Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-20-1905 26. veebruar 2021 Kadri Palm OÜ Aurex kaebus Maksu- ja Tolliameti 3. juuli 2020. a otsuse nr 12.2-3/051739-26 ja 2. septembri 2020. a vaideotsuse nr 6-1/4687-2 osaliseks tühistamiseks Kaebaja – OÜ Aurex, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristi Haas Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Karin Kask Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada OÜ Aurex kaebus osaliselt.
2.Tühistada Maksu- ja Tolliameti 3. juuli 2020. a otsus nr 12.2-3/051739-26 ja
2.septembri 2020. a vaideotsuse nr 6-1/4687-2 osas, milles maksuhaldur leidis, et seadmete ostu-müügitehingud 15 100 euro ulatuses ei olnud ettevõtlusega seotud.
3.Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Aurex kasuks välja menetluskulu 617,48 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
4.Tagastada OÜ-le Aurex kaebuse lisana esitatud Maksu- ja Tolliameti 24. juuli 2020. a vaideotsus nr 6-1/4666-2 (dtl 31-33).
5.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses pangakontode numbrid ja OÜ Aurex juhatuse liikme X ja menetlusväliste isikute (Y, Z, C, W, Ž, Š ja S) nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. märtsil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb
3-20-1905 tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) jättis 3. juuli 2020. a maksuotsusega nr 12.2-3/051739-26 rahuldamata OÜ Aurex (kaebaja) 2019. a detsembrikuu tagastusnõude summas 5404,04 eurot ja kohustas kaebajat tasuma maksusumma 746,89 eurot (dtl 45-53).
2.Kaebaja esitas maksuotsusele vaide, mille MTA jättis 2. septembri 2020. a vaideotsusega nr 6-1/4687-2 rahuldamata (dtl 29-30, 38-43).
3.Kaebaja esitas 2. oktoobril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 3. juuli 2020. a maksuotsuse nr 12.2-3/051739-26 ja 2. septembri 2020. a vaideotsuse nr 6-1/4687-2 tühistamiseks osas, millega MTA jättis rahuldamata kaebaja 2019. a detsembrikuu tagastusnõude summas 5404,04 eurot (dtl 1-7).
4.Tartu Halduskohus võttis 7. oktoobri 2020. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks MTA ja kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 55-56).
5.MTA esitas 28. oktoobril 2020 vastuse kaebusele ning taotluse piirata kaebaja õigust tutvuda maksutoimiku failidega nr 73-75 (dtl 63-66)
6.Tartu Halduskohus kuulutas 29. oktoobri 2020. a määrusega menetluse maksutoimiku faile nr 73-75 puudutavas osas (Y tuludeklaratsioonid) osaliselt kinniseks ning piiras kaebaja õigust tutvuda maksutoimiku failidega nr 73-75 ja saada sellest ärakirju (dtl 280-281).
7.Tartu Halduskohus otsustas 1. detsembri 2020. a määrusega asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 283-284).
8.Kaebaja esitas menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid 15. jaanuaril 2021 (dtl 285289).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja taotleb MTA 3. juuli 2020. a otsuse nr 12.2-3/051739-26 ja 2. septembri 2020. a vaideotsuse nr 6-1/4687-2 osalist tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
9.1.Kaebaja hinnangul on MTA maksuotsuses ja sellele eelnenud maksumenetluses tuvastanud ekslikult kaebaja poolt perioodil oktoober-detsember 2019 tehtud väljamaksete seose puudumise ettevõtlusega. MTA seisukoht ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete osas ei tugine maksuasjas kogutud tõenditele ning MTA otsus on tõenditele hinnangu andmisel motiveerimata. Lisaks on MTA teinud järeldusi ekslikult tuvastatud asjaoludele tuginedes.
9.2.MTA on asunud seisukohale, et ükski esitatud lepingutest ei vasta raamatupidamist reguleerivates õigusaktides algdokumentidele esitatud nõuetele. Kaebaja sellega ei nõustu.
3-20-1905 Algdokumendile esitatavad nõuded tulenevad raamatupidamise seaduse (RPS) §-st 7, mille lg 2 kohaselt peavad algdokumendil kajastatud olema vähemalt järgmised andmed: toimumise aeg; majandusliku sisu kirjeldus; arvnäitajad, näiteks, kogus, hind ja summa. Kõigil ettevõtja poolt menetluses esitatud ostu-müügilepingutel on nimetatud andmed välja toodud. Kaebaja on seisukohal, et kui MTA hinnangul ei ole ostu-müügilepingute alusel majandustehingut toimunud, on MTA-l vaja menetluses tõendada, et nimetatud tehingud olid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) mõttes näilikud. Nimetatud asjaolu ei ole MTA tõendanud.
9.3.Kaebaja ei saa esitada tõendeid negatiivse asjaolu tõendamiseks. Seega ei saa nõuda kaebajalt, et ta tõendaks, et vaidlusalused seadmed ei kuulunud juba varasemalt kaebajale või et nimetatud seadmed ei olnud Xle kuuluva mõne teise äriühingu omandis. Kui MTAle on teada, et seadmed kuulusid kolmandale isikule, tuleb MTA-l ka sellist asjaolu tõendada. Kaebaja jaoks ei ole usutavalt põhjendatud ka seisukohta, et X ei võinud nimetatud seadmeid eraisikuna omada, kuna tal ei ole selliste seadmete jaoks vajadust. Oma väite kinnitamiseks, et Xl said nimetatud seadmed olemas olla, esitas kaebaja menetluses maksuotsuse peale vaiet esitades ka täiendavad tõendid, s.o lepingud, millistega X nimetatud seadmed välisriigis tegutsevatelt kolleegidelt omandas.
9.4.Kaebajale üllatuslikult asuti vaideotsuses seisukohale, et ka nimetatud lepingud ei ole usaldusväärsed, kuivõrd lepingutel puudub ostja nimi, Zga sõlmitud lepingul eksisteerib isikukood, mida tegelikkuses ei eksisteeri ning seadmed on kaebajale müüdud edasi kallimalt, kui X need omandas. Kaebaja hinnangul ei muuda ostu-müügilepingut ebausaldusväärseks ainuüksi asjaolu, et ostja isik ei ole lepingus eraldi välja toodud. Ostja on kinnitanud lepingulise kohustuse võtmist allkirjaga. Z isikukoodiga seotult selgitab kaebaja, et Zl on olemas nii Norra Kuningriigi kui Eesti Vabariigi isikukood. Lepingule on märgitud Norra Kuningriigi isikukood, mida tõendab ka Z kinnitus. Samuti ei anna kaebaja seisukohast tehingule ebausaldusväärsust asjaolu, et seade müüakse edasi kallimalt, kui osteti.
