4.Tühistada Tartu Vangla 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokollilised otsused kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta.
5.Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
6.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.04.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-1807 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 28.06.2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 kohaldati alates 28.06.2020 kinnipeetav X.X (edaspidi ka kaebaja) suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis nägid ette tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise, kehakultuuriga tegelemise keelamise ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise. Käskkirja kohaselt toimus 28.06.2020 intsident, mis seisnes selles, et valvuriga toimunud jutuajamise käigus X.X ägestus, ähvardas üksuse juhti, öeldes „ma löön ta kasti“, ning kasutas üksuse juhi kohta muid ebaviisakaid väljendeid. Vangla hinnangul tuli kaebaja suhtes kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, kuna 28.06.2020 aset leidnud intsident ning tema varasem käitumine (sh karistatus) näitab ilmekalt seda, et ta on ohtlik vanglas viibivatele isikutele, ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut. X.X on ettearvamatu käitumisega, mistõttu tuleb tema ähvardusi võtta tõsiselt. Tema agressiivne käitumine näitab, et ta ei oska oma probleeme sihipäraselt lahendada ning oma seisukohtade selgeks tegemiseks on ta võimeline kasutama teise isiku suhtes ettearvamatult vägivalda. Vangla üldise julgeoleku tagamine on võimalik üksnes X.X eraldamise abil ja tema üle tõhusama ja intensiivsema järelevalve teostamisega eraldatud lukustatud kambris. Võimalike konfliktide ning kaasneda võivate tagajärgede ennetamine ei ole võimalik, kui X.X jätkaks karistuse kandmist avatud eluosakonnas.
2.Kaebaja esitas 29.06.2020 vanglale vaide, milles soovis 28.06.2020. a käskkirja tühistamist. Tartu Vangla jättis 16.07.2020. a vaideotsusega nr 1-11/375-2 kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja esitas 28.06.2020. a käskkirja peale kaebuse halduskohtusse (haldusasi nr 3-20-1399), kuid kohus tagastas 22.09.2020. a määrusega kaebuse riigilõivu tasumata jätmise tõttu.
3.Tartu Vangla hindas 31.07.2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajalikkust ning jõudis järeldusele, et kohaldatud meetmeid tuleb jätkata. Hindamise kohta koostati samal päeval protokoll.
4.Tartu Vangla hindas 28.08.2020 taas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajalikkust. Üksuse juhi, teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti ning inspektor-kontaktisiku hinnangul ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ära langenud, mistõttu jätkati X.X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ning selle kohta koostati üksuse juhi poolt 28.08.2020 allkirjastatud protokoll. Protokollis on toodud järgmised erinevate ametnike kokkuvõtlikud seisukohad. Inspektor-kontaktisik toetas X.X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamist, kuna kaebaja on oma väljaütlemises ja käitumises ettearvamatu ning eeldada ei saa, et oht oleks möödas. Teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialistil puudusid teadmised, kas X.X on pärast ametniku ähvardamist esitanud veel samal teemal pöördumisi või väljendanud suuliselt samu põhimõtteid. Teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialist leidis, et arvestades X.X varasemat käitumist ja iseloomuomadusi, oleks õige tema suhtes abinõude kohaldamist jätkata. Üksuse juht leidis, et X.X käitumine vangistuse jooksul ning tema kohta koostatud ettekanded näitavad ilmekalt seda, et ta on kiirelt ärrituv ning väljendab vastumeelsust vanglas kehtestatud korra osas. Lisaks on X.X äärmiselt negatiivselt meelestatud vanglateenistuse ametnike suhtes. Kaebajal võib tekkida vastumeelsus ka siis, kui ametnikud täidavad oma tööülesandeid, ning selles võib väljenduda tema ohtlikkus. Kaebaja kambrist leiti päev pärast üksuse juhi ähvardamist ja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist torke-lõikeriistad. Arvestades, et üksuse juhil kui vanglaametnikul lasuvad teatud teenistuskohustused, mille
3-20-1807 hulka kuuluvad ka kinnipeetavate jaoks ebapopulaarsete otsuste tegemine, ei saa välistada, et kaebaja ähvardamine või tõsisemad tagajärjed võivad korduda. Kuna ühest intsidendist alguse saanud kaebaja negatiivne suhtumine püsis kaua (algus aprillis, ähvardus juunis), ei saa pidada ohtu möödunuks. Samuti võib kaebaja taaskord ärrituda, kui tema suhtes tehakse mõni otsustus, mis ei ole talle meelepärane.
5.X.X esitas 02.09.2020 Tartu Vanglale vaide, milles palus 28.08.2020. a protokolli tühistada. Kaebaja sõnul on tema lukustatud kambrisse paigutamise alus vale. Samuti viitas ta sellele, et üksuse juht D. Bronzova ei olnud kaebaja lukustamise päeval isegi tööl.
6.Tartu Vangla jättis 20.09.2020. a vaideotsusega nr 1-11/478-2 kaebaja 02.09.2020. a vaide rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt on kaebaja ettearvamatu käitumisega ning tema varasem käitumine toetab ilmekalt seda, et ta on ohtlik vanglas viibivatele isikutele, ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut. Kuigi valvur, kelle suunas kaebaja kasutas tema lukustamise päeval ähvardavaid väljendeid, ei olnud sellel päeval tööl, tuleb kaebaja ähvardusi võtta tõsiselt.
