Mittetulundusühingu Maarjamäe Ühendus kaebus Tallinna Linnavalitsuse 30.06 2020 korralduse nr 813-k tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Mittetulundusühing Maarjamäe Ühendus (registrikood 80348483), volitatud esindajad vandeadvokaadid Asko Pohla ja Martin Männik Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Eva Vanamb Kolmas isik – Kantauro OÜ (registrikood 10757783), volitatud esindajad vandeadvokaat Piret Blankin ning vandeadvokaadi abid Siim Vahtrus ja Angela Kase
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 11.11.2020 Tallinnas, üleminekuga kirjalikku menetlusse
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud summas 8176,14 eurot. Jätta menetlusosaliste muud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.01.2021. a.
Tallinna Linnavalitsus kehtestas 30.06.2020 korraldusega nr 813-k Pirita tee 32, Pirita tee 50 jа Maarjamäe tn 11 kinnistute ning lähiаla detailplaneeringu, mille eesmärk on Pirita tee 32 ja Pirita tee 50 kinnistute üheks krundiks liitmine, moodustatavale krundile ühe kuni kolme kuni 6 maapealse ja 1 maa-aluse korrusega ärihoone ehitamiseks ehitusõiguse määramine ning moodustatava krundi ja Maarjamäe tn 11 krundi kasutamise tingimuste määramine.
2.Mittetulundusühing Maarjamäe Ühendus esitas 30.07.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 30.06 2020 korralduse nr 813-k tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Kaebajal on kaebeõigus. Tagada tuleb nii naaberkinnisasjade omanike tasakaalustatud õiguseid kui ka avalikke huve. Kaebaja ootus on suunatud varasema detailplaneeringu (DP) realiseerimi1(14)
sele, millega nähti ette 7 üksikelamut. Arendajal ei ole õigustatud ootust uue DP kehtestamiseks. Kaebaja kaebeõigus tuleneb KeÜS § 30 lg-st 1. Korraldus rikub kaebaja õiguseid (HKMS § 44 lg 1), sh kaebaja õiguseid tervise- ja heaoluvajadustele: a. kaebaja peab oluliseks ranna-ala tasakaalustatud arengut; b. elukeskkond muutuks oluliseks, muutuks miljöö, suureneks piirkonna elanike ja sõidukite arv; c. suureneks sõidukitest tulenev müra ja saastatus, sest lisanduks 132 parkimiskohta, samuti loodaks juurde 100-150 töökohta; d. Pirita teel ja Narva maanteel kasvaks liikluskoormus umbes 1000 sõiduki võrra koos teiste planeeringutega, mis halvendab liikluse läbilaskevõimet Pirita teel ja Russalka ristmikul; e. vee- ja õhupuhastusagregaadid võivad tekitada tuntava mürafooni, mille analüüsimiseks ei peetud vajalikuks KSH läbiviimist; f. maha tuleks võtta 4 III väärtusklassi puud, 6 IV väärtusklassi puud ja 21 V väärtusklassi puud, mille tarvis tulnuks läbi viia KSH. DP on tühine, sest DP on vastuolus üldplaneeringuga. Üldplaneeringu kohaselt on ala juhtfunktsiooniks ühiskondlike ja puhkeehitiste ala, s.o. põhiliselt haridus-, teadus-, tervishoiu-, kultuurivõi spordi- jm asutuste, samuti samalaadsete teenustega või vaba aja veetmisega seonduvate ettevõtete hoonete ehitamiseks. Seega ei ole kinnistule võimalik ehitada ärilise tegevusega seotud teenindusettevõtet. Ala kuulub kokku Näituse väljaku alaga. Spaa-hotell tuleks ehitada ärimaale, kuna seda saavad külastada vaid isikud, kes sõlmivad vastava lepingu. Ala ei ole olemuslikult osa Kesklinna linnaosast, vaid osaks Pirita linnaosast, mistõttu enamik külastajaid saabub läbi kesklinna või Lasnamäe, mis suurendab oluliselt liikluskoormust ja seega pendelrännet. DP ala ei ole üldplaneeringus loetletud hoonestamata, ehituseks sobiva maa-alana ning linnastruktuuri tihendamine on eelkõige põhjendatud üksnes osaliselt välja arendatud piirkondade kasutusele võtmisega. DP menetluses tulnuks läbi viia KSH menetlus, kuna tegemist on üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatusliku muutmisega. Hinnangust KSH läbiviimise vajaduse puudumise kohta on möödunud 8 aastat ja ala on oluliselt muutunud. Spaa-hotelli ehitamiseks puudub ülekaalukas avalik huvi. Ulatuslike keskkonnamõjude hindamiseks või ümberlükkamiseks on KSH vajalik, hindamaks ala segahoonestusalaks muutmist, liikluskorraldust, kõrghaljastuse maharaiumist ja juba menetletavaid planeeringuid. DP koostamist ei tohi üle anda, kuna sellega muudetakse kehtestatud üldplaneeringut (PlanS v.r § 8 lg 61 p 2). Ala suhtes kehtib DP ning puuduvad põhjendused senise DP muutmiseks. Puuduvad põhjendused, miks tuli vastu võtta uus ja kardinaalselt erinev DP, olukorras, kus senised elanikud said enda elukorraldust planeerides lähtuda kehtivast DP-st. DP-ga ei saavuta üldplaneeringuga kavandatu elluviimist ja on sisuliselt motiveerimata. Kohalik omavalitsus peab välja selgitama avaliku huvi enne DP algatamist ning see peab olema eriti põhjendatud üldplaneeringu muutmise korral. Avalikuks huviks on säilitada ühiskondlike ja puhkeehitiste ala. Külgnev eramute piirkond on kujunenud miljööväärtuslikuks alaks, kus puuduvad kõrgemad hooned ja asustustihedus on madal. Kavandatav hoone ei sobi piirkonda ja hakkaks varjama Maarjamäe lossi ja paekalda vaadeldavust. DP rikub nii kohalike elanike õigust heale elukeskkonnale kui ka Pirita poole jäävate elanike ootust sujuvale transpordile. Ala hoonestustiheduse tunduv suurendamine ei ole samuti avalikes huvides. Liikluskorraldus ei võimalda suurendada liikluskoormust ilma elukeskkonna kahjustamata. Ekspert on teinud järelduse, et Pirita tee on ammendunud sõlmristmike läbilaskevõime, sh ei ole seda leevendanud ka Reidi tee ehitus. Välja on selgitamata, kuidas mõjutab elukeskkonda kõrghaljastuse likvideerimine, sh Pirita tee äärest, mis peaks tagama teelt tuleneva õhusaaste vähendamist. Vajalik on hinnata piirkonnas juba kõigi kehtestatud ja menetletavate DP-te kumulatiivset mõju, millest lisandub piirkonda 1410 uut parkimiskohta ja 2000 uut sõidukit. See tähendaks liikluskoormuse kasvu umbes 40%. Kõik planeeringud pidanuks liitma samasse menetlusse. 2(14)
10.DP menetlus tulnuks lõpetada, kuna see algatati enam kui 9 aastat tagasi. Planeeringus tuginetakse vanadele andmetele - 2007. a geoloogiline uuring, 2009. a liiklusloendus; 2010. a radooniriski uuring; 2010. a õhusaaste uuring ning parkimiskohtade aegunud arengukava. Samuti on kontaktvööndis toimunud suured muutused.
3.Vastustaja ja kolmas isik vaidlevad kaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kolmas isik on vaidlustanud kaebaja kaebeõiguse kaebuse esitamisel. PlanS § 141 sätestab, et igal isikul on õigus detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks pöörduda kohtusse 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, kui ta leiab, et otsus on vastuolus avaliku huviga või kui otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Riigikohus on selgitanud, et planeerimisasjades on võimalik esitada kaebus nii subjektiivsete õiguste rikkumise alusel kui ka populaarkaebusena. Kuna need on erinevad kaebeõiguse allikad, siis peavad kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad. Seetõttu tuleb välja selgitada, millisel alusel ja kelle huvides on kaebus esitatud. Kaebuse võib küll esitada samaaegselt nii isiklike subjektiivsete õiguste või huvide kaitseks kui ka avalikes huvides, kuid neid kaebuse osi tuleb selgelt eristada, sest kohtuliku kontrolli ulatus on sõltuvalt kaebeõiguse allikast erinev. Kohus leiab, et kaebaja õigust esitada kaebust avalikes huvides (populaarkaebusena) ei ole võimalik eitada, sest PlanS § 141 annab igaühele õiguse detailplaneeringu kehtestamise vaidlustamiseks.
