Vladimir Fartõgini kaebus kohtulahendiga (Tartu Halduskohtu 25.03.2020.a määrusega kohtuasjas 3-20-504) tekitatud kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja - Vladimir Fartõgin Vastustaja - Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
Tagastada kaebus.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. Määrus ja selle tõlge vene keelde toimetatakse kätte kaebajale.
Asjaolud
1.Vladimir Fartõgin (edaspidi kaebaja) esitas 07.05.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Kaebuse kohaselt ei ole kohtuasjas nr 3-20-504 halduskohus austanud ja arvestanud 25.03.2020.a kohtumääruses (kaebaja viitas määruse põhjenduste punktidele 6 ja 7) esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamisel kaebaja õigusi ja vabadusi ning järginud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 251 lg 1 p 3, kuna see meede oli kõige sobivam eesmärgi saavutamiseks s.t Tartu Vangla kohustamiseks anda kaebajale võimalus jalutuskäiguks värskes õhus. Kaebaja viitas inimõiguste konventsiooni §-le 3 ja põhiseaduse §le 18, mille kohaselt ei või kellegi vastu kasutada piinamist, ebainimlikku ja väärikust alandavat kohtlemist või karistamist. Kaebaja hinnangul on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1 tingimused täidetud, kuna kohtunike osas, kes vaatasid läbi kohtuasja nr 3-20-504 on 28.04.2020 jõustunud Tartu Halduskohtu otsus kohtuasjas nr 3-20-627. Kaebaja palus edastada kohtumäärused ja menetlust lõpetava otsuse vene keeles ning esitas taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks 250 euro ulatuses. Kohtu seisukoht
2.1.Kaebaja väitel on talle kahju põhjustatud Tartu Halduskohtu 25.03.2020.a määrusega kohtuasjas 3-20-504. Selle määrusega tagastas halduskohus kaebaja 16.03.2020. a kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebajal oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Sama määrusega jättis halduskohus läbi vaatamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, kuna seonduvalt kaebusega ei olnud käimas vaide- ega kohtumenetlust. Kaebuse põhjal rikub kaebaja hinnangul tema õigusi eeskätt see, et ta ei saavutanud kohtus esialgse õiguskaitse kohaldamist. Määrus jõustus 15.04.2020 edasi kaebamata. Kaebaja pöördus kohtusse seoses Tartu Vangla 18.03.2020. a käskkirjaga nr 1-1/54, millega Tartu Vanglas kehtestati piirangud koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. Esialgse õiguskaitse korras soovis kaebaja selle käskkirja kehtivuse osalist peatamist ja vangla kohustamist taastada piirangute-eelne olukord - võimaldada osta vangla kauplusest kaupa, võimaldada jalutuskäike ja igapäevaseid telefonikõnesid.
2.2.Kaebaja hinnangul on RVastS § 15 lg 1 eeldused täidetud sellega, et Tartu Halduskohus rahuldas 28.04.2020.a määrusega kohtuasjas nr 3-20-627 osaliselt kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning kohustas Tartu Vanglat võimaldama alates 30.04.2020 kaebajale jalutuskäike värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Muude piirangute osas jättis kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Määrus jõustus 11.05.2020. Kaebaja hinnangul tähendab see, et tema samasisuline esialgse õiguskaitse taotlus teises kohtuasjas osaliselt rahuldati, et kohtunik on kohtuasjas nr 3-20-504 tema esialgse õiguskaitse taotlust lahendades toime pannud kuriteo.
2.3.Kaebaja ei selgita, kas ta taotleb varalise või mittevaralise kahju hüvitamist. Samas kaebusest ei nähtu ja kohtule ei ole äratuntav, millist varalist kahju oleks vaidlusalune kohtumäärus saanud kaebajale tekitada. Kohtu hinnangul taotleb kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist.
3.Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). HKMS § 133 lg 1 alusel on varaliselt hinnatava hüve korral õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot.
4.Kaebaja õiguste riivet saab pidada väheintensiivseks mõlema eeltoodud tunnuse alusel. Kaebaja tugineb sellele, et rikutud on tema õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kuna tegemist on hüvitamiskaebusega, siis saab asjast kaebajale tekkivaks kasuks olla üksnes rahalise hüvitise saamine. Kohtupraktikat arvestades on äärmiselt vähe tõenäoline, et kaebaja õiguste riivet tasakaalustava hüvitise suurus saab olla 1000 eurost suurem. Kohtule ei ole äratuntav, et kohtuasjas 3-20-504 oleks üldse riivatud kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kaebuse tagastamine ja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmine kohtuasjas 3-20-504 oli kaebaja tegevusetuse tagajärg. Vangistusseaduse § 11 lg 5 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse nõue on selge ja pidi olema kaebajale kui korduvalt kohtute poole pöördunud isikule teada ja arusaadav. Kaebajal tuli enne kohtu poole pöördumist esitada
vaie Tartu Vangla direktori käskkirjade kehtetuks tunnistamise nõudes Justiitsministeeriumile Tartu Vangla kaudu. Kohus märgib, et kaebaja ei vaidlustanud 25.03.2020.a määrust, vaid esitas kaebuse ja esialgse õiguskaitse uuesti kohtuasjana 3-20-627.
