M. M taotlus kohtulahendi täitmata jätmise eest rahatrahvi määramiseks
Resolutsioon
1.Jätta rahuldamata taotlus Viru Vanglale rahatrahvi määramiseks.
2.Asendada määruse avaldamisel M. M initsiaalidega.
nimi
3.Kuulutada haldusasja menetlus taotleja terviseandmeid puudutavas osas (väljavõtted digiloost ning tervisekaardist) kinniseks. Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punktile 1 võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte taotlejale ja Viru Vanglale.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Viru Vangla kohaldas 27. juuli 2018. a käskkirjaga nr 6-4/212-1 M. M suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, paigutades ta eraldatud lukustatud kambrisse ning piirates vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning keelates kasutada spordiväljakut ja -saale. Käskkirja kohaselt pritsis kinnipeetav 27. juulil 2018 inspektor-kontaktisikut ja valvurit Fairy pudelist pruunika tugevalt fekaali järgi haiseva vedelikuga. Tal oli käskkirja andmise seisuga üheksa distsiplinaarkaristust. Kuna kinnipeetav on oma tegudes muutunud järjest ründavamaks ja agressiivsemaks, kohaldas vangla täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning edaspidiste raskete õigusrikkumiste ennetamiseks.
2.Viru Vangla muutis kohaldatavaid abinõusid 28. septembri 2018. a käskkirjaga nr 6-4/212ja pikendas abinõude kohaldamist 26. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-4/212-3.
3.Viru Vangla pikendas 25. jaanuari 2019. a käskkirjaga nr 6-4/212-4 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vangla tõi pikendamise alusena välja korduvate rikkumiste jätkuva olemasolu.
3-20-1188
4.Kinnipeetav esitas 27. veebruaril 2019 eelnimetatud käskkirjale vaide.
5.Viru Vangla määras 4. veebruari 2019. a käskkirjaga nr 6-3/85-1 M. M viis distsiplinaarkaristust, määrates kartserisse paigutamise kokku 46 ööpäevaks. Kinnipeetav vaidlustas ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja, esitades vaide 28. veebruaril 2019.
6.M. M esitas Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus 1) peatada tema üksikvangistusega piinamine; 2) kohustada vanglat võimaldama talle psühhiaatri vastuvõttu, psühhoteraapiat ja velotrenažööri kasutamist; 3) kohustama vanglat lõpetama psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes üksikvangistuse kohaldamine; 4) kohustada vanglat järgima õiguskantsleri kirjas nr 6-1/161019/1604041 soovitatut, mille kohaselt tuleb kartserikaristust kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik; 5) keelata vanglal hoida kinnipeetavat üksikvangistuses enne, kui ta on saanud ravi ning tema terviseseisund on paranenud.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 13. märtsi 2019. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning kohustas Viru Vanglat korraldama 10 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest kinnipeetavale psühhiaatri konsultatsioon. Vanglal tuleb seejuures psühhiaatrilt küsida hinnangut, kas kinnipeetava suhtes võib tulenevalt tema tervislikust seisundist kohaldada üksikvangistust (sh viibimine kartseris, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine) ja kui jah, siis millisel režiimil (sh kas ja milliseid üksikvangistust leevendavaid meetmeid tuleks kinnipeetava suhtes kasutada) (resolutsiooni p 1). Halduskohus jättis menetluskulud 1/5 osas Viru Vangla ja 4/5 osas kinnipeetava kanda ning mõistis Viru Vanglalt kinnipeetava kasuks välja menetluskulu 3 eurot (resolutsiooni p 2). Määruses leiti järgnevat.
8.Nõudes kasutada velotrenažööri ei ole taotlus lubatav, kuna treeningvahend on kinnipeetava kasutusse antud ja seega puudub kinnipeetaval selles osas esialgse õiguskaitse vajadus. Vaidlus selle üle, millised on treeningvahendi täpsemad omadused ja kvaliteet, väljub esialgse õiguskaitse menetluse raamest.
9.Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotlusena saab käsitleda täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise käskkirja peatamist ning distsiplinaarkaristuse käskkirja täitmise peatamist. Hinnang tuleb anda ka taotlusele kohustada vanglat võimaldama kinnipeetavale psühhoteraapiat, psühhiaatri vastuvõttu ning psühhiaatri hinnangut üksikvangistuse lubatavusele kinnipeetava puhul.
