Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. jaanuar 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-450
Haldusasi
Ants Võrro kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 7. augusti 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – Ants Võrro Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 7. augusti 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-450 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel mitte asendada kaebaja nime initsiaalide ega tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. veebruaril 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-20-450 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ants Võrro esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 07.01.2020 taotluse hüvitada temale Tallinnas Rahumäe tee 6 arestimajas 21.08.2018–07.09.2018 ja 12.10.2018–09.11.2018 inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju 450 eurot. Taotluse kohaselt esinesid arestimajas järgmised puudused: – kambrite pindala ei vastanud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kehtestatud normidele (vähemalt 3 m2 vaba põrandapinda kinnipeetava kohta); – kambrites puudusid toolid, mistõttu tuli süüa seistes, kükitades või voodil istudes; – kambris asuv tualett oli vaheseinaga eraldamata; – ühelgi päeval ei võimaldatud tunniajalist jalutamist värskes õhus; – üleriigiliste päevalehtede lugemine oli piiratud või raskendatud, õigusaktidele puudus ligipääs; – kambrites puudusid osaliselt või täielikult nagid, samuti puudus isiklike asjade hoiukoht; – kambrites puudus soe vesi ning arestimajja vastuvõtmisel ei võimaldatud pesemist.
2.Politsei- ja Piirivalveamet jättis 02.03.2020 otsusega nr 1.2-3/3-2 A. Võrro taotluse rahuldamata. Siseministri 27.09.2011 määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASKE) § 12 lg 3 kohaselt on kinnipeetule kambris nähtud ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Taotleja viibis 21.08.2018–07.09.2018 kambris nr 1-5 (pindala 12,9 m2), 12.10.2018–03.11.2018 kambris nr 1-21 (pindala 13,6 m2) ja 03.11.2018–09.11.2018 kambris nr 8 (pindala 8 m2) ning põrandapind ühe kinnipeetu kohta jäi kõigil päevadel vahemikku 3,22–8 m2. Seega oli taotlejal vaba põrandapinda vähemalt ASKE-s ettenähtud ulatuses. ASKE § 13 lg 1 kohaselt kuuluvad mh riidenagi ja isiklike asjade hoiukoht kambri sisustusse üksnes võimaluse korral. Kambrite sisustusse kuulusid kahekordsed voodid, seina külge kinnitatud laud, pesemiskoht ja WC, mistõttu vastas sisustus ASKE § 13 lg-s 1 sätestatule. Tualett oli kambrist eraldatud ca 1 meetri kõrguse seinaga, mistõttu ei ole väited privaatsuse rikkumisest õigustatud. Vangistusseadus (VangS) ega ASKE ei kehtesta mingeid nõudeid kambris asuva WC konstruktsioonile ega eraldatusele, mistõttu ei ole taotleja pretensioonid arestimajale selles osas põhjendatud. VangS § 93 lg-st 5 ja ASKE § 31 lg-st 2 tulenevalt oli taotlejal soovi korral võimalik viibida päevas vähemalt üks tund värskes õhus. Jalutuskäigul viibimise õiguse realiseerimiseks tuleb avaldada sellekohast soovi. Taotleja ei ole väitnud ega tõendanud, et arestimajas keelduti teda jalutuskäigule lubamast. PPA-l ei ole õigust kedagi jalutama sundida ning jalutuskäigust loobumise korral oleks ebamõistlikult koormav nõuda igakordselt kirjaliku avalduse esitamist. Taotleja käis jalutamas kokku 25 päeval ning ei ole arestimajas viibides esitanud ühtegi kaebust oma õiguste rikkumise kohta. Seega võib eeldada, et õiguste rikkumist tegelikult ei esinenud. VangS § 93 lg-st 3 tulenevalt peavad mh üleriigilised päevalehed olema vahistatule üksnes kättesaadavad, kuid arestimaja ei pea neid vahistatule pakkuma. ASKE § 31 lg 1 ei näe ette, et kinnipeetul oleks õigust nõuda PPA-lt üleriigilise päevalehe ja kohaliku ajalehe tellimist. Kuna õigusaktidest ei tulene kohustust anda kinnipeetule lugemiseks värskeid ajalehti, ei ole taotleja õigusi rikutud. Rahumäe arestimajja ei olnud üleriigilisi päevalehti tellitud, kuid kinnipeetud said lehti lugeda, kui nad neid ise tellisid või lähedased neid pakiga saatsid. Taotleja ei ole 2(13)
3-20-450 arestimajas viibides avaldanud soovi tellida isiklike vahendite arvelt ajalehti, ajakirju või muud kirjandust. Samuti ei nähtu, et taotleja oleks kordagi pöördunud PPA poole ning taotlenud muul viisil värskete ajalehtede kättesaamist. Kuna taotleja ei ole avaldanud soovi ligipääsuks õigusaktidele või kohtulahenditele, siis ei saanud PPA selles osas kaebaja õigusi ka rikkuda. Kambrites oli olemas külm vesi ning võimalus end sooja veega duši all pesta oli taotlejale tagatud vastavalt arestimaja päevakavale üks kord nädalas (ASKE § 26 lg 2). ASKE § 11 lg 1 kohaselt võimaldatakse arestimajja vastuvõetud kinnipeetul ennast pesta vastavalt vajadusele. Seega ei tulene õigusaktidest PPA-le kohustust tagada kinnipeetule arestimajja vastuvõtmisel igal juhul pesemisvõimalus. Arestimajja vastuvõtmisel võimaldatakse pesemist eelkõige juhul, kui kinnipeetu on antisanitaarses seisundis. Taotleja ei ole tõendanud, et tal oli arestimajja saabudes vajadus end pesta. Taotleja ei ole arestimajas viibides esitanud PPA-le pretensioone puudulike pesemisvõimaluste kohta. Arestimajas vahi all pidamisega ei põhjustatud taotlejale rohkem kannatusi või ebamugavusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.
