Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
02.11.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1949
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Justiitsministeeriumi vastu 4671,52 euro nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Margit Maidla Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Eneli Kivi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
ning
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 27.12.2017 käskkirjaga nr 1.1-1/165 kinnitatud kinnipidamiskeskuse kodukord.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.12.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1949 muutmata.
3.Jätta X apellatsiooniastme menetlusabiga seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.12.2021. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS
3-19-1949 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X peeti 04.03.2019 kinni, kuna ta ületas ebaseaduslikult Peipsi järvel ajutist kontrolljoont suunaga Venemaa Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Kinnipidamisel taotles kaebaja rahvusvahelist kaitset.
2.Tartu Halduskohus andis 06.03.2019 määrusega nr 3-19-415 loa paigutada X kinnipidamiskeskusesse, kuid mitte kauemaks kui 21.03.2019.
3.Tallinna Halduskohus pikendas 14.03.2019 määrusega taotleja kinnipidamist kuni kinnipidamise tähtaja äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 14.07.2019.
4.X vaidlustas halduskohtu määruse. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et esineb kinnipidamise alus ja jättis määruskaebuse rahuldamata. Riigikohus rahuldas 19.06.2019 X määruskaebuse ning tegi asjas nr 3-19-415 uue kohtumääruse, millega tühistas nii Tallinna Halduskohtu 14.03.2019 kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2019 määruse ning kohustas Politsei- ja Piirivalveametit vabastama kaebaja viivitamatult kinnipidamiskeskusest.
5.X esitas 17.10.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveametilt (PPA) alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4671,52 eurot. Kaebajat on alusetult kinni peetud 14.03–19.06.2019 ehk 97 päeva. Riigikohus tühistas halduskohtu 14.03.2019 määruse, mis oli kaebaja kinnipidamise aluseks. Riigikohus leidis, et kaebaja puhul ei esinenud põgenemisohtu, mis oleks kinnipidamist õigustanud. See tähendab, et kaebaja vabastamise aluseks ei olnud muutunud asjaolud, vaid tema kinnipidamine oli algusest peale õigusvastane. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS) sätestab alusetult vabaduse võtmisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise määrad. Kuna varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskus on oma olemuselt sarnane vanglaga, on kaebajale tekitatud mittevaraline kahju võrdsustatav SKHS-s sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahjuga. Seega on kaebajale tekitatud mittevaralist kahju summas 4671,52 eurot. Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei olnud seal paljusid asju, mis on seal praegu olemas. Kaebaja kinnipidamise ajal ei saanud ta kasutada arvutit, e-posti, jõutrenažööre, telefoni. Ka telefoniühendus oli tol ajal piiratud ja väga kallis. Oli pidevaid tehnilisi probleeme telefonidega. Keskusse paigaldatud arvutist sai kirjutada ainult kaebuse politseisse või õiguskantsleri kantseleisse. Kolmandatele isikutele meilisõnumit saata ei saanud. Kinnipidamiskeskuses toimus jalutamine aiakeses, mis oli niisama suur kui vangla oma. Samuti oli jalutuskäik ajaliselt piiratud. Toiduaineid oli võimalus osta, aga ainult piiratud valikus samasugusest nimekirjast nagu Eesti vanglates. Toodete hinnad olid tavalisest kõrgemad. Võimalusi ise süüa teha ei olnud. Kaebajal ei olnud arvelduskontot Eesti pangas, mida saanuks kasutada kaupade ostmiseks vangla kauplusest, ega ka Eesti sularaha, vaid ainult Vene rublad. Kaebaja ei saanud seepärast kinnipidamiskeskuses viibimise ajal kordagi toidukaupu osta. Kinnipidamiskeskuses viibides otsiti kaebaja mitu korda läbi vanglas 2(9)
3-19-1949 keelatud asjade leidmiseks ja see oli alandav. Selliseid toiminguid tehakse vanglas. Kinnipidamiskeskuses puudub võimalus valida arsti ja külastada spetsialiste. Väljaspool keskust transporditakse isikuid vanglaautodel relvastatud saatjate valve all. Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal paigutati kaebaja samasse kambrisse koos ühiskondlikult ohtlike inimestega. Nendest üks ründas kaebajat, aga kinnipidamiskeskuse korrakaitsjad teda ei takistanud. Kaebajat süüdistati alusetult ja ta veetis seetõttu kaks nädalat isolatsioonis. Kinnipidamiskeskuses viibimise ajal koges kaebaja tugevat psühholoogilist ja moraalset vapustust.
