Xi kaebus Tartu Vangla kohustamiseks (avavanglasse ümberpaigutamise menetlus) Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta Xi kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärkidega. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja tema tarbitavate ravimite loetelu ja infolehed ning raviskeem.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11. novembril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas 15. mail 2019 Tartu Vanglale selgitustaotlusena pealkirjastatud pöördumise, milles juhtis vangla tähelepanu, et tema individuaalses täitmiskavas on märgitud avavanglasse ümberpaigutamine alates 16. aprillist 2019. Kaebaja avaldas arvamust, et kõik tingimused, et teda saaks avavanglasse paigutada, on täidetud. Kaebaja sõnul on ta pöördunud üksuse juhi ja kontaktisiku poole ning talle on antud
mõista, et teda ei paigutata avavanglasse. Kaebaja palus vanglalt selle kohta kirjalikke selgitusi ja põhjendusi.
2.Tartu Vangla vastas kaebajale 5. juunil 2019, selgitades põhjuseid, miks ei ole vangla alustanud tema avavanglasse ümberpaigutamise menetlust. Vangla viitas endale antud laiale kaalutlusruumile ja kohustusele hinnata iga üksiku kinnipeetava üldist meelestatust karistuse kandmise ajal. Vangla selgitas, et teabe- ja uurimisosakonnal on kaebajat negatiivselt iseloomustavat informatsiooni ning vanglal puudub seetõttu veendumus, et kaebaja ei pane avavanglas toime uusi õigusrikkumisi.
3.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 11. juunil 2019 vaide, vaidlustades vangla tegevusetust tema avavanglasse ümberpaigutamise menetluse algatamisel ja nõudis vanglateenistuse kohustamist alustama menetlust.
4.Tartu Vangla tagastas 19. juuni 2019. a vastuskirjaga kaebaja vaide. Vangla märkis, et vaidest on võimalik aru saada, et kaebaja ei nõustu talle 5. juunil 2019 antud vastusega. Vangla sõnul lähtus ta kaebaja selgitustaotlusele vastates märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse sätetest ning ei andnud seega haldusakti ega piiranud ka isiku õigusi ega vabadusi. Vangla leidis, et kaebajal puudub vaide esitamise õigus.
5.X esitas 30. juunil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, vaidlustades vangla tegevusetust, mis seisneb tema avavanglasse ümberpaigutamise mittealgatamises. Samuti taotleb kaebaja, et kohus tuvastaks vangla tegevuse õigusvastasuse kaebaja suhtes otsuse tegemisel ilma menetluseta. Kaebaja märgib, et ta on korduvalt avaldanud suuliselt soovi jätkata vangistust avavanglas. Kaebaja leiab, et kohustuslik kohtueelne menetlus on läbitud.
6.Kohus võttis 1. augusti 2019. a määrusega kaebuse menetlusse, määratledes kaebuse kohustamiskaebusena. Kohus selgitas oma seisukohta, et praegusel juhul puudub kaebaja õiguste kaitseks vajadus eraldi tuvastamisnõude esitamiseks, kuna kohustamisnõue hõlmab ka tuvastamisnõude. Kohus pidas kohtueelset menetlust ülaltoodud asjaolusid arvestades läbituks. Kaebaja täpsustas kaebuse eesmärki 4. augusti 2019. a avalduses, märkides, et tal on õigus nõuda õiguspärast menetlust ümberpaigutamise otsuse tegemisel ja kaebaja eesmärk on saavutada avavanglasse ümberpaigutamine.
7.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 30. augustil 2019. Vastustaja nõustus kohtuga, et kohustuslik kohtueelne menetlus tuleb lugeda läbituks, kuid ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu.
8.Vastustaja esitas kirjaliku menetluse käigus kohtu nõutud tõendid, millest osale on 19. septembri 2019. a määrusega piiratud kaebaja juurdepääsu.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja väidab kaebuses ja täiendavas kirjalikus seisukohas järgmist.
9.1.Tartu Vangla on jätnud algatamata kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse ning otsustanud ilma vastava menetluseta mitte paigutada kaebajat avavanglasse. Vangla on jätnud tegemata nõuetekohase kaalutlusotsuse.