3.Ants Võrro esitas Tallinna Halduskohtule 10.03.2020 kaebuse PPA tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 450 eurot. Kinnipidamistingimused arestimajas olid äärmiselt ebameeldivad ja inimväärikust alandavad, kohati isegi piinava iseloomuga. Kambrites oli ruumipuudus ning PPA esitatud andmetesse kambrite pinna kohta tuleb suhtuda kriitiliselt, sest neis ei ole eristatud üldpindala ja vaba põrandapinda, mis ei saa hõlmata kambris asuvat sanitaarsõlme ning laua ja voodite alla jäävat ala. Arestimajas viibides oli mõõte teadmatagi selge, et selline ruumipuudus ei ole normaalne. Kaebajale ei võimaldatud mitte ühelgi päeval 1-tunnist jalutuskäiku värskes õhus. Kaebaja soovis jalutada iga päev, sest see kaitseb tema tervist, kuid arestimaja võimaldas jalutada reeglina vaid üle päeva korraga 30 minutit. Kaebaja pidi kambris sööma seistes, kükitades või voodil istudes, hoides samal ajal kuuma toidunõud. See oli alandav ja kohati piinav. Kambris puudusid nagid, riiulid või muu koht, kus asju hoida. Seetõttu tuli riideid, dokumente ja muid asju hoida kas põrandal või voodi või madratsi all. Seega suhtus arestimaja kinnipeetute isiklikku varasse ükskõikselt. Puudus juurdepääs õigusaktidele, kuigi äsja vahistatuna soovis kaebaja tutvuda erinevate õigusaktidega. Talle vastati, et arestimajas selleks võimalus puudub. Üleriigilistele ajalehtedele oli ligipääs raskendatud või puudus üldse. Kui naaberkambris juhtus olema vanu ajalehti, oli võimalik neid vahetada, kui valvur nõustus osalema keelatud tegevuses. Väide ajalehtede tellimise võimalusest ei ole õige, sest isegi kui raha oli, ei aidanud arestimaja tellimust vormistada, põhjendades, et isik viiakse arestimajast varsti minema. Ajalehed ei olnud ettenähtud korras kättesaadavad. Kaebajal ei võimaldatud arestimajja vastuvõtmisel end pesta ja on arusaamatu, milliste kriteeriumite alusel liigitatakse erinevaid sanitaarseid seisundeid. Kaebaja peeti kinni juba 19.08.2018 ning viibis alguses Lasnamäel Vikerlase jaoskonnas, kus puudusid igasugused pesemisvõimalused. Sellele vaatamata ei võimaldatud kaebajal end arestimajja saabudes pesta, kuigi ta seda soovis. Mitme kinnipeetuga kambris on ülejäänud ruumist täielikult eraldamata WC kasutamine äärmiselt ebameeldiv ja alandav kõigile kambris viibijatele. Olemas olnud madal sein eraldas osaliselt kraanikausi juures oleva ala muust ruumist, kuid WC oli suuremas ulatuses avatud. Sellega rikuti süstemaatiliselt kaebaja inimväärikust ja sanitaarnõudeid. Ebaõige on PPA väide, et kaebaja ei ole arestimajas viibides pretensioone esitanud. Jalutamise osas toimusid vaidlused iga päev ning arestimaja põhiline argument oli, et kaebaja viiakse sealt kohe ära. Kaebaja on pöördunud kirjalikult nii arestimaja kui ka õiguskantsleri poole. Lisaks ei õigusta pretensioonide mitteesitamine inimväärikust alandavat ja piinavat kohtlemist.
4.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus see jätta rahuldamata. Kaebajale oli alati tagatud vaba põrandapind vastavalt ASKE § 12 lg-le 3 ning üksnes 23.08.2018–07.09.2018 oli vaba põrandapinda alla 3 m2 (2,85 m2). Seega ei erinenud kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas välja toodud miinimumstandardist. Kaebaja ei 3(13)
3-20-450 pidanud taluma ruumipuudust ning tal oli võimalik kaitsta oma õigusi, esitades arestimajas viibides vastustajale taotlusi, kuid ta pole ruumipuuduse kohta etteheiteid ega kaebusi esitanud. VangS § 93 lg 5 ja ASKE § 31 lg 2 ei sätesta imperatiivset kohustust võimaldada kõigile kinni peetavatele isikutele jalutamist vabas õhus. Kui kaebaja ei ole jalutuskäiguks soovi avaldanud, ei ole selle mittevõimaldamine õigusvastane. Kaebaja esitas alles 26.11.2018 kaebuse, milles tõi välja, et talle ei ole võimaldatud jalutamist vähemalt 1 tund päevas. Vaidlust ei ole selles, et kabeajal võimaldati viibida värskes õhus 30 minutit kokku 25 päeval. Arestimaja on teinud omalt poolt kõik, et tagada kaebajale õigus viibida värskes õhus. Kuigi kaebajale ei ole tagatud võimalust viibida värskes õhus tema poolt soovitud päevadel vähemalt ühe tunni ulatuses, ei ole tegemist kaebaja õiguste sellise riivega, mis õigustaks rahalise hüvitise määramist. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta avaldas igapäevaselt soovi viibida värskes õhus ning selle võimaldamata jätmine kahjustas tema tervist. Kaebaja sai viibida väljaspool kambrit lisaks jalutuskäikudele ka muudel aegadel ja põhjustel. Kambri sisustus vastas ASKE § 13 lg 1 nõuetele ning kui toit oli kaebaja jaoks kuum, oli tal võimalik lasta see laual maha jahtuda. Iga ebamugavust ei saa pidada piinavaks ja väärikust alandavaks. Kaebaja ei ole arestimajas viibides ega ka vahetult pärast seda esitanud vastustajale etteheiteid või kaebusi kambrite sisustuse kohta. Pingi ja nagi või riiuli puudumine ei õigusta rahalise hüvitise väljamõistmist. Kaebaja ei esitanud arestimajas viibides taotlust ligipääsuks õigusaktidele. ASKE § 31 lg 3 võimaldas kasutada elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit vaid juhul, kui selleks on olemas tehnilised tingimused. Arestimajas puudusid 2018. a-l sellised tehnilised võimalused, mistõttu saanuks õigusaktidele juurdepääsu võimaldada paberkandjal. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas alandas õigusaktidele ligipääsu puudumine tema väärikust või rikkus tema au ja head nime. ASKE § 31 ei näe kinnipeetule ette õigust saada üleriigilisi ajalehti, kuid talle on tagatud muid võimalusi teabe saamiseks. VangS § 30 lg 1 järgi on üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus tagatud üksnes vanglas ning see ei kohaldu arestimajas viibivatele kinnipeetavatele. Kaebaja ei ole arestimajas viibides esitanud vastustajale pretensioone, et ajalehtede kättesaadavus on tema jaoks sedavõrd piiratud, et alandab tema väärikust. Täidetud oli ASKE § 26 lg-st 2 tulenev kohustus tagada kord nädalas duši all sooja veega pesemine ning kambris oli olemas kraanikauss ja külm vesi. Eksitav on väide, et WC oli muust ruumist täielikult eraldamata. Õigusaktid ei näinud ette, et arestimaja kambris peaks olema muust kambrist piirdega eraldatud WC. Kambri puhtuse eest peavad VangS § 45 lg 2 ja ASKE § 32 lg 1 p 5 järgi hoolitsema selles viibivad isikud. Kaebaja ei pöördunud arestimajas viibides kordagi vastustaja poole probleemiga, et WC kasutamine rikub tema õigusi. Seega on kaebaja väited tagantjärele otsitud. Isegi kui kohus tuvastab PPA õigusvastase käitumise, tuleb võtta lisaks arvesse, et kaebaja viibis arestimajas lühiajaliselt ja episoodiliselt ning ei ole väidetavate rikkumiste osas taotlusi esitanud, mis ei võimaldanud ka vastustajal koheselt rakendada meetmeid, et vältida kahju tekitamist.