5.Kaebaja võimalik käsitlemine keskkonnaorganisatsioonine ei anna kaebajale kaebeõigust pöörduda kohtusse kaebaja enda subjektiivsete õiguste ega ka kolmandate isikute õiguste (HKMS § 44 lg 2) kaitseks. Ka keskkonnaorganisatsiooni kaebus on populaarkaebus avalikes huvides, mis on piiratud keskkonnakaitse eesmärkidega (vt Riigikohtu 08.08.2018 otsus nr 3-16-1472 p 17). Ka avalikes huvides populaarkaebust esitades on võimalik kaitsta inimese tervis, heaolu, loodust või looduslikku kultuuripärandit (vt KeÜS § 31 lg 2). Küll aga ei ole kaebajal endal MTÜ-na tervise- ega heaoluvajadusi ning samuti ei saa kaebaja kaitsta oma liikmete eesmärke, mis jäävad väljapoole keskkonnakaitselisi eesmärke (vara väärtuse vähenemine, juurdepääsuteede puudumine vms). Kohus leiab, et enamik kaebuse väiteid on siiski lubatavad populaarkaebuse või keskkonnakaitseliste väidetena, sh kattuvalt. Kohus ei pea vajalikuks käesolevas asjas tõmmata kindlat piiri keskkonnakaitselise avaliku huvi ja kogukondliku huvi vahele, kuivõrd sellise huvi selge piiritlemine ei pruugi olla võimalik. Vajadusel toob kohus mõne väite juures eraldi välja, et selles osas kaebajal kaebeõigus puudub. Suures osas tuleb aga kaebuse esitamisel kaebaja kaebeõigust jaatada.
6.Kaebaja leiab, et kohtul tuleks tuvastada korralduse tühisus, kuna tegemist on üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, mistõttu peaks detailplaneeringu kehtestamise otsustama linnavalitsuse asemel linnavolikogu (PlanS § 130 lg 2 ja § 139 lg 1). HMS § 63 lg 2 p 3 sätestab, et haldusakt on tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Riigikohus on selgitanud, et haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad seaduses sätestatud ja ilmselged puudused. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele seni, kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13). Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole linnavalitsuse pädevuse puudumine ilmselge. Küsimus sellest, kas tegemist on üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, nõuab pikemat analüüsi. Kuna haldusakti tühisus on selle automaatne tagajärg, sh ilma tuvastava 3(14)
kohtuotsuseta, peab pädevuse puudumine olema selge keskmisele mõistlikule inimesele ilma pikema analüüsita. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kuna linnavalitsuse pädevuse puudumine ei ole ilmselge, jääb tühisuse tuvastamise nõue rahuldamata.
7.Kohus selgitab, et asja lahendamisel viitab kohus vastustaja põhjenduste sisulisel kontrollil nii detailplaneeringu (DP) seletuskirjale (kaebuse lisa 12) kui ka põhijoonisele. Viidatud materjalid on paberkandjal kohtule esitatud haldusmenetluse toimikus ning lisaks elektrooniliselt kättesaadavad planeeringute registris1. Samuti nähtuvad vastustaja põhjendused 30.06.2020 korraldusest (kaebuse lisa 11, edaspidi DP korraldus)2. Kuna asjas on vaidlus ka kooskõla üle üldplaneeringuga, on kohus tuginenud Tallinna linna üldplaneeringu kaartidele3. Kohus leiab, et asjas tuleb vajadusel vastustaja tahet sisustada ka regionaalministri läbiviidud järelevalve käigus esitatud seisukohtadest lähtuvalt (kaebuse lisa 9), mille korral viitab kohus regionaalministri kooskõlastuse leheküljele.
8.Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et üldplaneeringuga on ala juhtfunktsiooniks ühiskondlike ja puhkeehitiste ala, .o. põhiliselt haridus-, teadus-, tervishoiu-, kultuuri- või spordi- jm asutuste, samuti samalaadsete teenustega või vaba aja veetmisega seonduvate ettevõtete hoonete ehitamiseks. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebajale kuuluvad katastriüksused on ärimaa ja tootmismaa sihtotstarbega. Pooled vaidlevad selle üle, kas juhtotstarve lubab kinnistule planeerida spaa-hotelli koos veekeskusega. PlanS § 6 p 9 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve on üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. PlanS § 75 lg 4 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve lisaks üldplaneeringuga määratav maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad. Planeerimisseaduse seletuskirjas4 on märgitud, et valdav tähendab üle 51% (lk 128). Eeltoodust tulenevalt ei ole nõutav, et üldplaneeringuga määratava kindla juhtotstarbega maa-alast kõik kinnistud oleksid sama kasutusotstarbega. Oluline on üksnes see, et valdav osa maa-alast täidaks sama põhisuunda. Detailplaneeringu korral tuleb arvestada, et üldplaneeringu muutmiseks loetakse üksnes üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslikku muutmist (PlanS § 142 lg 1 p 1), mitte igasugust ja väiksemamahulist muutmist. Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaan5 näeb ühiskondlike ja puhkeehitiste alana ette ala Lauluväljakust (k.a) kuni peaaegu Kose teeni, kuhu on hõlmatud nii Näituste väljak (sh lillepaviljon) Maarjamäe loss, Maarjamäe mälestusväli ja ka Maarjamäe staadion (vt ka riigihalduse ministri kooskõlastuse lk 6). Kolmandale isikule kuuluv DPga hõlmatavad kinnistud moodustavad sellest väikesemahulise osa, mis kindlasti ei too kaasa alast valdava osa (üle 51%) põhisuuna ulatusliku muutmise, sh sõltumata sellest, mida seal planeeritakse. Kohus peab küll tarvilikuks märkida, et näiteks tööstuse või riigikaitselise tegevuse planeerimisel tuleb kaaluda sellest tulenevaid võimalikke ulatuslikke riiveid nii konkreetsele juhtotstarbega alale kui ka piirnevatele aladele. Kohtu seisukoht ei tähenda, et ühe juhtotstarbega maa-ala sees võiks olla mistahes teise otstarbel alasid, ilma avalikku huvi ja isikute õiguseid kaalumata.
