Tallinna Halduskohus Tristan Ploom 26.06.2020, Tallinn 3-20-68 XXi kaebus Sotsiaalkindlustusameti otsuse nr 54145 ja vaideotsuse nr 8-3/28551 tühistamiseks, Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks uuesti vaatama läbi kaebaja taotlus soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks ning kaebaja represseeritud oleku lõppemise kuupäeva tuvastamiseks Kaebaja: XX, lepinguline esindaja Reet Rattur Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XXi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.07.2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
XX (edaspidi kaebaja) esitas 20.05.2019 Sotsiaalkindlustusametile (edaspidi SKA) avalduse ja dokumendid soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks alates xx xx xxxx, okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (edaspidi ReprS) § 12 p 1 ja § 13 lg 1 p 5 alusel, kui laps, kes on sündinud vanemate asumisel viibimise ajal. Kaebaja soovis pensionistaaži arvestamist kolmekordses määras ajavahemiku xx xx xxxx–30.09.1959 eest, mil kaebajal puudus reaalne võimalus asumisele väljasaatmiselt Eestisse naasta.
2.SKA vaatas kaebaja avalduse läbi haldustoimikus olevate dokumentide ja asjaolude alusel ning jättis otsusega nr 54145 kaebaja avalduse rahuldamata.
3.Kaebaja SKA otsusega ei nõustunud ning esitas vaide SKA otsusele nr 54145. SKA jättis 18.12.2019 vaideotsusega nr 8-3/28551 kaebaja vaide rahuldamata.
4.Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) saabus 10.01.2020 kaebaja kaebus, milles kaebaja palub tühistada SKA otsus nr 54145 ja vaideotsus nr 8-3/28551, tuvastada kaebaja represseeritud oleku lõppemise kuupäevaks 30.09.1959 ning kohustada SKA-d uuesti vaatama läbi kaebaja taotlus soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks.
5.Kohus võttis 13.02.2020 määrusega kaebuse menetlusse.
6.Kohus määras 21.05.2020 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
7.SKA otsus ja vaideotsus rikuvad kaebaja seaduslikku õigust saada soodustingimustel vanaduspensioni ReprS alusel.
8.SKA poolt ebaõige otsuse tegemise põhjuseks on asjaolu, et SKA määras kaebaja represseeritud oleku lõppemise kuupäeva valesti. Sellest järeldab SKA, et kaebaja ei ole olnud represseeritu ühte täisaastat. Otsuses on märgitud kaebaja asumisel viibimise perioodiks valesti xx xx xxxx kuni 01.10.1957, s.o. sünnist kuni Eestis elamise loast teadaandmiseni. SKA on määratlenud kaebaja Eestis elamise loast teadasaamise aja ENSV MN 01.10.1957 määruse vastuvõtmisega, mis ei ole õige. Tegelikult sai kaebaja ema YY Eestisse tagasipöördumise õigusest teada palju hiljem, sest määrus ei kuulunud, vastavalt määrusele tehtud märkele, avalikustamisele. On oluline, et määrusel on vastav venekeelne märge. Määrust ei ole ka kaebaja toimikus. See tähendab, et YY ja kaebajale sellest määrusest teada ei antud ja seetõttu ei teadnud nad võimalusest Eestisse naasta. Kaebaja ja tema ema jätkasid represseeritutena oma igapäevategevusi nii, nagu nad oleksid jätkuvalt represseeritud, kannatades võimu mõjude all. Sellest tuleneb, et ENSV MN 01.10.1957 määrus kaebaja ema YY represseeritud olekut reaalselt ei lõpetanud, sest talle ei teatatud piirangute puudumisest kodumaale naasmiseks ning ta oli endiselt represseeritu.
