X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti ning Justiitsministeeriumi vastu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud 4671 euro ja 52 sendi suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X; Vastustaja 1 – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Maidla; Vastustaja 2 – Justiitsministeerium, esindaja Eneli Kivi
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja taotlused kohtuistungi korraldamiseks ning riigi õigusabi saamiseks rahuldamata;
2.Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Politsei- ja Piirivalveametilt ning Justiitsministeeriumilt solidaarselt välja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitis summas 3000 eurot;
3.Asendada avaldatavas tähemärgiga
Edasikaebamise kord
kohtuotsuses
kaebaja
nimi
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 04.12.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
1.X esitas 17.10.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveametilt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4671 eurot ja 52 senti. Kaebaja oli esitanud ka menetlusabi taotluse kaebuselt riigilõivu, muude kohtukulude ja
menetlusdokumentide või kohtulahendi tõlkimise kulude tasumisest vabastamiseks. Kaebusest nähtuvalt peeti X 04.03.2019 kinni, kuna ta ületas ebaseaduslikult Peipsi järvel ajutist kontrolljoont suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Kinnipidamisel taotles kaebaja rahvusvahelist kaitset. Tartu Halduskohus andis 06.03.2019 määrusega nr 3-19-415 loa paigutada taotleja kinnipidamiskeskusesse, kuid mitte kauemaks kui 21.03.2019. Tallinna Halduskohus pikendas 14.03.2019 määrusega taotleja kinnipidamist kuni kinnipidamise tähtaja äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 14.07.2019. Kaebaja vaidlustas halduskohtu määruse. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et esineb kinnipidamise alus. Kaebaja vaidlustas Tallinna Ringkonnakohtu määruse Riigikohtus. 19.06.2019 rahuldas Riigikohus määruskaebuse ning tegi uue kohtumääruse kohtuasjas nr 3-19-415, millega tühistas nii Tallinna Halduskohtu 14.03.2019 kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2019 määruse kohustades Politsei- ja Piirivalveametit vabastama kaebaja kinnipidamiskeskusest viivitamatult.
2.Tallinna Halduskohtu 23.10.2019 määrusega võeti kaebus menetlusse ja osaliselt rahuldati ka menetlusabi taotlus. X vabastati täielikult kaebuse esitamisel riigilõivu ja menetlusdokumentide ning kohtulahendi tõlkekulude tasumisest. Muude kohtukulude kandmisest vabastamise taotlus jäi rahuldamata.
3.Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 27.11.2020 märkides, et kaebaja esitatud Justiitsministeeriumi 30.08.2019 vastuses õiguskantslerile on viidatud varasemale sarnasele olukorrale (3-3-1-21-14), kus lõpuks määrati vastustajaks Justiitsministeerium ning asi lahendati kompromissiga. Eelnevat arvestades oleks asjakohane määrata ka käesolevas kohtuvaidluses vastustajaks Justiitsministeerium.
4.Tallinna Halduskohtu Justiitsministeerium.
06.07.2020
määrusega
tunnistati
täiendavaks
vastustajaks
5.Justiitsministeerium teatas 03.09.2020, et peab võimalikuks asja lahendamist kirjalikus menetluses. Sellega nõustus ka Politsei-ja Piirivalveamet oma 04.09.2020 vastuses.
6.Tallinna Halduskohtu 17.09.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
7.Kaebaja märgib, et on alusetult kinni peetud alates 14.03.2019 kuni 19.06.2019, ehk 97 päeva. Riigikohus tühistas 19.06.2019 Tallinna Halduskohtu 14.03.2019 määruse, mis oli kaebaja kinnipidamise aluseks. Riigikohus leidis, et kaebaja puhul ei esinenud põgenemisohtu, mis oleks kinnipidamist õigustanud. See tähendab, et kaebaja vabastamise aluseks ei olnud muutunud asjaolud, vaid tema kinnipidamine oli algusest peale õigusvastane.