6.PPA palus jätta kaebus osaliselt rahuldamata. PPA ei nõustu kaebaja käsitusega, et kuna varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskus on olemuselt sarnane vanglaga, on talle tekitatud mittevaraline kahju võrdsustatav SKHS-s sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahjuga. Vanglas ja kinnipidamisekeskuses on tingimused väga erinevad. Kinnipidamiskeskuses on isikutel alates äratusest kuni öörahuni liikumisvabadus oluliselt vähem piiratud (võimalus õues tegelda piiramatu aja huvitegevustega või jalutada aiaga piiratud territooriumil). Isikud võivad äratusest kuni öörahuni ühiskasutatavates vaba aja veetmise ruumides piiramatult aega veeta, kokkusaamiste sagedus on piiramatu, telefoniga helistamine on samuti piiramatu, toiduainete soetamise ja hoidmise võimalus on koguseliselt ja kauba valikult suurem. Vanglas on kambri uks lukus, kinnipidamiskeskuses on toa uks lukus vaid vajaduse korral. PPA hinnangul ei olnud kaebaja olukord kinnipidamiskeskuses halb, talle olid tagatud elamistingimused, toitlustamine, tervishoiuteenus jms. Seega ei saa SKHS-s sätestatud hüvitise arvutamise põhimõtteid vaidluse lahendamisel rakendada.
7.Justiitsministeerium palus jätta kaebus osaliselt rahuldamata. Justiitsministeerium on koos PPA-ga pidanud kaebajaga kompromissläbirääkimisi. 31.08.2020 teatas kaebaja, et vastustajate viimane kompromissettepanek ei ole tema jaoks sobilik. Kaebaja nõue 4671,52 eurot ei ole proportsionaalne rikkumise raskusega. SKHS ei kuulu asja lahendamisel tervikuna kohaldamisele. Siseriiklikult tagab õiguse nõuda kahju hüvitamist PS § 25, mis sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kaebajale tekitatud mittevaraline kahju ei ole võrdsustatav SKHS-s sätestatud alusetu kinnipidamisega tekitatud kahju ulatusega. Tingimused vanglas ja kinnipidamiskeskuses on erinevad ning kinnipidamiskeskuses ei ole isiku õigused samal määral piiratud, kui need on vanglas. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirjast ning kodukorrast tulenevalt on välismaalasel kinnipidamiskeskuses tagatud elementaarsed elutingimused, vaba aja veetmise võimalus, toitlustus ning tervishoiuteenused. Isegi kui SKHS kuuluks kohaldamisele, on väär kaebuse esitaja arvutuskäik tulenevalt SKHS § 11 lg-st 4. Nimelt hüvitatakse süüteomenetluses vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel ning päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Kaebus on esitatud oktoobris 2019. Nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk ehk 2019. aasta III kvartali (juuliseptember) kuupalk oli 1379 eurot, päevamääraga 45,97 eurot. Kaebuse esitaja on juhindunud kahju summa 4671,52 euro arvestamisel 2019. aasta juuni brutopalgast (päevamäär 48,16 eurot) ning leiab, et teda on alusetult kinni peetud 97 päeva, s.o 14.03.2019 kuni 19.06.2019. Tartu Halduskohtu lahendi järgi oli põhjendatud isiku kinnipidamine kuni 21.03.2019, seega ei saa nõustuda, et isikut on alusetult kinni peetud 97 päeva. Isiku kinnipidamiseks kuni 21.03.2019 oli õiguslik alus Tartu Halduskohtu 06.03.2019 määruse näol ning Tartu Halduskohtu 06.03.2019 kohtumäärust ei ole vaidlustatud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3(9)
3-19-1949 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