9.2.Kuna kaebajal on jäänud vangistuse lõpuni alla 18 kuu, on loogiline, et vangla algataks ümberpaigutamise menetluse ning vastavalt tehtavale otsusele paigutaks kaebaja avavanglasse või jätaks paigutamata.
2(9)
3-19-1233
9.3.Vangla on märkinud kaebaja individuaalses täitmiskavas (ITK) kuupäeva, millest alates on kaebajal õigus nõuda menetluse algatamist.
9.4.Vastustaja on oma vastuses jätnud märkimata, milliste toimingute käigus ja kelle poolt on kujunenud kaebaja käitumise osas veendumus.
9.5.Kaebaja õigusrikkumiste kohta esitatud ettekanded puudutavad kaht episoodi, millest ühe (piimatoote käitlemine) osas on kaebaja tegu tunnistanud ja see päädis vestlusega, mitte distsiplinaarkaristusega. Sündmusest on möödas juba enam kui aasta. Avavanglasse on paigutatud ka kinnipeetavaid, kelle rikkumised on olulisemalt suuremad kaebaja omadest.
9.6.Kahtlustused narkootilise aine tarbimise osas ei ole laboratoorsete uuringutega tõendatud.
9.7.Maakohtu seisukoht kaebaja ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel ei oma avavanglasse paigutamisel tähtsust.
9.8.Vastustaja ei ole esitanud ühtki kaalukat argumenti, mis õigustaks ümberpaigutamise menetluse algatamata jätta.
Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.
10.1.Kaebaja suhtes ei ole alustatud tema avavanglasse ümberpaigutamise menetlust. Vangla on keeldunud menetluse alustamisest ja on kaebajat sellest 5. juuni 2019. a kirjaga nr 2-3/12352 teavitanud. Viidatud kirja näol ei olnud tegemist otsusega jätta kaebaja avavanglasse ümber paigutamata, vaid vangla selgitas kaebajale, et ei alusta kaebaja ümberpaigutamise menetlust.
10.2.Kehtivast õigusest ei tulene vangla kohustust (seega ka mitte kinnipeetava subjektiivset õigust) kinnipeetav avavanglasse ümber paigutada või ümberpaigutamist otsustada. Kinnipeetaval ei ole õigust valida karistuse kandmise kohta ega nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Tõlgendades vangistusseaduse (VangS) §-e 14, 16 ja 20 süstemaatiliselt, on erialakirjanduses leitud, et seaduse mõtte kohaselt prevaleerib vangistuse kinnine täideviimine avatud täideviimise ees. Arvestades, et kinnipeetaval puudub üldse subjektiivne õigus nõuda enda karistuse kandmiseks avavanglasse paigutamist, ei muuda kaebaja jaoks ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmise otsus olemasolevat olukorda ning tema karistuse kandmine jätkub samadel tingimustel, milles ta on olnud senini. Seega ei ole võimalik rääkida ka kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisest.
10.3.VangS § 20 lg-st 1 järeldub, et kui normis sätestatud eeldused on täidetud, on vanglal õigus kaaluda, kas kinnipeetav paigutada avavanglasse või mitte. Kaebaja puhul ei ole sellised eeldused täidetud. Käesoleval juhul puudus vanglal veendumus, et kaebaja ei pane toime uut õigusrikkumist. Sellise tingimuse sisustamisel ei ole tegemist kaalumise, vaid õigusnormi koosseisu ühe elemendi täidetavuse küsimusega. Vastustaja leidis kaebaja varasemale käitumisele tuginedes, et temal puudub veendumus kaebaja õiguskuulekas käitumises ega algatanud kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetlust VangS § 20 lg 1 alusel. Veendumuse puudumine on vastustajal kujunenud temale teadaoleva info pinnalt, millele on viidatud ka 5. juuni 2019. a kirjas nr 2-3/1235-2.
10.4.Viidatud kiri võib tunduda mõneti blanketne, kuid sellest nähtub põhjus, miks vangla ei alustanud kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetlust, ja vastustaja on seisukohal, et kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetlus jäeti õiguspäraselt alustamata.
