Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. oktoober 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-68
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 30. septembri 2019. a otsuse nr 54145 ja 18. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 8-3/28551 tühistamiseks, Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks uuesti vaatama läbi kaebaja taotlus soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks ning kaebaja represseeritud oleku lõppemise kuupäeva tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2020. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX, esindaja Reet Rattur Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
5. oktoober 2020
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-68 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. novembril 2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-20-68 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 20.05.2019 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse ja dokumendid soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks alates 14.09.2019 okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 12 p 1 ja § 13 lg 1 p 5 alusel kui laps, kes on sündinud vanemate asumisel viibimise ajal. Taotleja soovis pensionistaaži arvestamist kolmekordses määras ajavahemiku 14.09.1957 (sünniaeg) kuni 30.09.1959 (XXi emale YYle passi väljastamise aeg) eest, mil tal puudus reaalne võimalus asumisele väljasaatmiselt Eestisse naasta.
SKA jättis 30.09.2019 otsusega nr 54145 kaebaja avalduse rahuldamata.
ReprS § 12 lg 1 järgi on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse mõistes represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel, samuti ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikul – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. ReprS § 13 lg 5 kohaselt arvatakse ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil eelnimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. XX viibis asumisel 14.09.1957 kuni 01.10.1957, s.o sünnist kuni Eestis elamise loast teadaandmiseni. Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 20.10.1989 õiendi kohaselt viibis YY asumisel 25.03.1949 kuni 04.03.1957 ning Riigiarhiivi 19.05.2010 teatise 18-7-3.6/3280 kohaselt vabastati YY asumiselt 04.03.1957 ilma Eestisse tagasipöördumise õiguseta. Eestis elamise õiguse YYile andis ENSV MN 01.10.1957 määrus. Sellest ajast alates anti talle Eestis elamise õigus. Haldusmenetluses esitatud ja kogutud tõenditest ei nähtu, et okupatsioonivõimude poolt oleks YYile pärast 01.10.1957 tehtud mingeid takistusi Eestisse naasmiseks, samuti passi või muu reisidokumendi saamiseks.
3.XX esitas SKA eelnimetatud otsuse peale vaide, mille SKA jättis 18.12.2019 vaideotsusega nr 8-3/28551 rahuldamata.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA otsuse nr 54145 ja vaideotsuse nr 83/28551 tühistamiseks, kaebaja represseeritud oleku lõppemise kuupäevana 30.09.1959 tuvastamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks uuesti läbi. SKA määras kaebaja represseeritud oleku lõppemise kuupäeva valesti. SKA on määratlenud kaebaja Eestis elamise loast teadasaamise aja ENSV MN 01.10.1957 määruse vastuvõtmisega, mis ei ole õige. Tegelikult sai YY Eestisse tagasipöördumise õigusest teada palju hiljem, sest määrus ei kuulunud vastavalt määrusele tehtud märkele avalikustamisele. Määrust ei ole ka kaebaja toimikus. Kaebaja ja tema ema jätkasid represseeritutena oma igapäevategevusi nii, nagu nad oleksid jätkuvalt represseeritud, kannatades võimu mõjude all. YYi ja sellega ka kaebaja represseeritud olek lõppes YYile passi väljastamisega 30.09.1959. YYile väljastati Omski oblastis Ust-Išimi rajooni pass IX-yx nr 667277 Eestisse naasmiseks 30.09.1959. Ilma 2(6)
3-20-68 passita puudus kaebaja emal koos kaebajaga reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. On usutav, et passi taotlemine Omski oblastis Ust-Išimi rajoonis endise represseeritud isiku poolt oli aeganõudev. YY sai esitada passi taotluse siis, kui tema taotlus Nõukogude võimude poolt vastu võeti. Samasugust viivitust passi väljastamisel Nõukogude võimu poolt on kogenud ka teised represseeritud isikud. Sarnaseid olukord on kohtud käsitlenud mitmetes lahendites (haldusasjad nr 3-11-2269 ja 3-17-2270).
SKA palus jätta kaebuse rahuldamata.
