Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 24. november 2020, Tartu 3-20-1205 A.M. kaebus Tartu Vangla 22. mai 2020. a otsuse nr 84/98-2 ja 16. juuni 2020. a vaideotsuse nr 1-11/363-2 tühistamiseks ning vangla kohustamiseks suunata kaebaja ravile Tartu Halduskohtu xx. xxx xx. a määrus A.M. määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja A.M., esindaja advokaat Henn Koduvere Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A.M. määruskaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu xx. xxx xx. a määrus.
2.Saata asi Tartu Halduskohtule tagasi menetlusse võtmise üle otsustamiseks.
3.Tagastada 13. oktoobril 2020 esitatud määruskaebuse lisad.
5.Rahuldada OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid advokaadi Henn Koduvere riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus osaliselt ja määrata haldusasjas nr 3-20-1205 tema poolt OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid kaudu osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 561,60 eurot, sealhulgas käibemaks 93,60 eurot.
6.Saata määrus teadmiseks Rahandusministeeriumile ja OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Partnerid.
7.Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega ning jätta avaldamata kaebajaga seotud kohtulahendite kuupäevad ja kohtuasjade numbrid.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav A.M. esitas 14. mail 2020 vanglale taotluse suunata ta ravile temal diagnoositud haiguse (krooniline osteomüeliit äravoolu uurisega) raviks asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla selgitas 22. mai 2020. a vastuses nr 8-4/98-2, et kaebaja vajab ravi mille andmiseks puudub Tartu Vanglas võimalus. Kaebaja käis korduvalt SA Tartu Ülikooli Kliinikumis (TÜ Kliinikum) konsultatsioonil ja suunati vangla poolt ravile TÜ Kliinikumi ortopeedia osakonda. Ravitaktika, ravi võimalused ja selle alustamine olenevad kliinikumist. Haigus ei ole erakorraline ja eluohtlik. Kaebaja esitas vanglale vaide (tl 12), milles palus tunnistada vangla 22. mai 2020. a keeldumine kehtetuks, teha ettekirjutus kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks ja tema viivitusteta suunamiseks hospidaliseerimisega kirurgilisele ravile ning ravi osutamiseks vajalike vanglapoolsete otsuste ja toimingute tagamiseks ja teostamiseks. Tartu Vangla tagastas 16. juunil 2020. a otsusega nr 1-11/363-2 (tl 14) vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 1 alusel põhjusel, et tervishoiuteenuse osutamine kinnipeetavale toimub eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse lepingu alusel ja tervishoiuteenuse osutaja otsused ei ole seega omistatavad haldusotsustena haldusorganile ning seetõttu ei ole need ka vaidemenetluses vaidlustatavad.
2.Kaebaja esitas 22. juunil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 22. mai 2020. a keelduva otsuse ja 16. juuni 2020. a vaideotsuse tühistamiseks ning vangla kohustamiseks suunata kaebaja ravile temal diagnoositud haiguse raviks asjakohase eriarstiabi osutaja juurde.
3.Tartu Halduskohus tagastas xx. xxx xx. a määrusega A.M. kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) 121 lg 1 p 1 alusel, sest vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Määruse põhjendused olid järgnevad.
3.1.Tegemist on vaidlusega tervishoiuteenuse osutamise üle, mida reguleerib võlaõigusseadus ja sellest tõusetuvad vaidlused alluvad maakohtule.
3.2.Kaebaja suunamisega TÜ Kliinikumi tekkis kaebaja ja TÜ Kliinikumi vahel võlaõiguslik suhe ja TÜ Kliinikumil tekkis kohustus osutada kaebajale tervishoiuteenust, mis hõlmas kohustust määrata kaebajale vajadusel ravi ja teha otsus selle kohta, milline ravi kaebajale määrata. TÜ Kliinikumi ortopeed tegi kaebajale tervishoiuteenuse osutamise käigus otsuse, et ta ei pea vajalikuks ega võimalikuks suunata kaebajat haiglaravile või operatsioonile.
3.3.Vaidlustatud Tartu Vangla 22. mai 2020. a vastusest nr 8-4/98-2 ei nähtu mingil viisil, et vangla oleks keeldunud kaebaja toimetamisest tervishoiuteenuse osutaja juurde.
