Rahvastik › PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinni pidamiseks

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-1404

2(7)

3-21-1404 kuid ta ei võtnud seda kaasa. Ta ei pruugi lõpliku otsuse tegemiseni olla ametivõimudele kättesaadav ja võib lahkuda teise Schengeni liikmesriiki. Kuna isiku puhul esineb põgenemise oht, aitab kinnipidamine ennetada tema edasiliikumist ja tagada varjupaigasüsteemi toimimist. Rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud ka lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). Isik peeti kinni VSS alusel kell 18.50. Kell 22.50 avaldas ta soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. Sooviavalduse esitamise hetkeks ei olnud PPA leidnud kurdi-sorani keele tõlki, mistõttu ei ole usutav, et tal polnud varem võimalik esitada rahvusvahelise kaitse taotlust. Kui isiku tegelik eesmärk oleks olnud taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis, oleks ta samuti pidanud seda tegema varem, olles Eesti kohta uurinud. Isiku liikumine mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki poleks vabanemisel takistatud. Schengeni liikmesriikidel pole piirikontrolli. PPA-l on kavas isiku rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükata VRKS § 201 p-de 3 ja 4 alusel. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, sest isiku suhtes esineb põgenemise oht. Elamine kindlaks määratud elukohas ja registreerimine ei tagaks tema kättesaadavust rahvusvahelise kaitse menetluses. Isiku kinnipidamise pikendamine pole vastuolus tema turvalisuse või tervisekaalutlustega. Puudutatud isikuga koos Eestisse saabunud isikud kinnitasid, et neil on tuttavaid Rootsis ja Inglismaal. Seega ei ole välistatud, et nad soovisid jõuda nimetatud riikidesse.

PPA esitas Tallinna Halduskohtule 11.11.2021 taotluse isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 15 lg 1 ja lg 2 p-de 1–3 alusel (haldusasi nr 3-21-2593). Tallinna Halduskohus jättis taotluse 11.11.2021 määrusega rahuldamata, sest

3(7)

3-21-1404 Tallinna Halduskohtu 08.11.2021 määrus ei ole jõustunud. Seega ei ole tehtud lõplikku otsust VRKS § 31 lg 1 p 1 mõistes ning isiku staatus ei ole muutunud. Määrus jõustus.

PPA esitas Tallinna Halduskohtule 13.12.2021 taotluse isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks, sest esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise alused (haldusasi nr 3-21-2593). Tallinna Halduskohus jättis 17.12.2021 määrusega taotluse rahuldamata.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT RINGKONNAKOHTUS

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Määruskaebuse võib HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265 lg 5) ning vastab HKMS §-des 52– 54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1). Ringkonnakohus määras määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks 06.12.2021 kirjaga uue tähtaja. Esindaja kõrvaldas määruskaebuse puudused tähtaegselt. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus arvestab määruskaebuse lahendamisel PPA varasemas menetluses väljendatud seisukohtadega.

Isik väljendas 30.08.2021 avalduses tahet loobuda riigi õigusabi korras määratud esindajast, sh tema poolt edasikaebuse esitamisest. Sellest võib järeldada, et isik soovis riigi õigusabi andmist lõpetada. Määruskaebuse täiendusest nähtuvalt muutis isik hiljem oma tahet ja soovis, et esindaja esitaks määruskaebuse. Seega jääb isiku taotlus riigi õigusabi andmise lõpetamiseks läbi vaatamata. Ringkonnakohus märgib siiski, et alused riigi õigusabi andmise lõpetamiseks puuduvad, sest riigi õigusabi andmise eeldused ei ole ära langenud. II

Ringkonnakohus oli 25.08.2021 määruses seisukohal, et Tartu Ringkonnakohtu 06.07.2021 määrusega antud riigi õigusabi jätkus RÕS § 17 lg 1 ls 1 alusel ka järgmistes isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamise menetlustes. Ringkonnakohus jääb varem väljendatud seisukohale. Tartu Ringkonnakohtu määrusest ei ole võimalik järeldada, et riigi õigusabi oleks antud üksnes Tartu Halduskohtu 27.06.2021 määruse vaidlustamiseks. Riigi õigusabi andmise eeldused ei olnud ära langenud. Seega hõlmas riigi õigusabi isiku esindamist võimalikes järgnevates kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise menetlustes (RÕS § 4 lg 3 p 5, § 17 lg 1 ls 1).