7.X.X esitas 23.09.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, mida kohus tõlgendas kaebusena Tartu Vangla 28.08.2020. a protokollilise otsuse peale.
8.Tartu Vangla hindas 29.09.2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajadust ning jõudis järeldusele, et kohaldatud meetmeid tuleb jätkata. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise kohta koostati 29.09.2020 üksuse juhi poolt allkirjastatud protokoll. Protokollis on toodud järgmised erinevate ametnike kokkuvõtlikud seisukohad. Inspektor-kontaktisik leidis, et kaebaja paigutamist lukustatud kambrisse tuleb jätkata, sest kaebaja õigustab oma tegusid ega saa aru toimepandu tõsidusest. Teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti hinnangul ei ole kaebajast lähtuv oht jätkuvalt ära langenud. Kaebaja ähvardus oli suunatud ametnik D. Bronzovale, millest tingituna tunneb ametnik ohtu oma elule ja tervisele. Kaebaja on käitumiselt väga impulsiine ning tema ähvardust kedagi rünnata tuleb hinnata reaalsena. Üksuse juht leidis, et olenemata sellest, et intsidendist on möödunud omajagu aega, ei ole oht kadunud ning jätkuvalt negatiivsete sisendite/otsuste saamisel võib see anda veel enam hoogu kaebaja negatiivsele meelestatusele tema suhtes. Lähtuvalt julgeoleku tagamise vajadusest ja arvestades kaebaja varasemat käitumist, ei ole abinõude lõpetamine võimalik. Jätkuvalt esineb aktuaalne oht elule ja tervisele.
9.X.X esitas 29.09.2020. a otsuse peale vaide, mille Tartu Vangla jättis 05.11.2020. a vaideotsusega nr 1-11/539-2 rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et kaebaja hinnang täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise vajaduse otstarbekusele ning asjaolu, et kaebaja ei pea protokollis toodud põhjendusi piisavateks, ei anna alust vaide rahuldamiseks. Isik ise ei ole kõige objektiivsem enda kohta hinnanguid andma.
10.Tartu Halduskohus võttis 03.11.2020. a määrusega menetlusse X.X kaebuse Tartu Vangla 28.08.2020. a protokollilise otsuse tühistamiseks.
11.X.X esitas 08.11.2020 kohtule teatise ja pärast kohtu poolt täiendavate täpsustuste palumist 23.05.2021 kaebuse muutmise taotluse. Nendest avaldustest sai järeldada, et kaebaja soovis vaidlustada ka Tartu Vangla 28.06.2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/217; Tartu Vangla 29.09.2020. a protokollilist otsust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta; Tartu Vangla 28.10.2020. a protokollilist otsust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta; 20.07.2020 enda teise kambrisse paigutamist, mis seadis ohtu tema elu ja tervise; ning konkreetse vanglaametniku (üksuse juhi) tegevust ametikoha kuritarvitamisel ja võimuga liialdamisel, paludes võtta ametnik vastutusele ja karistada teda vastavalt kohtu äranägemisele. Kuigi 08.11.2020. a avalduses märkis kaebaja, et soovib kaebusele lisada ka kahjunõude, siis nähtus 23.05.2021. a avaldusest siiski, et kahjunõuet kaebaja esitada ei soovinud.
3-20-1807
12.Tartu Vangla 30.11.2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/430 lõpetati X.X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine samast kuupäevast alates ja kaebaja paigutati tavapärasele kinnipidamisrežiimile.
13.Tartu Vangla esitas 03.12.2020 vastuse kaebusele.
14.Tartu Halduskohus rahuldas 29.10.2021. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks osaliselt ning luges kaebuse esitatuks selliselt, et selles on esitatud Tartu Vangla 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokolliliste otsuste tühistamise nõuded. Ülejäänud osas jäi kaebuse muutmise taotlus rahuldamata.
15.Tartu Vangla esitas 17.12.2021 kohtule täiendava vastuse kaebusele.
16.Tartu Halduskohus määras 11.02.2022. a määrusega asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.
17.Kaebaja esitas 27.02.2022 kohtule oma täiendavad selgitused ja seisukohad vastustaja väidetele ja kohtule esitatud tõenditele.
18.Vastustaja esitas 28.02.2022 kohtu palutud täiendavad selgitused ja tõendid.