9.Kaebaja ema YY ja sellega ka kaebaja represseeritud olek lõppes kaebaja ema YY passi väljastamisega 30.09.1959. Kaebaja emale väljastati Omski oblastis Ust-Išimi rajooni pass IXyx nr xxxxxx Eestisse naasmiseks 30.09.1959. Ilma passita puudus kaebaja emal koos kaebajaga reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. On usutav, et passi taotlemine Omski oblastis Ust-Išimi rajoonis endise represseeritud isiku poolt oli aeganõudev. YY sai esitada passi taotluse siis, kui tema taotlus Nõukogude võimude poolt vastu võeti. Samasugust viivitust passi väljastamisel Nõukogude võimu poolt on kogenud ka teised represseeritud isikud. Sarnaseid olukord on kohtud käsitlenud mitmetes kohtulahendites, (3-11-2269 ja 3-17-2270).
10.Passi väljastamisega viivitamine on Nõukogude võimu ja represseerimisega vahetult kaasnev mõju. Kui YY ei oleks represseeritud, ei oleks ta pidanud Eestisse naasmiseks passi
taotlema. Represseerimise ja Nõukogude võimu kehtestamisega Eestis muutus tema endine isikut tõendav dokument kehtetuks ja seda ei saanud kasutada liikumiseks Nõukogude Liidus. Alles passi väljastamine kinnitas piirangute puudumist Eestisse naasmiseks. Ei ole teada, et talle oleks määruse kohta muid teateid edastatud. Kaebaja emal passi puudumine ja Nõukogude Liidus kehtinud passirežiim olid väga reaalsed takistused Eestisse naasmiseks. Neid ei oleks tekkinud, kui kaebaja ema ei oleks represseeritud.
11.Kaebaja soodustingimustel vanaduspensionile õigust andva staaži hulka tuleb arvata aeg kuni Eestisse naasmise reaalse võimaluse tekkimiseni 30.09.1959, millal lõppes tegelikult tema represseeritud olek tema emale YY passi väljastamisega. SKA on väitnud, et Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemist (SKAIS) nähtub, et kaebaja emale, YY, on arvestatud kolmekordselt pensionistaaži perioodi 25.03.1949 kuni 04.03.1957 eest. Kaebaja leiab, et sellisel juhul on ka YY arvestatud pensionistaaži ebaõigete andmete alusel ning ka YY pensionistaaži arvestuses peaks asumisel oleku aeg olema 25.03.1949 - 30.09.1959. Kui andmed kaebaja ema toimikus tema represseeritud oleku aja kohta on valed, ei saa need olla aluseks pensionistaaži arvestamiseks kaebajale. Pensioni määramisel tuleb kindlaks teha iga isiku kohta tegelikud asjaolud, mis näitavad, milline periood on talle pensioni määramise aluseks, sealhulgas millal kaebajal tekkis reaalne võimalus Eestisse naasmiseks.
12.Passi väljastamist YY 30.09.1959 tõendab Jaamakülas Surju vallas Pärnu maakonnas asuva elamu majapidamisraamat (koostatud 1960 – 1962 - Arhiiviteatis 15.05.2019 nr 7-3/19/1398). Arhiiviteatise kohaselt on majapidamisraamatus perekond X all märgitud perekonnapea Y Y, sünd. xx xx xxxx ja poeg XX, sünd.xx xx xxxx. Perekond omas Eestisse saabumisel alates 1960. aastast majapidamist Jaamakülas, Surju vallas. Majapidamisraamatu koopiast nähtub, et YY nime juurde on sisse kantud järgmised andmed: pass IX-yx nr xxxxxx, väljastatud Omski oblastis Ust-Išimi rajoonis 30.09.1959 kuni 30.09.1969.
13.Vale on SKA seisukoht, et soodustingimustel vanaduspensioni määramine ei ole võimalik, kuivõrd kaebaja ei ole olnud represseeritud olekus ühtegi täisaastat. Vahemikus tema sünnist xx xx xxxx kuni represseeritud oleku lõppemiseni 30.09.1959 on kaks täisaastat, millega on talle soodustingimustel vanaduspensioni määramine ReprS § 12 lõike 1 alusel võimalik. Sellega vastab kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramine seadusele ning tema 20.05.2019 pensioni määramise taotlus kuulub rahuldamisele.
