SK hagi SA R vastu täiendava töötasu nõudes SA R hagi SK vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks SK vastuhagi töölepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitise nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.12.2016, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 09.02.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SA R apellatsioonkaebus SK vastuapellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5152,35 eurot apellatsioonkaebuse osas 532,70 eurot vastuapellatsioonkaebuse osas
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/kostja/vastuhageja: SK (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Helen Reinvart Kostja/hageja SA R (registikood XXXXXXX), esindaja LV
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 09.02.2016 otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis tööandjalt välja töötaja kasuks hüvitise 2013. aasta ületunnitöö eest 1386 eurot, mõistis töötajale välja hüvitise töölepingu erakorralisest ülesütlemisest tulenevalt kolme kuu asemel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, jaotas menetluskulud ja mõistis välja menetluskulude hüvitise.
2.SA R apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ja SK vastuapellatsioonkaebus rahuldada täielikult. Kohtuotsuse terviklik resolutsioon sõnastada järgnevalt:
1.Rahuldada osaliselt SK hagi ületunnitöö tasu saamiseks ja mõista SA-lt R SK
kasuks välja ületunnitöö tasu perioodi eest 01.01.2014 – 31.05.2015 733.74 eurot. Jätta SK hagi ületunnitöö tasu saamiseks SA R vastu rahuldamata perioodi eest 01.05.2013 – 16.12.2013 1386 euro ulatuses.
2.SA R on töötasu väljamaksmisega viivitamisega seoses kohustatud tasuma viivist VÕS § 113 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 733,74 eurot alates Töövaidluskomisjoni otsuse teatavaks tegemisest 16.07.2015 kuni kohustuse kohase täitmiseni.
3.Jätta SA R hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata.
4.Rahuldada SK vastuhagi täielikult ja mõista SA R-lt välja SK kasuks töölepingu ülesütlemise hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses, s.o 799,05.
5.SA R on kohustatud tasuma viivist hüvitise 799,05 tasumisega viivitamise korral VÕS § 113 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni hüvitise täieliku tasumiseni.
6.Poolte maakohtu menetluskulud jätta 83 % ulatuses SA R ja 27 % ulatuses SK kanda. Poolte appellatsioonimenetluse kulud jätta 60 % osas SA R ja 40 % ulatuses SK kanda.
7.Menetluskulud määrab pärast otsuse jõustumist käesolevas tsiviilasjas kindlaks maakohus. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.17.07.2015 esitas SA R (edaspidi ka tööandja või kostja) Pärnu Maakohtule hagi SK (edaspidi ka töötaja või hageja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, paludes tuvastada, et 19.06.2015 SK poolt hagejaga sõlmitud töölepingu nr 76 erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 ja 2 alusel oli tühine (tsiviilasi nr 2-15-10719).
2.14.08.2015 esitas SA R Pärnu Maakohtule taotluse töövaidlusasja nr 4-1/1250 (SK 08.06.2015 avaldus SA-lt R perioodil mai 2013 kuni mai 2015 tehtud ületundide eest täiendava tasu väljamõistmiseks summas 2402,50 eurot) läbivaatamiseks hagimenetluses (tsiviilasi nr 2-15-12117). Töövaidluskomisjoni 16.07.2015 otsusega rahuldati nõue osaliselt ning mõisteti SA-lt R välja täiendav tasu ületunnitöö eest summas 2117,87 eurot.
2(14)
08.09.2015 määrusega kohustas kohus SK esitama kohtule hagi täiendava töötasu nõudes. 22.09.2015 esitatud hagis taotles SK kostjalt saamata jäänud ületunnitöö tasu summas 2117,87 eurot ja viiviseid TLS § 44 lg 7 alusel.
3.28.09.2015 määrusega liitis Pärnu Maakohus tsiviilasjad 2-15-10719 ja 2-15-12117 ühte menetlusse, tsiviilasja numbriks jäi 2-15-10719.
4.30.09.2015 esitas SK töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõudes vastuhagi, taotledes TLS § 100 lg 4 alusel SA-lt R hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 799,05 eurot. Nõuded ja nõuete aluseks olevad asjaolud I SK täiendava töötasu nõue
5.Täiendava töötasu väljamõistmiseks esitatud hagiavalduse kohaselt asus hageja SA-s R (alates 01.04.2015 SA R) kiirabiõena tööle 01.08.1989. Poolte vahel 08.11.2005 sõlmitud töölepingu nr 125 uue redaktsiooni p 3.1 kohaselt töötas hageja täistööajaga 40 tundi nädalas. Hageja normtunnitasu aastal 2013 oli 4,50 eurot. 09.12.2013 andis SA R ettevõtte üleandmise lepingu alusel R üle SA-le P ja alates 01.01.2014 töötas hageja kostja juures erakorralise meditsiiniõena. Poolte vahel 30.12.2013 sõlmitud töölepingu nr 76 p 4.1 kohaselt töötas hageja graafiku alusel 0,25 kohaga, 2014. aastal oli normtunnitasu 4,50 eurot ja 01.01.2015 alates 5 eurot. Perioodil 01.05.2013 kuni 16.12.2013 tegi hageja 616 ületundi, perioodil 01.01.2014 kuni 31.12.2014 287,5 ületundi ja perioodil 01.01.2015 kuni 31.05.2015 34 ületundi. Vaidlus puudub selles, et kostja hüvitas tehtud ületunnitöö rahas, kuid on maksnud ületundide eest ühekordse töötasu, mitte 1,5-kordse, nagu näeb ette TLS § 44 lg 7. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista saamata jäänud tasu ületundide eest 2013. aastal 1386 eurot, 2014. aastal 646,87 eurot ja 2015. aastal 85 eurot, samuti viivised alates nõude esitamisest töövaidluskomisjonile, s.o 08.07.2015. VÕS § 183 lg 1 järgi vastutab ettevõtte üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast ettevõtte üleminekut. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et ta ei vastuta 2013. aastal tekkinud ületunnitöö tasu nõude eest. Kostja vastutab solidaarselt SA-ga P ja VÕS § 65 lg 1 järgi võib hageja valida, kas nõuab kohustuse täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või mõnelt neist. Kostja SA R seisukoht hageja täiendava töötasu nõude osas
6.Kostja vaidles nõudele vastu. 2013. aasta ületunnitöö tasu nõue on esitatud SA-ga R sõlmitud töölepingu nr 125 alusel. 16.12.2013 andis SA R ettevõtte üleandmise lepinguga oma kiirabiüksuse üle SA P-le, kus SK jätkab töötamist sama töölepingu alusel. 30.12.2013 sõlmis SK SA R-ga töölepingu nr 76, mille alusel asus alates 01.01.2014 tööle erakorralise meditsiiniõe ametikohale. 31.03.2015 andis SA R ettevõtte üle SA R-le koos kehtivate töölepingutega. Kuna töötaja on esitanud nõude töölepingust tuleneva õigussuhte alusel ning kostja ei ole töölepingut nr 125 üle võtnud. TLS § 112 lg 2 järgi lähevad töölepingud muutumatul kujul üle ettevõtte omandajale, kui ettevõte jätkab sama või sarnast tegevust. Antud juhul ei ole tegemist töötaja nõudega ettevõtte omandaja ja üleandja vastu, vaid nõue on esitatud töölepingust tuleneva õigussuhte alusel. Töölepingu nr 125 osapooled on jätkuvalt SK, SA R ning SA P. Kostja ei ole nimetatud töölepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi üle võtnud. Eeltoodu tõttu tuleb nõue perioodil 01.05.2013 kuni 16.12.2013 tehtud ületunnitöö eest täiendava tasu saamiseks summas 1386 eurot jätta rahuldamata.