10.Vangla peab distsiplinaarrikkumistele reageerima adekvaatse karistusega. Karistuse mõju on suurim siis, kui see täidetakse kohe. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu võib juhtuda, et karistust ei saa enam täitmisele pöörata, kuna vangistusseaduse § 65 lg 6 kohaselt ei täideta distsiplinaarkaristust, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates selle määramisest. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse selleks, et tagada vanglas julgeolekut ning ennetada ohtu. Neid abinõusid võib kohaldada, kui on olemas põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Kohtulik kontroll nende meetmete kohaldamise üle on piiratud.
11.Halduskohtu hinnangul ei ole vaidlustatud käskkirjade täitmise peatamine esialgse õiguskaitse korras põhjendatud. Kartserikaristuse täitmise peatamine ei muuda kinnipeetava olukorda, sest siis taastuks tema suhtus lukustatud kambri režiim. Täiendavate
3-20-1188 julgeolekuabinõude kohaldamise vaidlustamise puhul ei saa esitatavat kaebust pidada väga suuri eduväljavaateid omavaks. Kuna kaebajal on olnud pidevalt konflikte vanglaametnikega, ei saa riskida tema paigutamisega avatud osakonda. Halduskohus ei leidnud, et esineks puudujääke kinnipeetava füüsilise tervise tagamisega üksikvangistuse tingimustes. Kinnipeetava kasutada on võimlemismatt ja ka treeningvahend.
12.Halduskohus leidis aga, et vangla võib olla ebapiisavalt hinnanud kartserikaristuse ja täiendavate julgeolekuabinõude mõju kinnipeetava psüühilisele tervisele. Kaebajal on diagnoositud mõõdukas depressioon ning tema töövõime hindamisel leiti, et tal on psüühika- ja käitumishäirete tõttu mõõdukad tegutsemispiirangud, muuhulgas raskused muutustega kohanemise, ohu tajumise, inimestevahelise lävimise ja suhete valdkonnas. Kinnipeetaval on ärevushäire tõttu raske kohaneda muudatustega igapäevarutiinis, tekib sisemine pingeseisund kuni paanikahooni. Kiire ärrituvuse tõttu esineb piirang suhtlemisel, konfliktsituatsioone tuleb ette nii tuttavate kui võõrastega suhtlemisel, esineb ka ebaadekvaatset käitumist. Kinnipeetav ei ole vanglas olnud psühhiaatri järelevalve all, vaid ta on käinud väljaspool vanglat psühhiaatri vastuvõtul. Koostatud epikriisid ei käsitle seda, kas kinnipeetavat võib hoida üksikvangistuses ja kui jah, siis milline peaks olema kinnipeetavale kohaldatav režiim. Halduskohus leidis, et psühhiaater peab andma hinnangu üksikvangistuse mõjust kinnipeetava tervisele. Konsultatsioon tuleb korraldada 10 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest kinnipeetavale. Halduskohus ei pidanud vajalikuks võimaldada esialgse õiguskaitse korras kinnipeetavale psühhoteraapiat. Psühhiaater ei ole teinud sellekohast ettekirjutust, vaid seda soovitanud. Tegemist ei ole kiiret lahendamist nõudva küsimusega.
13.Kinnipeetav palus esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv vastustajalt välja mõista. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 2 alusel esitab kohus menetluskulude jaotuse ja mõistab menetluskulud välja muuhulgas menetlust lõpetavas määruses. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Hinnanguliselt rahuldas halduskohus taotluse ligikaudu 1/5 ulatuses, seega jäävad menetluskulud 1/5 osas Viru Vangla ning 4/5 osas kinnipeetava kanda. Halduskohus mõistis kinnipeetava kasuks Viru Vanglalt välja menetluskulud 3 eurot.
14.M. Mitt esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 13. märtsi 2019. a määruse peale, paludes võimaldada talle vastuvõttu Viru Vanglast sõltumatu psühhiaatri juures; võimaldada tal kasutada velotrenažööri üldkasutatavas ruumis 30 minutit päevas; mõista menetluskulud täies ulatuses Viru Vanglalt välja.
15.Viru Vangla vastuses määruskaebusele leitakse, et kinnipeetava määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
16.Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2019 määrusega 3-19-400:
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla määruskaebus täielikult ning M. M määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 13. märtsi 2019. a määrus. Rahuldada M. M esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt.
