1.Rahuldada kaebus osaliselt. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja õiguspärase haldusaktiga (04.11.2019 kasutusloaga nr TKL-059/1) tekitatud kahju summas 20 000 (kakskümmend tuhat) eurot ning viivis väljamõistetud kahjuhüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestatud määras alates 26.10.2020 kuni kahjuhüvitise kaebajale tasumiseni.
2.Jätta muus osas kaebus rahuldamata.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1933 eurot. Jätta poolte muud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 25.11.2020. a.
1.Viimsi Vallavalitsus (edaspidi vastustaja) väljastas 13.07.2018 tee ehitusloa nr TEL-100 Vehema tee, Vehema tee jalg- ja jalgrattatee ehitamiseks. Tallinna Halduskohtus võttis 14.11.2018 haldusasjas nr 3-18-2097 menetlusse OÜ Eesti Seeme kaebuse vastustaja 13.07.2018 tee ehitusloa nr TEL-100 tühistamiseks ning vastustajale ettekirjutuse tegemiseks haldusakti tagajärgede kõrvaldamiseks. Viimsi Vallavalitsus andis haldusasja nr 3-18-2097 menetluse ajal 18.12.2018 välja Vehema tee kasutusloa nr TKL-059, millest tulenevalt muutis OÜ Eesti Seeme kaebust ning taotles kohtult ehitusloa tühistamise asemel 18.12.2018 kasutusloa nr TKL-059 tühistamist ja ettekirjutuse tegemist õigusvastase ehitusloa tagajärgede kõrvaldamiseks. Halduskohus tegi asjas 05.02.2019 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse. 1(11)
2.Tallinna Ringkonnakohus tegi haldusasjas nr 3-18-2097 12.06.2019 otsuse, millega rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), tühistas Tallinna Halduskohtu 05.02.2019 otsuse (resolutsiooni p 2), rahuldas kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 3), tunnistas 13.07.2018 antud tee ehitusloa nr TEL-100 õigusvastaseks (resolutsiooni p 4), tühistas 18.12.2018 antud tee kasutusloa nr TKL-059 (resolutsiooni p 5) ning jättis heastamis- ja kahjunõude rahuldamata (resolutsiooni p 6). Ringkonnakohus sedastas järgmist:
1.Vehema tee ehitusluba on formaalselt õigusvastane, kuna kaebaja ärakuulamine ei olnud nõuetekohane ning kaebajale ei selgitatud Vehema tee ehitamise täpsemat mõju. Ehitusloa aluseks olnud ehitusprojekti kohaselt aga pidi autoga sissesõidu võimalus kaebaja hoonesse säilima.
2.Kasutusloa andmise ajaks oli Vehema tee kõrgust kaebaja kinnistu esisel alal vähendatud määrani, et enam ei olnud autoga sissesõit hoonesse võimalik. Seega ei vasta kasutusloa saanud Vehema tee ehitusloaga heakskiidetud ehitusprojektile. Kasutusloas puuduvad kaalutlused kaebaja õigustega arvestamise kohta hoolimata asjaolust, et kasutusluba anti kohtumenetluse ajal ning vastustajale oli kaebaja seisukoht teada (otsuse p 23).
3.Vastustaja ei ole arvestanud kaebajale tekkivaid võimalike kulusid ja kinnistu väärtuse vähenemist seoses sellega, et Vehema tee poolt pole võimalik hoonesse autoga sisse sõita ja hoone vajab seetõttu ümberehitust (otsuse p 25-29). Samuti ei ole vastustaja kaalunud ega võtnud seisukohta kaebaja pakutud alternatiivse Vehema tee trassi osas (otsuse p 31).
4.Vastustajal tuleb kasutusloa andmiseks läbi viia nõuetekohane haldusmenetlus, kaasates ka kaebaja ning kaaludes õiglaselt kaebaja õigusi ja huve. Ringkonnakohus ei saa kohustada vastustajat Vehema teed ümber ehitama olukorras, kus uue kasutusloa menetluse läbiviimise tõttu on selgusetu, kas praegu kaebajale Vehema tee ehitamisega tekkinud tagajärjed on õigusvastased ja püsivad (otsuse p 36-38).
5.Kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata, sest praegu ei ole alust arvata, et kaebajale üldse tekib vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel kahju. Vastustajal tuleb kasutusloa menetluses muu hulgas kaaluda Vehema tee ümberehitamise tagajärjel kaebajale tekkinud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamise võimalikkust (otsuse p 41).
3.Viimsi Vallavalitsus andis 04.11.2019 välja Vehema tee kasutusloa nr TKL-059/1 lähtudes ülekaalukast avalikust huvist tee rekonstrueerimisel ja liiklusohutuse tagamisel.
4.OÜ Eesti Seeme esitas 22.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 04.11.2019 kasutusloa nr TKL-059/1 tühistamiseks ja sellega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Kaebajale kuulub Vehema tee 1a kinnistu, mida hetkel kasutab üürnikuna Eesti Sõjamuuseum eksponaatide hoidmiseks. Vastustaja tehtud tööde tõttu on teekatte pind viidud 0,8 meetrit madalamaks ja kaevatud lahti hoone vundament. Parandustöid ei ole tehtud. Kaebajal ei ole enam võimalik hoonesse sõidukiga Vehema tee poolt pääseda, mistõttu on ka välistatud sõidukiga hoonest läbisõit või hoone jaotamine kaheks koos kummastki otsast juurdepääsuga.
2.Vastustaja on uue kasutusloa andmisel jätnud kaalumata kaebaja seisukohad ja kaebaja ärakuulamine on olnud formaalne. Vastustaja ei ole sisuliselt alternatiive kaalunud. Kaebaja on esitanud liikluseksperdi arvamuse nii kiirusepiirangu seadmise, trassi muutmise kui ka parkimiskohtade ümberpaigutamise kohta. Vastustaja on ka kategooriliselt kinnitanud, et Vehema teed enam ümber ei ehitata. Vastustaja on probleemi ülekäiguraja ise probleemsesse tsooni paigutanud. Ekspert on selgitanud, et vaidlusalune lõik ei ole probleemne; seega oleks vastustaja pidanud tõendama, et tee kõrguse muutmine on avalikes huvides hädavajalik. Kaebaja kinnistu on tootmismaa otstarbega ja asub tiheasustusalas, kus on ka möödapääsmatu ja tavapärane, et autod sõidavad hoonetest ja hoovidest otse välja sõiduteele, sh üle kõnnitee.
