Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits, Maili Lokk 07.04.2020, Tartu 3-17-1969 P.J. kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 30.04.2019. a otsus P.J. ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – P.J. Vastustaja/apellant – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse lisad kümnel lehel.
2.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tervikuna ja P.J. apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 30.04.2019. a otsus osas, millega mõisteti Tallinna Vanglalt P.J. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot selle eest, et P.J. pidi Tallinna Vangla kambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125 viibides taluma kanalisatsioonist tulevat haisu, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta esitatud hüvitamiskaebus nimetatud nõude osas rahuldamata ning muuta ja täiendada vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 30.04.2019. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata P.J. kaebus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks seonduvalt tema õigusvastase hoidmisega Tallinna Vangla kartserikambrites järjest 123 ja 356 päeva jooksul ajavahemikul 03.09.2014-04.10.2016, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada nimetatud osas P.J. hüvitamiskaebus ja mõista Tallinna Vanglalt P.J. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 150 eurot, ning muuta ja täiendada vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
Ülejäänud osas jääb P.J. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.04.2019. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 07.04.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla registreeris 04.07.2017 P.J. kahju hüvitamise taotluse, milles viimane nõudis ajavahemikul 03.09.2014-04.10.2016 talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 25 000 eurot seoses: 1) loomuliku valguse ebapiisava sissepääsuga kambrisse; 2) halva ventilatsiooni ja niiskusega; 3) ebapiisava kütterežiimiga; 4) WC-s tagamata privaatsusega ja haisuga kambrites; 5) jalutuskäikude keelamisega vabas õhus; 6) sagedamini kui kaks korda nädalas isiklike hügieenivahendite ja sooja vee kasutamise keeluga; 7) vanglaametnike lugupidamatu käitumisega; 8) neljal korral kaebaja kartseris hoidmisega järjest kauem kui 14 päeva.
2.Tallinna Vangla jättis 04.09.2017. a vastusega nr 5-37/17/101-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.P.J. esitas 25.09.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja palus, et kohus mõistaks Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks vanglalt välja 25 000 eurot. Mittevaraline kahju seisnes kaebaja inimväärikuse alandamises. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 03.09.2014−04.10.2016 Tallinna Vangla kartserikambrites kokku 548 päeva ja rahustuskambrites kokku 14 päeva. Kartseris viibimise ajal ei võimaldatud kaebajal jalutada vabas õhus, vaid teda sunniti jalutama siseruumides olevates jalutusboksides mõõtmetega 1,5 m × 2,5 m. Kaebajat hoiti neljal korral kartseris kauem kui 14 ööpäeva. Kaebajal keelati kartseris viibimise ajal kasutada sooja vett tihedamini kui kaks korda nädalas ja võeti ära isikliku hügieeni vahendid peale seebi, hambaharja ja hambapasta. Kambrid olid räpased ning haisesid uriini ja väljaheidete järele, puudus tualetti eraldav vahesein. Kambrites ei olnud ventilatsiooni ega piisavalt loomulikku valgust, kambrid olid külmad. Tallinna Vangla ametnikud käitusid kaebajaga lugupidamatult, kui kasutasid tema suhtes väljendeid „ole vait“, „pane suu kinni“, „ära õienda“ ning sinatasid teda.
4.Tallinna Halduskohus andis kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
5.Tartu Halduskohus jättis 30.04.2019. a otsusega kaebuse läbi vaatamata väite osas, et kambrid olid räpased, kuna selgus, et selles osas oli kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 300 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks selle eest, et kaebaja pidi kambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125 viibides taluma kanalisatsioonist tulevat haisu ning 450 eurot selle eest, et kartseris viibimise ajal ei võimaldatud talle nõuetekohaseid jalutuskäike. Halduskohus tegi kindlaks, et kaebaja viibis kartseri- ja jälgimiskambrites järgmiselt: Kamber
5.1.Kaebaja sõnul haisesid kambrid uriini järele. Kaebaja kurtis vastustajale esitatud pöördumistes uriinihaisu üle kambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125. Õige on vastustaja viide sellele, et kinnipeetaval tuleb ise oma kambrit korras hoida ja puhastada (vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 2). Kaebajal oli võimalik vältida haisu levimist kohtadest, mida ta ise puhastada sai. Kanalisatsiooni aga ei olnud kaebajal võimalik puhastada. Vastustaja kohustus oli tagada, et kanalisatsioon ei haiseks. Vastustaja selgitas, et kartserihoone esimesel korrusel asusid kambrid nr 71 ja 78 ning teisel korrusel kamber nr 81. Jälgimiskambrid nr 122 ja 125 ei asunud nimetatud kartserikambritega samas hoones. Analoogse sisuga haldusasja nr 3-17-456 lahendanud kohtunik nentis läbi viidud vaatluse põhjal kohtuotsuses, et tualetist lähtus ebameeldiv lõhn kartserihoone esimese korruse kambris nr 79, teise korruse kambris nr 84 sellist haisu aga ei olnud. Eeltoodut arvestades ei ole Tartu Halduskohtul ühtegi mõistlikku põhjust kahelda kaebaja väidetes, et ka kambrites nr 71 ja 78 haises kanalisatsioon. Kohtul ei ole samuti alust kahelda ka kaebaja väidetes, et kambrites nr 81, 122 ja 125 haises kanalisatsioon. Kaebaja viibis kambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125 kokku 275 päeva. Lühemad järjestikused ajavahemikud kestsid 4 ja 9 päeva, pikemad 34, 50 ja 169 päeva. Kaebaja pidi nendes kambrites viibima suure osa ööpäevast. Kaebaja hoidmine kohati väga pikkadel järjestikustel ajavahemikel tingimustes, kus ta pidi suure osa ööpäevast veetma kanalisatsioonist tuleva haisu käes, ületas vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme. Vastustaja alandas seega oma tegevusega kaebaja inimväärikust. Vastustaja jättis ka õigeaegselt reageerimata pöördumistele, milles kaebaja juhtis tähelepanu haisuga seotud probleemile. Vastustaja on kaebaja 2014.-2016. a pöördumistele vastanud alles 2019. a aprillis. Kohtu arvates tuleb vastustaja süü vormiks pidada seetõttu rasket hooletust (VÕS § 104 lg 2). Kõike eelnevat arvesse võttes oli halduskohtu hinnangul kohaseks hüvitiseks kaebaja inimväärikuse alandamise eest seoses kanalisatsioonihaisu levimisega eelpoolviidatud Tallinna Vangla kambrites 300 eurot.
5.2.Kaebaja väitel ei olnud kambrites ventilatsiooni. Vastustaja selgitas, et kartserikambrites tagati õhuvahetus loomuliku ventilatsiooni abil. Kinnipeetavatel oli võimalik avada akna küljes olevat õhutusava vastavalt oma soovidele. Samuti olid läbi kambri ukse puuritud väikesed augud (diameetriga 1 cm). Seega oli kambrites nõuetekohane ventilatsioon olemas.
5.3.Kaebaja sõnul ei olnud kambrites piisavalt loomulikku valgust. VangS § 45 lg 1 järgi peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Piisav valgustus kambris tuleb seega tagada loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus. Vaidlusalustest kambritest tehtud fotodelt on näha, et kartserikambrite akende ees on metallist trellid ja võred, mis piiravad loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse. Trellid ja võred on
akende ette paigaldatud julgeolekukaalutlustel, kuna vanglal tuleb välistada kinnipeetavate väljumine, samuti omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine akende kaudu. Halduskohtu hinnangul kaalus vajadus kaitsta vangla julgeolekut üles kaebaja huvi loomuliku valguse võimalikult suurele juurdepääsule kartserikambrisse. Fotodelt on näha, et jälgimiskambrite akende ees on ainult trellid, mis sisuliselt üldse ei piira loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse. Halduskohtu hinnangul ei ole samuti alust pidada vaidlusaluste kambrite aknaid ebamõistlikult väikeseks. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et vaidlusalustes kambrites oli loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus tagatud piisav valgustus, mis võimaldas kaebajal teha ilma liigse pingutuseta toiminguid, mis olid kambris võimalikud ja lubatud.
5.4.Kaebaja väitel olid kambrid külmad. Vastustaja on ajavahemikul 10.10.2014−24.11.2016 piisava sagedusega pisteliselt kontrollinud temperatuuri kambrites nr 71, 73, 77, 78, 81, 84, 87, 122 ja 125. Temperatuur jäi vahemikku 18−25,8 oC (tl 21, 21p ja 165). Seega tagati kaebajale kambrites nõuetekohane temperatuur.
5.5.Kaebaja sõnul olid kambrid rõsked. Vastustaja on pisteliselt mõõtnud ka õhuniiskuse taset kambrites. Ehkki õhuniiskust ei ole mõõdetud kõikides vaidlusalustes kambrites, ei olnud halduskohtul mingit mõistlikku põhjust arvata, et teistes kambrites oleks õhuniiskuse tase oluliselt erinenud. Mõõtmistulemustest nähtub, et õhuniiskuse maksimaalne mõõdetud tase on jäänud lubatu piiresse. Kohati on õhuniiskuse tase olnud alla normi. Vastustaja selgitas, et köetavad radiaatorid välistasid kambrites liigniiskuse tekkimise, kuna keskküte kuivatab õhku. Seega on alusetud kaebaja väited kambrite ülemäärase niiskuse kohta.