19.Kaebaja esitas 05.03.2022 oma täiendavad seisukohad.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
20.Kaebaja palub tühistada tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise kohta tehtud 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokollilised otsused ning põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 1) Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid alusetult ning üksnes teatud vanglaametnike kiusliku suhtumise tõttu. Käskkirja aluseks toodud asjaolud pole tõendatud. Kaebaja võidi 28.06.2020 lukustada vene rahvusest valvuri vale arusaamise või kuulmise järgi. Vangla on keeldunud nii tunnistajate ülekuulamisest kui ka videosalvestise säilitamisest. Vangla põhjendab kaebaja lukustatuna hoidmist kaebaja iseloomustusega, mille kinnituseks pole vanglal esitada ühtegi reaalset fakti. Kaebajat süüdistatakse ametniku ähvardamises, kes polnud isegi sel päeval tööl. Kriminaalmenetlust alustati alles siis, kui kaebaja poolt tehtud kuriteoteated jäid tähelepanuta. Kaebaja sai kriminaalmenetluse alustamisest teada rohkem kui pool aastat hiljem. 2) Lukustatud kambris hoidmise pikendamise protokollid on loodud oletuslikele ettekujutustele. Kaebaja on kandnud talle määratud karistust 5 aastat ja selle aja jooksul pole toimunud ühtegi reaalset intsidenti ametniku või mõne teise kinnipeetavaga, mis oleks lõppenud füüsilise kontaktiga. Küll on vangla ise püüdnud kaebajat n-ö paika panna, algatades näiteks kaebaja suhtes kunstlikult kriminaalasja. Vangla pole kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamist nõuetekohaselt põhjendanud ega teostanud selleks vajalikke toiminguid. Kaebajale ei antud võimalust millegi selgitamiseks ja vangla on seda fakti kohtumenetluses ka tõendanud. 3) Vangistusseadusest (VangS) tulenevalt peab iga lukustatud kambris hoidmine olema järjest põhjalikumalt põhjendatud, kuid kaebaja puhul ei ole isegi alus tõendatud. Kaebajast on loodud kardinaalselt teine isik. Sotsiaalprogrammide pinnalt tehtud kaebaja iseloomustused on üksuse juhi kirjeldustega vastuolus ning jääb arusaamatuks, kuidas üks asutus saab inimest nii erinevalt kirjeldada. Kaebaja suhtes avaldas arvamust inspektor-kontaktisik, kellega kaebaja pole viimase aasta jooksul isiklikult üldse kokku puutunud, seega ei saa olla tegemist sobiva isikuga kaebaja hindamiseks. Paralleele ei saa tuua ka kaebaja kuriteoga, mille eest ta karistust kannab, sest keegi ei tea selle kohta tõeseid asjaolusid. Inimese olemust ega tema omadusi ei saa tõendada individuaalne täitmiskava. Kaebaja ohtlikkust ei saanud tõendada kohtule esitatud ja tema suhtes 2018. aastal koostatud ettekanded. 08.10.2018. a ettekande põhjal on kaebaja
3-20-1807 mõistetud õigeks (kriminaalasi nr 1-19-1849). 02.12.2018. a ettekande alusel ei ole aga kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viidud, mistõttu pole ka alust sellest lähtuvalt kaebajale etteheiteid teha. 4) Kuigi kaebaja on psüühilise puudega isik, ei kontrollitud tema psüühilist seisukorda ja ta ootas ca 2 kuud, enne kui sai sellega seoses vastuvõtule. 5) Kaebajat laimavad vangla tehtud viited temalt lõike- ja torkeriistade leidmisele. Vangla väide, et kaebaja kambrist leiti 29.06.2020 teravaks ihutud plekitükk, on alusetu. Kaebajal puuduvad nende esemete omamise kohta distsiplinaarkaristused ning Tartu Vanglas poleks jäänud selline leid karistamata. 10.08.2020 ja 08.09.2020 toimunud läbiotsimiste käigus leitud esemetega seonduvat kaebaja ei mäleta. Kaebaja on küll omanud lahtiseid žiletiterasid, kuid need on olnud kaebajal mõeldud rohkem praktilisemaks vahendiks kui kellegi vigastamiseks, näiteks paberi või papi lõikamiseks, pliiatsiotsa kujundamiseks jne.
20.1.Kaebaja palub 05.03.2022. a avalduses lisaks kaebuse rahuldamisele võtta midagi ette süüdi olevate tegelastega.
