Politsei- ja Piirivalveameti taotlus „X“i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks
Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses, kohtuistungil 17. oktoobril 2020
Istungil osalenud isikud
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ardis Vilt Puudutatud isik – „X“ Kohtuistungisekretär – Heli Meier Tõlk – Leonora Nõmmik
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ning anda luba „X“i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 17. oktoobrist 2020 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
2.Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte taotlejale ja puudutatud isikule. Puudutatud isikule toimetatakse kätte ka määruse tõlge vene keelde.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 16. oktoobril 2020 Tartu Halduskohtule taotluse „X“i (puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks. PPA hinnangul esinevad puudutatud isiku osas välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lõikes 1 ja lõike 2 punktides 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused. PPA pidas 15. oktoobril 2020 kell 20.56 Võru maakonnas Setomaa vallas Värska-Ulitina teel väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinni isiku, kellel oli kaasas Venemaa Föderatsiooni pass ja sisepass „X“i nimele (sündinud 20. septembril 1973) ning Tšehhi Vabariigi ID-kaart Pavel Zemani nimele (sündinud 20. septembril 1973). Esialgu üritas
isik ennast esitleda Tšehhi kodaniku Pavel Zemanina. PPA ametnikud tuvastasid, et Tšehhi Vabariigi ID-kaardi näol on tegemist täieliku võltsinguga. Asjaolude selgitamisel selgus, et tegemist on Venemaa Föderatsiooni kodaniku „X“iga, (sündinud 20. septembril 1973), kellel puudus välismaalaste seaduse §-s 43 sätestatud seaduslik alus Eesti Vabariiki tulekuks ja siin viibimiseks. Isik oli ületanud ebaseaduslikult piiri.
16.oktoobril 2020 kell 00.17 avaldas isik suuliselt soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks ning peeti 16. oktoobril 2020 kell 00.17 VRKS-i alusel 48 tunniks kinni. Samal päeval võeti isikult vastu vormikohane rahvusvahelise kaitse taotlus. 16. oktoobril 2020 antud selgituste kohaselt oli isiku Eestisse saabumine seotud asjaoluga, et ta soovis põgeneda Venemaa Föderatsioonist ning liikuda edasi Läti Vabariiki. Isik väidab, et soovib rahvusvahelist kaitset, kuna teda kiusatakse Venemaa Föderatsioonis taga selle pärast, et ta osales 1995. aastal Tšetšeenia sõjas Tšetšeenia poolel. 16. oktoobril 2020 hõivas PPA isikult sõrmejäljed ning sai EURODAC andmebaasist neli vastet: 4. november 2010 Austria, 12. jaanuar 2011 Šveits, 13. märts 2012 Austria, 4. juuli 2016 Šveits. Eeltoodust nähtub, et isik on varem kokku neljal korral rahvusvahelist kaitset taotlenud, st kahel korral Austrias ja kahel korral Šveitsis. VRKS § 361 lõike 2 punkti 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. PPA leiab, et isiku kinnipidamine VRKS § 361 lõike 2 punkti 4 alusel on põhjendatud. 16. oktoobril 2020 andis isik rahvusvahelise kaitse taotluse kohta pikemalt selgitusi, mis on kirja pandud vene keeles ning mida ei ole PPA-l veel olnud võimalik tõlkida lasta. Rahvusvahelise kaitse taotlusega seonduvad asjaolud vajavad täpsemalt väljaselgitamist ning seni esitatud informatsioon analüüsimist. Samuti esineb isiku suhtes põgenemisoht. Vaidlust ei ole selles, et isikul puudus Eesti Vabariiki saabumiseks ja siin viibimiseks seaduslik alus. Samuti on tuvastatud, et isik üritas ennast esitleda Tšehhi Vabariigi kodanikuna, kasutades selleks täielikult võltsitud dokumenti. Kuigi isik on väitnud, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise põhjuseks on tagakius Venemaa Föderatsioonis tema sõjalise tegevuse pärast Tšetšeenia sõjas, esineb praeguses kaasuses mitu asjaolu, mis seavad kahtluse alla isiku tegeliku kaitsevajaduse ja Euroopasse saabumise eesmärgi. Isik on ise väitnud, et tema eesmärk on liikuda Läti Vabariiki. Isikust tulenevat põgenemisohtu suurendab ka asjaolu, et isik on selgitanud, et ta on mitu korda üritanud saada rahvusvahelist kaitset Austrias, kust on