3.Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtulahendis tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 252 lg 7 ja § 204 lg 1). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla direktor otsustas 10. novembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/139:
1.piirata kinnipeetava vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust järgmiselt: lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1); lõpetada kinnipeetavate saatmised, sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole vangla igapäevaseks toimimiseks hädavajalikud või tervishoiuteenuse osutamiseks (p 1.2); peatada Tartu Vangla direktori
11.veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorraga“ (vangla kodukord) kinnitatud päevakavade järgsed tegevused (p 1.3); peatada kehakultuuriga tegelemine, sh spordisaali ja spordiväljakute ning osakonnasiseste trenažööride kasutamine, kuna sinna saatmisel pole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht (p 1.4); helistamine võimaldatakse taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.5);
2.punktides 1.1-1.5 sätestatut kohaldatakse tagasiulatuvalt alates 7. novembrist 2020;
3.jätkata Tartu Vangla direktori 27. augusti 2020. a käskkirja nr 1-1/105 p-s 1.2 sätestatud meetme kohaldamist (pikaajaliste kokkusaamiste piirang);
3-20-2531
4.jätkata Tartu Vangla direktori 27. oktoobri 2020. a käskkirja nr 1-1/132 p-s 1.1 sätestatud meetme kohaldamist, võimaldades ühe lühiajalise kokkusaamise kuus, v.a vangistusseaduse (VangS) § 26 lg-s 1 sätestatud isikutega;
5.Tartu Vangla direktori 27. augusti 2020. a käskkirja nr 1-1/105 p 1.3 meetme rakendamine lõpetada;
6.käskkirja kehtivuse ajal on lubatud kauplusest osta mõistlikus koguses neid kaupu, mis on kiiresti riknevad ja mille säilivusaeg- ja tingimused eeldavad külmkapis hoiustamist;
7.käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt;
8.käskkiri kehtib kuni vajaduse ära langemiseni ning vangla hindab kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt korra kuus.
2.Tartu Vangla direktor otsustas 7. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/148:
1.jätkata direktori 10. novembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/139 kehtestatud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute kohaldamist järgmiselt: lukustada kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1); lõpetada kinnipeetavate saatmised, sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole vangla igapäevaseks toimimiseks hädavajalikud või tervishoiuteenuse osutamiseks, v.a saatmised taasühiskonnastavatesse tegevustesse kinnipeetavatele, kes ei viibi isolatsiooni või kaitsevisolatsiooni osakonnas (p 1.2); peatada vangla kodukorraga kinnitatud päevakavade järgsed tegevused (p 1.3); peatada kehakultuuriga tegelemine, sh spordisaali ja spordiväljakute ning osakonnasiseste trenažööride kasutamine, kuna sinna saatmisel pole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht (p 1.4); helistamine võimaldatakse taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.5);
2.jätkata Tartu Vangla direktori 27. augusti 2020. a käskkirja nr 1-1/105 p-s 1.2 sätestatud meetme kohaldamist (pikaajaliste kokkusaamiste piirang);
3.jätkata Tartu Vangla direktori 27. oktoobri 2020. a käskkirja nr 1-1/132 p-s 1.1 sätestatud meetme kohaldamist, võimaldades ühe lühiajalise kokkusaamise kuus, v.a VangS § 26 lg-s 1 sätestatud isikutega;
4.väljaspool elukambrit liikumisel on kinnipeetav kohustatud kandma vangla poolt väljastatud kaitsemaski ning kaitsemaski kandmisest keeldumisel saatmist ei toimu, v.a juhul, kui kinnipeetava elu või tervis on ohus;
5.kauplusest on lubatud osta mõistlikus koguses neid kaupu, mis on kiiresti riknevad ja mille säilivusaeg- ja tingimused eeldavad külmkapis hoiustamist;
6.käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt.
