X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27.05.2020 otsuse nr P6-2020-133452 ja 27.05.2020 otsuse nr 3 ning 06.08.2020 vaideotsuse nr 8-3/16992-3 tühistamise nõudes Kaebaja: X, volitatud esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu kaebuse muutmine ning lugeda, et kaebus on esitatud ka Sotsiaalkindlustusameti 27.05.2020 otsuse nr 3 tühistamise nõudes.
2.Jätta X kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4.Avaldatavas otsuses asendada füüsiliste isikute ning eraõiguslike juriidiliste isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.03.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182
3-20-1658 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 10.05.2019 avalduse vanemahüvitise saamiseks seoses 19.02.2019 sündinud lapse kasvatamisega.
2.SKA 15.05.2019 otsusega nr 2 määrati Xle perehüvitiste seaduse (PHS) § 34 ja § 37 lg 5 alusel perioodil 22.05.2019 kuni 29.07.2020 igakuiselt väljamakstavaks vanemahüvitiseks 3073,08 eurot. Hüvitise arvutamisel lähtuti sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetest, mille kohaselt oli X 2018. a isikustatud sotsiaalmaks 11 429,11 eurot ja kalendrikuu keskmine tulu 3073,08 eurot.
3.SKA tunnistas 27.05.2020 otsusega nr P6-2020-133452 PHS § 37 lg-te 1 ja 2 ning § 46 lg 3, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 68 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 38 lg 1 alusel SKA 15.05.2019 otsuse nr 2 tagasiulatuvalt kehtetuks. SKA võttis hüvitise määramisel aluseks sotsiaalkaitse infosüsteemi andmed, mille kohaselt deklareerisid X OÜ (varasem ärinimi X OÜ) ja UÜ X X eest 2018. a-l sotsiaalmaksu kokku 11 429,11 eurot. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Maksu- ja Tolliametist (MTA) 23.04.2020 saabunud isikustatud sotsiaalmaksu andmetel on muutunud X vanemahüvitise määramise aluseks võetava 2018. aasta sotsiaalmaksu summa. Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel oli X 2018. a sotsiaalmaks enne 11 429,10 eurot, nüüd on 6289,86 eurot. UÜ X on tühistanud varasemalt deklareeritud sotsiaalmaksu 2020. a aprillikuus. Seega 2018. a andmete alusel määratud vanemahüvitis summas 3073,08 eurot ei ole õiguspärane. SKA saatis Xle 04.05.2020 teate, milles teavitas 2018. a isikustatud sotsiaalmaksu andmete muutumisest ja seetõttu vanemahüvitise menetluse uuendamisest seoses tema poolt 10.05.2019 esitatud taotlusega. Muutunud isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel maksti Xle maikuus välja aprilli vanemahüvitis summas 1691,23 eurot. X palus 25.05.2020 vastuväidetes viivitamatult välja maksta 15.05.2019 otsuse nr 2 alusel määratud vanemahüvitis 2020. a maikuu eest osas, mille ulatuses on see alusetult jäetud välja maksmata. X palus jätta 15.05.2019 vanemahüvitise määramise otsus muutmata, kuivõrd MTA poolt UÜ X suhtes tehtud maksuotsuse alusel muudetud andmed isikustatud sotsiaalmaksu osas ei saa talle kaasa tuua negatiivseid tagajärgi, kuna ta ei ole rikkunud deklareerimiskohustust ega maksude tasumise kohustust. Sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmed on SKA-le aluseks nii vanemahüvitise suuruse määramisel, ümber arvutamisel kui ka tagasi nõudmisel. SKA-l on kohustus isikustatud sotsiaalmaksu andmeid kontrollida ja andmete muutumisel vanemahüvitis ümber arvutada ning alusetult makstud summad tagasi nõuda. Seejuures ei ole SKA-le jäetud kaalutlusõigust.
4.SKA määras 27.05.2020 otsusega nr 3 Xle vanemahüvitise alates 22.05.2019 kuni 29.07.2020 summas 1691,23 eurot kuus. Hüvitise suuruse arvutamisel lähtuti sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetest 2020. a aprilli seisuga, mille kohaselt oli X 2018. a isikustatud sotsiaalmaks 6289,86 eurot ja ühe kalendrikuu keskmine tulu 1691,23 eurot.
2(13)
3-20-1658
5.X esitas SKA 27.05.2020 otsusele nr P6-2020-133452 vaide, mis jäeti SKA 06.08.2020 vaideotsusega nr 8-3/16992-3 rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. PHS § 37 lg 2 kohaselt lähtub SKA vanemahüvitise suuruse arvutamisel sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmetest. SKA-l on kohustus isikustatud sotsiaalmaksu andmeid kontrollida ja andmete muutumisel vanemahüvitis ümber arvutada. Seejuures ei oma tähtsust, kas andmed muutis äriühing ise või tegi seda MTA. Riigikohtu 02.03.2020 otsus nr 3-18-495 ei välista SKA võimalust lähtuda MTA haldusaktist ega sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetest. X ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis seaksid kahtluse alla sotsiaalkaitse infosüsteemis olevad sotsiaalmaksu andmed ning annaksid SKA-le aluse lähtuda muudest andmetest. Vaide esitaja on selgitanud, et töötas 2018. a-l UÜ-s X, kes maksis talle töötasu ning teadaolevalt deklareeris ja tasus ka maksud, kuid seejärel märkis, et tegelikult tegi töötasuväljamakseid X OÜ ning vaide esitaja jaoks ei olnudki oluline, kes oli tema tegelik tööandja. Juba see tekitab küsimusi X töösuhtes. Lisaks ei nähtu töötamise registrist vaide esitaja töötamist kummaski äriühingus. Sotsiaalkaitse infosüsteemist ei nähtu, et kumbki äriühing oleks deklareerinud X eest sotsiaalmaksu enne 2018. a septembrit ja pärast 2019. a jaanuarit. UÜ X deklareeris seega X eest sotsiaalmaksu vaid ajal, mil vaide esitaja pidi olema teadlik oma rasedusest ja mille alusel arvutati tema vanemahüvitise suurus.