10.5.Kaebaja kohta koostatud ettekandes esitatu kohaselt viitasid kaebaja käitumine ja välised tunnused narkootilise aine tarvitamisele. Joobe tunnuseid märkas ametnik, kes suhtleb 3(9)
3-19-1233
kinnipeetavatega igapäevaselt, seega ei saa kaebaja käitumist pidada lihtsalt positiivseks meeleoluks. Sõltumata asjaolust, et bioloogilise vedeliku test ei tuvastanud kaebajal narkootilise aine tarvitamist, on Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonnal siiski kahtlus, et kaebaja on karistuse kandmise ajal tarvitanud narkootilisi aineid. Alates 27. aprillist 2018 toimunud sündmusest alates uurib teabe- ja uurimisosakond ka kaebaja võimalikku seotust keelatud ainete vanglasse toimetamise ja vanglas levitamisega ning teabe- ja uurimisosakonnal oleva info pinnalt seda käesoleval juhul välistada ei saa. Kaebaja asub sõltuvushäiretega kinnipeetavate üksuses ning Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonnal olev info viitab kaebaja tahtele, mitte asuda õiguskuulekale teele. Selle üheks näitajaks on keelatud aine tarvitamine vanglas. Kaebaja käitumine viitab ka sellele, et kaebaja ei ole tegelikult narkosõltuvusest vabanenud.
10.6.17. augusti 2018. a ettekannete kohaselt on kaebaja, töötades sel ajal vangla sööklas, viinud hõlma all köögist riietusruumi kappi vahukoore. Algselt kinnipeetav eitas, et oleks midagi sööklast võtnud, kuid hiljem tunnistas seda.
10.7.Tartu Maakohus jõudis 21. veebruari 2019. a määruses järeldusele, et kaebajat ei saa temale mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastada. Määruse kohaselt näitas kaebaja ennastõigustav suhtumine toimepandud kuritegudesse, et ka käesolev vangistus ei olnud tema suhtes veel eesmärki täitnud. Narkootikumide tarvitamine on olnud kaebaja poolt toime pandud kuritegude toimepanemise põhjuseks. Kohtu arvates püsis kaebaja varasema elukäigu ja kuritegude toimepanemise asjaolude põhjal jätkuvalt oht uute kuritegude toimepanemiseks.
10.8.Avavanglas on kinnipeetav allutatud oluliselt leebematele liikumispiirangutele. Samuti on avavanglas kontroll ja järelevalve kinnipeetavate igapäevaelu ja tegevuse üle väiksem kui kinnises vanglas. Avavanglas paiknemine põhineb suuresti usalduslikul suhtel, mis saab tekkida aga üksnes siis, kui vanglal puuduvad kahtlused kinnipeetava õiguskuulekuse osas. Avavanglas on kinnipeetaval suuremast liikumisvabadusest tulenevalt ka suuremad võimalused ja ahvatlused kehtestatud korra eiramiseks. Seega peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav olema piisavalt usaldusväärne. Seda hinnatakse kõiki asjaolusid arvestades. Sarnaselt maakohtule puudus ka vanglal veendumus kaebaja õiguskuulekuses.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kohus on mõistnud, arvestades kaebaja eesmärki (avavanglasse paigutamine) esitatud kaebust kaebusena avavanglasse paigutamise menetluse alustamiseks (kohustamiskaebus). Kohus on kaebust menetlusse võttes asunud seisukohale, et kaebaja selgitustaotlusena pealkirjastatud pöördumine oli oma iseloomult taotlus avavanglasse paigutamise menetluse läbiviimiseks ja vangla 5. juuni 2019. a vastus sellest keeldumine. Kaebaja pöördumine, sõltumata selle pealkirjast, ei saanud kohtu hinnangul olla mõistetav selgitustaotlusena. Selgitustaotluse mõiste avab märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § 2 lg 2 (isiku pöördumine, milles isik taotleb adressaadilt teavet, mis eeldab adressaadi käsutuses oleva teabe analüüsi, sünteesi või lisateabe kogumist, või taotleb MSVS §-s 3 sätestatud õigusalase selgituse andmist). Õigusalane selgitus MSVS § 3 tähenduses on riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutuse tasuta selgitus tema poolt väljatöötatud õigusaktide, nende eelnõude ja asutuse tegevuse aluseks olevate õigusaktide ning asutuse pädevuse ja õigusloome tegevuse kohta. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et vastustaja tagastas ebaõigesti kaebaja vaide ning kohus luges kohutusliku kohtueelse menetluse läbituks.
