4.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 155 lg 5, § 252 lg 7 ja § 204 lg 1).
Tartu Vangla määras 17. juuli 2020. a käskkirjaga nr 6-3/187 X. (kaebaja) osalise koormusega tähtajalisele vangla majandustööle abitöölise ametikohale. Käskkirja kohaselt korraldatakse kaebaja töötamine ajavahemikus 27. juuli kuni 31. august 2020.
2.Kaebaja esitas Tartu Vanglale 21. juulil 2020 vaide eelnimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks, mille vangla jättis 12. augusti 2020. a vaideotsusega nr 1-11/411-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 12. augustil 2020 esialgse õiguskaitse taotlusena pealkirjastatud avalduse. Kaebaja põhjendab, et kuigi ta on tervisliku seisundi tõttu töökohustusest vabastatud, määrati ta siiski tööle. Kaebaja käis 10. augustil 2020 arsti vastuvõtul ning ta vabastati töökohustusest kuni 31. augustini 2020. Kaebaja palub peatada esialgse õiguskaitse korras Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkirja nr 6-3/187 kehtivus. Ühtlasi märgib kaebaja, et pöördub kohtusse kaebusega õigeaegselt ning et esineb piisav alus vaidlusaluse käskkirja kehtetuks tunnistamiseks.
4.Tartu Halduskohus tõlgendas 19. augusti 2020. a määrusega kaebaja 12. augusti 2020. a avaldust ning sai aru, et tegemist on kaebusega, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla 17. juuli
3-20-1506 2020. a käskkirja nr 6-3/187 tühistamist ning esialgse õiguskaitse korras eelnimetatud käskkirja kehtivuse peatamist. Kohus jättis kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu summas 30 eurot tasumiseks ja kaebuse täpsustamiseks. Kohus selgitas, et kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine on vähetõenäoline. Samuti juhtis kohus kaebaja tähelepanu sellele, et kuivõrd Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkiri nr 6-3/187 kehtib kuni 31. augustini 2020, ei saa see alates 1. septembrist 2020 kaebaja õigustele enam mõju avaldada, tühistamisnõude menetlemine muutub ainetuks ning pärast käskkirja kehtivuse lõppemist tuleb lähtuda analoogia korras halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p-st 4 ja lg-st 2. Kaebajal on võimalik taotleda haldusasja menetluse jätkamist käskkirja õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
5.Kaebaja esitas kohtule 25. augustil 2020 avalduse, milles ei nõustu kohtu 19. augusti 2020. a määruses esitatud seisukohtadega. Kaebaja põhjendab, et 28. juulil ja 29. juulil 2020 koostati tema kohta ettekanded, mille kohaselt keeldus ta tervislikel põhjustel tööle minemast. Kaebajale edastati 13. augustil 2020 distsiplinaarmenetluse protokoll seoses Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkirjast nr 6-3/187 tuleneva töökohustuse eiramisega, mille kohaselt soovib vangla karistada kaebajat kartserikaristusega. On selge, et kaebaja oli ka töövabastuse välisel ajal haige ning et tema tööle rakendamine oleks võinud põhjustada raske tagajärje. Seetõttu oli kaebaja tööst keeldumine põhjendatud. Kaebaja tööle määramisega ohustati tema elu ja tervist ning Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkiri nr 6-3/187 on õigustühine. Olenemata vaidlusaluse käskkirja kehtivusaja lõppemisest, avaldab see kaebaja õigustele otsest mõju. Samuti, kaebajal ei ole kartserikaristusest tulenevaid kahjulikke mõjutusi võimalik hiljem tõrjuda ning kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus on õigustatud. Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkirja nr 6-3/187 kehtivuse peatamisel ei ole teda võimalik kartserisse paigutada. Seega nõuab kaebaja vaidlusaluse käskkirja tühistamist ning esialgse õiguskaitse korras selle kehtivuse peatamist. Alternatiivselt pakub kaebaja välja vangla poolt distsiplinaarmenetluste tühistamise.
6.Tartu Halduskohus tagastas 31. augusti 2020. a määrusega kaebuse ja jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, kuna määruse tegemise seisuga ei olnud kaebaja esitanud kohtule riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti, taotlust riigilõivust vabastamiseks või riigilõivu tasumise tähtaja pikendamiseks. Samuti ei nähtunud kohtule riigilõivu tasumine kohtute infosüsteemist. Kohus märkis, et isegi kui kaebaja oleks nõutava riigilõivu tasunud, siis kuuluks haldusasja menetlus tõenäoliselt HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel tulevikus lõpetamisele.
