Teenistussuhted › Riigiteenistus

kogusummas 24 345,45 eurot ning tunnistada kehtetuks veebruaris 2019 läbi viidud arenguvestlus ja selle tulemus ning kustutada see tööandja registrist. Välisministeerium leidis, et taotluses esitatud nõuded on alusetud ja põhjendamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja selgitab, et Välisministeeriumi Atesteerimise Komisjoni (VAK) otsuse järgi oli ta 01.07.2017-17.06.2019 pikaajalises välislähetuses EV Suursaatkonnas Ateenas konsul-lauaülema ametikohal. Pärast lähetusest naasmist alates 01.07.2019 kuni 23.12.2019 on kaebaja olnud pikaajalisel töövõimetuslehel, mille käigus 13.11.2019 Töötukassa tunnistas kaebajal osalise töövõime kaotuse. Kaebaja pidi lähetuse ajal lisaks ametijuhendis toodule täitma mitmeid tööülesandeid töövälisel ajal, tegema ületunni- ja öötööd, samuti täitma saatkonna asejuhi ja asjuri tööülesandeid, asendama saadikut ja teisi töötajaid ning täitma mitmeid teisi täiendavaid tööülesandeid saadiku äranägemisel ilma täiendavat tasu, puhkust või hüvitist saamata. Kaebaja kui diplomaadi vastu lähetuse ajal toime pandud kuritegude tõttu halvenes tema tervislik seisund. Saadiku jäik ja küüniline juhtimisstiil ning ebamõistlik töökoormus sundisid kaebajat juhtima tähelepanu eeltoodud asjaoludele. Paraku jäeti need tähelepanuta ja ajapikku viis see hoopis saadiku halvustava suhtumise, töökiusu ja vaimse vägivallani, mis päädis kaebaja survestatud ja tahtevastase lähetusest tagasikutsumise avalduse kirjutamisega märtsis 2019. Töökiusu ilmekaks lõpptulemuseks oli tööandja suuline ettepanek kaebajale lõpetada tema teenistussuhe kokkuleppel, millest kaebaja keeldus. Eeltoodud põhjustel pöördus kaebaja 28.10.2019 kirjaliku avaldusega saamatajäänud töötasu nõudes tööandja poole ja palus välja maksta töötasud kokku 24 345,45 eurot. 22.11.2019 kantsleri otsusega nr 230 jäeti avaldus rahuldamata. Tulenevalt VAK otsusest ja kaebaja ametijuhendist asus X pikaajalisse välislähetusse Suursaatkonda Ateenas alates 01.07.2017 lauaülem-konsuli ametikohale koos kaas-akrediteeringuga Küprose Vabariiki. Pärast suursaadik Margus Rava ametiaja lõppemist detsembris 2017 asus saatkonda juhtima 2018 jaanuarist uus suursaadik Kreekas hr Priit Pallum. 01.01.2018 kuni 07.05.2019, mil Küprose Vabariigis ei olnud saadiku poolt volikirju üle antud, seega ühtegi teist Eesti diplomaati peale kaebaja polnud sinna akrediteeritud ega ka asjurit määratud, tuli tal täita saadiku ülesandeid sisuliselt ajutise asjurina. Antud perioodi eest ei ole talle lisatasu makstud, kuigi Välisteenistuse seaduse § 56 lg 7 kohaselt tuleb lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest maksta äraoleva teenistuja asendamise, mitteresideeriva erakorralise ja täievolilise suursaadiku ülesannete või ametijuhendis kehtestamata ülesannete täitmise eest ning see moodustab kuni 30% teenistuja ametipalgast; asendamise korral 30% asendatava ametipalgast, kui viimane on asendaja ametipalgast suurem. Välisministeeriumi palgajuhendi p 5.2.1.1 kohaselt tuleb diplomaadile maksta lisatasu ametijuhendiväliste teenistusülesannete täitmise ja äraoleva teenistuja asendamise eest. Juhendi p 5.2.1.2 sätestab asendamise eest lisatasu maksmise juhul, kui asendamine kestab üle 40 kalendripäeva järjest ja lisatasu suurus on asendamisel kuni 30% asendatava ametipalgast, kui see on asendaja ametipalgast suurem. Juhendi p 5.2.1.7 kohaselt teeb ettepaneku diplomaadile lisatasu maksmiseks täiendavate teenistusülesannete täitmise eest (äraoleva teenistuja asendamise eest) vahetu juht esildisega. Sellist esildist saadik ministeeriumile ei esitanud ja täiendavat lisatasu makstud ei ole. Eeltoodud asjaoludel tööandja on jätnud kaebajale tasumata ajutise asjuri tööülesannete täitmise eest Küprose Vabariigis perioodi 01.01.2018 – 07.05.2019, s.o 16 kuu eest lisatasu igakuuliselt 30% saadiku ametipalgast – 1246,28 x 30% = 373,88 x 16 kuud = 5982,14 eurot. Suursaadik Priit Pallum viibis 2018 suvel (juuli ja august) puhkusel ja muudel põhjustel asukohariigist ära 2 kuud, mis ületab seaduses sätestatud 40 kalendripäeva järjest. Antud ajal tuli kaebajal lisaks oma teenistusülesannete täitmisele asendada ja täita ka saadiku, lisaks kattuvana ligi kuu aja jooksul ka sekretäri ja haldusteenistuja, tööülesandeid üksi. Mingit täiendavat lisatasu talle selle aja eest ei makstud ega täiendavat puhkust ei võimaldatud. Ka ei ole talle selgitatud ega põhjendatud VTS § 56 lg 7 kohaldamata jätmise põhjuseid. Kuna ametijuhendi kohaselt on lauaülem-konsuli ülesandeks ka