8.Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus sätestab alusetult vabaduse võtmisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise määrad. Kuna varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskus on oma olemuselt sarnane vanglaga, leiab kaebaja, et talle tekitatud mittevaraline kahju on võrdsustatav SKHS-s sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahjuga. SKHS § 11 lg 4 sätestab, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Kaebajat on alusetult kinni peetud alates 14.03.2019 kuni 19.06.2019, ehk 97 päeva.
Kaebus on esitatud oktoobris 2019. Statistikaamet on viimase keskmise palga avaldanud juuni 2019 seisuga ja see on 1445 eurot, päevamäär on 48,16 eurot. Seega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju summas 4671,52 eurot.
9.Täiendavas 11.11.2020 seisukohas selgitab kaebaja, et kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei olnud seal paljusid asju, mis on seal praegu olemas. Kaebaja kinnipidamise ajal ei saanud ta kasutada arvutit, e-posti, jõutrenažööre, telefoni. Need asjad on praegu kinnipidamiskeskuses olemas. Ka telefoniühendus oli tol ajal piiratud ja väga kallis. Oli pidevaid tehnilisi probleeme telefonidega. Keskusse paigaldatud arvutist sai kirjutada ainult kaebuse politseisse või õiguskantsleri kantseleisse. Kolmandatele isikutele meilisõnumit saata ei saanud. Kinnipidamiskeskuses toimus jalutamine aiakeses, mis oli niisama suur kui vangla oma. Samuti oli jalutuskäik ajaliselt piiratud. Mitte mingit taimestikku seal ei ole. Piiratud ruumi tõttu ei saanud kinnipidamiskeskuse jalutushoovis joosta. Toiduaineid oli võimalus osta aga ainult piiratud valikus, samasugusest nimekirjast nagu Eesti vanglates. Toodete hinnad olid tavalisest kõrgemad. Võimalusi ise süüa teha ei olnud. Kaebajal ei olnud arvelduskontot Eesti pangas, mida saanuks kasutada kaupade ostmiseks vangla kauplusest, ega ka Eesti sularaha, vaid ainult Vene rublad. Kaebaja juurest leitud sularaha võeti läbiotsimise käigus ära. Venemaa panga krediitkaart, mis kaebajal kaasas oli ja mida ta lootis Eestis maksevahendina kasutada, ei saanud kinnipidamiskeskuse territooriumil maksevahendina kasutada. Kaebaja ei saanud seepärast kinnipidamiskeskuses viibimise ajal kordagi toidukaupu osta. Jõutrenažöörid paigutati keskusse alles oktoobris 2020, varem seda ei olnud. Kinnipidamiskeskuses viibides teostati kaebaja suhtes mitmeid kordi alandavaid läbiotsimisi vanglates keelatud asjade leidmiseks. Selliseid toiminguid tehakse vanglas. Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal paigutati kaebaja samasse kambrisse koos ühiskondlikult ohtlike inimestega. Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal koges kaebaja tugevat psühholoogilist ja moraalset vapustust.
POLITSEI- JA PIIRIVALVEAMETI SEISUKOHT
10.Kaebaja on kahju suuruse arvutamise aluseks võtnud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kuna varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskus on oma olemuselt sarnane vanglaga, leiab kaebaja, et talle tekitatud mittevaraline kahju on võrdsustatav SKHS-s sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahjuga. Politsei- ja Piirivalveamet sellise käsitlusega nõustuda ei saa. Tingimused vanglas ja kinnipidamisekeskuses on väga erinevad. Kinnipidamiskeskuses on isikutel alates äratusest kuni öörahuni liikumisvabadus oluliselt vähem piiratud (võimalus õues tegelda piiramatu aja huvitegevustega või jalutada aiaga piiratud territooriumil) isikud võivad alates äratusest kuni öörahuni piiramatult aega veeta ühiskasutatavates vabaaja veetmise ruumides, kokkusaamiste sagedus on piiramatu, telefoniga helistamine on samuti piiramatu, toiduainete soetamise/hoidmise võimalus koguseliselt /kauba valikult suurem. Vanglas on kambri uks lukus, kinnipidamiskeskuses on toa uks lukus vaid vajaduse korral. Politsei- ja Piirivalvemeti hinnangul ei olnud kaebaja olukord kinnipidamiskeskuses halb, talle olid tagatud elamistingimused, toitlustamine, tervishoiuteenus jms. Seega ei saa SKHS-is sätestatud hüvitise arvutamise põhimõtteid käesoleva vaidluse lahendamisel rakendada.
