Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 08.12.2020, Tartu 3-19-1860 X kaebus Kambja Vallavalitsuse 05.09.2019. a korralduse nr 1330 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 13.04.2020. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Volitatud esindaja v.adv. Kristo Kallas Vastustaja Kambja vald
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja toimikusse Kambja valla 09.06.2020. a menetlusdokumendi lisadena esitatud väljavõte Xxx ehitusprojektist ja Sepa DP joonis ning 14.10.2020. a menetlusdokumendi lisadena esitatud X 19.02.2008. a ettepanek ja 03.05.2016. a pöördumine, 18.05.2017. a, 29.08.2017. a, 15.11.2018. a ja 04.08.2019. a elanike pöördumised ning Kambja Vallavolikogu 19.12.2017. a otsus nr 23 koos joonisega.
2.Tagastada Kambja vallale 09.06.2020. a menetlusdokumendi lisana esitatud eksperthinnang nr 0308-20-TA ning 14.10.2020. a menetlusdokumendi lisadena esitatud Sepa DP joonis ja vallavalitsuse korraldus nr 1330.
3.Tagastada kaebajale 23.10.2020.a menetlusdokumendi lisana esitatud X 15.04.2019. a kiri Kambja vallale.
4.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 13.04.2020. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
5.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 07.01.2021 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kambja vald teavitas 01.03.2019. a kirjaga nr 6-7/508 Xt tema kinnistutele Kambja vallas Räni alevikus Xxx (kinnistusregistriosa nr xxx, katastriüksus xxx, sihtotstarve elamumaa, suurus 2338 m2) ja Xxx (kinnistusregistriosa nr xxx, katastriüksus xxx, sihtotstarve elamumaa, suurus 833 m2) sundvalduse seadmise menetluse alustamisest eesmärgiga määrata kinnisasju läbiv Räniküla tänav avalikult kasutatavaks teeks. X esitas 28.03.2019 vastuväited sundvalduse seadmisele.
2.Kambja Vallavalitsus seadis 05.09.2019. a korraldusega nr 1330 X kinnistutele (Xxx ja Xxx) tähtajatuna ja tasuta sundvalduse Räniküla tänava avaliku kasutamise tagamiseks, võttes aluseks kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 39, ehitusseadustiku (EhS) § 39 lg 1 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 155. Sundvalduse ala on Räniküla tänava teemaa, Xxx kinnisasjal pindalaga 250 m2 ja Xxx kinnisasjal pindalaga 150 m2. Korralduse kohaselt on Räniküla tänav avalikult kasutamiseks määramata tänavalõik 0-97 m, mis asub osaliselt X omandis oleval kahel kinnisasjal. Tänava tervikliku haldamise ja kasutamise eesmärgil ning Räniküla tänava ääres paiknevatele teistele kinnisasjadele juurdepääsu tagamiseks määratakse Xxx ja Xxx kinnisasju läbiv eratee avalikult kasutatavaks teeks. Juurdepääsu määramist ei välista asjaolu, et kinnistu omanik on naaberkinnisasja omanike juurdepääsu soovist teades rajanud juurdepääsu takistavaid rajatisi, istutanud puid jms. Kuna Xga ei ole kokkulepet tee avalikuks kasutamiseks määramiseks saavutatud ning võimalikud alternatiivid on ammendunud, siis on sundvalduse seadmine põhjendatud.
3.X esitas 04.10.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 02.03.2020. a täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada Kambja Vallavalitsuse 05.09.2019. a korraldus nr 1330. Kaebaja põhjendused: 1) Sundvalduse seadmiseks nõutavad eeldused ei ole täidetud. Räniküla tee äärsetel kinnistutel on nüüdseks juurdepääs avalikult kasutatavale teele tagatud Xxx ja Xxx kinnistuid koormamata. Äärmisel juhul saaks kõne alla tulla vajadus neid osaliselt koormata Räniküla tee 1 ja 3 kinnistutele juurdepääsuks, kuid see on eraõiguslik küsimus. Valla viidatud AÕS § 156 ei ole avalik-õigusliku kitsenduse alus. 2) Kaebaja kinnistute osas puudub detailplaneering, mis näeb ette tee avaliku kasutuse. Sundvalduse seadmisel kaotab kaebaja märkimisväärse osa elamumaa kinnistust (12,6%). Sisuliselt on tegemist kaebaja kinnistu sundvõõrandamisega. Sundvõõrandamise korral tuleks tasuda KAHOS § 12 lg 4 alusel tee aluse maa kui äralõike maksumus. 3) Kavandatava avaliku tee maa-ala servas asub kaebaja garaaž/kuur, mida ei ole võimalik ilma teealale minemata parendada ega hooldada. Ka asuvad seal xxx kinnistu maaküttetorustik ja veetrass. Alale on rajatud iluaed ja maa-ala servas asub kaebaja kinnistutel piirdehekk. Vald on kasutanud kaebaja kinnistutel teehooldel kaebaja nõusolekuta ja keelust hoolimata kloriide. Räniküla tänavalt Viirpuu teele väljasõidu säilimisel kaasnevad kaebaja kinnistutele suurem müra, heitgaaside levik, vibratsioon. 4) Sundvalduse ala on liiga ulatuslik. Korraldus on ebatäpne, kuna ei ole aru saada, milline on sundvaldusega koormatav täpne ala. KAHOS § 39 näeb ette tasu maksmise kohustuse.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 13.04.2020. a otsusega kaebuse osaliselt; tühistas Kambja Vallavalitsuse 05.09.2019. a korralduse resolutsiooni p 4, millega keelduti sundvalduse seadmisel tasu maksmisest ja seati sundvaldus tasuta; ülejäänud osas jättis kaebuse rahuldamata; mõistis Kambja vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1162,50 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Sepa detailplaneeringu jooniselt (tl 22) nähtub vastustaja tahe Räniküla tänava loomiseks ja haldusorgani kavatsus teed avalikes huvides kasutada. KAHOS § 5 lg 1 p 1 eeldus on täidetud. Vald võis kehtivale detailplaneeringule ja selle joonisele sundvalduse otsustamisel tugineda.