9.5.Vaideotsuses heidetakse kaebajale ette ka seda, et S poolt 2019. aasta sügisel antud kinnitus ei ole käsitletav tõendina, kuna on S poolt allkirjastamata. Kaebaja juhib siinkohal kohtu tähelepanu asjaolule, et S ei ole sügisel 2019 kaebajaga tehinguid teinud. Kaebaja tegi sügisel 2019 ostu-müügilepingu Yga, kes müüs 25. oktoobril 2019 kaebajale torupainutuspingi Bendman PRO-50 hinnaga 6500 eurot. Kaebaja ja Y vahel sõlmitud, mõlema poole poolt allkirjastatud ostu-müügileping on maksumenetlusse esitatud. Samuti esitas kaebaja koos vaidega menetlusse Y e-kirja, millises Y kinnitab, et nimetatud tehing toimus. S müüs 2015. aastal Xle kaks seadet, millistel ei ole puutumust Y müüdud seadmega.
9.6.Eraldi soovib kaebaja peatuda ülejäänud väidetavalt ettevõtlusega mitteseotud kuludeks kasutatud sularahaväljamaksetel (21 323,88-15 100=6223,88 eurot). MTA on maksuotsuses asunud seisukohale, et ka ülejäänud ulatuses ei ole kaebaja maksumenetluses esitanud tehingute algdokumente. Kaebaja sellega ei nõustu. Kaebaja esitas 1. juulil 2020 menetlejale ettevõtte pearaamatu, kust on kontrollitav, et nimetatud ulatuses sularaha on olnud kontrollitaval perioodil ettevõtte kassas. Kaebaja jaoks ei ole tõendatud MTA seisukoht, millise kohaselt pearaamatus kajastatud kassa algsaldo seisuga 1. oktoober 2019 summas 29 574,06 eurot ning saldo seisuga 31. detsember 2019 summas 34 760 ei ole õiged. MTA on konstateerinud, et 31. detsembri 2019 seisuga ei olnud ettevõtja kassas raha, tõendades seda asjaoluga, et kui kassas oleks raha olnud, oleks kaebaja oma ettevõtluspartnerile Ehitusfirma Merivälja OÜ 31. detsembri 2019 arve nr 311219 tasunud varasemalt, kui 27. märtsil 2020. Kaebaja on ka varasemalt välja toonud, et nimetatud järeldus on meelevaldne ja ei saa tõendada MTA seisukohta. OÜ Aurex juhtis MTA tähelepanu asjaolule, et nimetatud arve maksetähtaeg ei olnud 31. detsember 2019, vaid see
3-20-1905 oli kuupäev, mil arve väljastati. Arve maksetähtaeg saabus alles 14. veebruaril 2020. Seega ei saa arve nr 311219 näidata, et 31. detsembri 2019 seisuga puudusid OÜ-l Aurex rahalised vahendid. 31. detsembril 2019 ei olnud kaebajal tekkinud üldse nimetatud arve tasumise kohustust.
10.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.
10.1.Selles asjas keskendub vaidlus küsimusele, kas kaebaja on tõendanud äriühingu pangakontolt väljavõetud sularaha kasutamist kaebaja ettevõtluses. Vastutaja hinnangul on maksuhaldur asunud kontrolli tulemusel põhjendatult seisukohale, et OÜ Aurex pangakontolt sularahas välja võetud 21 323,88 euro kasutamine äriühingu ettevõtluses pole tõendatud.
10.2.Kontrolli käigus esitas kaebaja sularaha väidetava kasutamise kohta kuus ostumüügilepingut kokku summas 15 100 eurot. Viies ostu-müügilepingus on näidatud tehingud füüsilise isiku X ja OÜ Aurex juhatuse liikme X vahel ning lepingute kohaselt on müüdud järgmised seadmed: 5. oktoobril 2019 metalli lintsaag MBS 910C summas 1900 eurot,
4.novembril 2019 keevitusgeneraator summas 900 eurot, 15. novembril 2019 keevitusseade TIG V205T summas 2500 eurot, 5. detsembril 2019 keevituskoha mehhaaniline filter summas 1800 eurot ja 20. detsembril 2019 kompressor (bensiinimootoriga) summas 1500 eurot. 25. oktoobri 2019 ostu-müügileping on sõlmitud selle kohta, et Y müüb OÜ Aurex juhatuse liikmele Xle torupainutuspingi Bendmak PRO50 summas 6500 eurot.
10.3.Analüüsides seadmete ostu Xlt, asus maksuhaldur kontrolliaktis ja maksuotsuses seisukohale, et X ei vajanud eraisikuna vaidlusaluseid seadmeid ning et seadmed võisid kuuluda mõnele talle kuuluvale äriühingule. Sealjuures on maksuhaldur eraldi välja toonud AV METALLI GRUPP OÜ, mis on Xle kuuluv, alates 2018. a novembrist metallitöödega tegelev äriühing. Maksuhaldur viitab ka nimetatud äriühingu kodulehel avaldatud informatsioonile osutatavate teenuste kohta (mh torupainutustööd) ning avaldab arvamust, et tegemist on AV METALLI GRUPP OÜ-le kuuluvate seadmetega, mille kohta vormistati ostu-müügidokumendid eesmärgiga viia kaebaja ettevõtlusest raha välja. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et seadmed asusid AV METALLI GRUPP OÜ töökojas, aadressil Võru mnt 2B Kambja. Kuna X on nii OÜ Aurex, kui ka AV METALLI GRUPP OÜ ainuke juhatuse liige, siis oli tal ainuisikuliselt võimalik koostada tegelikkusele mittevastavaid lepinguid.
