Kohtuasja number Otsuse kuupäev ja koht Kohtunik Kohtuasi
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised
3-18-1499 9. veebruar 2021, Jõhvi Ülle Polluks „X“ (endine nimi – „X“) kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (seoses kinnipidamistingimusega) Kirjalik menetlus Kaebaja – “X“ Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene Iskül
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Lõpetada menetlus seonduvalt asjaoluga, et ajavahemikul 18.09.-22.09.2016 kasutati kaebaja suhtes käeradu, mille tulemusena tekkis kaebajal turse ja hematoom.
2.Jätta muus osas kaebus rahuldamata.
3.Jätta kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
4.Asendada kaebaja isikuandmete kaitseks kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega või tähemärkidega. Kohtuotsuse resolutsiooni punktide 1, 2 ja 3 peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev 11.03.2021. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Kaebaja esitas 04.05.2018 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 08.05.2018 nr 5-37/18/60-1. Taotluse kohaselt on Tallinna Vangla ettekavatsetult ja süüliselt tekitanud taotlejale füüsilist ja hingelist valu ning alandas tema inimväärikust, kuna
3-18-1499 2014-2015. aastatel kartseris viibimise ajal võeti kaebajalt ära kooliõpikud ja õppekirjandus, ajavahemikel 28.10.-05.11.2014, 14.06-17.06.2015, 25-28.08.2015 hoiti kaebajat rahustuskambrites ilma tervisliku seisundi hindamiseta, ajavahemikul 18.09.-22.09.2016 kasutati kaebaja suhtes käeraudu ja ajavahemikul 22.09.-04.10.2016 hoiti taotlejat kartseris õigusvastastes tingimustes ilma õigusliku aluseta.
2.Tallinna Vangla tagastas 04.07.2018 vastusega nr 5-37/18/60-2 kahjunõude seoses kooliõpikute ja õppekirjanduse äravõtmisega kartserisse paigutamise ajal ajavahemikul 201403.05.2015, tagastas kahjunõude seoses rahustuskambrites hoidmisega ilma tervisliku seisundi hindamiseta ajavahemikul 2014-03.05.2015, tagastas kahjunõude seoses kambri nõuetele mittevastavusega perioodil 22.09.-04.10.2016 ning jättis muus osas kahjunõude rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 26.07.2018 Tallinna Halduskohtule hüvitamiskaebuse Tallinna Vangla poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses: 1) õppekirjanduse äravõtmisega kartseris viibimise ajal ajavahemikul 2014-2015; 2) rahustuskambrites nr 122 ja 125 hoidmisega ilma tervislikku seisundit hindamata ja ilma õigusliku aluseta ajavahemikel 28.10.05.11.2014, 14.06.-17.06.2015, 25.08.-28.08.2015; 3) kaebaja suhtes käeraudade kasutamisega ajavahemikul 18.09.-22.09.2016; 4) kaebaja uuesti kambrisse (üksikvangistusse) paigutamisega ajavahemikul 22.09.2016-04.10.2016 ilma õigusliku aluseta (karistuse täideviimine oli peatatud), mis ei vastanud nõuetele.
4.Tallinna Halduskohus edastas 12.11.2018 määrusega kaebuse alluvuse järgi läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Haldusasja toimik saabus Tartu Halduskohtusse 11.12.2018.