6.X esitas 04.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 27.05.2020 otsuse nr P62020133452 ja 06.08.2020 vaideotsuse tühistamiseks.
7.SKA edastas 20.01.2021 kaebajale e-kirja, milles selgitas, et kaebajale on perioodi 22.05.2019 kuni 31.03.2020 eest alusetult arvestatud vanemahüvitist summas 14 264,26 eurot (31 722,12 – 17 457,86) ja alusetult makstud summas 11 411,41 eurot (25 377,66 – 13 966,25). Seejuures on esitatud alusetult makstud vanemahüvitise arvutus.
8.Kaebaja esitas 20.01.2021 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, paludes kohtul keelata vaidlustatud otsuse alusel täiendavate toimingute tegemine ja haldusaktide andmine. Ühtlasi täiendas kaebaja kaebust SKA 27.05.2020 otsuse nr 3 tühistamise nõudega.
9.Tallinna Halduskohtu 27.01.2021 määrusega jäeti kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.02.2021 määrusega X määruskaebuse rahuldamata ning halduskohtu 27.01.2021 määruse muutmata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja nõue ja seisukohad
10.Kaebaja nõuab SKA 27.05.2020 otsuse nr P6-2020-133452 ja 27.05.2020 otsuse nr 3 ning 06.08.2020 vaideotsuse tühistamist. 11. Vastustaja on otsuse tegemisel rikkunud kaalutlusõiguse reegleid ja uurimispõhimõtet. Vastustaja on jätnud tähelepanuta 25.05.2020 eriarvamuses esitatud selgitused, mille kohaselt puudub kaebajal igasugune kontroll UÜ X poolt deklareeritavate andmete kajastamise osas, samuti nimetatud isiku suhtes toimuva maksumenetluse suhtes, mille tulemusena on deklaratsioone muudetud. Võimalikud maksuõiguslikud sanktsioonid ei muuda asjaolu, et kaebaja täitis endale teadaolevalt tööülesandeid X UÜ juures ja sai selle eest töötasu. Kaebajale teadaolevalt tugineb MTA X UÜ suhtes toimuvas maksumenetluses seisukohale, mille kohaselt oli kaebaja tegelikuks tööandjaks hoopis teine samade juhtorgani liikmetega seotud juriidiline isik (X OÜ), kes ei ole aga enda nimel vastavaid deklaratsioone esitanud. Seega muutis maksuhaldur enda poolt tehtud maksuotsuse alusel X UÜ maksudeklaratsioone, millega kaasnes
3(13)
3-20-1658 automaatselt ka kaebaja suhtes sotsiaalkaitse infosüsteemi (edaspidi SKAIS) kajastuvate andmete muutumine.
12.Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga kaalutlusõiguse puudumise kohta. Olukorras, kus vanemahüvitise saajale väljamakstud töötasude deklareerimine ja deklaratsioonides näidatud andmed alluvad täielikult kolmanda(te) isiku(te) kontrollile, puudub kaebajal võimalus tagada, et esitatud andmed vastaksid tegelikkusele. Kui tööandja poolsed suvaotsused, võimalikud rikkumised või minetused maksuseaduste või muude seaduste järgimisel toovad tagasiulatuvalt kaasa töötaja deklaratsioonide tühistamise ja sellega seotud hüvitiste muutumise, on põhjendamatu tühistada muutunud andmete põhjal automaatselt ka sellega seonduvad õigused (sh määratud vanemahüvitist). Kaebaja hinnangul tuleb SKA-l hinnata andmete muutumise aluseks olevaid asjaolusid ning otsustada selle põhjal hüvitise muutmine või tühistamine. Olukorras, kus hüvitise saajale on töötasu tegelikult makstud (ükskõik missuguse tegeliku õigussuhte alusel) ning sellelt arvestatud maksud on riigile tasutud, puudub igasugune mõistlik põhjus väljamaksmisele kuuluva hüvitise tühistamiseks.
13.Vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused on selges vastuolus ka senise kohtupraktikaga. Riigikohtu halduskolleegium on 02.03.2020 asjas nr 3-18-495 tehtud otsuses selgitanud, et MTA maksuotsus ning selle põhjal vastavates registrites tehtud muudatused ei ole käsitletavad eelhaldusaktina SKA poolt läbiviidavates menetlustes määratud hüvitiste tühistamiseks või muutmiseks. Riigikohus selgitas viidatud lahendis (p 15), et SKA-l on iseseisev kaalutlusõigus hüvitise määramise, tühistamise või muutmise alusasjaolude hindamisel.
14.Asjaolu, et vastustajal on hüvitise muutmisel või tühistamisel iseseisev kaalutlusõigus, toob endastmõistetavalt kaasa ka kohustuse välja selgitada hüvitise maksmisega seonduvad asjaolud (haldusmenetluse uurimispõhimõte). Käesoleval juhul ei ole vastustaja vastavaid asjaolusid välja selgitanud, vaid tuginedes otsuse langetamisel ekslikule väitele kaalutlusõiguse puudumisest, on vastustaja otsuse tegemisel ekslikult lähtunud pelgalt SKAIS-i kantud muutunud andmetest. Sellega on vastustaja olulisel määral rikkunud uurimispõhimõtet jättes kõik varasema otsuse tühistamise aluseks olevad faktilised asjaolud tuvastamata. Viidatud Riigikohtu praktika pinnalt ei saa olla kahtlust selles, et varasema otsusega määratud vanemahüvitise muutmine või tühistamine muutunud andmete põhjal on diskretsiooniotsus, mille raames tuleb hinnata muutmise aluseks olevaid asjaolusid. Vastustaja on jätnud kaalumismenetluse ekslikult üldse läbi viimata, asudes otsuses ekslikult seisukohale, et tal kaalutlusõigus puudub.
