Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Maili Lokk, Madis Ernits 25.03.2021, Tartu 3-20-468 Ki kaebus Tallinna Vangla vastu 05.01.2019. a jalutuskäigul kukkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 12.02.2021. a otsus Ki apellatsioonkaebus Kaebaja K Esindaja Indrek Repnau Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebaja apellatsioonkaebus.
2.Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavas osas (tl 11-11p ja 48-48p) kinniseks.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga K.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 16.10.2019 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 31), mida täiendas 13.12.2019 (tl 42-43). Kaebaja taotles muuhulgas hüvitist 3000 eurot 05.01.2019. a jalutuskäigu ajal libeduse tõttu kukkumisest tingitud põlvevigastuse eest.
2.Tallinna Vangla jättis 07.02.2020. a otsusega nr 5-37/19/146-8 (tl 6-10) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla leidis, et kaebaja põlvevigastusest tingitud valu ja ebamugavustunnet ei saa pidada sedavõrd intensiivseks, et õigustatud oleks rahalise hüvitise määramine. Kaebaja sai otsuse kätte 12.02.2020 (tl 49).
3.Kaebaja esitas 12.03.2020 hiljem täiendatud kaebuse (tl 3-5; 22-23; 68-68p). Kaebaja taotles esmalt õiglast hüvitist kohtu äranägemisel ning hiljem täpsustas, et taotleb hüvitist summas 3000 eurot. Kaebaja väitel on kahju tekitatud tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega. Tallinna Vangla ei ole kaebaja põlvevigastust ravinud. Tartu Vanglas tuvastati kaebajal meniski rebend.
4.Tartu Halduskohus võttis 01.10.2020. a määrusega (tl 58-60) menetlusse kaebuse 05.01.2019. a jalutuskäigul kukkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Halduskohtu hinnangul tugines kaebaja eeskätt tervise kahjustamisele. Halduskohus tagastas kaebuse muude nõuete osas. Kohtumäärus on jõustunud. Halduskohtu otsus
5.Tartu Halduskohus jättis 12.02.2021. a otsusega (tl 76-78) kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohtu hinnangul oli usutav, et kaebaja kukkus 05.01.2019. a jalutuskäigu ajal, kuid usutavad ei olnud sellised kukkumisega põhjuslikus seoses olevad kannatused, mida saaks käsitleda mittevaralise kahjuna või mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist.
7.Tervisekaardi andmetel väitis kaebaja esmalt, et kukkumise tõttu valutas tal vasak põlv, meditsiiniõde andis kaebajale valuvaigistit. Kaebaja küsis seoses kukkumisega valuvaigistit ka 07.01.2019. Järgnevatel päevadel kaebaja põlvevalu ei kurtnud. 15.01.2019 arsti vastuvõtul väitis kaebaja hoopis parema põlve vigastamist ning sellest põlvest tehti ultraheliuuring. Tallinna Vangla andmetel on kaebajal gonartroos (s.o põlveliigese artroos) mõlemas põlves. Ultraheliuuringu ja Tartu Vangla õiendis nimetatud röntgenuuringu tulemused ühilduvad sellega, et kaebajal on põlved vigastatud juba alates 2008. aastast ning hiljemalt 2016. aastal oli kaebajal tema väitel välja kujunenud 4. astme artroos. Kukkumisega on kaebaja terviseandmetest ühildatav see, et kaebaja väitis meditsiinitöötajale valu ja vajas mõne päeva jooksul valuvaigistit. Ka väitis kaebaja kahju hüvitamise taotluses kukkumise mõjudeks seda, et tal tekkis valu põlves, turse ja põlve liikumine oli piiratud (tl 43). 22.01.2021. a avalduses väitis kaebaja, et kukkumise tõttu oli tal tekkinud oluline tervisekahjustus, mis nõdis kirurgilist ravi (tl 68, 72). Samas eelnimetatud dokumendis märgitud diagnoos ehk traumajärgne kahepoolne gonartroos, mis on rohkem väljendunud paremal põlvel (3.-4. astme gonartroos), on sama, mis kaebaja varasema avalduse kohaselt oli tal diagnoositud juba pärast esimest Tallinna Vanglas viibitud perioodi – trauma leidis aset 2008. aastal ja 4. astme gonartroos oli tekkinud 2016. aastaks. Tõendid ei kinnita kaebaja väidet, et kukkumise tagajärjel tekkis põlves rebend. 31.01.2019. a ultraheliuuringu põhjal oli mediaalse meniski rebend oletuslik. Sellest hilisemad Tartu Vangla andmed rebendit ei nimetanud.
8.Kohtupraktikas ei ole sarnastes vaidlustes enamasti kannatanule hüvitist välja mõistetud. Arvestada tuleb ka sarnaste juhtumite kohta maakohtute praktikat, kuivõrd olukord, kus isik talvistes tingimustes libeduse tõttu kukub, ei ole ainuomane vangistuse täideviimisele. Maakohus on mittevaralise kahju eest rahalisi hüvitisi välja mõistnud olukorras, kus kannatanu vigastused olid praegusest asjast oluliselt tõsisemad ning ka siis ei ole hüvitiste summad olnud suured (nt 448,39 eurot asjas nr 2-15-9992; 338,11 eurot asjas nr 2-17-833; 500 eurot asjas nr 2-15-7363.