11.Täiendavas 04.09.2020 seisukohas märgib Politsei- ja Piirivalveamet, kaebaja kahju hüvitamise nõue tugineb valedel alustel ning ei ole täies ulatuses põhjendatud, mistõttu tuleb see jätta osaliselt rahuldamata.
JUSTIITSMINISTEERIUMI SEISUKOHT
12.Justiitsministeerium märgib esmalt, et on koos Politsei- ja Piirivalveametiga on pidanud Xiga kompromissläbirääkimisi. 31.08.2020 teatas X, et vastustajate viimane kompromissettepanek ei ole tema jaoks sobilik. Justiitsministeerium on seisukohal, et kaebaja nõue 4671,52 eurot ei ole proportsionaalne rikkumise raskusega ning kaebus tuleks rahuldada osaliselt.
13.Justiitsministeerium on seisukohal, et SKHS ei kuulu asja lahendamisel tervikuna kohaldamisele ning siseriiklikult tagab õiguse nõuda kahju hüvitamist PS § 25, mis sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Justiitsministeerium nõustub Politsei- ja Piirivalveameti seisukohaga, et Xile tekitatud mittevaraline kahju ei ole võrdsustatav SKHS sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju ulatusega. Tingimused vanglas ja kinnipidamisekeskuses on erinevad ning kinnipidamiskeskuses ei ole isiku õigused samal määral piiratud, kui need on vanglas. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjast ning kodukorrast tulenevalt on välismaalasel kinnipidamiskeskuses tagatud elementaarsed elutingimused, vaba aja veetmise võimalus, toitlustus ning tervishoiuteenused.
14.Justiitsministeerium märgib, et isegi, kui SKHS kuuluks kohaldamisele, siis kaebuse esitaja arvutuskäik tulenevalt SKHS § 11 lg-st 4 on väär. Nimelt süüteomenetluses vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel ning päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Kaebus on esitatud oktoobris 2019. Nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk ehk 2019. aasta III kvartali (juuli- september) kuupalk oli 1379 eurot, päevamääraga 45,97 eurot. Kaebuse esitaja on juhindunud kahju summa 4671,52 euro arvestamisel 2019. aasta juunikuu brutopalgast (päevamäär 48,16 eurot) ning leiab, et teda on alusetult kinni peetud 97 päeva, s.o 14.03.2019 kuni 19.06.2019. Tartu Halduskohtu lahendi järgi oli põhjendatud isiku kinnipidamine kuni 21.03.2019, seega ei saa nõustuda, et isikut on alusetult kinni peetud 97 päeva. Isiku kinnipidamiseks kuni 21.03.2019 oli õiguslik alus Tartu Halduskohtu 06.03.2019.a määruse näol ning Tartu Halduskohtu 06.03.2019 kohtumäärust ei ole vaidlustatud. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Käesolevas haldusasjas on esitatud kaebus Politsei- ja Piirivalveameti ning Justiitsministeeriumi vastu alusetult vabaduse võtmisega tekitatud 4671 euro ja 52 sendi suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Kaebaja märgib, et ta pidi viibima ajavahemikul 14.03.2019 kuni 19.06.2019 kinnipidamiskeskuses alusetult ja seda kokku 97 päeva vältel. Kaebaja on seisukohal, et õiguse kohaldamisel eksis nii kinnipidamist taotlenud Politsei- ja Piirivalveamet kui ka vastava loa andnud halduskohus, sest haldusasja nr 3-19-415 raames tehtud Tallinna Halduskohtu 14.03.2020 ning Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2019 määrused tühistati Riigikohtu 19.06.2020 määrusega, kusjuures Politsei- ja Piirivalveametit kohustati