7.Tartu Halduskohtusse saabus 2. septembril 2020 riigilõivu summas 30 eurot tasumist tõendav maksekorraldus, milles nähtuvalt tasuti kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõiv
27.augustil 2020 ebaõigele pangakontole ja viitenumbrile, mistõttu ei saanud kohus riigilõivu tasumist tuvastada.
8.Tartu Ringkonnakohtule laekus 4. septembril 2020 kaebaja määruskaebus Tartu Halduskohtu 31. augusti 2020. a määruse tühistamiseks. Kaebaja põhjendab, et tema eest tasuti riigilõiv tähtaegselt ning etteheide riigilõivu tasumata jätmise kohta on alusetu. Ilma Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkirjata nr 6-3/187 ei oleks kaebajale saanud 28. juulil ja 29. juulil 2020 ettekandeid koostada ja nende alusel distsiplinaarmenetlusi läbi viia, mille tulemusena karistas Tartu Vangla kaebajat 28. augusti 2020. a käskkirjaga nr 6-2/524 kartserikaristusega. Seega on tööle määramise käskkirja tühistamine asjakohane. Kaebajal on ka preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Esineb oht, et vangla võib uuesti välja anda käskkirja kaebaja tööle määramiseks, kuigi kaebaja on haige. Kaebaja ei nõua enam esialgse õiguskaitse rakendamist, kuid soovib haldusasja menetlust jätkata vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse
3-20-1506 tuvastamise nõudes. Kaebaja määruskaebus sisaldab uut esialgse õiguskaitse taotlust Tartu Vangla 28. augusti 2020. a käskkirja nr 6-2/524 täitmise peatamiseks.
9.Tartu Ringkonnakohus esitas 7. septembril 2020 Riigi Tugiteenuste Keskusele (RTK) kohtunõude, milles palus teada anda, milline on haldusasjas tasutud riigilõivu osas ettenähtud toimingute hetkeseis. RTK edastas kohtunõude Maksu- ja Tolliametile, kes teatas 9. septembri 2020. a vastusega, et Tartu Vangla saatis 7. septembril 2020 RTK-le esildise riigilõivu tagastamiseks, mis koheselt täideti ning tasutud summa laekus maksjale 9. septembril 2020.
10.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 11. septembri 2020. a määrusega kaebaja määruskaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu 31. augusti 2020. a määruse ja saatis asja halduskohtule tagasi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kohus põhjendab, et kaebaja tegi endast sõltuva, et kaebuse puudused kõrvaldada, riigilõiv tasuti tähtaegselt ning kuigi riigilõiv jäi ebaõigete andmete tõttu tähtaegselt õigele pangakontole laekumata, ei saa seda pidada kaebaja eksimuseks. Ühtlasi edastas ringkonnakohus Tartu Halduskohtule määruskaebuses sisalduva uue esialgse õiguskaitse taotluse.
11.Kaebaja uus esialgse õiguskaitse taotlus registreeriti Tartu Halduskohtus 11. septembril 2020 haldusasjana nr 3-20-1702. Tartu Halduskohus jättis 15. septembri 2020. a määrusega taotluse rahuldamata.
12.Tartu Halduskohtusse saabus 23. septembril 2020 maksekorraldus käesolevas haldusasjas esitatud kaebuselt 22. septembril 2020 riigilõivu summas 15 eurot tasumise kohta.
13.Haldusasja nr 3-20-1506 toimik saabus Tartu Halduskohtusse tagasi 6. oktoobril 2020.
KOHTU SEISUKOHT
14.Kuigi Tartu Ringkonnakohus tühistas 11. septembri 2020. a määrusega Tartu Halduskohtu
31.augusti 2020. a määruse, millega halduskohus kaebuse tagastas, ning kaebuselt on tasutud riigilõiv, ei ole kohtu hinnangul haldusasja edasi menetlemine põhjendatud.
15.Kuivõrd Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkiri nr 6-3/187 kehtis kuni 31. augustini 2020, ei avalda see olenemata kaebaja 25. augusti 2020. a avalduses ja 4. septembri 2020. a määruskaebuses väljatoodust alates 1. septembrist 2020 enam kaebaja õigustele mõju (haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2) ning kohtule esitatud tühistamisnõude menetlemine on muutunud ainetuks. Kaebajat ei karistatud Tartu Vangla 28. augusti 2020. a käskkirjaga nr 6-2/524 distsiplinaarkorras tööle määramise käskkirja täitmata jätmise eest, vaid selle eest et ta rikkus vangla hinnangul vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-st 1 tulenevat töötamiskohustust. Seega ei põhine distsiplinaarkaristused Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkirjal nr 6-3/187 ning eelnimetatud käskkiri ja distsiplinaarkäskkiri ei ole vahetult seotud, vaid VangS § 37 lg 1 ja § 67 p 1 kaudu. Määrav tähtsus on distsiplinaarsüüteo koosseisu elementidel ja kaebaja süüd välistavatel asjaoludel, mitte tööle määramise käskkirja kehtivusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 (p 16) ja 3-3-2-2-15 (p 17)). Kaebajal on soovi korral võimalik eraldiseisvalt vaidlustada eelkirjeldatud distsiplinaarkäskkirja. Seda võimalust on kaebaja määruskaebuses ning haldusasjas nr 3-201702 tehtud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruses kajastatud teabe kohaselt ka teinud, esitades vanglale vaide.