3(14)
SK töötasu nõue on aegunud, v.a 2015 veebruar kuni mai. Kui kohus leiab, et nõue ei ole aegunud, siis on kostja nõus hagejale maksma 2014. aasta eest täiendavat töötasu 287,5 ületunni eest 646,87 eurot ja 2015. aastal tehtud 34,75 ületunni eest 86,87 eurot. II SA R hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks
7.Hagiavalduse kohaselt esitas kostja SK 19.06.2015 hagejale avalduse töölepingu nr 76 erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel alates 31.06.2015. Avalduse põhjenduste kohaselt on tööandja rikkunud TLS § 28 lg 1 ja lg 2 p 2 sätteid, ei ole käitunud töötaja suhtes lojaalselt ega maksnud ületundide eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal vastavalt TLS § 44 lg 7 sätestatule. Tööandja ei ole toime pannud olulist rikkumist (TLS § 91 lg 1 ja 2). 2014. aastal hageja juurde tööle asudes oli kostja teadlik, et ületunde tasustatakse ühekordselt, kuid asus sellele vaatamata tööle ega pöördunud enne töölepingu ülesütlemist kordagi tööandja poole, et talle on töötasu vähem makstud või pole ületundidega seoses vaba aega võimaldatud. Kostjat ei ole kunagi sunnitud ületunde tegema ja tal oli võimalus ületundidest keelduda. Töötajale on töötasu makstud õigeaegselt ja kokkulepitud ulatuses. Avalduses esitatud väide, et tööandja on kostja normkoormust ühepoolselt suurendanud ületundide vähendamise eesmärgil, ei vasta tõele. Töögraafikutest ja palgaaruannetest nähtub, et kostja töötundide arvestust on peetud kogu aeg lähtuvalt koormusest 0,25. TLS § 91 lg 4 järgi võib töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest teada sai või pidi saama. Hageja ei ole rikkunud TLS § 28 lg 2 p 12 sätteid. Kostja on saanud igakuuliselt palgateatised, millest nähtub nii tööaja kui töötasu arvestuse, kuid pole kordagi avaldanud rahulolematust ületundide tasu osas. Hageja palus tuvastada, et kostjal puudus TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 1, 2 tulenev alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna tööandja ei ole töölepingut oluliselt rikkunud ega käitunud töötaja suhtes ebaväärikalt või ebalojaalselt. Kostja SK seisukoht töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude osas
8.Kostja vaidles hagile vastu. Töölepingu erakorraline ülesütlemine oli seaduslik ja õiguspärane. Töölepingu ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks olid asjaolud, et hageja rikkus tööandja peamist kohustust (TLS § 1 ja § 28 lg 2 p 2) maksta ületunnitöö eest tasu seaduses sätestatud tingimustel ja ajal. Vaatamata kostja korduvatele nõudmistele ei väljastanud hageja talle ületunnitöö arvestust ning muutis töötaja nõusolekuta töökoormuse 0,25 kohalt 0,3 kohale. Tsiviilasjas esitatud tõendid kinnitavad, et hageja on tunnistanud ületunnitöö tegemist kostja poolt, pidanud selle kohta igakuist arvestust ning tasunud ületunnitöö eest ühekordses tunnitasu ultuses. Järelikult kehtis poolte vahel kokkulepe TLS § 44 lg 6 mõttes ületunnitöö hüvitamiseks rahas. Kui ületunnitöö hüvitatakse rahas, peab tööandja maksma TLS § 44 lg 7 alusel töötajale 1,5 –kordset tasu, mida tööandja ei teinud. Hageja väide, et kostja ei ole kordagi ületunnitöö eest täiendavat tasu nõudnud, ei vasta tõele. Nimetatud küsimust arutati osakonna koosolekul eelmise haigla juhatajaga ja praeguse juhatajaga, kes asus tööle 2014. aasta suvel. 2015 aprillikuus avaldas kostja sellekohast soovi ülemõele. Asjaolu, et hageja oli teadlik kostja nõudest, kinnitab tema soovimatus väljastada kostjale 2015 maikuus ületunnitöö arvestust.