8.Tallinna Halduskohus jättis 04.12.2020 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse kohtuistungi korraldamiseks ja riigi õigusabi saamiseks; rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis PPA-lt ja Justiitsministeeriumilt solidaarselt välja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitise summas 3000 eurot. Vaidlust ei ole enam selles, et kaebaja kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oli teataval ajavahemikul õigusvastane. Taolistel juhtudel eeldatakse mittevaralise kahju tekkimist. Kinnipidamise õigusvastasus tuvastati Riigikohtu 19.06.2019 määrusega kohtuasjas nr 3-19415. Avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS. Kaebaja on tuginenud mh ka SKHS-le, mis ei kohaldu põhjendamatutele kinnipidamise juhtudele kinnipidamiskeskuses. Sellest ei pea siiski järeldama, et SKHS teatavatest põhimõtetest ei võiks üldse juhinduda. Enne SKHS jõustumist kehtis riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (AVVKHS), milles sätestati hüvitise õigus üksnes seoses vabaduse võtmisega kriminaalmenetluse käigus või selle tagajärjel. Samas on kohtupraktikas peetud võimalikuks AVVKHS §-s 5 toodud hüvitise suurusest vähemalt teataval määral analoogia korras lähtuda. See nähtub nt haldusasjast nr 3-13-1505, mille raames taotleti alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist seoses õigusvastase viibimisega kinnises asutuses (erihooldekodu) ja tahtest olenematu ravi kohaldamisega. Tuleb nõustuda vastustajatega, et kaebaja taotletud ulatuses ei ole hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Kokkuvõttes ei ole päevamäära erinev arvestamine siinse vaidluse puhul olemuslik, sest kohus arvestab küll SKHS-s sätestatud kahju hüvitamise ulatuse suurusjärku, kuid eelnimetatud seadusest otseselt siiski ei lähtu. Samuti ei ole põhjust lähtuda kinnipidamiskeskuses alusetult viibitud päevade konkreetsest arvust, vaid asjaomase perioodi suurusjärgust. Hüvitise päevamäära või hüvitise üldise suurusjärgu tasandil menetlusosaliste vahel põhimõttelisi erimeelsusi ei ole. Oluline on hinnata menetlusosaliste väiteid selle kohta, kas ja kuivõrd on olukord kinnipidamiskeskuses võrreldav kinnipidamisega vanglas. Tingimused vanglas ja kinnipidamisekeskuses on siiski küllalt erinevad ning kinnipidamiskeskuses ei ole isiku õigused samal määral piiratud. Kaebaja on kaebuse täienduses küll selgitanud, et kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei olnud seal paljusid selliseid asju, mis seal praegu olemas on ja toonud välja erinevaid näiteid selle kohta, mida ta kinnipidamiskeskuses teha ei saanud. See ei lükka siiski ümber vastustajate seisukohta, et kinnipidamiskeskuses ei ole isikute õigused sedavõrd piiratud kui vanglates. Piirangutega peabki taolistes situatsioonides arvestama ja kui isiku kinnipidamine ning sellest tulenev piirangute kohaldumine oli õigusvastane, siis on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist taotleda, mida kaebaja ongi teinud. Hüvitise suuruse määramine mittevaralise kahju tekitamise eest jääb taolistes situatsioonides alati hinnanguliseks, kuid SKSH § 11 lg-s 4 sätestatud võimaliku hüvitise suurusjärgu kujunemise põhimõtteid ning ka haldusasjas nr 313-1505 kompromisslahendusena välja mõistetud hüvitise suurusjärku arvestades on põhjendatud mõista PPA-lt ja Justiitsministeeriumilt solidaarselt välja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest 3000 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