15.Vastustaja viide PHS § 46 lg-le 3, mis väidetavalt kohustab vastustajat vanemahüvitise ümber arvutama, ei välista vastustaja kohustust viia läbi diskretsioonimenetlus juba määratud vanemahüvitise muutmiseks. Diskretsioonikohustuse puudumine tooks kaasa olukorra, kus hüvitise saaja tööandja saaks oma suvaotsuse alusel mõjutada õigustatud isikule hüvitise määramist ja/või muutmist. Samuti tooksid isikule hüvitise ebaõiglase määramise ja muutmise kaasa olukorrad, kus tööandja õigusrikkumiste tõttu on jäänud maksud deklareerimata või deklareeritakse need valesti. Kaebaja on seisukohal, et sellist vastutust ja riski ei ole võimalik üksnes SKAIS-is kajastuvate andmete alusel panna õigustatud isikule. Eelnevast tulenevalt on SKA kohustatud nii vanemahüvitise määramisel, eriti aga juba määratud vanemahüvitise muutmisel, järgima ärakuulamiskohustust, koguma haldusmenetluse seaduses sätestatud korras igakülgselt tõendeid ja alusandmeid ning selgitama välja alusandmete muutumise põhjused ning tegema kogutud andmete põhjal kaalumise tulemusena langetatud põhjendatud otsuse.
4(13)
3-20-1658
16.Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis ise kinnitanud, et tal puudub hüvitise määramise aluseks olevate andmete ja asjaolude hindamisel igasugune kaalutlusõigus. Kuivõrd kaalutlusmenetluse õigusvastast teostamata jätmist kui olulist minetust diskretsiooniotsuse tegemisel ei ole võimalik hilisemas menetluses kõrvaldada, on vea esinemise tuvastamise korral ainsaks võimaluseks eksliku haldusakti tühistamine.
17.Kaebajale jäävad arusaamatuks vastustaja etteheited, mille kohaselt ei ole kaebaja vaidemenetluses ega ka kohtumenetluses esitanud täiendavaid tõendeid ning andmeid, mis annaksid aluse vaidlustatud haldusakti muutmiseks või tühistamiseks kaalutlusõiguse teostamise kaudu. Olukorras, kus haldusorgan on haldusaktis täielikult välistanud enda õiguse teostada kaalutlusõigust, puudub selliste andmete esitamiseks igasugune mõistlik vajadus ja põhjus. Vastustaja seisukohad
18.SKA palub jätta kaebuse rahuldamata ning kõik menetluskulud kaebaja kanda.
19.SKA peab vanemahüvitise määramisel, maksmisel ja ümberarvutamisel lähtuma eelkõige PHS sätestatust. PHS § 37 lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (PHS § 37 lg 2). Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on vanemahüvitise taotleja hüvitise saamise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude arvu jagatis (PHS § 37 lg 3 sõnastus vaidlustatud otsuse tegemise hetkel. Nüüdseks on muutunud periood, mille sotsiaalmaks võetakse arvutamisel aluseks.).
20.PHS § 46 lg 1 p 1 sätestab, et vanemahüvitis nõutakse tagasi, kui ilmneb, et hüvitise saajale makstud tulu oli väiksem kui hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu või tulu pealt makstud sotsiaalmaks. PHS § 46 lg 4 kohaselt kontrollib SKA vanemahüvitise arvutamise aluseks olevaid isikustatud sotsiaalmaksu andmeid tagasiulatuvalt kolme aasta jooksul pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist. Kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvutatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi (PHS § 46 lg 3).
21.SKAIS-i kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmed on SKA-le aluseks vanemahüvitise suuruse arvutamisel. SKA-l on kohustus isikustatud sotsiaalmaksu andmeid kontrollida ja andmete muutumisel vanemahüvitis ümber arvutada. Nähtuvalt SKAIS-i andmetest (vastustaja vastuse lisa 1) on UÜ X poolt deklareeritud sotsiaalmaks tühistatud. Seega on kaebaja 2018. aasta sotsiaalmaksu andmed muutunud, mistõttu pidi SKA lähtuvalt PHS §-st 32 lg 1, §-st 37, § 46 lg 1 p 1 ja lg 3 kaebajale määratud vanemahüvitise ümber arvutama. 22. HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Antud juhul kohustab PHS 46 lg 3 vanemahüvitise ümber arvutama ja enam makstud hüvitise tagasi nõudma, kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud.
23.Kaebaja on viidanud Riigikohtu 02.03.2020 lahendile haldusasjas nr 3-18-495 ning leiab, et SKA-l endal on kohustus viia läbi menetlus hüvitise määramise, tühistamise ja muutmise otsustamiseks. Nimetatud kohtulahendis on Riigikohus leidnud, et PHS § 46 lg 1 p 1 koostoimes 5(13)
3-20-1658 sotsisaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 31 lg 1 p-ga 1 annab SKA-le õigusliku aluse iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõiguslike suhte puudumine hüvitist puudutavas osas. Samas möönab Riigikohus, et menetlusökonoomika seisukohalt võib olla otstarbekam kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri haldusaktist. Seega ei välista Riigikohus võimalust, et SKA ei asu ise töötamise asjaolusid tuvastama, vaid lähtubki maksuhalduri haldusaktist. Samuti ei välista Riigikohtu lahend SKA kohustust lähtuda SKAIS-i andmetest.