3.4.Kaebaja poolt viidatud 10. veebruari 2020. a arstliku komisjoni otsusele ei saa omistada kontekstist välja rebitud tähendust. Otsus oli koostatud karistusseadustiku § 79 kohaldamise ehk kaebaja parandamatu haiguse tõttu karistuse kandmisest vabastamise menetluse algatamise eesmärgil. Komisjon ei otsustanud kaebajale ravi määramise või kaebaja raviasutusse toimetamise üle, vaid tegi otsuse kaaluda süüdimõistetu vabastamist.
3.5.Vangla ei saanud tervishoiuteenuse osutajana ega kinnipidamisasutusena piirata TÜ Kliinikumi kohustusi tervishoiuteenuse osutamisel või mõjutada TÜ Kliinikumi otsust kaebajale määratava ravi kohta.
3.6.Kohtumaterjalidest ei nähtu, et arst (vangla arst või TÜ Kliinikumi arst) on kaebaja suunanud haiglaravile või operatsioonile, aga vangla keeldub kaebaja ravile toimetamisest või ravi ajal temale valve tagamisest.
4.Kaebaja esitas 2. oktoobril 2020 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu xx. xxx xx. a määruse tühistada ja saata asi halduskohtule tagasi menetlusse võtmise üle otsustamiseks. Määruskaebuse põhjendused olid järgnevad.
4.1.Halduskohtu määruse p-s 7 on ekslik kohtu seisukoht, et eriarst ei pidanud vajalikuks suunata kaebajat haiglaravile või operatsioonile. TÜ Kliinikumi ortopeedi 17. jaanuaril 2020. a koostatud epikriisis on märgitud, et haiguse väljaravimiseks on ainuke raviviis kirurgiline ravi. Teise raviviisina on epikriisis märgitud antibakteriaalne ravi, mille võimaliku tulemuse ja eesmärgina on arst nimetanud üksnes põletiku kontrollimist, aga mitte haiguse väljaravimist. Seega on kaebaja hinnangul vale väita, et ortopeed ei pidanud kirurgilist ravi vajalikuks.
4.2.Tartu Vangla 22. mai 2020. a vastuses esitatud väide, et kaebaja on suunatud ravile TÜ Kliinikumi ortopeedia osakonda ja ravitaktika, ravi võimalused ja selle alustamine oleneb kliinikumist, ei vasta tõele. TÜ Kliinikum on kaebaja 17. jaanuari 2020. a epikriisi märkinud, et kirurgiline ravi ei ole võimalik, sest patsient on kinnipeetav Tartu Vanglas. Seega ei olenenud ravi taktika, ravi võimalused ja selle alustamine TÜ Kliinikumist, vaid mingisugustest vanglapoolsetest asjaoludest. TÜ Kliinikumil ei ole pädevust kohustada vanglat kinnipeetavat ravile toimetama. Seega oli alusetu ilma vastava tõendita lugeda tõendatuks asjaolu, et üksnes TÜ Kliinikumi otsustada oli kirurgilise ravi kohaldamine või kohaldamata jätmine. Halduskohus ei teinud kaebajale ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid ega kogunud neid ka ise. Sellega rikkus kohus HKMS § 59 lg-s 3 sisalduvat tõendite kogumise nõuet.
4.3.Halduskohtu seisukoht võlaõigusliku suhte tekkimise kohta on osaliselt õige, aga ei hõlma kõiki praeguse vaidluse seisukohalt olulisi nüansse ja tingimusi. Tavapärane võlaõiguslik suhe TÜ Kliinikumi ja kaebaja vahel tekiks küll TÜ Kliinikumi osutatava tervishoiuteenuse osas, kuid mitte tervishoiuteenuse osutamise võimaldamise osas. Antud juhul on kaebaja kui patsient kirurgilise sekkumisega tervishoiuteenuse osutamisega nõus ja soovib seda, aga üldteada on asjaolu, et kinnipeetav ei saa ilma vangla otsuse või heakskiiduta otsustada, millist ravi talle osutatakse. Kinnipeetaval ei ole vaba valikut lepingu sõlmimiseks ega valikuvõimalusi teenuse osas. Kinnipeetav ei saa ise määrata, millise maksumusega ravi valida, kuhu ja millal ta ravile läheb ning kui kauaks ta ravile jääb. Vanglaväliseks tervishoiuteenuse osutamiseks on täiendavalt vajalikud vanglapoolsed otsustused ja toimingud. Kinnipeetava pikaajalise hospidaliseerimise korra üle on pädev otsustama vangla, sest vangistusseaduse (VangS) § 53 lg 2 ls 2 kohaselt tagab kinnipeetava valve tervishoiuteenuse osutamise ajal vanglateenistus. Tartu Vangla on ravi kohaldamiseks vajalikest omapoolsetest sammudest hoidunud ja keeldunud.