2007. a ortofotolt on tuvastatav, et Räniküla tänav on ühendatud Viirpuu tänavaga kaebaja kinnistu juurest ja on terviklik. Sama kinnitavad 2010., 2013., 2014., 2017. ja 2019. a ortofotod. Seega on Räniküla tänav olnud vähemalt 2007. aastast samas kohas ning teest tulenevad mõjutused kaebajale teada. Teed saab ja on kasutatud sihtotstarbeliselt transpordivahendiga liikumiseks. 2) Sundvalduse seadmist õigustab see, et vajalik on tagada juurdepääs kaebaja kinnistu vahetus läheduses asuvatele teistele kinnistutele. Asjaolu, et juurdepääs on võimalik tagada ka eraisikute vahel sõlmitavate kokkulepete kaudu AÕS § 156 alusel, ei vähenda avalikku huvi tervikliku tee säilimise ja avalikult kasutamise vastu. Avalik huvi saab seisneda ka kohalike elanike soovis mingit teed kasutada. Samuti ei välista AÕS § 156 vastustaja õigust seada eesmärgi saavutamiseks KAHOS alusel sundvaldus eraomandis olevale kinnisasjale. Korralduse põhjendused kinnitavad, et sundvalduse seadmise ja tee avalikult kasutamise tagamise ainsaks eesmärgiks ei ole ühele eraõiguslikule isikule hüve andmine. 3) Kohtumenetluses esitatud pildimaterjal ja teised tõendid ei võimalda jõuda järeldusele, et kaebaja on pahatahtlikult istutanud taimed sundvalduse alale pärast vaidluse tekkimist. Sundvalduse seadmine ei takista maaküttetorustiku ja veetrassi kasutamist. Nimetatud asjaolu ei ole sundvalduse seadmist takistav asjaolu. Heki ja ilupuude asumine sundvalduse alal ei ole sundvalduse seadmist välistav asjaolu. Sundvalduse seadmine kaebaja kinnistule enne teiste kinnistute osas otsuste tegemist ei ole õigusvastane. Sundvalduse seadmise õigusvastasust ei tingi asjaolu, et osa tee äärsete kinnistute omanikest on valla väitel valmis tee aluse maa tulevikus vallale tasuta võõrandama. 4) Sundvalduse ala ei ole liiga suur ja vastustaja ei valinud ebaõiget menetlusliiki. Sundvalduse seadmine on kinnisasja osalise või täieliku sundvõõrandamisega võrreldes oluliselt vähem kaebaja õigusi kitsendav, sest kaebaja kaotaks sundvõõrandamise korral maa-ala omandiõiguse. Kaebaja kinnistutele sundvalduse seadmine korralduses määratud ulatuses ei ole sedavõrd omandiõigust piirav, et see tingiks ilmselgelt kinnisasja osalise sundvõõrandamise vajaduse. 5) Kaebajal on õigus sundvalduse seadmisel tasule.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.X esitas 13.05.2020 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 13.04.2020. a otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus hindas vääralt avaliku huvi olemasolu ja selle ülekaalukust erahuvi suhtes. Avalik huvi tee kasutamiseks puudub. Üksnes ühe või kahe kinnistu juurdepääsu lahendamine ei saa olla avaliku huvi objekt. Juurdepääs Räniküla tee 1 kinnistule saaks lahendatud eraõiguslikult, koormates servituudiga kaebaja omandis olevat Xxx kinnistut, mitte kogu xxx kinnistut. Kaebaja kinnistu kasutamist ei õigusta asjaolu, et Räniküla tee 3 värav asub Räniküla tee 1 kinnistu poolses osas. Räniküla tee 3 kinnistule on Räniküla teelt võimalik keerata kaebaja kinnistut kasutamata. 