14.Kaebaja esitas 11.03.2020 kohtule Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse 12.10.1957, mille kohaselt keelati tagasipöördumine isikutele, keda on karistatud ja kes on karistuse ära kandnud tegevuse eest Eesti põrandaaluses tegevuses aktiivselt osavõtmises. 12.10.1957 seadluse punkti 1 kohaselt oli keelatud tagasipöördumine ENSV-sse isikutel, keda oli karistatud ja kes olid karistuse ära kandnud tegevuse eest natsionalistlikes organisatsioonides ja eesti põrandaalusest natsionalistlikust tegevusest aktiivseil osavõtjail. Seadluse punkti 2 kohaselt otsustati karistada omavolilise tagasipöördumise eest vabadusekaotusega 1-3 aastat. NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi erinõupidamise protokolli nr 36-a 02.07.1949 väljavõttest tulenevalt otsustas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium saata YY kui natsionalistliku organisatsiooni liikme pereliige eriasumisele Omski oblastisse Siseministeeriumi organite järelevalve alla. 27.08.1953 teatise kohaselt oli Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi osakonna A üldkartoteegis on märgitud: YY, saadetud 1949. aasta märtsikuus ENSV-st Omski oblastisse kui natsionalisti perekonnaliige. Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 17.02.1949 teatise kohaselt oli Soomuste, YY arreteeritud ja süüdi mõistetud vastavalt artiklitele 58-1a ja 58-11 VNFSV Kriminaalkoodeks Sõjaväeline Tribunal (sõnad loetamatud) ENSV 2. VII 48, 25 aastaks. YY ja YY tähendavad YY, mida kinnitab ka sundasumise tõendil ja kaebaja sünnitunnistusel märgitud sama nimi. Pärast abiellumist kandis YY perekonanime Y. Eelnimetatud dokumentidega on tõendatud, et kaebaja ema YY oli saadetud eriasumisele kui natsionalistliku organisatsiooni liikme pereliige ning süüdi mõistetud.
Sellega ei olnud YY ja koos viimasega ka kaebajal võimalik pöörduda Eestisse tagasi MN 01.10.1957 määruse alusel, sest see oli Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse 12.10.1957 punkti 1 alusel keelatud. Sellel põhjendusel tuleb kaebaja soodustingimustel vanaduspensionile õigust andva staaži hulka arvata aeg kuni Eestisse naasmise reaalse võimaluse tekkimiseni 30.09.1959, millal lõppes tegelikult tema represseeritud olek tema emale YY passi väljastamisega.
15.NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 07.01.1960 seadluse Teatud liiki eriasumisele saadetud isikute suhtes piirangute tühistamise kohta punkti 1 kohaselt otsustas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium alles 07.01.1960 tühistada eriasumise piirangud ja vabastada siseministeeriumi organite haldusjärelevalve alt: a) natsionalistlike põrandaaluste ning relvastatud natsionalistlike jõukude juhtide ja osalejate perekonnaliikmed. Tõend kinnitab kaebaja selgitusi selle kohta, et YY ei saanud Eestisse tagasi pöörduda enne 07.01.1960. Pass väljastati talle tagasipöördumiseks 30.09.1959.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
16.ReprS § 13 lg 5 kohaselt tuleb kaebaja asumisel viibimise aja tuvastamisel lähtuda ema YY asumisel viibimise ajast. ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt ning p 4 kohaselt vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, kolmekordselt. ReprS-s sätestatud soodustustele annab õiguse ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Samale seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus mitmes haldusasjas (haldusasjad 3-12-1483, 3-15-1468, 3-16-897) tehtud lahendis leides, et ReprS § 13 lg 1 p 4 mõtteks saab pidada seda, kui välja saadetud isik vabanes asumiselt, kuid ilma Eestisse elama asumise õiguseta, saab aega kuni selle õiguse omandamiseni endiselt pidada õigusvastaselt represseeritud oleku ajaks, mis annab õiguse ReprS-s sätestatud soodustustele, kui aga isik oli asumiselt vabastatud ilma okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta, oli tal edaspidiselt vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada ning represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud.