10.4.X väitis 30. märtsi 2020 vastuses, et soetas seadmed aastatel 2016-2019 ning seda väidet on korratud ka OÜ Aurex 30. juuni 2019 eriarvamuses. Samas 6. augustil 2020 esitatud vaidele lisatud lepingute kohaselt on kõik tehingud toimunud 2015. aastal – 2015. a märtsis-aprillis on X väidetavalt ostnud seadmeid 4900 euro eest ja sama aasta oktoobris 3000 euro eest, seega 2015. aasta jooksul kokku ligi 8000 euro eest. Vastustaja hinnangul on ebausutav, et X, ostes märkimisväärse summa eest seadmeid ja koostades ise ka vastavad lepingud, ei suuda õigesti meenutada tehingute toimumise aega. Seejuures on märkimisväärne, et 30. märtsi 2020 vastuse kohaselt soetas X seadmeid ka 2019. aastal, seega samal aastal, kui toimus väidetav edasimüük OÜ-le Aurex. Nii on erinevus tehingute toimumise aja osas lepingutest nähtuva ja 30. märtsi 2020 seletuses väidetu vahel kuni 4 aastat. Vastustaja hinnangul on tegemist olulise ja kõrvaldamatu vastuoluga, mis muudab nii lepingud kui X seletuse ebausaldusväärseks ning kinnitab maksuhalduri kahtlusi tehingute mittetoimumise osas.
10.5.Ostja nime puudumine on lepingu oluliseks puuduseks, mida ei kõrvalda ka X allkiri lepingul. X allkiri oleks lepingul ka siis, kui ta oleks esindanud ostu sooritamisel enda mõnda juhitavat äriühingut (nt AV METALLI GRUPP OÜ-d).
3-20-1905
10.6.Kaebaja arvates ei anna tehingule ebausaldusväärsust asjaolu, et seade müüakse edasi kallimalt kui osteti. Vastustaja kaebajaga ei nõustu ning leiab, et vaideotsuse esitatud seisukoht on põhjendatud. Suure tõenäosusega hind pigem langeb. Selle põhjuseks on esiteks seadmete kasutamisest tulenev kulumine, teiseks põhjustab vanemate seadmete hinnalangust uute mudelite turule tulemine. X poolt seadmete soetamise ja edasimüügi hindasid võrreldes aga nähtub, et kõik seadmed on edasi müüdud kallimalt, kui need 4 aastat tagasi väidetavalt soetati.
10.7.Vastustajal puudub info Z väidetava Norra isikukoodi kohta, seetõttu ei sea ta väidet selle olemasolust kahtluse alla. Samas puudub vastustaja hinnangul põhjus, miks oleks Eesti kodanikust Z pidanud teise Eesti kodanikuga lepingut sõlmides märkima lepingule Norra isikukoodi, eriti kui ka tehingu toimumise kohaks polnud Norra (leping on väidetavalt sõlmitud Charlottenbergis, mis asub Rootsis).
10.8.Kaebaja poolt vaidemenetluses esitatud põhjendus, et Xl pole võimalik lepingute koopiaid tuua tehingupartneritelt välisriikidest COVID-19 puhangu tõttu, oli otsitud ja ebaveenev. Vaatamata eriolukorra kehtimisele märtsist kuni maini 2020 puudusid takistused lepingute saatmiseks mistahes välisriigist, kuna postiasutuste tööd eriolukord ei mõjutanud. Vastustaja arvates on kaheldav ka, et välisriigis viibinud Zl ja S oli võimalik saata kaebajale Xga 2015. aastal sõlmitud lepingud, samal ajal kui lepingu koostajal endal neid polnud. Eeltoodut silmas pidades on vastustaja hinnangul vaideotsuses põhjendatult asutud seisukohale, et lepingud koostas X maksuhaldurile esitamiseks, eesmärgiga vabaneda maksukohustusest.
10.9.Kuivõrd on alust arvata, et X seadmeid endale ei soetanud, ei saanud toimuda ka seadmete edasimüüki OÜ-le Aurex. Seega on vastustaja hinnangul maksuhalduri seisukoht, et OÜ Aurex ei soetanud seadmeid Xlt, põhjendatud.
10.10.Lisaks on OÜ Aurex väidetavalt soetanud torupainutuspingi Ylt. Kaebaja on viidanud maksuhaldurile esitatud ostu-müügilepingule ning Y e-kirjale, milles Y kinnitab tehingu toimumist. Vastustaja möönab siinkohal vaide lahendaja eksimust, kui ta väitis, et vaidele on lisatud S kinnitus. Tegelikult on kinnitus koostatud Y nimel. Samas on õige vaideotsuses märgitu, et kinnitus on allkirjastamata. Vastustaja leiab, et maksuhalduri seisukoht tehingu mittetoimumisest Y ja OÜ Aurex vahel on põhjendatud. Maksuhaldur on nimetatud seisukohale asunud, arvestades asjaolu, et äriühingul puudus tehingu toimumise ajal vajalikul määral sularaha, et seadme eest tasuda. Maksuhaldur soovis kontrolli käigus saada tehingute kohta teavet ja dokumente Ylt. Viimane on maksuhalduri 16. märtsi 2020. a korralduse küll e-maksuametis vastu võtnud, kuid jätnud sellele vastamata, samuti pole ta esitanud seadmete ostudokumente. Vastustaja hinnangul toetab see maksuhalduri seisukohta, et Y pole torupainutuspinki soetanud ega edasi müünud. Nagu X osas, on maksuhaldur ka Y kohta maksuotsuses märkinud, et isikul puudusid sissetulekud, mis oleks seadme soetamist võimaldanud.
10.11.Kaebaja esitas maksumenetluse hilises etapis maksuhaldurile kontrollimiseks küll pearaamatu, kuid kassadokumente käesoleva ajani esitatud ei ole. Seetõttu ei ole kontrollitav, kuidas pangakontolt väljavõetud ja dokumentaalsete tõenditega katmata sularaha tegelikult kasutati. Ainsad sularaha väidetavat kasutamist tõendavad dokumendid ongi eelnevalt käsitletud ostu-müügilepingud, ülejäänud raha osas aga puuduvad dokumendid. Valides tasumise viisiks sularaha, pidi kaebaja hoolt kandma ka selle eest, et sularahas tasumine oleks nõuetekohaselt dokumenteeritud.
10.12.Kuigi Ehitusfirma Merivälja OÜ arve tasumise tähtaeg oli 14. veebruar 2020, on tasumine toimunud alles 27. märtsil 2020, seega poolteist kuud pärast tähtaega. Seega oli maksuhalduri seisukoht raha puudumisest siiski põhjendatud.