vahetu juhi asendamine, siis ei olnud kaebajal võimalik selliste teenistusülesannete täitmisest ka keelduda. Seega täitis ta saadiku igakordsel asukohariigist äraolekul asejuhina tema tööülesandeid ja paraku tuli tal sageli täita neid ka saadiku äranägemisel muul ajal ilma täiendavat tasu või hüvitust saamata. Ametlik tööaeg, eriti suvel, mis on konsulaartöö kõrghooaeg, võimaldas kaebajal üksinda, oskuslikult tööaega planeerides ja prioriteete seades, täita ka saadiku kiireloomulisi teenistusülesandeid, mistõttu pidi sellel perioodil sageli jätkama tööd töövälisel ajal kas kodus või kontoris ületunnitööna. Selline töökorraldus, kus peab 2 kuu vältel täitma 3-4 töötaja ülesandeid pidevalt ületunnitööd tehes, sh üksinda haldama nädal aega väldanud konsulaarkriisi, saamata selle eest lisatasu või täiendavat puhkeaega, on ebainimlik, tervistkahjustav ja vastuolus kõigi tööõiguse ning avaliku teenistuse põhimõtetega. Eeltoodud asjaoludel tööandja on jätnud kaebajale tasumata lisatasu vähemalt saadiku asendamisel 2 kuu eest, mis moodustab 30% saadiku ametipalgast – 1246,28 x 30% = 373,88 x 2 kuud = 747,76 eurot. Ületunnitöö tegemist on ATS § 39 alusel võimalik nõuda ametnikult ainult teatud seaduses ettenähtud juhul, kui teenistusülesanded tulenevad erakorralistest asjaoludest ja tuleb täita viivitamata (ettenägematute ajutiste asjaolude tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks). Ületunnitöö tegemine ei tohi koormata töötajat ebamõistlikult palju. Vastavalt ATS § 39 lg 6 hüvitab tööandja ületunnitöö, makstes ametnikule kas 1,5-kordset põhipalka või võimaldades ametnikule täiendavat vaba aega ületunnitööga võrdses ulatuses. Kuigi seadus näeb ette ületunnitöö kompenseerimist vaba ajaga või selle hüvitamisega, ei kohaldanud tööandja kaebaja suhtes kumbagi võimalust. Pikaaegse välislähetuse ajal välisesinduses töötades eeldab/nõuab tööandja konsuli kättesaadavust ööpäevaringselt (24/7), et vajadusel reageerida ja raporteerida asukohariigis toimunud õnnetustele ja kriisidele. Tulenevalt ATS §-st 38 loetakse ametniku sellist valmisolekut ja kohustust täita töövälisel ajal teenistusülesandeid tööajaks – valveaeg ja valveaja eest tuleb ametnikule maksta lisatasu, mis peab moodustama vähemalt 1/10 tema põhipalgast või hüvitada see tema taotlusel täiendava vaba ajaga, mis peab moodustama vähemalt 1⁄4 valveaja kestusest. Kuigi vastavalt Välisministeeriumi palgajuhendi p 3.1.4 eritingimustes töötamise lisatasu öötöö, ületunnitöö ja riigipühal töötamise eest on diplomaadi palga komponent ja sama juhendi p 4.11 kohaselt hüvitab ministeerium ületunnitöö üldjuhul vaba ajaga võrdses ulatuses, tööandja ei võimaldatud. Kaebaja palgakomponendid on põhipalk/astmepalk, lisatasud nõutavast tulemuslikuma töö eest, välisteenistuse staaži eest, välisteenistuse astmetasu (diplomaatilise teenistusastme eest) ja võõrkeelte valdamise eest. Palgajuhendis palga komponendina viidatud lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest palgas ei kajastu. Tööandja ei ole kompenseerinud ületunnitööd, öötööd ega töötamist töövälisel ajal ega asendanud seda ka vaba aja võimaldamisega ning saadiku rangest juhtimisstiilist tulenevalt oli isegi 15-20 minutiline tööle hilinemine ränk ja märkust vääriv probleem. Kaebaja ei julgenud saadiku pahatahtliku suhtumise ja töökoha kaotuse hirmus vaba aega küsida, mistõttu on tal ametnikuna kui nõrgemal teenistussuhte poolel ainuke võimalus esitada kompenseerimata ületunnitöö, öötöö ja töövälisel ajal töötamise aja eest rahaline nõue hüvitise saamiseks kooskõlas ATS § 39 lg-ga 6. Lauaülema (1.sekretär) kuupalk on vastavalt Välisministeeriumi palgajuhendile 766,94 eurot (kuigi kogu välislähetuse jooksul on tööandja tasunud kaebajale ekslikult 732,08 eurot). Võttes arvesse konsulaartöö eripära ja tööandja nõuet olla kättesaadav ja täita vajadusel tööülesandeid töövälisel ajal (valveaeg), peaks tasu olema 1,5-kordne ametipalk ehk koos ületunnitöö