Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene 10. detsember 2020, Tartu 3-19-1233
Haldusasi
Xi kaebus Tartu Vangla kohustamiseks tema avavanglasse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2019. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2019. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 11. jaanuar 2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas pärast edutut kohtueelset menetlust Tartu Halduskohtule kaebuse, milles leidis, et Tartu Vangla on õigusvastaselt jätnud algatamata tema avavanglasse ümberpaigutamise menetluse. Kaebuse kohaselt oli avavanglasse paigutamine märgitud tema individuaalses täitmiskavas.
2.Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2019. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
Kaebaja poolt 15. mail 2019 vanglale esitatud ja selgitustaotlusena pealkirjastatud dokument oli kohtu hinnangul taotlus avavanglasse paigutamise menetluse läbiviimiseks ning vangla 5. juuni 2019. a vastus sellele oli keeldumine.
2.2.Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist kinnise vangla avavanglaosakonda. Küll on tal aga õigus tema taotluse nõuetekohasele menetlusele.
2.3.Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 20 lg-st 1 ja justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus nr 9) § 17 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2 koostoimes on avavanglasse ümberpaigutamise üheks sisuliseks tingimuseks see, et esineks piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi, st ta peab olema usaldusväärne. Tartu Vangla 5. juuni 2019. a vastuses kaebajale on selgitatud menetluse algatamata jätmise aluseid ning muuhulgas oli märgitud, et vangla teabe- ja uurimisosakond omab informatsiooni, mis iseloomustab negatiivselt kaebaja käitumist kinnipeetavate omavahelises suhtluses ning selle informatsiooni tõttu puudub vanglal tõsikindel veendumus, et kaebaja ei pane avavanglasse paigutamisel toime uusi õigusrikkumisi. Kohtumenetluses on vangla esitanud ka ettekanded kahe vahejuhtumi kohta ning tutvustanud kohtule oma seisukohta kinnitavaid täiendavaid tõendeid. Vastustaja esitatud 17. augusti 2018. a ettekandest selgus, et kaebaja oli sööklast viinud kinnipeetavate riietusruumi plastiktopsis külmutatud vahukoort. Teisest, 28. aprilli 2018. a ettekandes märgitakse, et päev varem olid kaebajal ja tema kambrikaaslasel silmad punased ja pupillid suurenenud, nad naersid kohatutes kohtades ning diktsioon oli aeglane ja segane. Seda kinnitasid neli vanglaametnikku.
2.4.Vastustaja on möönnud, et kaebajale tehtud test narkootilise aine tarvitamist ei kinnitanud. Samas on vastustaja selgitanud, et vanglal on siiski kahtlus, et kaebaja oli narkootilisi aineid tarvitanud, sest tal esinesid narkojoobele iseloomulikud tunnused. Samuti on vastustaja selgitanud, et narkootiliste ainete valik on väga suur ning seetõttu ei ole võimalik neid kõiki testidega tuvastada.
2.5.Vastustaja on tutvustanud kohtule tõendeid, mis kinnitavad kahtlusi kaebaja seotuse kohta narkootiliste ainete tarbimise ja levikuga vanglas. Kuna need dokumendid on korrakaitse riigisaladus riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 2 alusel, kuulutas kohus nende tõendite osas menetluse kinniseks.
2.6.Vaidlust pole selles, et kaebaja puhul on täidetud VangS § 20 lg-s 1 sätestatud avavanglasse paigutamise eeldus, et vangistuse lõpuni on jäänud alla 18 kuu, kuid lisaks peab olema ka piisav alus oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi.
2.7.Kaebaja on väitnud, et tema käitumine võis olla tingitud ravimite tarbimisest ning palus välja nõuda tema ravimite loetelu ning nende infolehed. Kohus ei pidanud seda vajalikuks, kuna ettekanne kajastas kahe samas kambris paiknenud kinnipeetava välimust, käitumist ja diktsiooni ning pole usutav, et mõlemal oleksid tekkinud samasugused tunnused, kuivõrd kaebaja kambrikaaslase ravimitarbimist pole kaebaja väitnud.