4(9)
3-19-1233
Vastustaja möönis vastuses kaebusele, et jättis 5. juuni 2019. a vastusega kaebaja taotluse toimingu sooritamiseks rahuldamata, ning märgib, et avavanglasse paigutamise menetlus jäeti alustamata põhjusel, et vanglal puudus veendumus kaebaja õiguskuulekas käitumises. Ka vastustaja hinnangul on kaebuse esemeks toimingu sooritamiseks kohustamise nõue, st et vangla otsustaks uuesti kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise.
12.Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlus algab vangla initsiatiivil kinnipeetava kirjalikult teavitamisega selle menetluse alustamisest (justiitsministri 25. märtsi 2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi täitmisplaan) § 172 lg 1). Kinnipeetavalt võetakse avavanglasse paigutamise kohta kirjalik nõusolek (sama määruse § 172 lg 2). Need sätted ei takista kinnipeetaval esitada vanglale avavanglasse ümberpaigutamise taotlust (Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 15). Vanglal tuleb avavanglasse ümberpaigutamise taotlus lahendada sisuliselt, sõltumata sellest, kas ITK järgi on kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine võimalik (vt viidatud määruse p 18).
13.Avavanglasse paigutamise menetluse positiivse tulemuse korral lõpeks menetlus kaebaja jaoks avavanglasse paigutamisega (haldusmenetluse seadus (HMS) § 43 lg 2). Isiku kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine mõjutab olulisel määral kinnipeetava õigusi ja kohustusi, sest avavanglasse paigutamise korral allutatakse isik varasemaga võrreldes teistsugusele kinnipidamisrežiimile. Avavangla kinnipidamisrežiim on kinnise vangla režiimiga võrreldes oluliselt leebem. Kohtu hinnangul on kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamine seetõttu regulatiivse iseloomuga ja oma õiguslikelt tagajärgedelt sarnane kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise otsusega, mida Riigikohus on käsitlenud haldusaktina HMS § 51 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK) otsuseid asjades nr 3-3-1-76-10 ja 3-3-1-10-11). Menetluse alustamisest keeldumist, millega sisuliselt keeldutakse haldusakti andmisest tuleb käsitleda samuti haldusaktina (HMS § 43 lg 2).
14.Kohus nõustub vastustajaga, et kehtiv õigus ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust valida enda ümberpaigutamist kinnise vangla avavanglaosakonda. Küll aga on kaebajal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab avavanglasse ümberpaigutamise nõuetele ning tingimuste täitmise korral kaaluks isiku ümberpaigutamist avavanglasse (vt nt RKHK 10. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18). Seega on kaebajal õigus nõuetekohasele menetlusele.
15.Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused on sätestatud VangS § 20 lgs 1, mis näeb ette, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Tulenevalt VangS § 20 lg-st 1 ning täitmisplaani § 17 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2 koostoimes on avavanglasse ümberpaigutamise üheks sisuliseks tingimuseks, et esineb piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi ehk ta peab olema usaldusväärne (vt ka viidatud määrus asjas nr 3-18-111, p 18).