4.4.TÜ Kliinikum ei määranud kaebajale ravi, vaid esitas oma seisukoha olemasolevate ravivõimaluste kohta. Tegemist ei olnud TÜ Kliinikumi juhistega raviviiside valiku osas. TÜ Kliinikum tõi välja võimalikud raviviisid, kusjuures üksnes kirurgiline raviviis oli haigust väljaraviva perspektiiviga.
4.5.Kohus on asunud ekslikule seisukohale, et ravi valiku osas teeb otsustuse vanglaväline arst. Kaebaja oli TÜ Kliinikumi ortopeedi juures konsultatsioonil lõpliku diagnoosi püstitamiseks ning edasise ravitaktika planeerimiseks. VangS § 52 lg 2 kohaselt tuvastab tervishoiuteenuse osutamise vajaduse üksnes vangla arst. Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „„Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 kohaselt on tervishoiuteenuse valijaks vangla arst, mitte vanglavälise tervishoiuasutuse arst.
4.6.TÜ Kliinikumi konsultatsioonil ortopeedilt saadud teabe alusel sai vangla arst otsustada, millist ravi tuleks kohaldada. Konsultatsioonil saadud teabest lähtuvalt otsustas vangla arst, et kaebaja vajab ortopeedi poolt kirjeldatud kirurgilist ravi. Selline vangla arstide otsustus nähtub Tartu Vangla 10. veebruari 2020. a arstliku komisjoni otsusest. Komisjoni otsusest nähtub ka vangla keeldumine. Kuivõrd vangla arst ei saa otsustada, kas pikaajaline vanglast välja viimine
ja valve tagamine on komplitseeritud või mitte, siis järelikult oli vangla juhtkonna selline seisukoht vangla arstile teada. Üks komisjoni liikmetest on vangla meditsiiniosakonna juhataja, kes allub Tartu Vangla põhimääruse § 4 lg 2 kohaselt vangla direktorile või direktori poolt määratud direktori asetäitjale.
4.7.On tuvastatud, et vangla arstid jõudsid seisukohale, et kaebaja vajab kirurgilist ravi vanglavälises tervishoiuasutuses ja seda tuleb lugeda kaebaja ravile suunamise meditsiiniliseks otsustuseks, mille alusel tuleb vanglal teha omapoolne vastav administratiivne otsustus. Ravile suunamise administratiivset otsustust on vangla keeldunud tegemast. Käesolevas vaidluses ei ole kaebaja vaidlustanud arsti meditsiinilist otsustust. Arstid on teinud meditsiinilise otsustuse kirurgilise ravi vajalikkuse kohta ja seda kaebaja ei vaidlusta. Kaebaja vaidlustab ravile mittesaamise. Tartu Vangla kinnitab 22. mai 2020. a vastuses, et kaebaja vajab kirurgilist ravi. Vangla on aga vastuses ebaõigesti märkinud, et kaebaja on suunatud ravile TÜ Kliinikumi ortopeedia osakonda. Kaebaja on TÜ Kliinikumis käinud üksnes uuringutel ja konsultatsioonil. Ka Tartu Vangla 10. veebruari 2020. a arstliku komisjoni otsuses kaebaja tervisliku seisundi kohta on selgelt märgitud, et 14. augustil 2019. a konsulteeriti TÜ Kliinikumi ortopeediga,
9.jaanuaril 2020 teostati MRT uuring ning 17. jaanuaril 2020 toimus uuesti TÜ Kliinikumi ortopeedi konsultatsioon lõpliku diagnoosi püstitamiseks ja edasise ravitaktika planeerimiseks. Seega ei ole kaebajat TÜ Kliinikumi ravile suunatud. Ka Tartu Vangla 10. veebruari 2020. a otsuses on selgelt märgitud, et ainsaks ravimeetodiks (s. o haigust välja ravivaks ravimeetodiks) on kirurgiline sekkumine, mille käigus teostatakse korduvaid kirurgilisi manipulatsioone ja intravenoosset ravi. Põhjusena, miks eelnimetatud kirurgilist ravi ei saa komisjoni arvates patsiendile osutada, on märgitud pikaajaline komplitseeritud väljaviimine. Järelikult on ravivajadus vangla arsti poolt otsustatud, aga ravi teostamist takistab vangla soovimatus tegeleda kaebaja pikaajalise väljaviimise ja valvega.
