D.D.i kaebus Tallinna Vangla tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks kandma edaspidi kaebaja haigusega seotud kulud
Menetlusosalised
Kaebaja – D.D. Vastustaja – Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta D.D.i kaebus läbi vaatamata.
2.Jätta D.D.i korduv taotlus riigi õigusabi saamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 204 lg 1).
Muud selgitused
Määrus toimetatakse pooltele kätte. Kaebajale toimetatakse kätte ka määruse tõlge vene keelde.
1.D.D. esitas 23.07.2019 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (registreeritud 25.07.2019 nr-ga 5-37/19/105-1; tl 22), milles palus hüvitada talle vangla tekitatud moraalne ning materiaalne kahju 100 000 eurot. Taotluse kohaselt viibis D.D. Tallinna Vanglas aastatel 2009–2010 ning teda peksti seal kambrites nr 414, 446 ja 424 raudtoruga vastu pead. Alates 25.10.2018 on tal tuvastatud raske psüühikahäire, mis on vanglas toimunud peksmise tagajärg. Taotleja väitel on ta nüüd invaliid ja on kaotanud Tallinna Vanglas valitsenud nõrga julgeoleku tõttu töövõime.
2.Tallinna Vangla jättis 01.08.2019. a otsusega nr 5-37/19/105-2 (tl 22p–23) D.D.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.D.D. esitas 11.08.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub mõista Tallinna Vanglalt välja kahjuhüvitise 500 eurot materiaalse ja mittemateriaalse kahju tekitamise eest ning kohustada Tallinna Vanglat maksma edaspidi tema ravikulud, haigusega seotud
3-19-1540 rehabilitatsioonikulud ja muud kaasnevad kulud. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja 2009. aasta oktoobris Tallinna Vangla kambrites nr 414, 446 ja 424, kus teda peksti nädalaid käte ja jalgadega ning kaltsudesse mässitud raudtoruga. 2018. aastal määrati kaebajale invaliidsus täieliku töövõimekaotusega. Arsti väitel tekkis kaebaja psüühiline häire varem üle elatud peatraumade tõttu. Kaebaja sattus 2004. aastal Päästeametis töötades avariisse ning vigastas tugevalt oma pead, jalgu, roideid ja siseorganeid, kuid paranes kahe aasta pärast ja töötas veel palju aastaid Päästeametis. Pärast vanglas toimunud peksmisi kaebaja aga ei paranenud, tema haigus arenes ning talle saabusid rasked tagajärjed ja töövõimekaotus. Tallinna Vangla julgeolekuteenistus täitis oma ametikohustusi ebaprofessionaalselt, võimaldas pika aja jooksul kaebaja peksmist ega reageerinud tema avaldustele. Kaebaja palus uuendada materiaalse ja mittemateriaalse kahju hüvitamise taotluse läbivaatamise tähtajad ning märkis, et kuigi peksmisest on möödunud üle kolme aasta, sai ta selle tagajärgedest teada alles 2018. aastal. Kaebuse juurde oli lisatud ka riigi õigusabi taotlus.
4.Halduskohus võttis 09.03.2020. a määrusega kaebuse menetlusse Tallinna Vangla tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise ning Tallinna Vangla kohustamise nõudes kandma edaspidi kaebaja haigusega seotud kulud. Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks.
5.Tallinna Vangla palus kaebusele 03.04.2020 esitatud vastuses jätta see rahuldamata.
6.Halduskohus andis 05.11.2020. a määrusega kaebajale tähtaja täiendavate selgituste esitamiseks. Kaebaja pidi kohtule selgitama, milles täpselt seisneb talle Tallinna Vangla poolt tekitatud varaline kahju; kui suure osa moodustab see taotletavast 500 eurost ning millal kaebaja sellest kahjust teada sai. Ühtlasi pidi kaebaja selgitama, millistel põhjustel ei taotlenud ta Tallinna Vanglalt kahju hüvitamist varem kui 2019. aastal.
7.Kaebaja vastus 05.11.2020. a kohtumäärusele saabus halduskohtusse 13.11.2020. Vastuse kohaselt seisneb kaebajale tekitatud kahju selles, et olles töövõimetu, ei saa ta täie koormusega töötada Viru Vangla tööstuses, kus on hea palk (300–400 eurot kuus). Kahju tekkimisest sai kaebaja aru aastal 2018, kui hakkas saama psüühikahäire tõttu ravi. Tallinna Vangla poolt tekitatud kahju tekkis 2018. aastal, kui arst ütles kaebajale, et psüühikahäire tekkis tal traumade tõttu. Sellele, millal see juhtus, kaebaja vastata ei oska. Kaebaja palub määrata endale riigi õigusabi.
KOHTU SEISUKOHT
8.Pärast kaebuse menetlusse võtmist kontrollib kohus eelmenetluses muu hulgas seda, kas kaebus on menetlusse võetud õigesti (HKMS § 122 lg 2 p 2). Kohus, kontrollides üle kaebuse lubatavust, leiab, et kaebus tuleb jätta alljärgnevatel põhjustel läbi vaatamata.