3.Vastustaja väide, et hoonesse sissesõit Vehema teelt ei olegi ette nähtud ega lubatav, ei ole õige. Kaebaja hoone on pikk ja kitsas laohoone, mida on võimalik kasutada erinevatel eesmärkidel. 2(11)
Hoone sees sõidukiga manööverdamine ei ole võimalik. Sealjuures ei ole oluline, kuidas on hoones asuvat ruumi nimetatud arhiveeritud joonisel. Funktsionaalseks kasutamiseks on vajalik hoonesesse sissesõit mõlemast küljest. Arvestada tuleb reaalset kasutusotstarvet.
4.Kui Vehema teed ümber ei ehitata, tuleb kaebajal rajada uued sissepääsuvõimalused hoone ida- ja lääneküljele ja tellida ümberehitustööd kogumaksumuses 48 852,48 eurot. Ka hoone asumist veoautode piirangualas ei saa pidada asjakohaseks põhjenduseks, kuna ka piirangualas peab olema isikul vajalikus ulatuses juurdepääs tootmismaa kinnistule seda teenindavatele veoautodega. Hoone turuväärtus väheneb juurdepääsude puudumise tõttu vähemalt 10% (37 000 eurot) ja seda ka juhul, kui kaebaja teeb kulutused uute sissepääsude rajamiseks. Vehema tee poole rajatud laadimisala on ebapiisav suurema veoauto mahutamiseks ja siis toimuks laadimine otse ülekäiguraja ees, suurendades seega liiklusohtu. Rajatud parkimiskohad on liiga lühikesed.
5.Kaebaja vähendas 28.09.2020 vastuses kohtule kahjunõude suurust ja nõuab ümberehitustööde eest kahju hüvitamist summas 45055,33 eurot.
5.Vastustaja põhjendused:
1.Tee kõrgust alandati liiklusohutuse tagamiseks. Vastustaja on alustanud töid hoone fassaadi osa soojustamisel, aiapostide kindlustamisel ja asfalteerimisel.
2.Kaebaja kaasati kasutusloa menetlusse, kaebaja esitas omapoolsed vastuväited ning kasutusloas on neid korrektselt käsitletud ja põhjendatud. Arvestades väljakujunenud liiklust, hoonestuse, (sh tulevase) paiknemist, liiklejate ohutust, nähtavust, teetaristu toimimist ja kvaliteetse hoolde eesmärki ei ole võimalik ka teekoridori muutmine ja piirkiiruse langetamine. Parkimiskohad teisel pool teed oleksid jäänud varjama ristmiku vaatevälja ja ülekäigurada. Lisaks oleks loodud täiendav oht kergliiklejatele. Vastustaja on leevendava lahendusena ette näinud sissepääsu ette kaldtee ja külgparkimisega koha, mis võimaldab kaupa väljastada ohutult ja turvaliselt.
3.Hoonet läbiva ühe juurdepääsu kaotus ei takista kaebajal põhimõtteliselt oma kinnistu valdamist ega sihtotstarbele vastavat kasutamist. Suure ja tulevikus kasvava liikluskoormuse tõttu võivad Vehema tee 1a hoone ees Vehema teel kauba laadimisel või hoonesse sisse ja välja sõitmisel tekkida liiklusohtlikud olukorrad, sh tuleks sellisel juhul sooritada pöördeid üle ülekäiguraja. Kaebaja hoonele on juurdepääs tagatud ka Viama teelt ning vajadusel on kaebajal võimalik hoone külgedel kinni müüritud sissepääse uuesti kasutusele võtta. Samuti on Vehema tee ajalooliselt asunud veokite massipiirangu alas ja Vehema tee 1a hoone Vehema tee poolses osas asub arhiivijooniste kohaselt kontor, kuhu ei ole sõidukiga sissesõitu ette nähtud.
4.Kaebajale ei ole kahju tekkinud, arvestades, et sissepääsu ei pea võimaldama hoone igast küljest, sh sõidukiga ning juurdepääs kui selline on endiselt tagatud. Kaebaja soovitavad remonttööd ei ole põhjuslikus seoses tee ehitamisega. Kaebaja on ka ise ühe Vehema tee poolse sissepääsu kinni müürinud ja teostanud hoones teisi ebaseaduslikke ümberehitustöid. Kaebaja ei saa nõuda kogu hoone renoveerimist, vaid arvestama peab siiski mõistlike ja vajalike kuludega. Kui kaebajale on ka kahju tekkinud ei saa see olla suurem kui 7500 eurot ja kaebaja hoone turuväärtus ei saa olla vähenenud rohkem kui 3 %.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebajal on õigus vähendada rahalist nõuet (HKMS § 49 lg 3 p 2). Seega jääb kaebaja nõutavaks kahju hüvitise summaks 82 055,33 eurot (37 000+45055,33). Asjas ei ole vaidluse all see, et lõplikud ehitustööd on tehtud teissuguse projekti alusel kui ehitusloaga kinnitati. Projekti muudatusega (kaebuse lisa 24) kaotati ära autoga juurdepääs otse Vehema tee 1a majja ja selle asemel on rajatud majaga paralleelne kaldtee (vrd projekt tl 12 ja foto tl 61). Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et ehitamise käigus tehtud projektimuudatuse osas kaebajat ära ei kuulatud ning talle vastuväidete esitamist ei võimaldatud (Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p 22, tl 19). Ringkonnakohtu istungil selgitas vastustaja, et projekti muudatus kooskõlastati pärast ehitustööde algust 3(11)
01.11.2018 kohapeal (Tallinna Ringkonnakohtu haldusasja nr 3-18-2097 21.05.2019 istungil 12:38:36). Teisalt puudub vaidlus ka selle üle, et pärast ringkonnakohtu lahendit on kaebaja ära kuulatud ja võimaldatud tal vastuväiteid esitada (kaebuse lisa 22, lk 5, tl 66-pöördel). Ainuüksi see, et kaebaja vastuväited ei ole tinginud teistsuguse haldusakti andmist, ei tähenda, et menetluslikke nõudeid oleks rikutud. Kaebaja õiguste õige kaalumine on haldusakti materiaalse õiguspärasuse küsimus.
