Viljar Veevo kaebus Kambja Vallavalitsuse 5. septembri 2019. a korralduse nr 1330 „Sundvalduse seadmine“ tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Viljar Veevo, esindaja vandeadvokaat Kristo Kallas Vastustaja Kambja vald, esindaja Kaupo Piirsalu
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viljar Veevo kaebus osaliselt.
2.Tühistada Kambja Vallavalitsuse 5. septembri 2019. a korralduse nr 1330 resolutsiooni punkt 4, millega keelduti sundvalduse seadmisel tasu maksmisest ja seati sundvaldus tasuta. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Kambja Vallalt Viljar Veevo kasuks välja menetluskulud 1162 eurot ja 50 senti.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. mail 2020 (HKMS § 181 lg 1, TsÜS § 136 lg 8). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Kambja vald (edaspidi vastustaja) teavitas 1. märtsil 2019 Viljar Veevot (edaspidi kaebaja) tema kinnistutele (Räni alevik, Viirpuu tn 14 ja Väike-Krookuse) sundvalduse seadmise menetluse alustamisest. Teatises oli märgitud kavandatava sundvalduse sisu. Kaebaja esitas 28. märtsil 2019 Kambja vallale vastuväited sundvalduse seadmisele.
2.Kambja Vallavalitsus otsustas 5. septembri 2019. a korraldusega nr 1330 seada kaebaja kahele kinnistule (Viirpuu tn 14 kinnisasi ja Väike-Krookuse kinnisasi) sundvalduse tee avalikuks kasutamiseks. Sundvalduse ala on Räniküla tänava teemaa, Viirpuu tn 14 kinnisasjal pindalaga 250 m2 ja Väike-Krookuse kinnisasjal pindalaga 150 m2. Sundvaldus seati tasuta. Korralduse kohaselt on valla kasuks seatud isiklike kasutusõiguste lepingute ja tee avalikuks kasutamiseks määramise lepingute alusel Räniküla tänav alates 97 meetrist kuni lõpuni avalikult kasutatav tänav. Avalikult kasutamiseks on määramata aga tänavalõik 0-97 m, mis asub osaliselt V. Veevo omandis oleval kahel kinnisasjal. Tänava tervikliku haldamise ja kasutamise eesmärgil ning Räniküla tänava ääres paiknevatele teistele kinnisasjadele juurdepääsu tagamiseks on vajalik määrata Viirpuu tn 14 ja Väike-Krookuse kinnisasju läbiv eratee avalikult kasutatavaks teeks sundvalduse ala asendiplaanil näidatud osas ja tähtajatult. V. Veevo sundvalduse seadmise menetluses sundvalduse seadmisega ei nõustunud. Räniküla tänav oli valla hinnangul nähtud ette juba 19. augustil 2003 kehtestatud Sepa detailplaneeringul märgitud joonisel. Viirpuu tn 14 hoonete asukohad ning seda piirav hekk on rajatud detailplaneeringu joonisel näidatud piiridega kooskõlas ning väljaspoole aeda istutas kinnistu omanik puid pärast teega seotud vaidluste tekkimist. Juurdepääsu määramist ei välista asjaolu, et kinnistu omanik on naaberkinnisasja omanike juurdepääsu soovist teades rajanud juurdepääsu takistavaid rajatisi, istutanud puid jms.
3.Kaebaja esitas 4. oktoobril 2019 kaebuse Tartu Halduskohtule Kambja Vallavalitsuse
5.septembri 2019. a korralduse nr 1330 tühistamiseks.
4.Tartu Halduskohus võttis 29. oktoobri 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ja määras
15.jaanuari 2020. a määrusega asja lahendamisele kirjalikus menetluses ning teatas menetlusosalistele otsuse avalikult teatavakstegemise aja.
5.1.Vaidlustatud korralduses viidatud Sepa detailplaneeringuga ei nähtud ette tee avalikku kasutust, vallal ei olnud õigust tee avaliku kasutuse tagamise eesmärgil sunnimeetmeid kasutada. Detailplaneering on kehtestatud 19. augustil 2003 ja on vana. Detailplaneeringuga ei saanud kehtestada omandikitsendusi. Tegemist oli maakasutuse kavaga. Kaebaja omandas kinnistu enne eelnimetatud detailplaneeringu kehtestamist. Asjaolu, et kaebaja lubas oma kinnistuid ajutiselt kasutada tagumistele kinnistutele pääsemiseks, ei too vältimatult kaasa vastavat talumiskohustust. Kohalik omavalitsus ei saa ka anda lõplikult hinnangut, kas servituudi seadmine oleks planeeringuala kinnistutele asjaõigusseaduse (AÕS) alusel võimalik.