4.8.Kaebaja viitab ka kriminaalasjas nr xxx antud ringkonnakohtu seisukohale, milles kohus selgitas, et asjas kogutud tõendite põhjal ei ole seadusest tulenevat takistust A.M. kinnipeetavana kirurgiliselt ravida – vanglal on võimalik viia A.M. haiglasse kirurgilise abi saamiseks, kuid probleemiks on kinnipeetava valve tagamine raviteenuse osutamise ajal. Kriminaalkolleegium selgitas selles määruses, et kui vangla ei võimalda ravi põhjusel, et pikaajalised väljaviimised on komplitseeritud, siis on A.M. võimalik vangla vastavaid otsuseid vaidlustada ja pöörduda vajadusel halduskohtusse. Seega oli ka ringkonnakohtu hinnangul tegemist haldusvaidlusega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt tervishoiuteenuse osutamist vanglas (I osa), seejärel analüüsib kaebaja suhtes tervishoiuteenuse osutamise ja selle võimaldamisega teostatud otsustusi (II osa) ja esitab oma lõppseisukohad (III osa) ning viimasena lahendab taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks (IV osa). I Tervishoiuteenuse osutamine vanglas
6.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluse korras maakohtus.
7.VangS § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. Eeltoodu viitab sellele, et tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt reguleeritud ka avaliku õiguse normidega.
8.Riigikohus selgitas, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja) (vt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p 8;
15.detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 7). Tervishoiutöötaja otsustab mh ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (vt Riigikohtu erikogu
19.novembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 13). VangS § 491 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „“Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 330) § 3 lg 2 järgi otsustab tervishoiuteenuse vajalikkuse üle vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, kusjuures tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega vanglas olevate patsientide raviteenuse osutamise aja, koha ja viisi otsustab vangla arst.
II Kaebaja suhtes tervishoiuteenuse osutamise ja selle võimaldamisega tehtud otsustused
9.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et TÜ Kliinikumi ortopeed tegi tervishoiuteenuse osutamise käigus otsuse, et ta ei pea vajalikuks suunata kaebajat haiglaravile või operatsioonile. 17. jaanuari 2020. a anamneesist (tl 7) ei nähtu, et ortopeed ei pidanud kirurgilist sekkumist vajalikuks. Ortopeed ei pidanud seda võimalikuks, sest patsient on kinnipeetav. Ka Tartu Vangla on 10. veebruari 2020. a arstliku komisjoni otsuses (tl 8 ja 8p) selgitanud, et ortopeedi poolt pakuti kirurgilist ja intravenoosset ravi, mis eeldab pikaajalist isoleeritud hospidaliseerimist. Otsusest nähtub, et vangla arstid kinnitavad kaebaja kirurgilise ravi vajadust väljaspool vanglat ja on teinud ettepaneku kaaluda kaebaja vabastamist edasisest karistuse kandmisest parandamatult raske haiguse tõttu. Otsusest nähtub selgelt, et vangla hinnangul on kaebajal vanglavälise ravi vajadus. Sel põhjusel on vangla pidanud põhjendatuks taotleda kaebaja karistuse kandmisest ennetähtaegset vabastamist. Seega on käesolevas vaidluses nii Tartu Vangla kui ka TÜ Kliinikum tuvastanud kaebajale tervishoiuteenuse osutamise vajaduse väljaspool Tartu Vanglat, meditsiiniline otsustus kaebaja ravivajaduse osas on tehtud ning pooled ei vaidle kaebaja ravivajaduse üle. Tartu Vangla otsuse kohaselt ei näe TÜ Kliinikum praeguses olukorras sellise kombineeritud ravi võimalikkust. Arvestades, et nii pikaajaline väljaviimine on komplitseeritud, on Tartu Vangla 10. veebruari 2020. a otsuses sisuliselt keeldunud kaebajale vanglavälisel tervishoiuteenuse osutamisel valvet tagamast. Samas 22. mai 2020. a vastuses (tl 11) selgitab Tartu Vangla kaebajale, et ravi taktika, selle võimalused ja ravi alustamine sõltub TÜ Kliinikumist. Sellised vangla seisukohad on vastuolulised ja kaebajat eksitavad. Halduskohus on jätnud selle ebakõla püsima, jättes asjas olulised asjaolud välja selgitamata. Sel põhjusel tuleb asi halduskohtule tagasi saata.