17.Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 20.10.1989 õiendi kohaselt viibis YY asumisel 25.03.1949 kuni 04.03.1957 ning Riigiarhiivi 19.05.2010 teatise 18-7-3.6/3280 kohaselt vabastati YY asumiselt 04.03.1957 ilma Eestisse tagasipöördumise õiguseta, Eestis elamise õiguse andis YY ENSV MN 01.10.1957 määrus. Seega vabastati YY asumiselt 04.03.1957 ja õigus Eestisse elama asuda anti talle 01.10.1957. Haldusmenetluses esitatud ja kogutud tõenditest ei nähtu, et okupatsioonivõimude poolt oleks YY pärast 01.10.1957 tehtud mingeid takistusi Eestisse naasmiseks, samuti passi või muu reisidokumendi saamiseks. SKA kogemuse kohaselt saabusid päris paljud inimesed asumiselt tagasi Eestisse ka tõenditega (nn „spravkadega“), mis oli käsitatav loana reisida, ja neile väljastati passid alles Eestis. Puuduvad tõendid, et YY oleks pärast asumiselt vabastamist taotlenud passi või muu reisidokumendi väljastamist ja talle oleks selle väljastamisest keeldutud. Samuti ei nähtu ühestki dokumendist, et okupatsioonivõimud varjasid YY eest tema vabastamise fakti või Eestisse naasmise õigust. Selline tegevus oleks ka arusaamatu, sest soovides YY mittevabastamist või Eestisse tagasipöördumist, oleks okupatsioonivõimudel olnud võimalik teda mitte vabastada või mitte lubada Eestisse elama asuda. Eestis elamise õiguse saamisega olid represseerimisega kaasnevad mõjud YY suhtes lõppenud ja ta võis ise oma edaspidise viibimiskoha üle otsustada, s.t et dokumentidest nähtuvalt saab YY pensioniõigusliku staaži hulka arvata asumisel viibimise aja 05.03.1949 kuni 01.10.1957.
taotleb) on YY omakäeliselt kirjutanud: viibisin asumisel 1949-1957, lisades taotlusele Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 20.10.1989 õiendi. YY ei ole SKA-le esitanud ühtegi taotlust, selgitust ega väidet, et talle keelduti väljastamast passi/reisidokumenti või tema eest oleks varjatud teavet tema vabastamise või Eestisse naasmise õiguse kohta. Samas asjaolu, et YY ei taotlenud pikema asumisel viibimise perioodi sooduskorras pensioniõigusliku staaži hulka arvamist, ei takista selle taotlemist YY lapse, kaebaja poolt, kui selline taotlus on põhjendatud ja okupatsioonivõimude poolt YY Eestisse tagasipöördumiseks tehtud takistused leiavad tõendamist.
19.Koos kaebusega esitatud ja haldusmenetluses kogutud dokumentidest ei nähtu, et pärast asumiselt vabastamist ja Eestisse naasmiseks loa andmist oleksid okupatsioonivõimud teinud YY mingeid takistusi Eestisse naasmiseks. Võimalike tunnistajate ärakuulamist kaebaja taotlenud ei ole. Seega on SKA jätkuvalt seisukohal, et kaebaja viibis koos emaga asumisel alates sünnist xx xx xxxx kuni emale Eestis elamise õiguse andmiseni 01.10.1957, kokku alla ühe aasta, ja tal ei teki õigust soodustingimustel vanaduspensionile ReprS alusel.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
20.Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja ema, YY ning seejuures kaebaja asumisel viibimise lõppkuupäevaks tuleb lugeda ENSV MN 01.10.1957 määruse andmise aeg või 30.09.1959, mil YY väljastati pass, ning kas sellest tulenevalt on kaebajal õigus soodustingimustel vanaduspensionile ReprS § 12 p 1 ja § 13 lg 1 p 5 alusel.
