Köögiart OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 22.05.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/051636-9 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Köögiart OÜ, lepinguline esindaja Aleksei Motuzov Vastustaja - Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki Meister
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 26.04.2021, mis on puhkepäevale langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 22.05.2020 Köögiart OÜ-le maksuotsuse nr 12.2-3/051636, millega määras Köögiart OÜ-le täiendavaks tasumiseks maksusumma 10 383,13 eurot.
Köögiart OÜ esitas 22.06.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamise nõudes. Hiljem täiendas kaebaja kaebust esialgse õiguskaitse taotlusega.
3.Tallinna Halduskohus võttis 20.07.2020 määrusega kaebuse määrusega menetlusse ja rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt, peatades vaidlustatud maksuotsuse sundtäitmise
3-20-1208 selliselt, et MTA-l on maksukohustuse täitmise tagamiseks võimalik teha maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 p-des 1-2 ja 4-5 nimetatud täitetoiminguid.
4.MTA esitas vastuse kaebusele 09.10.2020.
5.11.02.2021 määrusega määras kohus asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad ja tõendid 03.03.2021 ja vastustaja vastas kaebaja seisukohtadele 04.03.2021.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
6.Kaebaja leiab, et maksuotsus on põhjendamatu ja ebaõige ning see tuleb täies mahus tühistada.
7.MTA on maksuotsuses tuvastanud, et lisaks sularahas makstud ja deklareeritud. töötasule on kaebuse esitaja kontrollitaval perioodil teinud arvelduskontolt ülekandeid M. H. ́le kokku summas 3 780 eurot ja J. P. ́le kokku summas 7 116 eurot. MTA on aga ebaõigesti leidnud, et tegemist nimetatud summade näol on tegemist töötasuga. Tehtud maksete näol on 2016. aastal vormistatud laenulepingute alusel tehtud tagasimaksetega. Kaebaja ei nõustu MTA seisukohaga, et laenutehingud on olnud näilikud tehingud, millega püüti varjata nn ümbrikupalga maksmist. MTA järeldused ja nendel rajatud seisukohad on eelarvamuslikud ja ei ole põhjendatud.
7.1.Kaebaja juhatuse liige M. H. on menetluse käigus andnud ammendavad ütlused selle kohta, et ta elas säästudest ja tuttavad ning lähedased toetasid teda sealhulgas ka rahaliselt. Lisaks sellele sai ta ka tasu juhatuse liikme ülesannete täitmise eest. M. H. andis kaeabajale 01.07.2016 laenu summas 15 000 eurot ja sai tagasimakseid koos intressidega.
7.2.Juhatuse liige J. P. on menetluse käigus andnud ütlusi ning kinnitanud, et sai kaebajalt töötasu brutosummas 80 eurot kuus. Ülejäänud osas teda peetakse üleval ja temal ei ole kulutusi. J. P. on 03.10.2016 andnud kaebajale laenu 15 000 eurot ja sai tagasimakseid koos intressidega. Laenu andmiseks vajaliku raha olemasolu on ta saanud kinkelepinguga.
7.3.Maksuotsuse sisust ei ole piisavalt selge millest tulenevad vastustaja järeldused selle kohta, et laenulepingud on üldsõnalised ja ei tõenda laenutehingu toimumist. Laenutehingu toimumist on tõendatud kaebuse esitaja kassa väljamineku orderitega ja laenulepingud on piisavalt selged ja korrektsed. Asjaolu, et maksuhaldurile tundub, et esitatud dokumendid ei ole usaldusväärsed ja/või ei ole nõuetekohased vajab täiendavat põhjendamist vastustaja poolt.
7.4.Eeltoodust lähtudes on põhjendamatu vastustaja nõue deklareerida perioodil jaanuar kuni detsember 2019 (k.a) M. H. ́le selgitusega „ülekanne“ ning J. P. ́le selgitustega „omaniku laenu tagastus“ ja „laenutagastus“ tehtud väljamaksed eelnimetatud isikutele makstud töötasudena.
8.Vastuolulised ja põhjendamata on ka vastustaja järeldused selles osas, et märtsis 2019 on kaebaja teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakse vastavalt tulumaksuseaduse §-le 51 lg 2 p 3. Tegemist oli kaebaja töötaja A. B. ́ile laenuga. MTA on ebaõigesti leidnud, et laenulepingut A. B. ́iga ei saa pidada nõuetekohaseks algdokumendiks ning lepingus kajastatud andmed (väljamakse otstarve ja raha tagastamise tingimused) ei vasta tegelikkusele.