9.Kohus ei nõustu ka, et planeeritav ehitis oleks vastuolus üldplaneeringus ettenähtud juhtotstarbega. Üldplaneeringu maakasutusplaani leppemärk oranži värvi kohta selgitab, et ühiskondlike ja puhkee1
hituste ala on mõeldud põhiliselt haridus, teadus, tervishoiu, kultuuri või spordi jm asutustele, samuti samalaadsete teenuste või vaba vaja veetmisega seonduvatele ettevõtetele. Esmalt ei ole tegemist ühiskondlike või puhkealaga nagu metsad, pargid ja haljasalad, kuna see on maakasutusplaanil märgitud rohelise värviga ja sellisena ka eraldi selgitatud. Vaidlusalune maa-ala on ettenähtud ehitiste ehitamiseks, mitte üksnes looduses viibimiseks. Seetõttu ei oma tähtsust ka see, kas ala on üldplaneeringus loetletud hoonestamata maa-alana. Kolmandal isikul on õigus taotleda planeerimistegevust, mis on kooskõlas üldplaneeringuga, ning käesoleval juhul on maa-ala ettenähtud ehitiste alana. Leppemärgist tuleneb ka sõnaselgelt, et ala on mõeldud ka ettevõtetele teenuse osutamiseks, mida tuleb mõistlikult tõlgendada nii, et seega võivad seal tegutseda ka eraõiguslikud isikud. Eraõiguslike isikute eesmärk on reeglina enda omanikule kasu teenimine ehk äriline eesmärk. Sealjuures ei ole üldplaneeringu ega detailplaneeringu eesmärk reguleerida (v.a seaduses loetletud erijuhud), kes võib olla kinnistu omanik (riik, kohalik omavalitsus; eraomanik, üksikisik), mis on isiku tegevuse eesmärk (ühiskondlik, äriline, vabatahtlik tegevus) ning mis on isiku hinnapoliitika. Kohus märgib, et ka Tallinna linnal on erinevad spordihooned, mille kasutamine on võimalik siiski üksnes tasu eest6. Ka samal alal asuvat Lauluväljakut, näituste paviljone ja muuseumi saab reeglina külastada üksnes pileti alusel ehk tasu makstes. Üldplaneeringu ega detailplaneeringu eesmärk ei ole ka reguleerida, kas teenitakse kasumit ja kas kasum suunatakse ühiskondlikesse tegevustesse või eraettevõtlusesse. DP korralduses on selgitatud, et planeeritud hoonetesse on kavas ehitada hotell, puhke- ja vabaajakeskus (tervise- ja veekeskus), mis on mõeldud nii linnaelanike kui ka linna külaliste teenindamiseks ning kus on võimalik pakkuda teenuseid vaba aja veetmiseks aastaringselt. Kohus leiab, et puhke- ja tervisekeskus koos hotelliga on ka laiemalt kooskõlas maa-ala juhtotstarbega, s.o puhkamise, tervishoiu, kultuuri, spordi ja vaba aja veetmisega. Kohus ei näe hotellil, veekeskusel ja spaal muid mõistlikke ja üldtuntud eesmärke maa-ala kasutaja ja tarbija vaatest. Sealjuures ei tule lähtuda ehitise omaniku ja/või arendaja vaatest. Ka väike- või korruselamute arendaja eesmärgiks ei ole tõenäoliselt alal elada, vaid saavutada oma ärilised eesmärgid (hoone müük ja kasumine teenimine), kuid see ei muuda elamumaad ärimaaks. Täiendavalt ei ole asjas oluline, kas hotelli omaniku turundusplaan näeb ette hotelli tutvustamise eelkõige sise- või välisturistidele, sest see ei ole planeeringu reguleerimisese ning vastustajal ei ole volitusi selles osas kolmanda isiku tegevust piiratra. Sõltumata sellest, kas turistid tulevad Eestist või välismaalt, on hotelli, veekeskuse ja spaa kasutusotstarbeks reeglina siiski puhkamine, tervishoid, sport ja vaba aeg, millele võib lisanduda ka (Põhja-)Eesti kultuuri tutvustamine.
10.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tegemist ei ole üldplaneeringut ega üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslikult muutva detailplaneeringuga. Seetõttu ei ole üldplaneeringu sätete mittejärgimisest tulenevalt detailplaneeringu koostamisel rikutud pädevus-, menetlus- ega vorminõudeid. Seetõttu ei ole ka rikutud detailplaneeringu koostamise üleandmise keeldu (PlanS § 130 lg 2 p 2) ega ka keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise kaalumise kohustust (KeHJS § 33 lg 2 p 3). Toodud järeldust ei muuda ka see, et samas piirkonnas on Pirita tee 26E osas detailplaneeringuga üldplaneeringut muudetud. Kaebaja viidatud planeeringus7 kavandatakse äriruumidega korterelamut kuni 10 korteriga, mille tõttu muudetakse maa sihtotstarve ka osaliselt elamumaaks. Elamumaa ei täida ühiskondlike ja puhkeehitiste funktsiooni erinevalt hotellist ja veekeskuses. Sealjuures on vastustajal kaalutlusõigus hindamaks, millal on jääb planeeritav tegevus maa-ala valdavast otstarbest väljapoole.
https://tsh.ee/ https://tpr.tallinn.ee/Link/Proceeding/DP034490, kolmanda isiku 04.11.2020 vastuse lisa
5(14)
Kohus nõustub ka vastustajaga, et planeeringu kehtestamist ei saa tõrjuda argumendiga, et sama ehitist on võimalik kolmandal isikul ehitada kuskile mujale. Riigikohus on oma praktikas rõhutanud, et eraõiguslikule isikule kuuluva maa kasutamiseks koostatava detailplaneeringu menetluses ei pea haldusorgan kaaluma kavandatava tegevuse elluviimiseks alternatiivseid asukohti väljaspool planeeringuala (vt otsust asjas 3-3-1-87-08, p 21).
11.Kaebaja leiab, et detailplaneeringumenetlus tulnuks lõpetada, kuna see algatati enam kui 9 aastat tagasi. PlanS § 139 lg 2 kohaselt tehakse detailplaneeringu kehtestamise või kehtestamata jätmise otsus hiljemalt kolme aasta möödumisel detailplaneeringu algatamisest arvates. Vaidlusalune planeerimismenetlus on algatatud enne kehtiva PlanS jõustumist. EhSRS § 1 lg 4 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist algatatud detailplaneeringu menetlus viiakse lõpule hiljemalt 2018. aasta 1. juuliks. Seadus jõustus 01.07.2015. Planeerimisseaduse seletuskirjas (lk 179) on selgitatud, et tähtaja kehtestamine aitab tagada, et detailplaneeringute koostamine toimuks mõistliku aja jooksul ega jääks venima. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse seletuskirjas8 on selgitatud, et tähtaeg on vajalik, et isikutele oleks selge, kuidas ja millistel tingimustel nad võivad oma omandit kasutada (lk 3). Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et sätte eesmärk on see, et planeeringut taotleval isikul või isikul, kelle õigusi võidakse planeeringuga riivata, oleks võimalik esitada kohustamisnõue viivituse korral (vt RVastS § 6 ja HKMS § 46 lg 2), andes ka õigusselguse kaebetähtaja osas. Seadusest ega seletuskirjast ei tulene järeldust, et kehtestatud detailplaneering oleks õigusvastane üksnes tähtaja ületamise tõttu nii, et see peaks tooma kaasa ka detailplaneeringu tühistamise ja tulevikus tõenäoliselt teistsuguse haldusakti andmise. Kui detailplaneering lähtub kehtestamise ajal ajakohastest andmetest, ei tingi ainuüksi tähtaja ületamine detailplaneeringu tühistamist. Sama on selgitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 12.11.2020 otsuse nr 3-20-573 punktis 11. Küsimust, kas kasutatud andmed on ikka veel ajakohased, hindab kohus detailplaneeringu sisulise õiguspärasuse, mitte aga enam menetlusnõude täitmise kontrollimisel. Kaebaja ei ole ka välja toonud, kes on need vahepealsel ajal lisandunud huvitatud isikud, keda oleks vastustaja pidanud täiendavalt ära kuulama. Kaebaja on oma seisukohta planeerimismenetluses pika aja jooksul avaldanud (vt haldusmenetluse toimik). Kohus nõustub siinkohal kooskõlastuse andja seisukohtadega (lk 15) ega korda neid täies ulatuses. Kohus ei nõustu kaebajaga, et detailplaneeringu õigusvastasuse peaks igal juhul tingima kaebaja hinnangul aegunud uuringute kasutamine. Kaebaja ei ole välja toonud, miks ei ole 2007. a geoloogiline uuring ja 2010. a radooniuuring jätkuvalt asjakohased, arvestades, et maapinnas ei toimu muutused kuigi kiirelt (vt ka vastustaja selgitus istungil 11:42:12). Vastustaja selgitas ka istungil, et radoon ei saa ohustada naaberkinnistuid. Detailplaneeringu seletuskirja lk-l 43 on seatud ka ehitusprojekti koostamisel kohustus, et siseruumides tuleb tagada radooniohutu keskkond vastavalt EVS 840:2017 „Juhised radoonikaitse meetmete kasutamiseks uutes ja olemasolevates hoonetes“ toodule, rakendada radoonivastaseid meetmeid või kontrollida ehituse ettevalmistamise perioodi ajal, mil veepind on alanenud, radooniriski taset. Seega näeb detailplaneering selles osas ette ka täiendavate uuringute tegemise. Vastustaja on ka selgitanud, et liikluse ja õhusaaste osas on lähtutud uuematest uuringutest (vt otsuse p 19 jj). Parkimise arengukava arvestamise osas tuleb silmas pidada, et uuemaid nõudeid ei ole vas-
tustaja seni kehtestanud, mistõttu ei ole neist ka võimalik lähtuda. Parkimiskohtade piisavust hindab kohus liiklusküsimuste käsitlemisel.