9.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista talle välja mittevaralise kahju hüvitis summas 4671,52 eurot. Kaebaja palus Eestis rahvusvahelist kaitset esimesel võimalusel, s.t kohe pärast ajutise kontrolljoone ületamist. Riigikohus on määruses asjas nr 3-19-415 õigesti märkinud, et ta 4(9)
3-19-1949 palus rahvusvahelist kaitset õigeaegselt. Asjaolus, et kaebaja sai selle taotluse kirjalikult vormistada alles järgmisel päeval, ei ole süüdi kaebaja. Tartu Halduskohus põhjendas kaebaja kinnipidamist samade abstraktsete põhjendustega, nagu hiljem Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus seda tegid. Kaebaja ei saanud selle määruse peale edasi kaevata, sest talle ei olnud määratud esindajat, tal puudusid teadmised Eesti õigussüsteemi kohta ning ta ei osanud Eesti riigikeelt. Kaebaja ei saanud tutvuda kohtuasja materjalidega pärast otsuse tegemist, sest asja vaadati läbi halduskohtu Pärnu kohtumajas ja kaebaja ei saanud sinna Vao keskuses kehtestatud karantiini pärast minna. Halduskohus ei rahuldanud kaebaja taotlust osaleda kohtuistungil, mis tuleneb PS §-st 24. Ilma kaebaja osavõtuta asja läbivaatamine on ebaseaduslik. Kaebaja jäeti ka ilma võimalusest tutvuda kohtuasja materjalidega, sest kaebajaga kooskõlastamata viidi asja läbivaatamine üle Pärnusse. Rikutud on ka poolte võrdsuse põhimõtet, sest otsuses on märgitud, et halduskohus küsis mõlema vastustaja arvamust, aga kaebaja oma mitte. Kaebaja kirjeldas üksikasjalikult, et tema kinnipidamise ajal olid kinnipidamiskeskuses vanglaga samaväärsed tingimused, aga kohus jättis selle tähelepanuta. Ainus erinevus oli see, et vanglas suletakse kambriuks kell 17.00 ja kinnipidamiskeskuses kell 21.00. See aeg, mille kinnipeetavad saavad väidetavalt õues veeta, on tegelikult lühem. Kaebaja on viibinud kinnipidamiskeskuses ebaseaduslikult 106, mitte 97 päeva, nagu väidab halduskohus. Selle eksituse põhjustas kaebaja algne esindaja P, kes enne kaebuse kohtusse esitamist ei tutvustanud kaebajale selle tõlget. Aga isegi kui see osa välja arvata, ei saa mittevaralise kahju hüvitise summa olla oluliselt alla 4671,52 euro. Põhjendatud on rahuldada kaebus täies ulatuses.
10.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks ega halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et kinnipidamiskeskuse tingimused on võrreldavad vangla tingimustega. Need erinevad juba ruumide sisustuse, liikumisvabaduse ja toiduainete ostmise võimaluse poolest. Kohtu määratud mittevaralise kahju hüvitis summas 3000 eurot on asjaolusid arvestades igati mõistlik.
11.Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Asjasse puutuvad ei ole apellatsioonkaebuses esitatud asjaolud (kinnipidamine, rahvusvahelise kaitse taotlemise õigeaegsus jm), mille osas on kohus juba varasemas menetluses haldusasjas nr 3-19-415 seisukoha võtnud. Asjas 3-19-1949 ei ole poolte vahel vaidlust enam selles, et kaebaja viibis teatud perioodi kinnipidamiskeskuses alusetult. Arusaamatu on apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja on ebaseaduslikult viibinud kinnipidamiskeskuses 106 päeva. Kaebaja on 17.10.2019 kaebuse p-s 2.19 varem leidnud, et teda on alusetult kinni peetud 14.03–19.06.2019 ehk 97 päeva. Justiitsministeerium asus halduskohtule 3.09.2020 esitatud vastuses seisukohale, et isikut on alusetult kinni peetud 90 päeva, s.o 21.03–19.06.2019, kuna Riigikohus tühistas Tallinna Halduskohtu 14.03.2019 isiku kinnipidamise määruse, kuid ei tühistanud Tartu Halduskohtu 06.03.2019 määrust, mille kohaselt oli alus isiku kinnipidamiseks kuni 21.03.2019. Samas asus halduskohus kohtuotsuses seisukohale, et kokkuvõttes ei olegi päevamäära erinev arvestamine käesoleva vaidluse puhul olemuslik. Vangla ja kinnipidamisekeskuse tingimused on erinevad ning kinnipidamiskeskuses ei ole isiku õigused samal määral piiratud, kui need on vanglas. Halduskohus määras kohtuasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses vastavalt kaebaja esialgsele soovile. Kaebaja tõlgendab PS § 24 liiga kitsalt ning kohus ei ole rikkunud isiku 5(9)