8.1.Vastustajale oli esitatud nii A. B.’i laenuleping kui ka laenu väljaandmist kinnitav raha väljamineku order nr. 190111. A. B. on MTA-le andnud selgitusi laenu saamise ja selle eesmärgi kohta. Kirjalikest selgitustest on näha, et A. B. ei valda piisavalt eesti keelt ja tema ütlused ei ole kohati asjakohased. MTA ei ole aga asjaolusid täpsemalt selgitanud ning on teinud põhjendamatu järelduse, et väljamakse tegelik otstarve ei ole tuvastatav ja raha ettevõtlusesse jõudmine ei leidnud samuti kinnitust.
8.2.Sellise laenu koos intressiga väljaandmine on absoluutselt seaduspärane ja praktikas aset leitav. Asjaolu, et töötaja ei kasutanud laenuna saadud raha vastavalt oma plaanidele, ei ole 2(8)
3-20-1208 siinkohal arvesse võetav. Peamine on see, et kaebaja soovis ettevõtluse käigus tulu saada ja selleks eesmärgiks andis laenu sellest huvitatud isikule, kasutades kassas olevaid vabu vahendeid.
8.3.Tulumaksuseaduse alusel toimub väljamaksete ja kulude maksustamine tulumaksuga muuhulgas ka siis, kui nimetatud väljamaksed ja kulud ei ole seotud äriühingu ettevõtlusega. Äriühingu poolt laenu andmise ettevõtlusega seotuks või mitteseotuks kvalifitseerimisel peab lähtuma eelkõige sellest, kuidas on laenu andmine seotud laenuandja ettevõtlusega. Siinkohal ei ole oluline, kas laen on antud seotud isikule või mitte. Võlaõigusseaduse § 397 lg 1 kohaselt tuleb kutse- ja majandustegevuses antud laenult tasuda intressi. Sellest tulenevalt on laenu andmine üldjuhul ettevõtlusega seotud, kui laenu andmisega teenitakse tulu. Tulu võib teenida nii intressina kui ka muul moel. Intressi puudumine iseenesest ei muuda laenu ettevõtlusega mitteseotuks, mitteseotuks muudab laenu asjaolu, et see ei teeni äriühingule tulu.
8.4.Vastustaja järeldus, et laenu võtnud isik ei ole piisavalt maksevõimeline selleks, et raha tagastada on kaebaja seisukohalt küsitav. Selline asjaolu ei sega näiteks mikrolaenudega tegelevatel ettevõttetel anda laenu veelgi väiksema maksevõimalustega isikutele ja seda veel suuremate intressidega. MTA ei ole seda arvesse võtnud ja teeb otsuses vaid ühekülgsed järeldused. Samas pole vastustaja poolt välja selgitanud, mis eesmärgil soovis isik sõidukit soetada, aga seejuures on täiesti võimalik, et selle eesmärgiks oligi isiku plaan soetatud sõiduki abil täiendava tulu teenida ja sellest rahast laenu tagastada. Asjaolu, et tegemist on ettevõtlusega seotud tehinguga, on tõendatud ka sellega, et A. B. juba tegi tagasimakse kaebaja kassasse 25.03.2020 ja ülejäänud laen on tagastatud kohtumenetluse ajal.
8.5.Asjakohased ei ole kontrollakti väited, et laen on väljaantud isikule kellel puudus ametlik töökoht ja sissetulekud perioodil august 2014 kuni jaanuari lõpp 2019 ja sellele, et Riigi Teataja andmetel (kriminaalasi nr xxxxxxxx) on tegemist Läti Vabariigi poolt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemise eest süüdi mõistetud isikuga. Vastustaja seisukohad
9.Vastustaja jääb kõigi maksuotsuses toodud seisukohtade juurde ning leiab, et vaidlustatud maksuotsuse näol on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Kaebaja ei ole kaebuses ja selle lisatud tõenditega selgitanud ega tõendanud, et maksuotsuses toodud seisukohad oleksid ebaõiged ning annaksid alust kaebuse rahuldamiseks.