24.SKA on 01.07.2020 e-kirjas kaebaja esindajale (vastustaja vastuse lisa 6) selgitanud vanemahüvitise määramise ja ümber arvutamise tingimusi. SKA juhtis tähelepanu, et isikul on õigus esitada vaidemenetluses kõik andmed, dokumendid ja tõendid, millest lähtuvalt peaks SKA vanemahüvitise suuruse arvutamisel lähtuma. Kaebaja ei ole seni esitanud SKA-le ühtegi tõendit, mis seaksid kahtluse alla SKAIS-is olevad sotsiaalmaksu andmed ning annaks SKA-le aluse lähtuda muudest andmetest. Hüvitise taotlemisel peab isik aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning asjaolude muutumise korral hüvitise kohandamisele (SÜS § 5 lg 2) ning esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu välja selgitamiseks (SÜS § 21 lg 1). Seega ei ole hüvitise saajal seoses hüvitise saamisega vaid õigused, vaid ka teatud kohustused.
25.Kaebaja sõnul täitis ta endale teadaolevalt tööülesandeid UÜ X juures ja sai selle eest töötasu. Töötamise andmed tuleb kanda töötamise registrisse (maksukorralduse seaduse § 251 lg 4), kuid registrist ei nähtu kaebaja töötamist selles äriühingus (vastustaja vastuse lisa 10), seega ei toeta see kaebaja väidet töötamise osas.
26.Nähtuvalt sotsiaalkaitse infosüsteemist ei ole UÜ X deklareerinud kaebaja eest sotsiaalmaksu ei enne septembrit 2018 (augustikuusse) ega pärast jaanuari 2019 (detsembrikuusse 2018). Sotsiaalmaksu on UÜ X poolt deklareeritud vaid ajal, mil kaebaja pidi olema teadlik oma rasedusest (laps sündis 19.02.2019, esimene sotsiaalmaksu kanne tekkis SKAIS-i 19.09.2018) ja aega, mis kuulus vanemahüvitise suuruse arvutamise alusandmete ajavahemikku. Samuti oli kaebaja tulu sotsiaalmaksu andmete järgi otsustades oluliselt väiksem enne 2018. aasta augustit. Eeltoodu ei lisa veenvust kaebaja väite kohta tema töötamise osas raseduse ajal ja kordades suurema tulu teenimises sel ajal võrreldes varasema ajaga. UÜ X poolt deklareeritud sotsiaalmaksu andmete alusel sai kaebaja igakuiselt august - november – 2593,36 eurot (sotsiaalmaks (33%) sellelt on 835,81) ja detsembris 5200 eurot (sotsiaalmaks sellelt on 1716). Samuti mitmekordistus kaebaja eest deklareeritud sotsiaalmaks X OÜ (kaebaja on OÜ juhatuse liige) poolt samal perioodil, st august - detsember 2018. Kui enne augusti 2018 oli kaebaja igakuine sissetulek 500 eurot (sotsiaalmaks sellelt on 165), siis august – november 5186,72 ja detsembris 10 386,73 eurot. Kõik eeltoodu ei lisa usutavust kaebaja töötamisele ja tulu teenimisele UÜ X poolt deklareeritud sotsiaalmaksu põhjal arvestatud summas.
27.Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kuulus äriregistri andmetel UÜ X esindusõigus täisosanikule X OÜ (registrikood XXXXXX), mis on äriregistrist kustutatud. Seega puudus äriühingul esindusõiguslik isik, kes saaks ettevõtja andmeid väljastada. UÜ X ei ole esitanud majandusaasta aruandeid (vastustaja vastuse lisa 11), mis ei toeta kaebaja väidet, et ta on selle äriühingu juures töötanud ja sealt sellises suuruses tulu saanud. Nüüdseks on ka UÜ X äriregistrist kustutatud.
6(13)
3-20-1658
28.SKA on vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud SKAIS-i kantud andmetest ning muid andmeid ja tõendeid, millest lähtuvalt kaebajale vanemahüvitise suurust arvutada, SKA-le teada ei ole. Kaebajal on korduvalt olnud võimalus esitada oma väiteid tõendavad dokumendid, mille alusel ta leiab, et vastustaja peaks tegema teistsuguse otsuse. Kaebaja ei ole seda teinud ning vastustajal puuduvad igasugused muud andmed, millest lähtuvalt teha kaebaja suhtes teistsugune otsus ning kalduda kõrvale SKAIS-is olevatest andmetest.
29.Vastustaja ei nõustu kaebuse punktis 1.3. toodud väitega nagu oleks vastustaja asunud seisukohale, et ta ei saa kaebuse esitaja selgitusi arvesse võtta, kuivõrd vanemahüvitise suuruse arvestamisel on SKA kohustatud lähtuma kitsalt SKAIS-i kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmetest ning vastustajale ei ole andmete muutumise aluseks olevate asjaolude hindamiseks jäetud mingisugust kaalutlusõigust. Vastustaja ei ole sellist väidet esitanud. Vastustaja on viidates kaalutlusõiguse puudumisele pidanud silmas PHS § 46, millest tulenevalt on vastustajal kohustus vanemahüvitise suurus ümber arvutada ja alusetult makstud vanemahüvitis tagasi nõuda, kui selgub, et sotsiaalmaksu andmed on muutunud.