3-19-1949 õigust viibida oma kohtuasja arutamise juures. Tallinna Halduskohus oli pädev lahendama X kaebust ning kahju hüvitamise nõuet ning seetõttu jääb arusaamatuks kaebaja vastuväide kohtualluvuse osas. Halduskohus on 17.09.2020 kohtumäärusega andnud kõikidele menetlusosalistele, sh kaebajale võimaluse esitada täiendavaid taotlusi või menetlusdokumente.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Halduskohus on otsuses käsitlenud kinnipidamiskeskuse ja vangla tingimuste erinevusi ning osutanud sellega seoses Justiitsministeeriumi seisukohale. Justiitsministeerium on oma seisukohas mh viidanud ka kinnipidamiskeskuse kodukorrale. Samas asja materjalide juurde kinnipidamiskeskuse kodukorda esitatud ei ole, samuti ei ole see avalikult kättesaadav. Ringkonnakohus nõudis vastava dokumendi vastustajalt välja ning võtab HKMS § 198 lg 2 p 1 alusel asja materjalide juurde PPA peadirektori 27.12.2017 käskkirjaga nr 1.1-1/165 kinnitatud kinnipidamiskeskuse kodukorra (tunnistatud kehtetuks PPA peadirektori 08.07.2020 käskkirja nr 1.1-1/75 alusel).
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Apellandi väited ei anna alust halduskohtu otsusega väljamõistetud hüvitise suurendamiseks.
14.RVastS § 15 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Praegusel juhul puudub pädeva kohtu lahend, millega oleks tuvastatud, et haldusasja nr 3-19-415 menetlenud kohtunikud oleks pannud toime kuriteo. Halduskohtul pole pädevust kuritegu tuvastada. Et kehtiv seadus välistab nõude rahuldamise, siis on vaja otsustada, kas asjaomane normistik on põhiseaduspärane, ning vajadusel tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (Riigikohtu 22.12.2014 määrus nr 3-3-1-21-14, p 23). Kuna normi põhiseadusevastaseks tunnistamise eelduseks on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine, s.t asjaolu, et halduskohus mõistis välja hüvitise väiksemas määras kui nõuab põhiseaduse § 25, kontrollib ringkonnakohus järgmiseks poolte väiteid õiglase hüvitise suuruse kohta. Kui hüvitist poleks nagunii alust suurendada, siis jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning RVastS § 15 põhiseadusevastasus pole apellatsioonimenetluses enam otsustava tähtsusega ehk asjassepuutuv. Et vastustajad halduskohtu otsust ei vaidlustanud ja halduskohtu otsus on HKMS § 176 lõike 2 kohaselt nõude osalist rahuldamist puudutavas osas nüüdseks jõustunud, ei saa ringkonnakohus kontrollida, kas halduskohtul oli võimalik hüvitis välja mõista põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata.
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuigi avaliku võimu kandja tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS ning SKHS kinnipidamiskeskuses alusetult kinnipidamise tõttu tekitatud kahju hüvitamise juhtudel ei kohaldu, on praeguses asjas põhjendatud arvestada orientiirina ka SKHS-s sätestatut, mis reguleerib mõneti sarnaseid olukordi, s.o isikult võetakse vabadus avalike huvide kaitseks.