5.2.Detailplaneeringu kehtestamise ajaga võrreldes on olukord oluliselt muutunud. Kunagi puudus Räniküla tee äärsetel kinnistutule muu juurdepääs. Nüüdseks on juurdepääs avalikult kasutatavale teele tagatud. Hoonestuse tihenedes ehitati välja väljasõit Räniküla tänavalt Tiigrisilma tänavale ja sealt edasi Tartu-Elva maanteele. Räniküla tänava kinnistu omanikel on võimalik jõuda avalikule teele kaebaja kinnistuid kasutamata. Sundvalduse seadmine peab olema otseselt seotud avaliku eesmärgiga ning ka sundvaldust ei ole lubatud seada, kui avalik
eesmärk on teisiti realiseeritav. Juurdepääs Räniküla tee äärsetele kinnistutele on tagatud Viirpuu tn 14 ja Väike-Krookuse kinnistuid koormamata. Äärmisel juhul saaks kõne alla tulla vajadus neid osaliselt koormata Räniküla tee 1 ja 3 kinnistutele juurdepääsuks, kuid see on eraõiguslik, mitte avalik-õiguslik küsimus. Valla sekkumine ja jõumeetodi kasutamine ei ole õigustatud. Valla viidatud AÕS § 156 ei ole avalik-õigusliku kitsenduse alus, vaid määratleb eraõiguslikku suhet. Nii ei saa ka sundvalduse seadmisel AÕS § 156 lg-le 1 tugineda.
5.3.Vald ei saa sundvõõranda või seada sundvaldust igasugusele detailplaneeringus ettenähtud teele. Kaebaja kinnistute osas puudub detailplaneering, mis näeb ette tee avaliku kasutuse. Seega puudub alus nii sundvõõrandamiseks kui sundvalduse seadmiseks. Vald ei saa tugineda ka üldplaneeringule ja selles tähistatud tee avalikule kasutusele, kuivõrd kaebaja kinnistud on detailplaneeringu koostamise kohustusega alas. Detailplaneeringus ei ole tee sihtotstarbeid määratletud ning detailplaneering on selles osas ka ellu viimata. Vastasel korral oleks eraldatud katastriüksus teele (transpordimaa). Sepa detailplaneeringust kaebajat ei teavitatud ning ta ei ole oma nõusolekut sellele andnud. Vale on väide, justkui oleks üle kaebaja kinnistute avalikule teele pääsemine ainus võimalik viis ühendada Räniküla tee avaliku teega. Kaebaja kinnistud ei asu keset asumit, mis katkestaks teiste kinnistute ühenduse avalikult kasutatava teega. Kaebaja kinnistud on Räniküla tänava äärsete kinnistute suhtes tupiku lõpus.
5.4.Kaebaja kinnistute sihtotstarve on elamumaa. Tegemist ei ole teega, mille kaebaja on rajanud oma huvides ja enda kasutamiseks ja mida on hakanud kasutama ka teised isikud. Kaebajal ei olnud kunagi vajadust seda teed rajada ega ole ka nüüd ega tulevikus. Sundvalduse seadmisel kaotab kaebaja märkimisväärse osa elamumaa kinnistust (12,6%). Sisuliselt on tegemist kaebaja kinnistu sundvõõrandamisega, mille puhul näeb kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus (KAHOS) ette laiemad tasu määramise alused. Sundvõõrandamise korral tuleks tasuda KAHOS § 12 lg 4 alusel tee aluse maa kui äralõike maksumus. Hindamismetoodika järgi tuleb leida nn tühja elamukinnistu väärtus. Kuna kaebaja enam osa kinnistust kasutada ei saa, siis tuleks see osa valla poolt sundvõõrandada.
5.5.Valla kavandatava avaliku tee maa-ala servas asub ka kaebaja garaaž/kuur, mida pole võimalik ilma teealale minemata parendada ega hooldada. Asjaolu, et kaebaja lubas ajutiselt üle tema kinnistute liikuda tagumistele kinnistutele, ei saa edasise maakasutusõiguse määratlemisel otsustavat tähtsust omada. Kaebaja arvestas, et tee on ajutine. Alal, millele vald plaanib sundvaldust seada, asuvad Viirpuu 14 kinnistu maaküttetorustik ja veetrass. Samuti on seatud sundvalduse alale rajatud iluaed. Määratletud alale on kaebaja ladustanud varasema 17 aasta jooksul pidevalt ehitamiseks ja aia teenindamiseks vajalikke materjale. Samuti on valla kavandatava avaliku tee maa-ala servas kaebaja kinnistutel piirdehekk.
5.6.Kaebaja on soovinud minimeerida alusetult kasutatavalt teelt tulevaid kahjulikke mõjutusi oma kinnistule. Valla väited, justkui oleks kaebaja rajanud aia ja heki vastavalt valla poolt kooskõlastatud detailplaneeringule, ei vasta tõele. 2002. aasta sügiseks olid valmis juba nii hooned, aed kui ka istutatud hekk. Kaebaja rajas aia ja heki sellele joonele seetõttu, et 2001. aastal kinnistuid omandades oli tegemist tavalise põlluga. Tingituna asjaolust, et läbipääs pidi olema pelgalt ajutine, ei tekkinud ühelgi osapoolel ka huvi nõudmaks servituudi seadmist ei kokkuleppel ega ka juurdepääsu määramise kaudu. Ülenurme vald kinnitas antud ala detailplaneeringu alles 19.08.2003, ehk kaebaja ei rajanud aeda ja hekki detailplaneeringu järgi.