hüvitamisega 1150,41eurot kuus. Eeltoodud asjaoludel on tööandja jätnud kaebajale tasustamata töötasu ületunnitöö eest perioodil 01.01.2018 kuni 14.06.2019, s.o 17,5 kuu eest, moodustades: 766,94 x 1,5 = 1150,41 – 732,08 = 418,33 x 17,5 = 7320,77 eurot. Välislähetuses töötamise ajal kaebaja ja tema vara vastu kahe toime pandud kuriteo tagajärjel kujunes tal välja pikaaegne tervisekahjustus, mida süvendas saadiku pahatahtlik ja küüniline juhtimisstiil. Selle tulemusel oli kaebaja töövõimetu vahemikus 01.07.2019 kuni 23.12.2019 ja Töötukassa tunnistas ta oma 13.11.2019 otsusega osaliselt töövõimetuks. Kaebaja väitel suursaadiku pidev halvustamine ja üleoleval moel kuni tühiste pisiasjadeni välja kaebajale pidevalt etteheiteid tehes, mõistmata, et tema pahatahtlik ja küüniline suhtumine töötaja post-traumaatilise seisundi tõttu vähendaski kaebaja töövõimekust. Tööalase kiusamise all mõistetakse seda, kui töötajat koheldakse korduvalt

ebameeldival või alandaval viisil, nii et tal on end raske selle vastu kaitsta, teenistussuhte teisele poolele alaväärsus- või hirmutunde tekitamine, kasutades selleks tööalaseid suhteid või olukordi ning selle lõppfaasiks on olukord, kus töötajalt nõutakse „vabatahtlikku“ (tahtevastast) allkirja tema lahkumisavaldusele. Saadiku nõudmisel oli kaebaja sunnitud esitama märtsis 2019 välislähetusest ennetähtaegse tagasikutsumise avalduse. Sellise õigusvastase käitumisega lühenes kaebaja välislähetus ühe aasta võrra, mis oleks käskkirja kohaselt pidanud lõppema 31.07.2020. Tööandja ebaseadusliku tegevuse tõttu jäi kaebajal selle perioodi eest lisaks tekkinud tervisekahjustusele saamata ka välislähetustasu ja see on pannud ta raskesse majanduslikku olukorda, kuna vähenes sissetulek ja kaebajal jäi saamata töötasu välislähetustasuna perioodil 01.07.2019 kuni 31.07.2020, s.o 13 kuu eest = 717,00 x 13 = 9321,00 eurot. Kaebaja soovib saamatajäänud töö -ja välislähetustasu, ületunnitöö ning asendamise eest välja maksmata töötasu kogusummas 23 371,67 eurot (5982,14 + 747,76 + 7320,77 + 9321,00 = 23 371,67 eurot) väljamõistmist vastustajalt. Vastustaja selgitab, et 02.03.2018 saadeti Eesti Vabariigi suursaatkonna Ateenas noot Küprose Vabariigi Välisministeeriumile, informeerides erakorralise ja täievolilise suursaadiku Margus Rava lahkumisest 23.12.2017 ja uue erakorralise ja täievolilise suursaadiku Priit Pallumi saabumisest kaebaja asukohariiki Kreekasse 03.01.2018. Kuna rahvusvahelise õiguse kohaselt kehtivad suursaadiku volitused kuni tema volituste lõppemiseni, millest lähetajariik teatab reeglina koos uue suursaadiku volikirja üleandmisega, ei nimetatud kaebajat ajutiseks asjuriks ning ta ei täitnud perioodil 01.01.2018–07.05.2019 selliseid teenistusülesandeid suhetes Küprose Vabariigiga, mis oleksid nimetamata tema ametijuhendis. Formaalselt jätkusid eelmise suursaadiku Margus Rava volitused Küprose Vabariigis seni, kuni koos uue suursaadiku Priit Pallumi volikirjade üleandmisega Küprose Vabariigi presidendile 04.06.2019 anti üle tema tagasikutsumiskirjad. Sisulist tööd kõigi oma akrediteeringuriikide suhtes juhtis alates 03.01.2018 välisesinduse juht Priit Pallum. Kaebaja tegevus suhetes Küprose Vabariigiga perioodil 01.01.2018–04.06.2019 piirdus tema teenistuskohustuste täitmisega ametijuhendi kohaselt. Tunnistaja hr Pallumi ütlustega on tõendatud, et kaebaja ei täitnud täiendavaid teenistusülesandeid, mille eest lisatasu nõuda. Vastupidiseid tõendeid ei ole. Eelnevast tulenevalt on kaebaja nõue lisatasu maksmiseks täiendavate teenistusülesannete eest alusetu ja põhjendamatu. Välisteenistuse seaduse (VäTS) § 56 lg 7 kohaselt võib äraoleva teenistuja asendamise või ametijuhendis kehtestamata ülesannete täitmise eest määrata lisatasu. Välisministri 21.12.2015 käskkirjaga nr 235 kinnitatud palgajuhendi punktide 5.2.1.1 ja 5.2.1.2 kohaselt võib lisatasu maksta ametijuhendiväliste teenistusülesannete täitmise ja äraoleva teenistuja asendamise eest juhul, kui asendamine kestab üle 40 kalendripäeva järjest. Vaatamata sellele, et välisesinduse juht oli 2018. aasta suvel asukohariigist eemal 40 päeva seoses puhkusega ja viibis pärast seda välisesinduse juhtide päevadel Tallinnas, ei ole kaebaja õigusi seoses asendamise eest lisatasu mittemaksmisega rikutud. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) üldiste põhimõtete kohaselt võidakse määrata puuduva ametniku ülesanded teisele ametnikule ja selle eest makstakse lisatasu, kui asendamine ei tulene ametniku ametijuhendist või tingib võrreldes ametijuhendis ettenähtuga töökoormuse olulise suurenemise. VäTSi kohaselt võib lisatasu äraoleva teenistuja asendamise eest määrata, kuid see ei ole kohustuslik. Vastustaja palgajuhendi kohaselt võib lisatasu äraoleva teenistuja asendamise eest maksta, kui asendamine ületab 40 päeva ja selle määramisel arvestatakse lisatöö mahtu, töö intensiivsust, vastutuse ulatust ja vajaduse korral muid asjaolusid. Välisesinduse juhi puhkus, mille ajal on välisesinduse juhi avaliku võimu teostamise õigus ATS § 83 p 1 kohaselt peatunud, kestis 40 päeva. Lisaks, nagu vastustaja on märkinud oma varasemas selgituses, oli välisesinduse juhi asendamine kaebaja ametijuhendijärgne teenistusülesanne, samuti ei ole ühtegi tõendit, et asendamine oleks tinginud võrreldes ametijuhendis ettenähtuga töökoormuse olulise suurenemise. Välisesinduse juhi lühiajalise teenistuslähetuse ajal ei ole välisesinduse juhi avaliku võimu teostamise õigus erinevalt puhkusest peatunud. Lühiajaline teenistuslähetus tähendab ametniku saatmist täitma teenistusülesannet väljapoole ametikoha alalist asukohta. Teenistuslähetuses viibiva ametniku

ülesandeid ei anta teisele ametnikule. Üksnes neis ülesannetes, mida välisesinduse juht ei saa kaugtöö vormis täita, asendab teda vajaduse korral välisesinduses töötav karjääridiplomaat oma ametijuhendi kohaselt. Kirjalike tõendite ja tunnistaja hr Pallumi ütlustega on tõendatud, et välisesinduse juht viibis 2018. aastal puhkusel 40 kalendripäeva ja sellele järgnenud lähetuse ajal täitis oma teenistuskohustusi ise. Vastupidiseid tõendeid ei ole. Eelnevast tulenevalt on kaebaja nõue lisatasu maksmiseks äraoleva teenistuja asendamise eest alusetu ja põhjendamatu. Kirjalike tõendite ja tunnistaja hr Pallumi ütlustega on tõendatud, et kaebaja väited ületunnitöö tegemise kohta, mida ei hüvitatud vaba ajaga, igapäevase ööpäevaringse kättesaadavuse ja valveaja kohta, on valed. Tunnistaja hr Pallumi ütlustega on tõendatud, et ületunnitöö hüvitati vaba aja andmisega kooskõlas ATS § 39 lg-ga 6. Vastupidiseid tõendeid ei ole. Eelnevast tulenevalt on kaebaja nõue ületunnitöö tasustamiseks alusetu ja põhjendamatu. Eduka ja kogenud juristina, nagu kaebaja on enda kohta ka kohtule esitaud dokumentides kirjutanud, pidi kaebaja aru saama välislähetusest ennetähtaegse tagasikutsumise taotluse esitamise tagajärgedest. Vahetu juhi nõue täita ametijuhendiga pandud ülesandeid ei ole käsitletav tööalase kiusamisena. Suursaadik vastutab välisesinduse juhina selle eest, et saatkond täidaks seatud eesmärke. Kui üks kahest diplomaadist ei täida oma teenistusülesandeid nõutaval määral, pärsib see oluliselt saatkonna tööd. Suursaadik pidas kaebajaga mitu vestlust, mille käigus püüdis jõuda probleemi lahenduseni. Kui kaebaja ei oleks kirjutanud omal vabal valikul välislähetusest ennetähtaegse tagasikutsumise taotlust, oleks kaebaja välisesinduse diplomaatiliselt ametikohalt tagasi kutsutud ametikohale sobimatuse tõttu VäTS § 40 p 4 alusel. Selline tagasikutsumine ei ole karistus, samuti ei tähenda see teenistusest vabastamist, vaid üksnes konkreetselt ametikohalt vabastamist ja üleviimist teisele, teenistuja oskuste, teadmiste ja isiksuseomadustega paremini sobivale ametikohale. Tegu on seadusliku protseduuriga, mis allub haldusmenetluse reeglitele ning näeb ette ärakuulamise ja vaidlustamise võimalused. Kaebaja valis teadlikult selle asemel võimaluse esitada ise ennetähtaegse tagasikutsumise taotlus. VäTS § 63 lg 1 kohaselt makstakse välislähetustasu välisesinduses töötamise ajal. Vabariigi Valitsuse 14.12.2006 määruse nr 256 „Välislähetustasu ja abikaasatasu maksmise ning teenistuja kulude katmise kord“ § 6 lg 1 täpsustab välislähetustasu maksmise korda. Selle kohaselt makstakse välislähetustasu teenistujale kuni lähetuskohast lahkumiseni. Seega on välislähetustasu lähetuskulude eriliik. Tulumaksuseaduse § 13 lõikes 3 käsitletakse välislähetustasu samadel alustel muude lähetuskuludega. Samuti ei maksta välislähetustasu