5.Peale kaebuse osalist tagastamist 14.05.2019 määrusega jäi halduskohtumenetlusse kaebus järgmiste väidete osas: 1) kaebaja hoidmine jälgimiskambrites (lukustatud kambrites) nr 122 ja 125 ilma tervislikku seisundit hindamata ajavahemikel 14.06.-17.06.2015 ja 25.08.-28.08.2015; 2) kaebaja suhtes käeraudade kasutamine ajavahemikul 18.09.-22.09.2016 mille tulemusena tekkis kaebajal vasakul käel ulatuslik hematoom ja turse; 3) kaebaja uuesti kartserisse paigutamine ajavahemikul 22.09.2016-04.10.2016 ilma õigusliku aluseta;
6.Vastustaja esitas kohtule vastused kaebusele 4.06.2019, 27.01.2020.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja väidab, et viibimine lukustatud kambrites nr 122 ja 125 ajavahemikel 12.06.17.06.2015 ja 25.08.-28.08.2015 viibimine oli õigusliku aluseta. Samas ei ole kontrollitud kaebaja tervislikku seisundit. Ajavahemikul 18.09.2016-22.09.2016 viibis kaebaja Ida-Tallinna Keskhaiglas (ITKH), kus talle tehti südameoperatsioon. Haiglas viibimise ajal kasutasid vanglaametnikud tema suhtes käeraudu. Kaebaja oli käeraudadega kinnitatud kiirabiauto kanderaami ja/või haiglavoodi küljes. Käerauad võeti ära vaid WC kasutamise ajaks. Käeraudade kasutamise tulemusena tekkis kaebajal vasakul käel ulatuslik hematoom ja turse. Alates 22.09.2016 kuni 04.10.2016 paigutati kaebaja uuesti kartserisse, kuigi kartserikaristuse täideviimine oli peatatud. Kartserikamber ei vastanud tingimustele. Kaebaja leidis, et vastustaja eelpoolkirjeldatud tegevust tuleb vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale vaadelda kui terviklikku kogumit. Nimetatud tegevuse ja tegevusetusega tekitati kaebajal vaimseid ja füüsilisi kannatusi ning alandati kaebaja inimväärikust.
3-18-1499 Sellest tulenevalt taotles kaebaja kohtult vastustaja õigusvastaste toimingutega talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
8.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu.
8.1.Vastustaja täpsustas, et ajavahemikel 14.06.2015-17.06.2015 ja 25.08.2015-28.08.2015 oli kaebaja paigutatud ühte lukustatud kambrisse nr 125. Vastustajal puudub kohustus kontrollida kaebaja tervislikku seisundit lukustatud kambris viibimise ajal. Kaebaja ei ole vaidlustanud enda lukustatud kambrisse paigutamist. Kaebaja terviskaardist 14.06.2020 tehtud väljavõttest tulenevalt kell 21.30 paigutati kaebaja jälgimiskambrisse. Paigutamise ajal kasutati käeraudu, mille järgselt keeldus kaebaja läbivaatusest. Tervisekaardi 25.08.2015 kandest nähtub, et taotlejale anti esmaabi, kuna ta vigastas end aknaklaasiga. Kaebaja poolt kaebusi ei ole fikseeritud. Seega sai kaebaja talle vajalikus määras arstiabi ning ei saa väita, et tema tervislikku seisundit pole üldse hinnatud. Kaebaja ei ole ka põhjendanud, miks tema tervislikku seisundit oleks tulnud hinnata. Vastustaja leiab, et ajavahemikel 12.06.-17.06.2015 ja 25.08.-28.08.2015 ei ole ta õigusvastaselt käitunud ega kaebajale kahju tekitanud.