5.7.Vald andis kasutusload Räniküla tee 1 ja 3 hoonetele aastal 2015, seejärel hakkasid kaebaja kinnistutel tekkima tõsised probleemid. Sõideti puruks kaebaja kinnistu ajutine aed ja hekk. Tulenevalt asjaolust, et hakati otseselt tekitama kahju kaebaja varale.
5.8.Tee olemasolu ja sellel liiklemine ning selle hooldamine kahjustavad kaebaja kinnistu haljastust. Vald on kasutanud kaebaja kinnistutel teehooldel kaebaja nõusolekuta ja ka konkreetsest keelust hoolimata kloriide, mis on taimestikule hukatuslikud. Tee asukoht on liialt lähedal kaebaja kinnistute puude ja põõsaste juurtele, millel on samuti nende säilimisele ja heale seisundile negatiivne mõju.
5.9.Sundvalduse ala on liiga ulatuslik, 4m laiust teed ei ole vaja juurdepääsu tagamiseks. Räniküla tänava ja peateena käsitletava Viirpuu tänava teeala on Viirpuu 14 ja 16 kinnistute ristumiskohas ainult 8 m laiune. Kui teelõikude pikkused on korraldusest nähtuvalt kokku 97m, on järelikult kaebaja kinnistutel asuva tee laiuseks kavandatud üle 4 meetri. Korraldus on sellest lähtuvalt ebatäpne, kuna pole selgelt aru saada, milline on sundvaldusega koormatav täpne ala. Omandiõiguse riive peab ka sundvalduse seadmisel olema minimaalne, hetkel see nii ei ole.
5.10.Puudub teave, et vald oleks teega seotult sõlminud lepingu Viirpuu tn 16, Räniküla tn 1 ja 3 omanikuga või sundvõõrandanud või seadnud teega seotult neile sundvalduse. Põhjendamatu on sundvalduse seadmine selle kinnistu lähedal asuvale kaebaja maale. Kui juurdepääs nende kinnistutele on vaid nende kinnistute huvides, tuleks äärmisel juhul juurdepääsuks lubada kasutada vaid vähimat osa Väike-Krookuse kinnistust, ent Viirpuu tn 14 kinnistu peaks jääma täielikult puutumata.
5.11.Räniküla tänavalt Viirpuu teele väljasõidu säilimisel kaasnevad kaebaja kinnistutele suurem müra, heitgaaside levik, vibratsioon. Linnalises keskkonnas võib liiklus olla tihe ning tihti ka hooned teele väga lähedal, kuid vaidlusalune piirkond ei ole võrdsustatav linnakeskkonnaga ning kaebajal ei ole kohustust igasuguseid negatiivseid häiringuid taluda. Asjaolu, et kaebaja on seni talunud liiklust oma kinnistu servas Räniküla teele pääsemiseks, ei tähenda, et edaspidigi peab kaebaja jääma kaasnevaid mõjusid taluma. Kaebaja kinnistule kahest avalikult kasutatavast teest tulenevad mõjutused on ülemäärased.
5.12.Vastustaja ei ole tasuküsimust vaidlustatud käskkirjas põhimõtteliselt käsitlenudki piirdudes üksnes korralduse resolutsioonis märkega, et sundvaldus seatakse tasuta. Kinnisasja koormamine avalikes huvides tasu maksmata, kui selleks pole vastavat kokkulepet kinnistu omanikuga, on õigusvastane. KAHOS § 39 näeb ette tasu maksmise kohustuse, seda kohustust pole vald järginud. Kaebajale sundvalduse eest tasu määramata jätmine on vale nii materiaalõiguslikult kui menetluslikult. Vallal on haldusorganina kohustus kaaluda kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning oma otsust ka põhjendada. Seda ei ole vald tasu puudutavas osas teinud. Samuti pole vald arvestanud, et kinnisomandi kasutamise kitsendamisel jääb kaebaja ilma selle kasutuseelistest. Valla tegevuse tulemusel kitsendatakse osaliselt 100% elamumaana registreeritud kinnistu kasutamist ja selle eest tuleb maksta kaebajale tasu.
5.13.Pärast kaebusega kohtu poole pöördumist esitas kaebaja vallale ettepaneku tee aluse maa minimaalselt vajalikus ulatuses võõrandamiseks. Vald keeldus sellest. Asjaolu, et teised tee äärsed kinnistu omanikud võivad olla valmis maad tasuta võõrandama ei oma tähtsust. Teiste omanike käitumine ja otsused ei saa piirata kaebaja õigust hüvitisele.
6.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
6.1.Detailplaneering peab arvestama tiheasustusalal asuvate naaberkinnistute omanike õiguste ja huvidega. Sepa detailplaneeringus on sundvalduse alaga muuhulgas ette nähtud omandikitsendused naabrite õiguste huvides. Ülenurme Vallavolikogu 19. augusti 2003. a otsusega nr 38 kehtestatud Sepa detailplaneeringu joonisel on ette nähtud tee. Kaebaja nimetatud detailplaneeringut vaidlustanud ei ole. Asjaolu, et detailplaneering on vana ning kaebaja omandas kinnistud enne detailplaneeringu kehtestamist ei oma detailplaneeringu kehtivuse osas tähtsust. Kehtiv haldusakt on kõigile täitmiseks kohustuslik ning seetõttu ei saa kaebaja, kes pole planeeringut vaidlustanud, esitada ka vastuväiteid detailplaneeringu lahendustele.