4(14)
Isegi kui kostja ei oleks taotlenud ületunnitöö täiendavat tasustamist, oli hagejal kohustus tasuda ületunnitöö eest vastavalt seadusele. Kuna tasu ületunnitöö eest kuulub töötasu hulka, on see jäänud välja maksmata olulise viivitamisega. Nimetatud rikkumist tuleb pidada oluliseks, sest töö eest tasu saamine on töölepingu põhitingimus. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kuna haigla on juba 2012. aastast alates rikkunud seadusest tulenevat kohustust, ei saa kostja töölepingu ülesütlemisel sellele tugineda. Kostja palus hagejalt 18.05.2015 saadetud e-kirjaga andmeid ületundide arvestuse kohta perioodil 18.05.2012 kuni 18.05.2015. Hageja keeldus väitega, et palgateatistelt on töötasu arvestus näha. Kostja järgmisele kirjale, kus paluti keeldumist põhjendada, hageja ei vastanud. TLS § 28 lg 2 p 4 kohaselt on tööandja kohustatud pidama arvestust ja TLS § 28 lg 2 p 12 kohaselt väljastama töötajale viimase nõudmisel töösuhet iseloomustavaid teatisi. Hageja keeldumine tõi kaasa kostjale varaliselt mõõdetava negatiivse tagajärje, kuna tal puudus võimalus esitada töövaidluskomisjonile täiendava tasu nõuet perioodi mai 2012 kuni mai 2013 eest. Hageja põhjendab kostja töökoormuse muutust töögraafikus exceli tabeli kasutamisel tekkinud veaga. Hageja kostjat sellest ei teavitanud ja kostja nõudmisel töögraafikuid ei väljastanud, mistõttu tekkis kostjal põhjendatud kahtlus, et tööandja on tema töökoormust ühepoolselt muutnud. Hageja käitus kostjaga ebaväärikalt, kui ta muutis tagaselja ja ilma kostja nõusolekuta töölepingut ja keeldus väljastamast töögraafikuid alates maist 2012 kuni maini 2015. Sellega näitas tööandja üles soovimatust koostööks. TLS § 91 lg 2 p 1 alusel töölepingu ülesütlemise eelduseks piisab ühest reaalsest juhtumist, kui tööandja on töötaja suhtes olnud lugupidamatu. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kostja ei ole töölepingut üles öelnud mõistliku aja jooksul. Kostja sai tööandja olulisest rikkumisest (töösuhet iseloomustavate andmete andmisest keeldumisest ja töölepingu oluliste tingimuste muutmisest ilma töötaja nõusolekuta) teada 2015. aasta maikuus. Riigikohus on asunud seisukohale, et seaduses sätestatud „mõistlik aeg“ ei pruugi olla lühem kui nõude aegumistähtaeg. III SK vastuhagi hüvitise nõudes
9.Vastuhagi kohaselt sätestab TLS § 100 lg 4, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses. Käesoleval juhul on tööandja rikkunud töölepingu üht põhitingimust, s.o töö eest tasu maksmist, mille täitmine on töötaja huvi püsimise põhiliseks eelduseks lepingu jätkamise suhtes. Eeltoodu tõttu palus vastuhageja SA-lt R välja mõista hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses, s.o 799,05 eurot, ja viivise alates töölepingu lõpetamisest 01.07.2015. Kostja SA R seisukoht vastuhagi osas
10.SA R vastuhagi ei tunnistanud, kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud põhjendatud. Maakohtu otsus ja põhjendused
11.Maakohus rahuldas SK hagi ja mõistis SA-lt R välja 2119,74 eurot. SK vastuhagi rahuldas kohus osaliselt, mõistes SA-lt R välja töölepingu ülesütlemise hüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 266,35 eurot. Kohus kohustas SA R tasuma viivist välja mõistetud summade tasumisega viivitamise korral VÕS § 113 teises lauses sätestatud määras. SA R hagi jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hagiavalduste osas SA R kanda ning vastuhagi osas 1/3 ulatuses SA R ja 2/3 ulatuses SK kanda, mõistes SA-lt R SK kasuks välja 1680 eurot. I
5(14)
SK hagi SA R vastu
12.TLS § 44 lg 7 järgi maksab tööandja ületunnitöö hüvitamisel rahas töötajale 1,5-kordset töötasu. Vaidlus puudub selles, et SA R ja ettevõtte omandaja SA R eirasid seadusest tulenevat kohustust ning tasusid ületunnitöö eest väidetavalt asutusesiseste suusõnaliste kokkulepete alusel ühekordse tunnitasu. Vaidlus puudub ka selles, et SK, töötades SA-s R kiirabiõena ja alates 01.01.2014 erakorralise meditsiiniõena, tegi ületunde, mille kohta peeti igakuulist arvestust. Ületunnid kajastusid igakuistel töögraafikutel ja palgateatistel ning viimastel kajastus ka ületundide eest makstud tasu. Eeltoodust tulenevalt on SK hagi saamata jäänud ületunnitasu väljamaksmiseks õiguslikult põhjendatud.
13.Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et perioodil 01.05.2013 kuni 16.12.2013 tekkinud nõude eest saab vastutada vaid SA P. Kõnesoleval juhul on toimunud kaks ettevõtte üleminekut, millisel juhul jääb üleandjale ja omandajale teatud perioodiks solidaarne vastutus enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste suhtes. 16.12.2013 andis SA R oma kiirabiosakonna üle SA P-le ja 31.03.2015 andis SA R oma ettevõtte üle SA R-le. VÕS § 183 lg 1 järgi vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga kohustuste ees, mis on tekkinud enne ettevõtte üleminekut ja muutunud ülemineku ajaks sissenõutavaks või muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Seega jäi SA R kohustus SK ees töölepingu nr 125 alusel püsima olenemata sellest, et kiirabiosakonna üleminekul anti tööleping SA P-le üle. 31.03.2015 ettevõtte üleminekul SA R-le ei olnud SA R kohustused SK ees töölepingu nr 125 alusel lõppenud ja läksid seega ettevõtte omandajale, s.o kostjale, üle. VÕS § 65 lg 1 järgi on töötajal võimalik valida, kumma solidaarvõlgniku vastu ta nõude esitab. Õiglane on, et täiendava töötasu nõude täidab see ettevõte, kelle tegevusest tulenevalt on töötaja nõue tekkinud.
14.Kostja on esitanud nõudele tervikuna aegumise vastuväite, toetudes ITVS § 6 lg 1, mille kohaselt on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg 4 kuud. ITVS § 6 lg 3 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat, tasu ületunnitöö eest on osa palgast, hageja on nimetatud nõudega pöördunud töövaidluskomisjoni poole 08.06.2015, seega ei ole nõue aegunud.
15.Eeltoodut arvesse võttes tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2119,74 eurot (1386+646,87+86,87) ja viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitatud aja eest VÕS § 113 lg 1 järgi alates töövaidluskomisjoni otsuse teatavakstegemisest 16.07.2015. II SA R hagi SK vastu
16.19.06.2015 ütles SK töölepingu hagejaga erakorraliselt üles TLS § 91 lg 1 ja TLS § 91 lg 2 p 1 ja 2 alusel. Hageja hinnangul puudusid kostjal eelnimetatud alused töölepingu ülesütlemiseks.
17.Kostja ei eita, et SA R ja SA R on aastate vältel tasunud ületunnitöö eest samaväärselt normtundidega. Tasu ületunnitöö eest on palga osa, nagu nähtub töötajale väljastatud palgateatistelt. Seega tuleb ületunnitöö eest seaduse nõuetele mittevastava tasu maksmist käsitleda olulise viivitusena töötasu maksmisel ning töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel on põhjendatud. Asjaolu, et kostja oli tööle asudes tööandja sellisest käitumisest teadlik ning leppis mõnda aega sellise olukorraga, ei võta töötajalt õigust tööleping nimetatud alusel erakorraliselt üles öelda.