kaebajat viivitamatult kinnipidamiskeskusest vabastama. Riigikohus leidis, et kaebaja puhul ei esinenud põgenemisohtu, mis oleks kinnipidamist õigustanud. Kahju hüvitamise nõude suuruse määratlemisel tugineb kaebaja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusele ja sellekohasele kahju ulatuse kindlakstegemise metoodikale, sest varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskus on oma olemuselt sarnane vanglaga, mistõttu on talle tekitatud mittevaraline kahju võrdsustatav eelnimetatud seaduses sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahjuga. Politsei- ja Piirivalveamet ning Justiitsministeerium ei välista küll kahjunõude esitamise võimalust, kuid märgivad, et täielikult SKHS-s sätestatud hüvitise arvutamise põhimõtteid käesoleva vaidluse lahendamisel siiski rakendada ei saa. Vastustajad on seisukohal, et tingimused
kinnipidamiskeskuses ja vanglas on üsna erinevad ning isiku õigused ei olnud samal määral piiratud kui vanglas. Ühtlasi märgib veel Justiitsministeerium, et lisaks eelnimetatule on kaebaja arvutuskäik tulenevalt SKHS § 11 lg-st 4 mõnevõrra väär, kusjuures arvestatud ei ole seda, et isiku kinnipidamine kuni 21.03.2019 toimus Tartu Halduskohtu 06.03.2019 määruse alusel, mida ei ole vaidlustatud ning seega ei ole nõue proportsioonis rikkumise raskusega.
16.Avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist reguleerib riigivastutuse seadus. Kaebaja on tuginenud muuhulgas ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadusele, mis põhjendamatute kinnipidamise juhtude suhtes kinnipidamiskeskuses küll ei kohaldu, kuid millest ei pea järeldama ka seda, et eelnimetatud seaduse teatavatest põhimõtetest ei võiks üldse juhinduda. Enne SKHS jõustumist kehtis riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS), mis kinnipidamiskeskuses viibimisega tekitatud kahju hüvitamist ei reguleerinud. Hüvitise õigus sätestati üksnes seoses vabaduse võtmisega kriminaalmenetluse käigus või selle tagajärjel. Samas on kohtupraktikas peetud võimalikuks AVVKHS §-s 5 toodud hüvitise suurusest analoogia korras lähtuda, vähemalt teataval määral. See nähtub näiteks haldusasjast nr 313-1505, mille raames taotleti alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist seoses õigusvastase viibimisega kinnises asutuses (erihooldekodu) ja tahtest olenematu ravi kohaldamisega. Selles asjas oli maakohus pikendanud kaebaja kinnisesse asutusse hooldusteenusele paigutamise tähtaega, mille ringkonnakohus hiljem tühistas. Nimetatud haldusasjas kinnitati vastava vaidluse tulemusena kaebaja ning Justiitsministeeriumi vaheline kompromiss ning kaebajale maksti mittevaralise kahju eest hüvitist. Käesolev haldusasi on eelosundatud kaasusega teatavas osas võrreldav.
17.Vastavalt HKMS § 5 lg 1 punktile 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. See omakorda seostub veel ka riigivastutuse seaduse §-s 13 sätestatud kriteeriumite ning nendest tulenevate vastutuse piiramise võimalustega ehk antud juhul eelkõige selle paragrahvi esimese lõike punktiga 3, mille puhul on vaja arvestada õiguste rikkumise raskust ning punktiga 5, sest ka muudest asjaoludest tulenevalt võib kahju hüvitamine täies ulatuses (taotletud ulatuses) ebaõiglane olla.