2) Sepa detailplaneering ei määratle Räniküla tee avalikku kasutust. KAHOS § 4 lg 1 p-de 7 ja 8 ning § 5 lg 1 p 1 mõte ei saa olla omandada avalikes huvides igasugust detailplaneeringus kajastatud teed. PlanS § 125 lg 1 p 20 mõtte kohaselt tuleb avaliku kasutuse vajadus ning selleks otstarbeks ka sundvõõrandamise ja sundvalduse seadmise vajadus planeeringus kajastada. Kohus tugines tee avaliku kasutamise õigustamisel ebaõigesti planeeringulahendusele. 3) Kohus hindas vääralt sundvaldusega koormatava maa-ala suurust põhjendatuks. Korralduses sundvaldusega koormatud ala suurus on ülemäärane ega ole avalikes huvides vältimatult vajalik. Praegu on tee kitsam sellest, mida soovib vald avalikes huvides koormata. Kaebaja kinnistule ulatuvast sundvalduse alast umbes poole moodustab mitte teealune maa, vaid selle ääres olev haljasriba. Kaebaja kinnistul asuva tee avalikuks kasutamiseks määramisel kaitsevöönd ulatub märkimisväärselt kaebaja kinnistule ning kitsendused ja piirangud kinnistu
kasutamisel on olulised. Sisuliselt jääb kogu garaaž kaitsevööndisse. Kohtu seisukohast jääb arusaamatuks, milline on tee teenindamiseks vajalik riba. 4) Kohtuotsus on vale osas, mis puudutab sundvalduse lubatavust. KAHOS § 4 lg-st 2 tulenevalt peab eelistama sundvaldust sundvõõrandamisele, kui sundvaldus on avaliku eesmärgi saavutamiseks otstarbekam. Kohus hindas otstarbekuse küsimust vääralt. Kinnistu osa avaliku teena kasutamisega võeti kaebajalt jäädavalt ära osa tema kinnistust, mida ta ei saa enese huvides kasutada. See on sundvõõrandamise alus.
6.Kambja vald esitas 09.06.2020 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuse põhjendustega. Vastuse põhjendused: 1) Sepa detailplaneering nägi ette tee kasutamist avaliku teena ja läbipääsu tagamist naaberkinnistutele. Ka Xxx ehitusprojekti asendiplaanil on välja toodud planeeritav tee, hoonestatava kinnistu piirid ja hoonete paiknemine. 2) Sundvalduse ala kasutatakse sellel alal paikneval teel liiklemiseks ja tee hooldamiseks ning EhS §-des 71 ja 72 toodud sätteid tee kaitsevööndi kohta kasutatakse sundvalduse alas, mis tähendab, et kinnistut piiravast hekist sissepoole need tingimused ei laiene. 3) Sundvalduse seadmise menetlust alustati Räniküla tänava kinnistute omanike korduvate pöördumiste tulemusel ning põhjusel, et kaebaja ei olnud nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises. Kitsenduse tegemisel lähtuti põhimõttest, et eraldi teekinnistut moodustada ei ole otstarbekas. Ka ei ole kinnistute osaliselt avalikuks kasutamiseks määramise kitsendus piisavalt suur, mis tingiks sundvalduse seadmisele ja eratee avalikuks kasutamiseks määramisele sundvõõrandamise menetluse teostamist.
7.Kambja vald selgitab 14.10.2020. a seisukohas, et kaebaja on kinnistud omandanud enne detailplaneeringu kehtestamist ning olukorras, kus kaebaja leidis, et tema õigusi ülemäära kahjustavas ulatuses rikutakse, oli tal õigus esitada planeeringule vastuväited. Vastustaja toob välja, et kaebaja aktsepteeris tee avalikku kasutamist, kuid seejärel tema käitumine muutus. Vastustaja märgib, et sundvaldus hõlmab lisaks tee alusele maale ka tee teenindamiseks vajalikku haljasriba tee kõrval. Vastustaja väitel on ta endiselt nõus maa tasuta omandamisega ning tasuma kõik teemaa mõõtmise ja omandamisega kaasnevad kulud.