10.Kaebaja väidab, et juhatuse liige M. H. on andnud kaebajale antud laenu kohta ammendavad selgitused, et ta elas säästudest. Lisaks sellele olevat M. H. saanud tasu kaebaja juhatuse liikme ülesannete täitmise eest. Lisaks investeeris ta äriühingusse 2016 aastal 15 000 eurot ja sai sellest rahast tagasimakseid koos intressidega.
10.1.M. H. on küll selgitanud, et ta elas 2016.a laenu andmise ajal säästudest, kuid ei ole oma väiteid ei maksumenetluses ega ka kohtumenetluses tõenditega kinnitanud.
10.2.Kaebuse lisast 3 nähtub, et M. H. on kaebaja teinud palga väljamakseid 2018.a igas kuus summas 77,12 eurot. Nimetatud tõendist aga ei järeldu, et kaebajal oli 2016.a laenulepingu sõlmimise ajal piisavalt raha, et anda kaebajale laenu summas 15 000 eurot, ega ka see, et M. H. oleks saanud kontrollitud perioodil (jaanuar – detsember 2019) kaebajalt täiendavat juhatuse liikme tasu. Kaebusele lisatud Köögiart OÜ 2019.a majandusaasta aruande kohaselt juhatuse liikmetele hüvitist ei makstud.
10.3.Kaebaja ei ole ka tõendanud, mis kuupäevadel ja millises summas M. H. kaebajale 01.07.2016 laenulepingus näidatud laenusumma 15 000 eurot välja maksis. Kaebuse lisast 6 selgub vaid, et 2018.a II ja III kvartalis maksis kaebaja M. H. 2016.a laenulepingu eest intressi kokku summas 750 eurot. Nimetatud tõend ei kajasta aga kontrollitud perioodil (s.o 2019.a) M. H. tehtud väljamakseid ega näita ka väidetava laenusumma kaebajale väljamaksmist. 3(8)
3-20-1208
10.4.Kaebajale laenu andmiseks vajalike säästude olemasolu M. H. ei ole kaebuses selgitatud ega ka tõendatud.
11.Kaebaja väidab, et juhatuse liige J. P. saab töölepingu alusel töötasu väljamakseid brutosummas 80 eurot kuus ja ülejäänud osas peetakse teda üleval ja temal ei ole kulutusi.
11.1.Seejuures ei tõenda kaebaja asjaolu, kes on isik, kes teda üleval peab, samuti ka mitte seda, kuidas ta suudab igapäevases elus toime tulla ilma mistahes eluks vajalike kulutusteta. Seega jäävad kaebaja väited nimetatud osas paljasõnaliseks.
11.2.Kaebaja ei ole ka J. P. väidetavalt antud laenu kohta esitanud tõendeid, millest selguksid kaebajale antud laenu väljamaksete kuupäevad ja summad. Kaebuse lisast 9 nähtub üksnes asjaolu, et kaebaja on J. P. teinud 2018.a intressimakseid kokku 750 eurot.
11.3.Samuti väidab kaebaja, et J. P. on 03.10.2016.a andnud kaebajale laenu summas 15 000 eurot ja saab kaebajalt tagasimakseid koos intressidega. Kaebajale laenu andmiseks raha olemasolu tõendab kaebaja lihtkirjaliku kinkelepinguga, mille kohaselt on Venemaa eraisik kinkinud 07.03.2016 J. P. raha summas 20 000 eurot. Kinkeleping ei ole aga kontrollitav, samuti ei ole tõsiseltvõetav asjaolu, et 80 euro suuruse brutosissetuleku juures oleks J. P. 07.03.2016 kinkelepinguga saadud rahasummast laenulepingu sõlmimise ajaks olnud alles 15 000 eurot selleks, et raha äriühingule välja laenata.
12.Vastustaja ei pea kaebaja väiteid A. B.väljamakstud summa, 9500 eurot, ettevõtlusega seotuse kohta tõendatuteks ega ka põhjendatuteks.
12.1.25.03.2019 A. B. sõlmitud laenuleping näeb ette intressimääraks 3% aastas ja laenu tagastamise tähtajaks 25.03.2020. Hilinemise korral näeb leping kaebajale ette õiguse nõuda viivist. Maksuotsuse tegemisele eelnenud maksumenetluse käigus ei esitanud kaebaja ega ka A. B. maksuhaldurile tõendeid laenu tagastamise ega ka intresside kaebajale tasumise kohta. Kaebaja ei esitanud ka tõendeid A. B. viivise nõudmise kohta selle eest, et A. B. laenu tähtaegselt ei tagastanud. Seega ei tõendanud kaebaja maksumenetluse käigus asjaolu, et A. B. antud laen oleks ettevõtlusega seotud seetõttu, et on sõlmitud tulu teenimise eesmärgil.