2.8.Vastustaja on põhjendatult arvestanud tõendina muuhulgas Tartu Maakohtu 21. veebruari 2019. a määrusega, milles leiti, et kaebajat ei saa tingimisi enne tähtaega vabastada. Maakohtu arvates püsis kaebaja puhul oht uute kuritegude toimepanemiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Menetluse läbiviimiseks on sätestatud kord. Halduskohtu lähenemise järgi viis vangla läbi menetluse enese teadmata. Kaebajal oli õigus ümberpaigutamise menetluse alustamisele.
4.2.Kaebaja taotluse rahuldamata jätmine tema raviskeemi ja ravimite infolehtede väljanõudmiseks on oluline menetlusõiguse rikkumine.
4.3.Usutav pole väide, et kaebaja kasutas aineid, mida ei ole võimalik tuvastada. Kui kaebajal oleks olnud joove, oleks selle fikseerinud meditsiinitöötaja.
4.4.Õiguspärane pole olukord, kus vastustaja esindaja saab kokku kohtunikuga ja annab selgitusi ning tutvustab dokumente.
5.Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Kohus on selgitanud, et ka isiku taotluse lahendamine on haldusmenetlus.
5.2.Kaebaja viidatud 27. aprilli 2018. a intsident seoses arvatava narkojoobega oli vaid üks sündmustest, millele tuginedes kujunes vastustaja veendumus kaebaja uute võimalike õigusrikkumiste suhtes.
5.3.Kohus põhjendas ravimitega seonduvate dokumentide väljanõudmata jätmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja väitel oleks tulnud menetlus tema avavanglasse paigutamiseks igal juhul läbi viia. Määrus nr 9 reguleerib üksikasjalikult kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlust. Selles nähakse kokkuvõtlikult ette, et kõigepealt teavitatakse kinnipeetavat lähtevangla (vangla, kus kinnipeetav asub) poolt ümberpaigutamise menetluse alustamisest, võetakse selle kohta tema kirjalik nõusolek ja teavitatakse sihtvanglat (vangla, kuhu kinnipeetav kavatsetakse paigutada), mille järel annab sihtvangla seisukoha kinnipeetava sobivuse kohta ümberpaigutamiseks. Kui sihtvangla ümberpaigutamist ei toeta, teavitatakse sellest kinnipeetavat ja antakse talle võimalus arvamuse andmiseks ning seejärel teeb lõpliku otsuse lähtevangla (määruse nr 9 § 172). Eeltoodust nähtuvalt põhineb selline menetluse ülesehitus eeldusel, et lähtevangla on ümberpaigutamise menetluse alustamisel seisukohal, et kinnipeetava puhul on täidetud VangS § 20 lg-s 1 sätestatud tingimused avavanglasse paigutamiseks, st muuhulgas see, et kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Vangla on selgitanud, et kaebaja puhul ei olnud vangla selles veendunud ning seega oli vangla nägemuses kaebaja ümberpaigutamise eeldused täitmata. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et sellises olukorras oli põhjendatud ümberpaigutamise menetluse läbi viimata jätmine, sest oli ilmne, et kui lähtevangla hinnangul ei ole ümberpaigutamise eeldused täidetud, ei ole ümberpaigutamine võimalik sõltumata sellest, mida arvab sihtvangla või kinnipeetav ise. Niisuguses olukorras menetluse läbiviimine oleks asjatu ressursi raiskamine ning ringkonnakohtu hinnangul ei nõua seda ka määrus nr 9, sest nagu eelnevalt mainitud, põhineb sealne regulatsioon eeldusel, et ümberpaigutamise menetlust algatades on lähtevangla seisukohal, et ümberpaigutamise eeldused on täidetud. Seda arvestades on asjakohatud kaebaja etteheited seoses ümberpaigutamise menetluse algatamata jätmisega. Samuti ei ole põhjendatud arvamus, nagu oleks vangla viinud läbi menetluse „enese teadmata“. Nagu halduskohus selgitas, on tegelikult vangla kontrollinud kaebaja ümberpaigutamise võimalikkust ning asudes seisukohale, et avavanglasse ümberpaigutamise eeldused on täitmata, on jätnud ümberpaigutamise menetluse algatamata.