6.2.Kaebaja väide, nagu oleks kaebaja sundvalduse ala kasutanud elamumaale omase otstarbe järgi ning nüüd on taoline võimalus kaebajalt ära võetud, ei vasta tõele. Kaebaja on Viirpuu tn 14 kinnistu ehitustegevuse ja haljastuse teostamisel lähtunud samuti detailplaneeringus toodust ning kinnistu piiramisel piirdeaia ning haljastusega arvestanud teemaaga. Hiljem on asunud aga istutama tee äärsele alale ilupuid ja rajanud teise okaspuuheki.
6.3.Sundvalduse seadmise menetlus alustati Räniküla tänava kinnistute omanike korduvate pöördumiste tulemusel. Asjaõigusseaduse § 156 lõike 1 kohaselt on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Sundvalduse seadmise tingis vajadus juurdepääsu tagamiseks avalikult kasutatavalt teelt. Samuti on sundvalduse seadmine vajalik tänava tervikliku haldamise ja kasutamise ning elutähtsate teenuste (päästeamet, kiirabi, politsei) juurdepääsu tagamise eesmärgil.
6.4.Sundvalduse ala määratlemisel on arvestatud päästesõidukite juurdepääsu ning teehoolduse, sh talvise teehoolduse teostamiseks vajalike minimaalsete kriteeriumitega. Naaberkinnistute omanikega tee avalikuks kasutamiseks määramisel lähtutakse Kambja Vallavolikogu 18.12.2018 määruses nr 47 „Eratee avalikes huvides omandamise ja avalikuks kasutamiseks määramise kord“ toodud sätetest. Vallavalitsus ei ole kunagi välistanud ka kaebajaga tee aluse maa avalikuks kasutamiseks määramiseks lepingu sõlmimist.
6.5.Vallavalitsuse hinnangul on olukorras, kus tee hooldust on kohustatud teostama kohalik omavalitsus, võimalik tee remondi tulemusel parandada tee seisundit märkimisväärselt ning vältida tee kasutusest tingitud vibratsiooni, tolmu ja teisi negatiivseid kõrvalmõjusid. Vallavalitsus mõistab asjaolu, et iga kinnistu omaniku soov on hoiduda elupaiga rahu rikkumisest, kuid tiheasustusalal on paratamatu teatud mõjude talumine. Siiski on võimalik rakendada meetmeid, et eelpool toodud mõjutusi vähendada.
6.6.KAHOS § 39 lõike 6 kohaselt tuleb kinnisasja omanikule hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu. Kaebaja ei ole tõendanud, et saaks sundvalduse seadmata jätmise korral kinnistut tulusamalt kasutada. KAHOS § 12 lg 4 metoodika ei ole asjakohane, sest tegemist ei ole sundvõõrandamisega, vaid sundvalduse seadmisega ehk isikliku kasutusõiguse seadmisega. Kaebaja ei ole esitanud põhjendatud selgitust, millisel viisil oleks võimalik kinnistut kasutada sundvalduse seadmata jätmise korral. Vallavalitsus avaldab nõusolekut rääkida õiglase hüvitise ettepaneku esitamisel see läbi ning võimalusel sõlmida kokkulepe.
KOHTU SEISUKOHT
7.Vaidluse all on Kambja Vallavalitsuse 5. septembri 2019. a korralduse, millega seati kaebaja kahele kinnistule sundvaldus pindalaga kokku 400 m2, õiguspärasus. Kaebaja hinnangul puudus sundvalduse seadmiseks alus ning isegi kui sundvalduse seadmine oli õiguspärane ei saanud seda teha tasuta. Vastustaja on seisukohal, et avalikes huvides oli sundvalduse seadmine vajalik meede ning kuna kaebaja kahju ei kannatanud, siis ei olnud tasu maksmine vajalik.
8.KAHOS § 2 lg 2 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. Vaidlust ei ole selles, et sundvalduse seadmise otsustas pädev isik, sest vastustaja pädevuses on ehitusseadustiku kohaselt välja anda ehitusluba või otsustada eratee avalikuks kasutamiseks määramine (KAHOS § 39 lg 1). Samuti järgis vastustaja sundvalduse seadmisel teavitamiskohustust ning andis kaebajale võimaluse esitada oma arvamus sundvalduse seadmise kohta (KAHOS § 39 lg 3 ja 4).
9.Kui KAHOS 8. peatükist ei tulene teisiti, siis kohaldatakse sundvalduse seadmisele kinnisasja sundvõõrandamise sätteid. Kinnisasja on lubatud omandada eratee avalikuks kasutamiseks juhul, kui avalikku eesmärki ei ole võimalik saavutada ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamisega ning avaliku eesmärgi saavutamiseks ei ole otstarbekas seada sundvaldusust (KAHOS § 4 lg 1 p 8 ja lg 2). Seega on sundvalduse seadmine kinnisasjale
lubatav siis, kui selle eesmärgiks on eratee muutmine avalikuks kasutatavaks ning seda eesmärki ei ole võimalik saavutada muul vähempiiraval viisil.