8.2.Vastustaja ei vaielnud selle vastu, et ajavahemikul 18.09.-22.09.2016 kasutati kaebaja suhtes käeraudu. Peaspetsialist-korrapidaja korraldusega nr 5-3/21703 viidi kaebaja 18.09.2016 ITKH-sse. Korralduses on välja toodud, et kaebaja vanglavälisel saatmisel tuleb kasutada ohjeldusmeetmetest käeraudu. Põhjendusena on välja toodud vangistusseaduse (VangS) § 69, 70 lg 1 ja § 701 lg 1 p 1. Samuti tutvustati kaebajale allkirja vastu lühiajalise väljaviimise tingimusi, kus on välja toodud kaebaja saatmisel käeraudade kasutamine. Antud juhul kasutati kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid eelnevalt väljaantud peaspetsialist-korrapidaja korralduse alusel ja saatmisel. Vangistusseadusest ei tulene, et sellisel juhul peab käeraudade kasutamine olema protokollitud. Vähemalt kahel korral eemaldati käerauad täielikult WC kasutamise ja meditsiiniliste protseduuride ajaks. Seega on vastustaja arvates keeruline hinnata, kas kaebajal olid järjepidevalt käerauad rohkem kui 12 tundi või mitte. Lisaks nähtub 22.09.2016 koostatud füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja kaebaja terviskontrolli protokollist nr 33, et kaebaja ei allunud palatis nr 5 seaduslikule korraldusele lasta paigaldada endale käeraudu. Füüsilist jõudu kasutati kaebaja suhtes ajavahemikul 7.15-7.20. Antud juhtumi raames on kaebaja Harju Maakohtu 16.10.2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-6195 süüdi mõistetud. Seega on tõendamist leidnud, et kaebaja ründas 22.09.2016 väljaspool vanglat haiglas viibides vanglaametnikku. Kaebaja vigastusi kajastavatest andmetest ei saa järeldada, et kaebajale 22.09.2016 käeraudade paigutamiseks kasutatud jõud oleks väljunud sellest piirist, mis oli meetme kohaldamiseks mõistlikult vajalik. Tegemist oli proportsionaalse jõu kasutamisega. Juhul, kui kaebaja ei oleks agressiivselt käitunud ja oleks allunud korraldusele, ei oleks tal käeraudade kasutamisest hematoome ja nahapunetust tekkinud. Sellest tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja suhtes käeraudade kasutamine kogu kaebaja vanglavälise saatmise ajal oli õiguspärane. 8.3.Vastustaja teatas kohtule, et nähtuvalt vangistusregistrist saabus kaebaja haiglast Tallinna Vanglasse 22.09.2016. Kaebaja paigutati kartserikambrisse nr 73, kus ta viibis kuni 4.10.2016. Perioodil 22.09.-4.10.2016 oli kaebaja kartserikambrisse paigutatud üldrežiimile, s. t kartserikaristusega kaasnevaid piiranguid kaebaja suhtes ei kohaldatud. Kuivõrd kaebaja oli paigutatud kartserisse üldrežiimiga ilma täiendavate piiranguteta, ei ole vastustaja arvates tema õigusi rikutud ja mittevaralist kahju tekitatud. Kaebaja ei ole ka absoluutselt selgitanud, millest mittevaralist kahju on talle tekitatud. Samas ei ole kaebaja pöördunud vastustaja poole, et vaidlustada kartserikambrisse paigutamist ja seal viibimist. Kaebaja viibis üldrežiimiga üksinda kartseris kokku 13 päeva, mistõttu ei hakanud vastustaja arvates üksikvangistus mõjutama
3-18-1499 kaebaja tervist negatiivselt. Lisaks vastustajale teadaolevatel andmetel on kaebaja ka varem avaldanud soovi viibida üksinda kambris.
8.4.Eelnevat arvestades palus vastustaja kohtul jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT
9.Haldusasja materjalide kohaselt nõuab kaebaja vastustaja poolt kaebuses kirjeldatud tegevusega (sh tegevusetustega), mis leidsid aset erinevatel ajavahemikel talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 73 000 eurot. Kaebuse ja 10.05.2020 kaebuse täpsustuse kohaselt tekitas vastustaja kaebajale füüsilist ja hingelist valu ning alandas tema inimväärikust. Kaebaja leidis, et talle tekitati vaimset stressi, füüsilist valu ja kannatusi ning sellega alandati tema inimväärikust. Kohus märgib, et inimväärikuse alandamise alla saavad ära mahtuda kõik kaebaja poolt kirjeldatud kannatused (nii füüsilised kui ka vaimsed).1 Õiguskirjanduse kohaselt mõeldakse tervisekahju alla tervisele tekitatud püsivaid negatiivseid tagajärgi, mistõttu hematoomi ja turse teket ei ole kohtu hinnangul kvalifitseerida eraldi tervisekahjuna. Kohtueelses menetluses on vastustaja samuti lähtunud eeldusest, et kaebaja on esitanud kahju hüvitamise taotluse seonduvalt inimväärikuse alandamisega. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti kvalifitseerinud kaebaja kahjunõuet. Nimelt, vastustajale esitatud taotluse kohaselt on vastustaja põhjustanud kaebajale intensiivseid ja pikaajalisi füüsilisi ning hingelisi üleelamisi, alandades sellega kaebaja inimväärikust (tl. 29-32). Seega tulenevalt HKMS § 2 lgst 4 tõlgendab kohus kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, mis on esitatud seoses inimväärikuse alandamisega, kuid mitte tervisekahjuga.