5.6.Kaebaja väitel võeti kartseris viibimise ajal kambrist ära isikliku hügieeni vahendid peale seebi, hambaharja ja hambapasta ning kaebajal keelati kasutada sooja vett tihedamini kui kaks korda nädalas. Kaebaja ei ole aga konkreetsemalt selgitanud, millised isikliku hügieeni vahendid temalt ära võeti. Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 60 lg-st 1 tulenevalt on meeskinnipeetaval isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks kartseris lubatud seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt ja tualettpaber. Kohtu hinnangul on need esemed täiesti piisavad selleks, et kinnipeetav saaks enda hügieeni eest elementaarsel määral hoolt kanda. Võttes arvesse kartseris kasutada lubatud hügieenivahendeid ja seda, et kaebajal võimaldati kaks korda nädalas kasutada ka muid hügieenivahendeid, ei ole alust rääkida kaebaja inimväärikuse alandamisest. Võttes arvesse ka kambris pesemise võimalusi, on vastustaja kaalutlusõigust teostades jõudnud põhjendatud järeldusele, et kaebaja inimväärikuse tagamiseks oli küllaldane võimaldada tal end duši all pesta kaks korda nädalas.
5.7.Kaebajal ei võimaldatud kaebuse kohaselt kartseris viibimise ajal jalutada vabas õhus, vaid teda sunniti jalutama siseruumides. Vastustaja selgitas, et kartserihoones on viis jalutusboksi mõõtmetega 2,45 m × 1,8 m ja ühe boksi pindala on seega umbes 4,4 m2. Boksis jalutatakse ükshaaval. Kohtu arvates oli 4,4 m2 suurune boks kaebajale üksinda jalutamiseks piisava suurusega. Jalutusbokside peale paigaldatud võre ja plastkatuse vahel asusid avatud õhutusluugid. Avade kaudu oli tagatud pidev värske õhu juurdevool jalutusboksidesse. VangS § 651 lg 3 teisest lausest tuleneb, et kui kartserisse paigutatud kinnipeetav soovib, võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Riigikohus on Tallinna Vanglat puudutavas asjas nr 3-3-1-55-16 tehtud otsuses selgitanud, et VangS § 651 lg 3 teine lause peab vabas õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume (p 19). Samuti tuleneb Riigikohtu selgitustest, et kui jalutusboks on ehituskonstruktsioonidega (varikatus) muudetud sisuliselt siseruumiks, siis ei ole kaebaja küll täielikult ilma jäetud vabas õhus viibimise võimalusest, kuid see õigus ei ole tagatud VangS § 651 lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt. Vastustaja tunnistas, et kaebaja jalutuskäigud toimusid ka käesoleval juhul samasugustes
jalutusboksides. Seega ei tagatud ka P.J.le kartseris viibimise ajal VangS § 651 lg 3 teise lause kõikidele nõuetele vastavaid jalutuskäike. Kaebaja viibis kaebuses märgitud perioodi jooksul kartserikambrites kokku 556-l päeval. Lühemad ajavahemikud kestsid 5, 9, 13, 16 ja 34 päeva, pikemad 123 ja 356 päeva. Menetlusosalised ei ole esile toonud, et kaebajal oleks olnud kartseris viibimise ajal muid võimalusi viibida värskes õhus. Kuna kaebaja on nõuetekohastest jalutuskäikudest ilma jäetud 556-l päeval, mille hulgas on olnud ka väga pikki järjestikuseid ajavahemikke, on vangla oma tegevusega kaebaja inimväärikust alandanud ja vastustaja tegevus oli süüline. Süü vormi kindlakstegemisel arvestas halduskohus seda, et vastustaja ei paigaldanud jalutusboksidele varikatuseid meelevaldselt, vaid ta tuli vastu kinnipeetavatele, kes soovisid jalutades saada kaitset vihma ja lume eest. Samas ei pööranud vastustaja piisavalt tähelepanu sellele, et vältida tuleb jalutusbokside muutmist sisuliselt siseruumideks. Eeltoodust lähtuvalt pidas halduskohus vastustaja süü vormiks hooletust (VÕS § 104 lg 2). Kõike eelnevat arvesse võttes oli halduskohtu hinnangul kohaseks hüvitiseks kaebaja inimväärikuse alandamise eest 450 eurot.
5.8.Kaebaja vaidlustas ka seda, et teda hoiti neljal korral kartseris kauem kui 14 ööpäeva. Kaebaja poolt viidatud katkematud ajavahemikud kestsid 16, 34, 123 ja 356 päeva. VangS § 63 lg 1 p 4 järgi kuulub kinnipeetavatele kohaldatavate distsiplinaarkaristuste hulka kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks. VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud 45 ööpäeva on ühekordselt määratava kartserikaristuse maksimaalne kestus. Seega ei ole alust pidada õigusvastaseks kaebaja hoidmist kartseris järjestikku 16 ja 34 päeva. Need ajavahemikud ei ületanud 45 päeva ning kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitaksid nende kartserikaristuste kestuse ebaproportsionaalsusele. Vastustaja hoidis kaebajat kartseris veel ka 123 ja 356 päeva järjest. Nii pikka aega kaebaja kartseris järjestikku hoidmist tuleb pidada ülemääraseks ja ebaproportsionaalseks. Kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Vastustaja tegevust ei muuda õiguspäraseks ka see, et asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja ise soovinud kartseris üksikvangistust kanda. Küll aga sai halduskohtu arvates kaebaja motiive ja käitumist arvesse võtta otsustamaks, kas kaebajale tuleb vastustaja õigusvastase tegevuse eest välja mõista rahaline hüvitis. Kuna kartseris viibimine on olnud kaebaja enda soov ja tema enda tegevuse tulemus, ei pidanud halduskohus vajalikuks kaebajale rahalist hüvitist välja mõista.
5.9.Kaebaja väitel väärkohtlesid Tallinna Vangla töötajad teda verbaalselt, kuna sinatasid teda ning kasutasid tema suhtes väljendeid „ole vait“, „pane suu kinni“ ja „ära õienda“. Justiitsministri 13.11.2008. a käskkirjaga nr 176 vastu võetud „Vanglateenistuja eetikakoodeksist“ ega ka ühestki muust õigusaktist ei tulene vanglaametnikule kohustust kinnipeetavaid teietada. Eetikakoodeksi p 1.4 kohaselt tuleb vanglaametnikul teietada üksnes teiste asutuste ja organisatsioonide esindajaid ning vangide ja kriminaalhooldusaluste lähedasi. Seega oli kaebaja sinatamine vanglaametnike poolt lubatud. Halduskohus leidis, et see, kas väljendite „ole vait“, „pane suu kinni“ ja „ära õienda“ kasutamine vanglaametnike poolt kinnipeetava suhtes on õiguspärane, sõltub kontekstist. Kui kinnipeetava käitumine on ebaviisakas ja õiguskorda rikkuv, võib selliste väljendite kasutamine teatud olukordades olla aktsepteeritav. Vastustaja on 04.09.2017. a otsuses esile toonud väljendid, mida kaebaja ise kasutas vanglaametnike suhtes. Tegu on väga roppude, sündsusetute ja ebaviisakate väljenditega. Kui vanglaametnikud ütlesid kaebaja kasutatud väljendite peale talle „ole vait“, „pane suu kinni“ või „ära õienda“, siis kaebaja enda sõnavara arvestades ei saa vanglaametnike selliseid väljendeid kohatuks pidada. Seega ei ole alust pidada vanglaametnike suhtlusstiili õigusvastaseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale 30.05.2019 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks või teha uus otsus ja mõista kaebaja kasuks välja rahaline hüvitis Tallinna Vangla poolt põhjustatud moraalse kahju eest summas 25 000 eurot. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus rikkus materiaal- ja menetlusõiguse norme, kuna ei vaadanud kaebust läbi istungil ja ei kutsunud taotletud tunnistajaid. Samuti ei ole halduskohtu määratud hüvitis piisava suurusega. Halduskohus on jätnud lahendatavate küsimuste ringist alusetult välja kaebuse osas, mis puudutas WC-ala vaheseina puudumist ja kinnipidamistingimustega kaebajale tervisekahju tekitamist. Halduskohus ignoreeris ka kaebaja kaebust tema rahustuskambrites nr 122 ja 125 hoidmise kohta 14 päeva jooksul ilma, et vahepeal oleks hinnatud kaebaja terviseseisundit. Uriini ja väljaheidete haisu kohta järeldas halduskohus, et kaebaja oleks pidanud kambri ise ära puhastama ja vanglal ei lasu mingit süüd. Halduskohtu määratud 300 euro suurune hüvitis on pigem kaebaja mõnitamine. Halduskohus pidas vastustaja süü vormiks rasket hooletust, kaebaja on seisukohal, et vangla tegevus oli ettekavatsetud ja kuritegelik. Halduskohus leidis vastustaja ütlustele toetudes, et vaidlusalustes kambrites oli ventilatsioon olemas. Kaebaja märgib, et ventilatsioon ei töötanud. Kaebaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega aknaavade suuruse ja loomuliku valguse piisavuse kohta. Kaebaja leiab, et üksnes radiaatorite olemasolust ei saa järeldada, et kambris on soe. Nõukogudeaegsed malmradiaatorid ei taga kambrites piisavat soojust, sest on aastakümneid seest puhastamata. Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega isiklike hügieenivahendite ära võtmise ja sooja vee kasutamise võimaluse kohta. Kaebaja soovis kartseris viibimise ajal habet ajada (sh ka habemeajamiskreemi kasutada), kõrvu puhastada, küüsi lõigata jne. Kartseris olemine ei tähenda, et isik peab välja nägema nagu asotsiaal ja sellise välimusega liikuma mööda vanglat. Kaebaja nõustub osaliselt kohtu järeldusega, mis puudutab vabas õhus jalutamise võimaluse puudumist. Halduskohus pidas vastustaja süü vormiks hooletust ja määras rahaliseks hüvitiseks 450 eurot. Kaebaja leiab, et vangla süü vorm oli ettekavatsetus, sest vangla tegevuse eesmärk oli murda tema tahtejõudu. Hüvitise suurus ei ole seetõttu piisav. Halduskohus leidis, et kaebaja hoidmine kartseris järjest 123 ja 356 ööpäeva oli õigusvastane. Sellele vaatamata keeldus halduskohus rahalist hüvitist määramast, väites, et kartseris viibimine oli kaebaja enese soov. Kaebaja ei nõustu kohtu järeldustega. Tallinna Vangla kartser ei olnud koht, kus täie mõistuse juures olev isik sooviks vabatahtlikult viibida, arvestades olmetingimusi ning kartseris viibimisega kaasnevaid ebamugavusi ja piiranguid. Halduskohus tugines kaebaja poolt kontaktisikutele antud vastustele, mis on kontekstist välja rebitud ja mille mõte on moonutatud. Kaebaja ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga verbaalse väärkohtlemise osas.
