Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 23. veebruar 2023, Tartu 3-20-1807
Haldusasi
X kaebus Tartu Vangla 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a protokolliliste otsuste (täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine) tühistamiseks.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2022. a otsus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2022. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. märts 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 28. juuni 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 kohaldati alates samast päevast kinnipeetav X suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Käskkirja kohaselt 28. juunil 2020 kaebaja valvuriga toimunud jutuajamise käigus ägestus, ähvardas üksuse juhti, öeldes „ma löön ta kasti“, ning kasutas üksuse juhi kohta muid ebaviisakaid väljendeid.
2.Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 28. juuni 2020. a käskkirja tühistamiseks. Halduskohus tagastas kaebuse haldusasjas nr 3-20-1399 riigilõivu tasumata jätmise tõttu.
Tartu Vangla hindas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajalikkust 31. juulil, 28. augustil ja 29. septembril 2020 ning jõudis kõigil kolmel korral järeldusele, et kohaldatud meetmeid tuleb jätkata. Hindamise kohta koostati samal päeval
protokoll. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 30. novembri 2020. a käskkirjaga.
4.Kaebaja esitas Tartu Vanglale vaided 28. augusti ja 29. septembri 2020. a protokollilise otsuse peale. Vaided jäid rahuldamata vastavalt 20. septembri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/478-2 ja
5.novembri 2020. a vaideotsusega nr 1 11/539.
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 28. augusti 2020. a protokollilise otsuse tühistamiseks. Hiljem täiendas kaebaja kaebust ka Tartu Vangla 29. septembri 2020. a protokollilise otsuse tühistamise nõudega. Kaebuse kohaselt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid alusetult ning üksnes vanglaametnike kiusliku suhtumise tõttu. Käskkirja aluseks toodud asjaolud pole tõendatud. Kaebajat süüdistatakse ametniku ähvardamises, kes polnud isegi tööl sel päeval. Kaebaja on kandnud talle määratud karistust 5 aastat ja selle aja jooksul pole toimunud ühtegi reaalset intsidenti ametniku või mõne teise kinnipeetavaga, mis oleks lõppenud füüsilise kontaktiga. Sotsiaalprogrammide pinnalt tehtud kaebaja iseloomustused on üksuse juhi kirjeldustega vastuolus ning jääb arusaamatuks, kuidas üks asutus saab inimest nii erinevalt kirjeldada. Kaebajat laimavad vangla viited temalt lõike- ja torkeriistade leidmise kohta. Vangla väide, et kaebaja kambrist leiti teravaks ihutud plekitükk 29. juunil 2020, on alusetu. Kaebajal puuduvad nende esemete omamise kohta distsiplinaarkaristused ning Tartu Vanglas poleks jäänud selline leid karistamata.
6.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise vajaduse kohta koostatud protokollide näol ei ole tegemist haldusaktidega ja neid ei saa tühistada. Kaebaja varasem karistatus näitab, et ta on võimeline teisi isikuid nii ähvardama kui ka kehaliselt väärkohtlema. Praegu kannab kaebaja karistust tapmise eest. Seetõttu ei saa tema ähvardavatesse väljenditesse suhtuda kergekäeliselt. Sotsiaalprogrammide tagasiside ei ole praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohane, sest selle andmisel ei ole arvesse võetud kõiki kinnipeetavaga seotud aspekte, sh tema varasemat kuritegelikku käitumist ega käitumist vangistuse jooksul. Kaebaja on väga kiirelt ärrituv isik, kes väljendab vastumeelsust vanglas kehtestatud korrale ning on vanglaametnike suhtes negatiivselt meelestatud. See annab aluse järeldada, et negatiivse olukorra tekkimisel ärritub kaebaja kiiresti ja impulsiivsest käitumisest tingituna võib sellest kujuneda ka reaalne oht teiste isikute elule või tervisele.