10.Sundvalduse seadjal on sundvalduse seadmisel kohustus välja selgitada, kas tee kasutamise ja sundvalduse seadmiseks esineb avalik huvi. Kohtule esitatud Sepa detailplaneeringu jooniselt (tl 22) nähtub, et ette oli nähtud Räniküla tee rajamine ning kinnistute omanikud pidid sellega arvestama. Kohtu hinnangul nähtub jooniselt haldusorgani kavatsus teed avalikes huvides kasutada. Nimetatud joonis näitab vastustaja tahet tänav kaebaja kinnistut läbivalt luua ja ühendada see Viirpuu tänavaga. Kohtu hinnangul on Sepa detailplaneeringu jooniselt näha vastustaja tahe Räniküla tänava loomiseks ning sellega on KAHOS § 5 lg 1 p 1 eeldus täidetud. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on kehtiva detailplaneeringuga. Vastustaja võis kehtivale detailplaneeringule ja selle joonisele sundvalduse otsustamisel seega tugineda. Asjaolu, et kaebaja ei ole väidetavalt selle detailplaneeringu menetlusse kaasatud ei muuda haldusakti kehtetuks.
11.Räniküla tänav on vahemikus 0-97m avalikuks kasutamiseks määramata. Vald seadis kaebaja kinnistutele sundvalduse selleks, et saavutada hiljem kogu Räniküla tänava avalikult kasutatavaks määramine. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub sundvalduse alusel, mitte vastupidi (EhS § 94 lg 2). Samas tuleb arvestada, et Räniküla tänava äärsed kinnistutele ei ole moodustatud transpordimaa sihtotstarbega tänavat hõlmavat maa-ala, vaid tänav on mõõdetud erinevate kinnistute piiridesse ja sarnaselt kaebaja kinnistutega on need oma sihtotstarbelt elamumaad. Nimetatu ei tähenda siiski, et tänavat ei saa kohalik omavalitsus avaliku huvi esinemisel avalikult kasutatavaks teeks määrata.
12.Vaidlust ei ole selles ning ka kohtule esitatud pildimaterjal (tl 30-34) kinnitab, et Räniküla tänava kruusatee, sh kaebaja kinnistut läbiv osa, on valmis ja ühendatud Viirpuu tänava poolse otsaga. Samuti nähtub kaebaja esitatud pildimaterjalist, et see tee oli olemas juba aastal 2011 (tl 31). Maa-ameti ortofotode kaardirakendusest1 nähtub, et aastal 2002 ei lõikunud Räniküla tänav Viirpuu tänavaga kaebaja kinnistu juurest. Praegune Räniküla tänav lõikus Viirpuu teega Tartu poolsest otsast. 2007. a ortofotolt on aga selgelt tuvastatav, et Räniküla tänav on ühendatud Viirpuu tänavaga kaebaja kinnistu juurest ning on terviklik. Sama kinnitavad 2010, 2013, 2014, 2017 ja 2019. aasta ortofotod. Seega on Räniküla tänav olnud vähemalt 2007. aastast samas kohas ning teest tulenevad mõjutused kaebajale teada. Seda teed saab ja on kasutatud sihtotstarbeliselt transpordivahendiga liikumiseks. Kaebaja on ka kohtule esitatud kaebuses märkinud, et võimaldas varasemalt seda teed kasutada ka tema kinnistute lähistel asuvatel teiste kinnistute omanikel. Seega on tegemist kasutatava teega.
13.Kohus nõustub kaebajaga, et enamikele Räniküla tänava äärsete kinnistute omanikele on juurdepääs oma kinnistutele tagatud Tiigrisilma tänavaga lõikuva Räniküla tänava kaudu. Seega ei ole Viirpuu teega lõikuva Räniküla tänava osa (lõik 0-97 meetrini) enamikele teistele Räniküla tänaval asuvatele kinnistutule juurdepääsu saamiseks ainus võimalus. Teisalt tuleb arvestada, et kaebaja kinnistuid läbiv tee osa ristub Viirpuu tänavaga ja kui sundvaldust ei seata või kokkulepet ala läbimiseks või tee avalikult kasutamiseks ei saavutata, siis ei ole vähemalt Räniküla tn 1 kinnistule avalikult kasutatavalt teelt üldse ligipääsu tagatud, sest maakatastri kaardirakendusest nähtub, et Räniküla tn 1 kinnistu ääres asuv Räniküla tänavalõik jääb 0-97 meetrise lõigu sisse. Juurdepääs sellele kinnistule pole seetõttu ka Tiigrisilma tänava poolsest otsast alguse saava Räniküla tänava kaudu tagatud. Samuti on kinnistute piire arvestades raskendatud juurdepääs Räniküla tn 3 kinnistule. Kaebaja on samuti möönnud, et osade
Maa-ameti ortofotod on kättesaadavad: https://geoportaal.maaamet.ee/est/Ruumiandmed/Ortofotod/Laadiortofotod-alla-p610.html. Mõõtkava 1:10000, kaardileht nr 54752.