7.Kohus peab esmalt vajalikuks selgitada välja, kuidas ja miks pärast ehitusprojekti koostamist ja ehitusloa andmist valitud lahendus muutus. Kaebuse lisa 24 kohaselt on 05.11.2018 koosolekul arutatud ja 07.11.2018 ehitustööde päevikus kajastatud Vehema tee 1a mahasõidu ala korrektuur koos skeemiga (kaebuse lisa 24): Mahasõit ukse esiselt on liiga järsk sõiduteele sõites. Ka puudub nähtavus vahetult ukse ees asuvale teele sõites. Laadimisala on hoone esisel alal nn külgboksis tagatud. Vajalik liiklusohutusest tulenevalt otse teele avanev kaldtee ära jätta ning skeemil viirutatud ala lahendada haljastusega. Kõrvale suunduva kaldtee tugevdamiseks näha ette äärekivi. Projektlahendust on vajalik muuta, tagamaks liiklusohutus antud lõigul. Juurde on märgitud, et lahendust tutvustatud kohapeal rentnikule (muuseumile) ja hoone omanikule (kaebajale) tutvustati lahendust 01.11.2018. Sama sisulist selgitust on vastustaja korranud oma 01.06.2020 seisukohas ja see kattub ka kasutusloas toodud põhjendustega. Vastustaja on 01.06.2020 vastuses ja istungil kell 11:13 41 pikemalt põhjendanud tee kõrguse allaviimist, mida kohus otsuses ei korda. Kaebaja on istungil ka selgitanud, et nad ei ole enam sellist heastamistaotlust esitanud, sest varasema olukorra taastamine kõlab kallimalt kui alternatiivid, sh kahju hüvitamine, ning kaalumise peaks tegema vald, kes taastamist (tee tagasitõstmist) kaaluda ei soovi (istungil 11:34:46). Sellest tulenevalt ei kontrolli kohus ka enam, kas tee tagasitäitmine algsele kõrgusele pidanuks olema reaalselt kaalutav alternatiiv, sest nii pooled kui ka kohus on ühel meelel, et tegemist oleks alternatiividest kulukaima valikuga.
8.Riigikohus on 04.12.2017 otsuses nr 3-5-873 selgitanud, et HMS § 60 kohaselt võib kehtiva ehitusloa adressaat loast tulenevat õigust realiseerida sõltumata ehitusloa õiguspärasusest. Ehitusloa õigusvastasus ei too seetõttu vältimatult kaasa ehitamise ega ehitise õigusvastasust. Seepärast jääb kolleegium varasema seisukoha juurde, et seadus ei näe ette absoluutset keeldu anda kasutusluba ehitisele, mis on valminud õigusvastase ehitusloa alusel. Ehitusloa andmisel tehtud vea ilmnemisel tuleb kaaluda ehitise omanike ja kolmandate isikute õigusi ja huve ning otsustada kas kasutusloa andmine või ehitusloa kehtetuks tunnistamine või muutmine. Kasutusloa andmine ei tohi kaasa tuua kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist (p 21). Ehitusprojekti ebaolulised muudatused, kaebaja õigusi mitterikkuvad või pigem soodustavad muudatused ei ole kasutusloa andmisest keeldumise aluseks (p 28). Sama on sedastanud ka Tallinna Ringkonnakohus käesoleva vaidlusele eelnenult 12.06.2019 otsuse nr 3-18-2097 punktis 24. Vastustaja on pidanud kasutusloa andmisel oluliseks järgmisi kaalutlusi: - Teelõigul on oluline tagada ohutus ja parandada nähtavust, sh liikluskoormuse kasvu tõttu tulevikus. - Vehema tee on ajalooliselt massipiirangu alas, mistõttu ei ole ka täna majja võimalik ligipääs veokite ja suurte kaubaautodega. Liikluskorralduslikult ei saa lubada sõiduki teel seismist ja kauba laadimist või hoonest otse teele sõitmist. - Parkimislahendus teisel pool teel varjutaks nähtavust. - Vehema tee 1a omanikul on kohustus taluda teekaitsevööndist tulenevaid piiranguid. Omanikule ei ole kahju tekkinud, kuna sissepääsu ei pea võimaldama hoone igast küljest. Kaebaja on nendele lahendustele vastu vaielnud, mh esitanud eksperthinnangu (kaebuse lisad 14, 151 ja 15-2). 4(11)
9.Kaebaja esitatud eksperthinnangus (kaebuse lisa 14, tl 42-46 pöördel) on lähtutud, et Vehema tee liikluskoormus tõuseb tasemelt 1700-1800 a/ööp tasemele 2400 a/ööp. Vaidlustatud kasutusloas on aga leitud, et tänane koormus on juba 2311 autot ööpäevas ja see kasvab 2028. aastaks kuni 3120 autoni ööpäevas. Vastustaja on tuginenud Viimsi valla liiklusuuringu andmete töötlemisele ja uuringule 2018 (lk-d 26 ja 36)1. Kohus ei nõustu kaebajaga, et aluseks tuleks võtta 2014. aasta liiklussageduse andmed (lk 14) 2019. aasta prognoositavate andmete asemel (vaata eelnevad viited), kuna puudub mõistlik põhjus eeldada, et sel ajal on summaarne liiklus vähenenud, mitte suurenenud. Kohtule ei nähtu kaebaja eksperdiarvamuse alusandmed, mis lükkaksid vastustaja analüüsis toodu ümber, sh mis oli algse hinnangu (1700-1800 a/ööp) aluseks. Kohtule ei ole ka teada mistahes üldteada andmeid või suundumusi, mille alusel võiks järeldada, et ühistranspordi kasutamine intensiivistub ning autostumine väheneb. Sõidukite arvu võimalik kahekordistumine (18003120) või kasv poole võrra (23113120) on kohtu hinnangul märkimisväärne kasv, millega tuleb arvestada. Kaebaja ekspertiisis on lähtutud ka Vehema tee kasutamisest transiitteena, samas kui vastustaja aluseks võetava analüüsi kohaselt tuleb eeldada peamiselt nii elanike arvu kasvu 1,39 korda kui ka autostumise kasvu 1,35 korda (lk 28). Neid tegureid võimalike kasvufaktoritena A. Kendra ekspertiis ei käsitle. Kasutusloas on ka välja toodud, et vahetusse lähedusse kavandatakse lasteaed-algkooli. Ka nähtub vastustaja esitatud materjalidest (vastustaja 06.01.2020 vastuse lisa 2 ja 31.08.20.20 vastuse lisad), et vahetusse lähedusse planeeritakse elamupiirkonda koos lasteaed-algkooliga, mis peaks teenindama 500 õpilast ja 6-rühmalist lasteaeda, sh on parkimiskohti ette nähtud 106 (vastustaja 31.08.2020, tl 128-130). Eeltoodust tulenevalt on usutav vastustaja prognoos, et liikluskoormus Vehema teel võib tulevikus oluliselt kasvada. Liikluskoormuse kasvamisel on üldteada ka asjaolu, et tähelepanu tuleb pöörata liiklusohutuse suurendamisele. Ohutus on oluline ka siis, kui veel ei ole õnnetusi juhtunud. Vastustajale ei saa ette heita, et ta ei oota ära õnnetuste sagenemist, vaid võtab prognooside alusel juba eelnevalt kasutusele ennetavad meetmed. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja kinnistu asub tõusu tipus ning tee pikiprofiili muutmisega saavutatakse suurem nähtavuskaugus (vt kaebuse lisa 14 lk 5 punkt 7, tl 45 ja istungil 11:36:48). Eeltoodu on kooskõlas ka vastustaja ametniku ehitus- ja kommunaalosakonna juhataja Alar Miku poolt istungil selgitatuga, mille kohaselt oli Vehema tee tugevalt amortiseerunud, liikluskoormus suureneb pidevalt ja vajalik on tõsta ohutust, tagada piisavad läbilaske võimed, tagada perspektiivsete lahenduste realiseerimine, et valmistuda ette kõikideks arendusteks ja avalikeks hooneteks, mis on sinna kavandatud (istungil 11:13:41). Seega on tegemist asjakohase kaalutlusega ning kaebaja esitatu ei tõenda piisavalt vastupidist, et liiklusohutuse tagamine tulevikku ettevaatavalt ei olnud vajalik.