3.Kohustada Viru Vanglat võimaldama M. M l kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
3-20-1188
4.Ülejäänud esialgse õiguskaitse taotlused jätta rahuldamata.
5.Mõista Viru Vanglalt M. M kasuks välja riigilõiv 3 eurot ning kohustada see kandma Riina Miti arvelduskontole.
6.Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla poolt määruskaebemenetluses esitatud tõend.
7.Jätta rahuldamata M. M taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.
8.Asendada käesolevas määruses selle avaldamisel M. M nimi initsiaalidega. 17.M. M esitas Tartu Halduskohtule taotluse Viru Vanglale rahatrahvi summas 32 000 €, kuna vangla ei täida jõustunud kohtulahendit. Taotleja selgitab, et asjas 3-19-400 kohustas Tartu Ringkonnakohus 6.mai 2019 määruse p-ga 3: Kohustada Viru Vanglat võimaldama M. M l kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
18.Haldusasjas nr 3-20-726 Viru Vangla kinnipeetav M. M esitas 15. aprillil 2020 Tartu Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla kohustamiseks võimaldama velotrenažööri kasutamist 30 minutit päevas. M. M selgitas taotluses, et vaatamata arsti ettekirjutusele ei ole ta alates 16. märtsist 2020 saanud velotrenažööri kasutada. Taotleja tervis on halvenenud, sest lisaks velotrenažöörile ei võimaldata ka jalutamist värskes õhus. Esineb oht, et kui M. M ei saa velotrenažööri kasutada, halveneb tema tervis veelgi.
19.Tartu Halduskohus jättis 5. mai 2020. a määrusega M. M esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja tühistas Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2019. a määruse resolutsiooni p-ga 3 haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse (resolutsiooni p 3). Halduskohus leidis, et taotlejal ei esine esialgse õiguskaitse vajadust. M. M ei ole ära näidanud, et velotrenažööri kasutamiseta tekiksid talle pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Taotleja tugineb vananenud andmetele. Vangla arsti 25. aprilli 2020. a sissekandest nähtub, et taotlejal puudub vajadus tavapärasest vanglarežiimist erinevate vangla poolt pakutavate võimaluste kasutamiseks, s.h ei vaja taotleja velotrenažööri kasutamist. Taotleja tervisekaardi sissekannetest perioodil 16. märts 2020 kuni 27. aprill 2020 ei saa järeldada, et taotleja tervis oleks vaatlusalusel perioodil märgatavalt halvenenud. Olukorras, kus taotleja keeldub koostööst tema tervisliku seisundi hindamiseks pädevate eriarstidega, ei saa eeldada, et tema tervislik seisund vajab täpselt sama abivahendit, mida poolteist aastat varem. Samuti on taotlejal alates 29. aprillist 2020 taas võimalik tervise turgutamiseks värskes õhus jalutada ja seega on ära langenud põhjus, mis taotleja tervisele väidetavalt halvasti võiks mõjuda. Viru Vangla esitas halduskohtule taotluse haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks. Nimetatud haldusasjas kohustas Tartu Ringkonnakohus 6. mai 2019. a määruse resolutsiooni p-ga 3 Viru Vanglat võimaldama taotlejal kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Asjaga seotud vaidemenetluses taotles M. M Viru Vangla 25. jaanuari 2019. a käskkirja nr 6-4/212-4 ja 4. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-3/85-1 kehtetuks tunnistamist. Kuna vaidemenetlused käisid esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal seoses eelnimetatud käskkirjadega, tuleb Tartu Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 3 mõista selliselt, et esialgne õiguskaitse kehtib, kuni kõnealuste käskkirjade kehtetuks tunnistamise nõude osas on vaide- või kohtumenetluses tehtud lõplik lahend. Praegu on haldusasjas nr 3-19-822 pooleli kohtumenetlus Viru Vangla 4. veebruari 2019. a käskkirja nr 6-3/85-1 tühistamise nõudes. Seega kehtib Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2019. a määruse resolutsiooni p-ga 3 kohaldatud esialgne õiguskaitse.