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 kohaselt võib isik nõuda tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Sellest tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Avaliku võimu kandja tegevusetuse korral lisaks eelpoolnimetatud eeldustele on ka haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegevusetus, mille tulemusena jäi õigusvastaselt haldusakt õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
11.Kohus selgitab, et selguse huvides hindab vaidlusaluste vastustaja tegevuste (sh tegevusetuste) õiguspärasust eraldi tegude ja ajavahemike kaupa.
https://pohiseadus.ee/sisu/3489/paragrahv_18
3-18-1499
12.Kaebaja lukustatud kambrisse paigutamine ilma õigusliku aluseta ja tema tervisliku seisundi hindamata jätmine lukustatud kambrisse nr 125 paigutamise ja seal hoidmise ajal ajavahemikel 14.06.-17.06.2015 ja 25.08.-28.08.2015.
12.1.Esmalt märgib kohus, et kaebaja ei ole vaielnud vastustaja väite vastu, et ajavahemikel 14.06.2015-17.062015 ja 25.08.2015-28.08.2015 oli kaebaja paigutatud vaid ühte lukustatud kambrisse nr 125. Seega lähtub kohus eeldusest, et nimetatud perioodi jooksul viibis kaebaja ühes lukustatud kambris numbriga 125.
12.2.Kaebaja arvates paigutati ta ajavahemikel 14.06.-17.06.2015 ja 25.08.-28.08.2015 lukustatud kambrisse ilma õigusliku aluseta.
12.2.1.Kohtule esitatud kaebuses ja vastustajale esitatud kahjunõudes ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla tema suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõuete õiguspärasust. Vastustajale esitatud kahjunõudes väitis kaebaja vaid seda, et lukustatud kambrisse paigutamisel ei hinnanud vastustaja tema terviseseisundit. Sellest tulenevalt jätab kohus kaebaja väite selle kohta, et lukustatud kambrisse paigutamine oli ilma õigusliku aluseta, tähelepanuta (HKMS § 47 lg 1). Kohus märgib, et vastustaja poolt esitatud andmetel kohaldati ajavahemikel 14.06.-17.06.2015 ja 25.08.-28.08.2015 kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja paigutati ta lukustatud kambrisse nr 125 üksuse juhi 27.04.2015 käskkirja nr 954 ja üksuse juhi 28.07.2015 käskkirja nr 1873 alusel. Kaebaja ei ole neid käskkirju vaidemenetluses vaidlustanud. Seega kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguslik alus oli olemas.
12.2.2.Kaebaja väitis, et ajavahemikel 14.06.-17.06.2015 ja 25.08.-28.08.2015 oli ta paigutatud lukustatud kambrisse (jälgimiskambrisse) õigusvastaselt, kuna nii paigutamise kui ka nimetatud kambris viibimise ajal ei lasknud vastustaja meditsiinitöötajatel hinnata tema terviseseisundit. Kaebaja viitas Tallinna Halduskohtu otsusele asjas nr 3-16-2147 ning oli arvamusel, et tema terviseseisundit oli vaja kontrollida iga 24 tunni tagant. Vastustaja vaidles kaebaja poolt väidetule vastu ja väitis, et tulenevalt õigusaktidest ja kohtupraktikast puudub vastustajal selline kohustus.
12.2.3.Kohus selgitab, et kinnipeetava kambrisse paigutamine on toiming. 2 Kinnipeetava hoidmine konkreetses kambris teatud ajavahemikul on jätkuv toiming.3 Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg-le 1 peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus.