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.08.2020 otsusega A. Võrro kaebuse osaliselt ja mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja 225 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ning 7,50 eurot menetluskulude katteks. Kuigi ASKE § 12 lg 3 näeb kinnipeetule kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei saa sellest nõudest lähtuda, sest EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites peab olema tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning väiksem isiklik ruum loob tugeva eelduse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks, mille ümberlükkamiseks peaksid esinema ruumikitsikust kompenseerivad asjaolud ja ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid (vt 20.10.2016 otsus nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia, p-d 132 ja 138). Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud 4(13)
3-20-450 tõsised puudused (nt EIK 20.10.2016 otsus nr 7334/13, p 139; Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14–15). Kambripinna arvestusest tuleb jätta välja kambris asuva sanitaarsõlme (WC) pindala, kuid mitte mööbli alust pinda, kui see ei takista kambris tavalisel viisil liikumist (nt Riigikohtu 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 11; 12.05.2017 otsus nr 3-3-1-98-16, p 13). Kaebaja ei ole väitnud, et mööbel takistas kambris tavalisel viisil liikumist. Seega tuleb lähtuda kambripinna andmetest, millest on maha arvatud WC pindala, kuid mitte mööblialune pindala. Kaebajale oli alla 4 m2 põrandapinda tagatud kokku 41 päeva vältel (21.08.2018–07.09.2018, 15.10.2018, 17.10.2018–01.11.2018 ja 03.11.2018–08.11.2018), sh oli 16 päeval tagatud põrandapinda vähem kui 3 m2. Kuna kohus tuvastas, et õigusvastased olid ka muud arestimaja kinnipidamistingimused, siis ei olnud kaebajale piisavat isiklikku ruumi tagatud kõigil neil perioodidel, mil kambris oli ühe inimese kohta põrandapinda vähem kui 4 m2. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal ei võimaldatud ühelgi arestimajas viibimise päeval viibida värskes õhus vähemalt tund aega, vaid ta sai jalutada korraga 30 minutit. Ajavahemikul 21.08.2018–07.09.2018 (kokku 18 päeva) viibis kaebaja värskes õhus 10 päeval ning ajavahemikul 12.10.2018–09.11.2018 (kokku 29 päeva) viibis kaebaja värskes õhus 15 päeval. Seega oli talle väljaspool kambrit liikumise võimalus tagatud umbes pooltel arestimajas viibitud päevadest. Jalutuskäike võimaldatakse üksnes vahistatu soovil ja tagantjärele pole võimalik tõendada, kas ülejäänud päevadel jäi värskes õhus viibimine ära kaebaja enda soovil või mitte. Kui kaebaja ei soovinud ise värskes õhus viibida, ei ole arestimaja õigusvastaselt käitunud. Samas on PPA 17.12.2018 vastuses nr 2.3-1/8065-2 kaebajale selgitanud, et kuna arestimajas oli vaid üks jalutushoov ja arestimaja tegutses maksimaalse täituvuse tingimustes, siis ei olnud võimalik tagada kinnipeetutele pikemaajalist värskes õhus viibimist. Seega ei ole välistatud, et kaebaja avaldas küll soovi värskes õhus viibida, kuid arestimajal polnud võimalik seda tagada. Eluliselt ei ole ka usutav, et kaebaja oleks pooltel arestimajas viibitud päevadel vabatahtlikult loobunud värskes õhus viibimise võimalusest. Seetõttu esineb tugev kahtlus, et kaebaja küll soovis jalutada igapäevaselt, kuid talle seda ei võimaldatud. Õigusvastane on seegi, et isegi kui kaebajal oli võimalik viibida värskes õhus, ei kestnud see korraga rohkem kui 30 minutit. PPA ei ole ka ise väitnud, et värskes õhus viibimine tagati nõuetekohaselt, mistõttu tuleb lugeda, et kaebaja õigust viibida värskes õhus rikuti kõigil päevadel ja õiguste rikkumist raskendab seegi, et 23.08.2018–07.09.2018 viibis kaebaja kambris, kus isiklikku põrandapinda oli alla 3 m2, mistõttu oli kambriväline liikumisvõimalus eriti oluline (Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2017 otsus nr 3-16-611, p 14). ASKE § 13 lg 1 kohaselt ei ole pinkide, nagide, riiulite või muude asjade hoidmiseks ettenähtud kohtade olemasolu kambris kohustuslik. Ainuüksi laua taga söömise võimaluse puudumine ei ole piisav, et lugeda see inimväärikust alandavaks või õigusvastaseks, kuid sellist väljaspool vanglat väga harva esinevat olukorda saab arvestada koosmõjus teiste puudustega kahjuhüvitise suuruse määramisel (Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2018 otsus nr 3-17-1578, p 14). Söömine ilma võimaluseta toidunõud lauale toetada on ilmselgelt ebamugav, eriti kuuma toidu puhul ning laua taga söömise võimaluse puudumist ei korva vastustaja viidatud võimalus lasta toidul enne sööma hakkamist maha jahtuda, sest sellisel juhul peaks kaebaja pidevalt sööma jahtunud toitu. Riiete ja muude esemete hoiukoha puudumine ei olnud selline ebamugavus, mida võiks pidada inimväärikust alandavaks. Hoiukoha puudumine ei kahjusta iseenesest kinnipeetu isiklikke esemeid ega takista nende kasutamist. Kaebaja väidetest nähtuvalt soovis ta õigusaktidega tutvuda seoses enda vahistamisega, kuid selle võimaluse puudumist korvab asjaolu, et kaebajal oli kriminaalmenetluses olemas kaitsja, kellelt ta sai vajalikku õigusabi. Vastustaja leiab ekslikult, et ASKE § 31 järgi peab üleriigiliste päevalehtede lugemise võimalus olema tagatud üksnes vanglas viibivatele vahistatutele. VangS § 93 lg 3 ei tee mingit vahet sellel, kus vahistatu viibib. Teistsugust järeldust ei võimalda teha 5(13)