21.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 1) Täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise vajaduse kohta koostatud protokollide näol ei ole tegemist haldusaktidega. Seega ei ole võimalik neid tühistada ning tühistada on võimalik ikkagi Tartu Vangla 28.06.2020. a käskkirja alates konkreetsest kuupäevast, millest alates olid kohtu hinnangul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ära langenud ja vangla pidanuks nende kohaldamise lõpetama. 2) Kaebaja varasem karistatus (karistatud 18 korral, millest 16 kriminaalkaristust on arhiveeritud), sh ähvardamine, kehaline väärkohtlemine ja avaliku korra raske rikkumine, näitab, et kaebaja on võimeline teisi isikuid nii ähvardama kui ka kehaliselt väärkohtlema. Praegu kannab kaebaja karistust tapmise eest, mis näitab, et tema kuritegude dünaamika ja vägivaldsuse raskusaste on muutunud raskemaks. Vangistuses viibib kaebaja 7. korda. Kaebaja individuaalsest täitmiskavast nähtub, et tema kuritegude soodusteguriks on olnud impulsiivsus, majandusliku kasu saamise eesmärk, kehv probleemide lahendamise oskus ning alkoholi tarvitamine. Kaebaja varasem kuritegelik käitumine näitab seda, milleks ta on võimeline, mistõttu ei saa tema ähvardavatesse väljenditesse suhtuda kergekäeliselt. 3) Vangistuse jooksul kaebaja kohta koostatud ettekanded näitavad, et kaebaja puhul on tegemist väga kiirelt ärrituva isikuga, kes väljendab vastumeelsust vanglas kehtestatud korda ning on vanglaametnike suhtes negatiivselt meelestatud. See annab vanglale aluse järeldada, et negatiivse olukorra tekkimisel ärritub kaebaja kiiresti ja impulsiivsest käitumisest tingituna võib sellest kujuneda ka reaalne oht teiste isikute elule või tervisele. Arvestades, et kaebaja on olnud suuteline kasutama vägivalda oma ema suhtes ning on tapnud oma endise elukaaslase ehk kuriteod olid suunatud lähedaste vastu, on piisavalt alust kahelda, et tema suhtumine ametnike kui tema lähikonda mittekuuluvate isikute suhtes on veelgi hoolimatum. Kohtule esitatud sotsiaalprogrammide tagasiside ei ole praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohane, sest selle andmisel ei ole arvesse võetud kõiki kinnipeetavaga seotud aspekte, sh tema varasemat kuritegelikku käitumist ega käitumist vangistuse jooksul. 4) 10.08.2020 leiti kaebaja elukambrist lauaplaadi vahele peidetuna lahtine žiletitera. Leitud eset ei olnud võimalik siduda kummagi kambris paiknenud kinnipeetavaga, mistõttu ei viidud läbi distsiplinaarmenetlust. Samuti leiti ka päev pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja elukambrist muu hulgas žiletitera ja teravaks ihutud plekitükk. Vangla praktikas on esinenud juhtumeid, kus lahtisest žiletiterast on valmistatud ründerelv ja sellega ametnikku rünnatud. Ka 2020. a septembris leiti kaebaja kambrist isevalmistatud veekeeduseade, mis koosnes 6 žiletiterast, metallitükkidest ja juhtmejuppidest. Miski ei välista
3-20-1807 vajadusel isevalmistatud veekeeduseadme ümberkombineerimist ründerelvaks. Eeltoodu näitab, et vaatamata läbiotsimistele, jõuavad keelatud esemed siiski kaebajani. 5) Kaebaja käitumine näitab, et tema reaktsioon sündmusele võib avalduda alles mõne aja möödudes. Nimelt leidis 28.06.2020 ähvardamiseni viinud sündmus aset 2020. a aprillis, kui üksuse juht tegi kaebaja jaoks ebameeldiva otsustuse. Kaebaja suhtumine sellesse otsustusse väljendus ähvarduse näol aga alles juunikuus. Üksuse juht tegi kaebaja jaoks negatiivse sisuga otsustused 27.08.2020 ja 15.09.2020 (jättis rahuldamata tema taotluse ja korduva taotluse päevikukannete väljatrüki saamiseks). Vanglal tuli arvestada sellega, et kaebaja reaktsioon võib avalduda ka mõne aja möödudes (reaktsioon võib tekkida ka mitme negatiivse otsuse kulminatsioonina), mistõttu oli vajalik kaebajat täiendavalt jälgida ning teostada tema suhtes tõhusamat järelevalvet. 6) Sõltumata sellest, kas kaebaja suhtes on vanglas varem fikseeritud füüsilise vägivalla kasutamisega seonduvaid intsidente, on vanglal kohustus ära hoida ka esimest sellist intsidenti. Kui kaebaja varasem käitumine näitab, et ta on võimeline kasutama teiste isikute suhtes vägivalda (ka enda lähedaste suhtes), siis vägivallajuhtude puudumine vangistuses ei tähenda, et ta ei võiks kujutada teistele ohtu või et selline oht ei võiks realiseeruda. Vanglal ei ole võimalik tõsikindlalt ette näha, kas või millisel ajahetkel võib selline oht realiseeruda, kuid vanglal tuleb võtta tarvitusele abinõud sellise ohu realiseerumisvõimaluse vältimiseks. 7) Enne 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokollide koostamist ei ole kaebajale antud võimalust esitada omapoolset arvamust või vastuväiteid. Inspektor-kontaktisiku kinnitusel toimus siiski alati enne uue protokolli koostamist suuline vestlus, mille raames küsiti isiku arvamust. Suulises vestluses kaebaja alati vaid õigustas oma tegu ega mõistnud, mida ta oma ähvarduste ja väljaütlemistega teistele isikutele teeb. 8) Kaebajal on diagnoositud traumajärgse ajukahjustuse sündroom ning kaasnevate diagnoosidena alkoholi tarvitamisest tingitud sõltuvus ja residuaalne afektiivne häire.
21.1.Vastustaja palub 28.02.2022. a avalduses nõuda Tartu Maakohtult välja kaebaja suhtes 02.07.2020 algatatud kriminaalasja menetlusmaterjalid.
KOHTU SEISUKOHT
22.Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätkanud kaebaja suhtes VangS § 69 lg 1 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, leides, et nende kohaldamine oli põhjendatud ka kahe ja kolme kuu möödumisel meetmete kohaldamise algusest.