12.2.4.Kohus nõustub vastustajaga selles, et otseselt õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust kontrollida kinnipeetava terviseseisundit täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ja lukustatud kambrisse paigutamise ajal. Kohus leiab siiski, et kinnipeetava terviseseisundi kontrollimise kohustust tuleb jaatada tulenevalt viimasest asjakohasest kohtupraktikast, millest ei pruukinud vastustaja nii toimingu sooritamise ajal kui ka vastuse esitamise ajal veel teada. Nimelt, leidis Riigikohus, tuginedes EIK lahenditele, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (vt selle kohta nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 4. juuli 2013. a otsus asjas nr 4242/07
RKHKo 3-3-1-10-11, p 13. RKHKm 3-3-1-20-15, p 12.
3-18-1499 Rzakhanov vs. Aserbaidžaan, p-d 63-64, 67 ja 69). Riigikohus selgitas täiendavalt, et haldusasja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul välja selgitada, kas kaebajat tohtis tal diagnoositud tervisehäireid arvestades üldse paigutada eraldatud lukustatud kambrisse või tohtis teda sinna paigutada üksnes teatud ajaks ning, kui tohtis, siis kas ja millal muutus kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmine ebaproportsionaalseks ja kaebaja väärikust alandavaks. Seejuures tuleb halduskohtul hinnata, kas kaebaja õigust inimväärikusele rikkus tema eraldatud lukustatud kambris hoidmine kogumis muude vaidlusaluste tingimustega.4
12.2.5.Võttes arvesse eelpoolnimetatut Riigikohtu seisukohta, on kohus seisukohal, et vastustajal esines kohustus kontrollida kaebaja terviseseisundit nii enne lukustatud kambrisse paigutamist kui ka kaebaja lukustatud kambris viibimise ajal, vastasel juhul ei pruukinud vastustaja teada, kas kaebaja terviseseisund (eelkõige vaimne) võimaldab üksikvangistuse talumist üldse või konkreetse perioodi jooksul.
12.2.6.Haldusasja materjalidest on võimalik järeldada, et vastustaja ei pidanud kohustuslikuks enne lukustatud kambrisse paigutamist kontrollida kaebaja terviseseisundit ja jättis selle tegemata just lukustatud kambrisse paigutamise lubatavuse valguses. Haldusasja materjalide hulgas puuduvad ka sellised tõendid, mis kinnitaksid vastustaja poolt läbi viidud kaebaja tervisekontrolli kaebaja võimelisuse kohta kanda üksikvangistust. Seega, on kohtul alust arvata, et enne lukustatud kambrisse paigutamist ei ole vastustaja arstlikku kooskõlastust hankinud. Samas nähtub kaebaja tervisekaardist, et lukustatud kambrisse paigutamise ajal 14.06.2015 (tl. 81) ja 25.08.2015 (tl. 82) ei ole kaebaja esitanud kaebusi just lukustatud kambrisse paigutamise osas. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu ka seda, et peale 17.06.2015 ja 28.08.2015 oleks ta kurtnud vaimsete probleemide, kannatuste jne üle, mis oleks saanud alguse või süvenenud lukustatud kambris viibimise ajal. Lisaks nähtub vastustaja poolt kohtu nõudel esitatud tõenditest, et kaebajal ei olnud diagnoositud psüühilisi häireid (F-koodiga diagnoose). Kaebajal olid 2011 kahel korral diagnoositud kohanemishäire (F43.2) ja 2015. a täpsustamata ärevushäire (F41.9). Lisaks teatas vastustaja kohtule, et kaebaja on ise korduvalt avaldanud soovi olla paigutatud üksinda kambrisse. Kohus märgib, et viimase üle ei ole kaebaja vaielnud ega esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et meditsiinilistel põhjustel oleks talle üksikvangistus vastunäidustatud. Seega, halduskohtumenetluse käigus kogutud tõenditele tuginedes leiab kohus, et kaebaja tervislik seisund võimaldas tal kanda üksikvangistust.