21.ReprS § 12 lg 1 järgi on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse mõistes represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel, samuti käesoleva seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud isikul – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. ReprS § 2 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt represseeritud isikuks on isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 28.09.1939 sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik, kelle osas kohaldati Eesti Vabariiki alates 16.06.1940 kuni 20.08.1991 okupeerinud riikide poolt ReprS § 2 lg-s 1 loetletud repressioone. ReprS § 2 lg 2 kohasel loetakse represseerituks ka ReprS § 2 lg-s 1 nimetatud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Vaidlus puudub selles, et kaebaja sündis oma ema asumisel oleku ajal (xx xx xxxx) ning loetakse seega ReprS § 2 lg 2 kohaselt represseerituks. ReprS § 13 lg 5 kohaselt arvatakse ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil eelnimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt.
22.Kaebaja on viidanud NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 07.01.1960 seadlusele Teatud liiki eriasumisele saadetud isikute suhtes piirangute tühistamise kohta (tl 84), millega tühistati eriasumise piirangud natsionalistlike põrandaaluste ning relvastatud natsionalistlike jõukude juhtide ja osalejate perekonnaliikmete suhtes. Kohtule nähtub, et YY asus passi taotlema juba enne eelnimetatud seadluse andmist ning pass väljastati talle 1959. aasta septembris. Kohus on seisukohal, et YY ei olnud 07.01.1960 seadluse adressaadiks – seda seetõttu, et YY passi väljastamine 1959. aastal kinnitas tema suhtes tagasipöördumise piirangute puudumist. Juhul
kui YY suhtes oleks piirangute tühistamine toimunud 07.01.1960 seadluse alusel, ei oleks talle passi väljastamine 1959. aastal võimalikuks saanud. Asjaolu, et käesoleval juhul ei ole 07.01.1960 seadlus asjassepuutuv, kinnitab ka kaebaja väide, mille kohaselt oli tagasipöördumine reaalselt võimalik juba 1959. aastal passi väljastamisega (tl 3). Seetõttu ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga, et 1960. aasta seadlus kinnitab asjaolu, et YY ei saanud Eestisse tagasi pöörduda enne 07.01.1960.
23.Kaebaja on kohtule esitanud ka Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi 12.10.1957 seadluse, mille kohaselt keelati tagasi pöörduda teatud hulgal isikutel, mh natsionalistlike organisatsioonide juhtivatel tegelastel ja natsionalistlikust põrandaalusest tegevusest aktiivselt osavõtjatel (tl 55) ning leiab, et eelnimetatud seadlus keelas YY Eestisse tagasi pöörduda ning seega jätkus YY ja kaebaja represseerituna kohtlemine ka pärast 01.10.1957 määruse andmist.
24.Kohus märgib, et 12.10.1957 seadlus keelas Eestisse tagasipöördumise isikutel, keda on karistatud ja kes on karistuse ära kandnud tegevuse eest karistussalkades, salakuulamise, terroristlike ja diversiooniaktide ja banditismi eest, samuti Eesti endiste kodanlike valitsuste liikmetel, kodanlike poliitiliste parteide, natsionalistlike organisatsioonide, politsei ning riigiasutuste juhtivatel tegelastel ja eesti natsionalistlikust põrandaalusest tegevusest aktiivseil osavõtjail. Kohtule esitatud dokumentidest nähtub, et YY saadeti asumisele kui natsionalistliku organisatsiooni liikme pereliige (tl 70-71). Kohtule nähtub, et 12.10.1957 seadlus kehtestati teatud isikute grupile, kes kandsid kodanlikes organisatsioonides, asutustes ning liikumistes juhtivat, aktiivset positsiooni. Tuginedes väljavõttele protokollist nr 36-a, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumieri nõupidamine 2. juulil 1949.a (tl 70-71) ning ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi 27.08.1953 teatisele (tl 72-73) ei kuulunud YY kohtu hinnangul nende isikute gruppi ja seega 12.10.1957 seadluse adressaatide ringi. 10.01.2020 esitatud kaebuses ei tuginenud ka kaebaja asjaolule, et YY (ning koos temaga kaebaja) tagasipöördumine oli takistatud 12.10.1957 seadluse mõju tõttu, vaid tagasipöördumine viibis seetõttu, et YY sai kaebaja väidete kohaselt 01.10.1957 määrusest hiljem teada. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et YY ei olnud 12.10.1957 seadluse adressaadiks ning YY (ja koos temaga kaebaja) tagasipöördumine ei olnud seega 12.10.1957 seadluse mõjust tulenevalt takistatud.