3.X. (taotleja) esitas Tartu Halduskohtule 16. detsembril 2020 esialgse õiguskaitse taotluse Tartu Vangla kohustamiseks lubada tal viibida väljaspool kambrit vähemalt neli tundi ööpäevas. Taotleja märkis, et esitas Tartu Vanglale eelnimetatud käskkirjade peale vaided, millest esimese käskkirja peale esitatud vaided on vangla 4. detsembri 2020. a kaaskirjadega nr 1-11/597-2 ja 1-11/626-2 edastanud Justiitsministeeriumile. Teise käskkirja peale esitatud vaide osas taotlejal teavet ei ole. Taotleja hinnangul piirab vangla ebaproportsionaalselt tema õigusi. Ükski tema eluosakonnas asuv kinnipeetav ei ole COVID-19 viirushaigusega nakatunud ning osakonda ei pääse kõrvalised isikud. Riskigrupp on teistest eraldatud. Nakkuse saavad osakonda tuua üksnes vanglateenistujad. Alates 7. detsembrist 2020 toimub taas õppetöö ja juba nädal enne seda jätkas vangla territooriumil tööd Aktsiaselts Eesti Vanglatööstus. Vangla territooriumil (sh
3-20-2531 õppetöös, töötamisel kui ka jalutuskäikudel) kantakse kaitsemaske. Vangla on tunnistanud kaitsemaskide tõhusust ning tekib küsimus, miks ei kaitse mask taotlejat eluosakonnas viibides ning miks sel juhul selle tõhusust ei tunnistata. Eluosakonda mittelubamine takistab mh telefoni kasutamist ning vähendab liikumisvõimalusi, mida taotleja vajab seoses oma terviseprobleemidega.
KOHTU SEISUKOHT
4.Esmalt märgib kohus, et võtab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 alusel haldusasja materjalide juurde haldusasjade nr 3-20-2343 ja 3-20-2493 juurest Tartu Vangla direktori 10. novembri 2020. a käskkirja nr 1-1/139 ja 7. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148. Tegemist on käskkirjadega, millega seonduvalt taotleja esialgse õiguskaitse kohaldamist soovib.
5.Kohus mõistab tulenevalt HKMS § 2 lg-st 4, mille kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest, et taotleja soovib HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel Tartu Vangla direktori 10. novembri 2020. a käskkirja nr 1-1/139 ja 7. detsembri 2020. a käskkirja nr 1-1/148 kehtivuse peatamist osas, milles tal ei võimaldata liikuda vähemalt neli tundi ööpäevas oma osakonna piires väljaspool kambrit.
6.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 249 lg-st 2 lähtudes on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatud ka vaidemenetluse ajal.
7.Kuigi taotleja ei ole esitanud kohtule dokumentaalseid tõendeid Tartu Vanglale vaidlusaluste käskkirjade peale vaiete esitamise ning nende Tartu Vangla poolt Justiitsministeeriumile edastamise kohta, ei pea kohus esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulisust arvestades vajalikuks selles osas täiendavaid tõendeid koguda. Kohus peab taotleja väiteid vaidemenetluse toimumise kohta usutavaks ning seega on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine HKMS § 249 lg-st 2 tulenevalt lubatav.
8.Kohus ei välista vangla väljastatud haldusaktidele ja taotleja esialgse õiguskaitse taotlusele tuginedes taotleja esialgse õiguskaitse vajadust. Ka ebamõistlike piirangute talumist on peetud asjaoluks, mis toob kaasa vajaduse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-12-2224, p 7). Samas ei õigusta igasugune riive, mis annab aluse haldusorganile vaide või halduskohtule kaebuse esitamiseks, esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 14). Kuigi taotleja kirjeldatud liikumispiirang on iseloomult selline, mida ei ole võimalik pärast asja sisulist lahendamist täies ulatuses heastada, ei ole tegemist ebamõistliku või niivõrd intensiivse piiranguga, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist. Samuti ei saa põhiasja perspektiivi pidada sedavõrd suureks, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleks rahuldada üksnes eduväljavaadete pinnalt.