16.Tartu Vangla on 5. juuni 2019. a vastuses nr 2-3/1235-2 selgitanud kaebajale põhjuseid, miks ei alustata tema avavanglasse ümberpaigutamise menetlust (tl 9). Vastustaja tsiteeris vastuses esmalt VangS § 20 lg-s 1 sätestatut ning selgitas, et seega sõltub seadusandja tahte kohaselt kinnipeetava avanglasse paigutamine tema ärakantud vangistusest, individuaalse täitmiskava täitmisest ning kinnipeetava suhtes kujunenud tõsikindlast veendumusest, et ta ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Avavangla on kergema režiimiga ja võimaldab kinnipeetaval õppida ja töötada järelevalveta väljaspool vanglat, seega peab vangla
5(9)
3-19-1233
olema avavanglasse paigutatava kinnipeetava ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises veendunud. Vangla märkis ka, et hinnangu andmisel, kas kinnipeetav suudab edaspidi toime tulla ilma õigusrikkumisi toime panemata, on haldusorganile jäetud lai hindamisruum. Selle tingimuse sisustamisel lasub vanglal kohustus hinnata iga üksiku kinnipeetava puhul eraldiseisvalt, milline on olnud tema üldine meelestatus karistuse kandmise ajal. Kinnipeetava käitumine võib olla ka selline, mis ei anna alust distsiplinaarkaristuste määramiseks, küll aga väljendab kinnipeetava suhtumist kehtestatud korda üldiselt ega tekita usaldust, et kontrolli vähenedes suudab kinnipeetav käituda õiguskuulekalt. Äärmiselt oluline on vastustaja vastuse kohaselt arvesse võtta asjaolu, et Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakond omab informatsiooni, mis iseloomustab negatiivselt kaebaja käitumist väljaspool ametnike vahetut kontrolli toimuvas kinnipeetavate omavahelises suhtluses. Saadud informatsiooni tõttu puudub vanglal tõsikindel veendumus, et kaebaja ei pane avavanglasse paigutamisel toime uusi õigusrikkumisi.
17.Eelnevat arvestades ei saa teha järeldust, et vastustaja pole kaebaja pöördumise alusel mingit menetlust läbi viinud. Kohtu hinnangul on ekslikud kaebaja väited vastustaja tegevusetusest. Kuigi käsitades kaebaja pöördumist selgitustaotlusena ning enda keelduvat vastust vastusena selgitustaotlusele, on vangla, saades kaebaja pöördumise, analüüsinud siiski kaebaja ümberpaigutamise võimalikkust puudutavat informatsiooni ja teinud selle põhjal järelduse ümberpaigutamise võimatusest. Seetõttu ei pidanud vastustaja põhjendatuks läbi viia avavanglasse ümberpaigutamise menetlust vastavalt täitmisplaani §-le 172. Jõudmist otsuseni sellist menetlust mitte alustada tuleb pidada kohtu hinnangul haldusmenetluseks isiku taotluse (15. mai 2019. a pöördumine) lahendmisel (HMS 2. ptk). Kaebusest ja vaidest vastustajale (tl 12-12p) ilmneb, et kaebaja esitab sisulisi vastuväiteid vastustaja otsusele menetluse mittealgatamise kohta, st ta ei nõustu tema taotluse menetlemise tulemusena langetatud otsusega.
18.Kaebaja peab avavanglasse paigutamise menetluse alustamata jätmist esmalt õigusvastaseks sel põhjusel, et tal on jäänud vangistuse lõpuni alla 18 kuu ning ta peab loogiliseks, et vangla alustab sellisel juhul ümberpaigutamise menetlust. Poolte vahel ei ole vaidlust, et see VangS § 20 lg-s 1 nimetatud eeldus on kaebaja puhul täidetud. Ka kaebaja individuaalses täitmiskavas on märgitud avavanglasse ümberpaigtamise ajaks karistusajast tulenevalt 26. aprill 2019. Samas on täitmiskavast tulenevalt avavanglasse paigutamise juures märgitud tingimusena: „Kui täitmiskavas planeeritud tegevustest on tehtud järgnev: KÕRGOHTLIK“ (tl 42). Üksnes ajaline mõõde (kandmata karistusaja pikkus) ei ole piisav alus kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamiseks. VangS § 20 lg-st 1 tulenevalt peavad täidetud olema kumulatiivsed tingimused, st lisaks ärakandmata karistusajale (ei ületa 18 kuud) peab olema ka piisav alus oletada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Kohus nõustub vastustajaga, et viimase eelduse täidetuse hindamisel on vanglal oluline hindamisruum. Seejuures on vangla käsutuses tõendid taolise prognoosotsuse langetamiseks.