10.augustil 2020 leiti kaebaja elukambrist lauaplaadi vahele peidetuna lahtine žiletitera. Leitud eset ei olnud võimalik siduda kummagi kambris paiknenud kinnipeetavaga, mistõttu ei viidud läbi distsiplinaarmenetlust. Samuti leiti ka päev pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja elukambrist muu hulgas žiletitera ja teravaks ihutud plekitükk. Kaebaja käitumine näitab, et tema reaktsioon sündmusele võib avalduda alles mõne aja möödudes. Nimelt leidis 28. juunil 2020 ähvardamiseni viinud sündmus aset 2020. a aprillis, kui üksuse juht tegi kaebaja jaoks ebameeldiva otsustuse. Üksuse juht tegi kaebaja jaoks negatiivse sisuga otsustused ka 27. augustil ja 15. septembril 2020 (jättis rahuldamata taotluse ja korduva taotluse päevikukannete väljatrüki saamiseks). Vanglal tuli arvestada sellega, et kaebaja reaktsioon võib avalduda ka mõne aja möödudes. Enne 28. augusti ja 29. septembri 2020. a protokollide koostamist ei antud kaebajale võimalust esitada oma arvamus või vastuväited. Siiski toimus enne uue protokolli koostamist suuline vestlus, mille raames küsiti kaebaja arvamust.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
7.Tartu Halduskohus 18. märtsi 2022. a otsusega rahuldas kaebuse ja tühistas Tartu Vangla
28.augusti ja 29. septembri 2020. a protokollilised otsused kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta.
8.Halduskohus sedastas, et kui vangla on kohaldanud isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tema ohtlikkuse tõttu teistele isikutele või raske õiguserikkumise ärahoidmiseks, tuleb tal ka isiku suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamisel veenduda selles, et meetmete algsel kohaldamisel tuvastatud oht esineb jätkuvalt ning endiselt on piisavalt tõenäoline, et lähitulevikus leiab aset isiku rünne teiste isikute vastu või tõsise õiguserikkumise toimepanemine. Praegusel juhul on vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ning nende pikendamisel tuginenud kahele VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alusele – sellele, et kaebaja on ohtlik vanglas viibivatele isikutele (ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut), ning vajadusele hoida ära raskeid õiguserikkumisi. VangS § 69 lg-test 1 ja 3 tulenevalt on vangla kohustatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamisel tuvastama meetme aluse jätkuva olemasolu ja seda põhjendama. Selleks ei ole piisav pelgalt seisukoht, et vanglal ei ole veendumust, et oht on möödunud.
9.Vangla järeldas kaebajast lähtuva ohu esinemist 28. juunil 2020 aset leidnud intsidendist ning kaebaja varasemast käitumisest. Intsidendi kohta valvuri koostatud ettekande nr 2-20-3589 (dtl 162) kohaselt vestles kaebaja valvuriga teemal, mis puudutas üksuse juhi D. Bronzova poolt kaebajale 22. aprillil 2020 koostatud ettekannet kaebaja ebaviisaka käitumise kohta. Kaebaja väljendas valvurile enda arvamust, et kõik vanglaametnikud on valetajad ja petised ning tema ei ole ettekandes välja toodud sõnu tegelikult öelnud. Jutu käigus ägestus kaebaja aina rohkem; ütles, et helistab järgmisel päeval lehte ja et üksuse juht pole mitte keegi; lausudes lõpuks „ma löön ta kasti“. Jalutuskäigult tagasi tulles umbes kell 16.10 jätkas kaebaja sama teemaga ning ütles valvuri kuuldes üksuse juhi kohta ebatsensuurseid ja halvustavaid väljendeid. Vaidlusalustes protokollides leiti, et välistada ei saa, et kaebaja poolne ähvardamine või tõsisemad tagajärjed võivad korduda, kui üksuse juht, keda kaebaja ähvardas, peaks kaebaja suhtes tulevikus uuesti tegema mõne kaebajale mittemeelepärase otsuse. Kaebaja individuaalse täitmiskavast ja kaebaja suhtes vangistuse jooksul koostatud ettekannetest nähtub tõepoolest, et kaebajat on kirjeldatud kui impulsiivset inimest ning ta on vangistuse jooksul olnud paljudel kordadel vanglaametnikega ebaviisakas, ärritunud kiiresti ning kasutanud nende suhtes solvavaid ja ebatsensuurseid väljendeid.