teda korduvalt tagasi saadetud Venemaa Föderatsiooni. Isikuga seonduvad asjaolud kogumis näitavad, et isik ei otsinud võimalusi seaduslikult Venemaa Föderatsioonist lahkumiseks. Samuti annavad isiku väited soovi kohta minna Lätti ning varasem korduv rahvusvahelise kaitse taotlemine Austrias aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi isik Eesti ametivõimudele olla kättesaadav rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. VRKS § 361 lõike 2 punkti 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Isiku ütlused, kus ta mainib oma mitmekordset tagasisaatmist Austriast Venemaa Föderatsiooni, annavad aluse arvata, et isik võis esitada rahvusvahelise kaitse taotluse võimaliku väljasaatmise vältimiseks või lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Lisaks suurendab seda kahtlust asjaolu, et isik soovis varjata oma tegelikku identiteeti ning esitas esmalt PPA ametnikele täielikult võltsitud Tšehhi ID-kaardi, millega proovis ennast esitleda Eestis seaduslikult viibiva isikuna. Samuti annab aluse arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus võis olla esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, asjaolu, et isik peeti ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna kinni
15.oktoobril 2020 kell 20.56 ning rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta alles 16. oktoobril 2020 kell 00.17. Arvestades isiku varasemat korduvat praktilist kogemust rahvusvahelise kaitse
taotluse esitamise osas, ei ole tõenäoline, et isik enda kinnipidamisel ei olnud teadlik, et tal on võimalik taotlus esitada ametnikele kohe. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna isiku suhtes esineb põgenemisoht. Arvestades Schengeni ala sisest liikumisvabadust ning piirikontrolli puudumist liikmesriikide vahel, ei oleks isiku omavolilise Eestist lahkumise korral tema liikumine takistatud.
Kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde.
3.Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et ei kavatse kuhugi põgeneda. Isik selgitas, et soovis minna Riiga, sest arvas, et Riia on Eesti pealinn. Isik täpsustas, et soovis tulla Eestisse. Võltsitud dokumendi esitas selleks, et teda ei pandaks kinni ega saadetaks tagasi Venemaale ja ta saaks vabalt liikuda. Ta oleks hea meelega teinud viisa, kui oleks võimalus olnud, ja mitte läbi metsa tulnud Eestisse. Talle sobiks elada ükskõik millises Euroopa Liidu riigis. Eestis tal tuttavaid ei ole. Austrias keelduti 2010. ja 2012. aastal rahvusvahelise kaitse andmisest, sest talle sattus halb kohtunik. Šveitsis ei vaadatud asja läbi, vaid öeldi, et Dublini kokkuleppe järgi peab ta minema tagasi Austriasse. Austrias ja Šveitsis viibis kuni taotluste kohta otsuste tegemiseni kohapeal. Peale esimest Austrias saadud keelduvat otsust läks isik Prantsusmaale, kuid seal ta vahistati ja saadeti tagasi Austriasse, kus teda hoiti kinni ja kust ta lõpuks saadeti Venemaale.
KOHTU SEISUKOHT
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lõike 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa. HKMS § 264 lõike 2 kohaselt esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan (praegusel juhul PPA) kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.
5.VRKS § 362 lõige 3 sätestab, et kui välismaalane esitab kinnipidamiskeskuses kinnipidamise ajal või väljasaatmise käigus rahvusvahelise kaitse taotluse, peab PPA ta kinni ja taotleb halduskohtult 48 tunni jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest arvates loa tema kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks, kui esineb VRKS § 361 lõikes 2 sätestatud rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise alus ja lõikes 1 nimetatud põhimõtted.
6.VRKS § 361 lõikest 1 tuleneb, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada VRKS
§ 36 lõikes 2 sätestatud alusel, kui VRKS-is sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. VRKS § 361 lõike 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (punkt 4) ning kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (punkt 5). PPA on tuginenud mõlemale alusele.