12.Kohus leiab, et lähipiirkonna elanike väidetav õigustatud ootus varasema detailplaneeringu elluviimiseks ja miljöö säilitamiseks väljub kaebaja kaebeõigusega lubatud piiridest, sest tegemist ei ole enam planeeringu seaduslikkuse kontrolli ega keskkonnakaitseliste küsimustega. Kohalikud elanikud ei ole oma subjektiivsete õiguste kaitseks käesolevas asjas kohtusse pöördunud ning kaebaja ei tegutse nende esindajana. Isegi kui möönda kaebeõigust, ei nõustu kohus kaebaja argumendiga. Lähipiirkonna elanikel puudub õigus nõuda detailplaneeringus ettenähtu ehitamist, kui planeeringuga elanikele või linnale sellist nõudeõigust ei anta (nt koos ehitistega kommunikatsioonide väljaehitamine vms). Kaebaja ei ole tuginenud varasema detailplaneeringu9 ühelegi sättele, mis kaitseks lähipiirkonna elanike õiguseid, sh ei ole nimelt naabrite õiguste kaitseks vajalik 7 üksikelamu ehitamine. Kohus leiab, et on üldteada, et ootus detailplaneeringu elluviimiseks väheneb ajas. PlanS 124 lg 2 kohaselt on detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus. Ka näeb kehtiv PlanS § 140 lg 1 p 1 ette, et detailplaneeringu võib tunnistada kehtetuks, kui detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima. Seega ei ole naabruskonna õigustatud ootus planeeringu elluviimiseks ajas suurenenud, vaid pigem vähenenud. Kinnisasja omanikul ei ole õigustatud ootust uue detailplaneeringu kehtestamiseks. Küll aga on tal õigus taotleda tema hinnangul vananenud või sobimatu planeeringulahenduse asemel uue ja sobivama kehtestamist ning sellele, et vastustaja sellist taotlust igakülgselt kaaluks. PlanS § 140 lg 8 näeb ette, et uue detailplaneeringu kehtestamisega muutub sama planeeringuala kohta varem kehtestatud detailplaneering kehtetuks. Seega tuleb uue (käesolevas asjas vaidlustatud) detailplaneeringu menetlemisel kaaluda kõiki planeerimismenetluses tavapäraseid aspekte, sh naabrusõiguseid, planeeritava sobivust jne. Küll aga ei ole kaebajal eraldi nõudeõigust või õigustatud ootust varasema planeeringu realiseerimiseks, mis väljuks uue planeeringu kehtestamisel tavapärasest kaalutlusõigusest. Kohus selgitab ka, et detailplaneeringu algatamiseks ega kehtestamiseks ei pea olemas olema erakordselt kaalukat või üldse olulist avalikku huvi. Detailplaneeringu algatamiseks ja kehtestamiseks on määrav omaniku või menetleja huvi. Enamasti on omanikuks eraisik, kes esindab erahuvi. Detailplaneeringu kehtestamise eel tuleb kontrollida, ega selline võimalik erahuvi põrku olulise avaliku huvi või kolmandate isikute huviga. Kui vastanduv avalik huvi kaalub üles planeeringu soovija erahuvi, jääb planeering kas algatamata või kehtestamata. Küll aga ei tähenda kaaluka avaliku huvi puudumine seda, et planeering tuleks jätta kehtestamata. Kui planeeringu vastuargumendina puuduvad avalik huvi või kolmandate isikute riived, tuleb planeering seaduslikkuse korral kehtestada.
13.Kaebajad leiavad, et planeeritav hoone ei sobi miljöösse, hoone ei sobi piirkonda ning hakkaks varjutama nii Maarjamäe lossi kui ka paekalda vaadeldavust. Tallinna linna üldplaneeringu skeemide „Miljööväärtuslikud puitasumid“ ja „Miljööväärtuslikud hoonestuspiirkonnad“10 kohaselt ei kuulu vaidlusalune kinnistu ega selle lähipiirkond miljööväärtuslikesse piirkondadesse. Riigikohus on ka selgitanud, et miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused (24.05.2010 otsuse nr 3-3-1-29-10 p 22). Kaebajatel tuli arvestada sellega, et üldplaneering näeb ette võimalike ühiskondlike ja puhkeehitiste ehitamise. Detailplaneeringust tulenev võimalik ootus üksikelamute ehitamiseks on ajas vähenenud.
DP seletuskirjas (lk 15) on ka selgitatud, et planeeritud hoonekompleks on 2-6 maapealse korrusega ja 1 maa-aluse korrusega, 6-korruselise hooneosa max kõrgus maapinnast on 24,0 m, kõrgus merepinnast on 36.0 m, kusjuures hoone kõrgus suureneb Maarjamäe nõlva suunas. Hoonestus paigutub Maarjamäe nõlva taustale, mille kõrgus merepinnast on 43.00 m. Hoonestusala erineva kõrgusega hoonete või hooneosade ning merepoolse hoonestusala määramisel on lähtutud Orlovi lossikompleksi hoonetekompleksist ning vaadete säilitamisest Pirita teelt. Kavandatud hoonekompleks ei takista vaadet vanalinnale ning säilitab Pirita teelt vaate Maarjamäe lossi peahoonele. Hoone(te) paigutamisel krundile on arvestatud, et tuleb säilitada vaade vanalinnale ja tagada Orlovi lossi vaadeldavus. Ka järelevalvemenetluses on Tallinna linn selgitanud (lk 11), et Maarjamäe paekalda kaitsevööndisse ei ole hoonestusala planeeritud. Planeeritud hoone on ette nähtud kõrguslikult liigendada ning erineva kõrgusega hooneosade kõrgus ja asukoht on määratud arvestades naaberkinnistul asuvat mälestiseks tunnistatud Maarjamäe suvemõisa kompleksi kuuluvat lossi. Lossile lähim hooneosa on kavandatuist madalaim ja selle kõrgus merepinnast ei tohi ületada lossi räästa kõrgust. Planeeritud kompleksi kõrgemad hooneosad on kavandatud lossi paekalda jalami poolse fassaadi mõttelist pikendust arvestades eesmärgil, et uusehitis ei hakkaks domineerima lähima mälestise üle ning et kompleksi põhiosa jääks Pirita tee poolses vaates lossi taha. Sama on teiste sõnadega ka selgitatud DP korralduses (kolmas kaalutlus). Ka haldustoimikus olevatest modelleerimisvaadetest tulenevalt ei saa järeldada, et kavandatav hoone varjutaks paekallast või lossi. Planeeritav hoone on pigem madal ja jääb puude lehes oleku ajal sisuliselt märkamatuks. Lossi varjamist ei luba ka planeering ise ning vastustajal ja kolmandal isikul tuleb samast piirangust ka ehitustegevuse käigus lähtuda. Toodud kõrgustest ja suunistest (lossile lähim hooneosa on kavandatud madalamana) ei järeldu, et lossi hakataks varjama. Küsimus sellest, kas konkreetset üksikisikut kavandatav hoone lossi või paekalda vaatlemisel häirib, on subjektiivne ega ole objektiivselt kohtu poolt kontrollitav. Kohus märgib, et kokkuvõttes on tegemist esteetilise küsimusega, kuhu kohus reeglina sekkuda ei saa, kui piirang vaadeldavusele ei ole õigusakti või haldusakti tasandil seatud.