3-20-450 ka ASKE. Õiguskantsler tuvastas 2015. a kontrollkäigul (vt kokkuvõtte p 4.1.1), et Rahumäe arestimajja ei ole kinnipeetutele ajalehti tellitud ning arestimaja hangib võimaluste piires ajalehed samas hoones asuvast politseijaoskonnast. Poolte väidetest saab järeldada, et arestimajja ei olnud ajalehti tellitud ka 2018. a-l. Kohustus pakkuda kinnipeetutele võimalust lugeda ajalehti ning jälgida televisiooni- ja/või raadiosaateid on peamiselt seotud igaühe põhiõigusega informatsioonile (põhiseaduse (PS) § 44 lg 1). Vastustaja ei ole viidanud ühelegi tasuta võimalusele, kuidas kaebaja saanuks informatsiooni hankida. Õiguskantsler rõhutas, et ajaleht peab kinnipeetuni jõudma ebamõistliku viivituseta ja regulaarselt, sest vastasel juhul muutuks ajalehtede jälgimise õigus sisutühjaks. Samuti leidis õiguskantsler, et piisavat ligipääsu avalikule teabele ei taga see, et arestimaja koridorides mängib vahel raadio. Kokkuvõttes rikuti arestimajas VangS § 93 lg 3 ls-st 1 tulenevat õigust ja seda tuleb arvestada kahjuhüvitise väljamõistmisel. Arestimajja vastuvõtmisel (21.08.2018) ei võimaldatud kaebajal ennast pesta. ASKE § 11 lg 1 ls 1 järgi võimaldatakse arestimajja vastuvõetud kinnipeetul end pesta vastavalt vajadusele. Tagantjärgi ei ole võimalik tuvastada, kas kaebaja vajas arestimajja saabudes pesemisvõimalust või mitte. Kuna ASKE § 26 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul kord nädalas kasutada sauna või dušši ning vahetada voodipesu, siis ei pidanud kaebaja kannatama pesematusest tingitud ebamugavust pikalt. Pesemisvõimaluse puudumist leevendas ka asjaolu, et kambris oli vähemalt külma vee kasutamise võimalus ning kaebaja sai seega teatud määral enda hügieeni eest hoolitseda. EIK on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (nt 04.07.2006 otsus nr 59450/00, Ramirez Sanchez vs. Prantsusmaa), kuid seda on arvestatud ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel hinnata, kas kinnipidamistingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega. Eesti kohtupraktikas on leitud, et WC eraldamine madala seinaga võib olla õiguspärane, kui isik viibib kambris üksi (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2014 otsus nr 3-14-50078, p 11). Praegusel juhul viibis kaebaja kambris üksinda vaid 08.11.2018–09.11.2018 (st arestimajas viibimise viimasel kahel päeval), muul ajal viibis samas kambris 3–4 kinnipeetut. Seega oli WC kasutamine suurema osa ajast kaebaja jaoks alandav. Kokkuvõtlikult oli kaebaja hoidmine arestimajas, kus talle tagatud põrandapind jäi alla 4 m2, tagatud ei olnud õigust viibida vähemalt tund aega päevas värskes õhus ning puudus võimalus kambris asuvat WC-d privaatselt kasutada, õigusvastane ja vastuolus inimväärika kohtlemise põhimõttega. Kohus arvestab lisaks, et kaebajal ei olnud võimalik laua taga süüa ega lugeda üleriigilisi päevalehti, mida ei saa pidada kinnipidamisega kaasnevaks paratamatuseks. Kaebaja viibis sellistes tingimustes ligi kuuajalise vahega kokku 41 päeva. Seejuures pidi kaebaja õigusvastaseid tingimusi kogumis taluma esmalt 18 päeva järjest ja teisel korral kõige pikemalt 16 päeva järjest. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega on tekitatud kaebajale mittevaralist kahju ning arestimaja tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos. Olukorras, kus kohtud on arestimaja WC-de probleemile juhtinud tähelepanu juba aastaid ning välja on kujunenud pikaajaline praktika inimväärikust tagava kambripinna arvestamisel ja rikutud on seadusest tulenevat kohustust tagada vähemalt ühe tunni pikkune värskes õhus viibimise võimalus, esineb vastustaja süü raske hooletuse (võlaõigusseaduse § 104 lg 4) vormis. Ülerahvastatud kambrisse paigutamise ja ebapiisava kestusega jalutuskäigu ärahoidmine või leevendamine ei olnud võimalik, sest PPA on 17.12.2018 vastuses möönnud arestimaja maksimaalset täituvust. Kuna vastustaja hinnangul ei rikkunud eraldamata WC ning laua taga söömise võimaluse ja üleriigiliste päevalehtede kättesaadavuse puudumine kaebaja õigusi, siis ei ole tõenäoline, et selles osas oleksid kaebaja pretensioonid toonud kaasa mingeid muutusi kinnipidamistingimustes. Mittevaralise kahju rahas hüvitamise eeldused on täidetud ning kõiki asjaolusid arvestades tuleb kaebaja kasuks mõista hüvitisena välja 225 eurot.
6(13)
3-20-450
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Politsei- ja Piirivalveamet palub 04.09.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta A. Võrro kaebus tervikuna rahuldamata. Apellant jääb kõigi esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde. Võttes aluseks EIÕK art 3 rakenduspraktika, tõlgendas halduskohus riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-t 1 ja § 9 lg-t 1 liiga laialt ning kohaldas neid ebaõigesti. Tegemist ei ole olukorraga, mis annaks aluse PS § 123 lg 2 kohaldamiseks. PS §-st 3 tulenevalt on apellandile täitmiseks kohustuslik VangS § 156 lg 5 alusel kehtestatud ASKE § 12 lg 3, mille kohaselt on kinnipeetule kambris nähtud ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kuna see miinimum oli kaebajale tagatud, ei saanud apellandi tegevus olla õigusvastane. Halduskohus leidis, et ASKE § 12 lg-st 3 ei saa praegusel juhul lähtuda, kuid pole algatanud selle suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve kontrollimenetlust, rikkudes oluliselt kohtumenetluse normi (HKMS § 162 lg 2). Kuna Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus PS-ga, siis tuleb eeldada EIÕK vastavust PS-le. EIÕK art 3 ei sätesta konkreetselt, milline peaks olema kambri pindala kinnipeetava kohta, et tegemist poleks inimväärikust alandava kohtlemisega. Riigikohus märkis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 41), et vangla sisekorraeeskirja varasem redaktsioon, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud iseenesest õigust inimväärikale kohtlemisele ega olnud PS-ga vastuolus. Muu hulgas võimaldas norm tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks ning kambri vähest põrandapinda sai lisaks kompenseerida muude meetmetega. Halduskohus on seega ebaõigesti leidnud, et ASKE § 12 lg-s 3 sätestatud minimaalse põrandapinna nõudest ei saa praegusel juhul lähtuda, vaid mitme kinnipeetuga kambris pidi isiklikku põrandapinda olema vähemalt 3 m2 ja muude tõsiste puuduste korral vähemalt 4 m2. Halduskohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et kaebaja viibis arestimajas lühiajaliselt (17 päeva ja 28 päeva) ning erinevatel aegadel ja erinevates kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku pinda üle 3 m2. Seega ei esine nn tugevat eeldust EIÕK art 3 rikkumise kohta. Samuti ei ole arvestatud sellega, et kaebaja viibis väljaspool kambrit ka muudel aegadel ja põhjustel ning arestimaja üldine seisund vastas normidele ja oli talutav (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 15). Halduskohus hindas, et suurema osa arestimajas viibitud aja vältel oli WC kasutamine kaebaja jaoks ebameeldiv ja alandav, sest WC ei olnud muust kambrist piisavalt eraldatud. Sellega ei saa nõustuda. VangS § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 järgi peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Sellel põhjusel oli WC arestimajas muust kambrist eraldatud vaid müüriga (vt ka Riigikohtu 17.11.2008 otsus nr 3-3-1-54-08, p 16). Julgeoleku kaalutlustel ei ole arestimajas võimalik korraldada kinnipeetute loomulike vajaduste rahuldamist täielikus privaatsuses. Halduskohus ei ole arvestanud lahendis nr 3-4-1-9-14 väljendatud seisukohaga, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningad kannatused ja ebameeldivused, kuid need ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist, vaid kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata nende kogumis. Halduskohus on jätnud põhjendamatult hindamata PPA esitatud tõendid selle kohta, millal ja millise sisuga taotlusi või kaebusi on kaebaja vastustajale esitanud. Neist tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks arestimajas viibides esitanud taotlusi värskes õhus viibimiseks nendel päevadel, mil ta jalutuskäigul ei käinud. Samuti ei ole esitatud kaebusi selle kohta, et kaebajale ei võimaldatud värskes õhus viibida vähemalt tund aega või tema taotlusi ei rahuldatud. Kaebaja esitas alles 26.11.2018 kaebuse selle kohta, et tal ei võimaldatud viibida iga päev värskes õhus vähemalt tund aega. Seega on põhjendamatu halduskohtu seisukoht, et eluliselt ei ole usutav, 7(13)
3-20-450 et kaebaja oleks ca pooltel arestimajas viibitud päevadel vabatahtlikult loobunud võimalusest viibida värskes õhus, vaid pigem on usutav, et ta küll soovis jalutada, kuid seda ei võimaldatud. PPA 17.12.2018 vastusest, mille järgi tegutses arestimaja maksimaalse täituvuse tingimustes, ei saa automaatselt järeldada, et vastustaja süül ei võimaldatud kaebajale jalutuskäiku esimesel korral 17 päevast 7 päeval ja teisel korral 28 päevast 13 päeval. Kui maksimaalse täituvuse tingimustes oli võimalik esimesel korral 17 päevast 10 päeval ja teisel korral 28 päevast 15 päeval kaebajale tagada värskes õhus viibimise võimalus, viitab see pigem, et selline võimalus olnuks ka teistel päevadel (küll võib-olla lühemaks ajaks kui üks tund, aga siiski igapäevaselt). Kuna puuduvad tõendid, et kaebaja oleks arestimajas viibides avaldanud soovi viibida iga päev vähemalt tund aega värskes õhus, siis ei ole arestimaja käitunud õigusvastaselt. Kohus on lisaks alusetult rõhutanud, et väljaspool kambrit viibimise õiguse rikkumist raskendab asjaolu, et kaebaja viibis osa ajast kambris, kus isiklikku ruumi oli vähem kui 3 m2. ASKE § 12 lg-t 3 ei ole tunnistatud PS-ga vastuolus olevaks ja nõue tagada vähemalt 2,5 m2 isiklikku põrandapinda ei riiva iseenesest õigust inimväärikale kohtlemisele. Oluline on seegi, et kaebaja sai liikuda väljaspool kambrit ka muudel aegadel, mis kompenseeris väidetavat ruumipuudust ja ajaliselt piiratud võimalust viibida värskes õhus. See, et värskes õhus võimaldati viibida korraga 30 minutit, mitte õigusaktides ettenähtud vähemalt üks tund, oli küll õigusvastane, kuid tegemist ei ole nii olulise rikkumisega, mis annaks aluse määrata rahaline kompensatsioon (vt lisaks õiguskantsleri seisukohad 2012. a kontrollkäigust Pärnu arestimajja, mille halduskohus on jätnud alusetult tähelepanuta). Vabas õhus jalutamise eesmärk on küll kaitsta kinnipeetu tervist, kuid asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja tervise halvenemist. Kuna ASKE § 13 ei sätesta kohustust tagada kambris laua ja tooli olemasolu, siis ei saa nende puudumine olla arestimajale etteheidetav. Seetõttu ei saanud halduskohus mh arvestada asjaolu, et kaebajal ei olnud võimalik laua ääres süüa. Tegemist oli kinnipidamisega paratamatult kaasneva ebamugavusega. Halduskohus on märkinud, et vastustaja ei ole viidanud võimalustele saada tasuta informatsiooni, kuid uurimisprintsiibist ja selgitamiskohustusest lähtudes tulnuks kohtul nimetatud andmed vastustajalt välja nõuda, kui ta pidas neid oluliseks. Samas on kohus ise viidanud õiguskantsleri 2015. a kontrollkäigu kokkuvõttele, millest nähtub, et apellant on kinnipeetutele hankinud tasuta ajalehti samas hoones asuvast politseijaoskonnast. Seega oli kaebajal lisaks omastelt saadud ajalehtedele tasuta juurdepääs ka politseijaoskonnast saadud ajalehtedele. Kuna apellant ei ole käitunud õigusvastaselt, siis ei esine kaebaja inimväärikust alandavat kohtlemist. Kokkuvõttes on apellandile etteheidetav vaid värskes õhus viibimise aja piiramine, kuid selles osas piisab õigusvastasuse tuvastamisest, jättes rahalise hüvitise välja mõistmata (vt Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11).
7.Ants Võrro vaidleb 14.09.2020 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja nõustub halduskohtu põhjendustega. Vastustaja püüab jätkuvalt eitada arestimajas esinenud ilmselgeid puudusi. Kui jalutuskäikude võimaldamine toimus väidetavalt avalduste alusel ja pole tõendatud, et kaebaja oleks selleks igapäevaselt soovi avaldanud, siis jääb arusaamatuks, miks ei ole PPA esitanud kohtutele neid avaldusi, mille alusel kaebajal võimaldati jalutada 30 minutit. Kambrite suuruse kohta on halduskohus välja toonud, et põrandapind ei vastanud nõuetele. Seejuures jättis kohus mööblialuse pindala kambri üldpinnast välja arvamata, kuigi see tegelikkuses piiras oluliselt liikumist. Põhjendamatu on väita, et kaebaja viibis arestimajas lühiajaliselt, sest lühiajaliseks arestimajas viibimiseks võiks pidada 48–72 tundi. Kaebaja soovis ka korduvalt juurdepääsu Riigi Teatajale, kuid seda ei võimaldatud. Halduskohus viitas, et kaebajal oli olemas kaitsja, kuid kaitsjat nägi ta esimese 5 kuu jooksul vaid ühe korra ja see viis lõpuks kaitsja taandamiseni (vt Harju Maakohtu 28.01.2019 määrus nr 1-18-9421).