7.Tallinna Vangla esitas halduskohtu otsuse peale 29.05.2019 apellatsioonkaebuse ning palub tühistada halduskohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja 300 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks selle eest, et kaebaja pidi Tallinna Vangla kambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125 viibides taluma kanalisatsioonist tulevat haisu. Vastustaja märgib, et kohtuotsuse p-s 16.2 heidab halduskohus vanglale ette, et vangla vastas kaebaja 2014-2016. a pöördumistele seoses olmetingimustega alles 2019. a aprillis. Vastustaja selgitab, et segadus vastustega kaebaja pöördumistele tekkis seoses 08.04.2019. a kohtunõudele vastamisega. Tallinna Vangla vastas kohtunõudele 10.04.2019. a vastusega nr 1-11/18/9528-8 ning tõi kaaskirjas välja kuupäevaliselt koos registreerimisnumbritega kaebaja pöördumised ja vangla vastused. Vangla kasutab dokumendihaldusprogrammi Delta, mille abil vastati ka kõnealusele kohtunõudele. Tagantjärgi asja kontrollides selgus, et süsteemi vea tõttu muutis dokumendihaldusprogramm kirja saatmisel ära lisadena kaasas olnud dokumentide kuupäevad
ja registreerimisnumbrid ning seda viga koheselt ei avastatud. Eeltoodu tõendamiseks esitas vastustaja korrektsete kuupäevade ja registreerimisnumbritega Tallinna Vangla vastused kaebaja pöördumistele (lisad 1-9), millest nähtub, et vangla on kaebaja pöördumistele õigeaegselt vastanud. Vastustaja rõhutab, et 10.04.2019 halduskohtule edastatud kaaskirjas olid märgitud korrektsed kuupäevad ja registreerimisnumbrid. Asjaolu, et vangla vastustel oli kõigile märgitud sama kuupäev ja registreerimisnumber, pidi igal juhul tekitama halduskohtul kahtluse või vähemalt küsimuse, millised kuupäevad ja registreerimisnumbrid on õiged. Halduskohus tegi ebaõige järelduse, leides, et vangla vastas kaebaja pöördumistele aastaid hiljem. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kohtuotsuse p-s 16.3 tehtud järeldus, et süü vormiks tuleb pidada rasket hooletust. Halduskohus asus üksnes haldusasjas nr 3-17-456 tehtud vaatlusele tuginedes seisukohale, et haisulukud ei toiminud ka käesolevas asjas nimetatud kambrites nõuetekohaselt. Vastustaja ei ole sellega nõus ja leiab, et halduskohtu tõlgendus on meelevaldne. Haldusasjas nr 3-17-456 viidi Tallinna Vangla kartserihoones halduskohtu poolt läbi vaatlus 03.05.2017. Nimetatud kohtuasjas rahuldas Tallinna Halduskohus 16.06.2017. a otsusega kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks kinnipidamistingimused osas, milles kaebaja pidi taluma tualetist lähtuvat haisu kambris nr 79 kokku 54 päeva vältel ajavahemikul 19.04.-24.05.2017 ja 29.05.-15.06.2017. Kaebaja ei ole käesolevas asjas kõne all oleval ajavahemikul kambris nr 79 viibinud. Ka haldusasjas nr 3-17-456 tõdes kohus, et teistes kambrites peale kambri nr 79 kanalisatsioonihaisu ei olnud. Haldusasjas nr 3-17-456 tuvastatud asjaolude põhjal ei saa järeldada kaebaja inimväärikuse alandamist Tallinna Vangla poolt hoopis teisel ajaperioodil ja teistes kambrites. Arusaamatuks jääb ka halduskohtu järeldus, et teise korruse kartserikambris nr 81 oli kanalisatsioonihais. Vastustaja on endiselt seisukohal, et kuna kõigis kartserikambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, olid WC-d varustatud haisulukuga, siis ei pidanud kaebaja taluma kanalisatsioonist tulevat haisu. Kartseris olevatele kinnipeetavatele, s. h kaebajale, väljastati ka tualeti puhastusvahend vähemalt kord nädalas või vajadusel tihedamini. Põhjendamatu on halduskohtu seisukoht, et kambrites nr 122 ja 125 pidi kaebaja samuti taluma kanalisatsioonist tulevat haisu. Vastustaja selgitas 10.04.2019. a vastuses kohtunõudele, et kambrid nr 122 ja 125 ei asunud samas hoones, kus kartserikambrid. Vastustaja esitas 05.07.2018 halduskohtule vaidlusaluste kambrite kohta pildid, millest nähtub, et neis oli veega varustatud tualetipott. Halduskohtu otsusest ei selgu, miks on kaebaja väited ebameeldiva haisu kohta usutavamad kui Tallinna Vangla väited, arvestades, et kaebaja ei ole oma väidete kinnitamiseks esitanud mitte ühtegi tõendit.
8.Tallinna Vangla palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja ei ole vanglale esitatud taotluses ega ka kaebuses välja toonud, et ta soovib hüvitise väljamõistmist ka seonduvalt võimaliku tervisekahju tekitamisega. Halduskohus tagastas 24.04.2018. a määrusega kaebuse osas, mis puudutas kaebaja hoidmist rahustuskambrites tema vahepealset seisundit hindamata. Lisaks on kaebaja sama nõudega uuesti kohtusse pöördunud (haldusasi nr 3-18-1499). Tallinna Vangla jääb endiselt seisukohale, et üheski õigusaktis ei ole sätestatud, kui suur peab kambri aken olema. Akna ees olevad trellid ei piira loomuliku valguse juurdepääsu nii ulatuslikult, et see kaebajale mingisugust kahju tekitaks. Seoses järjestikuse kartserikaristusega märkis vastustaja, et kuigi kaebaja viibis kartseris järjestikku pikka aega, ei ole õigustatud talle selle eest hüvitise väljamõistmine. Kaebaja pani tahtlikult suure hulga rikkumisi toime sellepärast, et kartseris üksikvangistust kanda. Muud apellatsioonkaebuses välja toodud kaebused olmetingimuste ja väidetava verbaalse väärkohtlemise kohta ei ole samuti põhjendatud.
9.Kaebaja palub vastuses vangla apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Kaebaja ei ole nõus vastustaja seletustega kaebaja pöördumistele vastamise õigeaegsuse ja „süsteemi vea“ kohta ja leiab, et vastustaja püüab kohut eksitada. Vastuste hilinemine Tallinna Vanglas on kaebaja kogemuse järgi tavaline. Samuti on olemas Eesti kohtute ja EIK lahendid, mis ütlevad, et Tallinna Vangla kambrite seisukord on vastuvõetamatu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada tervikuna ja P.J. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
11.Ringkonnakohus võtab esmalt asja materjalide juurde Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse lisadena 1-9 (kd II, lk 3p) esitatud vangla vastused kaebaja 2014.-2016. a pöördumistele kokku 10-l lehel. Samad vastused esitas vastustaja juba halduskohtule oma 10.04.2019. a vastuse lisadena ja need on toimikus koos kaebaja pöördumistega olemas (kd I, lk 160-185) ning edastatud ka kaebajale (kd I, lk186-187). Ringkonnakohus võtab samad vastused asja materjalide juurde seoses vaidlustatud kohtuotsusest, vangla 10.04.2019. a vastusest ja neile lisatud kaebaja pöördumistele esitatud vastustest nähtuva segadusega seonduvalt kaebaja pöördumistele vastamise kuupäevadega.
12.Tallinna Vangla vaidlustab esitatud apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 30.04.2019. a otsust osas, millega halduskohus rahuldas hüvitamiskaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt P.J. kasuks välja 300 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks selle eest, et P.J. pidi Tallinna Vangla kambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125 viibides taluma kanalisatsioonist tulevat haisu. Vastustaja taotleb halduskohtu 30.04.2019. a otsuse tühistamist ja hüvitamiskaebuse rahuldamata jätmist eelnimetatud osas (kd II, lk 3). HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse alusel halduskohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust seega üksnes osas, mis puudutas vastustajalt 300 euro suuruse hüvitise väljamõistmist kaebajale eelnimetatud kambrites viibimisel talutud ja kanalisatsioonist tuleneva haisu eest.