12.2.Koos kaebuse on kaebaja kohtule esitanud 30.03.2020 orderi kviitungi selle kohta, et A. B. on tagastanud 25.03.2019 laenulepingu järgi 500 eurot. Nimetatud tõendit kaebaja maksumenetluses ei esitanud, kuigi võinuks seda teha vähemalt 20.04.2020 kontrollaktile eriarvamuse esitamisel. Kaebaja ei ole kohtumenetluses selgitanud, miks ta 30.03.2020 orderit maksumenetluses ei esitanud.
12.3.Kaebaja väidab, et kohtumenetluse kestel on laen A. B. poolt täielikult kustutatud ning selle kinnitamiseks esitas kaebaja ta laenu tagastamist kinnitavad raamatupidamisdokumendid. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole 03.03.2021 esitatud täiendavate dokumentidega laenu tagastamise kohta tõendanud 25.03.2019 kassast makstud sularaha 9500 euro ettevõtlusega seotust. Kaebaja esitatud täiendavad tõendid ei ole kooskõlas maksumenetluses kogutud tõenditega.
12.3.1.Kuigi esmapilgul tundub, et kaebajale ei saa ette heita, et ta ei esitanud 03.03.2021 tõendeid juba maksumenetluse ajal, kuna A. B. tagastas laenu alles pärast maksumenetluse lõppu 01.12.2020. Samas tuleb 03.03.2021 esitatud dokumente, s.o kaebaja pearaamatu väljavõtet ja kassa sissetulekuorderit hinnata koosmõjus teiste maksumenetluses kogutud tõenditega.
12.3.2.Maksuotsuses on vastustaja pidanud ebausutavaks kaebaja väidet 25.03.2019 tagatiseta laenu andmise kohta töötaja A. B. auto ostmiseks olukorras, kus laenusaaja autot ei soetanud, kuid ka laenusummat kaebajale ei tagastanud. Seega asus vastustaja seisukohale, et 25.03.2019 laenuleping ei tõenda, et 25.09.2019 väljamakstud sularaha näol on tegemist ettevõtlusega seotud kuluga, eriti arvestades A. B. varalist seisundit.
4(8)
3-20-1208
12.3.3.Tõendites nr 47 ja 48 väidab A. B., et ta autot ei ostnud, kuid on raha osaliselt tagastanud. Ent 03.03.2021 kohtule esitatud dokumentide kohaselt tasus A. B. kaebaja kassasse kogu laenatud summa 9500 eurot koos 3% aastamääraga intressidega summas 285 eurot. Seega ei leia täiendavate tõendite puhul kinnitust asjaolu, et A. B. on laenusummast ca 30% varasemalt tagastanud.
12.4.Laenulepingu p 1.3 järgi on laenu tagastamise tähtajaks 25.03.2020 ja p 2.2 järgi on osalise tasumise puhul maksete järjekord järgmine: a) arvestatud viivis; b) intress; c) põhiosa. Kuigi laenu tähtaegselt ei tagastatud, vaid seda tehti väidetavalt alles üle 8 kuu5 hiljem, ei ole kaebaja viivist arvestanud. Samuti ei ole arvestatud intressi aja eest, mil laenu tagastamine viibis.
12.5.Riigikohus on lahendi 3-3-1-22-07 punktis 18 selgitanud, et „Üldjuhul tuleb eeldada, et mistahes investeeringu tegemine (kaasa arvatud laenu andmine) on ettevõtlusega seotud, kui sellelt on eeldatavasti võimalik saada tulu ning laenu andmine vastab sedalaadi tehingu tavapärastele tingimustele.“ Kuid kaebaja ei ole nn laenu täielikul kustutamisel lähtunud tulu teenimise eesmärgist, sest ei ole tagatiseta laenu andmisel hinnanud laenu saaja võimet laen tähtaegselt koos intressiga tagastada, ei ole nõudnud intressi ega ka viivist laenu tagastamisega viivitamise eest. Seetõttu ei ole ka põhjust hinnata tehing vastaks tavapärastele tingimustele.