6(14)
18.Põhjendatud on kostja seisukoht, et tööandja käitumine 2015 maikuus kostja päringutele vastamisel võis näida lugupidamatu, mistõttu tuleb lugeda põhjendatuks ka töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p-s 1 ettenähtud alusel. Tõendamist ei ole leidnud, et tööandja oleks ühepoolselt ja ületundide varjamise eesmärgil suurendanud kostja koormust, millist asjaolu töölepingu ülesütlemise avaldusel ei ole ka märgitud. Arvestades hageja seisukohta ületunnitöö tasustamise osas ja mõlemapoolseid huve, ei võinud kostjalt mõistlikult nõuda töölepingu jätkamist ning seetõttu oli ta õigustatud töölepingu üles ütlema TLS § 91 lg 1 alusel.
19.Eeltoodust tulenevalt ei olnud töölepingu ülesütlemine SK poolt tühine ja SA R hagi tuleb jätta rahuldamata. III SK vastuhagi
20.Vastuhagis taotleb SK hüvitise väljamõistmist kolme kuu keskmise palga ulatuses põhjendusega, et tööandja on rikkunud töölepingu üht põhitingimust, s.o töö eest tasu maksmist (TLS § 100 lg 4), samuti seetõttu, et SK on töötanud hageja juures 25 aastat.
21.Arvesse võttes töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja eelkõige tööandja rikkumise iseloomu, on põhjendatud hüvitis töötaja ühe kuu keskmise palga ulatuses. Tööandja rikkus palga maksmise kohustust sellega, et ei tasunud ületunni töö eest seaduses sätestatud ulatuses, muus osas täitis tööandja palga maksmise kohustust korrektselt. Tööandja jättis vastamata töötaja kahele kirjalikule pöördumisele, kus nõuti töösuhet puudutavat teavet. Nimetatud asjaolu ei takistanud töötajat 10 päeva hiljem töövaidluskomisjoni pöördumast, kuhu tööandja töötaja poolt nõutud teabe esitas.
22.Eeltoodust tulenevalt tuleb vastuhagi rahuldada osaliselt ja mõista SA R-lt SK kasuks välja hüvitis summas 266,35 eurot ning nimetatud rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivis. IV
23.TsMS § 162 lg 1 ja § 163 lg 1 tulenevalt kannab mõlema hagiga seotud menetluskulud SA R. Vastuhagi menetluskulud tuleb jagada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o 1/3 vastuhagiga seotud menetluskuludest kannab SA R ja 2/3 vastuhageja ise. SA-lt R tuleb välja mõista SK põhjendatud ja vajalike menetluskulude katteks hüvitis summas 1680 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
24.SA R palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti apellandilt välja hüvitis perioodil 01.05.2013 kuni 16.12.2013 tehtud ületundide eest summas 1386 eurot ja jätta SK nõue märgitud summa ulatuses rahuldamata, ning osas, millega jäeti rahuldamata SA R hagi SK vastu, ja teha uus otsus, milles tuvastada, et SK-l puudus TLS-st tulenev alus töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks ning lugeda tööleping korraliselt üles öelduks. Kui kohus tuvastab töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, tühistada maakohtu otsus ka osas, millega TLS § 100 lg 4 alusel mõisteti SA R-lt välja hüvitis summas 266,35 eurot ja viivis. Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte kanda. I
25.SK täiendava töötasu nõude osas on ekslik maakohtu seisukoht, et 2013. aasta ületundide nõude osas saab pooleks ja vastutajaks olla SA R. SK töötas töölepingu nr 125 alusel kuni 16.12.2013 SA-s R, mitte SA-s R. 09.12.2013 SA P ja SA R vahel sõlmitud ettevõtte üleandmise lepingu alusel andis SA R kiirabiüksuse kui ettevõtte VÕS § 180 alusel koos kõigi varade ja lepingutega, sh töölepingu nr 125, üle SA-le P, kus SK jätkuvalt
7(14)
töölepingu nr 125 alusel töötab. Töölepingu nr 125 poolteks kuni kiirabiüksuse üleandmiseni olid SA R ja töötaja ning alates 16.12.2013 SA P. Vastavalt SA R 26.02.2015 asutamisotsuse punktile 6.1 XXXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXX kui SA R asutaja andis SA R sihtkapitalisse XXXXX XXXXXX kui tervikliku ettevõtte vara. Ettevõtte hulka kuulub kogu vara ja koos varaga lähevad üle ka kõik üleantava varaga seotud õigused ja kohustused. Maakohus kohtuotsuses ettevõtte üleandmise lepingut, millega kiirabiüksus anti 2013. aastal üle SAle P, ja 2015 aasta asutamisotsust ei hinnanud. Kohus on jätnud tähelepanuta, et 26.02.2015 asutamisel SA R-le kiirabüksuse vara ei kuulunud ja seda vara ja sellega seotud õigusi ja kohustusi ei saanud üle anda SA R sihtkapitalisse. Seega ei saanud SA R kohustused, mis tulenesid töölepingust nr 125 ja kiirabiüksuse vara üleandmisest, SAle R üle minna. Töölepingust nr 125 tulenevate kohustuste eest saavad vastutada ainult SA R ja SA P. Tööleping nr 76, mille alusel vastustaja alates 01.01.2014 töötas SA-s R, oli seotud sihtkapitalisse üleantava vara, õiguste ja kohustustega ja töölepingust nr 76 tulenevate nõuete eest apellant ka vastutab. SA R on iseseisev äriühing, kes ei ole SA R õigusjärglane. Märkimist väärib ka asjaolu, et kui tööleping nr 125 SK ja SA P vahel kestab ja kui nõue esitatakse töölepingu alusel, siis tuleks nõue esitada eelkõige tööandja vastu, kellel on vastavalt seadusele õigus esitada regressinõue SA R, mitte aga SA R vastu (TLS § 112 lg 2).
