11.märtsi 2016 otsusele täiteasjas nr 026/2008/1827
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. juuni 2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
IK määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindaja
Avaldaja (võlgnik, määruskaebuse esitaja): IK Puudutatud isik I (sissenõudja): Eesti Vabariik (Politseija Piirivalveameti kaudu), lepinguline esindada Irina Punko Puudutatud isik II (vastustaja määruskaebemenetluses): Tallinna kohtutäitur Mati Roodes
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21. juuni 2016 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Lääne Politseiprefektuuri Pärnu Politseiosakond esitas Eesti Vabariigi (sissenõudja, kohtumenetluses puudutatud isik I) nimel täitmisavalduse 8. veebruari 2008 otsusega nr 2670,08,000600 IK-le (võlgnik, kohtumenetluses avaldaja) määratud trahvi sissenõudmiseks. Tallinna kohtutäitur Mati Roodes (kohtutäitur, kohtumenetluses puudutatud isik II) algatas sel
alusel täitemenetluse asjas nr 026/2008/1827. Sissenõude sisu oli rahatrahv 191,73 eurot ja kohtutäituri tasu 73,15 eurot. Neist viimane koosnes menetluse alustamise tasust (7,54 eurot) ja täituri tasust (65,61 eurot).
2.Võlgnik esitas 21. detsembril 2015 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 alusel. Kohtutäitur vastas 15. veebruaril 2016, et jätkab kohtutäituri tasu sissenõudmist. Trahvi tasumist ei saanud enam nõuda aegumise tõttu. Võlgnik esitas 25. veebruaril 2016 kohtutäiturile kaebuse tema tegevuse peale, vaidlustades täitemenetluse jätkamist kohtutäituri põhitasu osas.
3.Kohtutäitur tegi 11. märtsil 2016 otsuse (kohtutäituri otsus), millega jättis võlgniku kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur märkis, et kohtutäituril on õigus nõuda täiteasjades, milles on täidokumendist tulenev põhinõue aegunud, kohtutäituri tasu lähtuvalt TMS § 2 lg 1 p-st 16, mille kohaselt on kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu kohta eraldiseisev täitedokument. Riigikohus sedastas
2.novembri 2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-11, et kohtutäituril on õigus jätkata täitemenetlust väärteoasjades määratud rahaliste karistuste täitmisega tekkinud kulude osas ka pärast seda, kui väärteoasjades määratud rahatrahvi nõuded on karistusseadustiku (KarS) § 82 järgi aegunud (viidatud määruse p 11). Riigikohus märkis samas lahendis ka, et kui kohtutäitur lõpetab täitemenetluse täitedokumendist tulenevate nõuete sissenõudmiseks nõuete aegumise tõttu, siis on kohtutäituril õigus saada tasu nõutavas suuruses, mitte aga võrdeliselt sissenõutud summaga. Vastavalt kohtutäituri seaduse (KTS) §-le 35 on kohtutäituri tasu määrad kehtestatud kindlate summadena, mis sõltuvad sissenõude summast ning millele lisandub käibemaks.
4.Võlgnik esitas 24. märtsil 2016 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri otsusele ja taotles täiteasjas nr 026/2008/1827 täitemenetluse lõpetamist täituri põhitasu osas. Võlgnik leidis, et kohtutäituri otsus ei ole õiguspärane. Olukorras, kus rahalist nõuet ei ole sisse nõutud täielikult, tuleb kohaldada KTS § 32 lg 5 ja kohtutäituri põhitasule tuleb rakendada nõude sissenõutud määra, mis on 0%.
