kajastu. Tööandjal on kohustus lisaks teenistusest vabastamise põhjendamisele lahti kirjutada ka kaalutlused, millest lähtuti diskretsiooni teostamisel, et isikul oleks võimalik neid hinnata ja neile oma seisukohad esitada. Praegusel juhul on vastustaja jätnud kaalutlused kaebajale esitamata. Kohus märgib, et vestluse/ärakuulamise protokollist, milles on vestluse lühikokkuvõte, ei nähtu põhjendused/kaalutlused, mida kohus võiks hinnata. Vestluse/ärakuulamise tervikteksti kohtule ei esitatud.

Kohus tunnistab Muinsuskaitseameti 30.10.2019 käskkirja nr 68-K „Teenistusest vabastamine“ õigusvastaseks. Kaebaja soovib hüvitisena 6 kuu keskmise palga väljamõistmist vastustajalt. ATS § 105 lg 1 näeb ette hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. See nõue kehtib siis, kui kohus muudab - suurendab või vähendab - hüvitise suurust. Kohtu poolt ametniku kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmisel piisab teenistusest vabastamise õigusvastaseks tunnistamisest, seega kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks pole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte lõpetamise õigusvastasuse. Kohus leiab, et antud juhul puudub põhjus hüvitise muutmiseks, s.o selle suurendamiseks või vähendamiseks, seega kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise kolme kuu keskmise palga ulatuses. Haldusakti õigusvastaseks tunnistamisega kaasneb hüvitise väljamõistmine (ATS § 105 lg 1). Kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 3 kuu keskmise palga ulatuses, mille arvutamise jätab kohus vastustaja raamatupidamisteenistusele.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kasuks. Kaebaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.