12.1.Vaidlustatud kohtuotsuse p-des 16.2 ja 16.3 heidab halduskohus vastustajale esmalt ette seda, et vangla vastas kaebaja 2014.-2016. a pöördumistele seoses kambrite olmetingimustega alles 2019. a aprillis, mistõttu tuleb vastustaja süü vormiks pidada rasket hooletust, kuna vangla jättis kaebaja pöördumistele sisuliselt reageerimata. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et halduskohtu nimetatud väide on ebaõige ja vastuolus vangla 10.04.2019. a vastuses nr 1-11-/18/9528-8 tooduga ning ka kaebaja pöördumiste vastustelt nähtuvate tegelike vastamiskuupäevadega ringkonnakohtule edastatud vastuste kohaselt. Toimiku materjalidest nähtuvalt esitas halduskohus 08.04.2019 Tallinna Vanglale kohtunõude, milles kohustas vastustajat esitama halduskohtule kaebaja pöördumised, millele viidatakse Tallinna Vangla 04.09.2017. a otsuses nr 5-37/17/101-2 (hüvitamistaotluse rahuldamata jätmine) ning vangla vastused nendele. Vangla vastas kohtunõudele 10.04.2019 vastusega nr 1-11/18/9528-8, milles tõi välja kuupäevaliselt koos registreerimisnumbritega kaebaja pöördumised ja vangla vastused neile. Nimetatud vastusest nähtuvalt vastas Tallinna Vangla kaebaja 2014-2016. a pöördumistele 1 päeva kuni kuu jooksul. Samas nähtub nimetatud vastuse lisadena esitatud vangla vastustest kaebaja pöördumistele, nagu oleks neis kõigis vastatud Tartu Halduskohtu kohtunik Ü. Polluksi 29.12.2014. a märgukirjadele, teabenõuetele, kohtunõuetele
ja taotlusele ning seda kõigi vastuste kohaselt 10.04.2019, s. o samal päeval vastusega kohtu 08.04.2019. a nõudele. Tallinna Vangla selgitas apellatsioonkaebuses eeltoodu kohta, et nad kasutasid halduskohtu nõudele vastamiseks dokumendihaldusprogrammi Delta ja tagantjärgi asjaolusid kontrollides selgus, et süsteemi vea tõttu muutis dokumendihaldusprogramm 10.04.2019. a vastuse halduskohtule saatmisel ära ka selle lisadena edastatud word-failide tegelikud kuupäevad, registreerimisnumbrid ja saajad. Vastustaja selgitas, et tegemist oli süsteemi veaga, mida koheselt ei avastatud ja mille tõttu edastati ringkonnakohtule uuesti korrektsete kuupäevade ja registreerimisnumbritega Tallinna Vangla vastused kaebaja pöördumistele, millest nähtub selgelt, et vangla on kaebaja pöördumistele õigeaegselt vastanud. Kuna asja materjalidest nähtub, et vangla 10.04.2019. a vastuses kohtunõudele olid tegelikult loeteluna ära märgitud kõik korrektsed ja tegelikud kaebaja pöördumistele antud vastuste kuupäevad ja registreerimisnumbrid, mis vastavad apellatsioonkaebuse lisadena esitatud vastuste kuupäevadele ja registreerimisnumbritele, ning kõigi vastuste sisu muus osas on identne, nõustub ringkonnakohus vastustaja selgitusega, et halduskohtule edastatud vastustes adressaadi, kuupäevade ja registreerimisnumbriga seonduv probleem tekkis dokumendihaldusprogrammi süsteemi vea tõttu. Eeltoodu tõttu tuleb vastustajaga nõustuda ka selles, et halduskohus jättis kaebaja pöördumistele vastamisega seoses vajalikud asjaolud välja selgitamata ja asus põhjendamatult seisukohale, et Tallinna Vangla vastas kõigile P.J. 2014.2016. a kambritingimustega seotud pöördumistele aastaid hiljem, mistõttu on tegemist vanglapoolse raske hooletusega. Samuti ei saanud halduskohus seetõttu teha vaidlustatud otsusest nähtuvat järeldust, et juhul, kui kartserikambri nr 81 kohta kaebaja poolt 2015. a septembris ja oktoobris esitatud pöördumist kontrolliti alles 2019. a aprillis, siis on võimalik, et sel ajal kambris enam kanalisatsioonist tulevat haisu ei olnud, kuid sellest ei saa veel järeldada, et haisu ei olnud selles kambris 2015. ja 2016. a, mil kaebaja kambris nr 81 viibis.
12.2.Halduskohus asus vaidlustatud otsuses, tuginedes üksnes haldusasjas nr 3-17-456 läbi viidud vaatlusele, seisukohale, et kaebaja poolt kaebuses märgitud kartseri- ja rahustuskambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125 oligi kõigil kaebaja poolt nimetatud ajavahemikel aastatel 2014-2016 tugev kanalisatsioonist ja WC-st tulev hais, mille talumine ületas vangla kinnipidamistingimuste tavapärase talumise piiri ja oli seega õigusvastane ning tõi kaasa rahalise hüvitise väljamõistmise vastustajalt kaebaja kasuks. Ringkonnakohus halduskohtu sellise käsitlusega ei nõustu ja leiab, et halduskohtul puudus alus laiendada haldusasjas nr 3-17-456 tuvastatud asjaolusid käesolevale haldusasjale ja lugeda eelnimetatud asjas ühe kartserikambriga (nr 79) ning käesolevas asjas vaidluse all olevatest erineva perioodiga seonduvad asjaolud kehtivaks ka selles asjas toodud kambrite nr 71, 78, 81, 122 ja 125 tingimuste ja kõigi perioodide osas, millal P.J. neis kambrites viibis. Halduskohtu vaidlustatud otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks väidetava haisuprobleemiga seonduvalt analüüsinud neid menetlusosaliste väiteid ja tõendeid, mis on esitatud käesoleva haldusasja raames.
12.3.Haldusasja nr 3-17-456 materjalidest ja otsusest nähtuvalt esitati selles asjas 2017. a halduskohtule tuvastamiskaebus ja vaidlusaluseks perioodiks oli seal 2016-2017 ning Tallinna Vangla kambrid nr 79, 81 ja 84. Nimetatud haldusasjas raames viidi Tallinna Vangla kartserihoones kohtu poolt läbi vaatlus 03.05.2017. Viidatud kohtuasjas rahuldas Tallinna Halduskohus 16.06.2017. a otsusega kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks kinnipidamistingimused osas, milles kaebaja pidi taluma tualetist lähtuvat haisu kambris nr 79 kokku 54 päeva vältel perioodil 19.04.2017-24.05.2017 ja 29.05.2017-15.06.2017. Vaatlusprotokolli ja kohtuotsuse põhjenduste kohaselt pidas halduskohus nimetatud asjas kambri nr 79 haisuprobleemi põhjuseks nn. haisuluku puudumist või mittetoimimist. Ülejäänud
osas, s. o kambrites nr 81 ja 84 valitsenud tingimuste ning 2016. a samas kambris valitsenud tingimuste osas halduskohus rikkumisi ei leidnud.
12.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa haldusasjas nr 3-17-456 tuvastatud asjaolusid võtta aluseks käesoleva haldusasja lahendamisel, kuna viidatud kohtuasjas toimus paikvaatlus 03.05.2017 ja periood, mille osas vanglapoolne rikkumine üksnes haisu levimisega seonduvalt tuvastati, hõlmas ajavahemikke 19.04.2017-24.05.2017 ja 29.05.2017-15.06.2017, kuid P.J. kaebab aastatel 2014-2016 Tallinna Vanglas väidetavalt olnud kinnipidamistingimuste peale kambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125, mitte aga kambri nr 79 tingimuste peale. Seega ei ole alust ainuüksi haldusasja nr 3-17-456 materjalide põhjal väita, et ajal, mil P.J. erinevates Tallinna Vangla kartserikambrites viibis, oli ka seal kanalisatsioonist tulenev hais, kuivõrd kohus on selle asjaolu esinemise tuvastanud ka haldusasjas nr 3-17-456 alles 03.05.2017 ehk aastaid hiljem. See, et perioodidel 19.04.2017-24.05.2017 ja 29.05.2017-15.06.2017 oli Tallinna Vangla kambris nr 79 kanalisatsioonihais, ei tähenda automaatselt seda, et hais oli nimetatud kambris ka varem ega seda, et aastatel 2014-2016 oli ka kambrites, kus P.J. viibis, kanalisatsioonihais. Selline halduskohtu tõlgendus on meelevaldne, kuna haldusasjas nr 3-17-456 tuvastatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada P.J. inimväärikuse alandamist vastustaja poolt hoopis teisel ajaperioodil ja seoses teiste kambrite tingimustega. Vaidlust ei ole selle üle, et käesolevas asjas nimetatud kambritest olid kartserikambrid, mis asusid vangla kartserihoone esimesel korrusel, kambrid nr 71 ja 78 ning teisel korrusel kamber nr 81. Kambrid nr 122 ja 125 olid jälgimiskambrid ning need ei asunud kartserikambritega samas hoones. Kui halduskohus lähtus vaidlusaluse otsuse kohaselt kanalisatsioonihaisu tuvastamisel ka kaebaja poolt viidatud kambrites haldusasjas nr 3-17456 kindlaks tehtud asjaoludest, kus muuhulgas sedastati, et teise korruse kartserikambrites (kambrid nr 81 ja 84) kanalisatsioonihaisu probleemi ei olnud, ja P.J. kaebuses viidatud kamber nr 81 on sama kamber ning asub Tallinna Vangla kartserihoone teisel korrusel, siis on mõistetamatu halduskohtu järeldus, et haldusasjas nr 3-17456 kindlaks tehtud asjaolude tõttu haises kanalisatsioon siiski ka kambris nr 81 P.J. väidetud perioodil 29.09.2015−15.03.2016.