HKMS § 264 lg 6 sätestab, et kui loa andmine otsustatakse kohtuistungil, kutsutakse menetlusosalised ja nende esindajad istungile, kuid nende istungilt puudumine ei takista asja läbivaatamist ja lahendamist. Säte ei õigusta siiski isiku ja tema esindaja istungile kutsumata

4(7)

3-21-1404 jätmist, vaid sätestab asja läbivaatamise võimalikkuse, kui nad ei saa istungile ilmuda (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.03.2016 määrus nr 3-15-2465, p 10). Halduskohus oli seega ekslikult seisukohal, et riigi õigusabi ei laienenud kinnipidamise tähtaja pikendamise menetlusele, ning jättis ebaõigesti menetlusse kaasamata isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja, sh ei kutsunud esindajat 18.08.2021 toimunud kohtuistungile.

Asjas toimus 18.08.2021 kohtuistung, kus osales kurdi-kurmandži keele tõlk, kelle tõlkele esitas isik kohe istungi alguses vastuväite ja kordas seda ka istungi kestel. Õigupoolest ütles isik istungi protokolli järgi juba enne istungit PPA-le, et ei saa tõlgist aru. Halduskohus ei võtnud tõlke osas seisukohta, kuid oli kokkuvõttes seisukohal, et taotluse põhisisu pidi olema isikule arusaadav.

Ringkonnakohus märgib, et tõlke eesmärk on tagada isikule võimalus olla oma kohtuasja arutamise juures, sh teada, mis asi on arutamisel, samuti anda seletusi, esitada põhjendusi ja taotlusi. Iseenesest ei pea isikule tagama loa menetluses toimuval istungil tõlkimist isiku emakeelde, vaid keelde, millest isik saab aru või kõigi eelduste kohaselt on võimeline aru saama. Tõlgi sõnul pidi isik vaatamata dialektide erinevusele midagi mõistma. Asja materjalide põhjal ei ole siiski võimalik järeldada, et isik on võimeline aru saama kurdi-kurmandži keelest. Esmasel kinnipidamiskeskusesse paigutamisel ning hiljem on isikuga seotud istungitel osalenud kurdi-sorani, mitte kurdi-kurmandži keele tõlk. Küll võib järeldada, et isik mõistab vähesel määral inglise keelt. Ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse inglise keeles, samuti on ta inglise keeles suhelnud kinnipidamiskeskuse õigusnõustajaga. Ka tutvustas PPA enne istungit isikule taotlust inglise keeles (PPA selgitused 18.08.2021 istungil; esindaja 07.12.2021 e-kiri). Samas ei kutsutud istungile inglise keele tõlki, isikult ei küsitud küsimusi inglise keeles ning talle ei antud võimalust anda selgitusi inglise keeles. Kui tõlge oli isiku jaoks arusaamatu, ei saanud ta ka selgitada, et tal on esindaja. Isik esitas küll vastuväiteid, kuid need puudutavad üksnes tõlkimise korraldust. Isik ei ole loobunud istungil osalemisest, ta ei rikkunud kohtuistungi korda vms. Samuti ei saa asja materjalide põhjal järeldada, et isik keeldus istungil koostööst vms. Õiguste riivet ei kõrvalda see, et isikule oli tagatud kurdi-sorani keele tõlk Tartu Halduskohtu 27.06.2021 istungil ning võimalus esitada edasikaebus.

Ringkonnakohtu hinnangul rikkus halduskohus sellega isiku õigust ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. III

Kinnipidamise materiaalse õiguspärasuse kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p b. Seejuures ei ole põgenemise oht iseseisev kinnipidamise alus, vaid asjaolu, mis õigustab VRKS § 361 lg 2 p 4 (aga ka p-de 1–3, 5 ja 7) alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Sätte peamine eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le kättesaadav asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks ja muudeks toiminguteks, mis eeldavad isiklikku osalust). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist. Säte aitab ka ennetada 5(7)

3-21-1404 taotleja edasiliikumist teise liikmesriiki. Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamine ei saa olla isiku sel alusel kinnipidamise keskseks põhjuseks (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.2). Isikut on VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel õigus kinni pidada senikaua, kuni rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud on välja selgitatud. Kui pärast tähtsust omavate asjaolude selginemist teisi kinni pidamise aluseid ei esine, tuleb isik vabastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.09.2021 määrus 3-21-1340, p 13; 09.10.2020 määrus nr 3-20-1232, p 13.2).