10.Vaidlust ei ole, et kaebajale ei ole antud võimalust esitada tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise kohta arvamust kirjalikus vormis. Vastustaja kinnitusel küsiti kaebajalt arvamust suuliselt ning kaebajaga vestlemisele enne meetmete kohaldamise pikendamist viitab näiteks 29. septembri 2020. a protokollis väidetu, et kaebaja õigustab oma tegusid ega saa aru toimepandu tõsidusest. See aga ei kinnita, et kaebajal olnuks võimalus avaldada oma arvamust ja esitada vastuväiteid, olles selgelt teadlik, millise sisuga haldusotsuse tegemist tema suhtes plaaniti. Seega ei saa olla veendumust, et kaebaja arvamuse ja vastuväidete nõuetekohane välja selgitamata jätmine ei võinud mõjutada asja otsustamist.
11.Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja esitas 2020. a aprillis toimunud intsidendiga seoses kaebuse halduskohtule 28. juunil 2020 ning enne kaebuse esitamist läbis kaebaja kohustusliku vaidemenetluse, mille tulemusel jäeti tema vaie rahuldamata 26. juuni 2020. a üksuse juhi tehtud vaideotsusega. Seega sai kaebaja paar päeva enne 28. juuni 2020. a sündmust vaideotsuse ning esitas samal päeval üksuse juhi suunas ähvarduse ja teiste ebaviisakate väljendite väljaütlemisega, kohtule kaebuse 22. aprilli 2020. a ettekande pinnalt koostatud 21. mai 2020. a käskkirja
vaidlustamiseks. Eeltoodu ei kinnita et kaebaja oleks 28. juunil 2020 endast väljaminemisega reageerinud pelgalt sündmusele, mis leidis aset mitu kuud tagasi.
12.Kaebaja kambrist torke-lõikeriistade leidmise kohta esitatud vanemvalvuri 29. juuni 2020. a ettekandest nr 2-20-3612 (dtl 87) nähtub, et žiletitera ja teravaks ihutud plekitükk võeti ära kambrist, kuhu kaebaja oli paigutatud päev varem ning kust oli vahetult vabanenud teine kinnipeetav. Seetõttu ei olnud võimalik kindlaks teha, et need esemed kuulusid just kaebajale. Kohtumenetluses tõi vastustaja välja veel faktid, et kaebaja kambrist leiti žiletiterasid ka 2020. a augustis ja septembris. Tartu Vangla vanemvalvuri 10. augusti 2020. a ettekandest nr 2-20-4446 (dtl 86) ilmneb, et lahtine žiletitera võeti ära kambrist, kus kaebaja paiknes koos teise kinnipeetavaga. Tartu Vangla 8. septembri 2020. a ettekandega nr 2-20-4930 (dtl 139) on aga tõendatud, et samast kambrist, kus kaebaja viibis samuti koos teise kinnipeetavaga, võeti muu hulgas ära isevalmistatud veekeetja, mis koosnes kuuest lahtisest žiletiterast, metallitükkidest ja kahest ca 30 cm pikkusest juhtmejupist. Need on asjaolud, mida vangla ei saanud kaebajast lähtuva ohu püsimise hindamisel tähelepanuta jätta. Samas ei ole 10. augustil ja 8. septembril 2020 žiletiterade leidmisele vaidlustatud protokollides viidatud. Kaebaja kambrist 29. juunil 2020 lõike-torkeriistade äravõtmisele viitas vastustaja alles 28. augusti 2020. a protokollis, mitte aga varem koostatud 31. juuli 2020. a protokollilises otsuses.