12.5.Tallinna Vangla on nii kahju hüvitamise taotlusele vastates kui ka halduskohtumenetluses olnud seisukohal, et kuna kõigis kartserikambrites (nr 71, 78 ja 81), kus P.J. vaidlusalustel perioodidel viibis, olid WC-d varustatud haisulukuga, mis blokeeris ebameeldiva lõhna levimise, siis ei ole millegagi tõendatud, et P.J. pidi neis kambrites olles pidevalt taluma kanalisatsioonist tulevat haisu. Samuti väljastati kartseris kinnipeetavatele tualeti puhastusvahendid vähemalt kord nädalas või vajadusel tihedamini ja VangS § 45 lg 2 järgi on kinnipeetava enda kohustuseks kambri ja selle sisustuse korras hoidmine ja puhastamine. Kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja väitele, et ka talle väljastati tualeti puhastusvahendid. Kambrites 71, 78 ja 81 viibis kaebaja asja materjalidest nähtuvalt järgmistel ajavahemikel: 17.06.2015−21.06.2015; 17.07.2015−19.08.2015; 29.09.2015−15.03.2016 ja 31.07.2016−18.09.2016. Seoses nimetatud kambrite tingimustega, s. h väidetavalt tualetist lähtuva haisuga, pöördus ta vastustaja poole 21.07.2015, 29.07.2015, 30.09.2015, 14.10.2015 ja 02.08.2016 ning vangla vastas pöördumistele 21.08.2015, 19.10.2015 ja 03.08.2015. Perioodil 17.06.2015−21.06.2015, kui kaebaja viibis kambris nr 71, P.J. vanglale kambri kohta kaebusi ei ole esitanud. Kaebaja pöördumistest nähtuvalt teavitab ta vanglat üldsõnaliselt sellest, millised puudused on kambrites, kuhu ta paigutatakse (kanalisatsioon haiseb; akent ei saa sulgeda; põranda viimistlus ei võimalda selle pesemist; üldine kambri olukord on ebasanitaarne; kamber on väike ja amortiseerunud; ventilatsioon puudub ja on niiske). Vangla vastustest nähtuvalt on kaebajale seoses väidetavalt kanalisatsioonist tuleva haisuga selgitatud,
et täpsemaid nõudeid WC-le ei ole vanglate osas kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab tualett olema. Nimetatud kambrites on nn. aasia-tüüpi WC, mille kohal on toru, millest hakkab vesi jooksma, kui keerata lahti kraanikausi kohal olev kraan. Kambri puhtuse tagab kinnipeetav ja selleks väljastatakse ka kartseris viibijale vähemalt kord nädalas vajalikud puhastusvahendid. 19.10.2015. a vastuses märgitakse muuhulgas, et kambri nr 81 olukorda käis kontrollimas vangla spetsialist, kuid mingit haisu kambris ei olnud. See, et vangla spetsialist tõesti nimetatud kontrolli kaebaja esimese pöördumise peale tegi ja kambris kaebaja poolt väidetud haisu olemasolu ei tuvastanud, nähtub ka kaebaja 14.10.2015. a kaebusest (kd I, lk 182). Kaebaja väljendatud arvamus, et remondispetsialist oli ilmse nägemis- ja haistmismeele puudega, kui ta tema väidet ei kinnitanud, on lihtsalt arvamus ja ei tõenda tema väidet kuidagi. See, et kontrollimas käidi ka kambri nr 78 olukorda, nähtub kaebaja 29.07.2015. a nõudest (kd I, lk 174), kuid usutav ei ole kaebaja väide, et tal soovitati asi lihtsalt ära kannatada, kuna vanglal on eelarveraskused. Kuigi kambriga nr 71 seoses viitas kaebaja samuti sellele, et WC haiseb, esitas ta oma 02.08.2016. a teabenõudes vanglale nõude mitte seoses haisuga, vaid nõudis vanglalt põhjendusi tema ümberpaigutamisele kambrist 84 kambrisse 77 ja kambrist 77 kambrisse 71 ja nende isikute nimesid, kelle korraldusel seda tehti (kd I, lk 184). Sellise sisuga nõudele Tallinna Vangla ka 03.08.2016 vastas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja esitatud hüvitamisnõuet seoses kambrites nr 71, 78 ja 81 väidetavalt levinud haisuga võimalik rahuldada ka üksnes seetõttu, et neis kambrites olid nn. aasia-tüüpi WC-d. VsKE § 7 lg 4 p 6 järgi peab kartserikambri koosseisu kuuluma WC. Vangistusõiguse normidest ei tulene WC tüübi ega asukoha kohta täpsemaid nõudeid. Seega ei saa nn. aasia-tüüpi tualetti pidada iseenesest õigusvastaseks ning ka kohtud on pidanud sellist tüüpi tualeti olemasolu kartserikambris aktsepteeritavaks (vt Tallinna Halduskohtu 13.05.2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-2729, p 21-23). Samuti on õige vastustaja seisukoht, et analoogse sisuga kaebusi Tallinna Vangla kartserikambrite nr 71, 78 ja 81 osas seoses neis väidetavalt levinud kanalisatsioonihaisuga on erinevate kinnipeetavate poolt erinevate perioodide kohta esitatud korduvalt (vt nt haldusasjad nr 3-16-2031, 3-15-305, 3-14-51528) kuid kohtud ei ole pidanud neid tingimusi inimväärikust alandavateks ega tuvastanud neis kambrites kaebaja poolt väidetud olukorra esinemist. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et Tallinna Vangla kartserikambrite nõuetele mittevastavus on tuvastatud juba haldusasjas nr 3-14-50937 tehtud lahendites. Nimetatud haldusasjas vaidlustas P.J. samuti Tallinna Vangla kinnipidamistingimusi, s. h ka kartserikambri nr 78 osas ja väidetega kanalisatsioonist leviva haisu kohta, kuid Tallinna Halduskohtu ega ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-14-50937 tehtud lahendites esitatud hüvitamisnõuet sel alusel ei rahuldatud. Tallinna Halduskohus mõistis 19.03.2015. a otsusega Tallinna Vanglalt P.J. kasuks rahalise hüvitise välja üksnes selle eest, et ta oli teatud ajaperioodidel paigutatud kambritesse, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 ja isegi alla 2,5 m2. Tallinna Ringkonnakohus halduskohtu otsust mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise aluse osas ei muutnud ja Riigikohus ei võtnud esitatud kassatsioonkaebusi menetlusse.
12.6.Käesoleva asja materjalidega ei ole võimalik põhjendada ka halduskohtu seisukohta, et kambrites nr 122 ja nr 125 pidi kaebaja samuti taluma kanalisatsioonist tulevat haisu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kambris nr 122 perioodil 28.10.2014−05.11.2014 ja kambris nr 125 perioodidel 14.06.2015-17.06.2015 ja 25.08.2015-28.08.2015. Nagu varasemalt märgitud, selgitas vastustaja 10.04.2019. a vastuses kohtunõudele ka seda, et nn. rahustuskambrid nr 122 ja 125 ei asunud samas vanglahoones, kus kartserikambrid nr 71,78 ja 81. Samuti saatis Tallinna Vangla juba 05.07.2018 halduskohtule vaidlusaluste kambrite kohta fotod (kd I, lk 105, 113 ja 118, ) millest nähtub, et kambrites nr 122 (foto tehtud 2014. a aprill) ja nr 125 (fotod tehtud 2013. a november ja 2015. a jaanuar) olid olemas veega varustatud
tualetipotid. Kui halduskohus leidis, et karterikambrites tuli kanalisatsioonihais nn. aasia-tüüpi tualeti avast (st puudus tualetipott), siis jääb selgusetuks, millele tuginedes leiti, et ka rahustuskambrites nr 122 ja nr 125 oli kambris kanalisatsioonihais kõigil perioodidel, kui kaebaja neis kambrites viibis. Kui kartserikambrites esineva väidetava kanalisatsioonihaisu puhul tugines halduskohus haldusasjas nr 3-17-456 tuvastatud asjaoludele, siis jääb vaidlusalusest otsusest arusaamatuks, mille alusel halduskohus tuvastas, et ka kambrites nr 122 ja nr 125 haises, kuigi seal olid juba olemas veega tualetipotid. Toimiku materjalidest nähtuvalt pöördus P.J. seoses kambrite nr 122 ja nr 125 tingimustega vangla poole 07.11.2014, 16.06.2015 ja 28.08.2015 ning vangla vastas pöördumistele 11.11.2014, 08.07.2015 ja 28.09.2015. Kaebaja pöördumistest nähtuvalt teavitab ta vanglat jätkuvalt üldsõnaliselt sellest, millised puudused on tema arvates kambrites, kuhu ta paigutatakse (kamber lehkab mustuse, uriini ja mädanevate kaltsude järgi; kui toodi puhastusvahendid ja lapid, on lõhn parem; on külm ja rõske; WC-s vesi jookseb; puudub ventilatsioon mistõttu on riided niisked). Vangla vastustest nähtuvalt selgitati kaebajale, et kambrit on tal võimalik ise koristada, kuid info täiendava koristamisvajaduse kohta edastati ka vanglaametnikele, kes tegelevad vastava osakonna olmeküsimustega, samuti selgus vangla vastustest, et kambri nr 125 osas jõuti kaebaja enne teise kambrisse ümber paigutada. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad kaebaja pöördumised seda, et kambrites nr 122 ja nr 125 olid olemas veega tualetipotid, nagu väitis vastustaja, kuid puuduvad tõsiseltvõetavad väited ja tõendid selle kohta, et ka sellises olukorras haises nimetatud kambrites kanalisatsioon (WC) kõigi kaebaja poolt seal veedetud päevade jooksul. Oma 04.09.2017. a otsuses kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta märkis vangla, et seoses kambri nr 122 tingimustega pöördus P.J. ka õiguskantsleri poole ning 12.02.2015 käidigi nimetatud avalduses toodud asjaolusid kontrollimas ja selle järelduseks oli, et kaebaja poolt väidetud asjaolusid ei tuvastatud. Eeltoodu nähtub ka õiguskantsleri 16.02.2015. a seisukohast õigusrikkumise puudumise kohta, milles märgitakse, et 12.02.2015 kontrolliti kaebaja väiteid kambri nr 122 olukorra, s. h räpasuse ja haisu, kohta, kuid kontrolli teostamise hetke seisuga ei olnud alust kaebaja sellekohast väidet kinnitada, samuti puudus õiguskantsleril olemasoleva teabe põhjal alus arvata, et Tallinna Vangla kamber nr 122 oli kaebaja seal viibimise ajal tema poolt osutatud olukorras ja et tegemist oli kaebaja õiguste rikkumisegahttps://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_oigusrik kumise_puudumise_kohta_olmetingimused_tallinna_vanglas.pdf.