3-20-1188 Kuna kohus tegi kindlaks, et asjaolude muutumise tõttu puudub taotlejal velotrenažööri kasutamiseks esialgse õiguskaitse vajadus, tühistab halduskohus HKMS § 253 lg 1 ja lg 3 teise lause alusel Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2019. a määruse resolutsiooni p-ga 3 kohaldatud esialgse õiguskaitse. M. M esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 5. mai 2020. a määruse tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Määruskaebuses leitakse, et halduskohus jättis sisuliselt esialgse õiguskaitse taotluse menetlemata ja asus kaitsma vangla huve, arvestamata taotleja põhiväiteid. Taotleja väitel ei ole velotrenažööri kasutamise ajal intsidente aset leidnud. 12. veebruaril 2020 keeldus taotleja väljaviimisest kuna viimatiselt väljaviimiselt naastes alandati teda alasti läbiotsimisega naisametnike juuresolekul. Pealegi ei öelnud keegi taotlejale, kuhu ja miks teda soovitakse viia. Samuti ei ole taotleja oma karguga kedagi ega midagi löönud. Üksusejuhi korraldusel võeti taotlejalt ära kark, võimlemismatt, lisamadrats ja madrats kartseris kell 14.00-16.00 juba
23.aprillil 2020 ehk kaks päeva enne vangla arsti vastuvõttu. See kinnitab, et üksuse juht teadis arsti otsust juba kaks päeva varem ja tegelikku terviseseisundit keegi ei hinnanud. Tänaseks on taotleja tervis märgatavalt halvenenud. Alates 16. märtsist 2020 sai taotleja jalutama kahel korral. 30. aprillil 2020 liikus taotleja valude tõttu treppidel neljakäpukil ja tagasi tulles roomas kambrini kuigi varem liikus püsti seistes. Jalutusboksis lamas valude tõttu selili, kuna ei suuda istuda ega ilma karguta kõndida. Taotleja on korduvalt kukkunud ja vigastused on meedikute poolt fikseeritud. M. M taotleb, et kohus nõuaks välja tervisekaardi ja info jalutamiste kohta perioodi 23. aprill 2020 kuni 20. mai 2020 osas. Taotleja liigub kambris neljakäpukil ja nii teda jalutama ei viida. Velotrenažöör on ainus asi, kus taotleja saab fikseeritud asendis liikuda, kartmata kukkuda. Velotrenažöörita on taotleja varsti liikumisvõimetu. Ilma karguta M. M liikuda ei saa ja alates 23. aprillist 2020 kui kark ära võeti, on ta põhimõtteliselt olnud koguaeg pikali. Viru Vangla leidis vastuses määruskaebusele, et määruskaebus on põhjendamatu ja halduskohtu määrus seaduslik. Viru Vangla palub asja materjalide juurde võtta vanglaametnike ettekanded, kus ametnikud lükkavad ümber taotleja väited nagu oleks tal objektiivne liikumistakistus, mis omakorda kinnitab arsti 25. aprilli 2020. a otsust, et M. M ei vaja käesoleval ajal abivahendeid, s.h velotrenažööri kasutamisvõimalust. Seda, et taotleja ei saanud alates 16. märtsist 2020 velotrenažööri kasutada, tingis Sars-CoV-2 viiruse levikust tingitud eriolukord ja vangla saatmiste minimeerimine, et vältida ohtlikuks nakkushaiguseks tunnistatud viiruse levikut. Tegemist oli paratamatu ebamugavusega, mille puhul oli avalik huvi olulisem M. M erahuvist. Halduskohus lõpetas õiguspäraselt teise kohtu poolt kohaldatud esialgse õiguskaitse. Käesolevas asjas hinnati taotleja abivahendite vajadust tervikuna ja leiti, et see on ajas objektiivselt muutunud. Taotleja viidatud intsidendi kohta selgitab vangla, et M. M ei otsitud läbi naissoost ametnike poolt ega juuresolekul. Taotleja enese vastuhakk järelevalvetoimingutele ning kardinaga eraldatud läbiotsimisalal mitteviibimine tingis selle, et ta viibis ruumi osas, kuhu oli juurdepääs ka teistel peale meessoost läbiotsijate. Seega on sisutühjad M. M väited, et ta ei soovinud vanglavälise tervishoiutöötaja vastuvõtule minna hilisemate läbiotsimistoimingute pärast.
1.Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla esitatud vanglaametnike neli ettekannet ja üks selgitus.
3-20-1188
2.Jätta rahuldamata M. M taotlus täiendavate tõendite kogumiseks.