10.13.MKS § 57 lg 3 sätestab, et raamatupidamis- ja maksuarvestust tuleb korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise
3-20-1905 seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. Käesoleval juhul puudub kaebajal mistahes raamatupidamisarvestus pangakontolt väljavõetud sularaha summas 21 323,88 eurot kasutamise kohta kaebaja ettevõtluses. Sellega võttis kaebaja endale teadliku riski, et maksuhalduri huvi korral ei suuda ta tõendada sularaha kasutamist ettevõtluses ning tagantjärele koostatud pearaamat seda puudujääki ei korva.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kaebaja on esitanud kaebuse MTA 3. juuli 2020. a otsuse nr 12.2-3/051739-26 ja
2.septembri 2020. a vaideotsuse nr 6-1/4687-2 osaliseks tühistamiseks. Vaidlustatud otsusega jättis MTA rahuldamata kaebaja 2019. a detsembrikuu tagastusnõude summas 5404,04 eurot ja kohustas kaebajat tasuma maksusumma 746,89 eurot. Kontrolli tulemusel muutus maksukohustus kokku 6150,93 eurot (tulumaks 5330,97 eurot + tööjõumaksud 145,87 eurot + käibemaks 674,09 eurot) (dtl 52). Kaebaja ei vaidlustanud kontrollaktis väljatoodud eksimusi ning võttis õigeks, et kaebaja on eksinud C puhkusekompensatsiooni ning AS Olerex Läti arvete ning X isiklike arvete sisendkäibemaksu arvestamisel. Kaebaja ei võtnud õigeks etteheiteid seoses maksustamisperioodil oktoober kuni detsember 2019 tehtud väidetavate ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetega summas 21 323,88 eurot. Kaebaja palub tühistada maksuotsus ja vaideotsus osas, millega MTA jättis rahuldamata kaebaja 2019. a detsembrikuu tagastusnõude summas 5404,04 eurot.
12.Hinnanud poolte väiteid ja kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et kaebus on osaliselt põhjendatud ning tuleb seetõttu osaliselt rahuldada.
13.Kaebaja hinnangul on MTA maksuotsuses ja sellele eelnenud maksumenetluses tuvastanud ekslikult kaebaja poolt perioodil oktoober-detsember tehtud väljamaksete seose puudumise ettevõtlusega. Kaebaja hinnangul ei tugine MTA seisukoht tõenditele, otsus on tõenditele hinnangu andmisel motiveerimata ja MTA on teinud järeldusi ekslikult tuvastatud asjaoludele tuginedes. Seadmete ostu-müügilepingutega seonduvalt on kaebaja seisukohal, et kui MTA hinnangul ei ole ostu-müügilepingute alusel majandustehingud toimunud, on MTA-l vaja menetluses tõendada, et nimetatud tehingud olid TsÜS mõttes näilikud, mida MTA kaebaja arvates teinud pole. Vastustaja kaebajaga ei nõustu, leides, et maksuotsus ja vaideotsus on õiguspärased ning põhjendatud.
14.MTA on vaidlusaluses maksuotsuses leidnud, et kaebaja tegi ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, mille kohta puuduvad raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastavad algdokumendid. See MTA seisukoht tugineb alljärgneval: 1) kaebaja tegi ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid oktoobrist detsembrini 21 323,88 eurot (millest 15 100 euro kasutamise kohta on esitatud ostu-müügilepingud, kuid mida maksuhaldur usaldusväärseks ei pea); 2) kaebaja esitas pearaamatu alles 1. juulil 2020 koos eriarvamusega – maksumenetlust alustades puudus ülevaade kaebaja kassaarvestusest, olemasolevatest põhivahenditest ja põhivara liikumisest; 3) kaebaja juhatuse liikme X30. märtsi 2020 vastus raha kasutamise kohta kaebaja majandustegevuses ei ole usaldusväärne; 4) kaebaja tegutses teadlikult, korraldades osa oma majandustegevusest sularahapõhiselt ja jättes osaliselt kaasaaitamiskohustuse täitmata.
15.Kohus möönab, et dokumentide puudumine ja sularahatehingud võisid maksuhalduril tekitada kahtluse ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemises. Sularahatehingud ei ole küll keelatud, aga need ei ole samamoodi jälgitavad nagu pangatehingud, mistõttu kasutatakse
3-20-1905 sularahatehinguid tihti ka maksupettuste toimepanemiseks. Kuivõrd kaebaja ei esitanud tähtaegselt maksuhaldurile pearaamatut, puudus võimalus enne kontrollakti tegemist kontrollida kaebaja raamatupidamisest, kuidas kaebaja kasutas ettevõtte pangakontolt välja võetud raha summas 21 323,88 eurot. Kontrollaktis on MTA leidnud, et 2019. a oktoobris ei kasutanud kaebaja pangakontolt välja võetud 877,31 eurot ettevõtluse tarbeks. Novembris ei kasutanud kaebaja pangakontolt välja võetud 9940,29 eurot ettevõtluse tarbeks ja detsembris 10 506,28 eurot. RPS § 4 p 1 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, finantstulemusest ja rahavoogudest. RPS § 4 p-de 2 ja 3 kohaselt peab raamatupidamiskohustuslane dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid ja kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites. MKS § 57 lg-dest 1 ja 3 tuleneb maksukohustuslasele kohustus pidada raamatupidamisarvestust RPS-is sätestatud juhtudel ja korras. Seejuures tuleb raamatupidamis- ja maksuarvestust korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest. Kui maksukohustuslane teeb tehinguid sularahas ja ei pea ka raamatupidamis- ning maksuarvestust, ei ole maksukohustuslase majandustehingud jälgitavad ja kontrollitavad. Kohus märgib, et kaebaja maksukohustus ei tekkinud siiski seetõttu, et ta jättis raamatupidamis- ja maksuarvestuse nõuetekohaselt korraldamata. Kuid hoolsuskohustuse täitmata jätmine võttis kaebajalt võimaluse esitada täiendavaid, seadusega nõutud dokumente (tõendeid) tehingute toimumise kinnituseks. Seadmete ostu-müügiga seonduv
16.Asja materjalidest nähtub, et X müüs 5. oktoobri 2019. a ostu-müügi lepingu alusel kaebajale metalli lintsae MBS 910C hinnaga 1900 eurot (dtl 84). Y müüs 25. oktoobri 2019. a ostu-müügi lepingu kohaselt kaebajale torupainutus pingi Bendman PRO-50 6500 euro eest (dtl 85). 4. novembri 2019. a ostu-müügi lepingu alusel on kaebaja Xlt 900 euro eest ostnud keevitusgeneraatori (dtl 86). 15. novembril 2019 on kaebaja Xlt ostnud 2500 euro eest keevitusseadme TIG V205T (dtl 87). 5. detsembri 2019. a ostu-müügi lepingu kohaselt on X müünud kaebajale 1800 euro eest keevituskoha mehaanilise filtri (dtl 88). 20. detsembri 2019. a ostu-müügi lepingu kohaselt on X müünud kaebajale 1500 euro eest bensiinimootoriga kompressori (dtl 89). Seega on kaebaja ajavahemikul 5. oktoober kuni 20. detsember 2019 ostumüügi lepingute kohaselt ostnud füüsilistelt isikutelt X ja Y kokku 15 100 euro eest seadmeid. Maksuhaldur on leidnud, et tehinguid kinnitavad algdokumendid (ostumüügilepingud) ei vasta raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele, kuna väljamaksete aluseks olevat majandustehingut ei ole toimunud (lepingutes märgitud müüja ei olnud tegelik müüja).