8.X volitatud esindaja esitas 14.10.2020 menetluskulude nimekirja, milles ta palub mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1947 eurot (õigusabikulud 1932 eurot ja riigilõiv 15 eurot) ning märkida kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb vastustajal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9.X märgib 23.10.2020. a seisukohas, et valla esitatud planeering ei ole terviklik dokument ja sellest ei saa edasiste otsuste tegemisel lähtuda. Kaebaja ei ole saanud detailplaneeringu menetluses osaleda ega arvamust avaldada. Valla seisukohale lisatutest ainult 04.08.2019. a pöördumine puudutab kaebaja kinnistutelt läbisõidu korraldamist. 18.05.2017. a kirja ei saa pidada oluliseks kaebekirjaks ja taotluseks võtta tee avalikku kasutusse. 29.08.2017. a kirja puhul ei ole tegemist taotlusega kaebaja kinnistu avalikku kasutusse võtmise kohta. 15.11.2018. a kirja tuleb käsitleda 29.08.2017. a taotluse jätkuna, see puudutas kaebaja kinnistut mittepuutuvat osa. Kaebaja märgib, et vald ei nõustunud tema ettepanekuga omandada tee alla planeeritud elamumaa, mida tuleb käsitleda loobumisena selles osas detailplaneeringu elluviimisest. Kaebaja ei ole nõustunud, et tee on planeeritud avalikku kasutusse. Kaebaja viitab Riigikohtu 13.10.2020. a lahendis nr 3-19-2255 väljendatud seisukohale, et tee kasutamise eest avalikes huvides tuleb maksta tasu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
11.Esmalt määratleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse eseme. Kaebaja taotles halduskohtult Kambja Vallavalitsuse 05.09.2019. a sundvalduse seadmise korralduse nr 1330 tervikuna tühistamist. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ning tühistas korralduse punkti 4, millega seati sundvaldus kaebajale kuuluvatele kinnisasjadele tasuta. Apellatsioonkaebuses taotles kaebaja halduskohtu otsuse tervikuna tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Sellise sõnastusega võttis ringkonnakohus 14.05.2020. a määrusega apellatsioonkaebuse ka menetlusse. 23.10.2020. a menetlusdokumendis asus kaebaja samas seisukohale, et sõltumata tee kasutamise tasu küsimusest, mida selles menetluses tegelikult enam ei käsitleta ja mille üle enam vaidlust ei ole, kuivõrd selle osas on halduskohtu otsus jõustunud, on Kambja Vallavalitsuse 05.09.2019. a korraldus nr 1330 õigusvastane ning vallal puudub alus ning ka vajadus kaebaja kinnistu suhtes sundvalduse seadmiseks (p. 2.13). Kambja vald halduskohtu otsust ringkonnakohtus ei vaidlustanud. Kuna apellatsioonkaebusest ja teistest menetlusdokumentidest nähtuvalt soovib kaebaja jätkuvalt sundvalduse seadmisest vabaneda, tõlgendab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebust selliselt, et kaebaja taotleb nii halduskohtu otsuse kui ka Kambja Vallavalitsuse 05.09.2019. a korralduse nr 1330 tervikuna tühistamist. Siiski hindab ringkonnakohus järgnevalt vaid sundvalduse seadmise lubatavust, kuna halduskohtu otsuse põhjendustele tee kasutamise tasu osas ei ole kaebaja sõnaselgeid vastuväiteid esitanud ning sundvalduse seadmise lubatavuse korral on halduskohtu otsus vastavas osas kaebajale kasulik. Kui ringkonnakohus tuvastab sundvalduse seadmise õigusvastasuse, tühistab ringkonnakohus vastavalt apellatsioonkaebuse taotlusele nii halduskohtu otsuse kui Kambja Vallavalitsuse 05.09.2019. a korralduse tervikuna.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et sundvalduse seadmise eeldused olid käesoleval juhul täidetud.
13.KAHOS § 39 lg 2 järgi kohaldatakse sundvalduse seadmisele kinnisasja sundvõõrandamise sätteid. KAHOS § 4 lg 1 p 8 järgi on kinnisasja lubatud omandada eratee avalikuks kasutamiseks. EhS § 94 lg 2 sätestab, et eratee avalikes huvides omandamise või erateele sundvalduse seadmise otsustab riik või eratee asukoha kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras. Halduskohus on eeltoodust tulenevalt õigesti leidnud, et vastustaja oli pädev sundvaldust seadma (halduskohtu otsuse p 8).
14.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajale kuuluv Xxx kinnisasi (katastritunnus xxx) ja Xxx kinnisasi (katastritunnus xxx) on Xxx (katastritunnus xxx) ning Räniküla tn 1 (katastritunnus xxx) ja Räniküla tn 3 (katastritunnus xxx) kinnistutega piirnevas alas jäetud osaliselt teemaaks samamoodi nagu on osaliselt teemaaks jäetud ka Xxx ning Räniküla tn 1 ja Räniküla tn 3 kinnistute see osa, mis piirneb kaebajale kuuluvate kinnistutega1. Seega on Xxx ja Xxx ning Xxx ja Räniküla tn 1 ning Räniküla tn 3 kinnistute vahel kulgev tee ja teepeenrad ehitatud sisuliselt viidatud viie kinnistu maade arvel. Google Maps kaardirakenduselt ilmneb, et vähemalt 2019. a juunikuu seisuga ei olnud kinnistute vahele jääv kruusatee avalikus kasutuses, kuna selle Viirpuu tn poolses otsas on keelumärk sildiga „eravaldus“ 2. Samas ei ole teed ka kinnistute vahel aiaga ega muul viisil poolitatud, mis välistaks selle teena kasutamise. Seega saab järeldada, et vaidlusalune teemaa oli vaidlustatud korralduse andmise ajal ka reaalselt erateena kasutuses, mistõttu oli selle suhtes avalikul eesmärgil sundvalduse seadmine võimalik.