3.Jätta M. M määruskaebus rahuldamata.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 5. mai 2020. a määruse resolutsiooni p 3 ning saata Viru Vangla
27.aprilli 2020 taotlus uueks arutamiseks halduskohtule. 21.Taotleja M. M leiab, et tal on endiselt kehtiv õiguskaitse velotrenažööri kasutamiseks, siis vangla keeldub selle kasutada andmisest. Seetõttu tuleb vanglale määrata rahatrahv 32 000 €.
22.Viru Vangla esitas 07.09.2020 kohtule seisukoha trahvi määramise taotluse osas. Kohtu seisukoht
23.M. M esitas kohtule taotluse Viru Vanglale rahatrahvi määramiseks. Taotleja leiab, et tal on endiselt kehtiv õiguskaitse velotrenažööri kasutamiseks, siis vangla keeldub selle kasutada andmisest. Seetõttu tuleb vanglale määrata rahatrahv 32 000 €.
24.HKMS § 254 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmise eest halduskohus isikut trahvida käesoleva seadustiku §-s 248 sätestatud korras. HKMS § 248 lg 1 sätestab, et kohtulahendi või kohtu kinnitatud kompromissi täitmata jätmise eest määrab kohus süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 000 eurot. Ringkonnakohtu või Riigikohtu otsuse täitmata jätmise eest määrab rahatrahvi halduskohus (HKMS § 248 lg 3). Viidatud sättest tulenevalt eeldab menetlusosalisele trahvi määramine seda, et menetlusosaline on kohtulahendi täitmata jätmise eest süüdi. HKMS § 177 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kohus saab määrata kohtulahendi täitmata jätmise eest trahvi üksnes siis, kui selles süüdiolev menetlusosaline on jätnud täitmata kohtuotsuse resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse (vt Riigikohtu 28.03.2006 määrus nr 3-3-1-27-06, p 12; 29.05.2014 määrus nr 3-3-1-11-14, p 9).
25.Viru Vangla on 7.09.2020 vastuses kohtule seisukohal, et taotlus on põhjendamatu ja palub selle rahuldamata jätta. Kohtupraktikas on leitud, et sunnivahend täidab eelkõige kohustuse täitmisele stimuleerivat funktsiooni. Kõnealusel juhul puudub vajadus suunata vanglat kohtustus täitma. Kaebaja tunnistab oma 21.06.2020 dateeritud menetlusdokumendis, et vangla võimaldaks tal velotrenažööri kasutada. Vangla selgitab, et kaebaja etteheited abivahendite võimaldamise kohta on ümber lükatud mh 10.08.2020 kohtuasjas 3-20-1444 tehtud määrusega. Viidatud kohtuasjas on esitatud ka meditsiinitõendid selle kohta, et kaebaja ei vaja arsti hinnangul meditsiinilisi abivahendeid. Vangla on seisukohal, et halduskohtumenetluses tehtava esialgse õiguskaitse (EÕK) määrusega ei saa muuta tervishoiutöötaja erialast otsustust. Viru Vangla on esitanud õigusselguse huvides taotluse, et tühistada kohtuasjas 3-19-400 tehtud EÕK määrus. Antud taotlust arutati kohtuasjas 3-20-726 ning hetkel on see Tartu Halduskohtu menetluses kohtuasjas 3-19-822.Vanglale teadaolevalt andis kohus kaebajale tähtaja taotlusele vastamiseks, vanglale ei ole vastust käesolevaks hetkeks nähtavaks tehtud. Vangla lähtub vastuse andmisel, et tervishoiutöötaja ei ole enam kaebajale ette näinud tervishoiuteenusena velotrenažööri kasutamist. Seega puudub tänaseks sisuline faktiline (kaebaja tervisest tulenev) alus, et sundida vanglat tagama M. M velotrenažöör. Vangla edastab kohtule küsitud kaebaja Tervise Infosüsteemi (Digiloo) väljavõtted. Viidatud töövõime hindamise otsus nr 19/027474 ei olnud vanglameditsiiniosakonnale käesoleva vastuse dokumentide kogumise hetkeks kättesaadav.