5.RVastS § 15 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo (lõige 1) või kui Euroopa Inimõiguste Kohus on rahuldanud isiku individuaalkaebuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu asjaomases menetluses, kui rikkumine viis asja ebaõige lahendamiseni ja isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks (lõige 31).
6.Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline, kuna täidetud ei ole kumbki määruse punktis 5 nimetatud eeldus. Asjas ei nähtu, et Tartu Halduskohtu 25.03.2020.a määruse kohtuasjas 3-20504 teinud kohtunik oleks kaebuse tagastamisel või esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmisel toime pannud kuriteo. RVastS § 15 lg 1 kohaldamine eeldab kohtuniku kuriteo tuvastamist. Kohtuniku suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust. Halduskohus ei saa tuvastada kohtuniku kuritegu (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-70-15, p 20). See, et kohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohtuasjas 3-20-627 ehk pärast seda, kui kaebaja esitas taotluse seaduse nõudeid järgides (pärast vaide esitamist) ei näita mingil moel seda, et kohtuasja 3-20-504 lahendanud kohtunik pani toime kuriteo. Samuti ei ole Euroopa Inimõiguste Kohus rahuldanud asjaomase menetlusega seotud individuaalkaebust.
7.Kaebuse rahuldamine oleks ebatõenäoline ka siis, kui möönda võimalust, et kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamine on võimalik ka ilma kohtuniku suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse või vastava kohtuasja suhtes tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendita. Esiteks saab füüsiline isik RVastS § 9 lg 1 kohaselt nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. See tähendab, et Eesti õigus ei näe ette mittevaralise kahju hüvitamist õiglase kohtumenetluse nõuete rikkumise puhul. Kaebajale saaks hüvitise määrata üksnes juhul, kui õiglase kohtumenetluse nõuete rikkumine oleks põhjustanud kaebajale sellise intensiivsusega kannatusi, et need kvalifitseeruksid väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Sellise olukorraga ei saa kohtu hinnangul tegemist olla, kui kaebajalt nõuti seaduses ette nähtud kohustusliku kohtueelse menetluse algatamist ja läbimist.
8.Teiseks leidis Riigikohus lahendis 3-3-1-70-15 p 20, et halduskohus saab kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise menetluses kohtulahendi õiguspärasust hinnata ainult erandlikes olukordades ning eeldusel, et kaebajal puudusid muud võimalused oma õiguste kaitseks. Kui isik on jätnud edasikaebeõiguse teadlikult kasutamata, siis tuleb lähtuda jõustunud kohtulahendi resolutsioonis kajastatust ning halduskohtul puudub õigus hinnata vaidlustatud kohtulahendite sisulist õiguspärasust. Kaebaja tugineb sisuliselt sellele, et kohtuasjas 3-20-504 tehtud määrus, mis on ühtlasi ka selles kohtuasjas tehtud lõpplahend, ei olnud õige. Kohtu võimalike vigade kõrvaldamiseks on ette nähtud edasikaebeõigus. Kaebajal oli võimalik esitada kõik etteheited kohtu tegevusele tema kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel 25.03.2020.a määrusele edasikaebust esitades. Kaebaja on halduskohtu määruse kätte saanud 30.03.2020, kuid määruskaebust ringkonnakohtule ei esitanud. Olukorras, kus kaebaja ei ole kohtu väidetavatele vigadele edasikaebemenetluses tuginenud, kuigi tal see võimalus oli, ei saa halduskohus asuda hindama
kohtumenetluse õiguspärasust või õigusvastasust. Õigusvastasuse tuvastamine on aga õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise vältimatuks eelduseks.
9.Kokkuvõttes on kohtu hinnangul HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldused täidetud. Kohus tagastab kaebuse tervikuna. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti halduskohtusse (eeldusel, et seda lubab kaebetähtaeg). Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
10.Kaebaja esitas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis ei ole taotluste lahendamiseks vajadust.
11.Kaebaja taotles kaebuses kohtulahendi edastamist vene keeles. Kohus edastab määruse kaebajale koos tõlkega vene keelde. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.