13.Tartu Vangla ei ole 28. augusti 2020. a ja 29. septembri 2020. a protokollilistes otsustes nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud kaebajast lähtuva ohu jätkuvat esinemist otsuste tegemise ajal ning ka kohtumenetluses esitatud põhjendustest ei ole võimalik veenvalt sellise ohu esinemist järeldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja, et olukorras, kus kaebaja ka kaks kuud pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist oli ametnike suhtes negatiivselt meelestatud, ei saanud aru toimepandu tõsidusest, õigustas oma tegevust ja ärritus jätkuvalt tema suhtes tehtud negatiivsete otsuste peale, ei saanud järeldada, et oht ründeks oli ära langenud.
28.augusti 2020. a protokollist nähtuvalt leidis ähvardamiseni viinud sündmus aset aprillis. Siis tegi üksuse juht kaebaja jaoks ebameeldiva otsustuse ja suhtumine sellesse väljendus ähvarduse näol alles juunikuus. Seejuures ägestus kaebaja just 22. aprilli 2020. a ettekandes kajastatud peale. Seega näitab kaebaja käitumine, et reaktsioon sündmustele võib avalduda ka alles mõne aja möödudes.
29.septembri 2020. a protokollist nähtuvalt kaebaja õigustas oma tegusid ja ega saanud aru toimepandu tõsidusest. Kui kaebaja ei mõistnud, et ähvarduste kaudu ei ole kohane probleemolukordi lahendada ja tema varasem käitumine näitab suutlikkust reaalselt teist inimest rünnata, siis ei saanud vangla olla veendunud, et järjekordse ebameeldiva otsustuse või tegevuse puhul ei järgne sellele ka reaalset rünnet. Julgeolekuabinõude pikendamise menetluses kaebaja mõistis, miks temalt arvamust küsitakse. Vangla praktikas selgitati kinnipeetavale ka seda, et täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajalikkuse hinnangul arvestatakse tema senist käitumist. Seega pidi kaebajale olema teada ka see, milliseid asjaolusid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvesse võetakse ning kaebaja käitumine vaidlusalusel perioodil ei saanud olla temale endale teadmata.
15.Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas õiguslikku regulatsiooni täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise põhjendatuse otsustamiseks ning hindas selle alusel vastustaja selgitusi kaebaja üksikvangistuse jätkamise kohta, põhjendades arusaadavalt, miks jätkamine esitatud põhjendustel ei olnud õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
17.Vastustaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv kohaldamine oli vajalik, sest kaebaja pahameel vastustaja ametnike tegevusele võis ilmneda alles mitme kuu möödumisel, kaebaja ei olnud mõistnud oma teo tähendust ega muutnud suhtumist vangla ametnikesse ja seega ei saanud vangla olla veendunud, et oht ründeks on ära langenud. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
18.Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult lõpetada (VangS § 69 lg 3). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Tulenevalt VangS § 69 lg-st 3 on selline kohustus jätkuv, s.t meetmete jätkuvat kohaldamist ei õigusta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alustamise ajal tuvastatud ohuolukord.