18.Käesoleva vaidluse puhul ei saa olla vaidlust enam selles, et kaebaja kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oli teataval perioodil õigusvastane ja et see oli tagajärgedega põhjuslikus seoses. Mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse taolistel juhtudel. Kinnipidamise õigusvastasus tuvastati Riigikohtu 19.06.2020 määrusega kohtuasjas 3-19-415. Riigikohus leidis, et põgenemisohu võimalikkusega seonduvad põhjendused ei olnud veenvad. Tallinna Halduskohtu 14.03.2019 ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2019 määrused tühistati, Politsei- ja Piirivalveameti taotlus kinnipidamise tähtaja pikendamiseks jäeti rahuldamata ning kaebaja vabastati viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Seega oli kaebaja kinnipidamine alates 14.03.2019 kuni 19.06.2019 õigusvastane, sellelt pinnalt esitatud kahju hüvitamise nõue lubatav ning sisuliselt taandub edasine peamiselt küsimusele sellest, milline võiks olla põhjendatud hüvitis. Vastustajad on pidanud kaebaja taotletut mõnevõrra ebaproportsionaalseks.
19.Kohus nõustub vastustajatega, et kaebaja taotletud ulatuses ei ole hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Analoogia alusel ja tulenevalt SKHS § 11 lõikest 4 on kaebaja arvestanud vabaduse võtmise korral kohalduva mittevaralise kahju hüvitamisel vastavaks statistiliseks päevamääraks 48,16 eurot, kuid Justiitsministeerium leidis, et kui SKHS peaks selles osas üldse kohalduma, siis on õige päevamäär 45,97 eurot. Samuti on ministeerium märkinud, et Tartu Halduskohtu lahendi kohaselt võis isiku kinnipidamine toimuda kuni 21.03.2019 ja et seda ei vaidlustatud, mistõttu ei
peaks kaebaja taotlema hüvitist 97 päeva eest, vaid vähem. Samas pikendati kinnipidamise tähtaega nimelt 14.03.2019 määrusega, kusjuures see osutus õigusvastaseks. Kokkuvõttes aga ei ole see võimalik vastuolu ega ka päevamäära erinev arvestamine käesoleva vaidluse puhul olemuslik, sest kohus arvestab küll süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud kahju hüvitamise ulatuse suurusjärku, kuid eelnimetatud seadusest otseselt siiski ei lähtu. Samuti ei ole põhjust lähtuda kinnipidamiskseskuses alusetult viibitud päevade konkreetsest arvust, vaid vastavast perioodist selle suurusjärgu kontekstis. Hüvitise päevamäära või siis hüvitise üldise suurusjärgu tasandil menetlusosaliste vahel põhimõttelisi erimeelsusi tegelikult ei olegi. Pigem on oluline ja tuleb hinnata menetlusosaliste väiteid seoses küsimusega sellest, et kas ja kuivõrd on olukord kinnipidamiskekuses võrreldav kinnipidamisega vanglas, mille puhul on tegemist ilmselgelt vabaduse võtmisega ja mis loob vastavalt SKHS paragrahvile 11 eelduse saada selle eest hüvitist. Kohus nõustub vastustajatega, et tingimused vanglas ja kinnipidamisekeskuses on siiski küllalt erinevad ning kinnipidamiskeskuses ei ole isiku õigused samal määral piiratud. Vastustajad on viidanud mitmetele erisustele, mida kohus ei pea vajalikuks siinkohal üle korrata. Erisustes kui selliste olemasolus sisulist vaidlust ka olla ei saa. Kaebaja on oma 11.11.2020 täiendustes küll selgitanud, et kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei olnud seal paljusid selliseid asju, mis seal praegu olemas on ja toonud välja erinevaid näiteid selle kohta, mida ta kinnipidamiskeskuses teha ei saanud, kuid see ei lükka ümber vastustajate positsiooni, millest saab siiski järeldada, et kinnipidamiskeskuses ei ole isikute õigused sedavõrd piiratud kui vanglates. Kaebaja 