10.Kaebaja on alternatiivina välja pakkunud nii trassi ümber paigutamise (kaebuse lisa 15-2, tl 48) või ka parkimiskohtade ümberpaigutamise. Kasutusloas on leitud, et liiklusohutuse seisukohalt on oluline nii olemasolevate teede omavaheline sidumine samadel kõrgustel kui ka parkla asumine samal kõrgusel. Kaldteedega lahendus oleks liiklejatele ohtlik ning võiks vajada ka Nartsissi tee 1 kinnistu võõrandamise. A. Mik selgitas siinkohal, et kaebaja toodud lahendus ei ole tegelikult realiseeritav, kuna esitatud joonisel on kergliiklustee jäetud olemasolevasse asukohta. Sõiduteed on nihutatud kergliiklusteele otsa või vastu lõunapoolsete parkimiskohtade asemele. See eeldab, kas müüri või mulde viimist kinnistu sisse (istungil 11:38:57). Kohapeal käies leiti, et sellisel kujul seda lahendada ei saa. Paljud asjad on kaebaja lahenduses läbi mõtlemata, arvestatud pole tegelikke kaugusi, kaldeid jne (istungil 11.41:34). Projekteeritud (lõpp)lahendus on kõige parem, kõige paremate nähtavusulatuste ja kaugustega; võimalikult sirgjooneline ning samatasandiline, minimaalsete kalletega (istungil 11:40:34).
Kättesaadav ka https://www.viimsivald.ee/sites/default/files/inline-files/Aruanne%202018_loplik.pdf
5(11)
Parkimiskohtade kohta selgitas A. Mik täiendavalt, et parkla põhjapoolseks viimisel on kohad täiesti tee vastu pandud 90 kraadise nurga peal ning tagurpidi välja tulekuga. Olemasoleval lahendusel arvestati, et ainult 3 kohta on tagurpidi väljatulekuga ja tee vahele jääb piisav nähtavusulatus. Kui parkimiskohti ritta panna 7 või 8 tükki, siis tegelikult nähtavust ei ole. Lisaks toimuks manööverdus ristmikul ning kuna tee kuju ja kontuur on käänuline, oleks see ohtlik (istungil1:42:16). (Lõunapoolsete parkimiskohtade) vahele on eraldi loodud ohutuskoja ehk distants ja see on tehtud võimalikult sirgele kohale. (Põhjapoolne parkla) on aga kahe kurvi vahel (istungil 11.43:43). Kohus nõustub vastustaja kaalutlustega, et kaebaja pakutud variant ei ole kokkuvõttes vastustaja valitud variandiga samavõrra ohutu. Vastustaja valitud lahendus on sirgem ja vähemate kurvidega (vt kaebuse lisa 15-2, tl 48). Kohus nõustub ka kasutusloas sedastatuga, et valdavalt korterpiirkonna külaliste parklana kasutuses oleva (lõunapoolse) parkla kavandamine üle tee Vehema tee 1a ette oleks loonud täiendava konfliktala ja ohu kergliiklejatele, kes peaksid siis ületama tee. Kuna aga parklat kasutatakse ka muuseumi ees, ületatakse seal ka teistpidiselt teed, mistõttu vastustaja rajas sinna ülekäiguraja (istungil 11:17:08). Ülekäigu rajamine kohta, kus inimesed juba muude liikumisteede tõttu paratamatult teed ületavad, ei ole õigusvastane, vaid võiks pigem liiklusohutust suurendada. Kohus nõustub ka vastustaja kahtlusega, et küsitav on, kuidas on korraga Vehema tee 1a ees võimalik säilitada kaldpinda hoonesse sisenemiseks läbi parkla. Kohtu hinnangul tähendaks ka parkimiskohtade asumine kaldpinnal täiendavat ohtu jalakäijatele ning sellise lahenduse jaoks ei ole ka ruumi (istungil 12:14:18). Kaebaja esitatud eksperdi täiendavast arvamusest nähtub, et kiirusepiirang on seotud alternatiivse trassilahendusega (kaebuse lisa 15-1 punktid 2 ja 3, tl 47), mistõttu alternatiivse trassi äralangemisel ei ole ka kiirusepiirangu küsimus enam asjakohane. Eksperdi seisukohast, et konkreetsel kohal on kiirusepiirang põhjendatud igal juhul, sõltumata trassilahendusest (istungil 11:38:00), võib aga lisaks järeldada, et kiirusepiirang ei võimaldakski kaebaja õiguseid vähem riivavaid lahendusi. Kohus saab ka aru vastustaja põhjendustest liikluskoormuse kasvu kohta, et kiiruspiirang töötaks sellele eesmärgile vastu, kuna sellega väheneks tänava läbilaskevõime ajaühikus.
11.Eeltoodust tulenevalt nähtub kohtule, et vastustaja on kaalunud kaebaja pakutud alternatiivi, kuid see ei ole samavõrra ohutu võrreldes tänase, juba valmisehitatud lahendusega. Kokkuvõttes on küsimus selles, kas võimalikult ohutu lahendus on tähtsam kui kaebaja omandiõiguse riive. Kohus sedastab kaebaja õiguste riivet seetõttu, et mistahes olemasoleva juurdepääsu ära kadumine mõjutab kaebajat ebasoodsalt ka siis, kui teine juurdepääs jääb alles. Küsimus on selles, kas tegemist on rikkumise ehk ebaproportsionaalse riivega.