10.Ringkonnakohus mõistab, et vangla on saatnud kaebaja tervishoiuteenuse osutaja juurde ja edasise ravi peaks valima TÜ Kliinikum. Siinjuures on aga jäänud tähelepanuta asjaolu, et TÜ Kliinikumil puudub otsustuspädevus selle üle, kas kinnipeetava transportimine haiglasse ja
sealne järelevalve on võimalik või mitte. VangS § 53 lg 2 ls 2 kohaselt tagab tervishoiuteenuse osutamise ajal kinnipeetava valve vanglateenistus, sellise otsustuse saab seega teha ainult kinnipidamisasutus. VangS § 109 lg 1 kohaselt saadab relvastatud saatemeeskond kinnipeetavat ajal, mil ta viibib väljaspool vanglat. Seega ei toimu kinnipeetava saatmine väljapoole vanglat eraõigusliku suhte raames ning tegemist ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingu ühe osaga, vaid vangla seadusest tuleneva kohustusega. TÜ Kliinikumi 17. jaanuari 2020. a arvamus, et kombineeritud ravi ei ole võimalik, sest patsient on kinnipeetav, saabki praegusel juhul olla üksnes tervishoiuteenuse osutaja arvamus, mitte otsustus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 kohaselt kuuluvad avalike ülesannete täitmisega seonduvad vaidlused lahendamisele halduskohtus. Käesoleval juhul on tegemist nõudega kohustada Tartu Vanglat saatma kaebajat tervishoiuteenuse osutaja juurde ravile, mille saamise vajadust on Tartu Vangla pidanud põhjendatuks. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebaja esitas kaebuse vangla meditsiinilise otsustuse peale. Kaebaja vaidlustas vangla haldusotsustust, mille tõttu tema ravimist ei ole alustatud.
III Lõppseisukohad
11.Vangla kinnitas kaebaja ravivajadust väljaspool vanglat. Käesoleval juhul on meditsiiniline otsustus kaebaja ravivajaduse kohta tehtud ja seda kaebaja ei vaidlusta. Haldusotsustus, kas kaebaja vanglavälisele ravile viia, on olnud vangla poolt keelduv. Kaebaja on seda vangla keeldumist soovinud vaidemenetluses vaidlustada, kuid vangla on vaide ebaõigesti tagastanud põhjusel, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega. Kaebaja ei saa ise otsustada, kas tema vanglaväline saatmine ja seal järelevalve teostamine on võimalik või mitte. Sellise loa peab andma vangla. Praegusel juhul on tegemist haldusotsustusega, sest meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub ravi võimaldamisest, viidates väljaviimisega seonduvale problemaatikale. Juhul, kui vangla väidab, et lähtus otsuse tegemisel üksnes TÜ Kliinikumi seisukohast ja ei ole iseseisvalt teinud otsustust, kas saata kaebaja kirurgilisele ravile väljapoole vanglat või mitte, siis tuleb vanglal selline otsustus teha. Sellises olukorras ei saa vangla tugineda teise, järelevalvekorraldusega seonduvat pädevust mitte omava asutuse arvamusele.