11.11.2020 täiendavaid selgitusi võimaluste vähesuse või piiratuse kohta ei pea kohus samuti vajalikuks siinkohal rohkem üle korrata. Piirangutega peabki taolistes situatsioonides arvestama ja kui isiku kinnipidamine ning sellest tulenev piirangute kohaldumine oli õigusvastane, siis on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist taotleda, mida kaebaja ongi teinud. Seega saab olla küsimus üksnes selles, milline peaks olema põhjendatud hüvitise suurus. Hüvitise suuruse määramine mittevaralise kahju tekitamise eest jääb taolistes situatsioonides alati hinnanguliseks, kuid süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 11 lõikes 4 sätestatud võimaliku hüvitise suurusjärgu kujunemise põhimõtteid arvesse võttes ning lähtudes ka haldusasjas nr 3-13-1505 teatava ajaperioodi vältel isiku kinnises asutuses alusetu viibimise eest kompromisslahendusena välja mõistetud hüvitise suurusjärgust, peab kohus põhjendatuks mõista Politsei- ja Piirivalveametilt ning Justiitsministeeriumilt solidaarselt välja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest 3000 euro suurune summa. Nõude rahuldamisel sellises ulatuses nagu kaebaja seda taotles, ei ole alust.
20.Peale haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramist on kaebaja taotlenud oma 13.10.2020, 26.10.2020 ja 29.10.2020 avaldustes kohtuistungi korraldamist, millel ta sooviks koos tõlgiga osaleda, märkides seejuures, et varasemalt õigusabi osutanud isikute teenetest on loobutud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Formaalselt vaadatuna on eelnevalt nimetatud kohtuistungi korraldamise ja tõlgi osaluse tagamise taotlus lahendamata, kuid see jääb rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 17.09.2020 määrusega on määratud haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning selle ümberhindamiseks ei ole tarvidust. Tegemist on mittevaralise kahju hüvitamise nõudega seoses alusetu kinnipidamisega teatava perioodi kestel ning lähtuvalt taolise vaidluse iseloomust, ei ole kohtuistungi korraldamine vajalik. Kaebaja on esitanud veel ka 11.11.2020 allkirjastatud riigi õigusabi saamise taotluse, kuid nähtuvalt selle punktis 5 esitatud probleemi kirjeldusest, seostub see samuti kohtuistungi korraldamise ning kohtuistungil osalemise sooviga. Eelnimetatud riigi õigusabi taotlus jääb samuti rahuldamata, sest vastavalt riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 punktidele 1 ja 6 ei anta riigi õigusabi kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma või kui see seostub mittevaralise kahju hüvitamise nõudega ning asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Materjali, mille kaebaja on esitanud peale 11.11.2020, jätab kohus tähelepanuta, sest vastavalt Tallinna Halduskohtu 17.09.2020 määrusele
võis vastata kuni 11.11.2020. Vastavate taotluste rahuldamata jätmist kajastab kohus HKMS § 162 lg 1 alusel ka käesoleva lahendi resolutsioonis.
21.Menetluskulude väljamõistmise taotlusi ei ole protsessiosalised esitanud, kusjuures kaebaja oli riigilõivu ja menetlusdokumentide ning kohtulahendi tõlkekulude tasumisest üldse vabastatud. Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist ka seda, et kaebajal oleks õigusabikulusid tekkinud. Seega menetluskulude väljamõistmise küsimust käesoleva vaidluse puhul ei tõusetu.
22.Halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas lahendis kaebaja nime tähemärgiga. Esialgses kaebuses on seda ühtlasi ka taotletud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.