12.2.7.Võttes arvesse eelpoolnimetatut ja pidades silmas seda, et kaebaja oli paigutatud lukustatud kambrisse esmalt neljaks päevaks ja seejärel viibis tavarežiimil 70 päeva ning peale seda jälle lukustatud kambris 4 päeva, ei ole kohtu hinnangul vastustaja põhjustanud talle selliseid vaimseid kannatusi ja ebamugavusi, mis ei kaasneks paratamatult vangistusega. Seega möönab kohus, et kaebaja lukustatud kambrisse paigutamine tema terviseseisundit hindamata ajavahemikel 14.06.-17.06.2015 ja 25.08.-28.08.2015 ei olnud õiguspärane. Vaatamata sellele leiab kohus, et eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise ja seal hoidmisega ei ole vastustaja alandanud kaebaja inimväärikust ja rikkunud tema muid subjektiivseid õigusi. Sellest tulenevalt ei näe kohus alust hakata analüüsima teisi eeldusi (tekitatud kahju ja põhjuslikku seost).
12.2.8.Vahekokkuvõttena selgitab kohus, et kaebus seonduvalt kaebaja tervisliku seisundi hindamata jätmisega lukustatud kambrisse nr 125 paigutamise ja seal hoidmise ajal ajavahemikel 14.06.-17.06.2015 ja 25.08.-28.08.2015, jääb rahuldamata.
RKHKo 3-17-1503, p-17-19.
3-18-1499
13.Kaebaja suhtes käeraudade kasutamine ajavahemikul 18.09.-22.09.2016, mille tulemusena tekkis kaebajal vasakul käel ulatuslik hematoom ja turse.
13.1.Nimetatud episoodi faktiliste asjaolude kohaselt, mille üle puudub pooltel vaidlus, viibis kaebaja avavahemikul 18.09.-22.09.2016 ITKH-s, kuhu ta oli toimetatud Tallinna Vanglast kiirabiga erakorralise meditsiini osakonda, kus talle tehti südameoperatsioon. Kaebaja väitis, et ajavahemikul 18.09.-22.09.2016 oli kaebaja aheldatud käeraudadega esmalt kiirabiauto kanderaami ja seejärel haigla voodi külge. Käerauad eemaldati vaid WC kasutamise ajaks.
13.2.Halduskohus tegi kindlaks, et kaebuses kirjeldatud asjaoludel on kaebaja pöördunud paralleelselt EIK- i poole, milles taotles muuhulgas ajavahemikul 18.09.-22.09.2016 tema suhtes käeraudade kasutamisega (sh ka jõuga kaebaja käeraudadesse aheldamine 22.09.2016, mille tulemusena tekkis tal turse ja hematoom) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumise tuvastamist ja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. EIK pidas 9.06.2020 otsusega nr 42110/17 kaebust vastuvõetavaks (vt otsuse punkti A, lk 10), tuvastas, et kaebaja käeraudadesse aheldamine haiglas 18.–22. septembrini 2016. aastal oli ebainimlik ja alandav kohtlemine, tuvastas EÕIK art 3 rikkumise ja mõistis riigilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 (kümme tuhat) eurot ja sellele lisanduvad võimalikud maksud mittevaralise kahju eest. EIK on leidnud, et olukorras, kus kaebaja tuli tervisliku seisundi tõttu kiiresti haiglasse toimetada, ei pruukinud vanglaametnikel olla väljaviimise lubamisel (18.09.2016 peaspetsialist-korrapidaja korraldus nr 5-23/21703, millega otsustati kasutada kaebaja suhtes käeraudu kogu väljaviimise perioodi jooksul) kohe aega asjaolusid põhjalikult hinnata ja kaaluda, kuid see ei tohtinuks takistada ametivõimudel olukord ja kaebaja pideva käeraudades hoidmise vajadus üle vaadata hiljem, mil kaebaja juba haiglas oli (otsuse punkt 65). Seega analüüsis EIK Tallinna Vangla 18.09.2016 peaspetsialistkorrapidaja korralduse nr 5-23/21703 seaduslikkust algusest lõpuni, sh ka kaebaja saatmisel ITKH-sse ning tuvastas, et kaebaja suhtes 18.09.2016 käeraudade kasutamine tema toimetamiseks Tallinna Vanglast ITKH-sse on olnud seaduslik ja