26.Maakohus ei ole otsuse tegemisel arvestanud tunnistajate ütlusi ja ei ole mittearvestamist ka põhjendanud. Poolte vahel oli vaidlus ka selles, et kas ületundide eest tuli kokkuleppe kohaselt hüvitada rahas ja 1,5 kordselt või oli võimalik töötajal võtta vaba aega vastavalt tehtud ületundidele. Asjaolu, et tööandja maksis töötajale tehtud ületundide eest 1,0 kordselt, näitabki seda, et kokkulepet ületundide rahas hüvitamiseks ei olnud. Töötajal oli õigus ja võimalus nõuda vaba aega. Tunnistajate AJ ja DM ütlustega leidis tõendamist, et vastustaja teadis, et ületundide eest apellant töötasu 1,5 kordselt ei maksa, kuid vaatamata sellele soovis vastustaja tööle asuda SA-sse R ka 2014 aastal (tööleping nr 76) ja kuni töövaidluskomisjoni pöördumiseni ei pöördunud vastustaja mitte kordagi tööandja poole, et talle on töötasu ebaõigesti arvestatud, ja samuti ei pöördunud ta nõudega, et ületundide eest ei ole talle vaba aega võimaldatud. Tunnistajate ütlustega leidis istungil tõendamist, et tööandja ei taotlenud töötajalt üle normtundide töötamist. II
27.Töölepingu erakorralise ülesütlemise vaidlustamise osas on väär maakohtu seisukoht, et kuivõrd töötajale väljastatud palgateatistelt nähtus, et tasu ületunnitöö eest on osa palgast, siis seega tuleb ületunnitöö eest seaduse nõuetele mittevastava tasu maksmist käsitleda olulise viivitusena töötasu maksmisel. Töötaja ei informeerinud eelnevalt tööandjat ülesütlemise aluseks olevatest asjaoludest ega palunud väidetavate puuduste likvideerimist (VÕS § 114). Töötaja ei ole käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt (VÕS § 6 lg 1). Töötaja töötas aastaid ja igakuuliselt sai palgateatised, kust nähtus töötasu arvestus, kuid selle aja jooksul kordagi ei pöördunud tööandja poole, et töötasu on ebaõigesti makstud. TLS ei anna töötasu mõiste määratlusi ja koostisosi, kuid räägib töö eest makstavast tasust, milles on kokku lepitud. Tööandja ei olnud töötajaga kokku leppinud, et ületundide eest makstakse 1,5 kordselt. Töötaja on käitumisega andnud aastaid kinnitust sellele, et töötasu on õigesti makstud.
28.Maakohus ei hinnanud tööandja poolt esitatud vastuväidet, et töötaja ei ole mõistliku aja jooksul lepingut üles öelnud. Kohtu seisukoht, et töötaja mõnda aega leppis olukorraga, et ületundide eest makstakse tasu 1,0, ei põhine faktilistel asjaoludel ega tõenditel. Kui töötaja töötab aastaid ja lepib olukorraga, siis ei saa seda käsitleda mõistega „mõnda aega“.
8(14)
29.Maakohus nõustus töötaja seisukohaga, et tööandja käitumine 2015 maikuus kostja päringutele vastamisel võis näida lugupidamatu. Kohus leidis, et tööandja jättis vastamata töötaja kahele kirjalikule pöördumisele, kus nõuti töösuhet puudutavat teavet. Kohtu eeltoodud seisukohad ei ole põhjendatud ning kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud. 17.07.2015 tööandja poolt esitatud hagiavalduse lisast 2 nähtub, et töötaja pöördus tööandja poole 18.05.2015 e-kirjaga, milles taotles alates 18.05.2012 kuni 18.05.2015 tehtud ületundide arvestust. 22.05.2015 on tööandja poolt töötajale saadetud vastus (vt lisa 3), et töötajale on igakuuliselt väljastatud palgateatised, millest nähtuvad andmed, kuidas töötasu on arvestatud. Ja toimikus olevatelt palgalipikutelt nähtub, et ületundide arvestus oli nendel olemas. Teist korda pöördus töötaja tööandja poole 28.05.2015 e-kirjaga, milles palus väljastada töösuhet iseloomustavad töögraafikud ajavahemikus 2012 mai kuni 2015 mai. Märgitud kirjas nõutud tööajagraafikuid tööandja tõepoolest ei jõudnud töötajale kohe saata, sest see eeldas 4 aasta töögraafikutest väljavõtete tegemist ja apellant esitas tööajagraafikud tööinspektsioonile, sest töötaja oli 08.06.2015 pöördunud juba tööinspektsiooni poole. Kohtu väide, et tööandja käitumine võis näida lugupidamatu, ei põhine seega tõenditel.
30.Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et arvestades tööandja seisukohta ületunnitöö tasustamise osas ja mõlemapoolseid huve, ei võinud töötajalt nõuda töölepingu jätkamist ning seetõttu oli õigustatud töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 1 alusel. Kohus on jätnud analüüsimata tunnistajate ütlused ja pole arvestanud, et tööandja ei nõudnud töötajalt ületundide tegemist ja töötaja ei ole esitanud tööandjale eelnevalt avaldust, et tööandja on rikkunud töölepingut. Töötaja sai igakuuliselt tööandjalt palgalipikud, millest nähtus kui palju on töötaja üle normaja töötanud ja kui palju talle selle eest on tasu arvestatud. Kohus ei ole analüüsinud töötaja käitumist, et mis takistas töötajal tööandja poole pöördumist ja töötasu nõude esitamist, ning arvestamata on jäetud asjaolu, et tööandjal puudus info, et töötaja käsitleks asjaolu, et tööandja võimaldab töötajal töötada rohkem kui normtunnid ette näevad, olulise rikkumisena. Tähelepanuta on jäetud, et apellant tegi töötajale ettepaneku töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 alusel, millega töötaja ei nõustunud ja kompromisse polnud nõus tegema. Vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused
31.SK palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas vastuhagi osaliselt ning teha uus otsus, millega vastuhagi rahuldada täies ulatuses. Menetluskulud jätta SA R kanda.
32.SA R on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt, nõudes maakohtu otsuse tühistamist vaid osas, mis puudutab perioodil 01.05.2013 kuni 16.12.2013 tehtud ületunnitöö eest väljamõistetud täiendavat töötasu summas 1386 eurot. Muus osas, millega rahuldati töötaja hagi ja mõisteti tööandjalt välja perioodidel 01.01.2014 kuni 31.12.2014 ja 01.01.2015 kuni 31.05.2015 tehtud ületunnitöö eest täiendav töötasu kokku summas 733,74 eurot, on maakohtu otsus jõustunud. Eeltoodust järeldub, et kui tööandja on ületunnitöö eest seaduse nõuetele vastava tasu maksmise kohustust rikkunud 2014 ja 2015, viivitades oluliselt täiendava töötasu maksmisega, siis ei vaidle pooled ringkonnakohtus selle üle, et töötaja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel on tühine.