3-20-1506
16.Kuna tühistamisnõude edasine menetlemine ei ole enam võimalik, lähtub kohus analoogia korras HKMS § 152 lg 1 p-st 4 ja lg-st 2. Kohtu hinnangul on haldusakti kehtivuse lõppemine oma mõjult sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisega, sest sellega lõppeb haldusakti mõju. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus, kes leidis, et kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu ning sellisel juhul tuleb lähtuda analoogia korras HKMS § 152 lg 1 p‐st 4 ja lg‐st 2 (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 12).
17.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 täpsustab, et kohus ei lõpeta menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Seega on halduskohtumenetluse lõpetamine võimalik juhul, kui kaebaja ei soovi jätkutuvastamiskaebusele üle minna või kui kohus ei nõustu sellele üle minemisega (HKMS § 152 lg 2). Jätkutuvastamiskaebus erineb tavalisest tuvastamiskaebusest HKMS § 37 lg 2 p 6, § 38 lg 4 ja § 45 lg 2 mõttes ja ei kujuta endast kaebuse muutmist HKMS § 49 lg 1 tähenduses. Jätkutuvastamiskaebusele ülemineku korral ei rakendu HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud piirangud ning kohus kontrollib üksnes, kas üleminek on vajalik kaebaja õiguste kaitseks.
18.Kaebaja on esitanud taotluse haldusasja menetluse jätkamiseks Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkirja nr 6-3/187 õigusvastasuse tuvastamise nõudes põhjendusel, et vangla võib tema suhtes välja anda uue tööle määramise käskkirja, kuigi kaebajal on töötamist välistavad terviseprobleemid. Kohtule ei nähtu, et tuvastamiskaebusele üleminek on kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
19.Tartu Vangla 12. augusti 2020. a vaideotsuse nr 1-11/411-2 kohaselt lõppes vaidlusaluse käskkirja kehtivus 31. augustil 2020, kuna kaebaja alustas sügisel õpinguid Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis. Seega ei nähtu kohtule, et vangla kavatseks kaebaja lähiajal uuesti tööle määrata. Kui vangla siiski otsustab kaebaja uuesti tööle määrata, peab ta ka kaebaja tervislikku seisundit uuesti hindama (VangS § 37 lg 3). Juhul kui kaebaja leiab, et ta on uuesti tööle määratud õigusvastaselt, on tal uut käskkirja võimalik vaide- ja kohtumenetluses vaidlustada. Seega ei too Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkirja nr 6-3/187 õigusvastasuse tuvastamine kaasa kaebaja õigusliku positsiooni paranemist ning kaebajal puudub preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mis tingiksid tuvastamiskaebuse esitamise vajaduse rehabiliteerival eesmärgil. Tuvastamiskaebuse esitamist ei õigusta ka hilisem hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuna hüvitamiskaebuse esitamiseks ei ole vajalik eraldiseisvas menetluses vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemine.
20.Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel käesoleva haldusasja menetluse. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
21.Kaebaja on koos kaebusega esitanud esialgse õiguskaitse taotluse Tartu Vangla 17. juuli 2020. a käskkirja nr 6-3/187 kehtivuse peatamiseks, kuid on sellest 4. septembri 2020. a määruskaebuses loobunud. Seega on esialgse õiguskaitse vajadus ära langenud ning kohus jätab kaebaja taotluse HKMS § 249 lg 3 alusel läbi vaatamata. Isegi kui kaebaja ei oleks esialgse õiguskaitse taotlusest loobunud, jääks taotlus läbi vaatamata haldusasja menetluse lõpetamise tõttu (HKMS § 55 lg 2).
3-20-1506
22.Kaebaja 4. septembri 2020. a uue esialgse õiguskaitse taotluse Tartu Vangla 28. augusti 2020. a käskkirja nr 6-2/524 täitmise peatamiseks on Tartu Halduskohus läbi vaadanud
15.septembri 2020. a määrusega haldusasjas nr 3-20-1702. Seetõttu ei käsitle kohus eelnimetatud taotlust käesolevas haldusasjas.
23.Kohus tagastab HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel vastavalt kaebaja taotlusele (vt kaebaja