23.Tartu Vangla 28.06.2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena tema vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (VangS § 69 lg 2 p 1), kehakultuuriga tegelemise keelamist (VangS § 69 lg 2 p 3) ning paigutamist eraldatud lukustatud kambrisse (VangS § 69 lg 2 p 4). Praeguses asjas palub kaebaja tühistada Tartu Vangla 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokollilised otsused, millega otsustati tema suhtes 28.06.2020 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude pikendamine. Seega ei hinda kohus praeguses asjas täiendavate julgeolekuabinõude algse kohaldamise ega ka 31.07.2020 nende kohaldamise esmakordse pikendamise õiguspärasust. Samuti ei ole kohtule esitatud nõudeid 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokolliliste otsuste osas tehtud Tartu Vangla 20.09.2020. a vaideotsuse nr 1-11/478-2 (digitaalse kohtutoimiku lehed (dtl) 26–27; vaie dtl 30) ja 05.11.2020. a vaideotsuse nr 1-11/539-2 (dtl 55–56; vaie dtl 69–70) tühistamiseks.
23.1.Oma 05.03.2022. a avalduses on kaebaja esitanud kohtule täiendava taotluse „võtta midagi ette ka süüdiolevate tegelastega“. Kaebaja seda väidet tuleb tõlgendada soovina kaebuse täiendamiseks ehk muutmiseks (HKMS § 49 lg 1). Kaebuse muutmisest tuleb aga keelduda,
3-20-1807 sest kaebuse esitamine muudetud kujul ei oleks HKMS kohaselt lubatav. Kohus selgitab, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda halduskohtumenetluses ametnike vastutusele võtmist, sh nende suhtes karistuslike meetmete kohaldamist. Vanglaametnike suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise ja distsiplinaarkaristuse kohaldamise õigus on ametiisikul, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus, ministril või tema poolt volitatud ametiisikul (VangS § 148, avaliku teenistuse seaduse § 72 lg-d 1, 2 ja § 76 lg 1). Kui kaebaja leiab, et vanglaametnik on pannud vanglas toime kuriteo, saab ta sellest teavitada vanglat või prokuratuuri, esitades kuriteoteate (kriminaalmenetluse seadustiku § 195 lg 1, § 212 lg 2 p 6). Seega ei oleks vastav kaebus HKMS § 44 lg 1 ja § 121 lg 2 p 1 kohaselt halduskohtus lubatav ning kaebuse muutmise taotlus jääb HKMS § 49 lg 1 alusel rahuldamata.
24.VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisel tuleb nende kohaldamine lõpetada. Täiendavad julgeolekuabinõud on seega erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist saab kohaldada üksnes ajutiselt olukorras, kus VangS § 69 lg 1 järgi nõutav ohulävend on ületatud (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 06.08.2020. a määrus nr 3-20-1314, p 16).
25.VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas julgeolekuabinõu kohaldamine on vajalik, ning valida selleks seaduses ettenähtute seast sobiv meede. See tähendab, et kuigi täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel, saab vangla poolt kaalutlusõiguse kasutamine ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine ja meetme valik toimuda alles pärast VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse tuvastamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning koguma vajadusel tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsus nr 3-19-656, p 18). Sama kehtib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise üle otsustamisel. Ka sel juhul peab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri võimaldama teha kindlaks, et ametivõimud on viinud läbi uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 13.11.2018. a otsus asjas nr 70465/14, A.T. vs. Eesti, p 73). Arvestades üksikvangistuse kohaldamises seisneva meetme (milleks on ka lukustatud kambrisse paigutamine ja suhtlemisvabaduse piiramine) raskust, on riigiasutused kohustatud enne sellise meetme rakendamist hindama kõiki antud juhtumi asjaolusid (EIK otsus asjas nr 31535/09, Gorbulya vs. Venemaa, p 75 ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Seega, kui vangla on kohaldanud isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tema ohtlikkuse tõttu teistele isikutele või raske õiguserikkumise ärahoidmiseks, tuleb tal ka isiku suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamisel veenduda selles, et meetmete algsel kohaldamisel tuvastatud oht esineb jätkuvalt ning endiselt on piisavalt tõenäoline, et lähitulevikus leiab aset isiku rünne teiste isikute vastu või tõsise õiguserikkumise toimepanemine (vrd Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020. a otsuse nr 3-19-656, p-d 24 ja 25).
26.Kohus jääb kaebuse menetlusse võtmise määruses väljendatud seisukoha juurde, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise kohta koostatud protokollide näol on tegemist haldusaktidega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 tähenduses. Seda seisukohta kinnitab ka hilisem kohtupraktika (vt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsus nr 3-20-64, p 19). Seega tuli vastustajal 28.08.2020.a ja 29.09.2020. a otsuste kui haldusaktide andmisel järgida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse jätkuva olemasolu tuvastamisel ja selle tuvastamise korral meetmete kohaldamise põhjendatuse kaalumisel ka haldusakti
3-20-1807 andmisele kohalduvaid menetlusreegleid (samas, p 20).
27.Praegusel juhul on vastustaja 28.06.2020 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ning nende pikendamisel 28.08.2020 ja 29.09.2020 tuginenud kahele VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alusele – sellele, et kaebaja on ohtlik vanglas viibivatele isikutele (ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut), ning vajadusele hoida ära raskeid õiguserikkumisi.