proportsionaalne. EIK pidas ebaproportsionaalseks kaebaja pidevalt käeraudades hoidmist vaid haiglas viibimise ajal (otsuse punktid 67 ja 72). EIK märkis täiendavalt, et ei saa välistada, et mõned hematoomid võisid tekkida kaebajal varem kas ravi või pidevalt käeraudadesse aheldatuna olemise tagajärjel. Võttes arvesse asjaolu, et riigi õigus võimaldab jõu kasutamist sellistel juhtudel ja et vanglaametnikud täitsid vanglast väljaviimise korralduse tingimusi, mille järgi pidi kaebaja käeraudades viibima, ei leia EIK, et nimetatud konkreetsel juhul oli jõu kasutamine ülemäärane. EIK lisas, kuna ta peab juba käeraudade kasutamist kaebaja haiglas viibimise ajal ebaproportsionaalseks, siis 22. septembri 2016. aasta vahejuhtumi kohta tehtud järeldus EIK-i üldist hinnangut ei muuda (otsuse punkt 71). Kohus võtab HKMS § 56 lg 1 alusel EIK 9.06.2020 otsuse asjas 42110/17 (JERET vs. EESTI) tõendina haldusasja materjalide juurde.
13.3.Kohus selgitab, et Eesti on liitunud EÕIK-ga, mistõttu EIK-i otsused EÕIK rikkumise osas on Eesti kohtutele siduvad. Seega on kohtu arvates võimalik pidada ka EIK-i otsuseid lõpplahenditeks HKMS § 152 lg 1 p-s 1 sätestatud tähenduses. Eelnevat arvestades on hetkel olemas eelkirjeldatud episoodi osas EIK-i otsus, millega rahuldati kaebaja analoogne kaebus, mille ta esitas sama nõudega samal alusel halduskohtule. Seega kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue on täielikult hõlmatud tema suhtes langetatud positiivse EIK-i otsusega. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 152 lg 1 p-st 1, lõpetab kohus haldusasja menetluse kahjunõude osas, milles kaebaja nõudis käeraudade kasutamise tõttu ajavahemikul 18.09.22.09.2016 kiirabiautos ja ITKH-s, mille tulemusena tekkis kaebajal vasakul käel ulatuslik hematoom ja turse, mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt inimväärikuse alandamisega.
3-18-1499
14.Kaebaja uuesti kartserisse paigutamine ajavahemikul 22.09.2016-04.10.2016 ilma õigusliku aluseta.
14.1.Kaebaja väitis, et ajavahemikul 22.09.2016-04.10.2016 oli ta paigutatud kartserisse, kuigi selleks polnud õiguslikku alust. Vastustaja kinnitas vastuses kaebusele, et kui kaebaja 22.09.2016 haiglast tagasi Tallinna Vanglasse saabus, siis paigutati ta kartserikambrisse nr 73, kus ta viibis kuni 4.10.2016.
14.2.Selguse huvides märgib kohus, et kaebus seonduvalt kinnipidamistingimustega kartserikambris nr 73 oli kohtu poolt tagastatud 14.05.2019 määrusega, kui kohtule esitatud korduv kaebus (haldusasi nr 3-17-1969). Vangla kamber, mis on ette nähtud distsiplinaarkaristuse ärakandmiseks, erineb sisustuse poolest vangla elukambrist (vt vangla sisekorraeeskirja § 7). Lisaks viibib kinnipeetav kartseris tavaliselt üksi. Lähtudes VangS § 63 loogikast, saab kohus järeldada, et kartserisse paigutamiseks peab olema eraldi õiguslik alus (haldusakt) ehk kartserisse ei paigutata kinnipeetavat ei vanglasisese paigutamise ega ümberpaigutamise otsustamise tulemusena. Haldusasja materjalide kohaselt, mille üle puudub pooltel vaidlus, oli kaebajale varasemalt määratud distsiplinaarkaristus, kuid selle täitmine oli peatatud 18.09.2016. Vastustaja ei ole 22.09.2016 seisuga teinud otsust 18.09.2016 peatatud distsiplinaarkaristuse jätkamiseks. Seega, 22.09.2016 seisuga puudus õiguslik alus kaebaja kartserisse paigutamiseks, mistõttu kaebaja paigutamine 22.09.2016 kartserikambrisse ja seal hoidmine kuni 4.10.2016 oli õigusvastane.