12.Kohtu hinnangul on üheks määravaimaks küsimuseks massipiirangu olemasolu, sest õiguslikult võib juba täna olla piiratud kaebaja võimalus kasutada olemasolevat hoonet laohoone eesmärgil, sh veokitega otse hoonest läbisõiduks. Vastustaja on kasutusloas selgitanud, et ajalooliselt on tegemist massipiirangu alaga, mistõttu ei ole hoonele juurdepääsu Vehema tee poolt veokite ega suurte kaubaautodega. Arvestades suurenenud liikluskoormust ja ehitustegevust, ei saa lubada olukordi, kus sõiduk seisab teel ja laadib kaupa või sõidab otse sõiduteele, sh vastassuunast ja/või üle ülekäiguraja. Vastustaja on menetluse käigus ka selgitanud, et massipiirang üldse on kehtinud vähemalt 8 aastat (01.06.2020 seisukoht) ja massipiirangu ala hakkab Aiandi tee algusest Vehema tee poole suundudes (tl 101 pöördel-102). Haldusasja nr 3-18-2097 (juurde võetud 26.11.2019 määrusega) toimikus oleva fotomaterjali (tl 143-144) kohaselt on tegemist liiklusmärgiga 313a „Veoauto sõidu keeld”, mis keelab C-kategooria sõiduki, traktori ja liikurmasina liikluse. Märgile kantud tonnide arvu korral ei tohi sõita ühegi nimetatud sõiduki, autorongi ega masinrongiga, mille veduk on üks neist, kui Ckategooria sõiduki, traktori ja liikurmasina registrimass ületab selle arvu2. Seega oli kaebajal juba
Majandus- ja Kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määruse nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 9 lg 1 p 4 ja lisa 3.
6(11)
enne ehitustegevust õiguslikult raskendatud või võimatu kasutada oma hoonet tavapärase laohoonena, s.o hoonena, kuhu toovad kaupa tavapäraselt vähemalt C-kategooria kaubaautod ja veokid, sh hoonest läbi sõites. Liiklusmärgiga seatud massipiirang on üldkorraldus ehk haldusakt, mille kehtivus ei ole vaidluse all. See on täitmiseks kohustuslik, sh tuleb selle täitmist nõuda ka vallalt. Võimalus saada luba massipiirangu tema suhtes kohaldamata jätmiseks, on väikese tõenäosusega. Vastustaja on ka põhjendanud, et massipiirang on vajalik tee kandekonstruktsioonide ja elamuala liiklusohutuse tagamiseks (01.06.2020 seisukoht, tl 102; istungil 11:33:10). Ka selgitas vastustaja, et erilubade taotlemine on võimalik, kuid praktikas kalutakse, kas ligipääs piirangualale on vajalik või on kinnistul muu ligipääs (lisaks istungil 11:32:00). Vastustaja selgitas samas, et pärast tee ehitamist kehtestati osaline massipiiranguala (kuni 8 tonni), kuna vahepeal rajati kergliiklustee ja suurendati tee kandevõimet. Istungil selgitas vastustaja esindaja, et pärast tee rekonstrueerimist lubati väikekaubikuid ja veobusse, mis toovad näiteks eramajadele kaupa, kuid kindlasti ei lubata liigelda suurtel rekkadel ja täishaagistel (istungil 11:33:10). Kohus ei pea vastustaja selgitustest usaldusväärsemaks rakenduse Tark Tee andmeid massipiirangu kehtivuse kohta, kuna rakenduses ei saa sisalduda teavet piirangu kehtivuse kohta, mida vastustaja andmete esitajana ise ei tea, ning teadmata on, kas piirangu sisu (lubatava massi) muutmisel muudetakse ka rakenduses märgitud kehtivusaega. Igal juhul on tegemist üksnes informatiivse teabega, millel ei ole õiguslikku tähendust. Kaebaja ei ole ka muul ajal väitnud, et massipiirangut piirkonnas ei ole üldse olnud või selle muutmine ei ole olnud seotud vaidlusaluse tee ehitamisega. Arvestada tuleb ka, et täna kaebaja seda luba ei vaja, sest hoone ei ole kasutusel laona, vaid muuseumina. Kas ja millal kaebaja hoonet uuesti laoruumina kasutusele soovib võtta, on teadmata. Muuseumina kasutuse osas on kaebaja ekspert ka selgitanud, et muuseumieksponaatide teisaldamine on piisavalt harukordne ja seda on võimalik teostada väljaspool tipptunnikoormust. Igal juhul on tegemist eriveostega ja sellega kaasneb ühekordne liikluse häiring, kasutatakse liikluse reguleerijaid ja/või lühiajalisi liikluspiiranguid (kaebuse lisa 15-2 p 6). Kohus ei välista, et ühekordseks erandlikuks juhuks, näiteks Vabariigi aastapäeval toimuva kaitseväe paraadi ajaks on vastustajalt eriloa saamine ka tõenäolisem, võrreldes igapäevase kasutusega. Muuseum on ka selgitanud, et vajadusel on võimalik eksponaate viia välja teisest uksest ja selleks on vajalik vaid hoone sees sõidukeid ringi tõsta (kaebuse lisa 18 lk 5). Kohus nõustub ka kasutusloas tooduga, et arvestades muutunud liiklusolusid, suurenenud koormust, piirkonna arendusi ning ellu viidud ja kavandatavat ehitustegevust, võivad sellest tuleneda ka piirangut varasemalt lubatud tegevustele ja liikluskorraldusele. Mida suurema liikluskoormusega on tee, seda rohkem võidakse piirata kauba laadimiseks peatumist ja otse peateelt hoovi või hoonesse või neist välja sõite. Kui piirkonda tekib rohkem elukondlikku tegevust, s.o elamuid, koole või lasteaedu, võidakse selle tulemusel ohutuse tagamiseks suunata suuremaid sõidukeid eemale teistele trassidele ja sellega ka suunata kinnistuomanikke valima teistsuguseid ettevõtlus-, sh tootmisviise. Kohus ei nõustu kaebajaga ka osas, et ehitustöödega on tal kaotatud ära võimalus hoone teenindamiseks sõidukitega. Juurdepääsuvõimalused on küll vähenenud, kuid need ei puudu tänaseks täielikult. Kaebajal oli kuni ehitustöödeni võimalik hoonest sõita Vehema tee poole välja kuni B-kategooria sõidukiga (mootorratas, sõiduauto, B-kategooria kaubik registrimassiga kuni 3,5 tonni). Pärast ehitustöid seda võimalust ei ole. Samas on kaebajal jätkuvalt juurdepääs hoone teisest otsast Viama tee kaudu, sh ilma massipiiranguta. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus ka vajalikuks analüüsida hoone ajaloolist kasutust. Samuti ei pea kohus vajalikuks analüüsida parkimiskohtade pikkust puudutavat, kuna see ei ole asja lahendamiseks vajalik.