28.Vastustaja leidis 28.06.2020. a käskkirjas nr 2-20/1-2/217 (dtl 77–79), et kaebaja kujutas endast ohtu ametnike elule ja tervisele ning tema suhtes tuli tugevdada järelevalvet, kuni vanglaametnikega füüsilise konflikti toimumise oht on ära langenud. Vangla järeldas kaebajast lähtuva ohu esinemist 28.06.2020 aset leidnud intsidendist ning kaebaja varasemast käitumisest. 28.06.2020. a intsidendi kohta on valvur koostanud ettekande nr 2-20-3589 (dtl 162). Ettekande kohaselt vestles kaebaja 28.06.2020 kella 14.40 paiku valvuriga teemal, mis puudutas üksuse juhi D. Bronzova poolt kaebajale 22.04.2020 koostatud ettekannet kaebaja ebaviisaka käitumise kohta. Kaebaja väljendas valvurile enda arvamust, et kõik vanglaametnikud on valetajad ja petised ning tema ei ole 22.04.2020. a ettekandes välja toodud sõnu tegelikult öelnud. Jutu käigus ägestus kaebaja aina rohkem; ütles, et helistab järgmisel päeval lehte ja et üksuse juht pole mitte keegi; lausudes lõpuks „ma löön ta kasti“. Jalutuskäigult tagasi tulles umbes kell 16.10 jätkas kaebaja sama teemaga ning ütles valvuri kuuldes üksuse juhi kohta ebatsensuurseid ja halvustavaid väljendeid.
28.1.Vastustaja kinnitusel algatati 28.06.2020 juhtunu pinnalt 02.07.2020 kriminaalmenetlust nr 20922900044 karistusseadustiku (KarS) § 274 lg 1 tunnustel (vastustaja 28.02.2022. a vastuse p 1, dtl 238) ning kriminaalasja materjalid edastati prokuratuuri 18.05.2021 (Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 23.02.2022. a e-kiri, dtl 232). Käesoleval ajal toimub asjas kohtumenetlus (kriminaalasi nr 1-21-7216).
28.2.Kohus palus 16.02.2022. a määruses vastustajalt teavet kriminaalmenetluse seisu kohta 28.08.2020 ja 29.09.2020. Kuna vastustajal puudusid kohtule vastamise ajal kriminaalmenetluse materjalid, mille pinnalt kohtule vastata, palus vastustaja kohtul nõuda kriminaalasja menetlusmaterjalid välja Tartu Maakohtu kriminaalasja toimikust. Kohus ei pea täiendavate kriminaalasja menetlusmaterjalide väljanõudmist asja lahendamiseks siiski vajalikuks. HKMS § 62 lg 2 kohaselt korraldab kohus selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Asjas selgunud asjaoludest ja kogutud tõenditest nende kogumis ilmneb, et kahtlus kaebaja poolt 28.06.2020 KarS § 274 lg 1 tunnustel süüteo toimepanemise kohta püsis ka 28.08.2020 ja 29.09.2020 ehk 02.07.2020 kriminaalmenetluse algatamise ja 18.05.2021 kriminaalasja materjalide prokuratuuri edastamise vahele jääval ajal. Seetõttu jääb vastustaja taotlus täiendavate tõendite kogumiseks HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata.
29.VangS § 69 lg-test 1 ja 3 tulenevalt on vangla kohustatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamisel tuvastama meetme aluse jätkuva olemasolu ja seda põhjendama. Selleks ei ole piisav pelgalt seisukoht, et vanglal ei ole veendumust, et oht on möödunud; samuti ei saa olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud võrdsustada ohuolukorraga (Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021. a otsus nr 3-20-64, p-d 21, 23).
30.Nii 28.08.2020. a protokollis (dtl 28–29) kui ka 29.09.2020. a protokollis (dtl 134–135) on ühtemoodi leitud, et kaebaja käitumise jälgimiseks ning temast tuleneva ohu hindamiseks on vajalik jätkata 28.06.2020 kohaldatud julgeolekuabinõusid, kuni vangla jõuab veendumusele, et tema käitumisest tuleneda võiv oht teistele on ära langenud. Leiti, et välistada ei saa, et kaebaja poolne ähvardamine või tõsisemad tagajärjed võivad korduda, kui üksuse juht, keda kaebaja ähvardas, peaks kaebaja suhtes tulevikus uuesti tegema mõne kaebajale mittemeelepärase otsuse. Nende väidete esitamisel on viidatud kaebaja poolt varem toime
3-20-1807 pandud kuritegudele – joobes juhtimised, ähvardamised, asja omavolilised kasutamised, kehalised väärkohtlemised, vargused, omastamine, avaliku korra raske rikkumine, dokumendi vargus, tapmine – ja sellele, et kaebaja kuriteod on muutunud ajas raskemaks. Samuti viidatakse sellele, et kaebaja puhul on kuritegude toimepanemise soodusteguriks impulsiivsus, kehv probleemide lahendamise oskus ja alkoholi tarbimine, ning et kaebaja käitumine vangistuse jooksul ja tema kohta koostatud ettekanded näitavad ilmekalt, et ta on kiirelt ärrituv, väljendab enda vastumeelsust vanglas kehtestatud korra osas ja on vanglateenistuse ametnike suhtes äärmiselt negatiivselt meelestatud.