Räniküla tänavaga lõikuvatele kinnisasjadele on juurdepääs Tiigrisilma tänavaga lõikuva Räniküla tänava kaudu raskendatud. Samuti on kaebaja välja toonud, et juurdepääsu temaatika ning tee kasutamine on varasematel aastatel korduvalt kinnistute omanike vahel vaidlusi ja probleeme tekitanud. Ka nimetatud asjaolu kinnitab kaudselt tee avalikuks kasutamiseks määramise vajadust. Kohtul ei ole alust kahelda ka vastustaja korralduses märgitud teabe, et Räniküla tänava äärsete osade kinnistute omanikud on korduvalt pöördunud vastustaja poole tee avalikuks kasutamise määramise taotlustega, õigsuses. Seega õigustab sundvalduse seadmist ühe asjaoluna see, et vajalik on tagada juurdepääs kaebaja kinnistu vahetus läheduses asuvatele teistele kinnistutele.
14.Vastustaja on kohtu hinnangul põhjendatult märkinud ka seda, et avalik huvi sundvalduse seadmiseks ning tee avaliku kasutamise tagamiseks seisneb ka selles, et sundvalduse seadmine on vajalik tänava tervikliku haldamise ja kasutamise eesmärgil, sest juba Sepa detailplaneering nägi ette kaebaja kinnistuid läbiva 0-97 meetrise lõigu ühendamise ülejäänud Räniküla tänavaga ehk see lõik moodustas ülejäänud Räniküla tänavaga ühtse terviku (vt tl 17 ja 22). Kui tänava alguse lõik jätta avalikult kasutatava tee osast välja, siis ei moodustaks see tee ühtset tervikut ning selle hooldamine ning samuti kasutamine oleks raskendatud. Asjaolu, et juurdepääs on võimalik tagada ka eraisikute vahel sõlmitavate kokkulepete kaudu asjaõigusseaduse § 156 alusel, ei vähenda avalikku huvi tervikliku tee säilimise ja avalikult kasutamise vastu. Avalik huvi saab seisneda ka kohalike elanike soovis mingit teed kasutada. Samuti ei välista AÕS § 156 vastustaja õigust seada eesmärgi saavutamiseks KAHOS alusel sundvaldus eraomandis olevale kinnisasjale. Räniküla tänavat ei soovita seega avalikult kasutatavaks muuta üksnes erahuvides, vaid esineb laiem avalik huvi tee avalikult kasutatavaks tegemiseks ning kaebaja kinnistule osaliselt sundvalduse seadmiseks. Kohtu hinnangul kinnitavad korralduses märgitud põhjendused, et sundvalduse seadmise ning tee avalikult kasutamise tagamise ainsaks eesmärgiks ei ole ühele eraõiguslikule isikule hüve andmine.
15.Vastustaja seisukoht, et kaebaja on pahatahtlikult istutanud taimed sundvalduse alale pärast vaidluse tekkimist, on paljasõnaline. Selle väite kinnituseks ei ole vastustaja esitanud kohtumenetluses piisavalt tõendeid. Kaebaja esitatud pildimaterjal kinnitab, et vähemalt osaliselt olid teeäärsed puud istutatud juba hiljemalt 2011. aastal (tl 31). Samas ei kinnita esitatud pildimaterjal ja ortofotod seda, et sundvalduse alusele pinnale istutas kaebaja puud ja teise heki juba aastal 2002 ehk enne Sepa detailplaneeringu kehtestamist. Kaebaja esitatud pildilt on näha, et aastal 2011 oli istutatud üksnes osad hekist tee poole jäävad väiksed ilupuud. Sõidutee ääres asuv teine okaspuu hekk nähtub alles 2017. aastal tehtud piltidelt (tl-d 33-34), samuti on piltidelt aru saada, et ilupuid on varasemaga võrreldes tihedamalt. Seda kinnitab ka Maa-ameti 2017. a ortofoto. Eeltoodu ei kinnita aga seda, et kaebaja on pahatahtlikult istutanud enda kinnistule taimi ja puid seoses sundvalduse seadmise menetlusega. Kohtumenetluses esitatud pildimaterjal ja teised tõendid ei võimalda vastustaja korralduses märgitud järeldusele jõuda ning seega on vastustaja ebaõigesti tuginenud korralduses sellele argumendile.
16.Kaebaja on märkinud, et sundvalduse alal asub ka kaebaja maaküttetorustik ja veetrass ning seetõttu ei ole samuti sundvalduse seadmine põhjendatud. Sundvalduse seadmine ei takista maaküttetorustiku ja veetrassi kasutamist, seega ei ole nimetatud asjaolud sundvalduse seadmist takistavad asjaolud. Ka heki ja ilupuude asumine sundvalduse alal ei ole sundvalduse seadmist välistav asjaolu. Sundvalduse seadmine ei välista nende taimede säilitamist sundvalduse alal. Kohtule esitatud pildimaterjalist ei nähtu, et sundvalduse seadmine piiraks nende taimede tõttu tee kasutamist ja nende säilitamist. Sundvalduse kui isikliku kasutusõiguse määramisel ei ole taimede istutamine alale ka sundvalduse seadmist välistavaks asjaoluks.