33.Kohus on asunud ekslikult seisukohale, nagu oleks tööandja esitanud töövaidluskomisjonile töötaja poolt päringutes nõutud teabe. Töövaidluskomisjonile esitas töögraafikud maist 2013 kuni maini 2015 töötaja. Tööandja esitas töövaidluse kestel komisjonile vaid raamatupidamise programmi väljavõtte töötaja 2014 aasta tööaja arvestuse kohta.
9(14)
Samuti on ekslik maakohtu seisukoht, et töötaja poolt töövaidluskomisjoni pöördumine ei olnud tööandja tegevuse tulemusel takistatud. Tööandja keeldumisega väljastada perioodil mai 2012 kuni mai 2015 tehtud ületunnitöö arvestus (tööajagraafikuid) tekkis varaliselt mõõdetav negatiivne tagajärg töötajale, kuna töötaja ei saanud esitada töövaidluskomisjonile täiendava ületunnitöö tasu nõuet perioodi eest maist 2012 kuni maini 2013. Töötajal puudusid eelnimetatud perioodi puudutavad tööajagraafikud, mis võimaldanuks täiendava töötasu nõude väljaarvestamist.
34.Maakohus ei kaalutlusotsuse tegemisel arvestanud töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja tööandja rikkumise iseloomu (TLS § 100 lg 4). Eelkõige seda, et ületunnitöö tegemise vajaduse tingis asjaolu, et tööandjal nappis kvalifitseeritud tööjõudu, samas olemasolevate osalise koormusega töötavate meditsiiniõdede ametikoha koormust juhataja suurendada ei soovinud. Kohtumenetluse käigus selgus asjaolu, et tööandja ei kohelnud meditsiiniõdesid ületunnitöö tasustamisel võrdselt. Tunnistaja DM ütlustest selgus, et ületundide eest maksti osadele meditsiiniõdedele seaduses ettenähtud 1,5 kordset tasu.
35.Käesoleval juhul ei ole maakohus põhjendanud hüvitise vähendamist. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kuivõrd töölepingule iseloomulikuks tunnuseks on asjaolu, et töötaja teeb tööandjale tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile (TLS § 1 lg 1), siis võis ja pidi tööandja arvestama, et üle kokkulepitud tööajanormi tehtud tööd käsitletakse ületunnitööna, mis tuleb TLS § 44 lg 7 kohaselt hüvitada. Vastus apellatsioonkaebusele
36.SK SA R apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta selle rahuldamata.
37.SA R leidis, et SK vastuapellatsioonkaebus on põhjendamatu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
38.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära tõlgendamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis tööandjalt välja töötaja kasuks hüvitise 2013. aasta ületunnitöö eest 1386 eurot, mõistis töötajale välja hüvitise töölepingu erakorralise ülesütlemisest tulenevalt kolme kuu asemel ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, jaotas menetluskulud ja mõistis välja menetluskulude hüvitise. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). I
39.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited, et maakohus pole eristanud piisavalt kahte ettevõtte üleminekut käsitlevat lepingut ja on teinud vale järelduse, et tegemist oli kahekordse ettevõtte üleminekuga. Ringkonnakohus saab nimetatud menetlusliku vea parandada.
40.Tõenditest nähtub, et varasem tööleping nr 125 (I kd, tl 20-22) sõlmiti SA R (edaspidi RMKH) ja töötaja vahel 01.08.1989.
41.Ettevõtte üleandmise lepinguga (TVK toimik, tl 67-70) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et 09.12.2013 sõlmisid RMKH ja SA P (edaspidi PERH) ettevõtte üleandmise lepingu, mille p-s 2.2. ja 2.2.2 lepiti kokku XXXXX XXXXXXX üksuse üleandmises koos töölepingutega. Ettevõtte üleandmine pidi toimuma lepingu p 4.1. kohaselt 16.12.2013 kell 8:00. Kuna vaidlust pole selles, et töötaja tööleping läks eelnimetatud lepinguga seoses kiirabiüksuse üleandmisega üle PERH-le, vastutavad hageja 2013 aasta tasustamata ületunnitöö hüvitamise eest RMKH ja PERH solidaarselt (VÕS § 183 lg 1 mõttes). Hageja ei ole kummagi isiku vastu käesolevas menetluses nõuet esitanud.
10(14)
42.Hilisem tööleping nr 76 (I kd, tl 23-24), mille töötaja üles ütles, on sõlmitud 30.12.2013 RMKH ja töötaja vahel. Nagu nähtub SA R asutamislepingu väljavõttest (I kd, tl 8-11), asutati tööandja ehk SA R PERH-i ja XXXXXXX XXXXXXXXX XXXXX poolt. Lepingu p-ga 6.1. loeb ringkonnakohus tõendatuks, et XXXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXX andis sihtkapitali koosseisu selle asutamisel RMKH kaudu XXXXX XXXXXX kui tervikliku ettevõtte, mille hulka kuulus XXXXX XXXXXX vara ning sellega seotud õigused ja kohustused, s.h töölepingud. Arvestades, et RMKH koosseisus ei olnud enam kiirabi üksust, sest see oli antud 09.12.2013 seoses ettevõtte üleminekuga PERH-le, ei ole võimalik väita, et kostjale anti üle kiirabiüksus, mille koosseisus töötas töötaja. Lepingu kohaselt ei andnud ka PERH kiirabiüksust kostjale üle, sest asutamislepingu kohaselt oli PERH-i kohustuseks maksta sihtasutuse sihtkapitali 500 000 eurot.
43.Seega töötas hageja töölepingu nr 125 alusel alates 16.12.2013 PERH-i XXXXX XXXXXXX üksuses kui ettevõttes, mis ei kuulu kostjale. Hageja ei ole eitanud, et töötas töölepingu nr 125 alusel PERH-s. Töölepingu nr 76 alusel töötas töötaja kostja juures erakorralise meditsiiniõe ametikohal alates 01.01.2014.
44.Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud tööandja väited, et tema ei vastuta töötaja ületunnitöö eest täiendava tasu maksmata jätmise eest perioodil 01.05.2013 kuni 16.12.2013 ja maakohus oleks pidanud jätma nõude 1386 euro osas rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus kuulub nimetatud osas rahuldamisele ja maakohtu otsus tuleb tühistada 1386 euro väljamõistmise osas kostjalt hagejale. II
45.Pooled ei vaidle, et hageja tegi ületunde, selle eest maksti 1-kordselt ja hageja ei nõudnud vaba aega.