19.Kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega piirati oluliselt kaebaja põhiõigusi, eelkõige vabadusõigust ning õigust vabale eneseteostusele. Meetmete kohaldamisel nende mõju kaebaja õigustele ajas kumuleerub, mistõttu tuleb nii meetmete kohaldamise aluse esinemist, kui ka meetme kohaldamisel kaebaja õiguste piiramise põhjendatust jätkuvalt hinnata. Tartu Vangla 28. juuni 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 otsustaski vangla, et üksuse juhil tuleb igakuiselt, kuid mitte varem kui ühe kuu möödudes meetmete rakendamisest hinnata täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise vajadust. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine otsustati 31. juuli 2020. a protokolliga (tl 95), mille kohaselt tuli meetmete jätkamine otsustada uuesti mitte hiljem kui 2020. aasta
36.nädalal (30. augustiga algaval nädalal). Sarnaselt märgiti 28. augusti protokollis (tl 26) meetmete jätkamise tähtajaks 2020. aasta 40. nädal (27. septembriga algav nädal) ja 29. septembri 2020. a protokollis (tl 27) 2020. aasta 44. nädal (25. oktoobriga algav nädal). Ringkonnakohus mõistab käskkirjas ja protokollis sätestatud meetmete vajalikkuse hindamise tähtaega selliselt, et sellega määratles vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise maksimaalse kestuse. Seega protokollidel, millega jätkati kaebaja suhtes meetmete kohaldamist oli otsene mõju kaebaja õigustele, kuna nendega pikendati kaebaja õigusi piiravate meetme kehtivust. Protokollid vastavad seega haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti mõistele.
20.Vaidlustatud protokollidest nähtuvalt leidis vastustaja, et meetmete lõpetamiseks peab vanglal olema veendumus, et kohaldamise aluseks olnud oht on möödas. Kui ohu möödumist kinnitavaid asjaolusid ei ole ilmnenud, ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus ära langenud. Ringkonnakohus hinnangul jättis vastustaja sellega sisuliselt kaebaja ohtlikkuse hindamata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel. VangS § 69 lg-test 1 ja 3 tuleneb vastustaja kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine jätkamisel tuvastada ja põhjendada meetme aluse jätkuv olemasolu. Selleks ei ole aga piisav seisukoht, et vanglal ei ole veendumust, et oht on möödunud. Protokollides tulnuks selgitada, miks jätkuvalt tuleb kaebajat pidada ohtlikuks teistele isikutele või pidada tõenäoliseks raske rikkumise toimepanemist kaebaja poolt.
21.Kaebaja ohtlikkust põhjendatakse protokollides kaebaja poolt toime pandud kuritegude iseloomu, eelkõige kuritegude ajas raskemaks muutumisega, kaebaja kiire ärrituvuse, 28. juunil
2020 üksuse juhi tapmisega ähvardamise, 29. juunil 2020 kaebaja kambrist torke-lõikeriistade leidmise ning sellega, et kaebaja ärritus 28. juunil 2020 oli reaktsiooniks üksuse juhi 2020. aasta aprillis tehtud otsusele, s.t kaebaja negatiivne suhtumine kestab pikka aega. Ringkonnakohus leiab, et osa neist väidetest on ebaõiged ning osa ei kinnita, et kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseta tõenäoliselt kasutab vägivalda teiste isikute suhtes.
22.Halduskohus osutas põhjendatult sellele, et vangla üksuse juhi 2020. aasta aprillis tehtud ettekanne on üksnes kaudne põhjus kaebaja 28. juuni 2020 ärritusele. Nimelt määras vastustaja üksuse juhi ettekandest alguse saanud menetluses kaebajale distsiplinaarkaristuse 21. mai 2020. a käskkirjaga. Kaebaja vaie jäeti rahuldamata üksuse juhi vaideotsusega 26. juunil 2020 ja kaebaja esitas halduskohtule kaebuse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks 28. juunil 2020 (haldusasi nr 3-20-1239). Seega on kaebaja ärritumine 28. juunil 2020 pigem seostatav sellega, et kaks päeva varem oli ta saanud vaideotsuse ja intsidendile eelnenud päevade jooksul koostanud kaebuse kohtule. See selgitab, miks üksuse juhi ettekanne oli kaebaja jaoks sedavõrd aktuaalne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni viinud intsidendi ajal 28. juunil 2020. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja seetõttu põhjendamatult eeldanud, et kaebaja negatiivne meelestatus reaktsioonina ametnike poolt kaebaja suhtes tehtud negatiivsetele otsustele või tegevustele püsib mitmeid kuid. Vastustaja seisukoha vastu räägib seegi, et kaebaja ohtlikkust teiste isikute suhtes seostatakse kaebaja kiire ärrituvusega. Impulsiivsus viitab hoopis, et kaebaja ohtlikkus seostub probleemidega hetkeemotsioonide kontrollimisel, mitte pikaajaliselt ette kavandatud tegude toimepanemisega.