30.Kaebaja poolt viidatud lahendis nr 3-18-495 on Riigikohus leidnud, et vastustajal on õigus kalduda kõrvale MTA sisestatud või muudetud andmetest ning ise tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine hüvitist puudutavas osas. Vastustaja leiab jätkuvalt, et tal puudub kaalutlusõigus vanemahüvitise suuruse ümber arvutamata jätmise ja tagasinõudmise osas, kui selgub, et sotsiaalmaksu andmed on muutunud. Selles osas ei ole Riigikohus oma seisukohta avaldanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
31.Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
32.Esmalt võtab kohus seisukoha kaebaja poolt täiendavates seisukohtades esitatud kaebuse muutmise osas.
33.Tallinna Halduskohtu 31.12.2020 määrusega kohustati menetlusosalisi esitama oma täiendavad seisukohad, taotlused ja tõendid, sh menetluskulu dokumendid hiljemalt 20.01.2021. Teise menetlusosalise esitatule sai vastata kuni 04.02.2021. Kaebaja esitas 20.01.2021 esialgse õiguskaitse taotluse ning täiendas kaebust uue nõudega, taotledes ka SKA 27.05.2020 otsuse nr 3 tühistamist.
34.HKMS § 49 lg 1 järgi võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS-i kohaselt lubatav.
35.SKA 27.05.2020 otsus nr 3 on olemuslikult seotud juba varasemalt vaidlustatud otsusega. SKA 27.05.2020 otsuse nr P6-2020-133452 tulemusel tunnistati varasem vanemahüvitise otsus (s.o otsus nr 2) tagasiulatuvalt kehtetuks ning SKA oli kohustatud tegema uue otsuse (s.t otsuse nr 3), millega määrati korrigeeritud suuruses vanemahüvitis. Kuivõrd kaebaja eesmärgiks on saada vanemahüvitist varasema (s.t enne 27.05.2020 otsuste tegemist) summa ulatuses, leiab kohus, et täiendav tühistamisnõue on kaebaja eesmärgi saavutamiseks ning õigusliku selguse tagamise huvides põhjendatud ja otstarbekas. Seetõttu lubab kohus kaebajal kaebust täiendada. Et otsuse nr 3 tegemine tulenes otseselt otsuse nr 2 kehtetuks 7(13)
3-20-1658 tunnistamisest ning selles osas on vastustaja oma vastuväited esitanud ja tal oli ka pärast kaebaja taotlust võimalik oma vastust täpsustada, ei ole täiendava tähtaja andmine vastustajale vajalik. Kaebuse muudatuse osas ei saa kohtuotsus olla vastustajale ka üllatuslik, kuivõrd kaebaja esitas kaebuse muudatuse menetlusstaadiumis, kus vastustajal oli võimalik selles osas seisukoht kujundada.
36.Seega võtab kohus kaebuse muutmise vastu ning loeb, et kaebus on esitatud ka SKA 27.05.2020 otsuse nr 3 tühistamise nõudes.
37.Alljärgnevalt kontrollib kohus vaidlusaluste haldusaktide õiguspärasust (HMS § 54).
38.Kaebaja nõuab SKA 27.05.2020 otsuse nr P6-2020-133452 ja 27.05.2020 otsuse nr 3 ning 06.08.2020 vaideotsuse nr 8-3/16992-3 tühistamist. SKA 27.05.2020 otsusega tunnistati kehtetuks kaebaja suhtes tehtud 15.05.2019 vanemahüvitise määramise otsus nr 2 (kaebuse lisa 2).
39.Vaidlust ei ole selles, et 15.05.2019 otsusega nr 2 määrati kaebajale vanemahüvitis ajavahemikuks 22.05.2019 kuni 29.07.2019 summas 3073,08 eurot ning otsuse tegemisel võeti arvesse ka UÜ X poolt deklareeritud sotsiaalmaks. Vaidlust ei ole ka selles, et 23.04.2020 muutusid MTA poolt registreeritud kaebaja isikustatud sotsiaalmaksu andmed, kuna UÜ X varasemalt deklareeritud sotsiaalmaks tühistati. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et pärast otsuse nr 2 kehtetuks tunnistamist määrati kaebajale 27.05.2020 otsusega nr 3 (vastustaja vastuse lisa 4) vanemahüvitis ajavahemikuks 22.05.2019 kuni 29.07.2020 summas 1691,23 eurot.
40.Menetlusosalised vaidlevad ennekõike selle üle, kas SKA-l oli õigus vaid sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud kaebaja isikustatud sotsiaalmaksu andmetele tuginedes kaebajale määratud vanemahüvitist tagasiulatuvalt vähendada või tulnuks tal asjaolusid ka iseseisvalt kontrollida. Ühtlasi on vaidlus selles, kas vastustaja on haldusmenetluses rikkunud uurimispõhimõtet.
41.Kohtupraktikas on järjepidevalt leitud, et vanemahüvitise maksmine ei ole riigi põhiseadusest tulenev kohustus, vaid tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele põhiseaduse § 28 lg 2 alusel abi andmisega (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27.12.2011 otsuse nr 34-1-23-11, p 68). Seega puudub isikutel subjektiivne õigus nõuda ebaõigete andmete alusel varasemalt määratud vanemahüvitise samas määras maksmise jätkamist.
42.Vanemahüvitise suuruse arvutamine on sätestatud PHS §-s 37. Ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks (PHS § 37 lg 1). Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksutatav tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (PHS § 37 lg 2). Vastavalt PHS § 46 lg 1 punktile 1 nõutakse vanemahüvitis tagasi, kui ilmneb, et hüvitise saajale makstud tulu oli väiksem kui hüvitise arvutamise aluseks olnud tulu või tulu pealt makstud sotsiaalmaks. SKA kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid vanemahüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning pärast nelja kalendrikuu möödumist hüvitise saamise õiguse lõppemisest (PHS § 46 lg 2). Kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud 8(13)
3-20-1658 sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvutatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi (PHS § 46 lg 3).