19.Vastustaja on 5. juuni 2019. a vastuses (tl 9) viidanud üksnes teabe- ja uurimisosakonnal olemasolevale kaebajat negatiivselt iseloomustavale informatsioonile, mille tõttu puudub vanglal veendumus, et kaebaja ei pane avavanglas toime uusi õigusrikkumisi. Kohtumenetluses kaebusele vastates on vastustaja esitanud lisaks ettekanded kahe vahejuhtumi kohta (tl 30 – 32) ja ning tutvustanud kohtule oma seisukohta kinnitavaid täiendavaid tõendeid (protokoll, tl 39. Prognoosotsuste sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (nt RKHK 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 19 ja seal viidatud praktika).
6(9)
3-19-1233
20.Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus arvestada ka kohtumenetluses esitatud täiendavaid kaalutlusi, kui ta on veendunud, et haldusorgan lähtus otsustamisel samadest kaalutlustest (nt RKHK 27. juuni 2019. a otsus asja nr 3-17-1927, p 23).
21.Vastustaja 17. augusti 2018. a ettekannete nr 2-18-3202 ja 2-18-3203 (tl 31 ja 32) järgi avastati kontrollimisel, et kaebaja on sööklast viinud kinnipeetavate riietusruumi plastiktopsis külmutatud piimatoodet (vahukoor). Kaebaja väide, et ta hiljem tunnistas oma tegu, on kinnitust leidnud ettekandes nr 2-18-3203 märgituga. Samuti puudub vaidlus selle üle, et tegu ei päädinud distsiplinaarvastutusega. Vastustaja ei ole ka ümberpaigutamise menetluse alustamisest keeldumist põhjendades väitnud, et kaebajal oleks kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Ka kohtumenetluses vastuses kaebusele ei esita vastustaja nende ettekannetega seoses põhjalikumaid kaalutlusi, millest nähtuks, et neis ettekannetes kirjeldatud tegu (vahejuhtum vahukoorega) olnuks menetluse alustamisest keeldumise otsustamisel määrav.
22.Vastustaja 28. aprilli 2018. a ettekande nr 2-18-608 (tl 30) kohaselt olid 27. aprillil 2018 kaebajal ja ka temaga koos kambris paikneval kinnipeetaval silmad punased ja pupillid suurenenud. Ettekande kohaselt olid mõlemad kinnipeetavad ebaharilikult heas tujus, mis väljendus eeskätt selles, et nad naersid kohatutes kohtades. Ettekande koostanud ametniku tähelepanu äratas ka kinnipeetavate aeglane ja segane diktsioon.
22.1.Ettekandest nähtuvalt kinnitasid kinnipeetavate ebatavalist käitumist lisaks ettekande koostanud ametnikule veel kaks sündmuse tunnistajaks olnud vanglaametnikku (tl 30). Kaebaja käitumine ja välised tunnused viitasid vastustaja ametnike hinnangul narkootilise aine tarvitamisele, sest kaebajal olid joobe tunnused. Joobe tunnuseid märkas ametnik, kes suhtleb kinnipeetavatega igapäevaselt, mistõttu ei pidanud ta kaebaja käitumist lihtsalt positiivseks meeleoluks. Kaebajale teostati pärast ettekande koostamist bioloogilise vedeliku test.
22.2.Kaebaja on seisukohal, et narkootikumide tarvitamine või narkojoove on tõendamata ning seda ei tuvastanud ka bioloogiliste vedelike uuring.
22.3.Vastustaja on vastuses kaebusele möönnud, et testi tulemused narkootilise aine tarvitamist ei kinnitanud. Samas selgitab vastustaja, et sõltumata asjaolust, et test ei tuvastanud kaebajal narkootilise aine tarvitamist, on Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonnal siiski kahtlus, et kaebaja on karistuse kandmise ajal tarvitanud narkootilisi aineid, sest tal esinesid narkojoobele iseloomulikud tunnused. Vastustaja selgitab ka, et narkootiliste ainete valik on väga suur ning seetõttu ei ole võimalik neid kõiki testidega tuvastada. Vastustaja on ka selgitanud, et 27. aprillist 2018. a toimunud sündmusest alates uurib teabe- ja uurimisosakond ka kaebaja võimalikku seotust keelatud ainete vanglasse toimetamise ja vanglas levitamisega ning teabeja uurimisosakonnal oleva info pinnalt ei saa seda käesolevalt välistada. Kaebaja asub sõltuvushäiretega kinnipeetavate üksuses ning Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonnal olev info viitab vastustaja selgituste kohaselt kaebaja tahtele, mitte asuda õiguskuulekale teele, mille üheks näitajaks on keelatud aine tarvitamine vanglas. Kaebaja käitumine viitab vastustaja hinnagul ka sellele, et kaebaja ei ole tegelikult narkosõltuvusest vabanenud.