7.Isiku VRKS § 361 lõike 2 punkti 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamisteks) kättesaadav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. jaanuari 2018. a määrus asjas nr 3-17-792,
punkt 18.1). Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka isiku edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu 14. septembri 2017. a otsus nr C-18/16, punkt 39). PPA selgitas, et 16. oktoobril 2020 andis isik rahvusvahelise kaitse taotluse kohta pikemalt selgitusi, mis on kirja pandud vene keeles ning mida ei ole PPA-l veel olnud võimalik tõlkida lasta. PPA märkis, et rahvusvahelise kaitse taotlusega seonduvad asjaolud vajavad täpsemalt väljaselgitamist ning seni esitatud informatsioon analüüsimist. Kuna rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest ja isiku poolt täiendavate selgituste andmisest on möödunud väga vähe aega, on kohtu hinnangul mõistetav, et PPA ei ole veel jõudnud välja selgitada kõiki taotluse menetlemisel tähtsust omavaid asjaolusid ning vajab selleks aega. Kohus nõustub PPA-ga, et praegusel juhul esineb puudutatud isiku puhul põgenemise oht. Puudutatud isik saabus Eestisse ebaseaduslikult välispiiri ületades. Puudutatud isik varjas alguses enda identiteeti ning esitles end kaasas olnud Tšehhi ID-kaardil näidatud isikuna. Kontrollimisel ilmnes, et Tšehhi ID-kaart on täielik võltsing. Eeltoodu vähendab usaldust puudutatud isiku vastu, sest näitab, et ta on oma eesmärkide saavutamiseks valmis kasutama ebaausaid meetodeid. Kohtu hinnangul võimendab puudutatud isiku põgenemise ohtu asjaolu, et teda ei seo Eestiga miski ‒ tal ei ole siin elukohta, töökohta ega tuttavaid. Puudutatud isik on varem korduvalt taotlenud Austrias ja Šveitsis rahvusvahelist kaitset, kuid pole seda saanud. Kohus peab eluliselt usutavaks, et puudutatud isik saab selle valguses aru, et tema rahvusvahelise kaitse taotlusel ei pruugi ka Eestis olla perspektiivi ning ta võib seetõttu enne tema taotluse kohta otsuse tegemist liikuda Eestist muusse sobivamasse Schengeni liikmesriiki. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus PPA-ga, et puudutatud isiku puhul esineb VRKS § 361 lõike 2 punktis 4 nimetatud kinnipidamise alus.
8.PPA pidas puudutatud isiku 15. oktoobril 2020 kell 20.56 VSS § 15 lõike 1, lõike 2 punkti 1 ja lõike 3 ning § 19 lõike 1 alusel kinni 48 tunniks. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikul ei olnud Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks seaduslikku alust. Isiku VSS alusel kinnipidamisega hakkas PPA tegema ettevalmistusi isiku tagasisaatmiseks, kuid ei olnud veel jõudnud teha VSS § 7 lõike 1 alusel ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Isik esitas umbes kolm tundi pärast tema VSS alusel kinnipidamist rahvusvahelise kaitse taotluse. Asjaolu, et PPA ei jõudnud enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist vormistada lahkumisettekirjutust, ei välista võimalust tugineda VRKS § 361 lõike 2 punktile 5 (vt Tallinna Ringkonnakohtu
14.septembri 2020. a määrus asjas nr 3-20-1275, punkt 15). Kohtu hinnangul on praegusel juhul piisav alus arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Pärast puudutatud isiku VSS alusel kinnipidamist pidi puudutatud isik mõistma, et Eestisse jäämiseks tal õiguslikud võimalused puuduvad ning ta saadetakse tagasi Venemaale. PPA on õigesti märkinud, et arvestades puudutatud isiku varasemat korduvat kogemust rahvusvahelise kaitse taotlemisel, pidi puudutatud isik sellise taotluse esitamise võimalusest olema väga hästi teadlik. Seega kui puudutatud isik oleks tõepoolest saabunud Eestisse rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärgiga, oleks ta vastava taotluse esitanud kohe PPA ametnikega kohtudes. Puudutatud isik esitas taotluse aga umbes kolm tundi pärast tema VSS alusel kinnipidamist olukorras, kus tema jaoks pidi olema mõistetav, et vastavat taotlust esitamata saadetakse ta tagasi Venemaale. Eeltoodu viitab kohtu hinnangul üheselt sellele, et rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise eesmärk oli lükata edasi lahkumiskohustuse täitmist või vältida väljasaatmist. Ka eelnevalt kirjeldatu annab täiendavalt põhjust arvata, et puudutatud isik ei pruugi tegelikult olla huvitatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõpptulemusest ning võib enne menetluse lõppu Eestist lahkuda.
Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus PPA-ga, et puudutatud isiku puhul esineb ka VRKS § 361 lõike 2 punktis 5 nimetatud kinnipidamise alus.
9.Põgenemise oht võib muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. mai 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-93-16, punkt 12). Põgenemisohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse paigutamine, kus isik peab VRKS § 34 lõike 5 järgi viibima ainult kella 22.00-st kuni 6.00-ni, ega VRKS § 29 lõikes 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes, sest põgenemisohu vältimiseks teist sama efektiivset vahendit ei ole. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14, punkt 18.) Kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmine toimub praegusel juhul piiratud aja ning mittetäieliku ja kontrollimist vajava informatsiooni tingimustes. Sellises olukorras võib kohtupraktika järgi piisata ka sellest, et kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14, punkt 14.) Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põgenemise ohu tõttu tuleb puudutatud isik paigutada kinnipidamiskeskusesse. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas. Asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine oleks vastuolus tervise ja turvalisuse kaalutlustega.
10.Kohus rahuldab PPA taotluse ning annab loa paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse kuni seaduses sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
11.HKMS § 175 lõike 3 ja § 178 lõike 3 kohaselt asendab kohus omal algatusel avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.