17.Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 sätestab, et residendist äriühing maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48-50. Sama paragrahvi lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuluks lg 1 tähenduses väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. RPS-is reguleerivad majandustehingute dokumenteerimist ja algdokumenti §-d 6 ja 7. Kohtupraktika kohaselt on TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaldamiseks vaja tuvastada, kas tehingut tõendav algdokument vastab RPS nõuetele või mitte. Kulutuse seotus ettevõtlusega ei ole sellisel juhul oluline.
18.Vaidlusaluse kauba, st metalli lintsae, torupainutuspingi, keevitusgeneraatori, keevitusseadme, kompressori ja keevituskoha mehhaanilise filtri, olemasolus maksuhaldur iseenesest ei kahtle, kuid ta leiab, et kauba müüjad polnud tegelikud müüjad, selgitades, et Xl
3-20-1905 ja Yl puudus sissetulek, mis võimaldanuks seadmeid osta, mistõttu ei saanud nad neid seadmeid ka edasi müüa. Samuti leiab MTA, et eluliselt on usutav, et metallitöödeks ja keevituseks vajalikud seadmed olid juba varasemalt mõne X äriühingu (kaebaja või AV METALLI GRUPP OÜ) omad. Tõsi, selle kohta maksuhalduril tõendeid esitada ei ole. MTA on teinud järelduse, et kaebaja ei saanud seadmeid maksuhaldurile esitatud ostu-müügilepingute alusel. Seega võib MTA seisukohast järeldada, et kaupa kas üldse ei müüdudki kaebajale, kuna see oli juba kaebaja oma või siis müüs selle kaebajale mõni teine äriühing nt AV METALLI GRUPP OÜ. Maksuotsuse kohaselt ei müünud seadmeid kaebajale aga füüsilised isikud, nt X või Y. Samas ei ole MTA maksuotsuses näilikele tehingutele ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg-le 4 otsesõnu viidanud ega tuginenud.
19.Riigikohus on 1. veebruari 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-60-11 p-des 25 ja 40 selgitanud, et kui ostja teadis või pidi teadma, et müüjana esineb variisik, siis toob see asjaolu kaasa tulumaksu määramise TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel, kui aga ostja ei teadnud ega pidanudki nimetatud asjaolust teadma, puudub tulumaksu määramiseks alus. MKS § 11 lg-s 1 ja § 92 lg-s 3 sätestatud maksuhalduri kohustuse täitmine olukorras, kus vaidlusalustele tehingutele ja arvetele vastav kaup on ostjal olemas, kuid maksuhaldur leiab, et ostja pidi teadma, et tegemist pole tegelike müüjatega, on võimalik, määrates maksusumma hindamise teel (MKS § 94). Hindamise vajalikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et maksustamine ei tohi omandada karistuslikku iseloomu sellest hoolimata, et maksukohustuslane on jätnud hoolsuskohustuse täitmata, samuti MKS § 11 lg-st 1 ja § 92 lg-st 3. Kuna vaidlusalustele tehingutele vastav kaup on kaebajal olemas ja ebamõistlik on eeldada, et see on saadud tasuta, siis on tulumaksukohustuse väljaselgitamisel oluline tuvastada nimetatud kauba eest makstud tasu tegelik suurus. Kauba eest makstud tasu arvestamata jätmine suurendab põhjendamatult ja olulises määras tulumaksukohustust. Seega on hindamine selles asjas eelduslikult vajalik. MKS § 83 lg 1 alusel tuleb ka seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut maksustada võrdväärselt õiguspärase tehinguga.
20.MKS § 94 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Hindamisel tuginetakse asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Maksuotsuses esitatakse ka hindamise metoodika ja hindamisel kasutatud tõendid.
21.Käesolevas asjas ei ole MTA hindamise teel maksusummat määranud. Samuti ei ole ta selgitanud, miks ta isegi ei kaalu MKS § 94 kohaldamist, kuigi vaidlusalused seadmed on kaebajal olemas. Kohus ei saa maksuhalduri asemel nimetatud kaalumist teostada ega maksusummat hindamise teel määrata. Olukorras, kus vastustaja vaidlusaluse kauba olemasolus ei kahtle, ei saanud maksuhaldur eeldada, et kaebaja on kauba saanud tasuta. Vastustaja on küll kohtumenetluses leidnud, et seadmete kallinemine nelja aasta jooksul pole usutav, kuid pole ka siis välja toonud seadmete võimalikku hinda. Iseenesest nõustub kohus MTA väitega, et suure tõenäosusega kauba hind aja jooksul pigem langeb, mitte ei tõuse 100150 eurot iga seadme kohta. Hindade langemist saab põhjendada seadmete kasutamisest tuleneva kulumise ja uute mudelite turule tulemisega. Maksuhalduril tulnuks maksumenetluses
3-20-1905 tuvastada seadmete tegelik hind. Kuna maksuhaldur pole välja selgitanud kaebaja maksukohustust vähendavaid asjaolusid, on maksustamine võtnud karistusliku iseloomu. Seega pole vaidlustatud maksuotsus õiguspärane osas, milles maksuhaldur leidis, et seadmete ostumüügitehingud 15 100 euro ulatuses ei olnud ettevõtlusega seotud.