15.KAHOS § 4 lg 2 kohaselt ei ole kinnisasja omandamine lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus. Kaebaja leiab, et halduskohus hindas otstarbekuse küsimust vääralt. Kinnistu osa avaliku teena kasutamisega võeti kaebajalt jäädavalt ära osa tema kinnistust, mida ta ei saa enese huvides kasutada. Seetõttu esineb kaebaja arvates sundvõõrandamise alus.
16.KAHOS eelnõu seletuskirja3 kohaselt sätestavad KAHOS § 4 lõiked 2 ja 3 üldpõhimõtte, et isiku omandiõiguse riive peab olema proportsioonis avalikust huvist tingitud vajadusega. See tähendab, et kui avalik eesmärk on saavutatav sundvalduse seadmisega, ei ole omandamine lubatud. Samuti kui eesmärk on saavutatav ilma sundvaldust seadmata, ei tohi seda seada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et sundvalduse seadmine kinnisasjale on lubatav siis, kui selle eesmärgiks on eratee muutmine avalikult kasutatavaks ning seda eesmärki ei ole võimalik saavutada muul vähempiiraval viisil (halduskohtu otsuse p 9).
17.Vastustaja selgitab 09.06.2020. a vastuses apellatsioonkaebusele, et ei pidanud kinnisasja tervikuna võõrandamist otstarbekaks, kuna kinnistute osaliselt avalikuks kasutamiseks määramise kitsendus ei ole kaebaja jaoks sedavõrd suur. HKMS § 158 lg 3 järgi ei hinda kohus eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Seega ei hinda ringkonnakohus eraldiseisvalt seda, kas sundvalduse seadmine oli käesoleval juhul kinnisasja võõrandamisest otstarbekam. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et seadustest nähtuvalt ei saa sundvalduse seadmist pidada kinnistu omaniku jaoks reeglina enam koormavaks kui kinnistu sundvõõrandamist.
18.KAHOS § 2 lg 2 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. AÕS § 225 lg 1 järgi koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. Üheks reaalservituudiks on ka kasutusvaldus. AÕS § 214 lg 1 järgi on kasutusvaldajal õigus asja vallata ja kasutada. AÕS § 218 lg 1 järgi on kasutusvaldaja kohustatud säilitama asja senise majandusliku otstarbe ning kasutama seda korrapäraselt ja heaperemehelikult. Ta ei või asja oluliselt muuta ega ümber kujundada. AÕS § 218 lõikest 2 tuleneb, et kasutusvaldaja õigused kasutusvalduses oleva asja kasutamise suhtes ei saa olla suuremad kui omaniku enda õigused. AÕS § 219 lg 1 kohaselt on kasutusvaldaja kohustatud kasutusvalduses olevat asja oma kulul korras hoidma ja asja tavaliseks korrashoiuks vajalikke parandusi ning uuendusi tegema. AÕS § 223 lõikest 1 tuleneb, et kasutusvalduse esemel lasuvad maksud ja võlaintressid tasub ning koormatised, majandamis- ja muud kulud kannab kasutusvaldaja vastavalt oma õiguste kestusele. Kui maksud, koormatised või kulutused on sisse nõutud omanikult, on kasutusvaldaja kohustatud need talle samas ulatuses hüvitama (lg 2).
19.Vaidlustatud korraldus järgib eelviidatud põhimõtteid. Nii tekib vastustajal sundvalduse seadmisega muu hulgas kohustus rajatist aastaringselt remontida ja hooldada, kandes nimetatud töödega seotud kulud (korralduse p 5.3.1), hoida sundvalduse ala alaliselt heas seisukorras (korralduse p 5.3.2) ning hooldus-, remondi- ja rekonstrueerimistööde lõpetamisel taastada oma kulul tööde alustamisele eelnenud olukord (korralduse p 5.3.3). Lisaks on kinnisasja omanikul õigus sundvalduse tasule, kui ei lepita kokku teisiti (KAHOS § 39 lg 5). Samas säilib kaebajal kinnisasja omanikuna õigus nõuda talle kuuluva kinnisasja omandamist vastustaja poolt õiglase
ja kohese tasu eest, kui kehtestatud avalik-õiguslikud kitsendused ei võimalda kinnisasja kasutamist vastavalt senisele sihtotstarbele (KAHOS § 4 lg 3). Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et vastustajal oli antud konkreetsel juhtumil õigus otsustada, kas pidada sundvalduse seadmist sundvõõrandamisest otstarbekamaks ning kaebaja vastupidine seisukoht on ainetu.