5.Sissenõudja vaidles kaebusele vastu. TMS ega KTS ei reguleeri otsesõnu olukorda, kuidas nõuda täituritasu aegunud nõude korral. Kohtupraktika toetab täitmisega tekkinud kulutuste sissenõudmist peale KarS § 82 sätestatud karistusotsuse täitmise aegumistähtaja saabumist. Põhitasu peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta kohtutäituri büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest (Riigikohtu 16. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15). Seega küsimus ei ole niivõrd sissenõutud võlgnevuse suuruses, kuivõrd selles, mida on kohtutäitur teinud ja kui suure tasu ta peaks oma töö eest saama. KTS § 32 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Asjaolu, et täitemenetlus lõppes seoses aegumisega, ei tee olematuks kohtutäituri ametitoiminguid ehk tehtud tööd. Kujunenud olukorras tuli kohtutäituril teha uus põhitasu otsus, mitte lähtuda sissenõudelt arvestatud esialgsest põhitasust. Juhul, kui täitetoimingute arv ja maht seda õigustavad, on kohtutäituril õigus põhitasule täies ulatuses. Selle hindamiseks saab kohus tutvuda täitetoimikuga.
6.Kohtutäitur kaebusele ei vastanud.
MAAKOHTU MÄÄRUS
7.Maakohus jättis 21. juuni 2016 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku kaebuse rahuldamata. Maakohtu põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Täitmisteate kättetoimetamisele võlgnik vastuväiteid ei esitanud. TMS § 24 lg 2 ja § 38 lg 1 ning KTS § 32 lg-te 1 ja 2 ning § 30 lg-te 1 ja 2 alusel muutus täitmisteate kättetoimetamisega täitemenetluse alustamise tasu nõue ja kohtutäituri põhitasu nõue sissenõutavaks. 2 (5)
KTS § 32 lg 5 sätestab, et kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Riigikohus käsitles 13. oktoobri 2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09 küsimust, kas kohtutäituril on õigus saada täismääras põhitasu olukorras, mil täitemenetluse tulemusel rahalist nõuet üldse mingis ulatuses ei täidetud, nt sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule ilma kohtutäituri otsese tegevuseta või nt juhul, mil sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada. KTS eelnõu (462 SE) seletuskirja kohaselt kohtutäituri tasu sissenõudmist puudutavat regulatsiooni 1. jaanuari 2010 redaktsiooniga ei muudetud. Seega enne 1. jaanuari 2010 kehtinud KTS § 23 lg-le 3 vastab kehtiva § 32 lg 5. Need sätted on sisult ja sõnastuselt analoogsed. Olukorras, kus nõue kuulus kohtutäituri poolt aegumise tõttu lõpetamisele, kuid nõuet ei ole täidetud, saab kohtutäituri põhitasu osas kohaldada Riigikohtu otsuses märgitut. Riigikohus märkis samas lahendis, et kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS § 23 lg 3 ei kehti juhul, kui sundtäitmise käigus kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel rahalist nõuet üldse ei täideta. Nimetatud sätet saab kohaldada juhul, mil täitemenetluse tulemusena nõutakse sisse osa rahalisest nõudest. Vastasel korral ei oleks säte kooskõlas kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega. KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest – mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur nõuda. Ülekantuna täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see KTS § 23 lg 2 tähenduses, et mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid seejuures mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. KTS § 23 lg-te 2 ja 3 selline tõlgendamine loob olukorra, mil kohtutäitur peab tegema tasu suuruse kohta otsuse, mis sarnaneb kohtute tehtava nn diskretsiooniotsusega ja võlgnikul on võimalus see otsus vaidlustada. Riigikohus asus 16. detsembri 2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15 seisukohale, et kui sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese tegevuseta, on täituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud (vt 16. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 32-1-77-15, p 29, ja 29. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 28). Sama küsimust käsitles Riigikohus 2. novembri 2011 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-11, milles märkis, et väärteoasjas määratud rahatrahvi sundtäitmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulusid ei saa pidada TMS §-s 209 nimetatud väärteomenetluse kuludeks ega muudeks avalikõiguslikeks rahalisteks nõueteks, mille täitmise saaks lõpetada samadel alustel nagu väärteoasjas määratud rahatrahvi täitemenetluse. Viidatud sätete järgi saab pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist lõpetada aegumise tõttu väärteoasjas määratud rahatrahvi või väärteomenetluses tekkinud menetluskulude või muude väärteoasjas määratud avalik-õiguslike rahaliste nõuete täitemenetluse, kuid täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud tuleb võlgnikul kanda hoolimata väärteomenetluse nõuete aegumisest. Täitemenetluse kulud on täitedokumendi täitmise menetluse kulud, sh väärteomenetluses määratud rahatrahvi sissenõudmiseks tehtud täitetoimingute tegemise kulud. Täitekulude kohta tehtud kohtutäituri otsus on TMS § 1 lg 1 p 16 järgi iseseisev täitedokument. Tulenevalt eeltoodust võib kohtutäitur antud juhul võlgnikult nõuda põhitasu ja kohtutäituri poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluses tehtud vajalike kulutuste tasumist. Selguse huvideks võinuks kohtutäitur koostada vaheotsuse täitemenetluse lõpetamise osas täitedokumendist tuleneva põhinõude osas, kuid vaheotsuse tegemise kohustust seaduses sätestatud ei ole. Kohtutäitur on toiminud kohtutäituri põhitasu väljanõudmisel õiguspäraselt.