8(13)
3-20-450
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud enamike põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Kambri ülerahvastatus
9.Apellant leiab ekslikult, et kuna ASKE § 12 lg 3 nägi kuni 31.07.2020 ette, et kinnipeetule peab kambris olema tagatud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda (alates 01.08.2020 kehtiva ASKE § 12 lg 3 järgi vähemalt 3 m2 põrandapinda) ning halduskohus ei tunnistanud nimetatud sätet ka PS-ga vastuolus olevaks ega jätnud seda kohtuotsuse resolutsioonis kohaldamata, siis ei saanud halduskohus sisustada minimaalse põrandapinna nõuet EIÕK art 3 rakenduspraktikast lähtudes ega hinnata arestimaja tegevust õigusvastaseks. Nagu apellant on isegi viidanud, siis ei piiranud ASKE § 12 lg 3 võimalust tagada kinnipeetule ka rohkem isiklikku põrandapinda kui 2,5 m2 ning kuivõrd teatud (erandlikel) tingimustel ei pruugiks vältimatult inimväärikust alandavaks kohtlemiseks kvalifitseeruda ka isiku kinnipidamine kambris, kus põrandapinda on ühe inimese kohta 2,5 m2, siis ei olnud säte iseenesest vastuolus PS §-ga 10 ja § 18 lg-ga 1 (vrd Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p-d 37–38 ja 41). Lisaks ASKE-le pidi arestimaja samas arvestama ka muude õigusnormidega (sh EIÕK art-ga 3), mis võisid asjaoludest sõltuvalt kohustada tagama kinnipeetule suurema põrandapinna (nt Riigikohtu 27.04.2016 otsus nr 3-31-68-15, p 15). EIK praktika arvestamine ei eeldanud ASKE § 12 lg 3 kohaldamata jätmist ega tinginud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist (nt Riigikohtu 02.10.2014 otsus nr 3-3-1-47-14, p 17). Viide PS § 123 lg-s 2 sätestatud välislepingu nn kohaldamisprioriteedile ei ole ka asjassepuutuv, sest halduskohus ei kohaldanud Eesti õigusakti asemel ratifitseeritud välislepingut, vaid üksnes tõlgendas ASKE § 12 lg-s 3 ettenähtud põrandapinna miinimumi kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega (PS § 10 ja § 18 lg 1), lähtudes EIÕK art 3 rakenduspraktikast.
10.EIK ega Eesti kohtud ei ole üldistavalt määratlenud, kui vähene isiklik põrandapind oleks juba iseenesest inimväärikust alandav, vaid rõhutanud, et kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m2 põrandapinda, on tegu EIÕK art 3 rikkumise tugeva (kuid siiski ümberlükatava) eeldusega, ning kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärsuse hindamisel tuleb seda arvestada koos muude asjaoludega (nt väljaspool kambrit viibimise võimalused ja kambri olmetingimused). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, siis tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3 vastavust kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (nt Riigikohtu 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 13; 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-15-17, p 13). Kinnipeetava isikliku põrandapinna leidmiseks tuleb seejuures arvata kambri pindalast maha tualettruumi pindala, kuid mööblialuse pinna mahaarvamine saaks olla põhjendatud üksnes erandina, kui kambri sisustus takistab liikumist olulisel määral (nt kambri põranda või seina külge kinnitatud mööbel on paigutatud viisil, mis teeb osaliselt võimatuks ka mööbli alt välja jääva põrandapinna kasutamise). Kuna praegusel juhul puuduvad andmed, et arestimaja kambrite sisustus oleks tavapärasest enam takistanud kambris liikumist, siis tuleb kambrite pindalast arvata maha üksnes WC alune pind.
11.PPA 21.04.2020 vastusest nähtuvalt jäi kõigis arestimaja kambrites WC alla 1,5 m2 pinda. Sellest lähtudes oli kaebajal vähem kui 3 m2 isiklikku põrandapinda kokku 15 päeva järjest (23.08.2018–07.09.2018, täpsemalt 2,85 m2) ning isiklikku ruumi vahemikus 3–4 m2 kokku 23 9(13)
3-20-450 päeva (kõige pikemalt 15 päeva järjest) ja üle 4 m2 kokku 7 päeva (kõige pikemalt 3 päeva järjest). Kokku viibis kaebaja ligikaudu kuuajase vahega Rahumäe tee 6 arestimajas 17 päeva (21.08.2018–07.09.2018 kell 9.40) ja 28 päeva (12.10.2018–09.11.2018 kell 10.41). Apellant leiab ekslikult, et ligikaudu kahe ja nelja nädala pikkuseid arestimajas viibimisi saaks pidada sedavõrd lühiajalisteks, et välistada väärkohtlemise tuvastamine seonduvalt ruumikitsikusega. Arvestades, et kaebaja viibis arestimajas vahistatuna, keda hoitakse VangS § 90 lg 3 kohaselt ööpäev läbi lukustatud kambris, siis oli temale piisava isikliku ruumi tagamine eriti oluline. Muu hulgas on kaebaja pidanud enam kui kaks nädalat järjest viibima tingimustes, kus isiklikku ruumi oli tagatud vähem kui 3 m2. Ka enam kui kolmenädalasel ajavahemikul, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetu kohta oli 3–4 m2 (15.10.2018–08.11.2018), ei saanud tema ruumikitsikust märkimisväärselt leevendada üksikud vahepealsed päevad, kus isiklikku ruumi oli üle 4 m2. Seega ei oleks põhjust tuvastada kaebaja inimväärikust alandavat kohtlemist vähemalt 15 päeva osas üksnes tingimusel, et ruumikitsikust on olulisel määral kompenseeritud mingite soodustustega. Kui arestimaja kinnipidamistingimustes (nt võimalus viibida värskes õhus, kambrite valgustatus, temperatuur ja ventilatsioon, hügieenitingimused ja tualeti privaatse kasutamise võimalus) esines ka muus osas puudusi, võib see tingida kaebaja väärkohtlemise tuvastamise veel 23 päeva osas.