7(11)
13.Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja on piisavalt kaalunud ühelt poolt liikluslahenduse ohutust koos olemasolevate piirangutega ning teisalt kaebaja õiguste riivet. Kaebaja ei pea taluma mistahes teevööndis olevaid kitsendusi ilma tema endi õigusi kaalumata. Liiklusohutus ja turvalisus on olulised hüved, aga teed planeerides tuleb kaaluda ka, kas teed on võimalik paigutada nii, et tagatud on ohutus, samas ei ole vaja piirata olemasolevate hoonete omanike omandiõigust. Tiheasustuses võib aga ruumi puudumisel erinevate huvide põrkumine olla vältimatu ning mõnel juhul võib olla vältimatu, et seadustataksegi alaline riive, seda siis isikule leevendades või hüvitades. Käesoleval juhul on vastustaja asjakohaselt kaalunud ja leidnud, et avalikud huvid kaaluvad üles kaebaja erahuvi. Niisiis on Vehema teele kasutusloa andmine sisult õiguspärane ja kasutusloa tühistamise nõue jääb rahuldamata. Leevendamist käsitleb kohus edaspidi. Kohus möönab, et see viis, kuidas vastustaja ehitamise käigus kaebajaga käitunud on, ei ole olnud õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohus on juba varasemalt tuvastanud ärakuulamata jätmise ehitusloa andmisel. Käesoleval juhul ei kaasatud kaebajat ka kohe siis, kui leiti, et algses projektis toodud lahendust ei ole võimalik siiski ohutult välja ehitada; vaid pigem seati kaebaja toimunu osas lihtsalt fakti ette. Asjas oleks asjakohane hea halduse tava kohaselt vabandamine ja selgitus. Samas ei nähtu kohtule, et siis, kui algse lahenduse sobimatus avastati, oleks kaebaja kaasamisel ja ärakuulamisel jõutud oluliselt teistsuguse või kaebajat vähem riivavama lahenduseni. Kahtlemata oleks õigel ajal kaasamine, selgitamine, ärakuulamine ja ka võib-olla vabandamine vähendanud kaebajaga seotud isikute frustratsiooni ja pahameelt. Kuivõrd kaebaja on juriidiline isik, ei saa kohus hea halduse tava rikkumisega tekitatud võimalikku mittevaralist kahju käsitleda (vt RVastS § 9) ka olukorras, kus tuleb anda uus samasugune haldusakt (HMS § 58). Sellest tulenevalt ei tuvasta kohus ka kasutusloa õigusvastasust selle kehtima jätmisest sõltumata.
14.Kohus ei leia, et kasutusluba oleks õigusvastane põhjusel, et koos sellega ei otsustatud kaebajale võimalikku õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamist (vt kohtu põhjendused edaspidi). Kasutusloa andmisel kontrollitakse eelkõige ehitise vastavust õigusaktidele (EhS § 54 lg 1) ning selle raames saaks otsustada eelkõige ehituslike ja kasutustingimustest tulenevate leevendusmeetmete üle. Kui vaidlus oleks siinkohal eraõiguslike naabrite vahel, siis saab pidada küsitavaks, kas ehitusloa alusel saab kohustada üht naabrit teisele kindlat summat maksma. Kasutusloas rahas kahju hüvitamise osa puudumine ei välista ka hüvitise nõudeõigust ning võimaldab kaebajal pöörduda otse kohtusse ja ise laiemalt määratleda, mis osas ta kahju hüvitamist soovib. Kuna kaebaja on esitanud kahju hüvitamise taotluse kohtumenetluses, ei hinda kohus ka seda, kas kaebaja viiteid kahju tekkimisele haldusmenetluses oleks pidanud käsitlema kahju hüvitamise taotlusena RVastS mõttes, kuivõrd see ei muuda lõpplahendust. Mõlemal juhul tulnuks kahju hüvitamisel lähtuda RVastS §-s 16 sätestatust ning ka juhul, kui kahju hüvitamise taotluse on eelnevalt lahendanud haldusorgan, on kohtul kaalutlusõigus kahjusumma määramisel. Kasutusloas hüvitise otsustamata jätmisel võtab vastustaja riski, et kohus määrab oma kaalutlusõiguse alusel kõrgema hüvitise.
15.Kuni 30.06.2015 kehtinud teeseaduse § 38 lg 1 sätestas, et tee kaitsevööndi maa omanikul, samuti planeeringutega kaasnevate piirangute ala maa omanikul on õigus saada tee omanikult piirangute tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Ehitusseadustiku seletuskirjas on selgitatud (lk 119): Loobutud on teede kaitsevööndiga kehtestatud piirangute ning planeeringutega kaasnevate piirangute hüvitamise reguleerimisest. Põhimõte, et sellised piirangud peaksid saama hüvitatud, kui nad ei ole seatud kinnisasja omaniku huvides, kuulub loomu poolest kaitsevööndite vastavalt ehitusõiguslikku ja planeerimisõiguslikku üldosasse, kuigi hetkel reguleerib seda riigivastutuse seaduse § 16. Kuna tervikliku hüvitamiskohustuse regulatsioon sõltub ÜVÕRKS3-i lõplikust lähenemisest, siis tuleb nimetatud sätted kehtestada ÜVÕRKS-iga. Lähtuda tuleb seejuures põhimõttest, et kõik kaitsevööndi seadmisega kaasnevad piirangud saaksid hüvitatud (ÜVÕRKS kontseptsiooni järgi peaks see olema sundvalduse seadmise või servituudis kokkuleppimise osa).
Ühendusvahendite õigusliku regulatsiooni korrastamise seaduse eelnõu kontseptsioon.
8(11)
Käesoleval ajal ei ole muud hüvitise regulatsiooni sätestatud. Kohus nõustub seletuskirjas sedastatuga, et seega kuulub kohaldamisele RVastS § 16, mis sätestab järgmist: (1) Isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. (2) Kui seadus ei sätesta teisiti, ei saa käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud hüvitist nõuda ulatuses, milles: 1) põhiõiguste või -vabaduste piiramise põhjustas isik ise või see toimus tema huvides; 2) isikute eriline kohtlemine on ette nähtud seadusega; 3) isikul on hüvitist võimalik saada mujalt, sealhulgas kindlustuselt; 4) hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud muude seadustega. (3) Hüvitise määramisel arvestatakse kasu, mida põhiõiguste või -vabaduste piiramine avaliku võimu kandjale või avalikele huvidele kaasa tõi, piiramise raskust, kahju tekkimise ettenägematust ja muid olulisi asjaolusid.