16.Kaebaja leiab, et teda on kinnipidamiskeskuses alusetult kinni peetud 106 päeva, s.t, et ka Tartu Halduskohtu 06.03.2019 määrusega antud loa alusel oli tema kinnipidamine alusetu. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus otsuse p-s 18 õigesti, et kaebajat peeti õigusvastaselt kinni ajavahemikus 14.03–19.06.2019, s.t 97 päeva jooksul. Tallinna Halduskohus pikendas PPA taotluse alusel 14.03.2019 määrusega kaebaja kinnipidamise tähtaega neljaks kuuks, s.t kinnipidamine oli lubatud selle alusel alates 14.03.2019. Tallinna Ringkonnakohus 05.04.2019 määrusega seda tähtaega ei muutnud. Riigikohus tühistas Tallinna Halduskohtu 14.03.2019 määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu määruse, s.t Riigikohus tühistas nende määruste alusel antud loa kaebaja kinnipidamiseks. Kuna Tartu 6(9)
3-19-1949 Halduskohtu 06.03.2019 määrust tühistatud ei ole ja see on praeguseks jõustunud, on kehtiv ka selle alusel antud luba kaebaja kinnipidamiseks kuni selle ajani, mil Tallinna Halduskohus andis kinnipidamiseks uue loa. Asjaolu, et kaebaja ei saanud enda väitel Tartu Halduskohtu määrust esindaja ja õigusteadmiste puudumise tõttu vaidlustada, ei muuda jõustunud määruse alusel antud luba kehtetuks. Kaebaja arvates tuleks talle SKHS § 11 lg-st 4 tulenevalt mõista välja mittevaralise kahju hüvitis summas 4671,52 eurot. SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Kuna kaebus esitati oktoobris 2019, tuleks lähtuda selle esitamise kuule eelnenud viimasest Statistikaameti avaldatud kvartali keskmisest brutokuupalgast ehk 2019. aasta III kvartali (juuli–september) kuupalgast, mis oli 1379 eurot1 (vt ka Riigikohtu 22.12.2017 otsus asjas nr 1-16-2675, p 20). Päevamääraks teeb see 45,97 eurot, mida on otsuse p-s 19 sedastanud ka halduskohus. Sealjuures tuleb SKHS § 11 lg 4 kohaselt hüvitada kahju iga alanud kalendripäeva kohta, s.t praegusel juhul 98 kalendripäeva kohta. Seega, isegi kui lähtuda SKHS § 11 lg-s 4 alusetult vabaduse võtmisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise määrast, oleks selleks praegusel juhul 4505,06 eurot, mitte kaebaja väidetud 4671,52 eurot. Samas on Riigikohus selgitanud, et ka SKHS § 11 lg-s 4 toodud hüvitismäär ei ole sätestatud piirmäärana, vaid juhisena tüüpjuhtumite lahendamiseks (Riigikohtu 14.09.2016 otsus asjas nr 3-3-1-32-16, p 16; 22.12.2017 otsus nr 1-16-2675, p 21). SKHS § 9 lg 1 ja RVastS § 13 lg 1 alusel on lisaks SKHS § 9 lg-ga 2 antud võimalus SKHS § 11 lg-s 4 fikseeritud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Käesolevas asjas, kus kaebajalt ei võetud vabadust süüteomenetluse käigus, tuleb seda enam arvestada üksikjuhtumi asjaolusid.
17.Halduskohus leidis, et SKHS § 11 lg-s 4 sätestatud hüvitise määra tuleb vähendada, sest vanglas ja kinnipidamiskeskuses on tingimused küllalt erinevad ja kinnipidamiskeskuses ei ole isiku õigused samal määral piiratud. Ringkonnakohtu hinnangul on hüvitise määramisel nimetatud asjaolude arvesse võtmine põhjendatud. Kinnipidamiskeskuses on välismaalasel selle territooriumi piires mõnevõrra suurem liikumisvabadus kui kinnipeetaval vanglas. Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 10 lg-st 1 ja 2019. a kehtinud kodukorra p-st 29 tulenevalt oli välismaalasel lubatud liikuda enda toast väljaspool keskuse territooriumil iga päev kell 8.30 kuni 22.00. Kodukorra p 54 kohaselt võis ka kinnipidamiskeskuse jalutushoovis viibida päevakavas ettenähtud vabal ajal, s.t ajavahemikel 8.50–9.00, 10.00– 13.00, 14.00–18.00, 19.00–21.30 (vt 2019. a-l kehtinud kodukorra p 29) tingimusel, et see ei ohusta väljasaatmise täideviimist, sisekorraeeskirja täitmist, kinnipidamiskeskuse turvalisust, välismaalase tervist, teisi välismaalasi või kinnipidamiskeskuse