Arvestades eeltoodut, s. h seda, et rahustuskambrid nr 122 ja nr 125 ei paiknenud kartserikambritega samas hoones ning neis olid 2014. a ja 2015. a olemas veega tualetipotid, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et Tallinna Vangla rikkus P.J. õigusi ajavahemikel 28.10.2014−05.11.2014; 14.06.2015-17.06.2015 ja 25.08.2015-28.08.2015 sellega, et kaebaja pidi kambrites nr 122 ja nr 125 viibides taluma kanalisatsioonist tulevat haisu.
12.7.Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud otsuse p-des 16. kuni 16.3. toodud väidete ja põhjendustega ning 30.04.2019. a otsuse resolutsiooni p-ga 2 osas, millega mõisteti kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis summas 300 eurot selle eest, et P.J. pidi Tallinna Vangla kambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125 viibides taluma kanalisatsioonist tulevat haisu. Ringkonnakohus tühistab nimetatud osas halduskohtu 30.04.2019. a otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamata osas, mis puudutas Tallinna Vangla kambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125 kanalisatsioonist tuleva haisu käes viibimist, muutes vastavalt ka halduskohtu otsuse põhjendusi.
13.Tartu Halduskohus tagastas 24.04.2018. a määrusega haldusasjas nr 3-17-1969 kaebuse osaliselt. Halduskohus jättis 30.04.2019. a otsusega P.J. kaebuse läbi vaatamata väite osas, et kambrid olid üleüldiselt räpased (mustad) ning rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis vanglalt
kaebaja kasuks välja 300 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks selle eest, et kaebaja pidi kambrites nr 71, 78, 81, 122 ja 125 viibides taluma kanalisatsioonist tulevat haisu ning 450 eurot selle eest, et kartseris viibimise ajal ei võimaldatud kaebajale nõuetekohaseid jalutuskäike. Muus osas (loomuliku valguse puudumine, halb ventilatsioon, hügieenivahendite ja sooja vee kasutamise võimaluse puudumine sagedamini kui kaks korda nädalas, vanglaametnike lugupidamatu käitumine, kaebaja kartseris hoidmine kauem kui 14 päeva) jäi hüvitamiskaebus rahuldamata.
13.1.P.J. heidab esitatud apellatsioonkaebuses halduskohtule esmalt ette, et kohus jättis tähelepanuta tema kaebuse seoses kambrites WC-d eraldava vaheseina puudumisega, millega ei tagatud talle kambrites piisavat privaatsust. Vaidlust ei ole selles, et P.J.l on eelnevalt viidatud hüvitamisnõude alusega seonduvalt kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, sest ta viitas nimetatud rikkumisele Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ning vangla vastas sellele oma 04.09.2017. a otsuses hüvitamistaotluse rahuldamata jätmise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul esitas kaebaja sama väite ka halduskohtule esitatud kaebuses, viidates kaebuse p-s 1.2 seoses kambritingimustega vanglale esitatud hüvitamistaotluse p-le 1.3, milles olid loeteluna välja toodud Tallinna Vangla kambrite puudused, s. h see, et kambrites puudus tualeti ala eraldav vahesein. Halduskohus on seda kambrite puudusena kirjeldanud ka vaidlusaluse otsuse kirjeldava osa p-s 1 ning nimetatud otsusest ega toimiku materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks selle väite osas P.J. kaebuse tagastanud või läbi vaatamata jätnud. Siiski ei nähtu halduskohtu 30.04.2019. a otsusest kohtu seisukohta seoses kaebaja väitega kambrite WC-osas vaheseina puudumisega. Samas ei ole nimetatud asjaolu veel aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmisele või tühistamisele vangla kambritingimustega seonduvalt, sest ringkonnakohus saab selle puuduse ise kõrvaldada. Ringkonnakohus märgib seoses vaidlusalustes Tallinna Vangla kartseri- ja rahustuskambrites tualeti või WC kambrist eraldamise seina puudumisega, et EIK lahendites on WC kambrist eraldamata jätmist peetud teatud juhtudel probleemiks.1 Siiski ei pea ringkonnakohus kaebaja sellekohast õiguste riivet sedavõrd intensiivseks, mis peaks päädima kahju rahalise hüvitamisega. Kohus arvestab siinkohal asjaoludega, et kaebaja viibis nii kartseris kui ka nn. rahustuskambrites üksinda ning tal oli ka endal kohustus tagada kambrite ja WC puhtus. Selleks, et kaebaja kinnipidamist kõnealustes kambrites pidada inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks, peab see ületama teatud künnise. Arvestades, et muud vaidlusaluste kambrite kinnipidamistingimused, s. h kaebaja väidetud kanalisatsioonist väidetavalt leviva haisu probleem, peale jalutuskäigu võimaldamisega seonduva ei olnud puudulikud, kaebaja viibis kartserikambris üksinda ning valvurid ei jälginud kambris toimuvat pidevalt, ei ole alust pidada WC-d või tualetiosa eraldava seina puudumist vaidlusalustest kambritest ajal, kui kaebaja neis viibis, tema inimväärikust alandavateks. EIK on asunud seisukohale, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (vt 19. aprilli 2001. a otsus asjas nr 28524/95, Peers vs. Kreeka; 24. juuli 2001. a otsus asjas nr 44558/98, Valašinas vs. Leedu; 16. juuni 2005. a otsus asjas nr 62208/00, Labzov vs. Venemaa). Tualettide avatust on kohus võtnud arvesse vaid ühe komponendina, hindamaks, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad selle minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku ebainimliku või alandava kohtlemisega. EIK on varasemalt tuvastanud art 3 rikkumisi kaasustes, kus tualeti privaatse kasutamise võimatusega kaasnesid ka muud alandavad või ebainimlikud tingimused. Samuti ei olnud kaebaja võimalik privaatsuse rikkumine käesoleval Vt Riigikohtu 2016. a analüüsi „Kinnipeetava kambripinna suuruse nõue Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas“, lk 16.
juhul ulatuslikum kui EIK 15.12.2015. a otsuses asjas Szafrański vs Poola käsitletud olukorras, kus EIK inimväärikuse põhimõtte rikkumist samuti ei tuvastanud siis, kui vaheseinata kambris on ainult üks kinnipeetav. EIK tuvastas selles lahendis EIÕK art 8 rikkumise olukorras, kus tualeti ja kambri ülejäänud osa vahel oli üksnes kerge vahesein, mis laeni ei ulatunud ning kambris oli enam kui üks kinnipeetav.
13.2.Nõustuda ei saa P.J. väitega, et halduskohus ei võtnud otsuses seisukohta ka seoses kaebajale vanglas tervisekahju tekitamisega. Halduskohtule esitatud kaebusest ega ka Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ei nähtu, et P.J. nõutud 25 000 euro suuruse hüvitisesumma hulgas oleks olnud ka hüvitis väidetava tervisekahju tekitamise eest. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses on selgelt kirjas, et kaebaja käsitles nõutava hüvitisena mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et vangla alandas tema inimväärikust, tekitades temas kartseris viibimise ajal selle tingimustega hirmu, nördimust, solvumist ja muret (kd I, lk 17p). Kuna P.J. ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses nõudnud hüvitist ka selle eest, et kambrid on üleüldiselt mustad, jättis halduskohus õiguspäraselt kaebuse selle väite osas läbi vaatamata.
13.3.24.04.2018. a määrusega (kd I, lk 45-48) tagastas halduskohus esitatud kaebuse osas, mis puudutas kaebaja hoidmist rahustuskambrites tema vahepealset seisundit hindamata (määruse resolutsiooni punkt 3) põhjusel, et selle nõude osas oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja esitas küll määruskaebuse halduskohtu nimetatud määruse peale, kuid mitte selle resolutsiooni p 3 peale. Seega jõustus kaebuse nimetatud osas tagastamine ja ei ole õige apellatsioonkaebuses toodud etteheide, et halduskohus jättis õigusvastaselt lahendamata selle nõude osas esitatud kaebuse. Vastustaja selgitas eeltooduga seoses veel, et P.J. on sama nõudega juba uuesti kohtusse pöördunud (haldusasi nr 3-18-1499).