30.1.Vastustaja on esitanud eeltoodud väidete kinnitamiseks kohtule kaebaja kohta 09.12.2019 koostatud individuaalse täitmiskava (dtl 82–84, 165–167), samuti hulga kaebaja suhtes vangistuse jooksul koostatud ettekandeid (dtl 169–192, 196–199, 213). Nendest tõenditest nähtub tõepoolest, et kaebajat on kirjeldatud kui impulsiivset inimest ning ta on vangistuse jooksul olnud paljudel kordadel vanglaametnikega ebaviisakas, ärritunud kiiresti ning kasutanud nende suhtes solvavaid ja ebatsensuurseid väljendeid. Kohus nõustub vastustajaga, et need asjaolud on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel asjakohased, kuna need iseloomustavad kaebaja käitumismaneeri ja annavad seetõttu aimu sellest, kuidas kaebaja võib tulevikus käituda. Samamoodi on vanglal õigus arvestada kaebaja varasemat karistatust. Isik ei pea olema sellise tema käitumist iseloomustava teo eest tingimata ka distsiplinaar- või kriminaalkorras karistatud. Küll tuleb aga kõiki isikuga seotud asjaolusid hinnata kogumis, võttes sealjuures arvesse nende tähtsust ja osakaalu ohu kindlakstegemisel.
31.Kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud otsustes toodud põhjendused piisavalt veenvad, et nendest saaks järeldada otsustamise ajal VangS § 69 lg 1 kohaldamiseks vajaliku lävendiga ohuolukorra esinemist.
32.Protokollides esitatud põhjendustest ei nähtu selgelt seda, et vangla oleks olnud veendunud selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamise ajal oli piisavalt tõenäoline, et kaebaja ründab teist isikut, antud asjaoludel eelkõige üksuse juhti. Kuigi 28.06.2020 toimunud intsidendist ei olnud möödunud pikk aeg (2 kuud ja 3 kuud), eeldas kaebaja suhtes rangete julgeolekumeetmete kohaldamine kohtu hinnangul vangla poolt põhjalikumalt kaebaja meelestatuse ja sellest tulenevalt ka temast lähtuva ohu väljaselgitamist.
33.HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Puudub vaidlus, et kaebajale ei ole antud võimalust esitada tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise kohta arvamust kirjalikus vormis. Vastustaja kinnitusel on kaebajalt küsitud arvamust suuliselt ning kaebajaga vestlemisele enne meetmete kohaldamise pikendamist viitab näiteks 29.09.2020. a protokollis väidetu, et kaebaja õigustab oma tegusid ega saa aru toimepandu tõsidusest. Siiski ei kinnita eeltoodu seda, et kaebajal oleks olnud võimalus avaldada oma arvamust ja esitada vastuväiteid, olles selgelt teadlik, millise sisuga haldusotsuse tegemist tema suhtes plaaniti. Isik saab oma õigust ärakuulamisele kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest (Riigikohtu 28.04.2014. a otsus nr 3-3-1-5213, p 34). Ärakuulamise eesmärgiks on muu hulgas koguda teavet, mis tagaks õiguspärase ja kõiki olulisi asjaolusid arvesse võtva haldusakti andmise (vt Riigikohtu 19.12.2019. a otsus nr 3-17-1329, p 25). Praegusel juhul ei ole kohus veendunud, et kaebaja arvamuse ja vastuväidete nõuetekohane välja selgitamata jätmine ei võinud mõjutada asja otsustamist.
34.Vastustaja on nii protokollilistes otsustes kui ka kohtumenetluses viidanud muu hulgas sellele, et antud olukorras oli võimalik eeldada, et kaebaja negatiivne suhtumine vanglaametniku suhtes püsib kaua. Nimelt leidis 28.06.2020 ähvardamiseni viinud sündmus vastustaja väitel aset rohkem kui kaks kuud tagasi aprillis (üksuse juhi poolt 22.04.2020 kaebaja
3-20-1807 suhtes ettekande koostamine). Kaebaja on praeguses asjas 05.03.2022 kohtule esitatud avalduses viidanud sellele, et ta vaidlustas 22.04.2020. a ettekande pinnalt koostatud Tartu Vangla 21.05.2020. a distsiplinaarkäskkirja halduskohtus ning kaebus on menetluses asjas nr 3-20-1239. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja esitas kaebuse nimetatud kohtuasjas 28.06.2020 ning enne kaebuse esitamist läbis kaebaja kohustusliku vaidemenetluse, mille tulemusel jäeti tema vaie rahuldamata 26.06.2020. a vaideotsusega. Vastavalt justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 12 lg-le 21 on inspektori-kontaktisiku või muu vastava üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaide läbivaatamine üksuse juhi pädevuses. Seega sai kaebaja paar päeva enne 28.06.2020. a sündmust üksuse juhi poolt koostatud 26.06.2020. a vaideotsuse ning esitas 28.06.2020, s.o samal päeval üksuse juhi suunas ähvarduse ja teiste ebaviisakate väljendite väljaütlemisega, kohtule kaebuse 22.04.2020. a ettekande pinnalt koostatud 21.05.2020. a käskkirja vaidlustamiseks. Eeltoodu ei kinnita kohtu hinnangul seda, et kaebaja oleks 28.06.2020 endast väljaminemisega reageerinud pelgalt sündmusele, mis leidis aset mitu kuud tagasi. Kuigi eelnev kinnitab selgelt kaebaja impulsiivsust ning ärritumist tema suhtes negatiivsete otsuste saamisel, ei saa sellest siiski selgelt järeldada kaebajast VangS § 69 tähenduses ohu lähtumist ka 28.08.2020 ja 29.09.2020.