12.6.Seega isegi juhul, kui lugeda õigeks kaebaja väidet, et 25.03.2019 väljamakstud sularaha 9500 eurot on A. B. antud laen, ei ole tegemist tulu teenimise eesmärgil antud laenuga ega ka kaebaja ettevõtlusega seotud kuluga. Kuid vastustaja peab usutavamaks järeldust, et 03.03.2021 esitatud dokumendid on loodud eesmärgiga jätta üksnes mulje laenusumma tagastamisest kaebajale.
12.7.TuMS § 54 lg 6 järgi juhul, kui maksumaksja kasutab § 49 lõigetes 3 ja 5 nimetatud summeeritud arvestust või kui langevad ära § 51 lõike 2 punktides 3–5, § 51 lõikes 3 ning § 52 lõigetes 2 ja 3 maksustamise aluseks olevad asjaolud, on maksumaksjal õigus teha tulumaksu ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. Vastavad ümberarvutused tehakse lõikes 2 nimetatud deklaratsioonis. Seega juhul, kui kaebaja on eelnevalt ettevõtlusega mitteseotud kuluks loetud summa tagastanud, on tal õigus ise teha vastavad ümberarvestused maksudeklaratsioonides. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et maksuotsuses on A. B. väljamakstud summa maksustatud õigesti ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 2 p 3 järgi.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13.Vaadanud läbi poolte seisukohad leian, et maksuotsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Nõustun siinjuures maksuotsuses seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebaja seisukohtadele esitan põhjendused alljärgnevalt.
14.MTA on maksumenetluse käigus tuvastanud, et kaebaja arvelduskontolt on kontrollitaval perioodil tehtud ülekandeid kaebaja juhatuse liikmetele M. H. ́le kokku summas 3 780 eurot ja J. P. ́le kokku summas 7 116 eurot. Kaebaja väidab, et tegemist on varasemalt juhatuse liikmete poolt antud laenude tagasimaksetega, kuid MTA leiab, et kaebaja poolt osundatud laenutehingud on näilikud tehingud ning maksete näol on tegemist hoopis varjatud palgaväljamaksetega. Teiseks leiab MTA, et kaebaja poolt sularahas A. B. tehtud väljamakse (9 500 eurot) näol ei ole tegemist laenu andmisega nagu väidab kaebaja. MTA hinnangul on tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksega, mille tegelik otstarve ei ole tuvastatav ja raha jõudmine tagasi ettevõtlusesse ei ole leidnud kinnitust.
15.Esmalt pean vajalikuks osundada järgnevale. Halduskohtumenetluse (HKMS) § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millel tema väited põhinevad, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamiskoormuse jaotust maksuotsuse kontrollimisel täpsustab MKS § 150 lg 1, mis näeb ette, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Väljakujunenud 5(8)
3-20-1208 kohtupraktika kohaselt tuleb MKS §-s 150 sätestatud maksumaksja tõendamiskoormust sisustada eelkõige selliselt, et tõendamiskoormus läheb maksumaksjale MKS § 150 lg 1 kohaselt üle siis, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuse ning on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Kui maksuhaldur on oma tõenditel põhineva kahtluse ning maksusumma arvestuse välja toonud, läheb tõendamiskoormus üle kaebajale ja ta peab näitama maksuhalduri järelduste ekslikkust (RKHKo asjas nr 3-3-1-34-07 p-d 11 ja 13). Maksuotsuse põhjendamine on eelkõige vajalik selleks, et maksukohustuslasel oleks üheselt arusaadav talle etteheidetav käitumine ja tal oleks võimalik enda kohta tehtud otsust mõista ja vajaduse korral tõhusalt vaidlustada (RKHKo asjas 3-3-1-27-14 p 16 ja asjas 3-3-1-33-14 p 12).
16.Käesoleval juhul on MTA kaebaja juhatuse liikmetele tehtud väljamaksete osas leidnud, et väidetav varasem laenu andmine ei ole usutav, kuivõrd mõlemate juhatuse liikme puhul ei ole tõendatud, et neil oli piisavalt rahalisi vahendeid kaebajale sellistes summades (kumbki 15 00 eurot) laenu andmiseks. M. H. on küll selgitanud, et ta elas 2016.a laenu andmise ajal säästudest ja ka tuttavad toetasid (kaebuse lisa 4), kuid ei ole oma väiteid ei maksumenetluses tõendanud. J. P. viitab sellele, et teda peetakse üleval (kaebuse lisa 7), kuid ei ole nimetanud, kes teda ülal peab, samuti on J.P. enda sõnul saanud raha erasikult kinkelepinguga (kaebuse lisa 10), kuid esitatud lihtkirjalik kinkeleping raha kinkimise kohta Venemaa eraisiku poolt ei ole kontrollitav.