siis, kui diplomaat on kutsutud ministeeriumi käsutusse (VäTS § 63 lg 6). VäTSi seletuskirja kohaselt on välislähetustasu maksmise eesmärk lähetuses viibimise kulude hüvitamine. Kaebaja lahkus asukohariigist 16.06.2019 ja kutsuti ministeeriumi käsutusse alates 17.06.2019. Vastustaja juhib veelkord tähelepanu, et kaebaja vaidlustatud kantsleri 20.06.2019 käskkiri nr 356 ei lõpetanud ennetähtaegselt kaebaja välislähetust, vaid selle alusel kutsuti kaebaja ajutiselt ministeeriumi käsutusse. Käsutusse kutsumise periood lõppes 31.07.2019, kui kantsleri 18.07.2019 käskkirjaga nr 481 lühendati kaebaja taotluse alusel tema välislähetust Ateenasse ja kutsuti ta 31.07.2019 välislähetusest tagasi. Õiguslik alus välislähetustasu edasiseks maksmiseks kuni esialgu määratud lähetustähtaja lõpuni puudus nii sellel perioodil, kui kaebaja oli kutsutud ministeeriumi käsutusse kui ka pärast 31.07.2019, kui kaebaja oli oma taotluse alusel pikaajalisest välislähetusest tagasi kutsutud. Tunnistaja hr Pallumi ja kaebaja ütlustega on tõendatud, et kaebaja kirjutas välislähetusest ennetähtaegse tagasikutsumise taotluse omal vabal valikul. Vastupidiseid tõendeid ei ole. Välislähetustasu maksmiseks pärast teenistuja lahkumist lähetuskohast puudub alus. Eelnevast tulenevalt on kaebaja nõue saamata jäänud välislähetustasu kohta alusetu ja põhjendamatu.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi (kaebaja andis ütlusi vande all) ning tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas

esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale lisatasu, asendustasu, ületunnitöötasu ja saamata jäänud välislähetustasu maksmata jätmine, samuti tema välisesindusest ajutiselt Välisministeeriumi käsutusse kutsumine on õiguspärane või mitte. Kaebaja väidab, et täitis ajavahemikus 01.01.2018–07.05.2019, mil Küprose Vabariigis ei olnud saadiku poolt volikirju üle antud ega asjurit määratud, teenistusülesandeid sisuliselt ajutise asjurina. Kuna erakorraline ja täievoliline suursaadik Priit Pallum viibis 2018. aasta suvel (juuli-august) puhkusel enam kui 60 kalendripäeva, mis ületab seaduses sätestatud 40 kalendripäeva järjest ja sel ajal tuli kaebajal lisaks oma teenistusülesannete täitmisele asendada ja täita saadiku, lisaks kattuvana kuu aja jooksul ka sekretäri ja haldusteenistuja, tööülesandeid üksi. Mingit täiendavat lisatasu kaebajale 30 kalendripäeva jooksul ei makstud. Samuti perioodi 01.07.2017–14.06.2019 eest on jäetud kaebajale tasustamata tema ületunnitöö. Konsulaarteenuste osutamisel välisesinduses nõutakse konsuli kättesaadavust 24/7, mistõttu kaebaja arvates tuleks lugeda see valveajaks. Lisaks perioodi 01.07.2019–31.07.2020 eest on kaebajal saamata jäänud välislähetustasu. Vastustaja väidab, et Küprose Vabariigi Välisministeeriumile ei ole saadetud nooti selle kohta, et suursaadiku ülesandeid Küprose Vabariigis täidaks avaldaja ajutise asjurina. Suursaadik täitis alates saabumisest Kreekasse esinduse juhi kohustusi ise kõigi akrediteeringuriikide suhtes. Seega ei määratud kaebajat ajutiseks asjuriks Küprose Vabariigis, samuti ei täitnud ta sellekohaseid ülesandeid. Rahvusvahelise õiguse kohaselt kehtivad suursaadiku volitused kuni tema volituste lõppemiseni, millest lähetajariik teatab reeglina koos uue suursaadiku volikirja üleandmisega. Kaebaja tegevus suhetes Küprose Vabariigiga perioodil 01.01.2018–4.06.2019 piirdus tema teenistuskohustuste täitmisega ametijuhendi kohaselt. See tegevus hõlmas muuhulgas kaht konsulaarmissiooni Küprose Vabariiki 21.04.2018–24.04.2018 ning 22.11.2018–24.11.2018. Suursaadik puhkas ajavahemikus 09.07.2018–17.08.2018, kokku 40 kalendripäeva ning rohkem puhkust suursaadik 2018. aastal ei kasutanud. Saatkonna tehnik-autojuht puhkas perioodil 07.07.2018–25.08.2018 ning saatkonna sekretär puhkas 04.06.2018–08.06.2018 ja 23.08.2018–07.09.2018. Saatkonna kinnitatud tööajatabelitest ei nähtu perioodil 01.07.2017–14.06.2019 ületunnitöö tegemist. Välisministeeriumi 20.06.2019 käskkirjaga nr 356 kutsuti X ajutiselt välisesindusest Välisministeeriumi käsutusse ajavahemikul 17.06.2019 kuni 31.07.2019 Välisteenistuse seaduse § 38 lg 2 ja lg 4 alusel (p 1). Käskkirjast nähtuvalt ajavahemikul 17.06.2019-31.07.2019 X pidi täitma järgmisi