46.Üldjuhul täidab töötaja tööülesandeid kokkulepitud tööajal, kuid TLS § 44 lg 1 võimaldab pooltel leppida kokku, et töötaja kohustub tegema ületunnitööd, st töötama üle kokkulepitud tööaja. Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Kui pooled on leppinud kokku, et ületunnitöö hüvitatakse rahas, maksab tööandja TLS § 44 lg 7 alusel töötajale 1,5-kordset töötasu. Sellisel juhul kompenseeritakse ületunnitöö tegemise tõttu kaotatud puhkeaeg rahas ilma täiendava vaba aja andmise kohustuseta. TLS § 44 lg 6 kohaselt hüvitab tööandja ületunnitöö vaba ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Töölepingus nr 76 puudub kokkulepe, et hageja ületunde teeb ja ka nende rahas hüvitamiseks. Seega sõlmiti vastavad kokkulepped suuliselt või ületundide tegemisega ja nende tasustamisega konkludentselt. Vaidlust ei ole selles, et tööandja vaba ajaga ületunnitööd ei hüvitanud ja hüvitas ületunnitöö seaduses ettenähtud määrast väiksemas määras (1,5 asemel 1-kordselt). Nimetatu on vastuolus TLS § 44 lg-s 7 sätestatuga, mille kohaselt tuleb ületunnitöö hüvitamisel rahas maksta töötjale 1,5-kordset töötasu. Töötaja ei ole väitnud, et ta soovis ületundide eest vaba aega.
47.Õige on tööandja apellatsioonkaebuse etteheide maakohtule, et maakohus pole hinnanud AJ ja AM ütlusi seoses ületundide tegemise ja tasustamisega, mis on menetlusõiguse normi rikkumine. Nimetatud menetlusliku vea saab ringkonnakohus parandada. AJ ütluste kohaselt, oli töötajaga juttu, kui ta ületunde tegi, et seda tasustatakse 1-kordselt. Tunnistaja on selgitanud järgmist (I kd, tl 146): „Ei tehtud inimese tööle vormistamisel eraldi kirjalikku dokumenti selle kohta, et ületundide eest tasutakse 1-kordselt. Kui inimene läks tööle, siis
11(14)
vormistas kaadriosakonnas ennast, ületundide kohta talle seletati seal ka. Ei, ma ei olnud seal kõrval, kui seal räägiti“. Tunnistaja AJ ütlustest ei tulene, et ta oleks viibinud töötajaga töölepingu sõlmimise juures või töötaja ja tööandja vastavasisuliste kokkulepete sõlmimise juures. Tunnistaja DM on selgitanud järgmist (I kd, tl 148 ja 149): „See, et makstakse ületundide eest 1kordselt, on olnud juba alates 2011, kui ma sinna tööle läksin. Kokkulepe oli vanemõde ja õdede vahel, see ei ole kirjalik kokkulepe. See asi oli teada asutuse juhatajale ja raamatupidajale. Töötajaga sõlmis kokkuleppe iga osakonna vanemõega. /.../ Sellest ajast, kui mina olen vanemõde, on ületunde tasustatud 1-kordselt. SK sai sellest teada ajast, kui haiglas töötab.“ Tunnistajate AJ ja DM ütlustest ei ole võimalik järeldada, et pooltel oli kokkulepe ületöötundide hüvitamiseks seadusest madalamas määras 1-kordselt. Tunnistajad räägivad umbmääraselt üldisest praktikast haiglas, et töötajad teadsid, et ületundide eest makstakse 1,0 kordselt. Milline oli konkreetne kokkulepe SK-ga, seda tunnistajad ei tea, kuna selle sõlmimise juures nad ei viibinud.
48.Ületundide tasustamisega seonduv omab apellatsioonkaebuse lahendamisel siiski tähendust üksnes selle hindamisel, kas töötajal oli õigus tööleping erakorraliselt üles öelda, sest tööandja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses ületunnitöö tasu täiendavat väljamõistmist maakohtu poolt perioodi eest, mil hageja kostja juures töötas. III
49.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole hinnanud kostja vastuväidet, et töötaja ei ole mõistliku aja jooksul lepingut üles öelnud. Nimetatud menetlusliku vea saab ringkonnakohus parandada.
50.Maakohus leidis õigesti, et ületunnitöö eest seaduse nõuetele mittevastava tasu maksmist saab käsitleda olulise viivitusena töötasu maksmisel ning töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 2 alusel on põhjendatud. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et tööandja käitumine 2015 maikuus kostja päringutele vastamisel võis näida lugupidamatu, mistõttu tuleb lugeda põhjendatuks ka töölepingu ülesütlemine TLS § 91 lg 2 p 1 alusel. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant tuginenud asjaolule, mis oleks tema arvates olnud mõistlik aeg töösuhtes nimetatud rikkumiste korral lepingu ülesütlemiseks.
51.Ülesütlemisavaldusega (I kd, tl 5) loeb kohus tõendatuks, et eelkõige ütles hageja töölepingu üles, kuna: - tal paluti avaldus tagasi võtta ja lubati hüvitada ületunnid kohe, kui majanduslik olukord paraneb, kuid hiljem valis tööandja ignoreerimistaktika; - isegi töötaja Töövaidluskomisjoni pöördumise järgselt ei hüvitatud töötaja ületunnitööd vastavalt seaduses sätestatud 1,5 kordsele määrale; - 18.05.2015 töötaja pöördumisele tööandja poole esitada ületunnitöö arvestus 18.05.2012 – 18.05.2015 vastati keelduvalt ja korduspäringule ei vastatud.
52.Mõistliku aja kontekstis on oluline asjaolu, et kostja ei hüvitanud hagejale ületunnitööd seaduses ettenähtud ulatuses ka siis, kui hageja töövaidluskomisjoni poole pöördus, vaid vaidles nõudele vastu. Nimetatust tulenevalt sai hageja teha järelduse, et ka tulevikus tema ületunnitööd 1,5-kordses määras ei hüvitata ja kostja vaidleb sellele vastu.