16.Kuivõrd kasutusloaga on lõplikult kaalutud kaebajate huve vastustaja ja avalike huvidega ning leitud, et ehitamine ja ehitis on vaatamata projekti muutmisele võimalik seadustada, on tegemist kaebaja õigust piirava haldusaktiga. Kohus on eelnevalt leidnud, et õigusakt on kokkuvõttes õiguspärane. Küll aga leiab kohus samas, et tegemist on kaebaja põhiõigust – õigust omandile (PS § 32) – erakordselt piirava haldusaktiga, mida kaebaja ei pea ilma hüvitist saamata taluma. Kohus arvestab ka seadusandja varasemat tahet ja senist tegevusetust, et isik peab küll reeglina taluma piiranguid, mis tulenevad talle avalikult kasutatava tee kaitsevööndist, kuid tal on õigus nõuda selle hüvitamist. Arvestades nii varem kehtinud teeseaduse sõnastust kui ka ehitusseadustiku seletuskirjas toodut, leiab kohus, et haldusaktist tuleneva piirangu erakordsuse määr ei pea olema käesolevas vaidluses kuigi kõrge4. Avaliku tee kaitsevööndiga kaasnevate piirangute osas saab järeldada seadusandja tahet leebemateks tingimusteks. Kaebaja on kaotanud oma omandi, s.o hoone ühe kasutusviisi võimaluse – sõita sõidukiga otse ühest hoone otsast sisse ja teisest välja. Kui vastustaja oleks säilitanud senise olukorra või jätnud tee üldse remontimata, ei oleks kaebajal sellist tagajärge tekkinud. Vastustaja ei ole kasutanud ka leevendusmeetmeid, mis oleks taganud samaväärse olukorra taastamise. Seega on olemas põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebajal kahju tekkimise vahel.
17.Kohus leiab, et hüvitise suurust ei ole põhjendatud piirata RVastS § 16 lg-s 2 toodud alustel, kuivõrd neid ei esine. EhS seletuskiri suunabki hüvitist maksma RVastS alusel (p 4). Asjaoludest ei ole võimalik järeldada, et kaebaja omandiõiguse piiramine toimus sedavõrd kaebaja huvides (p 1), et selle alusel oleks võimalik hüvitise suurust määravas osas vähendada. Kahtlemata võib kaebaja olla saanud kasu korrastatud ja ohutumast teest, samuti ka sellest, et rentniku (muuseumi) külastajatele on tagatud rohkem parkimiskohti. Küll aga ei ole tegemist selliste hüvedega, mis oluliselt vähendaksid kaasnenud omandiõiguse piirangut. RVastS § 7 lg 4 alusel kohaldab kohus ka võlaõigusseaduse sätteid. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Seega on kohtul lai kaalutlusõigus nii tulevikus tekkiva kahju kui ka RVastS § 16 lg 1 alusel õiglase ulatuse määramisel.
18.Kahju hüvitise suuruse arvestamisel peab kohus oluliseks järgmisi asjaolusid: - Kuigi hoonele ei pea tagama juurdepääsu igast küljest, ei ole vaidluse all see, et hoonele Vehema tee poolt A- ja või B- kategooria sõidukiga juurdepääsu võimalus on tee-ehituse tõttu kadunud. See aga mõjutab omandi kasutamist ja sellega koos ka omandi väärtust, kuna rohkemate juurdepääsudega kinnistu on üldteadaolevalt ka kõrgema väärtusega. Uute sissepääsude rajamine nõuab kaebajalt kahtlemata kulutuste tegemist. Vastustaja ei ole ära näidanud, et kaebaja oleks hoone
Kohus möönab, et erakordne tähendab eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt harukordset, millegi poolest erilist või tähelepanuväärset.
9(11)
-
-
-
-
-
lääne- või idasuunalised sissepääsud sulgenud ebaseaduslikult ning need peaksid olema täna avatud või peaks nende avamine toimuma kaebaja kulul. Kaebaja ja vastustaja on kohtule esitanud eriteadmistega isikute arvamused hoone väärtuse vähenemise kohta. Kaebaja leiab, et hoone hind on vähenenud 37 000 euro võrra (kaebuse lisa 7). Vastustaja esitatud analüüsi kohaselt on hoone väärtus vähenenud 11 000 euro võrra (31.08.2020 vastuse lisa). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et muuseum maksab kehtiva lepingu alusel rendihinda 3,25 eurot/m2 kohta (vt kaebaja esitatud arvamuse lk 2). Kaebaja esitatud seisukohas on analüüsitud lao- ja tootmispindade asukohti ja kvaliteediklasse (lk 12). Kaebaja hoone ilmselgelt ei vasta A- ega B-klassi kvaliteediklassile, kuna tegemist ei ole uuema hoonega. Samuti ei asu hoone ilmselgelt A-asukohas (trasside ääres). Seega arvamuse lk-l 13 esitatud tabeli kohaselt võib hoone üürihind jääda C-klassis sõltuvalt siis kas B- või C-asukohast hinnavahemikku 2-3 eurot või 1 euro. Seega on võimalik, et kaebajale makstakse täna turuhinnast kõrgemat hinda (vt ka kaebaja esitatud arvamuse lk 2) ning kaebaja tulude alanemist turuhinnani ja sellest tulenevat hoone väärtuse vähenemist ei tule tingimata kompenseerida. Kohtule ei nähtu, et kummaski arvamuses oleks arvestatud nii enne ehitustegevust kui ka täna kehtivat massipiirangut, mis sõltumata juurdepääsu kaotamisest võiks samuti hinda mõjutada. Massipiirangu tõttu ei käsitle kohus ka kaebajale tekitatud kahjuna laadimisala suurust, seda enam, et hoonele on ilma massipiiranguta juurdepääs teiselt, Viama tee poolt. Olemasoleva massipiirangu tõttu ei võimaldaks ka ida- ja läänesuunalised ümberehitustööd võimaldada hoone kasutamist läbisõiduks suurtele veokitele, küll aga võimaldaks see kasutada A- ja B-kategooria sõidukeid ning tee ümberehitustöödest tuleneva leevenduse tõttu ka kuni 8-tonnise registermassiga veokeid. Seega on kaebaja olukord osaliselt tööde tegemise tõttu paranenud (massipiirangu piiri on suurendatud), mis on osaliselt põhjuslikus seoses tee ehitusega ja sellega kaasneva nähtavuse parandamise ehk seega ka tee madalamaks muutmisega. Kohus leiab, et tulevikus tekkiva varalise kahju hindamisel tuleb analoogselt lähtuda saamata jäänud tulu ühest tingimusest ehk kas tegemist oleks tegevusega, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt teinud (vrdl VÕS 128 lg 4). Kaebaja on käsitlenud ümberehitustöid tulenevalt sellest, et võib