12.Ehkki halduskohus ei ole eraldi analüüsinud seda, kas vastustaja esitatud andmed kaebaja väljaspool kambrit liikumise kohta (PPA 21.04.2020 vastuse lisa 3) võisid kompenseerida ebapiisavat põrandapinda, ei ole see viinud ebaõige otsuse tegemisele. PPA on toonud välja, et kaebaja käis lisaks jalutuskäikudele väljaspool kambrit helistamas (8 korda) ja kohtumistel uurija või kaitsjaga (9 korda, keskmiselt 33 minutit). Tegemist ei ole selliste soodustustega, mis võiksid lükata ümber eeldust kaebaja inimväärikust alandavast kohtlemisest. Helistamised on toimunud üksnes kaebaja arestimajas viibimise teisel perioodil, mil talle oli tagatud isiklikku ruumi rohkem kui 3 m2. Menetlustoimingutel osalemine toimus samuti siseruumides ning selle laad ega kestus ei saanud pakkuda kaebajale mõistlikku alternatiivi viibimisele ülerahvastatud kambris (vrd Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, p 10.3; 06.10.2016 otsus nr 3-3-143-16, p 12). Arestimaja üldine talutav seisund ei saanud kaebaja kannatusi samuti kõrvaldada, sest see ei mõjutanud ruumikitsikust. Kaebajale ei ole lisaks põhjust heita ette esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, sest kambrite ülerahvastatus oli tingitud arestimaja üldisest ruumikitsikusest (tegutseti maksimaalse täituvuse tingimustes – vt PPA 17.12.2018 vastuse p 1) ja õiguskaitsevahendite kasutamine poleks tõenäoliselt saanud kahju tekkimist ära hoida, kahju kõrvaldada ega selle ulatust vähendada, sest kaebaja viibis arestimajas korraga vähem kui kuu aega ja vastustaja leiab senini, et kaebajale oli tagatud piisav põrandapind. Seega ei oleks kaebaja ilmselt saanud tõhusalt pöörduda arestimaja poole ega ka halduskohtusse. Värskes õhus viibimine
13.VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil viibida vabas õhus vähemalt üks tund päevas. Sisuliselt sama sätestab ka ASKE § 31 lg 2. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai arestimajas oldud ajal viibida värskes õhus korraga keskmiselt 30 minutit ja suures osas toimusid jalutuskäigud ülepäeviti (45 päeva jooksul kokku 25 korda). Apellant möönab, et kuivõrd kaebajale ei tagatud võimalust viibida värskes õhus korraga vähemalt tund aega, siis oli arestimaja tegevus selles osas õigusvastane. Samas ei nõustu PPA halduskohtu järeldusega, et ülejäänud päevadel ei võimaldatud kaebajale jalutuskäiku üldse, vaid apellandi hinnangul ei avaldanud kaebaja neil päevadel ilmselt ise soovi värskes õhus viibida. Ringkonnakohus ei pea seda vastuväidet põhjendatuks. PPA 21.04.2020 vastuse lisast 3 nähtub muu hulgas, et kaebaja esitas arestimajas viibimise ajal registreeritud avaldusi (kokku 11) üksnes seoses helistamise, koopiate, kirjatarvetega või oma kriminaalasjaga, kuid puuduvad andmed, et kaebaja oleks 10(13)
3-20-450 taotlenud värskes õhus viibimist sagedamini või pikemalt, kui temale väidetavalt võimaldati. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kuigi vahistatul ei ole kohustust viibida värskes õhus ja ta peab selleks ise soovi avaldama, ei võimalda vastustaja esitatud andmed siiski järeldada, et jalutuskäigule lubamiseks tuli arestimajale esitada kirjalik taotlus. Vastasel korral oleks PPA-l pidanud olema esitada kohtule kaebaja sooviavaldused nende päevade kohta, mil ta jalutamas käis, kuid selliseid tõendeid ei ole esitatud. PPA ei ole ka täpsemalt selgitanud, millisel viisil arestimajas jalutamise soov või sellest loobumine fikseeriti (vrd nt Tartu Ringkonnakohtu 21.11.2017 otsus nr 3-17-174, p 27).
14.Kuivõrd A. Võrro tõi juba 26.11.2018 kaebuses (PPA 21.04.2020 vastuse lisa 2) välja, et kambrites oli ruumipuudus, kuid samas piirati oluliselt jalutamise võimalust (st jalutama ei lubatud kaugeltki igapäevaselt ja sedagi üksnes 25–35 minutiks), ning PPA 17.12.2018 vastuses (10.03.2020 kaebuse lisa 1) on viidatud üksnes sellele, et arestimajal oli vaid üks jalutushoov ja tegutseti maksimaalse täituvuse tingimustes (st vastuses ei olnud märgitud, et kaebaja ei ole soovinudki rohkem jalutada), siis on halduskohus õigustatult järeldanud, et kaebaja küll soovis viibida igapäevaselt värskes õhus vähemalt tund aega, kuid seda võimaldati talle oluliselt harvemalt ja ka lühemalt. Kaebajale ei saa heita ette tõendite esitamata jätmist selle kohta, et ta soovis jalutada igapäevaselt, sest sellistele tõenditele peaks eelduslikult juurdepääs olema just vastustajal (HKMS § 59 lg 1). Sarnaselt on EIK märkinud, et kui kaebaja esitab usutava ja piisavalt üksikasjaliku kirjelduse väidetavate inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste kohta, mis esmapilgul viitab väärkohtlemisele, läheb vastupidise tõendamise koormus üle riigile (vt 20.10.2016 otsus nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia, p 128).
15.Halduskohus rõhutas põhjendatult sedagi, et kuivõrd igapäevane värskes õhus viibimine oli sisuliselt kaebaja ainus võimalus pääseda ajutiselt välja ülerahvastatud kambrist, raskendas jalutuskäikude piiramine kaebaja olukorda veelgi. Nagu ringkonnakohus juba eespool p-s 12 märkis, ei saanud apellandi viidatud muud väljaspool kambrit viibimised (helistamised ning kohtumised uurija või kaitsjaga) kaebaja olukorda märkimisväärselt leevendada. Õiguskantsler pidas Pärnu arestimaja 2012. a kontrollkäigu kokkuvõttes (lk 3 teine lõik) kuni 30-päevaseks kinnipidamiseks rahuldavateks üksnes arestimaja olmetingimusi ja „jättes kõrvale jalutushoovi puudumise“. Seetõttu on alusetu PPA 21.04.2020 vastuse p-s 35 toodud seisukoht, et kuivõrd Pärnu arestimajas puudus jalutamisvõimalus üldse, siis ei saa inimväärikust alandavaks pidada ka kaebaja kinnipidamist Rahumäe tee 6 arestimajas, kuna kaebaja viibis seal korraga vähem kui 30 päeva ja talle tagati jalutamisvõimalus vähemalt osaliselt. Nii on õiguskantsler näiteks Ida-Harju, Kesklinna ja Lääne-Harju politseijaoskonna lühiajalise kinnipidamise ruumide 2018. a kontrollkäigu kokkuvõttes juhtinud tähelepanu, et piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on rõhutanud, et rohkem kui 24 tunniks kinni peetud inimesed peavad saama võimaluse viibida värskes õhus. Kuigi CPT raportid on üksnes soovituslikud, saab neid siiski arvestada kinnipidamistingimuste inimväärsuse sisustamisel (nt Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 10). Põhjendatud ei ole ka vastuväide, et kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervis oleks ebapiisava vabas õhus jalutamise tõttu halvenenud, sest tuvastatud asjaolude pinnalt saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Muud olmetingimused
16.Arestimaja kambri sisustuse osas ei pidanud halduskohus riiete ja muude asjade hoiukoha puudumist õigusvastaseks ning kuna kaebaja ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel peatuda. ASKE § 13 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt kuuluvad kambri sisustusse laud ja istekohad üksnes võimaluse korral. Sellest ei järeldu siiski, et laua ja toolide 11(13)
3-20-450 puudumine oleks igas olukorras õiguspärane, vaid hinnata tuleb ka seda, mis otstarbel on need vajalikud ja millised on alternatiivsed võimalused kasutada sama ülesande täitmiseks kambris olevaid muid esemeid. Apellandiga ei saa nõustuda, et laua taga söömise võimaluse puudumine on kinnipidamisega paratamatult kaasnev ebamugavus. Ringkonnakohus on ka varem leidnud, et kuigi eraldivõetuna ei ole tegemist piisavalt tõsise puudusega, et lugeda see inimväärikust alandavaks või õigusvastaseks, tuleb seda siiski võtta arvesse koosmõjus teiste puudustega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2018 otsus nr 3-17-1578, p 14).