13.4.Kaebaja väidab, et halduskohus jättis samuti alusetult rahuldamata tema taotluse vaadata kaebus läbi kohtuistungil ja kutsuda tunnistajateks kolm kaebuses märgitud endist kaaskinnipeetavat. Toimikute materjalidest nähtuvalt jättis halduskohus 15.06.2018. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, kuid rahuldas taotluse võtta haldusasja materjalide juurde haldusasjas nr 3-17-456 olevate jalutusbokside fotod ja haldusasjas nr 3-14-50937 kogutud fotod kambri nr 78 kohta. Halduskohus märkis, et kaebaja taotles endiste kaaskinnipeetavate tunnistajatena ülekuulamist, esitamata ühtegi põhjendust, millist asjaolu ta nende ütlustega tõendada soovib. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Vastavalt HKMS § 62 lg 3 p-le 3 võib kohus keelduda tõendi kogumisest lisaks lg-s 2 sätestatule, kui tõendi esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud. Halduskohus leidis veel, et ainult kaebaja ise saab kirjeldada, miks ta leiab, et vangla kinnipidamistingimused olid tema jaoks inimväärikust alandavad. 17.10.2018. a määruses viitas halduskohus HKMS § 131 lg 1 p-le 2, mis sätestab, et kohus võib asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Halduskohus viitas ka sellele, et õigus kohtuistungi korraldamiseks ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Olukorras, kus istungi korraldamiseks vajadust ei ole, on sellest põhimõttest tulenevalt põhjendatud asja lahendamine vähem ressurssi nõudvas kirjalikus menetluses (vt Tartu Ringkonnakohtu
07.01.2013. a otsus haldusasjas nr 3-11-293, p 7). Halduskohtu hinnangul oli käesoleval juhul vaidluse iseloomust tulenevalt ja kohtule seni esitatud tõendite hulka arvesse võttes võimalik asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitada kohtuistungit korraldamata. Asja materjalidest nähtuvalt olid lisaks kaebaja esitatud dokumentaalsetele tõenditele ja teistest haldusasjadest käesoleva asja juurde võetud fotodele, toimiku materjalide juurde võetud ka Tallinna Vangla 15.05.2018. a vastuse lisad ja halduskohtu poolt vanglalt täiendavalt nõutud fotod kambrite nr 71, 73, 77, 81, 83, 87, 122 ja 125 ning jalutusbokside ja kartserikambri ukse õhutusavade kohta. Samuti võeti asja materjalide juurde enne vaidlusaluse otsuse tegemist P.J. pöördumised ja vangla vastused neile pöördumistele (kd I, lk 160jj). Halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul põhjendatult keeldunud asjas tunnistajate üle kuulamisest ja kohtuistungi korraldamisest, kuna Tallinna Vangla kambrite olukord, kus kaebaja viibis, on asjas esitatud fotodega, kaebaja enda ja vastustaja esitatud dokumentaalsete tõenditega piisavalt tõendatud. Ka esitatud apellatsioonkaebusest ei nähtu, millised tõendid jäid kaebajal asja kirjalikus menetluses läbi vaatamise tõttu esitamata või millised tema õigused kaitseta põhjusel, et tunnistajatena ei kuulatud üle tema endisi kaaskinnipeetavaid. Seega ei anna kaebaja apellatsioonkaebuses toodud väited istungi korraldamata jätmise ja tunnistajate üle kuulamata jätmise kohta alust halduskohtu otsuse tühistamiseks menetlusnormide olulise rikkumise tõttu.
13.5.Mis puudutab muid kartseri- ja rahustuskambri tingimusi, milles kaebaja Tallinna Vanglas olles vaidlusalustel perioodidel viibis ning P.J. väiteid selle kohta, et vangla töötajad väärkohtlesid teda verbaalselt, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud otsuse p-des 14, 15, 17-21 ja 24 eelnimetatu osas esitatud põhjendustega ja ei korda neid vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.5.1.Majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg 1 sätestab, et eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Asja materjalidest, s. h ka esitatud fotomaterjalist nähtuvalt tagati Tallinna Vangla kartserikambrites õhuvahetus loomuliku ventilatsiooni abil, s. o kinnipeetavatel oli võimalik avada akna küljes olevat õhutusava vastavalt oma soovidele. Samuti olid läbi kambri ukse puuritud väikesed augud ja õhuringluse efektiivseks toimimiseks tuli kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad avatuna. Jälgimiskambrites oli lisaks loomulikule ventilatsioonile olemas ka sundventilatsioon, mida kontrolliti regulaarselt. Seega oli kambrites nõuetekohane ventilatsioon olemas ning millegagi ei ole tõendatud apellatsioonkaebuse väide, et see ei toiminud või ei töötanud.
13.5.2.VangS § 45 lg 1 järgi peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Sellest sättest ega ka mujalt ei tulene vanglale kohustust tagada kambri piisav valgustus üksnes loomuliku valgustuse abil. Vaidlusalustest kambritest tehtud fotodelt on näha, et kartserikambrite akende ees on metallist trellid ja võred, mis piiravad loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse. Samas on ka kartserikambrites olemas valgustid ja vangla selgitas, et 2013. a parandati kartserikambrite valgustust, mille tõttu tõusis valgustihedus kartserikambrites 300 luksini. Kaebaja ei ole väitnud, et kunstlik valgustus oleks kartserikambrites olnud kehv. Fotodelt on samuti näha, et rahustuskambrite akende ees on ainult trellid, mis sisuliselt ei piira üldse loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse Fotodelt on näha, et ka kõikides rahustuskambrites on suured laevalgustid. Kaebaja ei ole väitnud, et ka kunstlik valgustus oleks kambrites olnud kehv, mistõttu saab tuvastatud asjaoludest järeldada, et vaidlusalustes kambrites oli tagatud piisav valgustatus VangS § 45 lg 1 mõistes.
13.5.3.Viidatud määruse nr 85 § 4 lg 4 esimene lause sätestab, et kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla madalam kui 18 oC. Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja on ajavahemikul
10.10.2014−24.11.2016 piisava sagedusega kontrollinud temperatuuri kambrites nr 71, 73, 77, 78, 81, 84, 87, 122 ja 125 ning kambrite temperatuur on jäänud vahemikku 18−25,8 oC (kd I, lk-d 21, 21p ja 165). Seega tagati kaebajale kambrites nõuetekohane temperatuur ja apellatsioonkaebuses toodud väited, et malmradiaatoreid oli kambris vähe ja need olid puhastamata, ei ole millegagi tõendatud ning ei anna ka alust Tallinna Vangla eelnimetatud kambrites nõutava temperatuuri tagatuse osas halduskohtu otsuse põhjenduste muutmiseks. Sama käib ka Tallinna Vangla kambrites nõutava õhuniiskuse taseme kohta (kd I, lk-d 21, 21p ja 165), mis mõõtmistulemustest nähtuvalt oli tagatud ja kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud paljasõnaline väide, et õhuniiskuse mõõtmise metoodika oli tema arvates vanglas vale, ei lükka mõõtmistulemusi kuidagi ümber.
13.5.4.VsKE § 60 lg 1 järgi on isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks meeskinnipeetaval kartseris lubatud seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt ja tualettpaber. Ka ringkonnakohtu hinnangul on need esemed täiesti piisavad selleks, et kinnipeetav saaks kartseris olles enda hügieeni eest vähemalt elementaarsel määral hoolt kanda. Võttes arvesse kartseris kasutada lubatud hügieenivahendeid ja seda, et kaebajal võimaldati kaks korda nädalas duši all käies kasutada ka muid hügieenivahendeid, ei ole mingit alust rääkida kaebaja inimväärikuse alandamisest sellega, et tal ei võimaldatud kartseris kasutada kõiki hügieenivahendeid, mis tal olemas olid ja mida ta kasutada soovis. VangS § 50 lg 2 järgi tuleb kinnipeetavale võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja võimaldas kaebajal kartserikaristuste kandmise ajal duši all käia kaks korda nädalas, st sagedamini, kui näeb ette VangS § 50 lg 2. Lisaks duši all käimisele said kinnipeetavad kambrites kasutada ka puhast voolavat külma vett, mis võimaldas neil ka kartseris olles teha esmaseid hügieenitoiminguid - näiteks pesta hambaid, käsi, nägu ja jalgu. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambris asuv pesemiskoht peaks olema kindlasti varustatud sooja veega.