17.Kohtule esitatud pildimaterjali, sundvalduse asendiplaani ning maa-ameti katastrikaardil2 kajastatud kinnistute piire arvestades on selge, et sundvaldus seati vaidlustatud korraldusega Räniküla tänavalõigu 0-97m osas ainult kaebaja poolsele küljele. Osa nimetatud lõigul asuvast teest asetseb aga ka Viirpuu tn 16, Räniküla 1 ja 3 kinnistutel. Tee täies ulatuses avalikuks kasutatavaks muutmiseks on haldusorganil vajalik ka kaebaja kinnistu vahetus läheduses asuvate kinnistute omanikega kokkulepe saavutada või siis osa maad sundvõõrandada või sellele sundvaldus seada. Vastupidisel juhul ei ole õiguslikult võimalik kogu Räniküla tänavat avalikult kasutatavaks määrata. Nimetatud asjaolu ei tähenda aga seda, et sundvalduse seadmine kaebaja kinnistule enne teiste kinnistute osas otsuste tegemist oleks õigusvastane. KAHOS ei reguleeri seda, millises järjekorras tuleb vajalike kinnistute omanikega kokkulepped saavutada või sundvalduse seadmist kaaluda. Kaebaja ei saa õigustada enda kinnistutel sundvalduse seadmata jätmise vajadust sellega, et osade teiste kaebaja kinnistu vahetus läheduses asuvate kinnistute omanikega pole veel kokkuleppeid sõlmitud ning haldusmenetlusi lõpetatud. Samuti ei tingi sundvalduse seadmise õigusvastasust asjaolu, et osa tee äärsete kinnistute omanikest on valla väitel valmis tee aluse maa tulevikus vallale ka tasuta võõrandama.
18.Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et sundvalduse ala on liiga suur. Maa-ala, millele sundvaldus seati ei hõlma üksnes tee alust maad, vaid ka tee teenindamiseks vajalikku riba tee kõrval. Kaebaja kinnistutele seatud sundvaldus ei tähenda, et seda kasutatakse tee laiendamiseks kaebaja märgitud ulatuses. Vald peab tee korrashoiu tagamisel arvestama ka tee äärsetele kinnistutele laienevate mõjutustega ega saa meelevaldselt asuda teed laiendama. Samuti tuleb teekatte muutmisel arvestada mõjutusega tänava äärsetele kinnistutele.
19.Nõustuda ei saa samuti kaebaja seisukohaga, et vastustaja on valinud ebaõige menetlusliigi. Sundvalduse seadmine on kinnisasja osalise või täieliku sundvõõrandamisega võrreldes oluliselt vähem kaebaja õigusi kitsendav, sest kaebaja kaotaks sundvõõrandamise korral maaala omandiõiguse. Kinnisasja sundvõõrandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus (KAHOS § 4 lg 2). Sundvalduse seadmisega piiratakse kaebaja õigusi oluliselt leebemalt ja samas on sundvalduse seadmisega võimalik saavutada avalik eesmärk – tee avalikuks kasutamiseks määramine. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja kinnistutele sundvalduse seadmine korralduses määratud ulatuses sedavõrd omandiõigust piirav, et see tingiks ilmselgelt kinnisasja osalise sundvõõrandamise vajaduse.
20.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas lähtunud suures osas asjakohastest kaalutlustest ning selgitanud piisavalt avalikku huvi, mis õigustab kaebaja kinnistutele osaliselt sundvalduse seadmist. Vaidlustatud korralduses märgitud ulatuses kaebaja kinnistutele sundvalduse seadmine on vajalik avalikes huvides.
21.KAHOS § 39 lg 5 näeb ette, et kinnisasja omanikule makstakse sundvalduse seadmise korral sundvalduse tasu, kui ei lepita kokku teisiti. Sundvalduse seadmise korral ei maksta käesoleva seaduse §-des 15‒17 nimetatud täiendavaid hüvitisi. Sundvalduse tasu määratakse käesoleva seaduse § 12 lõikes 2 sätestatud korras. KAHOS § 12 lg 2 näeb omakorda ette, et vajaduse korral tellitakse väärtuse määramiseks hindamine kutsetunnistusega hindajalt või selgitab väärtuse välja Maa-amet maakatastriseaduse § 9 lõike 21 alusel peetavas tehingute andmebaasis sisalduvate tehinguandmete ja turuanalüüsi alusel. Menetluse läbiviija võib väärtuse määrata, lähtudes maa hindamise seaduse, looduskaitseseaduse, riigivaraseaduse või muu asjakohase
https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/maainfo
seaduse alusel kinnitatud metoodikast. KAHOS § 39 lg 6 kohaselt tuleb kinnisasja omanikule hüvitada ka varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu.