53.TVK toimikust nähtuvalt pöördus hageja vaidlusorganisse 08.06.2015. Arvestades, et hageja ütles töölepingu üles 19.06.2015, ei ole hageja esitanud avaldust töölepingu lõpetamiseks mõistliku aja möödudes ega kaotanud õigust tugineda tööandja rikkumisele (VÕS § 196 lg 3 mõttes). Seetõttu
12(14)
ei oma tähendust asjaolu, kas töötaja varem tööandja poole pöördus ning ületunnitöö tasustamist vastavalt seadusele nõudis (VÕS § 114). Ülesütlemisavaldusest ei tulene, et töötaja oleks käsitlenud kostjapoolse olulise rikkumisena asjaolu, et tööandja võimaldas töötajal töötada rohkem kui normtunnid ette näevad. Seetõttu ei pidanud kohus seda analüüsima.
54.Hagejale ei saa ette heita töölepingu lõpetamata jätmist poolte kokkuleppel ja kompromisside tegemata jätmist olukorras, kus hageja soovis lahendada tsiviilvaidluse selleks ettenähtud korras. Maakohus leidis seetõttu kokkuvõttes õigesti, et arvestades tööandja seisukohta ületunnitöö tasustamise osas ja mõlemapoolseid huve, ei võinud töötajalt nõuda töölepingu jätkamist ning seetõttu oli õigustatud töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 91 lg 1 alusel. Eeltoodu tõttu jääb rahuldamata apellatsioonkaebuse taotlus tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata tööandja hagi tunnistada töötaja töölepingu erakorraline ülesütlemine tühiseks ja mõisteti tööandjalt välja hüvitis 266,35 eurot. Ringkonnakohus ei hinda esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud töötaja väiteid, et osadele meditsiiniõdedele tasustati ületunnitööd 1,5-kordselt, kuna maakohtus töötaja nimetatud asjaolule ei tuginenud, asja sisulise arutamise täiendamist ei taotlenud ega ole põhjendanud asjaolu hilisemat esitamist (TsMS § 652 lg 4). IV
55.Põhjendatud on vastuapellatsioonkaebuse etteheide maakohtule, et viimane ei ole piisava põhjalikkusega kaalunud ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve (TLS § 100 lg 4).
56.Asjaolu, et töötaja ei saanud tööandajast tingituna esitada töövaidluskomisjonile nõuet perioodi maist 2012 kui mai 2013 eest, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Kostja ei vastuta nimetatud perioodi ületunnitöötasu väljamaksmata jätmise eest (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 43 ja 44).
57.Tööandja ei ole eitanud ülesüetlemisavalduse aluseks olevat asjaolu, et töötajal paluti varasem avaldus tagasi võtta ja lubati hüvitada majandustulemuste paranemisel ületunnitöö, hiljem tema küsimusi ignoreeriti. Ületunnitööd ei hüvitatud ka siis, kui töötaja pöördus töövaidluskomisjoni. Töövaidluskomisjonis ei põhjendanud tööandja ületunnitöö 1,5-kordselt tasustamata jätmist enam majanduslike põhjustega, vaid asjaoluga, et töötajal ei ole õigust ületundide eest raha saada ja kokku on lepitud 1-kordses ületunnitöötasus.
58.Põhjendatud on vastuapellatsioonkaebuse väide, et ületundide tegemise tingis tööandja töökorraldus: kuigi kvalifitseeritud tööjõudu nappis, ei tahetud juurde võtta uusi töötajaid. Nimetatu on tõendatud tunnistaja DM ütlustega (I kd, tl 149), mille kohaselt oli ületundide tegemine tingitud nt sellest, et üks õde läks tööle Norrasse, teine jäi seoses operatsiooniga kolmeks kuuks ära, töötajad olid vastu uute töötajate töölevõtmisele, tahtes teha ise töö raha teenimise eesmärgil ära ja ka tööandja ei olnud huvitatud sellest, et töötajad töötaksid erinevates haiglates. Sellises olukorras ei saa töötajat süüdistada selles, et ta oli nõus ületunde tegema, sest töö tegemine toimub tööandja juhtimisel ja kontrolli all. Kui tööandja ületundide eest seaduses ettenähtust 1/3 vähem tasu maksis, on tegemist olulise rikkumisega ja hüvitise vähendamine ei ole sellises olukorras õigustatud.
13(14)
59.Eeltoodud põhjustel on töötaja vastuapellatsioonkaebus põhjendatud ja kostjalt kuulub väljamõistmisele töötaja kasuks kokku töötaja kolme kuu keskmise palga ulatuses 799,05 eurot (TLS § 100 lg 4 alusel). V
60.Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega tuleb muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus (TsMS § 162 lg 2 ja § 173 lg 3). Töötaja maakohtus esitatud nõuetest tulnuks jätta rahuldamata 1386 euro nõue 2013. aasta ületundide täiendavaks hüvitamiseks, kuid tulnuks rahuldada töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise nõue täiendavalt 532,57 euro ulatuses. Töötaja rahalised nõuded hagis ja vastuhagis olid kokku 2918,79 eurot ja sellest tulnuks rahuldada 1532,79 eurot. Töötaja nõue kuulunuks seega rahuldamisele 53 % ulatuses. Tööandja vastuhagi jäi ülesütlemise nõudes täielikult rahuldamata, vastuhagi menetluskulude proportsiooniks hindab ringkonnakohus 30 % asjast. Seega tuleb maakohtu menetluskulud jätta 83 % ulatuses tööandja ja 27 % ulatuses töötaja kanda.
61.Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele rahalise nõude osas täielikult ja tühisuse tuvastamise nõude osas jääb rahuldamata. Hinnanguliselt kuulub apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele 70 % ulatuses. Vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele rahalise nõude osas täielikult, s. o 100 %. Arvestades nõuete proportsiooni, jäävad poolte appellatsioonimenetluse kulud 60 % osas tööandja ja 40 % ulatuses töötaja kanda.
62.Ringkonnakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest (vt RKTKo 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Parandatud 29.12.2016 määrusega
RESOLUTSIOON:
Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2016 otsuse resolutsiooni 6. punktis ning põhjendava osa 60. punktis sisalduvad vead ja lugeda resolutsiooni 6. punkti esimene lause „Poolte maakohtu menetluskulud jätta 83 % ulatuses SA R ja 27 % ulatuses SK kanda.“ õigeks sõnastuses „Poolte maakohtu menetluskulud jätta 83 % ulatuses SA R ja 17 % ulatuses SK kanda.“ ning põhjendava osa 60. punktis olev lause „Seega tuleb maakohtu menetluskulud jätta 83 % ulatuses tööandja ja 27 % ulatuses töötaja kanda.“ õigeks sõnastuses „Seega tuleb maakohtu menetluskulud jätta 83 % ulatuses tööandja ja 17 % ulatuses töötaja kanda.“
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.