Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.
Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.T.S. (avaldaja) esitas 26. augustil 2016 kohtule kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei asendaja Vladimir Kutšmei 22. augusti 2016 otsusele täiteasjas nr 084/2014/2701. Avaldaja palus tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei asendaja Vladimir Kutšmei 18. juuli 2016 arestimise akt, millega arestiti avaldaja kontolt Tartu Maakohtu 11. juuli 2016 määrusega tsiviilasjast nr 216-4827 tulenev rahaline nõue kohtutäitur Oksana Kutšmei vastu. Samuti palus avaldaja tühistada 22. augusti 2016 kohtutäitur Oksana Kutšmei asendaja Vladimir Kutšmei otsus täiteasjas nr 084/2014/2701 ja kohustada Vladimir Kutšmeid vabastama 15 eurot arestist. Kaebuses märgitu kohaselt mõistis Tartu Maakohus 11. juuli 2016 määrusega avaldaja kasuks välja menetluskulud summas 15 eurot, mille kohtutäitur arestis, teades, et avaldaja sissetulekud ei ületa Eesti Vabariigi poolt kehtestatud miinimumpalka. Avaldaja ainsaks sissetulekuks on sotsiaaltoetus 50,88 eurot ja pension summas 241,26 eurot. Lisaks maksab avaldaja sellest sissetulekust igakuiselt elatist alaealisele lapsele (45 eurot), seega jääb avaldajale kätte 247,14 eurot, millest ei jätku niigi vahendeid hädavajalikuks äraelamiseks ja alaealise lapse hädavajalikuks ülalpidamiseks. Kui ka avaldaja kogu sissetulekule lisada juurde Tartu Maakohtu 11. juuli 2016 määrusega avaldaja kasuks väljamõistetud menetluskulu 15 eurot, jääb avaldaja sissetulek endiselt alla ühe kuu eest ettenähtud töötasu alammäära.
2.Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Tartu Maakohtu 11. juuli 2016 määrusega avaldaja kasuks väljamõistetud menetluskulu ei kuulu selliste nõuete hulka, millele ei või sissenõuet pöörata. Ekslik on avaldaja seisukoht, et avaldaja kasuks väljamõistetud menetluskulu on käsitletav avaldaja sissetulekuna. Võlgniku ühekordsed nõuded ei ole käsitletavad võlgniku sissetulekutena ja nendele ei kohaldu täitemenetluse seadustiku sissetuleku arestimist reguleerivad normid. Kohtutäituri seisukoht, et kohtutäiturilt võlgniku kasuks väljamõistetud menetluskulu nõue on arestitav, on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga.
MAAKOHTU SEISUKOHT
3.Tartu Maakohus jättis 31. oktoobri 2016 määrusega T.S. avalduse rahuldamata ja menetluskulud T.S. kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt saab kohtutäiturit käesoleval juhul pidada võlgniku suhtes kohustatud kolmandaks isikuks TMS § 111 tähenduses. TMS § 9 lg 1 p 1 ei keela kohtutäituril viia läbi täitemenetlust asjades, kus tal on mõne menetlusosalisega võlasuhe, milles kohtutäitur on kohustatud pooleks. Maakohus selgitas, et sissenõude pööramist nõudele reguleerib TMS § 111, mille kohaselt arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Antud juhul on kohtutäitur nii ka teinud.
TMS 133 lg 11 näeb ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema arvelduskontole, kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud TMS §-des 131 ja 132. Käesoleval juhul arestiti avaldaja rahaline nõue, mitte avaldaja pangakonto. Avaldaja rahaline nõue kohtutäituri vastu summas 15 eurot ei olnud seega avaldaja pangakontole laekunud. Maakohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et kohtutäiturilt avaldaja kasuks väljamõistetud menetluskulu ei kuulu selliste nõuete hulka, millele ei või sissenõuet pöörata (TMS § 112) või mille arestimine oleks käesoleval juhul keelatud TMS § 131 või § 132 tulenevalt. TMS § 8 kohaselt on kohtutäituril kohustus võtta viivitamata tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Kohtutäituril on õigus pöörata sissenõue võlgniku varale. Kohtutäitur oli seega õigustatud ja kohustatud pöörama sissenõude ka avaldaja nõudeõigusele kanda talle üle tema kasuks välja mõistetud 15 eurot. Tehes seda võimalikult tõhusal viisil arestides TMS §-i 114 kohaldades nimetatud rahalise nõude 18. juulil 2016, s.o enne raha laekumist avaldaja arvelduskontole, käitus kohtutäitur TMS § 8 nõuete kohaselt ja ühtlasi sissenõudja Politsei- ja Piirivalveameti huvides. Maakohus selgitas, et kuigi avaldaja väitel oli menetluskulu tasutud selliste sissetulekute arvel, millele ei saa TMS §-dest 131 ja 132 tulenevalt sissenõuet pöörata (avaldaja sotsiaaltoetuse arvel), ei muuda see asjaolu menetluskuluna väljamõistetud 15 eurot sissetulekuks, millele ei saa pöörata sissenõuet.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2016 määrus või saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus asja lahendamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud, jättes tähelepanuta ja hindamata avaldaja poolt asjas esitatud vastuväited ja tõendid; 2) näeb TMS § 132 lg 1 ette absoluutse piirangu, mille kohaselt sissetulekut või selle osa ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt suureneb käesoleval juhul mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra kuus; 3) on maakohus eiranud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-68-07 osundatud seisukohta, mille kohaselt tuleb alati võlgniku mistahes sissetulekutele (praegusel juhul ka menetluskulule) sissenõude pööramisel kindlaks teha võlgniku kõik sissetulekud ning nende suurus kokku. Maakohus on jätnud välja selgitamata kaebaja sissetulekud ning tähelepanuta, et menetluskulu arestimise tulemusena jäi kaebaja sissetuleku summa endiselt alla ühe kuu eest ettenähtud töötasu alammäära. Määruses on jäetud käsitlemata kaebaja vastuväide, mille kohaselt tuleb võlgnikule tagada tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalsed vajalikud vahendid (Riigikohtu 21. aprilli 2010 lahend nr 3-2-136-10). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-3-08 väljendanud põhimõtet, et kui tegemist on mittetöötava võlgnikuga (pensionit saava isikuga), tuleb eelistada võlgniku huve ja viidatud laadi ühekordsed summad kuuluvad TMS § 132 kohaldamisalasse ja tema käsutusse tuleb jätta sissetulek alammäära ulatuses; 4) on maakohus jätnud tähelepanuta avaldaja seisukoha, mille kohaselt oli kaebuse esitamine tingitud kohtutäituri enda õigusvastasest tegevusest, sest kohtutäitur arestis absoluutse arestimiskeelu alla kuuluva summa TMS § 131 lg 1 p-de 2, 7 ja 10 mõistes ning millise kaebuse Tartu Maakohus 11. juuli 2016 määrusega rahuldas. Sellest tulenevalt oli avaldaja sunnitud tasuma riigilõivu sotsiaaltoetuse arvelt.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on maakohus õigesti jätnud T.S. kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur jääb kõigi 6. septembril 2016 kohtule esitatud menetlusdokumendis toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning ei hakka neid kordama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
31.oktoobri 2016 määrus muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ja §-ga 659 ei pea vajalikuks neid kõiki korrata.