9.Kohtu hinnangul on arvestades olukorda Eesti Vabariigis ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ning selle ohtlikkust vanglas täiendavate piirangute
3-20-2531 kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Käesoleva kohtumääruse tegemise ajaks on haigestumisnäitaja 100 000 elaniku kohta Eestis 491,88 ning näitaja on oluliselt pärast vaidlusaluste käskkirjade andmist kasvanud (9. novembril 2020 oli näitaja 144,02 ja 6. detsembril 2020 oli näitaja 396,47). Tartu maakonnas, kus asub ka Tartu Vangla, oli 16. detsembri 2020. a seisuga näitaja 288 ning olukorda ei saa võrreldes ülejäänud Eesti Vabariigiga pidada oluliselt paremaks (arvutivõrgus kättesaadav: https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart).
10.Tartu Vangla on vaidlusalustes käskkirjades esitanud põhjalikud põhjendused, mis käsitlevad viiruse olemust ja nakkuse leviku tingimusi ning selle tõrjumise vajadust ja abinõusid. Järeldus, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, sh liikumise piiramine osakonnas, tugineb käskkirjades viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele. Kuigi käesoleval hetkel ei pruugi taotleja eluosakonnas viibida COVID-19 haigusega nakatunud kinnipeetavaid, siis praeguseks teadaoleva info pinnalt ei saa täielikult välistada nakkuse toomist vanglasse ning taotleja eluosakonda nt vanglateenistujate või muude vangla tegevusega seotud inimeste kaudu. Kinnipeetavate kontakte viimati nimetatud isikutega ei ole vangla eesmärgipäraseks ja efektiivseks toimimiseks võimalik täielikult välistada. Samuti on hoolimata rangetest piirangutest ja abinõudest Eesti Vabariigi vanglates haiguspuhangud juba toimunud (arvutivõrgus kättesaadav: https://www.terviseamet.ee/et/search/node/vangla). Seetõttu ei saa nakatumisvõimaluste minimeerimise olulisust alahinnata ka Tartu Vanglas, sh vangla eluosakonnas, kus taotleja viibib.
11.Praegusel juhul on kaalumisel kaks vastandlikku väärtust. Esiteks, kinnipeetavate õigus nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist. Teiselt poolt kinnipeetavate õigus kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid, sh justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 8 lg-st 1 tulenevat õigust liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires vähemalt neli tundi. Inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine peavad viiruse leviku tõkestamise abinõudena toimima ka vanglas ning seejuures arvestades vangistuse täideviimise eripära. Arvestama peab, et kinnipeetaval endal on äärmiselt piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise vältimiseks korraldada. Samuti ei ole alati võimalik vältida piisaval määral kontakte, nt korrarikkumise korral eeldab neile reageerimine vanglaametnike lisandumist ja täiendavaid kontakte. Seetõttu tuleb praegu vastandlike huvide kaalumisel pidada teatud hüvede kasutamisest olulisemaks viiruse leviku tõkestamist ja kinnipeetavate nakatumise vältimist.
12.Taotleja leiab, et kuivõrd vanglas väljastatavad kaitsemaskid on tunnistatud piisavateks isikukaitsevahenditeks õppimiseks, töötamiseks ja jalutuskäikudel käimiseks, siis peaks vangla pidama neid ka piisavaks, et lubada kinnipeetavatel oma osakonna piires vabalt liikuda. Kohus taotleja seisukohaga ei nõustu. Piisavat ohutust ei taga üksnes kaitsemaskide kasutamine, kuivõrd tegemist on ainult ühe nakkusohu vähendamise abinõuga. Lisaks tuleb rakendada paralleelselt distantsi hoidmist, käte pesemist, desinfitseerimist jne. Kui taasühiskonnastavate tegevuste ja jalutuskäikude puhul viibivad kinnipeetavad koos lühemal ajavahemikul ning vanglateenistujatel on võimalik kinnipeetavate isikukaitsevahendite kasutamist, omavahelist distantsi ja muude ohutusmeetmete rakendamist tähelepanelikult jälgida ning isikute ohutus selle kaudu tagada, siis osakonnas vabalt liikudes viibiksid kinnipeetavad koos oluliselt pikema aja jooksul, vanglateenistujad ei saaks piisaval määral tagada kinnipeetavate poolt korrektselt ohutusmeetmete rakendamist ning viiruse leviku risk on märkimisväärselt suurem.