12.Tulenevalt HKMS § 62 lg-st 2 võtab kohus vastu üksnes sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma kaebaja 13. oktoobril 2020 esitatud TÜ Kliinikumi vastused kaebaja küsimustele määruskaebuse menetluses tähtsust. Määruskaebuse lahendamisel saab ringkonnakohus hinnata üksnes neid tõendeid, mis olid esitatud halduskohtule ning mida halduskohus hindas. Seetõttu tagastab ringkonnkohus kaebaja
13.oktoobril 2020 esitatud tõendi ja seisukoha.
13.Kaebaja tasus määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta alates 1. jaanuarist 2018 riigilõivu haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest. HKMS § 104 lg 5 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. HKMS § 104 lg 8 lause 4 järgi võib kohus tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastada vajaduse korral ka omal algatusel. Kuna kaebaja oli määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud RLS § 22 lg 1 p 9 alusel, siis tuleb kaebajale määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tagastada.
IV Taotlus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks
14.Riigi õigusabi osutanud advokaat H. Koduvere esitas 5. ja 13. oktoobril 2020 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks summas 1033,2 eurot (sh käibemaks 172,20 eurot). Taotluste kohaselt on esindaja teostanud järgmised toimingud: - 23. september 2020 SA Tartu Ülikooli Kliinikumile päringu koostamine ja saatmine – 25 minutit; - 2. oktoobril 2020 Tartu Halduskohtu xx. xxx xx. a kaebuse tagastamise määruse vastuvõtmine, tutvumine ja analüüsimine – 580 minutit; - 13. oktoober 2020 SA TÜ Kliinikumi 9. oktoobri vastusega tutvumine ja ringkonnakohtule seisukoha esitamine – 107 minutit.
15.Tartu Maakohtu 3. aprilli 2020. a. määrusega on kohus määranud riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 6 lg 1, 8 p 1 ja 15 lg 5 alusel A.M.ile riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks ning isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Eesti Advokatuur on teinud nimetatud isiku esindamise ülesandeks vandeadvokaat Henn Koduverele. RÕS § 17 lg 1 kohaselt säilib isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks RÕS § 4 lg-s 3 ettenähtud riigi õigusabi liigiks ning varasemalt nimetatud advokaat jätkab isikule riigi õigusabi osutamist. RÕS § 22 lg 7 sätestab, et riigi õigusabi andmise otsustanud kohus kontrollib advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on 5. oktoobri 2020. a taotlusel kajastatud 25 minuti ulatuses SA Tartu Ülikooli Kliinikumile päringu koostamine ja saatmine ning 13. oktoobril 2020 SA TÜ Kliinikumi 9. oktoobri vastusega tutvumine ja ringkonnakohtule seisukoha esitamine 107 minuti ulatuses põhjendamatud, sest selliste tõendite kogumine ja esitamine määruskaebuse menetluses ei olnud vajalik. Kuivõrd toimingud 132 minuti ulatuses ei olnud vajalikud, siis ei rahulda ringkonnakohus 132 minuti osas eelviidatud toimingutele kulunud aega.
17.Riigi õigusabi tasu halduskohtumenetluses on 36 eurot iga poole tunni kohta (määruse nr 16 § 1 lg 6 ja § 11 lg 1). Määruse nr 16 § 1 lg 10 kohaselt kui advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Ringkonnakohtu hinnangul on 5. oktoobri taotlusel kajastatud Tartu Halduskohtu
19.septembri 2020. a määruse vastuvõtmine, tutvumine ja analüüs ning määruskaebuse koostamisele kulunud 580 minutit ülemäärane ajakulu ja põhjendatuks saab lugeda ajakulu 390 minuti ulatuses. Seega eeltoodud osas reaalselt toimingule kulunud aega arvesse võttes on taotlusel põhjendamatult kajastatud ajaks 190 minutit ja tasuks 228 eurot.
18.Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et põhjendatud ajakulu käesolevas menetluses tehtud toimingutele on kokku 390 minutit. Sellise ajakulu eest määratav tasu on 468 eurot. Kuivõrd OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid (registrikood 11643617) on registreeritud käibemaksukohustuslasena, siis lisandub tasule käibemaksuna 93,60 eurot (määruse nr 16 § 1 lg 10). Seega on kokku tasu suuruseks kokku 561,60 eurot
19.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas määruses kohtu algatusel kaebaja nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.