ametnikku. Samas vanglas on üldjuhul kinnipeetavale lubatud vähem vaba aega ning jalutuskäigule lubatakse graafiku alusel (vt nt Tallinna Vangla kodukorra2 lisa 1). Lisaks on vanglas kinnipeetavate liikumisele ja tegevusele seatud muid piiranguid, mida kinnipidamiskeskuses ei ole. Nt on kinnipeetav kohustatud vanglahoonete vahel liikudes hoidma käed selja taga ja selline liikumine on lubatud vaid vanglateenistujast saatjaga, samuti tuleb kinnipeetaval väljaspool kambrit kanda vangla riietust ning jalutuskäigule võib kaasa võtta vaid kodukorras loetletud esemed (vt Tallinna Vangla kodukorra p 4). Kinnipeetavaid toitlustatakse kambrites (Tallinna Vangla kodukorra p 9.4), samas kui kinnipidamiskeskuses toimub see söögi- ja puhkeruumis, s.t
3-19-1949 selleks ajaks keskuses viibivaid välismaalasi üksteisest ei eraldata (2019. a kehtinud kinnipidamiskeskuse kodukorra p 96). Kinnipidamiskeskuses on oluliselt vähem piiratud ka nt telefoni kasutamine (vrd kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja § 24 ja vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 ning Tallinna Vangla kodukorra p 12.3). Kokkuvõttes on kinnipidamiskeskuses välismaalaste liikumine ja tegevus vähem reguleeritud ja piiratud kui vanglas kinnipeetutel. Seda erinevust ei muuda olematuks ka kaebaja väited selle kohta, et tema kinnipidamiskeskuses viibimise ajal olid selles olmetingimused praeguse ajaga võrreldes kasinamad või tal ei olnud raha puudumise tõttu võimalik lisaks kinnipidamiskeskuses tagatud toitlustamisele toiduaineid osta. Kaebaja kirjeldatud kohtlemine ei ole selline, mille alusel tuleks halduskohtu välja mõistetud hüvitist pidada põhjendamatult väikeseks.
18.Riigikohtu seisukoha järgi tuleks mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel võtta arvesse ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat. Samas ei ole kohtul keelatud EIK praktikas väljamõistetud hüvitise suurustest kõrvale kalduda, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1). Ehkki hüvitis ei pea olema sama suur, kui määrab sarnastes asjades EIK, ei tohi see olla ka ebamõistlikult väike (vt Riigikohtu 15.04.2020 otsus asjas nr 3-18-360, p 16). EIK hinnangul peavad riigisisesed otsused olema sealjuures kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega (EIK 07.05.2013 otsus asjas nr 38967/10, Mets vs. Estonia, p 31). Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohane arvestada EIK määratud hüvitisi kohtuasjades, kus on tuvastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg 1 rikkumine seoses selles lõike punktis f sätestatud kinnipidamise eesmärgiga (seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et vältida isiku loata sissesõitu riiki või et võtta meetmeid isiku väljasaatmiseks või -andmiseks). Nii on EIK nt perspektiivitu väljasaatmise puhul välismaalasele vahemikus 2014. a augustist kuni 2016. veebruarini alusetu kinnipidamise eest mõistnud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 9000 eurot (EIK 25.06.2019 otsus asja nr 10112/16, AH vs. Bosnia ja Hertsegoviina). Rahvusvahelise kaitse menetluse tulemusel täiendava kaitse saanud varjupaigataotleja alusetu kinnipidamise eest vahemikus 05.07–21.12.2013, s.t 5 ja poole kuu jooksul on EIK mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistnud 7500 eurot (EIK 09.06.2020 otsus asjas nr 46783/14, M.K. vs. Ungari). Ka praeguses asjas peeti kaebajat kinnipidamiskeskuses kinni rahvusvahelise kaitse taotlejana. Kuigi halduskohus mõistis kaebajale välja proportsionaalselt ligikaudu kolmandiku võrra väiksema hüvitise kui EIK asjas M.K. vs. Ungari, ei saa halduskohtu väljamõistetud hüvitist 3000 eurot pidada ebamõistlikult väikeseks, arvestades mh ka kinnipidamise perioodide erinevusi.