14.3.Järgmisena on tarvis tuvastada, kas vastustaja õigusvastase tegevusega rikuti kaebaja õigusi. Vastustaja arvas, et õigusvastase kartserisse paigutamisega ei saa alandada kinnipeetava inimväärikust. Kohus vastustajaga ei nõustu ja selgitab, et tulenevalt kohtupraktikast on kõrgema astme kohus tuvastanud, et lisaks vabaduse rikkumisele võib alusetult kartserisse paigutamine või seal jätkuvalt hoidmine tekitada kinnipeetavatele selliseid kannatusi ja ebameeldivusi, mis ei kaasne paratamatult vangistusega.5
14.4.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et kaebaja paigutamine ja hoidmine ajavahemikul 22.09.2016-04.10.2016 kartseris oli küll õigusvastane, kuid sellega ei rikutud tema õigusi, sh ei alandatud inimväärikust. Vastustaja teatas kohtule, et sellel ajavahemikul ei ole kohaldatud kaebaja suhtes mitte ühtegi kartserikaristusega kaasnevat piirangut. Kaebaja ei ole selle vastu vaielnud ega esitanud vastustaja väiteid ümberlükkavaid tõendeid. Seega on võimalik järeldada, et kaebaja oli paigutatud kartserikambrisse nr 73, kartserikambri ja elukambri vahe seisnes selles, et kartseris puudus voodi ja isiklike asjade koht. Voodi asemel oli kartseris kõva lavats. Kohus märgib, kuna kaebaja viibis kartseris täielikult tavarežiimis, oleks ta saanud kasutada voodi asemel kõva lavatsit koos madratsiga ööpäevaringselt. Järelikult seisnes erinevus tavarežiimiga vaid selles, et kaebaja viibis kartserikambris nr 73 üksi ja tal puudus isiklike asjade hoiukoht. Vastustaja teatas kohtule, et nii 2015 kui ka 2016. a eelistas kaebaja üksikvangistust. Üksikvangistuse kandmise eesmärgil pani kaebaja korduvalt toime distsiplinaarrikkumisi. Kaebaja ei ole selle väite vastu vaielnud. Samas on tuvastatud, et üksikvangistus võib avaldada negatiivset mõju kinnipeetava vaimsele tervisele peale 14 päevase üksikvangistuse ära kandmist.
14.5.Võttes arvesse seda, et kaebaja viibis kartserikambris nr 73 kokku 13 päeva järjest, talle olid tagatud tavarežiimiga samaväärsed kinnipidamistingimused, aga samuti seda, et ta oli ise huvitatud üksikvangistusest, on kokkuvõttes kohus seisukohal, et kaebaja õiguste riive
RKHKo 3-3-1-14-06, p 12.
3-18-1499 intensiivsus ei ole ületanud ajavahemikul 22.09.2016-04.10.2016 seda künnist, mis oleks andnud alust arvata, et vastustaja oleks alandanud kaebaja inimväärikust.
15.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse rahuldamata tervikuna.
16.Menetluskulud Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1, kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus jäi tervikuna rahuldamata. Vastustaja teatas, et tal puuduvad menetluskulud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Võttes arvesse eelpoolnimetatut, jätab kohus menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
17.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus kaebaja isikuandmete kaitseks kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega või tähemärkidega.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.