Isikuga toimusid 13.07.2021 ja 13.08.2021 vestlused ning 13.08.2021 tutvustati vestlusel talle PPA seisukohta, et tema taotlus loetakse VRKS § 201 p-de 3 ja 4 alusel selgelt põhjendamatuks. Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamist oli plaanis tutvustada talle 19.08.2021. PPA võis taotlust esitades siiski arvestada võimalusega, et enne rahvusvahelise kaitse taotluse lõplikku lahendamist võib tekkida vajadus puudutatud isikuga taotluse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid täpsustada. Seega PPA taotluse ja halduskohtu määruse tegemise ajal olid VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamise eeldused täidetud.

Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 2 tuleb aga ringkonnakohtul loamenetluses arvestada ka kohtumenetluse käigus muutunud asjaoludega (nt Riigikohtu 05.04.2019 määrus nr 3-172005, p 7). PPA on jätnud puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse 10.09.2021 otsusega rahuldamata, teinud isikule lahkumisettekirjutuse ning kohaldanud sissesõidukeeldu. Seega võib järeldada, et selleks ajaks olid PPA hinnangul rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud välja selgitatud. VRKS § 361 lg 2 p 4 eesmärk ei ole tagada isiku kättesaadavus taotluse tagasilükkamise otsuse täitmiseks. Seega praeguse vaidluse asjaoludel ei olnud isiku kinnipidamine VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel alates enam 10.09.2021 põhjendatud.

Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga, et isiku puhul esines VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise alus. Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-d 12–13; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 16–17; Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 23–24 ja seal viidatud kohtupraktika). Ringkonnakohus on varem olnud seisukohal, et VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamiseks ei pea isikule olema tehtud lahkumisettekirjutust, mille täitmise rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine katkestab. Konkreetse juhtumi asjaolusid silmas pidades võib olla piisav, kui PPA on isiku VSS § 15 lg 3 alusel 48 tunniks kinni pidanud, tehes sellega ettevalmistusi isiku tagasisaatmiseks, ning on piisav alus arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga lahkumiskohustus edasi lükata või väljasaatmist vältida (Tallinna Ringkonnakohtu 07.04.2020 määrus nr 3-20-2027, p 16; 14.09.2020 määrus nr 3-201275, p 15).

Isikut kontrolliti 25.06.2021. Kontrollimisel tehti kindlaks, et tal puudub seaduslik viibimisalus ning ta peeti 48 tunniks kinni kell 18.50. PPA sõnul peeti isik kinni VSS § 15 alusel, mida kinnitab ka isiku kinnipidamise protokoll (PPA 27.06.2021 taotlus, dtl 8– 9). Samas võib asja materjalide põhjal järeldada, et kinnipidamise protokoll on koostatud pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist. Protokollist nähtub, et toimingutes osales 6(7)

3-21-1404 kurdi-sorani keele tõlk. Asja materjalide järgi esitas isik taotluse inglise keeles, sest tõlki ei olnud veel leitud. Seega oli protokolli tegemise ajaks isik rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud. Samuti nähtub protokollist, et isik soovib varjupaika. Seega ei ole tõendatud, et isik oleks VSS alusel kinni peetud enne, kui ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. Asja materjalidest ei ole ka võimalik järeldada, et isik oleks enne taotluse esitamist mõistnud, et ta saadetakse välja, sest temaga suhtlemiseks otsiti kurdi-sorani keele tõlki. Viivitus esmase kinnipidamise ja taotluse esitamise vahel ei ole samuti niivõrd pikk, et võiks eeldada, et taotlus on esitatud lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Isiku faktilise kinnipidamise hetkel ei olnud seega selged asjaolud, mis annaks alust isiku kinnipidamiseks VSS ja direktiivi 2008/115/EÜ järgi, sh isiku riigis viibimise ebaseaduslikkus. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et Riigikohus selgitas 15.04.2021 määruses nr 3-20-2119, et isiku esialgne kinnipidamine viibimisaluse kontrollimiseks ei toimu mitte VSS § 15, vaid riigipiiri seaduse § 91 lg 1, § 114 lg 1 ja korrakaitseseaduse (KorS) § 46 alusel. VSS alusel kinnipidamine eeldab oluliste asjaolude väljaselgitamist ja isiku väljasaatmise ettevalmistamist (p 16).

Eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse osaliselt, tühistab Tallinna Halduskohtu 19.08.2021 määruse resolutsiooni punkti 2 kinnipidamise tähtaega puudutavas osas ja muudab määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Muus osas tuleb jätta halduskohtu määrus muutmata.

See tähendab, et puudutatud isiku kinnipidamiseks oli kohtu luba olemas kuni 10.09.2021. Alates 11.09.2021 kohtu luba puudub, mistõttu tuleb puudutatud isik kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.