35.Veel viitab vastustaja 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a otsustes sellele, et päev pärast 28.06.2020. a intsidenti leiti kaebaja kambrist läbiotsimise käigus torke-lõikeriistad. Kaebaja kambrist torke-lõikeriistade leidmise kohta on kohtule esitatud vanemvalvuri 29.06.2020. a ettekanne nr 2-20-3612 (dtl 87). Sellest ettekandest ja sellele käsikirjaliselt tehtud pealekirjutusest nähtub, et žiletitera ja teravaks ihutud plekitükk võeti ära kambrist, kuhu kaebaja oli paigutatud 28.06.2020 ning kust oli vahetult vabanenud teine kinnipeetav. Seetõttu ei olnud võimalik kindlaks teha, et need esemed kuulusid just kaebajale. Kohtumenetluses tõi vastustaja välja veel faktid, et kaebaja kambrist leiti žiletiterasid ka 2020. a augustis ja septembris. Tartu Vangla vanemvalvuri 10.08.2020. a ettekandest nr 2-20-4446 (dtl 86) ilmneb, et lahtine žiletitera võeti 10.08.2020 ära kambrist, kus kaebaja paiknes koos teise kinnipeetavaga. Tartu Vangla 08.09.2020. a ettekandega nr 2-20-4930 (dtl 139) on aga tõendatud, et samast kambrist, kus kaebaja viibis samuti koos teise kinnipeetavaga, võeti muu hulgas ära isevalmistatud veekeetja, mis koosnes kuuest lahtisest žiletiterast, metallitükkidest ja kahest ca 30 cm pikkusest juhtmejupist.
35.1.Kohtu hinnangul on eeltoodu ehk kaebaja kambrist torke-lõikeriistade leidmine tingimata asjaolu, mida vangla ei saanud kaebajast lähtuva ohu püsimise hindamisel tähelepanuta jätta. Küll aga ei nähtu praegusel juhul vaidlustatud protokollilistest otsustest nende asjaolude nõuetekohast arvesse võtmist ning nende tähtsuse kaalumist ohuolukorra tuvastamisel. Näiteks ei ole kaebaja kambrist 10.08.2020 ja 08.09.2020 žiletiterade leidmisele 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a otsustes viidatud, samas on esmakordselt viidatud kaebaja kambrist 29.06.2020 lõike-torkeriistade äravõtmisele alles 28.08.2020. a otsuses, mitte aga varem koostatud 31.07.2020. a protokollilises otsuses.
36.Kohus nõustub vastustajaga täielikult selles, et vangla peab igasse kinnipeetava poolt väljendatud võimalikku ähvardusse suhtuma täie tõsidusega, seda eriti siis, kui see viitab võimalikule kavatsusele võtta kelleltki elu. See aga ei võta vastustajalt kohustust hinnata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsustamisel igakülgselt asjaolusid, sh võimalikult muutunud asjaolusid, ning tuvastada, kas jätkuvalt esineb reaalne ohuolukord. Selle väljaselgitamiseks tuleb vastustajal järgida haldusmenetluses kehtivaid põhimõtteid ja reegleid. Antud juhul puudub kohtul vaidlustatud otsuste ja kohtule esitatud teiste materjalide pinnalt veendumus, et 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a seisuga lähtus kaebajast reaalne oht ning temast lähtuva võimaliku ohu realiseerumist ei olnud võimalik ennetada muude meetmetega kui VangS § 69 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine (näiteks kaebaja ja üksuse juhi kokkupuudete vältimine jmt).
3-20-1807
37.Eelnevalt esitatud põhjendustel leiab kohus, et Tartu Vangla ei ole 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokollilistes otsustes nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud kaebajast lähtuva ohu jätkuvat esinemist otsuste tegemise ajal ning ka kohtumenetluses esitatud põhjendustest ei ole võimalik veenvalt sellise ohu esinemist järeldada. Seetõttu tuleb pidada vaidlustatud otsuseid ainuüksi seetõttu õigusvastaseks ning kohus ei pea vajalikuks täiendavalt analüüsida kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise õiguspärasust lähtuvalt teistest aspektidest, sh lähtuvalt kaebaja psüühilisest seisukorrast.
38.Kaebus tuleb seega rahuldada ning Tartu Vangla 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokollilised otsused tühistada.
39.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta.
40.Kohus vabastas 03.11.2020. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. Seega jäävad need menetluskulud HKMS § 118 lg 2 alusel Eesti Vabariigi kanda.
41.Arvestades, et kohtuotsuses on muu hulgas käsitletud kaebaja terviseandmeid, avaldab kohus kohtuotsuse avaldamisel kaebaja eraelu kaitseks tema nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3). Kui kaebaja tema nime tähemärgiga asendamist ei soovi, on kaebajal võimalik sellest kohut teavitada ja taotleda kohtuotsuses tema nime varjamata kujul avaldamist. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.