20.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud korralduse kooskõla KAHOS §-ga 5. KAHOS § 5 lg 1 p 1 sätestab, et kui eriseadusele või kehtivale üld- või maakonnaplaneeringule tuginedes on vaja koostada planeering või anda projekteerimistingimused, on kinnisasja sundvõõrandamise ja sundvalduse seadmise aluseks detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering.
21.Vastustaja kinnitusel nägid nii Sepa detailplaneering kui ka Xxx ehitusprojekti asendiplaan vaidlusaluse tee asukohas ette avaliku tee. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga. Vastustaja poolt apellatsioonkaebusele 09.06.2020 esitatud vastusele lisatud Sepa detailplaneeringu põhijooniselt on selgelt näha, et ühelt poolt Xxx ning teiselt poolt Xxx, Räniküla tn 1 ja 3 vahelt kulgeb Räniküla tänav. Vastustaja poolt apellatsioonkaebusele 09.06.2020 esitatud vastusele lisatud kaebaja eramu tehnilise projekti asendiplaanilt nähtub samuti, et kaebaja Xxx kinnistu kõrvalt kulgeb planeeritav tee. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohus ei eksinud, kui tugines tee avaliku kasutamise õigustamisel planeeringulahendusele.
22.Pooled ei vaidle selle üle, et Sepa detailplaneering on kehtestatud 19.08.2003 ehk pärast kaebaja poolt kinnistute omandamist 23.05.2001 ja 03.10.2001. Sepa detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimisseaduse (RT I 2002, 99, 579) § 9 lg 2 p 4 järgi oli detailplaneeringu eesmärgiks ka tänavate maa-alade ja liikluskorralduse määramine ning vajaduse korral eraõigusliku isiku maal asuva, olemasoleva või kavandatava tänava avalikult kasutatavaks teeks määramine teeseaduses sätestatud korras. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebajal oli soovi korral võimalik detailplaneeringu kehtestamist vaidlustada, kuid ta ei teinud seda. Käesolevas vaidluses ei oma tähtsust kaebaja väide selle kohta, et ta jäeti õigusvastaselt detailplaneeringu menetlusse kaasamata. Ringkonnakohus märgib, et vastav väide olnuks asjakohane detailplaneeringu vaidlustamisel, kuid mitte praeguses vaidluses. Ka kaebaja väitele tuginedes ei saaks ringkonnakohus käesoleva vaidluse raames asuda analüüsima detailplaneeringu sisulist õiguspärasust. Kuna detailplaneering on kehtiv haldusakt ning näeb vaidlusaluses asukohas ette avaliku tee, oli sundvalduse seadmine KAHOS § 5 lõike 1 punktiga 1 kooskõlas. Lisaks nägi avaliku tee ette ka Xxx ehitusprojekti asendiplaan. Seega pidi kaebaja olema Xxx kinnistule ehitisi püstitades avaliku tee asukohast teadlik. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja 19.02.2008. a ettepanek vallale vaidlusaluse tee võõrandamiseks (vastustaja 14.10.2020. a menetlusdokumendi lisa 2) näitab, et kaebaja on tee avalikku kasutust teatud ajaperioodil ka aktsepteerinud.
23.Kaebaja oluline vastuväide sundvalduse seadmisele tugineb ka asjaolule, et Räniküla tänava elanikel on oma kinnistutele juurdepääs Räniküla tn – Tiigrisilma tn – Tartu-Elva mnt kaudu tagatud ning avalik huvi tee kasutamiseks puudub. Kaebaja leiab, et üksnes ühe või kahe kinnistu juurdepääsu lahendamine ei saa olla avaliku huvi objekt ning juurdepääsu Räniküla tee 1 kinnistule saaks lahendada ka eraõiguslikult, koormates kaebaja omandis olevat Xxx kinnistut servituudiga. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
24.Ringkonnakohus märgib esmalt, et see, kas mingi tee kasutus peaks olema avalik, on suures osas otstarbekuse küsimus, mida kohus kaalutlusotsuse kontrollimisel ei hinda (HKMS § 158 lg 3). Asjaolust, et Räniküla tn oli Sepa detailplaneeringus ette nähtud avaliku
tänavana, nähtub, et vastava otsustuse oli vastustaja teinud juba vähemalt 2003. aastal ning ringkonnakohus leiab, et see juba iseenesest põhjendab tee avalikuks kasutuseks määramist. Vastustaja on samas käesolevas kohtumenetluses täiendavalt selgitanud, et sundvalduse seadmise menetlust alustati Räniküla tänava kinnistute omanike korduvate pöördumiste tulemusel ning põhjusel, et kaebaja ei olnud nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises. Seetõttu pidas ringkonnakohus vajalikuks kontrollida ka vastustaja täiendavalt esitatud selgitust sundvalduse seadmise kohta. Ringkonnakohus nõudis vastustajalt 01.10.2020. a määrusega Räniküla tn kinnistute omanike pöördumiste esitamist seoses tee kasutamisega. Vastustaja esitas ringkonnakohtule 14.10.2020 täiendavad selgitused koos Räniküla tn elanike pöördumistega.