22.Kuigi kohus rahuldab kaebuse osaliselt, märgib kohus täiendavalt järgmist.
23.MTA leiab, et tema kahtlust tehingute toimumises kinnitab X30. märtsi 2020. a vastus raha kasutamise kohta (dtl 122). Kohus ei nõustu maksuhalduriga, et usutav ei ole, et seadmed olid enne kaebajale müümist X isiklikus omandis, sest X ei esitanud seadmete ostudokumente. See ei ole sugugi tavapäratu, et eraisikul puuduvad seadmete ostudokumendid, eriti olukorras, kus ostu-müügitehingud on toimunud mõned aastad tagasi (nt aastatel 2015-2019). Samuti ei ole võimatu, et metallitöid ja keevitustöid oskav inimene on lintsae, generaatori, keevitusseadme, kompressori vms endale isiklikuks otstarbeks soetanud. Välistada muidugi ei saa, et metallitöödeks ja keevituseks vajalikud seadmed olid juba varasemalt mõne X äriühingu omad, kuid selle kohta pole maksuhaldur maksu- ja kohtumenetluses tõendeid esitanud. Sellist MTA kahtlust võib siiski kinnitada asjaolu, et X ei ole kunagi olnud füüsilisest isikust ettevõtja, kuid tal on ettevõtted, kes pakuvad metalltöödega seotud teenuseid (dtl 11). Sellest asjaolust üksi aga maksustamiseks ei piisa.
24.MTA on selgitanud, et X ei saanud 2018. a töötasu 5-l kalendrikuul (veebruar, märts, juuli, august ja september), ülejäänud kuudel oli tema sissetulek 519-714 eurot. 2019. a ei saanud X samuti töötasu 5-l kalendrikuul (jaanuar-mai), teistel kuudel oli tema sissetulek 518-584 eurot (dtl 265). Kuivõrd vaidemenetluses esitatud dokumentidest nähtub, et X soetas seadmed juba 2015. aastal, ei oma kohtu hinnangul mingit tähtsust asjaolu, et 2019. a või 2018. a oli tema sissetulek nii väike, et ei võimaldanud seadmete ostmist. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et ka seadmete ostmise aastal puudus Xl piisav sissetulek. Kohtu hinnangul pole välistatud varjatud tulude arvelt tehingute tegemine, aga ka selles osas ei ole maksuhaldur seisukohta võtnud ega tõendeid esitanud.
25.MTA-le on vaidemenetluses esitatud ostu-müügi lepingud, millest nähtub, et Zon 16. märtsil 2015 müünud keevituse TIG V205T hinnaga 2350 eurot (dtl 23). Lepingu sõlmimise koht on Charlottenberg; ostja nime ei ole lepingus kirjas, kuid ostja allkiri on lepingul olemas ning allkirjast võib aimata, et tegemist on Xga. Kohtule ei ole teada, kuidas keevitus Charlottenbergist Eestisse jõudis. Samal kuupäeval on sõlmitud ka ostu-müügileping keevitusgeneraatori ostmiseks summas 800 eurot (dtl 24). Ka selles lepingus ei ole ostja nime, on vaid allkiri. Umbes kuu aega hiljem 22. aprillil 2015 on Z müünud metalli lintsae MBS 910C hinnaga 1750 eurot (dtl 25). Sarnasel ostu-müügi lepingu vormil on S müünud 2. oktoobril 2015 bensiinimootoriga kompressori hinnaga 1350 eurot (dtl 26). Lepingu sõlmimise koht on Elva, aga ostja nimi lepingul jällegi puudub. Samal päeval on S müünud ka keevituskoha filtri hinnaga 1650 eurot (dtl 27). Ostja kohta jälle info puudub, lepingul on vaid ostja allkiri. Kohus nõustub MTA-ga, et ostja nimi on lepingul oluline. Kuna X on mitme äriühingu esindaja (OÜ Aurex ja AV METALLI GRUPP OÜ juhatuse liige), võib tema allkiri tõendada ka juriidilise isiku poolt seadme ostmist, kuivõrd juriidiline isik on õiguslik abstraktsioon ega saa ise allkirju anda, seda teeb tema õiguslik esindajana füüsiline isik. Siiski võib Z 15. septembri 2020. a tõendist pigem järeldada, et ta müüs seadmed 2015. a füüsilisele isikule Xle, mitte äriühingu seaduslikule esindajale Xle (dtl 34-35). Kohus selles asjaolus päris kindel ei ole, kuna Z seisukoht on lõplike järelduste tegemiseks väga napp. Et ostu-müügilepingud on tõesti sõlmitud 2015. a ja mitte hiljem tagantjärgi, seda võib kinnitada X30. märtsi 2020. a vastus maksuhaldurile (dtl 122). Selles vastuses on X selgitanud, et seadmed (lintsaag, generaator,
3-20-1905 keevitusseade TIG, kompressor, keevituskoha filter) on soetatud aastatel 2016-2019. Tõsi, X selgitused seadmete soetamisaasta kohta (2016-2019) erinevad ostu-müügilepingute aastaarvust (2015), kuid tegemist võib olla inimliku eksimusega. Kui X oleks tahtnud ostumüügi dokumente tagantjärgi fabritseerida, oleks ta ilmselt saanud lepingu aastaarvud ühitada oma 30. märtsi 2020 vastuses märgituga.
26.Asja materjalidest nähtub, et MTA on 3. aprillil 2020 nõudnud Žlt ja Šlt kirjalikku teavet (dtl 187-190, 196-199). Seejuures on MTA küsinud infot vaidlusaluste seadmete kohta, täpsemalt infot selle kohta, mis ajast alates seadmed AV METALLI GRUPP OÜ töökojas asuvad (küsimused 9-14). Ž on vastanud 17. aprillil 2020 lühidalt, et seadmed on olemas, toodi sügisel (dtl 192-193). Š on 19. aprilli 2020. a vastuses samuti lühidalt märkinud, et seadmed on olemas ja asuvad töökojas Kambjas, seadmed toodi töökotta sügisel (dtl 200-201). Wlt ja Mlt on MTA 3. aprillil 2020 nõudnud teavet samuti kirjalikult, seejuures ei ole MTA küsinud infot vaidlusaluste seadmete kohta, mistõttu on arusaadav, et nad selle kohta midagi öelnud ei ole (dtl 167-170, 180-183). Seega kinnitavad Ž ja Š napid vastused, et vaidlusalused seadmed toodi töökotta umbes ajal, mil sõlmiti ostu-müügi lepingud kaebajaga (kuigi 20. detsembrit 2019, mil osteti viimase seadmena kompressor, on ilmselt natuke keeruline lugeda sügiseks). Nendest vastustest nähtub siiski, et seadmeid ei olnud töökojas juba 2015. a, kui sõlmiti seadmete ostumüügi lepingud Z ja Sga.