ReprS § 13 lg 5 kohaselt tuleb kaebaja asumisel viibimise aja tuvastamisel lähtuda ema YYi asumisel viibimise ajast. ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt ning p 4 kohaselt vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, kolmekordselt. ReprS-s sätestatud soodustustele annab õiguse ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Samale seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus mitmes haldusasjas tehtud lahendis (haldusasjad nr 3-12-1483, 3-15-1468, 316-897), leides, et ReprS § 13 lg 1 p 4 mõtteks saab pidada seda, et kui välja saadetud isik vabanes asumiselt, kuid ilma Eestisse elama asumise õiguseta, saab aega kuni selle õiguse omandamiseni endiselt pidada õigusvastaselt represseeritud oleku ajaks, mis annab õiguse ReprS-s sätestatud soodustustele, kui aga isik oli asumiselt vabastatud ilma okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta, oli tal edaspidi vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada ning represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud. Paljud inimesed saabusid asumiselt tagasi Eestisse ka tõenditega (n-ö spravkadega), mis oli käsitatav loana reisida. Neile väljastati passid alles Eestis. Puuduvad tõendid, et YY oleks pärast asumiselt vabastamist taotlenud passi või muu reisidokumendi väljastamist ja talle oleks selle väljastamisest keeldutud. Samuti ei nähtu ühestki dokumendist, et okupatsioonivõimud varjasid YYi eest tema vabastamise fakti või Eestisse naasmise õigust. YY esitas 05.07.2004 SKA-le taotluse represseeritu tunnistuse väljastamiseks, näidates asumise lõpuajana 1957. a.
Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 otsusega jäeti XXi kaebus rahuldamata.
Kaebaja on viidanud NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 07.01.1960 seadlusele Teatud liiki eriasumisele saadetud isikute suhtes piirangute tühistamise kohta, ent kaebaja ema ei olnud selle seadluse adressaat, sest ta sai passi enne selle seadluse jõustumist. 12.10.1957 seadlus keelas Eestisse tagasipöördumise isikutele, keda on karistatud ja kes on karistuse ära kandnud tegevuse eest karistussalkades, salakuulamise, terroristlike ja diversiooniaktide ja banditismi eest, samuti Eesti endiste kodanlike valitsuste liikmetel, kodanlike poliitiliste parteide, natsionalistlike organisatsioonide, politsei ning riigiasutuste juhtivatel tegelastel ja Eesti natsionalistlikust põrandaalusest tegevusest aktiivseil osavõtjail. YY saadeti asumisele kui natsionalistliku organisatsiooni liikme pereliige. Tuginedes NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi nõupidamise 02.07.1949 protokollile nr 36-a (tl 7071) ja ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 27.08.1953 teatisele, ei kuulunud YY isikute hulka, keda 12.10.1957 seadlus ei lubanud Eestisse naasta. 19.05.2010 arhiiviteatise kohaselt andis YYile Eestis elamise õiguse ENSV MN 01.10.1957 määrus. Sellega lõppesid tema jaoks represseerimise vahetud mõjud. ReprS § 13 lg 1 p 4 ja § 1 lg 1 koosmõjus saab teha järelduse, et ReprS alusel annab soodustingimustel pensionile õiguse üksnes ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud 3(6)
3-20-68 (Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-1468, p 13). Tõenditest ei nähtu, et YYi eest oleks seda määrust varjatud või keeldutud teda tagasi lubamast. Esitatud tõenditest ei nähtu ka, kas ning mille tõttu viivitati YYile passi väljastamisega. Vastustaja kinnitusel pöördusid paljud inimesed Eestisse tagasi enne passi väljastamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XXi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. 19.05.2010 arhiiviteatise 18-7-3.6/3280RL järgi on YY vabastatud 04.03.1957 ilma Eestisse tagasipöördumise õiguseta. Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 17.02.1949 teatise kohaselt oli YY arreteeritud ja süüdi mõistetud vastavalt VNFSV kriminaalkoodeksi artiklitele 58-1a ja 5811 25 aastaks. ENSV MN 01.10.1957 määrus ei andnud talle õigust tagasi pöörduda. Selle p 1 keelas tagasipöördumise ENSV-sse isikutele, keda oli karistatud ja kes olid karistuse ära kandnud tegevuse eest natsionalistlikes organisatsioonides, ja Eesti põrandaalusest natsionalistlikust tegevusest aktiivseile osavõtjaile. Tagasipöördumise piirang kaotati 07.01.1960 seadlusega, mille p 1a nägi ette tühistada eriasumise piirangud ja vabastada siseministeeriumi organite haldusjärelevalve alt natsionalistlike põrandaaluste ning relvastatud natsionalistlike jõukude juhtide ja osalejate perekonnaliikmed. Sellest, et YY oli perekonnaliige, ei saa järeldada, et temal oli tagasipöördumine lubatud varem. Pole teada, millal tekkis YYil õigus pöörduda Eestisse tagasi, kuid seda sai teha alates YYile passi väljastamisest. Apellandil ei ole võimalik tõendada, et võimud varjasid YYi eest 01.10.1957 määrust. Kui määrusele on märgitud „Trükis avaldamata“, siis tuleb eeldada, et seda ei avaldatud ning see ei olnud apellandi emale kättesaadav. Vabastamisest Eestisse pöördumise õigusega sai apellandi ema teada alles pärast passi väljastamist. Asjaajamine ei olnud sel ajal läbipaistev. Dokumentide väljastamisega viivitamine ilma põhjust nimetamata oli tookordsele asjaajamisele omane. Kaebaja ei saa tõendada, et passi väljastamisega viivitati. On väheusutav, et YY ei soovinud ise passi saada enne 30.09.1959. N-ö spravkaga reisimine ei olnud lubatav. Tallinna Ringkonnakohus selgitas lahendis asjas nr 3-15-1468, et määrav on, kas isik sai ise oma viibimiskoha üle otsustada ja piiranguteta Eestisse naasta. Pass väljastati enne 07.01.1960 seadluse kehtestamist arvatavasti seetõttu, et seadluse kehtestamine oli juba ettenähtav. Tagasipöördumine oli võimalik pärast 07.01.1960 seadluse vastuvõtmist, mitte aga passi väljastamist.