19.Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsus, kus kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt, arvestades iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ja nende kumulatiivset mõju (vt nt Riigikohtu 10.10.2013 otsus asjas nr 3-3-1-38-13, p 21; 17.12.2014 otsus asjas nr 3-3-1-70-14, p 24 ). Kokkuvõttes ei nähtu ringkonnakohtule, et halduskohus oleks hüvitise väljamõistmisel teinud kaalumisel vea, mis tingiks selle muutmise vajaduse kõrgema astme kohtus.
20.Apellandi sõnul rikkus halduskohus kaebaja menetlusõigusi, kui keeldus istungi korraldamisest. Samuti heidab apellant ette seda, et tema loata viidi asja arutamine üle Pärnu kohtumajja, mistõttu ei olnud tal võimalik asja materjalidega tutvuda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus kaebaja menetluslikke õigusi rikkunud. HKMS § 131 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kõik pooled ja kolmandad isikud on nõustunud asja arutamisega kirjalikus menetluses või menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Halduskohtule 17.10.2019 esitatud kaebuses oli 8(9)
3-19-1949 märgitud, et kaebaja soovib asja arutamist kirjalikus menetluses, seega oli HKMS § 131 lg-s 1 sätestatud kaebaja nõusolek olemas. Kuigi kaebaja muutis hiljem menetlusviisi osas meelt, leidis halduskohus õigesti, et vaidluse iseloomu arvestades ei olnud kaebajal istungi korraldamise nõudmiseks põhjust. Kuna siinses asjas ei olnud vaidluse all enam kahju tekkimise küsimus, oli tegemist eelkõige õigusliku vaidlusega kohase hüvitise suuruse üle. Ringkonnakohtule ei nähtu ka, et kaebaja ei oleks saanud kirjalikus menetluses oma seisukohti esitada. Halduskohus on kohtuotsuses (p-d 7–9) neid kajastanud ja otsuse tegemisel arvesse võtnud. Seega ei ole halduskohus rikkunud kaebaja PS §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Kaebaja õigusi ei ole ka rikutud ka sellega, et kohtuasja vaatas läbi Tallinna Halduskohtu kohtunik, kelle teenistuskoht on Pärnu kohtumajas. Kohtute seaduse § 18 lg 21 kohaselt võib halduskohtul olla mitu kohtumaja ning lg 3 kohaselt on iga kohtumaja asukoht ka halduskohtu asukoht. Kohtumaja on hoone, mitte eraldiseisev asutus oma alluvusega. Seega ei ole asja arutamisega Pärnu kohtumajas rikutud PS §-s 24 sätestatud kohtualluvuse muutmise keeldu. Hoolimata sellest, et kohtuasja pabertoimik asus Pärnu kohtumajas, on menetlusosalisel võimalik taotleda sellega tutvumist ka Tallinna kohtumajas vähemalt digitaalsel kujul (vt maa-, haldus- ja ringkonnakohtu kantselei kodukorra § 29). Seega on kaebaja väited, et ta ei saanud kohtutoimikuga tutvuda, sest see asus Pärnus, paljasõnalised. Pealegi nähtub kohtuasja pabertoimiku teadete lehelt, et kaebaja on käinud sellega 16.02.2021 tutvumas. Ka toimikuga tutvumata oli kaebajal juurdepääs kohtuasja materjalidele olemas. Kohtute infosüsteemist nähtub, et halduskohus on kaebajale Vao varjupaigataotlejate keskusesse kohtu koostatud dokumendid ja vastustajate vastused tähtsaadetisena kätte toimetanud (vt 17.09.2020, 22.10.2020 ja 11.12.2020 saadetised).
21.Eelnevast tulenevalt jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
22.Kuna menetlusosalised ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Kaebaja on saanud menetlusabi riigilõivu ja tõlkekulude tasumiseks ning need kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3).
23.Kohtuotsus tuleb kaebajale tõlkida vene keelde. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.