9.Kokkuvõttes leidis halduskohus, et 07.01.2019 toimunud kukkumine võis kaebajale põhjustada valu, kuid kaebaja ei ole usutavaks muutnud sellest juhtumist tingitud tõsisemat tervisekahjustust või sedavõrd intensiivset valu või kannatusi, mida saaks käsitleda rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimisena. Apellatsioonkaebus
10.Kaebaja palub apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 12.02.2021. a otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel.
11.Kaebaja väitel tema vasak jalg libises ja ta kukkus vasemale põlvele, keharaskus vajutas parema põlve sissepoole viltu ja ilmselt sellest tekkis ka rebend. Kaebajale anti peale kukkumist kuni ultraheliuuringuni ainult valuvaigistit. Ultraheliuuring tuvastas paremas põlves meniski rebendi. Nimetatut halduskohus otsuses ei maininud. Parema põlve meniski rebend tegi meeletut valu kuni kaebaja saatmiseni Tartu Vanglasse. Kaebajal tekkinud mittevaraline kahju on põhjuslikus seoses vastustaja tegevusetusega esmalt libedusetõrje teostamisel ja seejärel kaebajale arstiabi andmisel. Hoolimata mitmetest pöördumistest Tallinna Vangla poole ei võimaldatud kaebajale asjakohast arstiabi, mis põhjustas kaebajale asjatuid kannatusi valu näol. Jaatada tuleb vangla ükskõiksust kaebajale operatiivselt vajaliku meditsiinikonsultatsiooni tagamiseks. Kui halduskohus leidis, et sarnastes asjades on määratavad hüvitised pigem väikesed, siis oli kohtul võimalik määrata hüvitis kohtu äranägemisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada.
13.HKMS § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
14.HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Hüve väärtuse kindlaks tegemisel ei tule lähtuda sellest, kui suur on nõue kaebaja arvates, vaid kui palju see kohtu hinnangul väärt on. Halduskohtu otsuses viidatud kohtupraktikast nähtuvalt jäävad käesoleva vaidlusega sarnastes vaidlustes väljamõistetud hüvitised selgelt alla 1000 euro. Lisaks arvestab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei toimu vaidlust vanglapoolse jõu kasutamisega tekitatud tervisekahju hüvitamise üle, vaid kaebaja libisemisest tingitud kukkumisega väidetavalt põhjustatud tervisekahju hüvitamise üle. Eelnevat arvestades peab ringkonnakohus võimalikuks asja läbivaatamist HKMS § 133 lg 1 alusel lihtsustatud korras.
15.Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel 05.01.2019. a jalutuskäigul kukkumisest tingitud põlvevigastuse eest. Kaebaja väitel tuvastas ultraheliuuring paremas põlves meniski rebendi, mis tekitas talle meeletut valu, kuid halduskohus otsuses nimetatut ei maininud. Kaebaja väide on ekslik. Halduskohus märgib otsuses, et 31.01.2019. a ultraheliuuringu põhjal on mediaalse meniski rebend oletuslik (ultraheliuuringu järeldusena on kirjas: „mediaalne menisk ilmselt rebendiga“, tl 11) ning hilisemad Tartu Vangla andmed rebendit ei nimeta. Kokkuvõttes asus halduskohus seisukohale, et tõendid ei kinnita kaebaja väidet, et kukkumise tagajärjel tekkis põlves rebend. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud taolisi väiteid ega tõendeid, mis lükkaksid ümber halduskohtu otsuse põhjendused. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses väidetu ei viita halduskohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõigele kohaldamisele, tõendite ebaõigele hindamisele ega kohtumenetluse normide olulisele rikkumisele (vt HKMS § 180 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul on haldusasjas kogutud tõenditele tuginedes ja asjaolusid arvestades kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
16.Analoogselt halduskohtuga peab ringkonnakohus vajalikuks kaebajale veelkord selgitada, et kui kaebaja leiab, et vangla ei ole osutanud talle kohast ravi, siis sellise vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses ning kui kaebajal on etteheiteid vangla poolt talle osutatud
tervishoiuteenusele (kaebaja läbivaatamine, diagnoosi määramine, ravimine, nõustamine või muul viisil tervishoiuteenuse osutamine arsti poolt), siis tuleb kaebajal esitada hagi maakohtule.
17.Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on täidetud HKMS § 187 lg-s 31 sätestatud eeldused ning apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada. Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus HKMS § 187 lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
18.HKMS § 187 lg 7 kohaselt võib apellant määruse peale, millega kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, esitada määruskaebuse Riigikohtule. Selleks on aega 15 päeva arvates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Kui kaebaja ei esita nimetatud tähtaja jooksul määruskaebust Riigikohtule, siis jõustub käesolev määrus.
19.HKMS § 77 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 37-42. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kohus kuulutab menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Halduskohtule on esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõtted (tl 11-11p ja 48-48p). Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja eraelu kaitseks vajalik kuulutada menetlus kinniseks kaebaja terviseandmeid puudutavas osas. Huvi asja avaliku arutelu vastu käesoleval juhul puudub. Eelnevat arvestades kuulutab ringkonnakohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid puudutavas osas kinniseks.
20.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtumääruses kaebaja nime tähemärgiga K.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.