27.MTA on seisukohal, et kaebaja ja AV METALLI GRUPP OÜ töötajate vastused ei tõenda, et ostu-müügilepingutel näidatud seadmed toodi kaebajale 2019. a sügisel. Vastustaja peab võimalikuks, et MTA-le vastanud isikud konsulteerisid MTA-le vastates oma tööandja Xga ja said temalt juhiseid vastamiseks, seega ei olnud nad vastamise ajal erapooletud. Selline MTA seisukoht on paljasõnaline. Pealegi oli maksuhaldur vaba otsustama, kas ta võtab isikutelt seletused kirjalikult või suuliselt, mil tõenäosus ütluste kooskõlastamiseks on väiksem.
28.Maksuhaldur soovis kontrolli käigus saada tehingute kohta teavet ja dokumente Ylt. Viimane on maksuhalduri 16. märtsi 2020. a korralduse (dtl 175-178) küll e-maksuametis vastu võtnud, kuid jätnud sellele vastamata, samuti pole ta esitanud seadmete ostudokumente. Vastustaja hinnangul toetab see maksuhalduri seisukohta, et Y pole torupainutuspinki soetanud ega edasi müünud. Nagu X osas, on maksuhaldur ka Y kohta maksuotsuses märkinud, et isikul puudusid sissetulekud, mis oleks seadme soetamist võimaldanud. Kaebaja on kohtule esitanud e-maili, millest nähtub, et Y on 1. juulil 2020 kinnitanud, et müüs 2019. a sügisel kaebajale torupainutuspingi, mille eest tasumine toimus sularahas (dtl 28). Kinnitus on samas allkirjastamata, mis vähendab tõendi usaldusväärsust.
29.Kaebaja on seisukohal, et kui MTA hinnangul ei ole ostu-müügilepingute alusel majandustehinguid toimunud, on MTA-l vaja menetluses tõendada, et nimetatud tehingud olid TsÜS mõttes näilikud. MTA seda tõendanud aga ei ole. Vastuses kaebusele ei ole MTA sellele kaebaja väitele vastuväidet esitanud. MTA on maksuotsuses selgitanud, et kaebaja ei saanud seadmeid X ja Y ostu-müügilepingute alusel. Kaebaja vormistas seadmete ostudokumendid, et varjata äriühingust maksuvabalt väljaviidud raha. MTA järeldas sellest, et valeandmetega dokumentide abil tekitas kaebaja OÜ-le Aurex maksueelise. Seega viitab vastustaja maksueelisele ja varjatud tehingutele, aga mitte otsesõnu MKS § 83 lg-le 4. MKS § 83 lg 4 järgi ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse ning kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Nimetatud säte hõlmab seega nii olukordi, kus teeseldakse tehingu toimumist üldse (MKS § 83 lg 4 ls 1), kui ka olukordi, kus tehingu eesmärk on varjata teist tehingut (MKS § 83 lg 4 ls 2). Kohus nõustub kaebajaga, et sellises olukorras tulnuks MTA-l tõendada, et nimetatud tehingud olid
3-20-1905 näilikud. Riigikohus selgitas 4. märtsi 2020. a otsuses asjas nr 3-18-1740 p-s 14, et näilik tehing MKS § 83 lg 4 mõttes tuleb tuvastada TsÜS § 89 alusel. Näilik tehing on tühine ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteeriv. Näiliku tehingu korral pooled kokkulepitud tagajärgi tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada ka maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine pole maksu määramisel vajalik).
30.Näiliku tehingu puhul on lepingupooltel jätkuvalt õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue, mistõttu ei ole ostjal näiliku tehingu alusel müüjale tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust (nt Riigikohtu 12. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-82-14, p 41). Kui näiliku tehinguga on varjatud teist tehingut, siis on maksu määramiseks vaja tuvastada ka maksueelis (st tuvastada, kuidas on tegeliku tehingu varjamise tulemusel saavutatud soodsam maksustamine). Kui riik maksukahju ei kanna, ei ole MKS § 83 lg 4 ls 2 alusel maksu määramiseks alust (nt Riigikohtu 24. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 315-1303, p 9; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1968, p 19; 15. novembri 2018. a otsus asjas nr 3-17-756, p 11). Tehingu näilikkus võib seisneda ka selles, et tehing ei ole toimunud nende isikute vahel, keda lepingudokumendis lepingupooltena näidatakse (vrdl ka Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 3-17-1710). Ülejäänud sularahaväljamaksed
31.MTA on maksuotsuses asunud seisukohale, et ka ülejäänud 6223,88 euro (21 323,8815 100=6223,88) ulatuses ei ole kaebaja maksumenetluses esitanud tehingute algdokumente. Kaebaja sellega ei nõustu. Kaebaja selgitab, et esitas 1. juulil 2020 menetlejale ettevõtte pearaamatu, kust on kontrollitav, et nimetatud ulatuses sularaha on olnud kontrollitaval perioodil ettevõtte kassas. Kaebaja jaoks ei ole tõendatud MTA seisukoht, millise kohaselt pearaamatus kajastatud kassa algsaldo seisuga 1. oktoober 2019 summas 29 574,06 eurot ning saldo seisuga 31. detsember 2019 summas 34 760 ei ole õiged. MTA on konstateerinud, et
31.detsembri 2019 seisuga ei olnud ettevõtja kassas raha, tõendades seda asjaoluga, et kui kassas oleks raha olnud, oleks kaebaja oma ettevõtluspartnerile Ehitusfirma Merivälja OÜ
31.detsembri 2019 arve nr 311219 tasunud varasemalt, kui 27. märtsil 2020 (dtl 50). Kaebaja on leidnud, et nimetatud järeldus on meelevaldne. Kohus nõustub kaebajaga. Poolte vahel pole vaidlust selles, et kõnealuse arve maksetähtaeg saabus 14. veebruaril 2020. Seega ei saa see arve näidata, et kaebajal puudusid 31. detsembri 2019. a seisuga rahalised vahendid. Kuna arve väljastamise kuupäeval 31. detsembril 2019 puudus veel selle tasumise kohustus, ei saa kaebajale ette heita, et ta ei tasunud arvet ilmselt põhjusel, et kassas puudus sularaha.