3-20-2531
13.Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et sügisel saabunud koroonaviiruse nn teine laine on esimesest laiaulatuslikum ning nakatumismäär riigis jätkuvalt tõusutrendis. Lisaks on senine praktika näidanud, et vanglates võib koroonaviirus tavapärase ruumikasutuse ja laialdaste kokkupuudete korral erakordselt kiiresti levida (ca 1⁄4 Viru Vangla kinnipeetavatest nakatus viirusega nädala jooksul) ning selle pidurdamine ei ole üksnes kaitsemaskide kandmise kohustuse läbi piisavalt efektiivne. Nakkust on võimalik saada ka pindkontaktide kaudu. Lisaks arvestab kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel sellega, et koroonaviiruse nn teise laine raames Tartu Vangla kehtestatud piiranguid ei ole rakendatud ülemääraselt kaua, sest uued piirangud Tartu Vanglas, sh liikumispiirangud, on kehtinud praeguseks ca 1,5 kuud.
14.Kohus nendib, et osakonna lukustamise tõttu ei ole taotlejal võimalik helistada enda eelistatud ajal ja sagedusega, kuid taotlejalt ei ole helistamise võimalust ära võetud. Tegemist ei ole niivõrd intensiivse piiranguga, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist. Taotlejal on lisaks helistamisele võimalik oma lähedastega suhelda ka kirja teel. Samuti ei tingi esialgse õiguskaitse rakendamist asjaolu, et taotlejal on väidetavalt oma tervise tõttu vaja rohkem liikuda. Taotlejal on ka kambris võimalik erinevaid harjutusi teha ning selle kaudu oma väidetavaid terviseprobleeme leevendada, samuti on isikule tagatud võimalus viibida 1 tund värskes õhus.
15.Kohtu hinnangul oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine olulisel määral vastuolus avaliku huvi ja puudutud isikute õigustega. Vanglateenistus peab võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed, mis aitavad kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu. Seetõttu on vajalik igasuguste pind- ja inimkontaktide proportsionaalne vähendamine. Igal üksikul kinnipeetaval on õigustatud ootus, et tema elu ja tervis on parimal moel kaitstud ning igal vanglateenistujal huvi töötada maksimaalselt ohututes tingimustes. Vanglateenistujate haigestumise korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine. Kriitiliste haigusjuhtumite arv osutab ohtu tervele tervishoiusüsteemile. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et vangla on kehtestanud kinnipeetavate võimalike ebamugavuste kompenseerimiseks leevendusmeetmeid. Kambrites on jäetud ööpäevaringselt raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks. Samuti on kinnipeetavatel erinevalt 2020. a kevadel COVID-19 viirushaiguse leviku tõttu kohaldatud piirangutega võimalik praegu värskes õhus jalutada.
16.Seega ei ole taotleja õigused käesoleval ajahetkel sedavõrd riivatud, et oleks põhjendatud piirangute leevendamine esialgse õiguskaitse korras. Kohus aga märgib, et eeltoodu ei tähenda, et piirangud ei võiks tulevikus ebaproportsionaalselt isikute õigusi riivavaks muutuda, kui neid kohaldatakse pikemaajaliselt ning täiendavaid leevendavaid abinõusid ei kohaldata.
17.Arvestades eelnevat jätab kohus X. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Asendada HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga X.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.