22.KAHOS § 39 lg 5 näeb seega selgelt ette, et sundvalduse seadmise korral makstakse kinnisasja omanikule tasu, kui kokku ei lepita teisiti. Sellist teistsugust kokkulepet selles asjas tehtud ei ole. KAHOS § 39 lg-s 5 ettenähtud tasu eesmärgiks on hüvitada kinnisasja kasutusõigusest tulenevate kitsenduste (nt eratee avalikuks kasutamiseks määramisel suureneb eelduslikult kinnistut läbivate transpordivahendit hulk ja potentsiaalsest liikluskoormuse kasvust kaasneb eelduslikult kaebaja kinnistule enam negatiivseid mõjutusi) talumine. Vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et vastustaja oleks üldse KAHOS § 39 lg-s 5 ettenähtud tasu määramist kaalunud, samuti ei ole käskkirjas põhjendatud, mis ajaolud tingivad sundvalduse seadmise tasuta. Asjaolu, et esineb avalik huvi sundvalduse seadmiseks ei tähenda, et seda saab kohalik omavalitsus teha tasuta. Sundvalduse seadmisega kaasnevad kaebajale piirangud sundvalduse ala kasutamiseks ja valdamiseks, samuti peab kaebaja taluma kinnistute nende osade kasutamist teiste isikute poolt ning tee eelduslikult ulatuslikuma kasutamise tõttu lähtuvad tema kinnistule transpordivahenditest tulenevad senisest ulatuslikumad häiringud. Seega on kaebajal õigus sundvalduse seadmisel tasule. Lisaks tuleb arvestada, et maareformi tulemusel on haldusorgan ise tekitanud olukorra, kus Räniküla tänava alune maa on erinevate eraomanike katastriüksustesse mõõdetud ning eraldi transpordimaa sihtotstarbega katastriüksust ei ole vald moodustanud. Sellises olukorras ei saa sundvalduse seadmine olla tasuta.
23.Kaebusele esitatud vastuses on vastustaja märkinud tasu maksmise kohustust välistava õigusliku alusena viite KAHOS § 39 lg-le 6. See norm ei õigusta kaebajale sundvalduse tasu maksmata jätmist. Nimetatud säte reguleerib üksnes sundvalduse seadmisega tekitatud varalise kahju hüvitamist ega piira KAHOS § 39 lg 5 alusel kehtestatud piirangute tõttu kaasneva talumiskohustusega seotud tasu määramist. Nimetatud lõiked on reguleerimisesemelt erinevad ja teineteist mitte välistavad. Seda kinnitab ka KAHOS eelnõu nr 589 SE seletuskiri (vt lk 37). Sundvalduse tasu võib olla nii ühekordne kui perioodiline. Kuna vastustaja on tasu küsimuse otsustamisel teinud kaalumis- ja põhjendamisvea, siis on otsus selles osas õigusvastane. Vaidlustatud korraldusest ei selgu, millised asjaolud tingivad tasu määramata jätmise. Kohtumenetluses esitatud põhjendused tasu määramata jätmise kohta on pealiskaudsed ega kinnita, et vastustaja viis tasu määramise läbi nõuetekohaselt. Samuti ei ole kohus veendunud, et vastustaja nendest põhjendustest haldusakti andmisel lähtus.
24.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud Kambja Vallavalitsuse
5.septembri 2019. a korralduse nr 330 resolutsiooni punkt 4, mis näeb ette sundvalduse seadmise tasuta, tuleb tühistada. Vallal tuleb tasu määramise küsimus uuesti lahendada. Sundvalduse seadmist peab aga kohus proportsionaalseks ning selles osas ei ole vaidlustatud korralduse tühistamiseks alust.
25.Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, siis tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohtu hinnangul kuulub kaebus rahuldamise 50% ulatuses. Kaebaja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kaebaja menetluskulude suuruseks 2325 eurot (õigusabikulud 2325 eurot (koos käibemaksuga) ja kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot). Kohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud põhjendatud ning vajalikud ega ole vaidluse eset ja keerukust arvestades ebamõistlikult suured. Seega mõistab kohus Kambja vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1162 eurot ja 50 senti (2325:2).
26.Halduskohtumenetluses menetluskulude väljamõistmist reguleerib ammendavalt HKMS ning nimetatud seadus ei näe menetluskuludelt viivise määramist ette. Halduskohtumenetluse seadustikus puudub viide ka TsMS § 177 lg-le 4 ning HKMS § 1 lg-st 3 tulenevalt ei ole nimetatud säte halduskohtumenetluses kohaldatav (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-16-1616, p 18). Seega ei saa kaebaja menetluskuludelt viivist nõuda ning vastavasisuline taotlus tuleb jätta rahuldamata
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2020.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2020.a otsus Resolutsioon
1.Võtta haldusasja toimikusse Kambja valla 09.06.2020. a menetlusdokumendi lisadena esitatud väljavõte Viirpuu tn 14 ehitusprojektist ja Sepa DP joonis ning 14.10.2020. a menetlusdokumendi lisadena esitatud V. Veevo 19.02.2008. a ettepanek ja 03.05.2016. a pöördumine, 18.05.2017. a, 29.08.2017. a, 15.11.2018. a ja 04.08.2019. a elanike pöördumised ning Kambja Vallavolikogu 19.12.2017. a otsus nr 23 koos joonisega.
2.Tagastada Kambja vallale 09.06.2020. a menetlusdokumendi lisana esitatud eksperthinnang nr 0308-20-TA ning 14.10.2020. a menetlusdokumendi lisadena esitatud Sepa DP joonis ja vallavalitsuse korraldus nr 1330.
3.Tagastada kaebajale 23.10.2020.a menetlusdokumendi lisana esitatud V. Veevo 15.04.2019.a kiri Kambja vallale.
4.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 13.04.2020. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
5.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.