32.Kohtule jääb siiski arusaamatuks, miks ei ole kaebaja esitanud maksuhaldurile lisaks pearaamatule muid raamatupidamise dokumente. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et kaebaja ei ole käesoleva ajani esitanud kassadokumente. Seetõttu ei ole kontrollitav, kuidas pangakontolt väljavõetud ja dokumentaalsete tõenditega katmata sularaha tegelikult kasutati. Ainsad sularaha väidetavat kasutamist tõendavad dokumendid ongi eelnevalt käsitletud ostumüügilepingud (kokku summas 15 100 eurot), ülejäänud raha osas (6223,88 eurot) aga puuduvad dokumendid.
3-20-1905
33.Kuivõrd kaebaja ei ole esitanud peale pearaamatu 6223,88 euro osas ühtegi dokumenti, on ta jätnud oma kaasaaitamiskohustuse täitmata. Ilma dokumentideta ei saa kohus kontrollida, kas kaebaja poolt väidetud sularahatehingud toimusid või mitte. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab sama paragrahvi lg 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja tõendanud 6223,88 euro ulatuses sularahatehingute toimumist. Samuti ei ole ta esitanud põhjuseid, miks ta tõendeid esitada ei saa. Maksukohustuslane ei saa eeldada, et kui ta võtab ettevõtte pangakontolt sularaha välja, siis loetakse siiski kogu väljavõetud summa ettevõtlusega seotud kuluks, kuigi ta selle kohta ühtegi dokumenti ei esita. Kohus nõustub vastustajaga, et valides tasumise viisiks sularaha, pidi kaebaja hoolt kandma ka selle eest, et sularahas tasumine oleks nõuetekohaselt dokumenteeritud.
34.Eelnevat kokku võttes märgib kohus, et maksuotsusega kaebajale määratud maksusumma on kujunenud järgmiselt. Kuna 21 323,88 euro ulatuses tehtud väljamaksete kohta puuduvad dokumendid, tuleb tasuda tulumaksu 5330,96 (21 323,88×20÷80) eurot. Kaebaja on alusetult kajastanud sisendkäibemaksu 674,09 euro ulatuses (AS Olerex Läti arved ja X isiklikud arved). Kaebaja on jätnud Cle tehtud maksetelt deklareerimata 145,87 eurot. Kokku on maksukohustus 6150,92 (5330,96+674,09+145,87) eurot. Kuivõrd kaebaja on esitanud tagastusnõude summas 5404,04 eurot, kohustati kaebajat tasuma 746,89 eurot (6150,92-5404,04). Kohus tühistab maksuotsuse osas, milles maksuhaldur leidis, et seadmete ostu-müügitehingud 15 100 euro ulatuses ei olnud ettevõtlusega seotud, st, et tulumaksu osas väheneb maksukohustus 5330,96 eurolt 1555,97 eurole (6223,88×20÷80). Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus MTA 3. juuli 2020. a otsuse nr 12.2-3/051739-26 ja 2. septembri 2020. a vaideotsuse nr 6-1/4687-2 osas, milles maksuhaldur leidis, et seadmete ostu-müügitehingud 15 100 euro ulatuses ei olnud ettevõtlusega seotud. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud otsustused
35.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-31-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).
36.HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja on esitanud tähtaegselt, s.o 15. jaanuaril 2021 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (dtl 285-289). Kaebaja menetluskulud koosnevad õigusabikuludest 864 eurot ja kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust 162,12 eurot (dtl 36, 288). See teeb kokku 1026,12 eurot, aga kaebaja on taotlenud kohtult 882,12 euro väljamõistmist s.o hüvitise väljamõistmist ilma käibemaksuta (144 eurot) (dtl 287) Kohus leiab, et kaebaja poolt kantud menetluskulud 882,12 eurot on põhjendatud ja vajalikud.
3-20-1905
37.Riigikohus on selgitanud, et maksuasjades tuleb kaebuse rahuldamise proportsiooni määramisel lähtuda nõuete suurusest, mitte arvust (nt halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-180-16, p 33). Kaebaja vaidlustas maksuotsusega maksustatud sularahatehingud, mida tehti 21 323,88 euro ulatuses. Kohus on kaebuse rahuldanud 70 % ulatuses (15 100×100÷ 21 323,88). Seetõttu mõistab kohus MTA-lt kaebaja kasuks välja 617,48 eurot.
38.Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitise kandmist OÜ Aurex arveldusarvele. Maksumenetluses on selgunud, et kaebaja arvelduskonto nr on EE (dtl 97), samas on õigusabikulude eest tasutud X kontolt nr EE (dtl 289). Vastustajal tuleb enne menetluskulude hüvitamist seega kaebajalt täpsustada, millisele kontole raha kanda.
39.Lisaks on kaebaja taotlenud, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumiseni kuni täieliku täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud ulatuses. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata. Riigikohus on 20. detsembri 2017. a määruses asjas nr 3-16-1616 selgitanud, et halduskohtumenetluse seadustikus puudub viide tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg-le 4, mis sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seetõttu ei ole säte halduskohtumenetluses kohaldatav (HKMS § 1 lg 3) ja kaebaja viivise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
40.Kaebaja esitas koos kaebusega kohtule ka 24. juuli 2020. a vaideotsuse nr 6-1/4666-2 (dtl 31-33). Kohus palus kaebajal 7. oktoobri 2020. a määruses selgitada, mida soovib ta kohtule esitatud 24. juuli 2020. a vaideotsusega tõendada. Kaebaja selgitas 26. oktoobril 2020, et ei soovi kaebusele lisatud 24. juuli 2020. a vaideotsust kasutada käesolevas menetluses tõendina, kuna nimetatud vaideotsust ei ole kaebaja käesolevas menetluses vaidlustanud (dtl 58). Eelnevast tulenevalt tagastab kohus kaebajale 24. juuli 2020. a vaideotsuse nr 6-1/4666-2 (dtl 31-33).
41.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses pangakontode numbrid OÜ Aurex juhatuse liikme X ja menetlusväliste isikute (Y, Z, C, W, Ž, Š ja S) nimed tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.