16.1.Leian, et juba eelpoolkirjeldatud asjaolude väljatoomine on olnud piisav, selleks et põhjendada MTA kahtlust kaebaja väidete õigsuse osas varasemalt juhatuse liikmete poolt antud laenude kohta. Täiendavalt on MTA viidanud ka sellele, et esitatud laenulepingud on üldsõnalised, nende põhjal ei ole võimalik aru saada millistes osades, millal ja mil viisil laenusummad kaebajale üle anti, samuti on kaebaja raamatupidamisarvestus selles osas puudulik (kontrolliakti p 1.1.2 alapunkt c)). Ka viitab MTA, et on teistes maksumenetluses tuvastanud, et kaebaja juhatuse liikmed on äriühingu rahalisi vahendeid kasutanud oma isiklike kulutuste katteks, ajades segi isiklikke ja äriühingu vahendeid ja arusaadav ei ole, kas kasutatud raha on äriühingusse tagasi jõudnud (samas, alapunkt d)). Ka ei ole eluliselt usutavad kaebaja poolt tema juhatuse liikmetele makstud töötasu summad (80 eurot kuus) ning juhatuse liikmete poolt antud seletused töötasu maksmise viisi osas ei kattu raamatupidamise andmetega (samas, alapunkt a) ja d) viimane lõik).
16.2.Neid asjaolusid kogumis hinnates leian, et MTA on piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja väited juhatuse liikmete poolt 2016.a aasta antud laenude kohta ei ole kinnitust leidnud ning laenu andmine ei ole eluliselt usutav. Koosmõjus asjaoluga, et kaebaja juhatuse liikmete osas deklareeritud töötasu (80 eurot kuus) kontrollitaval perioodil oli ebausutavalt väike (2019.a. oli alampalga suuruseks 540 eurot kuus), tuleb pidada piisavalt põhjendatuks MTA järeldusi selles osas, et kontrollitaval perioodil juhatuse liikmetele tehtud väljamaksete näol ei olnud tegemist varasemalt antud laenu tagasimaksetega, vaid varjatud töötasu maksmisega. Ka on ilmekas, et kaebaja tegevuses kordub teatav käitumismuster seoses rahaliste suhetega juhatuse liikmetega. Maksuotsuse järeldused selles osas on selged ja jälgitavad, kaebaja ei ole ei maksuega kohtumenetluse käigus esitanud tõendeid või selgitusi, mis lükkaksid ümber MTA poolt kontrolliaktis ja maksuotsuses toodud järeldusi.
17.Sarnaselt eeltoodule leian, et MTA poolt kontrolliaktis ja maksuotsuses viidatud seisukoht selles osas, et A. B. sularahas tehtud väljamakse (9 500 eurot) näol ei ole tegemist laenu andmisega, on piisavalt põhjendatud.
17.1.MTA on põhjendatult leidnud, et laenu andmine sularahas 9500 euro ulatuses isikule, kelle ainus ametlik sissetulek on kaebajalt saadav töötasu vahemikus 165,63 kuni 721,23 eurot kuus (neto), ei ole eluliselt usutav. Seejuures on MTA viidanud, et töötamise registri andmetel ei ole A. B. töötanud ega maksustatavaid sissetulekuid omanud pikema perioodi (alates 2014 augustist kuni 2019.a. alguseni). Kaebaja ei ole MTA-le põhjendanud, mille põhjal ta selliste andmete 6(8)
3-20-1208 pinnalt veendus, et isik suudab laenu tagastada. Ka viitab MTA, et vaatamata maksuhalduri korduvatele pöördumistele ei ole A. B. esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et väidetava laenu saamise eesmärgiks olnud auto ostutehing on leidnud aset. A. B. selgitused on selles osas vastuolulised (kontrolliakti 1.2.2. alapunktid b) ja c). Lisaks viitab MTA kontrollaktis, et ei kaebaja ega A. B. ise ei ole esitanud maksumenetluse käigus ühtegi dokumenti, mis kinnitaks väidetavalt antud laenu äriühingusse tagas jõudmist, seda vaatamata asjaolule, et selliseid tõendeid on MTA korduvalt nõudnud (samas, alapunt d)).