14.Kohus ei nõustu kaebajaga, et sisuliselt tuleks lähtuda Pirita linnaosale iseloomulikust hoonestustihedusest. Planeeringu seletuskirjas on selgitatud, et kontaktalale jäävate maa-alade kavandatud hoonestustihedus on vahemikus 0,3-0,6 (lk 13) ning planeeritava ala hoonestustiheduseks jääb 0,6 (lk 15). Seega ei jää planeeritud ala hoonestustihedus väljapoole piirkonnas väljakujunenust. Haldustoimikus olevast kontaktvööndi linnaehitusliku analüüsi skeemist (09.01.2018) nähtub, et ka muu samasse piirkonda planeeritud hoonestus on sarnase kõrgusega; erandiks vaid hoone 6-korruseline osa. DP korralduses on selgitatud, et planeerimisel on üheks prioriteediks kesklinna tihendamine ja maakasutuse intensiivistamine eesmärgiga tuua inimesed kesklinna tagasi, seda nii elu- ja töökohtade kui ka pakutavate teenuste ja vabaaja veetmise võimaluste näol ning vältida seeläbi igapäevast pendelrännet ja isikliku sõiduki kasutamise vajadust. Vaba aja veetmist võimaldava keskuse ehitamine linna keskuse lähedusse koormab linna teedevõrku ja avaldab mõju keskkonnale oluliselt vähem, kui samaväärse kompleksi ehitamine linna lähialale. Seega on vastustaja põhjendanud ka kesklinna tihendamise vajadust. Tallinna üldplaneeringu maakasutusplaani kohaselt on planeeritav ala võrreldes Piritaga isegi lähemal korruselamute alale (tumepruuniga), millele on iseloomulik ka suurem hoonestustihedus. Samamoodi võib kõrgem hoonestustihedus iseloomustada ka ühiskondlike ja puhkeehitiste ala, kus alaliselt ei elata. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks siinkohal kaldunud väljapoole oma kaalumisruumi. Pirita linnaosa üldplaneeringu11 tekstilise osa kohaselt on hoonestustihedus ette nähtud üksnes elamumaadele (lk-d 25-26) ja miljööväärtuslikele hoonestusaladele (lk 32). Vaidlusalune ala ei ole kumbagi. DP seletuskirja kohaselt jaguneb planeeritava ala kontaktvöönd mitmeks eriilmeliseks piir11
konnaks, kus asuvad nii elamu-, ärimaa ja sotsiaalmaa sihtotstarbelised krundid. Vaatamata planeeringuala kontaktvööndis toimunud muudatustele on tegemist jätkuvalt Tallinna mõistes ühe suurima puhke- ja vabaaja veetmise piirkonnaga (lk 12). Ka on vastustaja selgitanud järelevalvemenetluses (riigihalduse ministri kooskõlastuse lk 6), et arvestades ala potentsiaali, ei ole enam linnaehituslikult otstarbekas planeeritud alale üksikelamuid ehitada; praegu hoonestamata ala on otstarbekas võtta võimalikult ruttu sihtotstarbeliselt kasutusele. Sellisele alale elukoha omandamisel peab isik arvestama, et tegemist ei ole monofunktsionaalse piirkonnaga, vaid piirkonnas on erinevate otstarvetega piirkondi, mille kasutamine erinevatel eesmärkidel on lubatud. Arvestades üldplaneeringu kehtestamise aega (2001. a), ei nähtu ka maakasutusplaanilt, et tegemist oleks ajaloolise elamupiirkonnaga, mille monofunktsionaalsust tuleks, sh Pirita linnaosa eeskujul säilitada.
15.Kaebajad leiavad, et asjas on vajalik läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine, kuna eelmisest hindamise läbiviimise vajaduse hinnangust on möödas 8 aastat. Sealjuures tuleks hinnata nii kõrghaljastuse vähendamist, vee- ja õhupuhastusega kaasnevat müra, liikluskoormust ja kumuleeruvaid planeeringuid. Kohus nõustub, et kui ka siis, kui mitmed väikesed keskkonda mõjutavad tegurid üksikult ei pruugi tingida hindamise läbiviimist, tuleb kaaluda nende kumulatiivset mõju. Samas kui üksiku teguri mõju on planeeringuga vähendatud sisuliselt nullini, ei pruugi kumulatiivse hinnangu puudumine tuua kaasa otsuse õigusvastasust. Ka on planeeringu menetluse lõpuleviimisel oluline, kas on arvestatud eelmisest eelhinnangust möödunud aega ning asjakohaselt kaalutud, kas asjaolud on muutunud.
16.Kaebajal on õigus kaitsta inimeste huve üleliigse müra ja õhusaaste vastu. Samas ei ole spaahotell oma olemuselt ehitis, mille osas peaks eeldama, et selle kasutamisel tingimata müratasemeid ületatakse. Lähipiirkonna elanike kaitseks näeb ka seletuskirja lk 43 ette, et kavandatava hoonekompleksi tehnoseadmetest ning äri- ja kaubandustegevusest tulenevad müratasemed ei tohi ületada keskkonnaministri 16.12.2016. a määruse nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid” lisas 1 kehtestatud normtaset (lk 43). See säte annab naabritele subjektiivse õiguse nõuda ehitus- ja kasutusloa menetluses vastava tingimuse täitmist. Kohus märgib, et vastavad normid on lisatud Terviseameti 18.10.2017 kooskõlastusest tulenevalt (haldustoimikus). Haldustoimikus olevatest mürakaartidest nähtub ka see, et kavandatav hoone võib pigem ka Pirita teelt kanduvat müra kaugemate piirkondade ees vaigistada. Samuti ei ole spaa-hotellile iseloomulik õhusaaste oluline suurenemine. Ka õhusaaste osas on seletuskirja lk-del 33 ja 44 ette nähtud, et enne selle ala hoonestusprojektide koostamist tuleb koostada täiendavad õhusaasteuuringud, et selgitada välja, kuhu täpselt ulatub gaasiliste ainete NO2 lubatud kontsentratsiooni ületav ala. Kohtul ei ole kahtlust, et vastustaja neid uuringuid ja uuringute alusel toimimist ka nõuab. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et sisuliselt on planeeritavast hoonest tuleneva müra ja õhusaaste osas mõju naabruskonnale vähendatud ligikaudu olematuks. Kohtule ei nähtu, et naabruskonna olukord hoone rajamisel halveneks. Tiheasutustes tulebki aga leppida teatud määral olemasoleva, tiheasustusele iseloomuliku mürafooni ning ka paratamatu õhusaastega. Laiemat müra- ja saastefooni probleeme ei saa vaidlustatud planeeringuga lahendada.
17.DP seletuskirjas on selgitatud, et piirkonnas kasvab väärtuslikku kõrghaljastust, millest olulisim haljasmassiiv jääb Maarjamäe klindi vahetusse lähedusse (lk 13). Tervise- ja puhkekeskus rajatakse kahjustamata olulise haljastuse kasvukohti ja alale iseloomulikke maastikuvorme, nagu Maarjamäe klint või Pirita tee äärne aluspõhjaline järsak (lk 14). Planeeritaval alal kasvab 127 haljastusobjekti 208 puud. Säilitamist väärivaid väärtuslikke puid on 18(9%), olulisi puid on 46 (22%), väheväärtuslikke puid on 104 (50%) ja väljaraiumist vajavaid puid on 39 (19%) (lk 23). Planeeringulahenduse realiseerimiseks tuleb maha võtta 10 puud, millest 4 puud on III väärtusklassi puud ja 6 puud IV 9(14)
väärtusklassi puud. Lisaks ülalnimetatud puudele on planeeringu alal 21 V väärtusklassi puud, mis tuleb ala heakorrastamise huvides hooldusraie korras maha võtta, kuna puude tüvedes on mädanik (lk 28). Asendusistutusega tuleb kompenseerida 322 haljastuse ühikut (lk 30). Kokkuvõttes tuleneb, et rohkem kui 200 puust likvideeritakse hoonestuse rajamise tõttu ca 5% (kokku 10). Tegemist ei ole suure osa kõrghaljastusega, nagu kaebaja väidab (vt kaebuse p-d 4.4 ja 7.5). Neist 4 puud kuulub III väärtusklassi, mis tuleks võimalusel säilitada ning 6 kuuluvad IV väärtusklassi ehk väheväärtuslik puu12 (DP seletuskirja lk 21). Ühtegi väärtuslikku puud likvideerida ei kavatseta. DP seletuskirja lk 28 tabelist nähtub, et hoonestusalale jääb 4 III väärtusklassi mändi. Samuti jääb hoonestusalale kaks harilikku kuuske (IV väärtusklass). Ülejäänud IV väärtusklassi puude kohta on likvideerimise põhjusena ka toodud, et latv on ära lõigatud, pool võra kuivade okstega (kanada kuusk) ning puudel pole liigile omast kuju, põõsakujuline tihe võra, koores praod, tüvi okslik, sest tüves mädanik (3 suurelehist pärna). Seega kokku lubatakse DP elluviimisel raiuda maha vaid 6 puud, mille ainus likvideerimise põhjus on asumine hoonestusalal. Hoonestusala asub planeeringuala keskel, mitte Pirita tee ääres. V väärtusklassi puud tuleb ala heakorrastamise ja ka ohutuse tagamise tõttu nagunii maha võtta. Asjaolu, et alal tehakse ka hädavajalik hooldusraie, ei saa rikkuda avalikku huvi ega kolmandate isikute õiguseid. Ka planeeringu kaardilt ei nähtu olemasoleva haljastuse oluline likvideerimine. Säilib nii roheline vöönd planeeritava hoone ja Pirita tee vahel ning planeeritavast hoonest idas paekalda suunas (vt DP põhijoonis). Kohus märgib täiendavalt, et DP seletuskirjas on selgitatud ka, et klindialused survelised põhjaveed ei imbu maasse, sest tihe sitke sinisavi takistab seda ja vajalik kuivendus süsteem puudub. Viimase 10 aasta jooksul on siin puude üldine tervislik seisund muutunud kohati katastroofiliselt, mille tõttu ei ole osade puude võrad enam liigile omased (lk 9). Planeerimismenetluses on ka selgitatud, et ehitustegevuse tulemusel võiks puude seisund paraneda (Eesti Dendroloogia Seltsi 10.01.2012 ekspertarvamus haldustoimikus).