43.Nimetatud sätteid arvestades on vastustaja õigesti järeldanud, et SKA-l on seadusest tulenev kohustus isikustatud sotsiaalmaksu andmeid kontrollida ning kui vahepeal andmed muutuvad, on SKA-l kohustus nõuda PHS § 46 lg 1 punktis 1 loetletud eelduste korral vanemahüvitis enamtasutud osas tagasi.
44.SÜS § 38 lg 1 kohaselt on sotsiaalkaitse infosüsteem riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mida peetakse muuhulgas seadustest tulenevate SKA avalike ülesannete täitmise eesmärgil, sealhulgas riiklike toetuste, pensionide, hüvitiste ning elatisabi pakkumise, määramise ja maksmise eesmärgil. Sotsiaalkaitseministri 05.02.2019 määruse nr 12 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“ § 10 punkti 5 kohaselt on hüvitise määramise andmeteks ka isiku sotsiaalmaksu andmed ning § 17 lg 2 kohaselt on maksukohustuslaste register andmeandjaks isiku maksualaste andmete kohta isikule toetuste, pensionide ja hüvitiste pakkumiseks, määramiseks ja maksmiseks. Kuivõrd vanemahüvitis kuulub riiklike hüvitiste hulka, sisaldab SKAIS ka andmeid vanemahüvitise maksmiseks.
45.Käesoleval juhul on vastustaja otsustanud varasema otsuse kehtetuks tunnistada põhjusel, et nende tegemise aluseks olnud andmed on muutunud. Vaidlustatud otsusest nähtub (vrd ka SKAIS kuvatõmmist, vastustaja 30.10.2020 menetlusdokumendi lisa 1), et 23.04.2020 muutusid MTAst saabunud andmete alusel kaebaja 2018. aasta sotsiaalmaksu summa (ehk summa, mis võeti aluseks vanemahüvitise määramisel). Kui varasemalt oli nimetatud aasta sotsiaalmaks 11 429,10 eurot, siis muudetud andmete alusel oluliselt väiksem ehk 6280,86 eurot.
46.Kaebaja väitel on vastustaja 27.05.2020 otsuses nr P6-2020-133452 asunud seisukohale, et kaebaja esitatud selgitusi ei saa arvesse võtta, kuna vanemahüvitise suuruse arvestamisel on SKA kohustatud lähtuma kitsalt SKAIS-i kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmetest ning vastustajale ei ole andmete muutmise aluseks olevate asjaolude hindamiseks jäetud mingisugust kaalutlusõigust.
47.Kohus nõustub selles osas vastustajaga, et nimetatud otsuses vastustaja midagi sellist väitnud ei ole. Ühestki otsuses esitatud põhjendusest ei saa kohtu hinnangul välja lugeda väidet, et SKA kaebaja esitatud selgitusi neil põhjustel arvestada ei saaks.
48.Vastustaja on selgitanud, et kaalutlusõiguse puudumisele viidates on silmas peetud PHS § 46, millest tulenevalt on vastustajal kohustus vanemahüvitise suurus ümber arvutada ja alusetult makstud vanemahüvitis tagasi nõuda, kui selgub, et sotsiaalmaksu andmed on muutunud. Kõnesoleva otsuse põhjendustes märgitu („Seejuures ei ole Sotsiaalkindlustusametile jäetud kaalutlusõigust“; 27.05.2020 otsuse nr P6-2020-133452, lk 2 teine lõik) viitab kohtu hinnangul üheselt sellele, et SKA-l puudub kaalutlusõigus otsustada seda, kas sotsiaalmaksu andmeid kontrollida või mitte, kas andmete muutumisel vanemahüvitis ümber arvutada või mitte ning kas alusetult makstud summad tagasi nõuda või mitte. Seega ei nõustu kohus kaebajaga justkui oleks SKA viidanud igasuguse kaalutlusõiguse puudumisele või eitanud selgesõnaliselt kaalutlusõigust.
49.Halduskohtu hinnangul on osa kaebaja järeldusi seoses Riigikohtu halduskolleegiumi 02.03.2020 otsusega asjas nr 3-18-495 ebaõiged. Seetõttu on ka mitmed kaebuses tehtud etteheited alusetud. Riigikohus märkis otsuse punktis 15, et kolleegium „ei nõustu SKA 9(13)
3-20-1658 seisukohaga, et tal ei ole kaalutlusõigust kalduda hüvitise määramisel või tagasinõudmisel kõrvale MTA sisestatud või muudetud andmetest. Kolleegiumi hinnangul annab PHS § 46 lg 1 p 1 koostoimes SÜS § 31 lg 1 p-ga 1 SKA-le õigusliku aluse iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine hüvitist puudutavas osas. Samas võib menetlusökonoomia seisukohalt olla otstarbekam kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri haldusaktist“.
50.Riigikohtu märgitust järeldub ennekõike see, et SKA ei pea ilmtingimata MTA sisestatud andmetest lähtuma, vaid võib teatud asjaolude või täiendavate tõendite ilmnemisel maksuotsusest või sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetest kõrvale kalduda (vrd ka käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2021 määruse punkti 16). Arvestades Riigikohtu otsuse p-i 15 sõnastust ning viidet SÜS § 31 lg 1 p-le 1, ongi Riigikohus rõhutanud just SKA pädevust nõuda hüvitis tagasi ka siis, kui MTA selliseid andmeid sisestanud ei ole või hüvitise tagasinõudmine eeldaks SKA poolt tsiviilõigusliku suhte puudumise tuvastamist. Kehtivast õigusest ega ka Riigikohtu otsusest ei tulene vastustajale kohustust igakordselt teise haldusorganiga (praegusel juhul MTA-ga) paralleelsetes menetlusest samu asjaolusid kontrollida. Seda seisukohta toetab (koos viitega menetlusökonoomilistele kaalutlustele) ka viidatud Riigikohtu lahendi punkti 15 viimane lause. Ka Tallinna Ringkonnakohus rõhutas 11.02.2021 määruses (määruse p 16), et Riigikohtu märgitu ei välista „SKA võimalust tugineda hüvitise ümberarvutamisel või tagasinõudmisel MTA maksuotsusele (nagu seda on sisuliselt tehtud ka praeguses asjas)“.