25.Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad vastustaja 14.10.2020. a menetlusdokumendi lisad 4-7 Räniküla tn elanike sügavat huvi ja muret selle pärast, et Räniküla tn tervikuna, sh kaebaja poolne teelõik oleks korras ning avalikult liiklemiseks kasutatav. Nii on neliteist kinnistu omanikku teinud vastustajale 29.08.2017 pöördumise, milles tehakse ettepanek määrata Räniküla tänav avalikult kasutamiseks ja seada tänavale isiklik kasutusõigus valla kasuks. Elanike huvi ja muret kinnitab ka Räniküla tn elaniku 04.08.2019. a e-kiri, mille põhjal võib järeldada, et kaebaja kinnistu poolset teelõiku peetakse „loomulikuks väljapääsuks suurele maanteele.“ Seega on vale rääkida ainult ühest-kahest huvitatud isikust, vaid saab järeldada, et Räniküla tänava avalikuks kasutamiseks määramisest, mis võimaldaks ka tee paremat korrashoidu, oli huvitatud tänava elanike valdav enamus.
26.Ringkonnakohus möönab, et õige on kaebaja väide, et enamikud Räniküla tänava elanikud pääsevad oma kinnistutele ka Tiigrisilma tänava kaudu, mis lõikub Tartu-Elva maanteega. Samas leiab halduskohus õigesti, et vähemalt Räniküla tn 1 kinnistule ei oleks sundvaldust seadmata avalikult kasutatavalt teelt ligipääsu tagatud, sest Räniküla tn 1 kinnistu ääres asuv Räniküla tänavalõik jääb sundvalduse objektiks oleva Viirpuu teega lõikuva Räniküla tänava osa (lõik 0-97 meetrini) sisse (halduskohtu otsuse p 13). Ka nähtub Maa-ameti kaardirakenduselt, et Tiigrisilma tänavani jõudmiseks tuleks kaebajale lähemate kinnistute omanikel (nt Räniküla tn 1, 2, 3, 5, 6, 7, 8, 10, 12, 14) sõita pikalt mööda eramajadega palistatud käänulist teed tõmbekeskusele (Tartu linn) vastupidises suunas samas kui nende kinnistutele lähemal asuva Viirpuu tänava kaudu saaks liikuda otse linna suunas.
27.Vaidlustatud korralduses põhjendatakse sundvalduse seadmist nii tänava tervikliku haldamise ja kasutamise eesmärgiga, juurdepääsuga tänava ääres paiknevatele kinnisasjadele kui ka vajalikele elutähtsatele teenustele (päästeamet, kiirabi, politsei) juurdepääsu tagamisega. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja eelviidatud põhjendused on asjakohased. Ringkonnakohus peab veenvaks, et Tiigrisilma tänava kaudu tupiktänavas asuva kinnistuni jõudmine ning sealt tagasi manööverdamine võib olla päästeameti, kiirabi või politsei jaoks paljudel juhtudel kohmakam ja aeglasem. Vastustaja 14.10.2020. a menetlusdokumendile lisatud Kambja Vallavolikogu 19.12.2017. a otsusest nr 23 koos juuresoleva plaani ning isikliku kasutusõigusega koormatavate alade andmetega nähtub, et nimetatud otsusega määrati Räniküla tänav olulises osas, sh kaebaja naabruses asuvate Xxx ja Räniküla tn 1 kinnistute alla jäävas osas avalikuks kasutamiseks. Seega saab järeldada, et vastustaja tahe on suunatud Räniküla tänava tervikuna, mitte ainult kaebaja kinnistutega piirneva teelõigu avalikuks kasutamiseks muutmisele. Vastustaja poolt 14.10.2020. a menetlusdokumendile lisatud elanike pöördumised kinnitavad, et tänava osaline avalik ja osaline erakasutus võib raskendada tänava terviklikku ühetaolist haldamist ja kasutamist. Ka võib sellega kaasneda tänava ebaühtlane kvaliteet. Vastustaja poolt 14.10.2020. a menetlusdokumendi lisana esitatud kaebaja 03.05.2016. a pöördumisest valda nähtub, et kaebajal on olnud probleeme vaidlusaluselt teemaalt tekkiva tolmuga, mis kinnitab ringkonnakohtu eelnevat järeldust. Ringkonnakohus
märgib, et sundvalduse seadmise korral tekib kaebajal õigus nõuda vastustajalt sundvalduse ala heas seisukorras hoidmist. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohus ja vastustaja ei ole eksinud, leides, et sundvalduse seadmiseks eksisteerib avalik huvi.