3 (5)
MÄÄRUSKAEBUS
8.Võlgnik esitas vaidlustatud määruse peale 11. juulil 2016 määruskaebuse, milles palub määruse tühistada, uue määrusega kaebus rahuldada ja menetluskulud jätta kohtutäituri kanda. Maakohus viitas Riigikohtu 13. oktoobri 2009 otsusele asjas nr 3-2-1-88-09, kuid põhinõude aegumise puhul on tegemist teistsuguse olukorraga. Seetõttu on väär kohaldada Riigikohtu viidatud seisukohti otsese analoogiana. Riigikohus leidis nimetatud lahendis ka, et kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Kohtutäitur peab tegema tasu suuruse kohta otsuse. Käesolevas asjas ei ole kohtutäitur põhjendanud otsust jätkata põhitasu sissenõudmist 100% ulatuses. Kohtutäituri otsusest ei selgu milliseid toiminguid ja millises mahus kohtutäitur tegi ja millise põhimõtte alusel määrati tehtud toimingute rahaline väärtus. Seega on kohtutäituri otsus vastuolus kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS § 23 lg-ga 2, mis keelab põhitasu nõudmist üle 50% täismäärast. Maakohus viitas lahendi põhjenduslikus osas küll nimetatud sättele, kuid jättis selle kohaldamata. Maakohtu viited Riigikohtu seisukohtadele asjas nr 3-2-1-79-11 on asjakohatud. Võlgnik ei taotlenud sundtäitmise lõpetamist kohtutäituri põhitasu osas samadel alustel nagu väärteoasjas määratud trahvi osas, st aegumise alusel.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikutele tähtaja määruskaebusele vastamiseks. Sissenõudja ja kohtutäitur vaidlesid määruskaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 7. oktoobri 2016 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
10.Tallinna Ringkonnakohus kohustas 28. oktoobri 2016 määrusega kohtutäiturit esitama koopia täitetoimikust nr 026/2008/1827 ja täiendavad seisukohad ning võlgnikku esitama täiendavad seisukohad. Kohtutäitur jäi selle juurde, et kohtutäituri tasu vastab täitemenetluses tehtud toimingutele. Kuna võlgnik täitedokumenti vabatahtlikult ei täitnud, siis tuli kohtutäituril asuda pöörama sissenõuet võlgniku varale. Selleks oli vajalik välja selgitada võlgniku vara koosseis, mis eeldas vastavate päringute tegemist sellel ajal olemas olevatesse registritesse. Võlgnik täiendavaid seisukohti ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
12.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Võlgnik taotles 21. detsembri 2015 avalduses täitemenetluse lõpetamist TMS § 202 alusel. Seega ei ole õige võlgniku väide, mille kohaselt maakohtu viide Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-79-11 antud selgitustele ei ole asjakohane. Nimetatud lahendis selgitas Riigikohus, et täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud tuleb võlgnikul kanda hoolimata väärteomenetluse nõude aegumisest. Täitemenetluse kulud on täitedokumendi täitmise kulud, sh väärteomenetluses määratud rahatrahvi sissenõudmiseks tehtud täitetoimingute kulud. Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku käsitlusega nagu kaotaks kohtutäitur õiguse põhitasule pelgalt seetõttu, et võlgnikule määratud rahatrahv aegus täitemenetluse kestel enne selle katteks 4 (5)