51.Kohtu hinnangul järeldub eespool viidatud õigusaktidest ning Riigikohtu otsusest, et SKA kaalutlusõigus võib piirduda ka otsustusega sellest, kas lähtuda MTA poolt SKAIS-i kantud andmetest või mitte. Kui SKA-l tekib menetluse käigus (nt isiku esitatud andmetele tuginedes) põhjendatud kahtlus, et SKAIS-i muudatused ei pruugi olla õiged, on vastustajal võimalik vastavad asjaolud ka iseseisvalt tuvastada. Käesoleval juhul on vastustaja lähtunud MTA esitatud andmetest.
52.Kohus nõustub vastustajaga, et viidatud lahendis ei välistanud Riigikohus ka võimalust lähtuda hüvitise tagasi nõudmisel MTA tehtud maksuotsusest (mille mõju väljendus ennekõike SKAIS-i kantud muudatuses). Vaidlustatud otsuse tegemisel aluseks võetud sotsiaalmaksu andmete muutumine on ka praegusel juhul tingitud MTA maksuotsusest (vt kaebuse p 1.2 ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2021 määruse nr 3-20-1658 p 16). Halduskohus leiab, et kuna Riigikohus jaatas SKA võimalust kasutada MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasinõudmisel ka maksuhalduri haldusaktist, võib SKA arvestada ka MTA poolt maksuotsuse alusel SKAIS-i kantud muudatustega.
53.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et Riigikohtu märgitu annab SKA-le küll võimaluse vajadusel MTA andmetest kõrvale kalduda (ning selles osas on tegemist varasema kohtupraktika muutmisega), kuid ei välista SKA õigust SKAIS-i andmetest lähtuda.
54.Kuivõrd kehtiv perehüvitiste regulatsioon on praeguses haldusasjas tähtsust omavate küsimuste reguleerimisel analoogne varem kehtinud vanemahüvitise seadusega (VHS), saab kohtu hinnangul selles osas ka varasemat kohtupraktikat arvestada. Riigikohus on 30.06.2016 otsuse nr 3-3-1-86-15 punktis 56 selgitanud, et VHS lähtub vanemahüvitise suuruse arvutamisel kassapõhisest arvestusest, mis teeb hüvitise maksmise süsteemi administreerimise lihtsamaks ja vähem kulukaks, mis oli ka VHS-i ettevalmistamisel üks eesmärkidest. Kuna hüvitise arvutamisel võetakse aluseks tegelikult laekunud sotsiaalmaks, 10(13)
3-20-1658 mille kohta on andmed riiklikes registrites olemas, ei pea süsteemi administreerija SKA ise lisaandmeid koguma ja kontrollima. See, et Riigikohus on 02.03.2020 otsuses nr 3-18-495 jaatanud SKA õigust iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine hüvitist puudutavas osas, ei ole varasema seisukohaga vastuolus. Kohtu hinnangul järeldub eeltoodust, et üldjuhul ei pea SKA omal algatusel lisaandmeid koguma ega kontrollima, küll aga on SKA-l asjaoludest tulenevalt (nt annavad SKA-le esitatud tõendid aluse põhjendatud kahtluseks, et SKAIS-i kantud andmed on ebaõiged) õigus seda teha.
55.Olukorras, kus kaebaja ei ole varasemas menetluses ega ka kohtumenetluse käigus esitanud tõendeid, mis seaksid kahtluse alla SKAIS-s olevad sotsiaalmaksu andmed ning mille alusel saaks SKA kontrollida SKAIS-i muudatuste põhjendatust, on kaebaja etteheide asjaolude uurimata jätmise osas põhjendamatu. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja on haldusmenetluses uurimispõhimõtet rikkunud. Vastustaja on püüdnud (mh kaebajalt arvamust küsides) tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitada ning andnud kaebajale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid. Uurimispõhimõtte järgimine ei eelda, et vastustaja asub paralleelselt teise haldusorganiga kõiki asjaolusid uuesti välja selgitama, sest kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võinuks viidata põhjendatud kahtlusele, et MTA poolt SKAIS-i kantud muudatus võiks olla ebaõige. Selliseid tõendeid ei ole kaebaja esitanud ka vaidemenetluses ega käesolevas kohtumenetluses. Vastustaja on vaideotsuses põhjendatult märkinud, et hüvitise saajal on seoses hüvitise saamisega ka teatud kohustused. Kaebaja märkis 20.01.2021 seisukohas, et „[o]lukorras, kus haldusorgan on haldusaktis täielikult välistanud enda õiguse teostada kaalutlusõigust, puudub selliste andmete esitamiseks igasugune mõistlik vajadus ja põhjus.“ Isegi kui kaebaja oli seisukohal, et haldusakt tuleks igal juhul tühistada, ei saa sellega õigustada täiendavate tõendite esitamata jätmist. Ka Tallinna Ringkonnakohus rõhutas käesolevas asjas 11.02.2021 tehtud määruse punktis 17, et isikul endal on „kohustus esitada SKA-le oma väidet kinnitavad tõendid või taotleda vajaduse korral abi selliste tõendite kogumiseks, kui need ei ole talle endale kättesaadavad. Kaebaja leiab ekslikult, et kuna SKA oli selgelt seisukohal, et ta ei saa otsuse tegemisel kalduda kõrvale sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetest, siis ei saanud ka kaebajalt eeldada tõendite esitamist, mis kinnitaksid sotsiaalkaitse infosüsteemi andmete ebaõigsust. Esiteks ei saanud SKA selline seisukoht olla kaebajale enne otsuse tegemist lõplikult teada ning olukorras, kus kaebaja on soovinud, et SKA lähtuks otsuse tegemisel mingitest teistsugustest andmetest, tuli tal esitada vastustajale tõendid, millest need andmed nähtuvad“.