28.Kaebaja arvates hindas kohus vääralt sundvaldusega koormatava maa-ala suurust põhjendatuks. Kaebaja leiab, et korralduses sundvaldusega koormatud ala suurus on ülemäärane ega ole avalikes huvides vältimatult vajalik. Ka leiab kaebaja, et kaebaja kinnistul asuva tee avalikuks kasutamiseks määramisel ulatub kaitsevöönd märkimisväärselt kaebaja kinnistule ning kitsendused ja piirangud kinnistu kasutamisel on olulised. Sisuliselt jääb kogu garaaž kaitsevööndisse.
29.Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohus märgib õigesti, et maa-ala, millele sundvaldus seati, ei hõlma üksnes tee alust maad, vaid samuti tee teenindamiseks vajalikku riba tee kõrval. Õige on ka halduskohtu seisukoht, et vald peab tee korrashoiu tagamisel arvestama tee äärsetele kinnistutele laienevate mõjutustega ega saa meelevaldselt asuda teed laiendama (halduskohtu otsuse p 18). Ringkonnakohus märgib, et seda ei võimalda juba sundvalduse olemus (vt ringkonnakohtu põhjendused otsuse p-s 18). Vaidlustatud korralduse lisaks 1 oleval asendiplaanil (tl 21) on sundvalduse ala piirjooned ning ala ulatus (Xxx kinnisasja puhul 250 m2 ning Xxx kinnisasja puhul 150 m2) täpselt määratud ning asendiplaanilt nähtub, et see kaebaja kinnistu välispiiretest sissepoole ei ulatu. Vastustaja on apellatsioonkaebusele 09.06.2020 esitatud vastuses selgitanud, et sundvalduse ala kasutatakse sellel alal paikneval teel liiklemiseks ja tee hooldamiseks ning EhS §-de 71 ja 72 sätteid tee kaitsevööndi kohta kasutatakse sundvalduse alas, mis tähendab, et kinnistut piiravast hekist sissepoole need tingimused ei laiene.
30.EhS § 71 lg 1 järgi on avalikult kasutatava tee kaitsevöönd teed ümbritsev maa-ala, mis tagab tee kaitse, teehoiu korraldamise, liiklusohutuse ning vähendab teelt lähtuvaid keskkonnakahjulikke ja inimestele ohtlikke mõjusid. Teel on kaitsevöönd, kui tee on avalikult kasutatav. EhS § 71 lg 3 kohaselt on tänava kaitsevööndi laius äärmise sõiduraja välimisest servast kuni 10 meetrit. Kaitsevööndit võib laiendada kuni 50 meetrini, kui see on ette nähtud üld- või detailplaneeringus. Ringkonnakohus märgib, et Sepa detailplaneeringust kaitsevööndi laiendamine ei nähtu. Ühtlasi ei tulene EhS § 71 lg 3 esimesest lausest, et tänava kaitsevööndi laiuseks peaks olema minimaalselt 10 meetrit – kaitsevööndi laius võib olla ka väiksem. Võttes arvesse ka vaidlustatud korralduse p-s 5 märgitud vastustaja õigusi sundvalduse seadmisel ning vaidlustatud korralduse lisaks olevat asendiplaani, millel on sundvalduse piirid täpselt määratud, on ringkonnakohtu jaoks vastustaja 09.06.2020. a menetlusdokumendis esitatud selgitus veenev ning puudub alus lugeda kaebaja kinnistul asuvaid ehitisi (nt garaaž) kaitsevööndiga hõlmatuks.
31.Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 13.04.2020. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus tagastab vastustajale 09.06.2020. a menetlusdokumendi lisana esitatud eksperthinnangu nr 0308-20-TA, kuna see ei oma asja lahendamise tähtsust ning võtab toimikusse Xxx väljavõtte ehitusprojektist ja Sepa DP joonise. Ringkonnakohus tagastab vastustajale 14.10.2020. a menetlusdokumendi lisana esitatud Sepa DP joonise ja vallavalitsuse korralduse nr 1330 sundvalduse seadmise kohta, kuna need on juba asja materjalide hulgas, ning võtab ülejäänud menetlusdokumendi lisad (X 19.02.2008. a ettepanek vallale, X 03.05.2016. a pöördumine valda, 18.05.2017. a, 29.08.2017. a, 15.11.2018. a ja 04.08.2019. a elanike pöördumised, Kambja Vallavolikogu 19.12.2017. a otsus nr 23 koos joonisega) haldusasja toimikusse. Ringkonnakohus tagastab kaebajale 23.10.2020.a menetlusdokumendi lisa (kaebaja 15.04.2019. a kiri vallale), kuna see ei oma asja lahendamisel
tähtsust.
32.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlust esitanud, jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.