22.4.Vastustaja ametnik on tutvustanud asja menetlevale kohtunikule 18. septembril 2019 vastustaja otsuse tegemisel kaalutluste aluseks olnud tõendeid (menetlustoimingu protokoll, tl 39), mis kinnitavad vastustaja menetlusdokumentides esitatud kahtlusi kaebaja seotuse kohta narkootiliste ainete tarbimise ja levikuga vanglas. Kuna tegemist on korrakaitse riigisaladusega riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 punkti 2 alusel, on kohus tunnistanud menetluse nimetatud tõendite osas kinniseks ja piiranud HKMS § 88 lg-le 1 ja § 79 lg 1 p-le 1 tuginedes kaebaja juurdepääsu neile. Eeltoodud põhjustel ei saa kohus ka tõendite sisu kohtuotsuses põhjalikumalt avada.
23.Küll on kohus aga veendumusel, et vastustaja on, hinnates kaebaja õigusrikkumiste võimalikkust tulevikus, tuginenud just neile kaalutlustele, mida ta on esitanud kohtumenetluses, 7(9)
3-19-1233
ning mis tuginevad asjas esitatud tõenditele koosmõjus (28. aprilli 2018. a ettekanne nr 2-18608; 18. septembril 2019 kohtule tutvustatud juurdepääsupiiranguga tõendid).
24.Kaebaja on väitnud, et 28. aprilli 2018. a ettekandes nr 2-18-608 kirjeldatud tunnused võisid olla tingitud ka ravimite tarbimisest. Kaebaja palub vastustajalt välja nõuda kaebaja tarbitavate ravimite loetelu ja infolehed ning raviskeem. Kohus ei ole pidanud selliste tõendite väljanõudmist põhjendatuks. Kuna ettekanne kajastab kahe samas kambris paiknenud kinnipeetava välimust, käitumist ja diktsiooni, ei ole usutav, et kaebajal oleks ravimite tarbimise tulemusena ilmnenud samasugused tunnused nagu tema kambrikaaslasel, kelle ravimitarbimist pole kaebaja väitnud. Ei ole ka usutav, et kaebajal ja tema kambrikaaslasel oleks samaaegselt ühesugused terviseprobleemid, samasugune ravi ja sellest tulenevad välised tundemärgid, mis sarnanevad (narkootilise) joobe omadega. Vastustaja selgitustest menetlusdokumnetides ja vanglaametniku tõenditega tutvumisel antud selgitustest järeldab kohus, et vanglal on kahtlus selliste narkootiliste ainete levikus, mille tuvastamine ei ole aine omadusi arvestades ajakriitilses olukorras võimalik ning bioloogiliste vedelike uuringud ei pruugigi anda positiivset tulemust. Viidatud ettekanne koos vanglaametniku tutvustatud kinniseks kuulutatud tõenditega ning vastustaja selgitustega kogumis veenavad, et vastustaja järeldused pole alusetud.
25.Kaebaja leiab, et vastustaja viidatud maakohtu seisukoht kaebaja ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel ei oma avavanglasse paigutamisel tähtsust. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja pidanud Tartu Maakohtu 21. veebruari 2019. a kriminaalasjas tehtud määruse järeldusi määravaks. Viidatud kohtulahend on aga üks asjaoludest kogumis, millele vastustaja oma prognoosotsustuse kujunemisel on tuginenud. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult viidanud sellele kohtulahendile kui tõendile, mis kajastab kaebaja suhtumist tema toime pandud kuritegudesse ning hoiakuid, mis viisid maakohtu veendumusele uute õigusrikkumiste toimepaneku võimalikkuses.