3-20-1188
26.Haldusasjas 3-20-1444 27.08.2020 jõustunud lahendi kohaselt : „Tervisekaardist tulenevalt
on taotleja viibinud 07.06.2020 dr Pronevitši vastuvõtul ning soovinud talle karkude väljastamist. Sellel vastuvõtul on tehtud tervisekaarti järgmine kanne: „Järsku ühel päeval ei osanud kõndida, enne seda kõndis normaalselt. Kurdab alaselja valule, ravi saab. Ei saa seisundi dünaamikat hinnata, kuna digilugu kinni pantud kinnipeetava poolt. Nõuab kargud, kuid arvan, et kinnipeetav manipulerib vangla personaliga“. Sama arst on teinud kaebaja tervisekaarti sissekande ka 25.07.2020 (haigusjuht nr A12790), millest nähtub, et arsti hinnangul ei vaja taotleja mingeid abivahendeid, k.a madrats, kepp, võimlemismatt, ning tervislikel põhjustel näidustust selleks ei ole. Kohus peab võimalikuks sellest arsti hinnangust lähtuda. Olukorras, kus taotlejal esinevale abivahendite kasutamise vajadusele on antud hilisem hinnang, ei ole esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel enam asjakohased varem sama vajaduse kohta antud hinnangud (sh 2019. a-l neuroloogi antud hinnang). Arvestades eelnevalt kajastatud arsti seisukohta, ei ole millegagi tõendatud ega kohtule usutav esialgse õiguskaitse taotluses väidetu, et taotleja ei pääse tugikargu puudumisest tingituna jalutama, velotrenažööri kasutama, arsti ja psühhiaatri vastuvõtule ega pikaajalisele kokkusaamisele oma ema ja isaga. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtuvalt on taotleja viibinud arsti vastuvõtul vähemalt 07.06.2020 ja 25.07.2020 ning ta on saanud pidevalt nõuandeid ja ravimeid meditsiiniõdedelt. Seega ei ole kohtu hinnangul käesoleval ajal tõenäoline, et tugikargu puudumine põhjustaks taotlejale selliseid pöördumatuid tagajärgi, mis muudaksid tema õiguste kaitse hiljem võimalikult tehtava kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks. Eeltoodust tulenevalt ei esine taotlejal kohtu hinnangul esialgse õiguskaitse vajadust talle advokaadi poolt saadetud tugikargu esialgse õiguskaitse korras väljastamiseks ning tema taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus selgitab, et meditsiinilise abivahendi kasutamise ja väljastamise vajaduse hindamine kujutab endast tervishoiuteenuse osutamist (vt Riigikohtu erikogu 08.12.2016 määrus nr 3-2-4-1-16, p 8; 25.09.2017 määrus nr 3-17-1076, p 10). Seega, kui taotleja soovib vaidlustada talle tugikargu väljastamise vajaduse üle tehtud vangla otsustust, peab vaidluse lahendama maakohus (vt ka Riigikohtu erikogu 17.06.2020 määrus nr 2-20-896).“ Kirjeldatu alusel ja eelnevalt kajastatud materjalide pinnalt ei ole tuvastatav, et Vangla oleks süüliselt jätnud taotlejale andmata velotrenažööri kasutada andmise. Taotleja etteheited abivahendite võimaldamise kohta on ümber lükatud mh 10.08.2020 kohtuasjas nr 3-20-1444 tehtud jõustunud määrusega. Viidatud kohtuasjas on esitatud ka meditsiinitõendid selle kohta, et kaebaja ei vaja arsti hinnangul meditsiinilisi abivahendeid. Tervishoiutöötaja ei ole enam kaebajale ette näinud tervishoiuteenusena velotrenažööri kasutamist. Seega puudub tänaseks sisuline faktiline (kaebaja tervisest tulenev) alus, et sundida vanglat tagama M. M velotrenažöör. Eeltoodud põhjendustel jääb taotleja taotlus vanglale rahatrahvi määramiseks rahuldamata.
27.HKMS § 175 lg 3 alusel ning taotleja palvel asendab kohus määruse avaldamisel taotleja nime initsiaalidega. Määrus ei sisalda muid andmeid, mis võimaldaksid taotlejat identifitseerida.
28.Tuginedes HKMS § 77 lg-le 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus haldusasja menetluse taotleja terviseandmeid kajastavate tõendite osas (väljavõtted digiloost ja tervisekaardist) kinniseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Määrus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 07.01.2021 lahendis toodud muudatustega
23.märtsil 2021.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.