8.Kaebaja arvates on tema soovitud tõendite (raviskeem, ravimite infolehed) väljanõudmata jätmine menetlusnormi rikkumine. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 järgi korraldab kohus vaid selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust. Kohus selgitas, et kuivõrd narkojoobele viitavad nähud esinesid nii kaebajal kui tema kambrikaaslasel ning kaebaja pole väitnud, et ka kambrikaaslane tarvitas samasuguseid ravimeid nagu kaebaja, ei ole kõnealuste dokumentide väljanõudmine põhjendatud. Sellega soovis kohus näidata, et narkojoobele viitavad tunnused ei saanud tekkida kaebajale määratud ravimitest, kuna ravimid olid määratud üksnes kaebajale ning järelikult ei saanud ravimite tarbimisega kaebaja poolt tekkida narkojoovet ka tema kambrikaaslasel. Ringkonnakohus nõustub sellise põhjendusega. Kaebaja ei ole
apellatsioonkaebuses selgitanud, kuidas saanuks kaebajale määratud ravimid põhjustada narkojoobele sarnanevaid tunnuseid ka tema kambrikaaslasel. Seda arvestades ei saanud kaebajal ja tema kambrikaaslasel ilmnenud tunnuseid põhjustada kaebajale määratud ravimid ning kaebaja soovitud dokumentidel ei oleks seega HKMS § 62 lg 2 järgi asjas tähtsust. Seetõttu oli halduskohtu poolt nende tõendite väljanõudmata jätmine põhjendatud.
9.Kaebaja rõhutab, et narkojoobe kontrollimiseks tehtud testiga tal joovet ei tuvastatud. Samas on vangla selgitanud, et narkootiliste ainete valik on väga suur ning seetõttu ei ole võimalik kõiki testidega tuvastada (dtl 42). Ringkonnakohus peab seda väidet usutavaks. Oluline on see, et kaebajal ja tema kambrikaaslasel esinenud tunnuseid, mis viitasid narkootilisele joobele, nägid ja kinnitasid kokkuvõttes neli vanglaametnikku (vt samas) ning teisalt puuduvad muud selgitused, mis kaebaja ja tema kambrikaaslase käitumist ja nende väliseid tunnuseid põhjendada aitaksid. Seetõttu ei lükka üksnes negatiivne test narkootilise aine tarvitamise kahtlust ümber. Mis puudutab väidet, et narkootilise aine tarvitamise oleks pidanud fikseerima meditsiinitöötaja, siis õigusaktidest sellist nõuet ei tulene.
10.Veel on kaebaja avaldanud rahulolematust seoses vastustaja poolt esitatud tõendite arvestamisega halduskohtu poolt, mille osas kohus tunnistas menetluse kinniseks ning millele piiras HKMS § 88 lg 2 ja § 79 lg 1 p 1 tuginedes kaebaja juurdepääsu. HKMS § 79 lg 1 p 1 järgi võib kinniseks kuulutatud menetluses menetlusosalise eemaldada menetlustoimingult muuhulgas riigisaladuse hoidmiseks ning HKMS § 88 lg 2 järgi võib piirata menetlusosalise õigust selles osas toimikuga tutvuda. Kuna kõnealused dokumendid olid korrakaitse riigisaladuseks, ei näe ringkonnakohus, et halduskohus oleks menetlusnorme rikkunud. Ringkonnakohus märgib, et sarnases situatsioonis on vangla poolt esitatavale informatsioonile kinnipeetava juurdepääsu piiramist pidanud põhjendatuks ka Riigikohus (RKHKo 3-3-1-89-13, p 13-15).
11.Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele põhjendatult välja toonud selle, et kaebaja keskendub vaid 27. aprilli 2018. a aset leidnud intsidendile seoses narkojoobe kahtlusega, kuid tegelikult oli vastustaja otsustuse aluseks ka teisi asjaolusid, millele kaebaja apellatsioonkaebuses üldse tähelepanu ei pööra ega neid ümber ei lükka. Seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (15 eurot) jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.