ülesandeid: Eestisse saabuvate kõrgetasemeliste visiitide ettevalmistamine ja läbiviimine, sh India asepresidendi visiidi ja eelvisiidi korraldamine; - Eestis tegutsevate välisriikide suursaadikute rotatsiooniga seotud tegevuste koordineerimine (viisakuslahkumiskohtumiste planeerimine, korraldamine, uute esindusjuhtide saabumiste ettevalmistus, sh diplomaatilise kirjavahetuse eest vastutamine); - tervitus, õnnitlus- ja kaastundekirjade koostamine välisriikide riigipeadele, valitsusjuhtidele ja välisministritele; - Eestis tegutsevate esindusjuhtide maakonnatuuri ettevalmistamine (täitmiseks septembris 2019); - muud riikliku protokolli osakonna peadirektori antud ülesanded (p 2). Xle määrati käskkirja punktis 1 nimetatud ajavahemikuks ja punktis 2 nimetatud ülesannete täitmise eest kuupalgamääraks 9. palgaastmele vastavalt 766,94 eurot, 10% ametipalgast välisteenistuse staaži eest, 10% ametipalgast võõrkeelte valdamise eest, 439,68 eurot nõutavast tulemuslikuma töö eest ja 1. sekretäri teenistusastme tasuks 147,00 eurot (palk kokku 1507,00 eurot kuus). Käskkirjast nr 356 nähtub, et X kutsuti ajutiselt välisesindusest Välisministeeriumi käsutusse lühikeseks perioodiks (poolteist kuud). Välisesindusest ajutiselt Välisministeeriumi käsutusse kutsumine ei ole ametniku teenistusest vabastamine ega distsiplinaarkorras karistamine ning see oli

ka antud juhul lühiajaline. Kaebaja väidab, et teda „sunniti“ tagasikutsumise avaldust esitama. Tunnistajana üle kuulatud suursaadik Priit Pallum ei kinnitanud kohtus, et ta oleks kaebajat survestanud seda avaldust esitama. Tunnistaja kinnitas kohtule, et see oli kaebaja enda soov ja tingitud tema tervislikust seisundist. Kohus ei nõustu kaebaja väitega tagasikutsumise avalduse esitamise survestamise, sh töökiusu, kohta. Kohus nõustub selles osas vastustaja seisukohtadega, mida ei hakka üle kordama. Kohtu jaoks ei ole veenev, et juristi haridusega kaebaja oma tahte vastaselt esitas selle avalduse, olles teadlik selle tagajärgedest. See oli kaebaja enda kaalutletud otsus. Kaebaja ise on väitnud, et põhjuseks oli tema tervislik seisund, mis oli avalduse esitamise aluseks. Avalduses ei mainita väidetavat töökiusu või lahkhelisid suursaadikuga või viimase poolt kaebaja kiusamist/survestamist vms. Samuti ei ole avaldusel märget, et see on kirjutatud tahtevastaselt. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal olid terviseprobleemid ja see on ka tõendatud. Kaebaja, olles välislähetuses, elas üle kaks tõsist intsidenti, mille tulemusel sai kannatada tema tervis, ja sellele vastustaja ega tunnistaja vastu ei vaidle. Kaebaja küll kutsuti välislähetusest tagasi, aga see oli ajutine ja lühiajaline meede, mis iseenesest kaebaja õigusi ei riku. Kohus ei nõustu kaebajaga, et käskkiri nr 356 oli välja antud tema tahtevastase avalduse alusel. X esitas 05.03.2019 Välisministeeriumile avalduse, milles palus lõpetada ennetähtaegselt tema pikaajalise välislähetuse Kreekas alates 15.06.2019 seoses tervislike põhjustega ning määrate ta võimaluselpeamajas vabanevale ametikohale konsulaar- või protokolli osakonnas. Lisaks kaebaja märgib avalduses, et uuele ametikohale saab ta tööle asuda pärast ravi ja taastumist, mille täpse aja saab ta teatada pärast täiendavaid uuringuid ja diagnoosi määramist. Pärast avalduse esitamist kaebaja ei astunud samme, et teavitada vastustajat väidetavast survestamisest avalduse esitamiseks ning ei taotlenud nt avalduse tagasivõtmist vms. Käskkirja nr 356 kohaselt kaebaja pidi minema ajutiselt Välisministeeriumi käsutusse alates 17.06.2019 kuni 31.07.2019. Kaebaja ise märgib kaebuses, et pärast välislähetusest naasmist alates 01.07.2019 kuni 23.12.2019 oli ta pikaajaliselt töövõimetu, mille käigus Töötukassa 13.11.2019 otsusega nr TVH/19/053018 tunnistati kaebajal osaline töövõime kaotus (perioodil 29.10.2019-28.10.2021). Kohtu hinnangul on ilmne, et kaebaja oma terviseseisundi tõttu ei oleks võimeline olnud tööd, mis nõuab juba töö iseloomust tulenevalt kõrgendatud pingetaluvust, välislähetuses jätkama ning kaebaja tervise huvides kutsuti ta ajutiselt välislähetusest tagasi Välisministeeriumi käsutusse (aktsepteeriti põhjusena tervislikku seisundit). Välisministeeriumi 22.11.2019 otsuse nr 230 alusel 