17.2.Eelpoolkirjeldatud asjaolud kogumis on minu hinnangul piisavad põhjendamaks maksuhalduri kahtlust, et kaebaja poolt A. B. tehtud väljamakse eesmärk on olnud tegelikult varjatud kujul töötasu maksmine, mitte laenu andmine.
18.Kaebaja on kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis tema hinnangul kinnitavad, et väljamakse näol on tegemist laenuga. Ühes kaebusega on esitatud kassa sissetuleku order kuupäevaga 30.03.2020, mille kohaselt on A.B. tagastanud kaebajale 500 eurot (kaebuse lisa 15) ning 03.03.2021 menetlusdokumendile on kaebaja lisanud väljavõtte oma pearaamatust, mille kohaselt on selleks hetkeks laen täielikult kustutatud.
18.1.Kohtumenetluses esitatud täiendavate tõendite esitamisega seoses selgitan esmalt, haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2.) MKS § 92 lg-le 4 ja § 102 lg 1 p-le 2 tuleneb, et hilinenult esitatud maksukohustust vähendavat asjaolu või tõendit saab arvestada vaid juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest (TlnRnKo 3-17-1884 p 18). MKS § 56 lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Sealjuures on omavahelises seoses MKS § 56 lg-s 1 sätestatud kaasaaitamiskohustus ja MKS § 150 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormis. MTA viitab kohtule kaebuse kohta esitatud vastuses seega õigesti, et 30.03.2020 kassa sissetuleku orderit ei ole kaebaja eelnevalt maksuhaldurile teadmata põhjusel esitanud ja ka kohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja põhjendanud, miks sellist dokumenti ei esitatud maksumenetluse käigus. Sellest tulenevalt lükka kaebusele lisatud kassa sissetuleku order ümber maksuotsuse järeldusi.
18.2.Ka 03.03.2021 menetlusdokumendile lisatud pearaamatu väljavõte laenu väidetavalt täies ulatuses tagasimaksmise kohta ei ole piisav tõendamaks maksuotsuse ebaõigsust. Esmalt märgib MTA õigesti, et pearaamatu väljavõte ja 30.03.2020 kassa sissetuleku order on omavahel vastuolus, kuivõrd pearaamatu väljavõtte kohaselt tagastas A.B. laenu kogu ulatuses koos intressiga 01.12.2020, see aga on vastuolus kaebaja eelmiste väidetega, et osaliselt tagastati laen juba 30.03.2021. Pealegi on nii kassa sissetuleku orderi kui pearaamatu väljavõtte näol tegemist n.ö ühepoolsete, kaebaja poolt koostatud dokumentidega, mille tegelikkusele vastavust ei kinnita ükski muu asja juues olev tõend.
18.3.Leian seega, et ka nimetatud dokumendid ei lükka ümber MTA poolt tõstatatuks kahtlust laenutehingu näilikkuse osas ning selles osas ning seisukohta, et väidetava laenu äriühingusse tagasi jõudmine ei ole leidnud kinnitust. Seega on MTA õigesti leidnud, et A.Bontšukile tehtud väljamakse näol on tegemist ettevõtlusega mitteseotud väljamaksega tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p-i 3 kohaselt.
19.Lisaks eeltoodule on MTA 04.03.2021 menetlusdokumendis õigesti viidanud, et isegi juhul, kui leiab tõendamist, et varasemalt maksustatud summa on kaebaja ettevõtlusesse tagasi jõudnud, et muuda see maksuotsust õigusvastaseks, Kaebajal on sellisel juhul võimalik teha ümberarvestus TuMS § 54 lg 6 alusel selle kuu tuludeklaratsioonis, mil toimus väidetav laenu tagastamine.
20.Kokkuvõtvalt leian, et, et kaebaja ei ole esitanud veenvaid põhjendusi ja väiteid ega viidanud tõenditele, mis lükkaks ümber maksuotsuses toodud põhistusi. Kui tõendamiskoormus on kaebajal ning kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma väidete kinnituseks, jääb kaebus kahtluse 7(8)
3-20-1208 kõrvaldamata jätmise korral rahuldamata, sest tõendamata jätmise riski kannab kaebaja (RKHKo 3-12-1360/131, p 21). Menetluskulud
21.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). MTA ei ole menetluskulude nõuet esitanud. Kaebus jäi kaebus täies osas rahuldamata, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.