23.Samuti ei ole näe ringkonnakohus selget seost kaebaja poolt toime pandud kuritegude ja tema ohtlikkuse vahel vangla ametnike, eelkõige üksuse juhi suhtes. Nimelt ilmneb nii kaebaja individuaalsest täitmiskavast kui ka vaidlustatud protokollidest, et kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud alkohol. Vanglas ei ole alkoholi tarvitamine lubatud, mistõttu väheneb ka tõenäosus, et kaebaja käitumine väljub kontrolli alt. Kaebaja võimele teatud piirini siiski säilitada kontroll oma käitumise üle ja järgida reegleid osutab seegi, et kaebaja ei ole vangistuse täideviimise ajal kasutanud vägivalda teiste kinnipeetavate või vangla ametnike suhtes. Kaebaja suhtes koostatud arvukad ettekanded näitavad, et kaebajale on tõepoolest omane kiire ärritumine ja seejärel vangla ametnike suhtes ebaviisakas ja solvav kõnepruuk. Ometi ei ole need arvukalt dokumenteeritud intsidendid viinud füüsilise vägivalla kasutamiseni. Vastustaja ei ole selgitanud, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise ajal samuti verbaalsest konfliktist alguse saanud olukorras võis siiski arvata, et kaebaja soovides konflikti jätkata tõenäoliselt läheb sõnadelt üle füüsilise vägivalla kasutamisele.
24.Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kaebaja ohtlikkuse hindamisel oli asjakohane arvestada nii kaebaja poolt toime pandud kuritegude iseloomu kui ka kaebaja kambrist torke-lõikeriista leidmisega. Samas tuli asjaolusid hinnata kogumis ja seoses. Nii möönab vastustaja isegi, et leitud torke-lõikeriista valmistamine ja omamine ei ole otseselt kaebajaga seostatav, sest kaebaja oli paigutatud sellesse kambrisse üksnes päev varem keelatud eseme leidmisest, kuna kambris varem viibinud kinnipeetav vanglast vabanes. Relvaga teostatav rünne on kahtlemata ohtlikum, kuid ei pruugi iseenesest suurendada ründe tõenäosust. Hilisem žiletiterade ja neist valmistatud keeduseadme leidmine kaebaja kambrist (millele vastustaja vaidlustatud protokollides ei viidanud) näitab pigem, et kaebaja võimlik huvi žiletiterade hoidmisel ei olnud luua relva teiste isikute ründamiseks, vaid valmistada neist seade vee keetmiseks. Kuigi sellise seadme valmistamine ja hoidmine on keelatud, ei ole selline tegevus otseselt seostatav kavatsusega vangla ametnikke rünnata.
25.Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes.
26.Riigikohus on sedastanud, et VangS § 69 lg 1 ei sätesta, et ka ohu ennetamiseks on õigus kohaldada ohjeldusmeedet1. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb VangS § 69 lg-t 1 sarnaselt mõista ka muude VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise õiguspärasuse hindamisel märkis Riigikohus sarnaselt, et põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu2. Seega kinnitab kohtupraktika, et ohu tuvastamisel peab silmas pidama ohu gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud, ei saa võrdsustada ohuolukorraga. Vastustaja on vaidlustatud protokollis aga märkinud just seda, et ei saa asuda seisukohale, et kaebaja käitumisest ei tulene ohtu, s.t et ohu esinemine ei ole vangla hinnangul välistatud.