9.HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 1 p 4 sätestab, et kohustab tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
10.Kaebaja on palunud kaebuses hüvitada talle Tallinna Vangla tekitatud varaline ja mittevaraline kahju summas 500 eurot ning kohustada Tallinna Vanglat kandma edaspidi tema ravikulud, haigusega seotud rehabilitatsioonikulud ja muud kaasnevad kulud. Oma olemuselt on viimati nimetatud kohustav nõue varalise kahju nõue vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 8 lõikele 2.
11.Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi
3-19-1540 vaatamata jätnud.
12.Kaebaja esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 23.07.2019 ning palus hüvitada vangla tekitatud moraalse ja materiaalse kahju. Kahjunõude alusena viitas kaebaja enda peksmisele Tallinna Vanglas aastatel 2009 ja 2010. Peksmise tagajärjel tuvastati kaebajal alates 25.10.2018 raske psüühikahäire, mistõttu on ta kaotanud töövõime ja on invaliid. Kuigi kaebaja ei ole vanglale esitatud taotluses konkreetselt selgitanud, milles talle tekitatud moraalne ja materiaalne kahju seisneb, saab siiski järeldada, et mittevaralise kahjuna peab kaebaja silmas enda tervise kahjustamist ja materiaalse kahjuna töövõime kaotusest tingitud saamata jäänud tulu. Tallinna Vangla jättis 01.08.2019. a otsusega nr 5-37/19/105-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
13.Vaatamata sellele, et kaebaja pöördus enne kohtule hüvitamiskaebuse esitamist vangla poole kahju hüvitamise taotlusega ja vangla vaatas taotluse sisuliselt läbi (jättes selle rahuldamata), ning seejärel pöördus kaebaja 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest kahju hüvitamise kaebusega kohtu poole, ei saa kohtu hinnangul lugeda kaebajat siiski kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinuks. HKMS § 47 lõikest 2 tuleneb, et pärast kohtueelse menetluse läbimist võib 30 päeva jooksul kaebusega kohtu poole pöörduda juhul, kui kohtueelne menetlus on läbitud vastavat korda järgides. Riigikohtu praktika kohaselt hõlmab kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides ning kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaja mittejärgimisel tuleb olenevalt olukorrast kaebus kas tagastada või jätta läbi vaatamata (vt Riigikohtu 17.01.2019. a määrus asjas nr 3-17-911, p 18).
14.Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole kohustusliku kohtueelse menetluse algatamine toimunud kooskõlas seaduses sätestatuga. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebuse ja vanglale esitatud taotluse kohaselt toimusid kahju tekitanud sündmused (sh vangla tegevusetus kaebaja turvalisuse tagamisel) aastatel 2009 ja 2010. Kaebaja märgib kaebuses, et pärast vanglas toimunud peksmist ta ei paranenud ja tema haigus arenes ja viis raskete tagajärgede ning töövõime kaotuseni. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 23.07.2019, oleks see taotlus vanglale esitatud RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud tähtaega järgides vaid juhul, kui kaebaja mõistis alles 2016. a juulikuus või hiljem, et talle on tekkinud kahju ja seda Tallinna Vangla tegevuse/tegevusetuse tagajärjel. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodu usutav.
15.Kui kaebaja kirjeldatud sündmused Tallinna Vanglas tõepoolest aastatel 2009 ja 2010 aset leidsid ja kaebajat peksti, siis ei ole usutav, et kaebaja mõistis alles kuue aasta või veelgi pikema aja möödumisel, et talle on vangla tegevuse või tegevusetuse tagajärjel tekitatud tervisekahju. Peksmise tagajärjel tekkiv füüsiline tervisekahjustus ilmneb koheselt ning ei ole usutav, et võimalikud psüühilised häired ilmnevad või isik hakkab neid tajuma alles kuue aasta möödumisel või veelgi hiljem. Kaebaja märgib ise kaebuses, et pärast peksmist ta ei paranenud ja tema haigus arenes. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebaja pidi juba enne 2016. aastat aduma, et tema tervis on aastatel 2009 ja 2010 toimunud peksmiste tagajärjel muutunud halvemaks. 2010. aasta ja 2016. aasta vaheline periood on liialt pikk selleks, et väita, et kaebaja ei saanud sellel perioodil aru, et tema tervis on kahjustunud. Kuigi kaebaja väidab, et ta sai kahju tekkimisest aru 2018. aastal, kui hakkas saama psüühikahäire tõttu ravi, ei ole see kohtu hinnangul eelnevalt viidatud pikka ajaperioodi arvestades usutav, ning ei ole selge, miks ei alustanud kaebaja abi
3-19-1540 otsimise ja enda ravimisega varem. Kohus leiab, et kaebaja pidi juba enne 2016. aastat olema teadlik enda tervisele tekkinud kahjust ja selle põhjustajast.