17.VangS § 93 lg-st 3 tulenevalt peavad vahistatule olema kättesaadavad mh üleriigilised päevalehed ning vahistatul on lubatud kinnipidamiskoha vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta julgeolekut. Halduskohus selgitas õigesti, et ASKE § 31 ei sisalda ammendavat loetelu kinnipeetu õigustest ning VangS § 93 lg 3 kohaldub ka arestimajas viibivale vahistatule (vt VangS § 90 lg 2). PPA on heitnud ette, et halduskohus ei selgitanud talle vajadust esitada andmed selle kohta, kuidas oli kinnipeetutele tagatud tasuta juurdepääs avalikule informatsioonile, kuid pidades silmas, et selliseid andmeid ei ole esitatud ka apellatsioonimenetluses, siis tuleb järeldada, et vastustajal ei olegi andmeid selle kohta, et arestimajas olnuks tagatud võimalus olla kursis päevauudistega (sh raadio või televisiooni vahendusel, ilma et selleks pidanuks omama isiklikku meediaseadet). Nagu halduskohus õigesti märkis, ei piisa VangS § 93 lg 3 esimesest lausest tuleneva kohustuse täidetuks lugemiseks selleks, et arestimaja hangib võimaluste piires ajalehti samas hoones asuvast politseijaoskonnast, sest puuduvad andmed, et selline ajalehtede hankimise võimalus saanuks olla midagi rohkemat kui üksnes juhuslik (vt õiguskantsleri 2015. a kontrollkäigu kokkuvõte, p 4.1.1). See ei tagaks kinnipeetutele võimalust saada regulaarselt ajakohast informatsiooni riigis toimuva kohta. Tegemist on samuti ühe puudusega, mida tuleb arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel nende kogumis.
18.Arestimajas õigusaktidele juurdepääsu võimaluse puudumise osas leidis halduskohus, et kuna kaebaja viitas õigusaktidega tutvumise vajadusele seonduvalt enda kriminaalasjaga, siis kompenseeris seda asjaolu, et kaebajal oli kriminaalmenetluses olemas kaitsja. Kaebaja on küll esitanud apellatsioonimenetluses uue tõendina Harju Maakohtu 28.01.2019 määruse nr 1-189421, millest nähtuvalt rahuldas kohus kaebaja taotluse kaitsja taandamiseks, sest süüdistatav oli kaitsjaga eelneva viie kuu jooksul (mis hõlmas ka tema arestimajas viibitud ajavahemikud) vaid ühe korra ja mis kinnitab, et kaebajal ei olnud kaitsja abi tegelikkuses tagatud, kuid see ei saa anda alust halduskohtu otsuse muutmiseks, sest kaebaja ei ole apellatsioonkaebust esitanud. Ringkonnakohus viitab siiski täiendavalt, et Riigikohus tunnistas 18.12.2019 otsusega nr 5-1941 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks ASKE § 31 lg 3 osas, milles see nägi ette, et arestimajas võib kasutada riiklikku elektroonilist õigusaktide andmebaasi ja kohtulahendite registrit üksnes siis, „kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused“. Kuna VangS § 156 lg 5 alusel kehtestatud määrusega (s.o ASKE § 31 lg-ga 3) ei saanud kitsendada VangS §-s 311 sätestatud õigust interneti kasutamiseks, siis ei ole asjakohane ka PPA vastuväide, et arestimaja saanuks kaebajale anda soovitud õigusaktid paberkandjal.
19.Pesemisvõimalustesse puutuvalt ei ole halduskohus kinnipidamistingimustes puudusi tuvastanud ning ringkonnakohus nõustub hinnanguga, et olukorras, kus puuduvad andmed ja väited selle kohta, et kaebaja oli arestimajja saabudes antisanitaarses seisundis või vajas oma tervise tõttu või muul põhjusel viivitamatult pesemisvõimalust, ei pidanud kaebaja taluma pesematusest tingitud ebamugavust sedavõrd pikka aega, et see kujutanuks endast tema väärkohtlemist. Vaidlust ei ole selles, et arestimaja tagas kinnipeetutele ASKE § 26 lg-s 2 ettenähtud õiguse pesta ennast sooja veega kord nädalas. Samuti oli kambris olemas külm vesi, mis võimaldas teha hädapäraseid hügieenitoiminguid (mh viibis kaebaja osaliselt arestimajas suveperioodil). Ülejäänud kambrist üksnes madala müüriga eraldatud tualettruumi kasutamise 12(13)
3-20-450 on halduskohus põhjendatult hinnanud kaebaja kannatusi suurendavaks, sest kaebaja viibis kambris üksinda vaid ühel päeval ning enamasti viibis kambris üheaegselt 3–4 kinnipeetut, kes pidid seal nii sööma kui ka suurema privaatsuseta rahuldama oma loomulikke vajadusi (vt lisaks Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2020 otsus nr 3-19-434, p 10). VangS § 90 lg-st 4 ja § 156 lg-st 2 tulenev kohustus tagada võimalus vahistatu pidevaks visuaalseks või elektrooniliseks jälgimiseks ei tähenda, et arestimajal oleks õigus või isegi kohustus kinnipeetuid tualeti kasutamisel pidevalt jälgida. See saaks olla põhjendatud ja õiguspärane vaid konkreetsel juhtumil väga tungiva vajaduse korral (nt suitsiidioht), kuid sanitaarsõlme igasuguse (kasvõi ajutise) eraldamise võimaluse puudumist ei saa õigustada abstraktse viitega vangla julgeoleku kaalutlustele. Ka apellandi viidatud Riigikohtu 17.11.2008 otsusest nr 3-3-1-54-08 (p 16) nähtub, et julgeoleku tagamisel tuleb mh arvestada, et sellega ei riivataks vahistatu privaatsust ülemääraselt. Kahjuhüvitise suurus
20.RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille tegemisel on kohtul lai kaalutlusruum (nt Riigikohtu 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9; 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Kaebaja kinnipidamistingimused kogumis ei vastanud inimväärikust austava kohtlemise nõuetele ning ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellandi väited alust halduskohtu määratud hüvitise (225 eurot) suurust vähendada ega ammugi jätta hüvitist üldse välja mõistmata. Kuna peamised puudused olid kas üldist või ehituslikku laadi (st arestimaja kõrgest täituvusest tingitud kambrite ülerahvastatus ja ainsa jalutushoovi ebapiisavus ning muust kambrist piisavalt eraldamata WC), siis ei saa esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist kaebajale ette heita ega sellel alusel kahjuhüvitist vähendada (nt Riigikohtu 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 14; 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-2116, p-d 10.1–10.2). Kokkuvõte
21.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb PPA apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.08.2020 otsus muutmata.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et PPA on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest ning kumbki pool ei ole esitanud andmeid apellatsioonimenetlusega seoses kantud muude menetluskulude kohta. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.
23.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse füüsilisest isikust menetlusosalise nimi avaldatavas kohtuotsuses üldjuhul initsiaalide või tähemärgiga. Vastavalt A. Võrro 18.12.2020 taotlusele ei asenda ringkonnakohus otsuse avaldamisel kaebaja nime initsiaalide ega tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.