18.Kaebaja keskseks murekohaks on lisanduv liiklus. Kohus peab Tallinna lähiümbruses üldteada asjaoluks, et Viimsi ja Pirita elanikud liiguvad Pirita tee kaudu tööpäeva hommikuti linna tööle, kooli ja lasteaeda ning õhtul koju tagasi. Tegemist on pendelrändega. Samuti on üldteada Pirita teel tekkinud ja tekkivad ummikud, kuivõrd tegemist on n.ö pudelikaelaga linna saamisel. Kohtule ei ole teada ja käesolevas asjas ei ole välja ka toodud alternatiivseid (võimalikke tulevasi) marsruute ega ka uuendusi, mis tingiksid ulatusliku ühistranspordi kasutamise. Tallinna linna erinevates sõnumites on rõhutatud ühistranspordi kasutamise võimalust, kuid ei ole teada tegevusi, mis oleks ühistranspordi osakaalu tõstnud või lähiajal tõstmas. Ka DP korralduses mööndakse, et Pirita tee liiklusintensiivsuse kasv on valdavalt tingitud Tallinna linna ja Viimsi valla vahel liiklevate sõidukite arvu suurenemisest. Liikluslahendust ei saa pidada vaidlusaluses piirkonnas väheoluliseks. Nimetatud väidet saab käsitleda nii avalikku huvi kui ka keskkonnakaitse eesmärgil, kuna eelkõige tipptunnil lisanduv liiklus tingib inimese sattumise täiendava müra, õhusaaste ja vibratsiooni sekka. Kohus nõustub kaebajaga osas, et Reidi tee ristmiku valmimine ei saa omada Pirita tee koormuse osas määravat tähtsust, sest see ei vähenda sõidukite arvu, mis suunduvad äärelinnast Pirita tee kaudu vähemalt kuni Russalka ristmikuni ja õhtul vastassuunas tagasi.
19.DP seletuskirja lk-l 7 on viidatud koostamiseks teostatud uuringuna 16.08.2020 arvamusele Pirita tee tänase ja struktuurplaaniga kavandatava liikluskorralduse kohta. Samas nähtub samast dokumen12 Selgitus - – puu, mis kahjustab või tulevikus hakkab kahjustama liigiliselt või asukohalt ala väärtuslikumat puud. Puu, mis on oma eluea lõpul kas vanuse või kahjustuste tõttu. Puu, mis on allasurutud seisundis. Linnahaljastuse seisukohalt väheväärtuslik puu, mida võib säilitada kui biomassi, kuid mis on soovitav likvideerida või asendada väärtuslikumate puuliikidega. Võib likvideerida.
10(14)
dist, et lisaks on tuginetud ka 2035. a liiklusprognoosile Pirita teel (lk 31 ja 32) ning Pirita tee liiklusuuringule 202013 (lk 35). Liiklusuuringus toodud teave kinnitab kohtu poolt eelmises punktis üldtuntuna sedastatut. Kohus märgib, et 2020. aasta liiklusuuringule tuginedes jätab kohus kõrvale ka kaebaja esitatud 2018. aasta jätkuarvamuse (kaebuse lisa 6), kuna mõlemad arvamused on koostanud sama isik ning eeldada tuleb hilisema uuringu aktuaalsust. Sealjuures ei ole vastustajale etteheidetav, et liiklusuuring on läbiviidud vahetult planeeringu kehtestamise eel, sest see võimaldab kõige ajakohasemaid andmeid. Kui uuring oleks läbi viidud varem, saaks samas esitada väite, et see on läbi viidud liiga vara ega ole enam ajakohane. Kohus märgib esmalt, et vaidlustatud planeeringu realiseerumisel ei ole tõenäoline piirkonna elanike arvu kasv, kuna spaa-hotell koos konverentsikeskusega ei ole ette nähtud püsivaks elamiseks. Konkreetne hoone võib tuua piirkonda liiklust, kuid oluline on arvestada ka seda, kas tegemist on pendelrändega samasuunalise liiklusega, mis olemasolevat probleemi süvendab. Ka 2020. liiklusuuringus (lk 27) on selgitatud, et samas on selge, et erineva maakasutuse funktsiooniga planeeringute poolt genereeritav liiklusmõju realiseerub liikluskoormuseks erineval ajahetkel erinevale liikumissuunale. Kui näiteks elamualadel tekitab see peamise liiklusvoo hommikul planeeringualalt välja ja õhtul sisse, siis büroode või töökohtade üldisemalt liiklussuunad on just vastupidised, kuigi need genereeritakse üldiselt samadel ajaperioodidel. Kaubanduse mõju realiseerub peamiselt õhtul ja näiteks majutusasutuste liiklusmõjud ei ole niivõrd tippaja kesksed ning kultuuriobjektide liiklusmõjud on peamiselt seondatavad õhtuse perioodi (pigem tipptunni järgse) või nädalavahetustega. Samale järeldusele on tuginetud ka DP kehtestamise korralduses. Asjas ei ole esitatud andmeid, mis toetaksid kaebaja väiteid, et planeeringuga lisanduks täiendav koormus tippaegadel juba koormatud sõidusuundadele. Sise- või välisturistile ei ole ka uuringus peetud iseloomulikuks liikumist tipptunni ajal kesklinna ja õhtul tagasi; sama ei saa oodata ka spaakülastajalt. Konverentsikeskuse külastaja liikumissuunda võib pidada pendelrändele vastupidiseks – hommikul kesklinnast Pirita poole ning õhtul tagasi. Samale järeldusele on jõudnud ka vastustaja DP kehtestamise korralduses. Täiendavalt on riigihalduse ministri kooskõlastuses välja toodud, et piirkonnas paiknev messikeskus soovitakse üle viia taoliste ürituste korraldamiseks sobivamasse asukohta, mis avaldab positiivset mõju Pirita tee liiklusele, kuna perioodilistelt tee ääres parkivate ja Pirita tee läbitavust vähendavate sõidukite arv väheneb, mis omakorda avaldavad kumulatiivset mõju Pirita teel toimuvale liiklusele (lk 3). Ka töötajate liikumise osas ei ole kaebaja põhistanud, et nad lisanduksid olemasolevale pendelrändele. Detailplaneeringu eesmärk ei ole ka reguleerida töötajate vahetuste aegu. Kohus möönab, et teatud määral on tegemist prognoosotsusega, mistõttu ei ole kaebajal võimalik ka hetkeseisuga tõendada, et tingimata liiklusprobleemid tekivad. Samas peavad kaebaja toodud põhistused veenma kohut, et vastustaja analüüs on ekslik, loogikavigadega või olulised andmed on jäetud arvestamata. Kohtule ei nähtu kaebaja toodust ega üldisest loogikast liiklusvoolu, mis hakkaks vaidlusalusele kinnistule spaa-hotelli lisandumisel oluliselt täiendama olemasolevat pendelrännet (hommikul kesklinna ja õhtul tagasi) ning võiks seega ohustada Pirita tee läbilaskvust ja tekitaks oluliselt juurde kaasnevaid keskkonnamõjusid. Vastustaja on välja toonud ka samas piirkonnas vastupidised suundumused (messikeskuse üleviimine), mistõttu tasakaalustavad muudatused teineteist, säilitades siiski piirkonnas ühiskondlikud ja puhkeehitised.