8.SKA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja jääb varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Vaidlus käib kohtuasjas selle üle, kas kaebaja ema naasmine Eestisse asumiselt oli ajavahemikus 04.03.1957–30.09.1959 takistatud ReprS § 13 lg 1 p 4 tähenduses. Selle sätte kohaselt arvatakse Eestis omandatud pensionistaaži hulka represseeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse. Kaebaja taotleb pensioniõigusliku staaži hulka koos oma emaga Eestisse pöördumiseni kulunud aega ReprS § 13 lg 1 p 5 alusel. 4(6)
3-20-68
10.Asja lahendamisel ei saa omistada määravat tähtsust sellele, millist ajavahemikku võeti pensionõigusliku staažina ReprS alusel arvesse YYi puhul, sest tema pensioniõigusliku staaži määratlemisel tehtud võimalikud vead ei saa takistada kaebaja pensioniõigusliku staaži õiget määratlemist. Kuigi kaebaja ja tema ema Eestisse saabumise asjaolusid ei saa vaadata lahus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus asjas nr 3-16-897), ei ole YYi pensioniõigusliku staaži tuvastamise või represseeritu staatuse tuvastamisel antud haldusaktid siduvad kaebajat puudutavate haldusaktide andmisel. Sellise haldusakti resolutsioon ei määra kindlaks kaebaja pensioniõiguslikku staaži või ReprS § 13 tingimustele vastavust.
11.Isikute kategooriad, kellel oli õigus Eestisse tagasi pöörduda, on määratletud nii ENSV MN 01.10.1957 määruses nr 332 (tõlge dtl 48), ENSV ÜN Presiidiumi 12.10.1957 seadluses (dtl 63) kui NSVL ÜN Presiidiumi 07.01.1960 seadluses (tõlge dtl 101) ebaselgelt ja viisil, mis ei võimalda neid norme üheselt tõlgendada. Seadluses loetletud isikute perekonnaliikmeid ei saa loetletud isikutega samastada. Kaebaja ema karistati VNFSV kriminaalkoodeksi artiklite 58-1a ja 58-11 alusel, seega kodumaa reetmise ettevalmistamisele või toimepanemisele suunatud organiseerimistegevuse eest või selleks moodustatud organisatsioonist osavõtmise eest. 01.10.1957 määrus nägi ette piirkonnad, kus eriasumiselt vabastatud isikud võivad Eestis elada. Rahvusarhiivi teatise järgi on seda määrust mõistetud nii, et see andis YYile õiguse Eestisse tagasi pöörduda. Samal seisukohal on ka Sotsiaalkindlustusamet. 12.10.1957 seadlusega keelati Eestisse asumine mitmel isikutegrupil. Kaebaja ema ei viibinud asumisel seetõttu, et teda oleks karistatud tegevuse eest karistussalkades, salakuulamise, terroristlike ja diversiooniaktide ja banditismi eest, samuti selle eest, et ta oli kodanlike poliitiliste parteide, natsionalistlike organisatsioonide, politsei või riigiasutuste juhtiv tegelane. Pole siiski selge, kas kaebaja ema sai pidada Eesti natsionalistlikust põrandaalusest tegevusest aktiivseks osavõtjaks. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid YYi kuulumist sellesse kategooriasse. Portaali memoriaaYYe andmete1 järgi saadeti YY asumisele tema abikaasa XY tõttu, kes oli omakaitses. YY oli selle portaali andmete kohaselt vabastatud asumiselt 04.03.1957. Rahvusarhiivi 15.05.2019 arhiiviteatise kohaselt vabastati YY sel päeval asumiselt Eestisse tagasipöördumise õiguseta ja see õigus tekkis tal 01.10.1957 määruse vastuvõtmisega. Represseeritu tunnistuse taotluses märkis YY ise, et oli asumisel 1949–1957, ent ei toonud välja, et talle oleks tehtud hiljem takistusi Eestisse naasmisel ning ta oleks pidanud sunnitult elama Ust-Išimi rajoonis veel kolm aastat.