raha laekumist. Kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS redaktsiooni § 23 lg 3 (kehtiva § 32 lg 5) tõlgendamisel selliselt puuduks kohtutäituril huvi ja vajadus aeguvate nõuete täitmisega üldse tegeleda, kuivõrd talle ei ole tasu kohaselt garanteeritud võlgnike puhul, kes raskendavad täitemenetluse läbiviimist. Võrdelisus selle normi tähenduses ei ole rakendatav võlgniku soovitud 0%-määrana olukorras, kus sundtäidetav rahasumma jääb lõpuks maksmata aegumise tõttu. Samal põhjusel on ekslik ka võlgniku alternatiivne seisukoht, et trahvinõude aegumise tõttu tuleb kohtutäituri tasu vähendada poolele põhitasumäärale. Kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS § 23 lg 2 (kehtiva § 32 lg 4) kohaselt toimub selline tasu vähendamine siis, kui võlgnik täidab nõude talle vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul. Nimetatud sätte eesmärk on motiveerida võlgnikku tasuma täitemenetluse võimalikult varases staadiumis nõue täies ulatuses ja vältida sellega täitekulude suurenemist. Põhjendatuks ei saa pidada samasuguse soodustuse andmist võlgnikule, kes ei ole nõuet üldse täitnud.
14.Asjakohane on maakohtu viide Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, kus Riigikohus sedastas, et kohtutäitur võib nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Õige on määruskaebuse väide, et kohtutäitur ega maakohus ei ole täitetoimingute ulatust oma otsustes analüüsinud, aga selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada määruskaebuse lahendamisel. Ringkonnakohtu nõudel esitas kohtutäitur täiendavad selgitused ja koopia täitetoimikust, millest nähtuvad tehtud toimingud. Kuna võlgnik täitedokumenti vabatahtlikult ei täitnud, siis tuli kohtutäituril asuda pöörama sissenõuet võlgniku varale. Selleks pidi kohtutäitur välja selgitama võlgniku vara koosseisu, mis eeldas vastavate päringute tegemist sellel ajal olemas olevatesse registritesse (rahvastikuregister, maksuameti infosüsteem, autoregistrikeskus, kinnistusregister, Veeteede Amet). Täitetoimikust nähtuvalt koostas kohtutäitur võlgniku pangakontode arestimisaktid ja pidi need saatma Krediidipanka ja Äripanka. Hansapangas ja Ühispangas olevad võlgniku pangakontod arestiti elektrooniliselt. Ka tuli kohtutäituril koostada täitetoimingu koostamise akt ja saata see võlgnikule. Täiendavalt on kohtutäitur tutvunud võlgniku pöördumisega ja sellele vastanud ning võlgniku kaebusega ja selle kohta otsuse teinud. Kõigi nende toimingute tegemiseks on kohtutäituril kulunud aega ja dokumentide edastamisel ka raha. Tegemist on täitemenetluses vajalike toimingute ja kuluga. Üldjuhul peaksid nimetatud toimingud ka andma tulemuseks nõude rahuldamise. Seetõttu ei saa pidada käesoleval juhul kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud KTS § 2512 lg-s 1 ettenähtud tasu (55,60 eurot) ülemäära kõrgeks. Märgitud tasule lisandub KTS § 242 kohaselt käibemaks (2008. aastal kehtinud määras 18%, st 10,01 eurot).
15.Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, jäävad määruskaebusega seonduvad kulud võlgniku kanda (TsMS § 171 lg 1). Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata (TsMS § 175 lg 31) Võlausaldaja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. Tsiviilasja materjalidest samuti võlausaldajal kohtumenetluses kulude tekkimist ei nähtu (TsMS § 174 lg 1 viimane lause). Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad menetluskulud. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.