20.Kohus peab vajalikuks märkida obiter dictum korras järgmist. Järgnev ei puuduta käesoleva detailplaneeringu õiguspärasust, kuid on vajalik märkus selleks, et vältida võimalikke vaidluseid tulevi-
Kolmanda isiku 10.09.2020 vastuse lisa, https://drive.google.com/file/d/1baArFnTHSgOzOD_IBWsDpxUCqrHzzr6i/view?fbclid=IwAR3DbBOR5IyDWq_8zpdNgOfp0Aiz_dj9LE_Kt0gSdhyp0ie0qpcFe4j_bw
11(14)
kus. Kohtu selgitus puudutab üksnes elamumaa arendusi, sest majutusasutuste liiklusmõjud hajuvad päeva kestel ega lisandu määravas osas pendelrändele. Kaebaja mure on iseenesest arusaadav lisanduvate elamumaade planeeringute osas, mis on lähipiirkonnas kas värskelt kehtestatud, vastuvõtmisel, menetlemisel või algatamisel. Ka vastustaja poolt tuginetud 2020. aasta liiklusuuringus on selgitatud, et olemasolev liikluslahendus ja liikuvusmuster (eelkõige siis liikumisviiside kasutuse jagunemine) toimib veel suuremate probleemideta juhul, kui kavandatud Pirita tee ja Merivälja tee arendustest realiseerub ligikaudu pool mahtu. Sellisel juhul jõuavad liikluskoormuse väärtused ligilähedale läbilaskvuse piirväärtustele (lk 53). Sealjuures ei ole piirväärtusteni jõudmine eesmärk, vaid seda tuleks võimalusel vältida. Nagu kohus eelnevalt sedastas, on valdav elanikega kaasnev pendelränne. Iga elamupiirkonna arendusega tuleb arvestada, et sellega kaasneb ka pärast planeeringu kehtestamist selle adressaadi õigustatud ootus, et tal on lähiajal võimalik planeeringule vastavalt ka ehitada. Adressaat saab eeldada, et planeeringu kehtestamisel on arvestatud pikaajaliste liiklusmõjudega ning arenduste väljaehitamine ei toimu n.ö elavjärjekorra printsiibil (kes ees, see mees). Arvestada saab küll ootamatult tekkinud muutusi, kuid Pirita tee võimalik ummistumine elamuarenduse aktiivsel jätkumisel on praegu juba ettenähtav, sh ka vastustaja tuginetud analüüsi põhjal. Kohtul puudub piisav info vastava piirkonna elamumaade planeeringute kohta. Küll aga peab kohus vajalikuks edasiste võimalike vaidluste välistamiseks vastustajat suunata, et planeeringuid, mille elluviimisest tuleneb täiendav koormus olemasolevatele koormatud suundadele (eelkõige pendelrände osas), võiks olla otstarbekas ja mõistlik viia läbi täiendavad, vähemalt liiklust puudutavad analüüsid kõigi planeeringute osas tervikuna, hinnates, kas kõiki planeeringuid on ikka võimalik pärast kehtestamist ka ellu viia ning vajadusel siis jätta planeeringud kehtestamata, seada kõrvaltingimused vms. Iga elamumaa planeeringut üksikult analüüsides on tõenäoliselt võimalik jõuda järeldusele, et see iseseisvalt veel ei tingi läbilaskvuse piirini jõudmist; samas kumulatiivseid kõiki planeeringuid korraga arvestades võib see olukord siiski saabuda. Ka 2020. aasta liiklusuuring sedastab, et tõsised probleemid võivad tekkida, kui realiseeruvad rohkem kui 75% teadaolevate planeeringute maht (lk 55), mis võiks olla vastustajale reageerimiseks ilmselge ohunäitaja. Kuigi vastustaja selgitas istungil, et siis on võimalik piiranguid seada ka ehitusloa etapis, jääb kohus selle juurde, et juba DP kehtestamisega antakse arendajale lisatingimuste puudumisel õigustatud ootus, et ta saab planeeringule vastavalt ka ehitada. Kui pendelrändele lisanduvat liikluskoormust sama piirkonna arenduste osas kumulatiivselt ei hinnata ning komplekset lahendust ei koostata, võib see tingida veel mitmeid vaidluseid. Sealjuures võib vaidlustajaks olla nii naaber kui ka arendaja, kellel kehtiva planeeringu alusel ehitada ei lubata. Lõpuks märgib kohus, et kuigi liiklust käsitlevad osas on nii DP korralduses, riigihalduse ministri kooskõlastuses kui ka analüüsides mainitud lahendusi ühistranspordi ja kergliiklusteede kaudu, on Eesti kliimas küsitav kergliiklusteede aastaringne kasutamine tööle, kooli ja lasteaeda liikumisel ning seni ei ole üldteada olulisi arenguid, mis võiksid tingida oluliselt suurema ühistranspordi kasutuse ja seega liikluskoormuse vähenemise. Õiguspärane ei pruugi olla lahendus, kus ühistranspordi suurem kasutus saavutatakse selle kaudu, et ületatakse (teadlikult) teede läbilaskvuse piir.
21.Kaebaja on välja toonud ka parkimiskohtade lisandumise. DP seletuskirja kohaselt on parkimiskohad valdavalt kavandatud hoonekompleksi alla, maaalusesse parklasse (lk 15). Parkimiskohtade vajadus on arvutatud „Tallinna parkimise korralduse arengukavas aastateks 2006-2014” määratud vahevööndi normi alusel. Planeeritud hoonekompleksi ette on planeeritud ettesõidutee ja parkimiskohad 13 sõiduautole lühiajaliseks parkimiseks ja parkimiskohad 4le autobussile. Teenindusploki juurde on kavandatud parkla 15-le autole. Hoonekompleksi külaliste ja töötajate parkla 100-le autole on kavandatud maa-alusele korrusele. Planeeritavale maa-alale on kokku kavandatud 132 parkimiskohta (lk 34). Parkimiskohtade kontrollarvutuse järgi on ette nähtud nõutavast (115 kohta) rohkem parkimiskohti (lk 35). 12(14)
DP korralduses on selgitatud, et on arvestatud vajadusega tagada juurdepääs reisibussidega ja busside parkimise võimalus alal ning kompleksi teenindama hakkavate sõidukite parkimiskohad on kavandatud hoonetega samale krundile. Vastustaja on riigihalduse ministri läbiviidud järelevalvemenetluses selgitanud täiendavalt, et on Pirita tee liikluskoormust arvestades esitanud detailplaneeringule nõude tagada piirnevatel uutel arendustel kasutusotstarbele vastav minimaalne nõutav parkimiskohtade arv, mis peab andma võimaluse parkida kinnistul, mitte avalikel tänavatel. Tervise- ja konverentsikeskuse ning hotelli rajamisel sama hoone mahus võib eeldada parkimiskohtade nö ristkasutust. Samuti on tervisekeskus ja/või spaa külastamiseks lähipiirkonna elanikele, kes juurdepääsuks autot ei vaja. Piirkonnas paiknev messikeskus soovitakse üle viia taoliste ürituste korraldamiseks sobivamasse asukohta. See aga avaldab omakorda positiivset mõju Pirita tee liiklusele, kuna väheneb perioodiliselt tee ääres parkivate ja Pirita tee läbitavust vähendavate sõidukite arv (lk 5). Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks parkimiskohtade arvu määramisel eksinud. Vastustaja on pidanud oluliseks, et parkimine lahendataks samal krundil ning sellega ei koormataks naabruskonna krunte. Nimetatud arengukava on tänaseni kehtiv, dokumendi pealkiri ei mõjuta dokumendi kehtivust. Kohtud on pidanud arengukavaga arvestamist ajakohaseks 2015. a juunis kehtestatud DP (Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2017 otsus nr 3-15-1785 p 23), 2015. a detsembris kehtestatud DP (21.08.2018 otsuse nr 3-16-93 p 18) ning 2018. a mais väljastatud planeerimistingimuste (30.10.2019 otsus nr 3-18-1137 p 15) korral. Ka haldusasjas nr 3-19-1409, kus oli arengukava asjakohasus küsimuse all 2019. a juunis kehtestatud detailplaneeringu vaidluses, ei pidanud ükski kohtuaste arengukava aegunuks. Õiguskantsleri arvamuse kohaselt võib nimetatud arengukava olla küll vananenud, kuid kuna tegemist on haldusorganisisese eeskirjaga ja haldusorgan hindab enda rakendusjuhiste asjakohasust ise, siis võib arengukava kaalutlusotsuse tegemise abiks olla, kuid see ei tohi välistada muude oluliste asjaolude ja põhjendatud huvide kaalumist (vt Õiguskantsleri 03.04.2019 kiri nr 75/190474/190168414). DPga on nähtud ette arengukavast rohkem parkimiskohti. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi konkreetse juhtumiga seotud asjaolu, mille tõttu on vastustaja parkimiskohtade vajadust alahinnanud. Seega leiab kohus, et kavandatavate parkimiskohtade arv on kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja see pole ilmselgelt liiga väike.