16.Riigikohus on märkinud, et kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb. Ebamäärasust, mis kaasneb kaebetähtaja kulgemahakkamisega, aitab tasandada kaebetähtaja 3-aastane pikkus (vt Riigikohtu 15.06.2015. a määrus asjas nr 3-3-1-20-15, p 13). Eeltoodust saab lähtuda ka praegusel juhul ning isegi kui kaebaja psüühikahäire ei avaldunud koheselt pärast väidetava peksmise lõppu, on äärmiselt tõenäoline, et enne kuue aasta möödumist pidi see siiski avalduma ja kaebajale tajutav olema. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega (vt Riigikohtu 30.08.2017. a määrus asjas nr 3-16-519, p 13).
17.Koos kahju hüvitamise nõudega hakkab kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas (vt Riigikohtu 12.12.2012. a määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p 17). Seda arvestades leiab kohus, et kaebaja on vanglale kahju hüvitamise taotlust esitades ületanud ka varalise kahju ehk saamata jäänud tulu hüvitamise nõude esitamise tähtaja. Püsiva tervisekahjustuse olemasolu on selline asjaolu, mille pinnalt saab järeldada ka isiku töövõime alanemist või puudumist, mis toob omakorda kaasa tulu teenimise võimaluse kaotuse. Pole usutav, et kaebaja mõistis alles pärast 2016. aastat, et tervisekahjustuse olemasolu takistab tal tulu teenimist. Eesti Töötukassa poolt kaebaja töövõime osas otsuste tegemine aastatel 2018 ja 2019 ei tähenda seda, et kaebaja ei saanud sellele eelnevalt tajuda tal tervisekahjustuse olemasolu ja enda töövõime piiratust. Kaebaja töövõime osas otsuste tegemine on toimunud kaebaja enda taotluse alusel ja sellise taotluse oleks kaebaja saanud esitada varem.
18.Eelnevat arvestades leiab kohus, et 23.07.2019 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamise ajaks oli kaebajal RVastS § 17 lõikes 3 sätestatud kolme aasta pikkune nõude esitamise tähtaeg möödunud. Kohtule ei nähtu mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid toonud praeguses asjas kaasa vanglale nõude esitamise tähtaja ennistamise. Lisaks on selline võimalus haldusmenetluses piiratud ühe aasta pikkuse ajaperioodiga (haldusmenetluse seaduse § 34 lg 3).
19.Kaebaja poolt 23.07.2019 Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ei saa järeldada, et ta on pidanud taotluses nimetatud hüvitamisnõude all silmas ka talle tulevikus tekkivaid kulusid (ravikulud vms kulud) ja nende hüvitamist. Kohus palus 09.03.2020. a kaebuse menetlusse võtmise määruse punktis 9 vastustajal avaldada mh seisukohta seoses sellega, kas kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõudes kohustada vanglat hüvitama talle tulevikus tekkivad ravi-, rehabilitatsiooni- ja muud tema haigusega seotud kulud. Kohus selgitas, et kui kaebaja on esitanud vanglale taotluse selliste kulutuste hüvitamiseks eraldiseisvalt 25.07.2019. a taotlusest nr 5-37/19/105-1, tuleb vastustajal vastav taotlus ja selle kohta võimalikult tehtud otsus kohtule edastada. Vastustaja selgitas 03.04.2020. a vastuses kaebusele, et kaebaja ei ole vanglale eraldiseisvalt 25.07.2019. a taotlusest nr 5-37/19/105-1 esitanud nõuet ravi-, rehabilitatsiooni- ja muude tema haigusega seotud kulude hüvitamiseks. Tulenevalt eeltoodust on kohus teinud kindlaks, et kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustuslikust korrast ka nõude osas, milles ta taotleb kohustada vanglat hüvitama talle tulevikus tekkivad ravi-, rehabilitatsiooni- ja muud tema haigusega seotud kulud. Kaebaja ei ole sellist nõuet enne kohtusse pöördumist kohtueelses menetluses esitanud (VangS § 11 lg 8).
20.Tuginedes eeltoodule jätab kohus kaebuse tervikuna HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata.
21.Kaebaja 13.11.2020 kohtusse saabunud vastuses sisalduv korduv riigi õigusabi taotlus tuleb jätta HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata, sest kaebaja on juba esitanud käesolevas asjas varasemalt riigi õigusabi taotluse ja kohus on taotluse lahendanud 09.03.2020. a määrusega.
3-19-1540
22.HKMS § 108 lg 4 sätestab, et kaebaja kannab menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise korral, kui samas paragrahvis ei sätestata teisiti. Kuna vastustajal ei saa olla praegusel juhul tekkinud väljamõistetavaid menetluskulusid, jäävad võimalikud menetluskulud poolte endi kanda.
23.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel asendab kohus avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.