13.6.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende seisukohtadega, mille kohaselt kartseris viibimise ajal ei tagatud kaebajale Tallinna Vanglas VangS § 651 lg 3 teise lause kohaselt kõikidele nõuetele vastavaid jalutuskäike (vaidlustatud otsuse põhjendava osa p-d 22-22.2). Kaebaja viibis kartserikambrites kokku 556 päeval, kuid nende 556 päeva hulka jäid erineva pikkusega kartseris järjestikku viibitud ajavahemikud. Lühemad ajavahemikud kestsid 5, 9, 13, 16 ja 34 päeva, pikemad 123 ja 356 päeva. Menetlusosalised ei väitnud, et kaebajal oleks olnud kartseris viibimise ajal muid võimalusi viibida värskes õhus. Kuna kaebaja oli nõuetekohastest jalutuskäikudest ilma jäetud ajavahemikul, mille hulgas oli ka väga pikki järjestikuseid karistuse kandmise perioode, asus halduskohus viitega RKHK 08.12.2016. a otsusele asjas nr 3-3-1-55-16 igati põhjendatult seisukohale, et vastustaja on oma tegevusega kaebaja inimväärikust alandanud. Tallinna Vangla süü vormi kindlakstegemisel võttis halduskohus arvesse seda, et vastustaja ei paigaldanud jalutusboksidele varikatuseid meelevaldselt, vaid selleks, et osad kinnipeetavad soovisid jalutades saada kaitset sademete eest. Samas ei pööranud vangla piisavalt tähelepanu sellele, et vältida tuleb jalutusbokside muutmist praktiliselt siseruumideks. Eeltoodust lähtuvalt pidas halduskohus vangla süü vormiks hooletust (VÕS § 104 lg 2) ja mõistis nimetatut ning ka kartserikambrites ilma nõuetekohase jalutuskäiguta viibitud ajavahemike pikkust arvesse võttes vastustajalt kaebaja kasuks välja 450 eurot. Tallinna Vangla nimetatud osas halduskohtu otsust ei vaidlustanud. Kaebaja leiab eelnimetatuga seoses, et hüvitisesumma oleks pidanud olema suurem ja halduskohus oleks pidanud esitatud hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldama ning mõistma vanglalt tema kasuks välja kaebuses nõutud 25 000 eurot. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh juhul, kui avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud tema väärikust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada
rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt RKHK 27.06.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (vt RKHK 07.11.2017. a otsus asjas nr 3-15-3215, p 9; 16.03.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16, p 24; 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 12 ja 10.10.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21). Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 651 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017. a otsus asjas nr 3-16-611). Hüvitise väljamõistmist ei ole peetud seevastu põhjendatuks näiteks juhtudel, kus kaebaja viibis kartseris vähem kui 10 päeva järjest ja kartserikaristuste kandmine ei toimunud järjestikku ning samas ei tuvastatud, et kaebaja olukorda oleksid märkimisväärselt halvendanud kartserikambri muud olmetingimused (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018. a otsus asjas nr 3-16-225, p 17 ja Tartu Ringkonnakohtu 10.05.2018. a otsus nr 3-16-1225). Kaebaja õiguste rikkumist ei saanud seega käesolevas asjas pidada väheoluliseks, kuna nõuetele vastavaid jalutustingimusi ei tagatud ka pikemate perioodide vältel järjest. Arvestades siiski õiguserikkumise raskusega, halduskohtu poolt tuvastatud vastustaja süü vormi ja raskusega ning sellega, et samas ei tuvastatud, et kaebaja olukorda oleksid märkimisväärselt halvendanud kartserikambrite muud olmetingimused ja sellega, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on eelkõige iga kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, leiab ringkonnakohus, et halduskohtu poolt nimetatud rikkumisega seoses vanglalt kaebaja kasuks väljamõistetud summa 450 eurot on mõistlik ja piisav hüvitis kaebajale selle kompenseerimiseks, et talle ei tagatud Tallinna Vanglas nimetatud perioodidel kõikidele nõuetele vastavaid jalutuskäike.
13.7.Vaidlusaluse otsuse kohaselt (põhjendava osa p 23) tunnistas halduskohus õigusvastaseks vastustaja tegevuse selles osas, et Tallinna Vangla hoidis kaebajat kartseris 123 ja 356 päeva järjest. Halduskohus viitas õigesti sellele, et isegi vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul tuleb eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva (vt RKHK 04.06.2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 19). Vaidlust ei ole ka selles, et kartserisse paigutamisega kaasneb intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt RKHK 15.03.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 12). 10.10.2017. a otsuses asjas nr 3-15-3133 (p 18) selgitas Riigikohus, et: „Kolleegium peab siiski vajalikuks rõhutada, et kuigi kaebajale erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused olid eraldivõetuna õiguspärased, ei pruugi lubatav olla nende katkematu täitmisele pööramine. See tähendaks, et kaebajat peetaks kartseris neli kuud järjest. EIK praktikast nähtub, et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda ka üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus (vt EIK otsus asjas Gorbulya vs. Venemaa, p-d 75 ja 77, ja seal esitatud viited varasemale praktikale). Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid (samas, p 78; EIK otsus asjas Csüllög vs. Ungari, p 30). Eeltoodust lähtudes tuleb muuta asjas nr 3-3-1-79-12 esitatud kolleegiumi seisukohta, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg (otsuse p 9). On tõsi, et VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Sättes
kasutatud sõna „üldjuhul" annab vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Põhiseaduse § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes.“ Halduskohus märkis iseenesest põhjendatult, et vastustaja tegevust ei muuda õiguspäraseks ka see, et asja materjalidest nähtuvalt soovis kaebaja ise kartseris üksikvangistust kanda, kuid ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole üldse põhjendatud vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitist rahas välja mõista, kuna kartseris viibimine on olnud kaebaja enda soov. Selles osas nõustub ringkonnakohus kaebajaga ja leiab, et kaebaja enda motiive ja käitumist saab kohus küll arvesse võtta otsustamaks, kui suur peaks olema vastustajalt õigusvastase tegevuse eest välja mõistetava rahalise hüvitise suurus, kuid kohus ei saa sellele argumendile tuginedes jätta mittevaralise kahju hüvitist täiesti välja mõistmata olukorras, kus vangla õigusvastane käitumine on tõendamist leidnud ja on selge, et kaebaja kartseris hoidmine järjest 123 ja 356 päeva oli ebaproportsionaalne, kuna sellega ületati oluliselt VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ning tegemist oli intensiivse vabadusõiguse piiranguga kaebaja jaoks. Nagu juba märgitud, võib RVastS§ 9 lg-te 1 ja 2 järgi füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral ning kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab ning tegemist pole väikese intensiivsusega rikkumisega või rikkumisega, mis on suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja kartseris hoidmist järjest 123 ja 356 päeva jooksul pidada väikese intensiivsusega rikkumiseks või rikkumiseks, mis on suunatud kaebaja jaoks väheolulise õiguse vastu. Seetõttu oleks kaebaja hüvitamiskaebus tulnud ka selle nõude osas rahuldada ja talle välja mõista rahaline hüvitis suuruses, mida kohus õigeks peab. Nagu juba varasemalt viidatud, on kohtupraktikas karterisse paigutamist kvalifitseeritud kinnipeetava vabadusõiguse täiendava piiramisena, mis riivab kinnipeetava vabadusõigust sedavõrd intensiivselt, et õigusvastane kartserisse paigutamine on käsitatav vabaduse võtmisena ja sellega tekitatud kahju tuleb hüvitamiseks on kohane rahalise hüvitise maksmine RVastS § 9 lg 1 alusel (RKHK 15.03.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-93-09). 123 ja 356 päeva osas on tegemist sedavõrd pikaajalise järjestikuse kartserikaristuse kandmisega, mis loob eelduse kahju tekkimiseks isiku väärikuse alandamisega ning nagu juba märgitud, ei nõustu ringkonnakohus eelkõige just kartserikaristuste järjestikuse kandmise ebaproportsionaalse pikkuse tõttu halduskohtuga, et tekitatud mittevaralise kahju piisavaks hüvitiseks on vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Kaebaja apellatsioonkaebuse väitel pidi halduskohus riive intensiivsusest lähtudes mõistma vastustajalt välja hüvitise rahas. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna kaebaja oli katkematult kartseris 123 päeva ja 356 päeva, seega märkimisväärselt pikkadel ajavahemikel, mis oluliselt ületavad 45 päeva pikkust ajavahemikku, mida seadusandja on pidanud ühe kartserikaristuse maksimaalselt võimalikuks pikkuseks, siis ei ole eeltoodud kartseris katkematult viibimise perioodide puhul mittevaralise kahju piisavaks hüvitiseks õigusvastasuse tuvastamine, vaid kahju tuleb hüvitada rahas. Samas võtab ringkonnakohus arvesse ka asjaolu, et kaebaja kui korduvalt distsiplinaarkorras karistatud kinnipeetav, pidi ilmselgelt olema teadlik, et vangla korrale allumatus toob kaasa distsiplinaarkaristuste rakendamise, milleks tõenäoliselt on korduvate rikkumiste korral kartserikaristus kuni 45 ööpäevaks ning et karistused pööratakse ilmselt täitmisele koheselt
(VangS § 65 lg 1). Sellest hoolimata jätkas kaebaja süstemaatiliselt distsipliinirikkumiste toimepanemist. Lisaks peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi üldisi olusid arvestades (ühiskonna jõukuse tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes). Kõike eelnevat arvestades peab ringkonnakohus käesolevas haldusasjas piisavaks mõista Tallina Vanglalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis summas 150 eurot selle eest, et ajavahemikul 03.09.2014-04.10.2016 hoiti kaebajat kahel korral kartseris järjest vastavalt 123 ja 356 päeva.
13.8.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus P.J. apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu vaidlustatud otsuse osas, millega jäeti rahuldamata esitatud kaebus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks seonduvalt kaebaja õigusvastase hoidmisega Tallinna Vangla kartserikambris järjest 123 ja 356 päeva jooksul ajavahemikul 03.09.2014-04.10.2016 ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab nimetatud osas hüvitamiskaebuse ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 150 eurot, muutes vastavalt ka halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendusi.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.