22.Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus lõplikult, kas hinnang KSH läbiviimise vajaduse puudumise kohta on jätkuvalt ajakohane. Pooled ei vaidle selle üle, et käesoleval juhul ei ole tegemist tegevusega, mille korral oleks KSH läbiviimine kohustuslik (KeHJS § 6 lg 1). Haldustoimikust nähtub, et DP põhijoonis ja tugiplaan on mh likvideeritava haljastuse osas jäänud 2011. aastast samaks (vt 14.03.2011 joonised haldustoimiku lõpus). Seega on Tallinna Keskkonnaameti 21.04.2011 seisukoht KSH algatamata jätmise kohta (haldustoimikus) jätkuvalt selles küsimuses ajakohane. Kohus on ka eelnevalt sedastanud, et piirnorme ületav müra ei tohi ulatuda naaberkinnistutele, mistõttu ei saa selles osas naabruskonnale keskkonnamõju möönda. Ka on Tallinna Keskkonnaameti 28.09.2018 kirjas kaebajale selgitatud, et radooniriski hinnang ning reostusuuringud ei ole ajas oluliselt muutuvad. Need tingimused üksikuna ega kumulatiivselt ei tingi KSH läbiviimise vajadust. Ainsaks muutunud teguriks saab pidada vahepealsel ajal toimunud liikluskoormuse kasvu, mille osas on läbi viidud ka ajakohane, 2020. aasta uuring. Kohus on juba eelnevalt selgitanud, et vastustaja järeldus liikluse osas on olnud õiguspärane. Ka DP korraldus sisaldab järeldust, et uuringu järgi ei ole majutusasutuste liiklusmõjud niivõrd tipptunni kesksed, hotelli või analoogse tegevuse puhul ei ole genereeritav liiklusmõju tipptunnis eriti suur. Olukorras, kus mõjud on väiksemahulised (10 puu maharaiumine 200st), ei välja kinnistu piirest (müra, radoon) ning liikluse osas on lähtutud ajakohasest
uuringust, mis kinnitab planeeringualast tuleneva liikluse hajumist, ei ole vastustaja hinnang KSH läbiviimise vajaduse puudumise kohta õigusvastane. Tallinna Keskkonnaamet on KSH läbiviimise vajaduse puudumise kohta kaebajale ka 2018. aastal vastanud (haldustoimikus 28.09.2018 kiri, vt vastustaja vastuse lisa 5), mis kinnitab, et vastustaja on varasemat hinnangut kontrollinud. Vastustaja on planeeringuta liitmata jätmist juba oma 11.10.2018 kirjas kaebajale (vastustaja vastuse lisa 4), põhjendades seda planeeringute oluliste erisustega. Kuna majutusasutusest sõltuv liiklusvool on oluliselt erinev ka elamumaast sõltuvast liiklusvoolust, ei ole õigusvastane see, kui vastustaja on jätnud kõik piirkonna planeeringud ühte menetlusse liitmata. Planeeringute liitmine on vastustaja otsus otstarbekuse alusel, kuhu kohus ei saa sekkuda. Vastustajal on võimalik arvestada teiste planeeringutega ka konkreetse planeeringu menetlemisel, ilma neid ühte menetlusse liitmata. Käesoleval juhul on peamiseks ühiseks mõjuteguriks liiklus, kuid nagu on ka eelnevalt selgitatud, hajub majutusasutusest sõltuv liiklusvool ööpäeva lõikes ära, erinevalt elamumaadest tulenevast liiklusvoolust. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks siinkohal jõudnud prognoosotsuse tegemisele ilmselgelt ebaõigele järeldusele.
23.Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse rahuldamata. Detailplaneeringuga ei muudeta üldplaneeringut ning vastustaja ei ole rikkunud menetlusnõudeid ega teinud kaalutlusvigu. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (lg 8). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning haldusorgani põhitegevusega seotud esindajakulusid reeglina välja ei mõisteta. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kolmas isik on taotlenud menetluskulude väljamõistmist summas 16352,28 eurot kokku 94,5 tunni eest. Kolmanda isiku esitatud arvestuse kohaselt on tal kulunud ümardatuna esialgse õiguskaitse taotlusele vastamiseks 8 tundi, kaebusele vastuse koostamiseks koos materjalidega tutvumisega 35 tundi; täiendavate seisukohtade koostamiseks 12 tundi; kaebaja seisukohale vastamiseks 15 tundi, istungiga seotult 10 tundi ja repliigi koostamiseks 14 tundi. Kohus leiab, et nõutavad kulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Käesolevas asjas ei ole esitatud olulisi uusi väiteid, mis oleksid kolmanda isiku jaoks varem teadmata. Samu väiteid on kaebaja järjekindlalt esitanud nii haldusmenetluses kui ka regionaalministri järelevalvemenetluses. Vastus esialgse õiguskaitse taotlusele on olnud ligikaudu 5 lk; vastus kaebusele ligikaudu 9 lk, täiendavad 04.11 seisukohad 10 lk ja repliik 8 lk. Kuigi menetluskulude hüvitamise aluseks ei ole esitatud menetlusdokumentide pikkus iseseisvalt, ei nähtu esitatud seisukohtadest, et tegemist oleks tavapärasest keerukama vaidlusega, mistõttu ei ole vastuste koostamiseks kulunud aeg põhjendatud. Summaarselt on põhjendatud üksnes pool kolmanda isiku viidatud ajakulust. Kohus arvestab ka sellega, et planeerimisvaidlustes, mis on ka keskkonnakaitseliste sugemetega, ei tohi arendajate menetluskulude väljamõistmine kaebajalt heidutada teisi kaebajaid, sh üksikisikuid kaotuse kartuses üldse mitte kaebust esitama. Kaebaja ja tema liikmete mure Pirita tee lähistel toimuva suuremate arenduste osas, mis võivad liiklusprobleeme ja sellega kaasnevaid keskkondlikke probleeme süvendada, on iseenesest inimlikult mõistetav ning kaebus ei ole esitatud ilmselgelt pahauskselt (vt ka kohtuotsuse p 20). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kaebajalt välja pool kolmanda isiku taotletud menetluskuludest ehk 8176,14 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.