7.Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustatud määrusega on maakohus õigesti jätnud rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei asendaja Vladimir Kutšmei
22.augusti 2016 otsuse peale. Täitemenetluse seadustiku §-de 130-136 põhiline eesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. TMS § 132 näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt.
8.Sissetuleku mõistet on täpsustatud TMS § 130 lg-s 11, mille kohaselt loetakse sissetulekuks eelkõige võlgniku töötasu või muud sellesarnast tasu, päevaraha, konkurentsist hoidumise tasu, intellektuaalse omandi üleandmisest või kasutada andmisest saadavat tasu, pensioni, dividende ning kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat soodustust, mida isik on saanud seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega. Kuigi TMS § 130 lg-s 11 sätestatud loetelu on jäetud lahtiseks, tuleneb sätte mõttest ja süstemaatikast, et sissetuleku mõiste hõlmab töö eest makstavat tasu või töö eest saadavat soodustust, olenemata sellest, kas seda makstakse töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel või teenistussuhte alusel. Seega tuleb kohtutäituril arvestada TMS §-s 132 sätestatud sissetuleku arestimise piiranguid üksnes juhul, kui võlgnikul on töösuhtest vm regulaarsest allikast saadav sissetulek TMS § 130 lg 11 tähenduses. Sotsiaal- jm avalikest vahenditest makstavad toetused ei ole seevastu samastatavad TMS § 130 lg-s 11 silmas peetud sissetulekuga.
9.Olukorras, kus isiku sissetulek koosneb (täielikult või osaliselt) toetustest, siis kohalduvad sellisele sissetulekule sissenõude pööramisele erisätted, eelkõige TMS § 131. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleval juhul asjakohased võlgniku viited TMS §-dele 132 ja 133. Praegusel juhul on arestitud avaldaja rahaline nõue kohtutäituri vastu summas 15 eurot. Tegemist ei ole sissetulekuga TMS § 130 lg 11 mõttes, mistõttu ei laiene sellele TMS §-des 130-136 sätestatud sissetuleku arestimise erisused, mh ei rakendu TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sisalduv absoluutne arestimiskeeld.
10.Asjakohatu on määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2008 määrusele. Nimetatud määruse punktis 17 on kolleegium selgitanud TMS § 66 lg 1 p-de 3 ja 12 kohaldamist olukorras, kus võlgniku kontol on või sinna laekub täitemenetluse ajal selline ühekordne summa, mida ei ole võimalik võlgniku kaitse eesmärki silmas pidades jaotada arestitavaks ja mittearestitavaks osaks TMS § 132 alusel, s.t see summa on suurem kui ühe kuu
palga alammäär. Riigikohus ei ole lahendis avaldanud seisukohta, et selline ühekordne summa nagu käesolevas asjas menetluskulu nõue summas 15 eurot kuulub TMS § 132 kohaldamisalasse.
11.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi menetluskulu võis olla tasutud sellise sissetuleku arvelt, millele ei saanuks TMS §-dest 131-132 sissenõuet pöörata, ei muuda see Tartu Maakohtu 11. juuli 2016 määrusega menetluskuluna väljamõistetud 15 eurot sissetulekuks, millele ei saa sissenõuet pöörata. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et kui nimetatud sissetulek (menetluskulu hüvitis) oleks laekunud võlgniku arvelduskontole, kehtinuks sellele TMS § 133 lg 11 alusel samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud TMS §-des 131 ja 132. TMS § 133 kohaldamise eelduseks on samuti see, et tegemist oleks sissetulekuga TMS § 130 lg 11 mõttes. Sätte mõte ei ole, et igasugustele laekumistele pärast nende võlgniku kontole laekumist laieneksid TMS §-d 131 ja 132, vaid sellega täpsustatakse võlgniku arvelduskontole laekunud sissetuleku arestimise erisusi.
12.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kohtutäitur on ise (mitte esindaja kaudu) määruskaebusele vastanud, mistõttu ei ole talle eelduslikult menetluskulusid tekkinud. Seega puuduvad vastaspoolele hüvitatavad menetluskulud ja ringkonnakohus jätab menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.