02.03.2018 saadeti Eesti Vabariigi suursaatkonna poolt Ateenas noot Küprose Vabariigi Välisministeeriumile, informeerides erakorralise ja täievolilise suursaadiku Margus Rava lahkumisest 23.12.2017 ning uue erakorralise ja täievolilise suursaadiku Priit Pallumi saabumisest Kreekasse 03.01.2018. Otsuses märgitakse, et Küprose Vabariigi Välisministeeriumile ei ole saadetud nooti selle kohta, et suursaadiku ülesandeid Küprose Vabariigis täidaks X ajutise asjurina. Suursaadik Priit Pallum ise täitis alates saabumisest Kreekasse esinduse juhi kohustusi kõigi akrediteeringuriikide suhtes. Vastustaja andmetel Xd ei määratud ajutiseks asjuriks Küprose Vabariigis, samuti ei täitnud ta sellekohaseid ülesandeid. Vastustaja selgitas, et rahvusvahelise õiguse kohaselt kehtivad suursaadiku volitused kuni tema volituste lõppemiseni, millest lähetajariik teatab reeglina koos uue suursaadiku volikirja üleandmisega. Vastustaja kinnitas kohtule, et X tegevus suhetes Küprose Vabariigiga perioodil 01.01.2018-04.06.2019 piirdus tema teenistuskohustuste täitmisega ametijuhendi kohaselt, mis hõlmas muuhulgas kaht konsulaarmissiooni Küprose Vabariiki perioodidel 21.04.2018–24.04.2018 ning 22.11.2018–24.11.2018. Välisministeeriumi teabe kohaselt suursaadik Priit Pallum puhkas ajavahemikus 09.07.201817.08.2018, kokku 40 kalendripäeva ning rohkem puhkust suursaadik 2018. aastal ei kasutanud. Lisaks saatkonna tehnik-autojuht puhkas perioodil 07.07.2018–25.08.2018 ning saatkonna sekretär puhkas perioodil 04.06.2018–08.06.2018 ja 23.08.2018–07.09.2018.

Välisministeeriumi andmetel saatkonna kinnitatud tööajatabelitest ei nähtu perioodil 01.07.2017– 14.06.2019 kaebaja ületunnitöö tegemist. Välisteenistuse seaduse (VäTS) § 56 lg 7 kohaselt võib äraoleva teenistuja asendamise või ametijuhendis kehtestamata ülesannete täitmise eest määrata lisatasu. Välisministri 21.12.2015 käskkirjaga nr 235 kinnitatud palgajuhendi p-de 5.2.1.1 ja 5.2.1.2 kohaselt võib lisatasu maksta ametijuhendiväliste teenistusülesannete täitmise ja äraoleva teenistuja asendamise eest. Asendamise eest võib lisatasu maksta juhul, kui asendamine kestab üle 40 kalendripäeva järjest. Välisministeeriumi kantsleri 12.12.2016 käskkirjaga nr 204 kinnitatud sisekorraeeskirja p 2.2 kohaselt on tööaeg 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas, mis vastab ametniku täistööajale vastavalt Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 35 lg-le 5. Kohus sarnaselt vastustajaga ei nõustu kaebaja väitega, et suursaadik Priit Pallumi viibis 2018. aasta juulis-augustis puhkusel enam kui 60 kalendripäeva. Välisministeeriumi andmetel suursaadik viibis kogu 2018. aasta jooksul puhkusel 40 kalendripäeva ajavahemikus 09.07.2018–17.08.2018. Vastustaja selgitas, et äraoleva teenistuja asendamise eest võib palgajuhendi kohaselt lisatasu maksta, kui asendamine kestab üle 40 kalendripäeva järjest. Lisaks eelnevale saatkonna sekretär ei viibinud suursaadikuga samal ajal puhkusel, seega ei vasta kaebaja väide sekretäri tööülesannete täitmisest sel perioodil tõele. Samuti tehnik-autojuhi tööülesannete täitmist tema puhkuse ajal ei ole kaebajale määratud ja nende täitmist temalt ka ei oodatud. Vastustaja selgituse kohaselt kaebaja ametijuhendis olid sätestatud nii esinduse juhi asendamise ülesanne kui ka konkreetsed ülesanded suursaadiku akrediteeringuriikide suhtes. Kuna rahvusvahelise õiguse kohaselt kehtivad saadiku volitused kuni tema volituste lõppemiseni, millest lähetajariik teatab reeglina koos uue suursaadiku volikirja üleandmisega, ei nimetatud kaebajat ajutiseks asjuriks ning ta ei täitnud perioodil 01.01.2018–07.05.2019 selliseid teenistusülesandeid suhetes Küprose Vabariigiga, millised oleksid nimetamata tema ametijuhendis. VäTSi § 63 lg 1 kohaselt makstakse välisesinduses töötamise ajal teenistujale igal kuul välislähetustasu. VäTS seletuskirja kohaselt on välislähetustasu maksmise eesmärk lähetuses viibimise kulude hüvitamine. Välisministeeriumi andmetel kaebaja ei viibinud alates 16.06.2019 pikaajalises välislähetuses, mistõttu puudub alus välislähetustasu edasiseks maksmiseks kuni esialgu määratud lähetustähtaja lõpuni, millega nõustub ka kohus. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja väide, et temalt nõuti ületunnitöö tegemist, mida ei hüvitatud vaba ajaga, on paljasõnaline. Tööajatabelid kajastavad normtunde ja muul moel ei ole kaebaja tõendanud, et vahetu juht on nõudnud ületunnitöö tegemist või jätnud selle vaba ajaga hüvitamata. Samuti kaebaja väide, et konsulilt nõutakse kättesaadavust ööpäev läbi iga päev, on paljasõnaline ja alusetu. Vastustaja selgitas, et Välisministeeriumi sisekorraeeskirja kohaselt on tööaeg 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas ning kinnitas, et kaebaja tööaega ei ole teisel viisil reguleeritud tema välislähetuse käskkirjaga ega ühegi teise ministeeriumisisese õigusakti või korraga. Vastustaja kinnitas, et konsulitelt ei nõuta pidevat kättesaadavust, ööpäev läbi on kättesaadav esmane konsulaarabi seireosakonna kaudu. Tunnistajana üle kuulatud suursaadik Priit Pallum ei kinnitanud kaebaja väiteid. Tunnistaja ütluste kohaselt probleemiks oli kaebaja distsipliin ehk tööle tulek ja minek. Tunnistaja väitel kaebaja ei tulnud õigeks ajaks tööle ning mõnikord lahkus töölt varem ilma põhjenduseta. Samuti oli probleeme ametiülesannete täitmisega, nt oli ülesandeid, mis jäid tähtajaks täitmata või ei olnud piisavat ülevaadet tehtud, samuti on ta vahele jäänud valetamisega. Sellest tulenevalt peeti mõned vestlused, sh arenguvestlus. Arutati seda, et koostöö selliselt jätkuda ei saa. Tunnistaja selgitas, et kui koostöö ei suju, siis kutsutakse isik peamaja käsutusse ehk lühendatakse välislähetuse tähtaega käskkirjaga. Kaebaja juristina teab neid protseduure ja tavasid. Kaebajal oli kaks võimalust- kas vabatahtlikult

esitada avaldus või siis otsuse teeb Välisministeeriumi atesteerimiskomisjon. X valis neist esimese ning kirjutas oma vabal tahtel avalduse kutsuda ta tagasi välislähetusest tervislikel põhjustel. Tunnistaja kinnitas, et kaebajale selle avalduse esitamiseks ei ole survet avaldatud ning et tema ei käskinud tagasikutsumise avaldust esitada. Tunnistaja väitel ületunnitööd oli vähe ja see kompenseeriti vabade päevadega/vaba ajaga kokkuleppel kaebajaga. Samas tunnistajale ei meenunud, et kaebaja oleks küsinud temalt vaba aega, viidates konkreetsele ületunnitööle. Tunnistaja hinnangul oli kaebaja n-ö liimist lahti ja kurtis oma terviseprobleeme, ütles, et see on isiklik asi. Kaebaja vande all antud ütlused erinevad tunnistaja ütlustest. Nii näiteks kaebaja väidab, et vältides suursaadiku Priit Pallumi verbaalset rünnet ja tervise huvides kirjutas ta tagasikutsumise avalduse, mis aga ei olnud tema vaba tahe. Samuti väitis kaebaja kohtus, et tagasikutsumine oli töökiusu n-ö viimane tilk karikas ning see oli tema tahte vastane ja peale sunnitud avaldus. Suursaadik nõudis ründavalt avalduse esitamist. Seega leiab kaebaja, et käskkiri nr 356 on välja antud tema tahtevastase avalduse alusel. Kaebaja sõnul tema õiguste rikkumine seisneb selles, et tema välislähetuse tähtaeg lühenes aasta võrra ja temal jäi saamata välislähetuse tasu. Otsuse nr 230 õigusvastasuse tuvastamisnõudest tulenevalt kaebaja väidab, et põhjuslik seos seisneb selles, et vastustaja ebaseaduslikult avalduse kirjutamise sundimise tõttu alustas ekslikult kaebaja tagasikutsumismenetlust või teisisõnu ministeeriumi käsutusse kutsumist. Kaebaja kordas üle ka rahalised nõuded, millised on loetletud kaebuses ning kinnitas kohtule, et jääb kõigi nende nõuete juurde. Kohus, hinnanud faktilisi asjaolusid, poolte põhjendusi ning haldusasjas esitatud tõendeid, s.o nii suulisi (kaebaja ja tunnistaja vande all antud ütlused) kui ka kirjalikke, nõustub vastustaja seisukohtadega. Kohus märgib, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja), siis ei pea hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega käskkirja nr 356 kohta, mida ei hakka üle kordama. Kohus nõustub ka otsuses nr 230 toodud vastustaja seisukohtadega kaebaja lisatasu, asendustasu, ületunnitöötasu ja saamata jäänud välislähetustasu nõuete kohta, mida ei hakka üle kordama. Kohtu hinnangul vastustaja on piisavalt põhjendanud rahaliste nõuetega seotud asjaolusid ning kohus on nendega nõustunud. Kohtu hinnangul vaidlustatud haldusakt ja toiming on õiguspärased ning puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks.

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.