56.Vastustaja on vaideotsuses kaebaja esitatud väiteid sisuliselt analüüsinud ning leidnud, et ka need ei sea kahtluse alla SKAIS-s sisalduvaid andmeid. Kohtu hinnangul toetavad vastustaja selgitused (nii vaideotsuses kui kohtumenetluses) ja esitatud tõendid SKA seisukohta, et haldusmenetluse raames puudus vastustajal vajadus SKAIS-s olevatest andmetest kõrvale kalduda. Vastustaja on esitanud kohtule töötajate registri väljavõtte, mille kohaselt ei ole kaebaja töötanud UÜ-s X. Samuti on vastustaja selgitanud, et nähtuvalt sotsiaalkaitse infosüsteemist ei ole UÜ X deklareerinud kaebaja eest sotsiaalmaksu ei enne septembrit 2018 (augustikuusse) ega pärast jaanuari 2019 (detsembrikuusse 2018); sotsiaalmaksu on UÜ X poolt deklareeritud vaid ajal, mil kaebaja pidi olema teadlik oma rasedusest (laps sündis 19.02.2019, esimene sotsiaalmaksu kanne tekkis sotsiaalkaitse infosüsteemi 19.09.2018) ja aega, mis kuulus vanemahüvitise suuruse arvutamise alusandmete ajavahemikku; samuti oli kaebaja tulu sotsiaalmaksu andmete järgi otsustades oluliselt väiksem enne augusti 2018, mistõttu ei lisa eeltoodu veenvust kaebaja väite kohta töötamisest UÜ-s X. 11(13)
3-20-1658
57.Kokkuvõtvalt on vastustaja seega põhjendatult leidnud, et kuna SKA-le pole teada muid andmeid ega tõendeid, millest lähtudes vanemahüvitise suurust arvutada, lähtuti SKAIS-i andmetest.
58.Kaebaja väide, justkui saaks diskretsioonikohustuse puudumine kaasa tuua olukorra, kus hüvitise saaja tööandja saaks oma suvaotsuse alusel mõjutada õigustatud isikule hüvitise määramist ja/või muutmist, ei ole põhjendatud. Sellise olukorra puhul on isikul võimalik esitada täiendavaid tõendeid, mis eelduslikult kummutavad tööandja suvaotsuse. Juhul, kui „tööandja suvaotsuse“ alusel korrigeeritakse andmeid ning antakse haldusakt (nt maksuotsus), on isikul võimalik vastavat otsust halduskohtus vaidlustada. Ühtlasi on isikul võimalus esitada vastuväited maksuotsuses toodud järeldustele SKA otsuse vaidlustamisel (vt Riigikohtu 02.03.2020 otsuse nr 3-18-495 p 16).
59.SKA 27.05.2020 otsuse nr P6-2020-133452 näol on tegemist koormava haldusaktiga, mistõttu on puudutatud isiku ärakuulamine oluline menetluslik nõue. Riigikohus on selgitanud, et ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele; ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis (Riigikohtu halduskolleegiumi 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-13, p 34).
60.Puudub vaidlus, et SKA teavitas 04.05.2020 kaebajat kavatsusest vanemahüvitise määramise otsus kehtetuks tunnistada ning andis kaebajale võimaluse seisukoha ja vastuväidete esitamiseks (algselt antud tähtaega 18.05.2020 pikendati kuni 25.05.2020 (vt kaebuse lisa 1); vastustaja 30.10.2020 menetlusdokumendi lisa 2). Samuti puudub vaidlus selles, et kaebaja on saanud oma seisukoha haldusmenetluses avaldada (vt X volitatud esindaja koostatud eriarvamus, vastustaja 30.10.2020 menetlusdokumendi lisa 3).
61.Kohus selgitab, et asjaolude muutumise, sh maksuotsuse tühistamise korral tuleb vastustajal haldusmenetlus uuendada ja hüvitise summa uuesti kindlaks määrata. Kaebaja saab esitada vastustajale HMS § 44 lg-te 1 ja 3 alusel ühe kuu jooksul asjaolude muutmisest arvates sellekohase taotluse, ent vastustaja saab menetluse uuendada ka omal algatusel. Seega sõltub maksuotsuse tühistamiseks algatatud haldusasjast küll kaebaja võimalus taotleda vanemahüvitise määramist ja maksmist algselt kindlaks määratud summas, ent sellest ei sõltu praeguses asjas vaidlustatud SKA otsuse õiguspärasus (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1525).
62.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et nii SKA 27.05.2020 otsus nr P6-2020-133452, sellest lähtuv ning sellega olemuslikult seotud 27.05.2020 otsus nr 3 kui ka otsust nr P6-2020-133452 puudutav vaideotsus on õiguspärased. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
63.Viimaks jagab kohus menetluskulud.
64.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
65.Kohtulahendi avaldamisel tuleb selles sisalduvate füüsiliste ja eraõiguslike juriidiliste isikute nimed asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). 12(13)
3-20-1658
(allkirjastatud digitaalselt) Anu Maria Brenner kohtunik
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.