26.Viidatud tõenditel põhinevad kaalutlused on kohtu hinnangul veenvad ja piisavad järelduseks, et kaebaja puhul ei saa teha oletust vastavalt VangS § 20 lg-le 1, et ta ei paneks edaspidi toime õigusrikkumisi. Seega on vastustaja jõudnud põhjendatult seisukohale, et avavanglasse paigutamise menetluse alustamise eeldused ei olnud kaebaja puhul täidetud. Kuna vastustaja on nimetatud eelduste mittetäitmise tuvastanud, polnuks otstarbekas ega põhjendatud jätkata menetlustoimingutega vastavalt täitmisplaani §-le 172, kuna edasine menetlus ei oleks saanud viia kaebja käitumisele antud prognoosivast hinnangust erinevat tulemust ega kaasa tuua kaebaja paigutamist avavanglasse. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Nende haldusmenetluse üldiste põhimõtete valguses ei ole otstarbekas alustada määruse nr 9 § 172 lgtes 1 ja 2 sätestatud toimingute tegemist, kui kinnipeetava enda avalduse alusel jõuab vangla arusaamisele, et tema puhul ei ole ümberpaigutamise eeldused täidetud.
27.Kohus on seisukohal, et vastustaja 5. juuni 2019. a vastus vastab olemuslikult haldusakti sisulistele tunnustele (vt käesoleva otsuse põhjenduste p 13). Kohus möönab, et vastus ei vasta täielikult haldusakti õiguspärasusele kehtestatud nõuetele (HKMS § 54). Kuna vastustaja ei ole oma vastust pidanud haldusaktiks HKMS § 51 lg 1 tähenduses, ei sisalda vastus põhjendusi vastavuses HKMS §-ga 56 ning selles puuudb vaidlustamisviide (HKMS § 57). Nimetatud puudused ei ole takistanud kaebajat oma õiguste kaitseks esitamast vaiet vastustajale ega kaebust halduskohtule. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise oluliseks eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Hoolimata kaebaja pöördumise käsitamisest 8(9)
3-19-1233
selgitustaotlusena on vastustaja sellele vastates sisuliselt põhjendanud, et ei pea võimalikuks alustada kaebaja avavanglasse paigutamise menetlust. Arvestades ka kohtumenetluses täiendavalt esitatud põhjendusi, on keeldumine olnud kohtu hinnangul vormilisest vajakajäämistest hoolimata sisuliselt õiguspärane. Tulnevalt HMS §-st 58 ja RVastS § 3 lg 3 pst 1 ei anna vormivead alust haldusakti tühistamiseks, kui see ei mõjutanud kokkuvõtteks asja otsustamist. Kohtu hinnagul ei saanuks vastustaja ka kaebaja pöördumist põhjalikumalt menetledes teha teistsugust otsustust, kui ta jõudis veendumusele tulevikus toimuda võivate õigusrikkumiste osas. Kuna vastustaja tegevus ei osutunud kohtumenetluse tulemusena õigusvastaseks, pole ka täidetud kohustamisnõude rahuldamise eeldused.
Kaebus tuleb eelnevat arvestades jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kaebaja on märkinud ka kulutused abilisele (umbes 5 eurot šokolaadi ostmiseks), kuna kaebaja ise ei ole võimeline koostama eestikeelseid meneltusdokumente ja vajab seetõttu kaaskinnipeetava abi. Kuna kaebus jääb rahuldamata, ei mõista kohus kaebaja menetluskulusid vastustajalt välja ning need jäävad kaebaja enda kanda. Kohus märgib siiski, et kaebaja kirjeldatud kulud abile kaebuse koostamisel ei kujuta endast menetluskulusid HKMS § 101 lg 1 ja § 103 lg 1 tähenduses. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 tulenevalt samuti tema enda kanda, kuna menetluskulude taotlust ega kulude nimekirja pole esitatud.
30.Kohus peab vajalikuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärkidega, tuginedes HKMS § 175 lg-le 3 (otsus sisaldab andmeid, mille avaldamine võib oluliselt kahjustada isiku eraelu puutumatust).