võtta hoone uuesti kasutusele laohoonena. Kohtule ei nähtu kaebaja selget tahet seda lähiajal teha. Istungil nähtus kaebaja tahe pigem muuseumiga sõlmitud lepingut pikendada (istungil 12:04:16). Ka peab kohus usutavaks vastustaja selgitust, et muuseum ise võiks olla huvitatud senise olukorra säilitamisest, sest eksponaatide ümberpaigutamine mujale ei ole kerge (vastustaja 06.01.2020 vastuse lk 3). Seda kinnitab ka kaebaja seisukoht istungil, et läheduses ei ole teisi hooneid mis võiksid olla võimalikud sama hinna, kuid parema kvaliteediga (istungil 12:15:56). Seega praegu ümberehitustööde tegemise tarvidus puudub. Ka muuseum ei ole nõudnud hoones ehitustööde tegemist, vaid tõdes, et saab hoonet kasutada ka ilma Vehema tee poolse sissesõiduta (Sõjamuuseumi 05.11.2018 selgitus ja istungil 12:17:58). Ei ole ka välistatud, et tulevikus soovib kaebaja hoone kasutusele võtta hoopis tootmishoonena või muul kasutusotstarbel, mis sõidukiga kahepoolset sissepääsu ei nõua. Kuivõrd ümberehitustööde osas on tulevikus kahju tekkimine hüpoteetiline, ei saa kohus nimetatud kulusid ka täies ulatuses arvestada (kaebaja 28.09.2020 vastuse lisa 1). Ümberehituskulude täies mahus väljamõistmine võib tuua kaasa hoopis kaebaja rikastumise, kui kaebaja hoonet tegelikult kunagi sel viisil kasutama ei hakka. Poolte vahel ei ole olnud kohtuasja alguses vaidlust, et maja juures tehtud tööd, sh kaldtee ja vundamendi katmine on lõpetamata. Need kulud on sisaldunud ka kaebaja esitatud kalkulatsioonides. Vastustaja on aga kohtule esitanud teabe ja pildimaterjali, et vastustaja on vastavas osas vajalikud tööd ise ära teinud ning teavitanud, et remonditööde kogukulu on 16 6638 eurot ja omanikujärelevalve kulud 912 eurot (vastutaja 12.10.2020 vastus). Kaebaja on sellest tulenevalt ka kahjuhüvitise nõuet vähendanud, kuid üksnes 3797,15 euro võrra. Tee madalamale viimisel suureneb oluliselt liiklusohutus, sealjuures arvestades piirkonna liikluskoormuse prognoositavat kasvu lähitulevikus. Kahju tekkimine ei olnud ettenägematu, vaid ehitustööde korralikul planeerimisel oleks pidanud tekkivat probleemi tee madalamaks viimisel märkama. Samas oli probleemi avastamisel tee madalamaks viimise tööd juba tehtud ning tee uuesti 10(11)
kõrgemale viimine oleks olnud vastustajat enimkoormav valik, lisaks väheneks sellega ka liiklusohutus. Kohus jääb siinkohal kohtuotsuse punktis 13, eelkõige teises lõigus toodu juurde.
19.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus õiguspärase haldusaktiga tekitatud varalise kahju hüvitisena välja 20 000 eurot. Summa suuruse arvestamisel on kohus pidanud silmas nii seda, et hoone edasine kasutamine tulevikus laohoonena ei ole kindel, vaid üksnes üks võimalikest variantidest; juba enne haldusakti andmist olid kinnistul piirangud, mis takistasid C-kategooria sõidukitega Vehema tee poolse väljapääsu kasutamist; kui ka seda, et faktiliselt on siiski kaebaja juurdepääs väiksemate sõidukitega hoonesse edaspidi halvenenud. Riigikohus on 03.04.2020 otsuses nr 3-17-98 selgitanud, et saab isik nõuda RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 alusel viivist näiteks avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest välja mõistetud hüvitise maksmisega viivitamise eest. Kuna kohus määrab kahjuhüvitise suuruse kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, tekib viivise maksmise kohustus samast ajast. Viivise maksmise alguse aeg ei ole edasilükatav HKMS § 168 lg 11 alusel, kuna see võiks suunata vastustajaid võimalikult kaua edasi kaebama või kohtuasja lahendamisega venitama. Viivis peab korvama väljamõistetud kahjuhüvitise summa väärtuse vähenemise edasise kohtumenetluse jooksul.
20.Kohus peab vajalikuks rõhutada, et kohtuotsuse alusel ei saa teha järeldust, et edaspidi võiks avalik võim ehitustegevusel eirata isikute huve ning asendada selle üksnes rahalise hüvitamisega. Tegemist on erandliku olukorra lahendamisega ning sellised toimimisviisid haldusmenetluses ei tohi muutuda reegliks. Kohtuotsus võiks olla teistsugune, kui tegemist oleks olnud avaliku võimu süsteemse või juba algselt plaanitud teadliku, eksitava või pahatahtliku tegevusega. Käesolevas asja tulenevad piirangud ka sellest, et kaebajaks ei ole füüsiline isik. Füüsilise isiku korral tuleks nii kaalumisel kui ka kahju hüvitamisel arvestada täiendavalt mittevaralise kahju tekitamist nagu kodu puutumatuse ja inimväärikuse riivamine haldusmenetluse käigus.
21.Kohus jätab kokkuvõttes rahuldamata kaebaja nõude kasutusloa tühistamiseks, kuid rahuldab kahjuhüvitamise nõude alternatiivsel alusel (õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju). HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus mõistab välja üksnes põhjendatud ja vajalikud menetluskulud. Kaebaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist kogusummas 7932,50 eurot, millest 750 eurot on riigilõiv ja 180 eurot ekspertiisitasu. Kuigi õigusabi osutamist 50 tunni ulatuses ja kogusummas 7000 eurot võib pidada keskmisest kohtuasjast rohkemaks, tuleb arvestada nii menetluse pikkusega, menetluse kestel toimunud lepitusmenetlusega ning ka sellega, et tegemist on tavapärasest detailsema ning mitmeid erinevaid küsimusi koondava ehitusvaidlusega. Seetõttu ei pea kohus õigusabikulusid ega ekspertiisikulusid põhjendamatuks. Kohus rahuldab kaebuse 24,4% ulatuses (20000/82055,33). Samas ulatuses menetluskulud on ümardatuna 1933 eurot, mis tuleb vastustajal kaebaja kasuks välja mõista. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud ja poolte muud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.