25.19.05.2010 välja antud arhiiviteatise (tl 62) kohaselt andis YY Eestis elamise õiguse ENSV MN 01.10.1957 määrus (tl 39-40). ReprS § 13 lg 1 p 4, § 1 lg 1 sätete koosmõjus saab teha järelduse, et ReprS-i alusel annab soodustingimustel pensionile õiguse üksnes ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud (Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-1468, p 13). Kohus on seisukohal, et 01.10.1957 määruse andmisega lõppesid YY jaoks represseerimise vahetud mõjud ning YY anti sellega luba tagasipöördumiseks. Käesolevas haldusasjas esitatud tõendite põhjalt ei saa kohtu hinnangul järeldada, et kaebaja emale oleks 01.10.1957 määruse andmise järgselt tehtud edasisi takistusi Eestisse naasmiseks. Kaebaja sõnul sai YY 01.10.1957 määrusest ja Eestisse naasmise õigusest teada alles hiljem, samas ei selgu, millal YY sai 01.10.1957 määrusest kaebaja hinnangul teada. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid asjaolu, et nõukogude võimud oleksid YY tagasipöördumise õigust tema eest varjanud või keeldunud 01.10.1957 määruse andmise järgselt lubamast YY Eestisse tagasi pöörduda. Esitatud tõenditest ei nähtu ka, kas ning mille tõttu viivitati YY passi väljastamisega, mistõttu ei saa teha järeldust, et YY Eestisse elama tulekule oleks edasisi takistusi seatud. Kohus on seisukohal, et 01.10.1957 määrus andis asumiselt vabastatutele, mh YY, õiguse tagasi pöörduda ning seega olid represseerimise vahetud mõjud YY jaoks lõppenud. YY tekkis reaalne võimalus oma viibimiskoha üle otsustada ning Eestisse tagasi pöörduda. Samas ei nähtu, et
kaebaja ema oleks enne 1959. aasta passi väljastamist passi taotlenud või et passi väljastamisest oleks varasemalt keeldutud. Kohtule ei nähtu objektiivseid takistusi, mis oleksid piiranud kaebaja ema ning kaebaja tagasipöördumist 01.10.1957 määruse andmise järgselt. SKA vastusest kaebusele nähtub, et paljud inimesed saabusid asumiselt tagasi Eestisse ka tõenditega (nn „spravkadega“), mis oli käsitatav loana reisida, ja neile väljastati passid alles Eestis (tl 58 pöördel). Seega oli YY igal juhul võimalus 01.10.1057 määruse andmise järgselt taotleda dokumentatsiooni Eestisse tagasi pöördumiseks.
26.Eelnevast järeldub, et SKA on õigesti leidnud, et YY ning seejuures ka kaebaja represseeritud olek lõppes 01.10.1957 määruse andmisega, mis lubas asumiselt vabastatutel tagasi pöörduda ning oma viibimiskoha üle otsustada. Sellest tulenevalt viibis kaebaja represseerituna asumisel alla ühe täisaasta (xx xx xxxx-01.10.1957), mistõttu ei ole täidetud tingimused soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks ReprS § 12 p 1 ja § 13 lg 1 punkti 5 alusel.
27.Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kuna SKA on represseeritud oleku lõpukuupäeva määranud õiguspäraselt ning puuduvad muud asjaolud, mis oleksid aluseks SKA otsuse ja vaideotsuse õigusvastasusele, puudub alus SKA otsuse tühistamiseks ning SKA kohustamiseks kaebaja soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks esitatud taotlust uuesti läbi vaadata.
28.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.