27.Protokollides kajastatud vastustaja ametnike seisukohtadest nähtub, et kaebaja ohtlikkust seostatakse eelkõige asjaoluga, et meetmete kohaldamise põhjustanud intsidendist mööduv aeg ei ole piisav selleks, et veenduda ohu möödumises. Samas paneb seadus vastustajale kohustuse kontrollida jätkuvalt ohu olemasolu, s.t veenduda et oht on jätkuv. Meetmete kohaldamise jätkamise otsust ei olnud kohane põhjendada sellega, et intsidendist möödunud vastavalt kahe ja kolme kuu jooksul ohu äralangemises ei saanud kindel olla. Tähelepanuväärne on, et meetmete kohaldamise ajal ei toimunud kaebajaga uusi sarnaseid intsidente. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et vastustaja tugines meetmete pikendamise otsustamisel ekslikule seisukohale, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni viinud intsidendi põhjuseks oli kaebaja mitu kuud püsinud meelepaha üksuse juhi ettekande pärast, mis võiks osutada ohu jätkuvale püsimisele ka meetmete kohaldamise algusest möödunud aja jooksul. Seega lähtus vastustaja kaebaja ohtlikkusele hinnangut andes ebaõigest eeldusest. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel ei ole asjakohane seegi, et vastustaja ametnike võimalikud tulevikus tehtavad otsused võivad samuti põhjustada kaebaja meelepaha. Meetmete kohaldamise jätkamise otsustamise ajal ei olnud teada, kas ja milliseid kaebajat mõjutavaid otsuseid võisid ametnikud teha. Seadusandja ei ole näinud ette võimalust kohaldada vägivaldse kuriteo toime pannud kergesti ärrituva isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid nö igaks juhuks. VangS kohaselt tuleb ka sellise isiku puhul veenduda ja põhjendada, et esineb konkreetne, mitte abstraktne oht, mille maandamiseks on vajalik kohaldada täiendavaid meetmeid. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, miks erinevalt kaebaja varasemast käitumisest, võib arvata, et uutele negatiivsetele otsustele reageeriks kaebaja füüsilise ründega. Samuti ei ole kohane põhjendada täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist sellega, et kaebaja ei ole aru saanud oma teo tõsidusest ja õigustab oma käitumist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks ei ole isikut karistada ega teda ümber kasvatada, vaid üksnes tõrjuda isikust lähtuvat ohtu. Meetmeid ei ole alust kohaldada kuni kaebaja tunnistab oma eksimust või lubab parandada käitumist tulevikus, vaid üksnes juhul, kui eksimuse eitamine lubab järeldada käitumise eskaleerumist füüsiliseks vägivallaks. Seda järeldust ei ole vastustaja aga käesolevas asjas suutnud põhjendada.
28.Seega ei ole vastustaja tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu teistele isikutele meetmete kohaldamise pikendamise otsuse tegemise ajal. 28. augusti ja
29.septembri 2020. a protokollides toodud vastustaja ametnike seisukohtadest ilmneb hoopis, et kaebaja suhtes meetmete jätkuvat kohaldamist peeti põhjendatuks, kuna ei ole välistatud, et kaebaja võib olla ohtlik teistele isikutele. Vastavalt on vastustaja leidnud, et esineb ohukahtlus ehk vajadus ohtu ennetada, mitte ohuolukord. Seega ei ole vastustaja isegi väitnud ohu esinemist ja protokollide põhjendused ei olegi suunatud kaebajast lähtuva ohu põhjendamisele.
29.Seetõttu on Tartu Vangla 28. augusti ja 29. septembri 2019. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsused õigusvastased juba põhjusel, et vastustaja ei ole tuvastanud ega põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemist.
RKHK 25. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-10-12 (p 9). RKHK 19. juuni 2019. a määrus asjas nr 3-19-415 (p 12).
30.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
31.HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.