12.Apellant märgib, et 01.10.1957 määrust ega 12.10.1957 seadlust ei avaldatud. Määruse päises on märge „Trükis avaldamata“ ja seadluse päises „Ei kuulu ajakirjanduses avaldamisele“. Haldusasja toimikus puuduvad tõendid, et kaebaja ema oleks saanud tagasipöördumise õigusest teada muudest allikatest. Kaebaja kinnitusel ei viibinud tema emaga koos enne Eestisse naasmist teisi eestlasi ja puuduvad andmed ka selle kohta, et kaebaja ema oleks pidanud Eestis elanud sugulastega kirjavahetust. Kaebajale ei saa panna tõendamiskoormust faktilise asjaolu tõendamiseks, et tema ema ei olnud teadlik 1957. a oktoobris antud aktidest, mida ei avaldatud. Olukorras, kus isiku Eestisse naasmise õigusest teavitamise korda sel ajal üldiselt ei kehtinud, ei saa aga asuda seisukohale, et tõendite puudumisel tuleb iga kord lugeda isik represseerituks seni, kuni ta tegelikult Eestisse elama asub või talle sel otstarbel pass väljastatakse.
13.Eluliselt usutavaks ei saa pidada seda, et kaebaja emal ega sakslasest isal ei olnud mingeid suhteid päritolupaiga ega lähedastega, kes oleks neid asumiselt vabanemise või selle kohta pädevatelt võimuorganitelt teabe küsimise võimalusest teavitanud. Üldteadaolevaks saab
https://www.memoriaaYYe/otsing/?q=soomuste&f=all.
5(6)
3-20-68 pidada asjaolu, et suur hulk 1949. aastal asumisele saadetud isikutest vabanesid 1957. aastal ning pöördusid sel ajal ka Eestisse tagasi. Kaebaja ema elas Eestis kuni 1949. aastani ja oli sel ajal 28-aastane, mistõttu pidi tal olema Eestis lähedasi. Teave Eestisse tagasipöördumise võimaluse kohta levis eeldatavasti väga laialdaselt ega saanud jääda kaebaja ema kõigi lähedaste jaoks, kellest osa elasid ilmselt ka jätkuvalt Eestis, tähelepanuta. Sotsiaalkindlustusamet märgib põhjendatult, et pole usutav, et ametivõimud varjasid kaebaja ema eest õigust Eestisse tagasi pöörduda, kui sellekohane luba oli antud. Vastasel korral ei oleks tagasipöördumiseks luba antudki.
14.Haldusasjas nr 3-17-2270 selgitas ringkonnakohus, et senises kohtupraktikas on reaalse võimaluse puudumisena Eestisse naasta käsitatud õiguslikke või administratiivseid, sh ametnike omavolist tingitud takistusi, okupatsioonivõimude poolseid liikumispiiranguid, kuid mitte olmeküsimusi, sobiva aja ootamist või ilmastikuolusid (haldusasjad nr 3-16-897, 3-121483, 3-15-1468). Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid ametivõimude poolt jätkuvate takistuste tegemist kaebaja ema Eestisse naasmisel, näiteks selle kohta, et passi väljastamise taotlus esitati oluliselt varem kui pass väljastati (30.09.1959). Takistuste tegemise vastu räägib nii YYi represseeritu tunnistuse taotluses märgitud represseerimise lõpuaeg 1957 kui ka Eesti kommunismiohvrite 1940–1991 otsinguportaalis memoriaaYYe kaebaja kohta tehtud märge „Ema vabastati asumiselt 04.03.1957, kuid ta oli lapseootel ja Eestisse tagasi ei saanud sõita. Teadaolevalt jõudis pere Eestisse alles 1960. aastal“. Seega võis hilisema naasmise põhjuseks olla kaebaja vanemate soov mitte vahetada elukohta väga väikese lapsega, mitte tagasipöördumise võimaluse mitteteadmine.
15.Kuna puuduvad tõendid kaebaja ema ja kaebaja Eestisse naasmisel tehtud takistuste kohta pärast 01.10.1957 määruse andmist, ei ole alust pidada kaebajat ReprS § 13 lg 1 p-s 5 nimetatud isikuks selle kuupäeva järel. Viivitus selle määruse andmisest teadasaamisel ei saanud olla eelmärgitud põhjustel märkimisväärne.
16.Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb apellandi apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.